15 aastat tagasi Venemaal võimule tulnud Vladimir Putin sai juhtida lokkava kuritegevusega, oligarhide haardes oleva majanduslikult ja sõjaliselt nõrga riigi. Venemaa ei suutnud kontrollida omagi territooriumi, rääkimata Nõukogude Liidust pagenud riikidest.
Värske president uputas üsna esimese teona Tšetšeenia iseseisvuse brutaalselt verre. Maailm kehitas vaid õlgu. Sama karmi kätt sai tunda ka oligarhide-kriminaalide maailm, kellelt KGB nägu valitsus riigi tagasi vallutas.

Venemaal on alati karmi kätt ja korda austatud ja Putinist sai põlvili langenud Venemaa hiilguse ja võimu taastaja. Temast peetakse kodumaal lugu ka ilma ajupesuta ja seetõttu on Ukraina sündmuste valguses tavaline venemaalane pimesi propagandale vastuvõtlik ja kiidab heaks kõik, mis talle ette söödetakse.
Sõjaliselt katsetas Venemaa oma masinavärki 2008. aasta suvel, kui torkis relvile keevalised grusiinid. Sõjaväeliste ja paramilitaarsete üksuste koostoimel rebiti välksõjaga Gruusia küljest Abhaasia ja pandi pukki nukuvalitsus, mille ministriks ei peljatud saata Venemaa kodanikke. Maailm kõmistas kõuehäälel küll vastu, aga ei enamat, ning Vene kindralstaap juubeldas.
Kõik töötas õlitatult ja ahvatles Kremli peremeest uut ampsu ahmama. Vene maailm ja selle maapealne kehastus Euraasia liit vajas Venemaa ja Valgevene kõrvale Ukrainat. Ent Vene luure suutis kontrollida riigi valitsust ja jõustruktuure, kuid mitte rahvast.
Euromaidan tõi Ukraina uue valitsuse, mis ei sobinud Venemaa plaanidesse. Kasutades Ukraina keskvõimu nõrkust ja muutusest tulenevat peataolekut riigi eri paigus, korraldas Venemaa Krimmis spektaakli. Ei tea kust ilmunud tundmatud mehikesed lõid relv käes rahvavabariigi, mis igatses saada Venemaaks. Kõik kulges kui õlitatult ja Kremlis jagati medaleid.
Ju arvas Putin, et sama libedalt läheb venemeelse rahvademokraatia istutamine kogu Ida- ja Lõuna-Ukrainas, mis on erinevalt Lääne-Ukrainast kaldu Venemaa poole. Just siin tegi Venemaa suurima valearvestuse.
Naaberriigist mahitatud sõjaline konflikt andis Ukrainale võimaluse riigi sees kiiresti ja üheselt selgeks teha, kes on oma ja kes viiendast kolonnist. Kuigi sõda tähendab sadu kaotatud inimelusid ja hulga tragöödiaid, paljudele kannatust ja vaeva, mõjub see Ukraina riigi tervisele tervikuna hästi. Sõda ühendab rahvast ja kasvatab patriotismi, mis tavatingimustes ei pruukinuks massiliselt avalduda.
Ukrainlastel oli aega end Krimmi ehmatusest koguda ja paari kuuga suudeti kokku panna võitlusvõimeline vägi, mis ei lasknud venemeelsetel relvarühmitustel Luganskist ja Donetskist kaugemale levida. Nagu märkis Eesti suursaadik Ukrainas Sulev Kannike on iga piirkond pannud välja kodumaa kaitseks pataljoni.
Venemaa eksis saates distsiplineeritud regulaarvägede asemel Ukrainasse endises Jugoslaavias või Tšetšeenia konfliktikolletes metsistunud rohkem mõrtsukate moodi võitlejad, kes saatsid rohkem mürske oma selja taha asulate elamurajoonidesse kui ukraina vägede pihta.
Georgi lindi kandjatele oli olulisem toota Vene telekanalitele veriseid katteplaane, mida propagandamasin sai ukrainlaste kraesse serveerida arvestamata, et nii hävitati konfliktipiirkonnas elavate venekeelsete inimeste niigi küsitav toetus. Ka nemad eelistavad rahu ja korda ning Ukraina tuhast tõusnud armee on seda tagasivõidetud aladel pakkunud.
Näha on, et ukrainlaste jaks tagasi võtta viimanegi jalatäis oma maad kasvab iga päevaga. Loodan, et neil jätkub indu sama soojaga välja rookida 20 aastaga riigis vohama löönud korruptsioon ja murda oligarhide dikteeritud majandusmudel ning ehitada üles euroopalik ühiskond.
Ent mis saab Venemaast endast? Eesti vanasõnad ütlevad, et süües kasvab isu, aga ka suur tükk ajab suu lõhki ning küll terav kirves leiab kõva kivi. Rahvamälu tarkus on kogunenud sajanditega ja järele proovitud.
Maailm on veendunud, et Malaisia lennuk tulistati alla ja Kremli peremees vastutab selle eest. Satelliidipildid tõestavad, et Vene sõjavägi tulistab üle piiri Ukrainat raskerelvadest, ehk peab varjamatult kuulutamata sõda. Maailma ja Euroopa riigijuhid räägivad jätkuvalt sügavast murest, mis aga kuidagi ei mõjuta Venemaad oma käitumist muutma.
Kui ka võõra mesitaru kallal käinud karu saab vastu näppe ja tõmbub tagasi, siis nälg ajab ta peagi tagasi pahategudele. Venemaa on jätkuvalt maailmale ohtlik, sest pole teada, millisele naabrile ta järgmisena võib turja karata. Idapiiri taga keegi pattu ei kahetse ja näiteks räägitakse aina valjemini Põhja-Kasahstanist.
Pühapäeva õhtuti telerist järjekordset seeriat legendaarse agendi 007 elegantsest soleerivast maailmapäästmisest vaadates kipub vägisi huultele küsimus: «Millal lõppeb teie suvepuhkus, mister Bond?»

 http://www.jt.ee/2870289/millal-loppeb-teie-puhkus-mister-bond