teisipäev, 20. jaanuar 2015

Lubaduseks on pilet paradiisi

Eelmisel kevadel endalegi ootamatult peaministriks saanud Taavi Rõivas ütles, et Eestil pole enam tarvis suurt eesmärki. Ütlusega sattus ta nii poliitiliste oponentide kui ka koalitsioonikaaslaste pilkealuseks kui näide lihtlabasest ideede puudusest.
Eks kaptenisillale rooliratast hoidma tõusnud mehe teadmatus, millisesse sadamasse riiki tüüritakse, oligi jahmatav. Pingelistel hetkedel juhtub kogemusteta inimestel ikka vääratusi. Sama eredalt püsib folklooris Mart Laari peaministrikarjääri hakul huulilt lipsanud üleskutse likviidsus likvideerida.
Kui meenutada viimast veerandsajandit pole kahtlust, et Eesti edenemise tähtsaks motivaatoriks on olnud selgelt sõnastatud eesmärk. Vabaduse nimel olime valmis nosima kartulikoori ja matma erimeelsused.
Iseseisvuse taastamise järel oli sihiks kiire üleminek oma rahale ja Vene vägedest lahtisaamine. Seejärel seadsime kursi Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga liitumisele. Uute saavutuste otsingul võtsime ette NATOsse pürgimise ja euro kasutuselevõtu.
Ühtäkki said seatud valitsejatel suured sihid otsa, kui mitte rääkida paljukiidetud majanduskasvust, mis sõnades kipub olema suurem, kui tegelikkuses välja paistab. Paljudes valdkondades on varem eeskujuks toodud Eesti vaikselt vajunud sabassörkijaks.
Selge sihi ja sõnumi puudumine riigikogu viimases valimistsüklis on kustutanud liiga paljude inimeste usu ja lootuseküünla majanduslikult turvalise elu võimalikkusse kodumaal.
Kümned tuhanded hakkajad inimesed otsivad paremat elujärge võõrsilt. Külad tühjenevad. Eelmisel aastal lahkus Eestist jälle üle 3000 inimese.
Lähenevate riigikogu valimistega on kaotsi läinud suur narratiiv jälle leitud: Eestist peab saama uus Põhjamaa. Häältepüüdmise kampaanias kõlab loosung piletina paradiisi.


Iseenesest pole unistus Põhjamaast ju uus. Juba rahvapärimustes elab magus igatsus vana hea Rootsi aja järele. Enne II maailmasõda levis tarkades peades tõsine idee Eesti ja Soome liitriigist.
Eks president Toomas Hendrik  Ilveski deklareeris presidendiks saades, et Eesti pole mõtteviisilt mitte Balti riik, vaid Põhjamaa. Mõtte jumekust kinnitab geograafia, sest asume ju Taanist põhjapoolsemal laiuskraadil.
Sestap pole imestada, et peaministri erakond on tolmuse loosungi garaažinurgast välja kraaminud ja valimiste tõmbetuules uuesti lehvima rullinud.
Saada Põhjamaaks on sama ilus unistus kui 15 aastaga viie rikkama riigi hulka jõuda, mis peab valijaid meelitama valimiskastide juurde sama vastupandamatult, kui kärbsepaber võtab rajalt lendavaid putukaid.
Samasuguseid unelmaid müüvad teisedki parlamendierakonnad: keskerakondlased pakuvad 1000eurost, sotsid 800eurost alampalka. IRL lubab maksureformi, mis jätab tööinimesele aastas ligi 900 eurot rohkem raha kätte. Lisaks lubavad kõik suuremaid sotsiaalseid tagatisi.
Kõik need pudrumäe ja piimajõe jutud müüvad unistust Põhjamaade heaolust. Paneme aga õhtul oma kolm leivakoorikut mulda ja hommikul helgivad sirgunud puul kuldrahad. Kui kõik on nii lihtne, siis miks pole seda varem tehtud?
Järgmisena kripeldab põhjendatud küsimus, milline üldse on see müstiline ja ihaldatud Põhjamaa, millesuguseks saada pürime.
Soome on Eestist lahkujate esimene valik. Erakonnad aga Soome-suguseks saada ei taha, sest neile ei meeldi nende leebelt alalhoidlik suhtumine Venemaasse.
2008. aastal solvus president Ilves hingepõhjani hõimurahva peale, et nende riigijuhid olid Gruusia-Vene sõjale hinnangut andes Eestist vaoshoitumad.
Neil päevil kisume Soomega jälle diplomaatilist tüli Venemaa pärast ja Ukraina valguses. Paugutame nagu pubekad uksi, kui naaber meiega ühel meelel pole ja asja omal moel ajab.
Kas tahame, et meid valitseks kuningas/kuninganna nagu Rootsis, Norras ja Taanis? Või ei soovi olla Euroopa Liidus nagu Norra ja Island? Parem väljaspool NATOt nagu Rootsi, Soome või Island?
Ehk tahame, et meie asustustihedus oleks sama hõre kui Islandil, kus Eestist mitu korda suuremal maatükil elab neli korda vähem inimesi? Islandil pole sõjaväge. Äkki seame oma uusi sihte hoopis seda silmas pidades?
Põhjala riigid pole ühte nägu ja sama vitsaga löödud. Et olla Põhjamaa, peab Eesti otsustama, mis nägu ise olla. Ehk peame tõsisemalt rääkima riigireformist ja moraalsete väärtuste ümberhindamisest ühiskonnas ja poliitikas?
Iga tulevikku vaatav riik peab oma rahvale andma selgelt ja arusaadavalt sõnastatud positiivse eesmärgi. Kes meist ei taha teada, milliseid arengusihte eelistavad meie poliitikud  Eestile viie, kümne või 20 aasta pärast?
Peame valijatena olema nõudlikumad ja mulliajajate tarvis sõela tihedamaks tegema. Selguse saamiseks läheb tarvis tõsisemaid debatte, mitte järjekordseid loosungeid ja silmi pimestavaid klaashelmed.

http://www.jt.ee/3061357/lubaduseks-on-pilet-paradiisi

teisipäev, 6. jaanuar 2015

Hei, sina loll blondiin!

«Hei, sina loll blondiin punase tranduleti roolis! Mina ja usun, et veel paarkümmend inimest, soovime, et see kohv, mille sa Kükitalt kaasa rabasid sulle vähemalt sülle kukuks!»
Nii kirjutas päev pärast jõulupühi sotsiaalvõrgustikku Tallinna–Tartu maanteel läbi lumesaju koju rühkinud autost noor pereema paarkümmend minutit pärast vahejuhtumit ja lisas postitusele foto sarjatavast autost koos nähtava registrinumbriga.
Vaid neli päeva varem andis ta Facebookis maailmale teada: «Inimesed on ilusad ja head ja mitte keegi ei veena mind vastupidises.»
Kannapöörde naise mõtetes tingis teeäärsest toidukohast maanteele keeranud sookaaslane, kelle manööver sundis niigi aeglaselt liikunud kolonni kokkupõrke vältimiseks pidurdama.
27. detsember 2014.a pärastlõuna Tapa-loobu maanteel.

«Loodan, et ripud kaua siin häbipostis ja tulevikus enne mõtled, kui sead ohtu nii paljude teiste inimeste elu! Teeolud olid ju sellised, nagu nad olid seal...» kõlas emotsioonidest tulvil sissekande lõpp.
Liikluses libastunud naine rippus sotsiaalmeedia võllapuus pisut rohkem kui ööpäeva ning postitust jagati  2500 korda ja korjas 150 peamiselt sapist kommentaari.
Mõni päev hiljem ETVle antud aastalõpuintervjuus rõõmustas president Toomas Hendrik Ilves, et Eesti edu on selles, et oleme olnud suhteliselt sallivad. Hm...
Ma pole kohtumõistja, et hinnata, kes mida Kükita-loos valesti tegi. Olen päri, et Eesti liikluskultuur vajab üksjagu lihvimist ja paljud roolikeerajad käituvad läbimõtlematult, sageli egoistlikult.
Ent ma ei nõustu, et hakkame liikluskultuuri ravima omakohtuga. Internetisõnumite kiire leviku juures võib igaüks meist kohtuta saada nipsti silmuse kaela ilma, et jõuaks enda kaitseks midagi kosta.
Tallinna Ülikooli imagoloogia dotsent Linnar Priimägi on öelnud, et püramiid paistab kõrvalt kolmnurkne, ent kui tõusta selle kohale, siis nelinurkne. Mõlemal vaated on ühtviisi õiged.
Tihti on liikluses olukorrad samasugused. Osalised arvavad, et nad käitusid õigesti, aga teine pool peab seda valeks. Ühte ärritab rusikat vibutama kehva ilmaga aeglaselt ukerdav sõiduk, teist mööda tuhisev maastikuauto.
Kõik nad hindavad teeolusid, sõiduoskust ja masina libedakindlust enda arvates õigesti. Kuni pole midagi juhtunud, võta kinni, kumb on ohtlikum ja kellel on rohkem õigust või kas üldse keegi eksis.
Isegi hea väljaõppega korrakaitsja ei langeta otsust käigult.
Olen vanas Euroopas liikudes kordi olnud tunnistaja, kui eesõigust omav juht loovutab teed sellele, kel on kõrvalteelt peateele tulles piiratud nähtavus, või aidatakse abivajajat ka siis, kui too isegi teenet ei palu.
See tähendab, et seadusest näpuga järje ajamisest tähtsam võib olla inimlikkus, vastastikune viisakus ja vaade oma ninaotsast kaugemale.
Maanteel kilomeetreid mõõtes meenutan tihti algajatele autojuhtidele loengut pidamas käinud kogenud liiklusinspektori 27 aasta tagust ütlust, et tihti juhtuvad liiklusõnnetused siis, kui eksivad mõlemad pooled.
Ta juhtis tähelepanu, et oma õiguse iga hinna eest taga ajamine on vahest ohtlikumgi kui mõne hooletu eksimus.
Elame kliimavööndis, kus ilm ja liiklusolud muutuvad hetkega. Lihtne on sattuda olukorda, kus õigusest rohkem läheb tarvis analüüsivõimet, tähelepanu ja reaktsioonikiirust, et tervena kohale jõuda.
Jõuluaja pühakojas käigust tasub meelde jätta palvesõnad: «...anna andeks meie võlad nii, nagu meie andestame oma võlglastele...» Ehk vähem viha ning rohkem mõistust ja sallivust uuel aastal, kolleegid autojuhid!

 http://www.jt.ee/3044993/print/hei-sina-loll-blondiin