Veel kord Jukust ja Juhanist

«Mis me teiega peale hakkame?» pinnis Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsiooni eriala vastuvõtukomisjon 2014. aasta kesksuvel keskmisest tudengikandidaadist oluliselt hallima peaga sisseastujat ehk mind.

25 aastat meedia- ja kommunikatsioonijuhtimises karastunud inimesele tohtis ülikooli lävepakul sedaviisi peale põrgata küll, et mõõta veteranist sisseastuja motivatsiooni kehastuda akadeemiliseks noviitsiks.

Eile lõpetas Juhan ülikooli ja piiluv Juku läheb septembris 1. klassi.


Õigupoolest sain jala sama ülikooli ukse vahele juba paari­kümne aasta eest, kuid pärast kaheksat aastat punnimist sain aru, et minule on õiglus õigusest olulisem ja sinna need juura­õpingud jäid.
Ent kui rääkida järjepidevusest, siis matriklinumber, mille sain aastal, kui enamik mu kursusekaaslasi sündis, sai mu kätte ka uuele erialale õppima asudes.

Vanuse poolest võinuksin olla teist perioodi Eesti president. Selle asemel lippasin ülikooli päevases õppes koos noorte koolikaaslastega auditooriumist auditooriumi.

Just nagu Brad Piti kehastatud imelist filmielu elanud Benjamin Button, kes sündis kinolinal raugana ja kulges elus tagurpidi vaimult küpsedes ja kehalt aina rõõsamaks muutudes.

Oma kursus hammustas ruttu läbi, et vaatamata sünniaastast tingitud iseärasustele olen samasugune elurõõmus poiss, kuigi  näen põlvkonna jagu eakam välja.

Vanemate kursuste tudengites tekitas minusugune anomaalia vähemalt semestriks segadust, pannes koolis mitme ringiga ees olevad õppurid värsket rebast fossiilile kohase aupaklikusega teietama.

Mäletan, et Economikumi sööklas ei söandanud ülerahvastatud lõunatunnil minu lauda istuda ükski teine tudeng. Samasugust privaatsust nautis kõrvallauas majandusprofessor Olev Raju.

Kursusekaaslased võtsid rahulikult, et nende kursusevend kõlbas ajakirjanduse ajaloos, praktilises suhtekorralduses või mõnes muus aines elavaks eksponaadiks ning kippus vahel pajatama lugusid möödunud aegadest.

Sõrmedest tuleb puudu, et kokku lugeda aineid, kus sain loengus õppejõududelt «eetrikeelu». Mõistan, et pedagoogid hoolitsesid, et auditoorne kohtumine ei kujuneks kahe kogenud inimese dialoogiks, mille varjus saab ülejäänud publik sotsiaalmeediasse nokitsema vajuda.

Eelmisel kevadel tõusid mul organisatsioonikommunikatsiooni teooria esimeses loengus kulmud päris kõrgele, kui auditooriumi ette astus õppejõud, kellele 15 aasta eest olin olnud praktikajuhendaja.
Sorisin kiirelt mälu kaugematest soppidest karmavõlga otsida, kuni mõistsin, et elukestva õppe üks voorusi on, et õppija ja õpetaja võivad korduvalt kohti vahetada.

Miks ma sellest kõigest pajatan mõni päev enne jaanipäeva, kui inimesed pigem rehkendavad, kas Võrru võidupüha paraadi vaatama minnes põigata ka Valka kesvamärjukese järele?

Eks ikka selle pärast, et nominaalmahuga ettenähtust ahnem õppimine viis selleni, et tänavu kevadeks oli mul õppekava läbi võetud. Küllap tegi seitsmepenikoorma saabastega läbi kooli lippamise lihtsamaks uute teadmistega segatud vana rasv ja elukogemus, mis õnnestunud kokteilina tõi kuhjaga häid hindeid.

Juhtus, et eelmisel kevadel pidasid õppejõud mind isegi kursuse parimaks tudengiks. Küll mõni poiss on ikka hilisema avanemisega!

Täna saan kahest viimasest kooliaastast rääkida kui meeldivast mälestusest. Eile hommikul pidasin alma mater`i sammaste taga mulle usaldatud lõpukõne, võtsin õppeprorektorihärralt vastu diplomi ja kogusin uhke lillesülemi.

Korraks oli selline tunne, nagu oleks lapsepõlv läbi saanud. Kummaline on sedasi mõelda pärast koolides käidud 22 õppeaastat.

Minu nooruses oli tavaline, et vanemad lootsid lastelt oma luhtunud unistuste täitumist, kui heast haridusest rääkida. Tänapäeval ei pea see nii olema.

Nii pole ma ainus, kes keskealisena uuesti ülikooli lippab. Elukestev õpe on saamas enesestmõistetavaks. Kuis teisiti, kui maailm muutub pöörase kiirusega?

Legendaarne ansambel Ruja rõkkas kord laulda: «Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Mida Juhan ei tea, seda ta salgab.» Refrään leierdas, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Olgu siis peale. Miski minus kripeldab läheneva 1. septembri peale mõeldes.

http://jarvateataja.postimees.ee/3738971/veel-kord-jukust-ja-juhanist

Separatismitont käib mööda Järvamaad

Kui president Ilves just peent nalja ei visanud, siis võiks Eestist saada tulevikus ehk isegi vabade riikide vääramatu liit.

Nimelt soovis president Toomas Hendrik Ilves läinud nädalavahetusel oma kodukandis Mulgi päevadel kõneldes kohalikele peatset oma riiki, tõsi, mööndusega, et sündigu see Eesti Vabariigi koosseisus. Kas mulkidele passiks rahvavabariik või kuninga oma, ametiaega kokku tõmbav riigipea ei selgitanud.

Eestis on niigi hulk sesoonseid, kulinaarseid ja tont teab mis pealinnu. Ehk on tõesti aeg teha kvalitatiivne hüpe ja moodustada pealinnade juurde ka riigid? Tallinnast ja Edgar Esimesest on ju lõõbitud aastaid. Ka maakonnata setodel on juba ammu oma kuningriik.

Paarikümne aasta eest valitses Väätsa päritolu mees Kirill kuningana Torgut ja tema nimi ei kõlanud sugugi kehvemini kui eksootilise Kurrunurruvuti saarte kuningas Eefraimi oma.

Koidikud on meil siin veel vaiksed. Foto: Urmas Glase.

Ons Mulgimaa rüppe Ärmale taanduval Toomas Hendrikulgi unistus Mulgi riigi troonilt teha uusi, väikseid ja võidukaid retki vana Liivimaa lõunaprovintsidesse? Võta sa kinni.

Muinasaegne Eesti kubises vürstiriigi moodi maakondadest. Järvamaa lõunapoolsetel üleaedsetel oli korraks keskaegne kuningriik pealinnaga Põltsamaal.

Möödunud sajandi alguses proovisid Vaali mehed Koeru kihelkonnas teha vabariiki ja said nuuti. Pealikud rivistati jututa seina äärde nagu teised 1905. aasta revolutsiooniks nimetatud rahutuste ajal mujal Eestis sündinud vallasuuruste vabariigikeste juhid.

Kui Euroopas laiemalt ringi vaadata, on viimastel kümnenditel sündinud väikseid vabariike igasuguseid: Abhaasias, Dnestri ääres või Kosovos. Viimatised sünnitised on Krimmis, Donetskis ja Luganskis.

Kui Kosovo kõrvale jätta, siis ülejäänute juures on mängus Venemaa niiditõmbajate käsi ning neid nimetatakse kõhklemata separatistlikeks ja terroristlikeks.

1905. aasta õnnetu lõpuga vabariigikesed sündisid protestiks keskvõimu vastu. Sarmaatia steppides täristatakse nüüdisajal relvi geopoliitiliste ambitsioonide pärast.

President Ilvese julgustatud Eesti provintsiaalsed riigikesed on kultuurilised katsed anda uut elu regionaalsete etniliste gruppide murdepõhisele identiteedile.

Sestap ei usu ma, et kaitsepolitsei tõttab Viljandi taha põhiseadusliku korra kaitseks erisalku saatma. Ent kui riigipea asemel tõuseks kõnepulti keegi teine ja räägiks sama juttu näiteks Narvas, oleks olukord ilmselt naljast kaugel.

Järvamaa häda on selles, et oleme Eesti riigile juba loovutanud riigikeeleks oma murde ja vaevleme seetõttu nüüd identiteedi otsingul, kus vähesed tunnevad muret, et Järvamaa kokku kuivab.

Nõukogude ajal ja omariikluse taastudes oleme loovutanud maalahmakaid küll Raplamaale, Harjumaale ja kõige rohkem Lääne-Virumaale. Tänapäeval pole peale kihelkonnapõhiste rahvarõivaste ja kirikutornide ülemäära palju, mis neid lõtvunud sidemeid igaaastasest laulupeost tihemini pingutaks.

Vaevalt, et meid lohutab värske uudis, et rebeneb ka Läänemaa.

Samal ajal kui mulgid hullavad mõttega oma riigist, püüavad järvakad tirida maakonda kolmeks tükiks.

Türikad peavad rahulikult peenikest naeru ja nopivad juurde ehk mõne naabersiilu. Paidekad ja maakad heitlevad raevukalt ülejäänud maakonna jagamise pärast.

Kokkuvõttes näitab valdade ja külade pärast peetav heitlus, et maakonnakeskus Paide pole ennast piirist piirini aktsepteeritava keskusena tõestanud ning kaotab raekoja võimutapluse pärast autoriteeti veelgi.

Minu koduvalla Kareda lehes hirmutavad maakad oma inimesi Paidega, nagu Donetski rahvavabariigi juhid räägivad Kiievi huntast ja nende õudustegudest. Pole ime, et selline demagoogia ajas raevu maavanem Alo Aasma.

Hirmutamise põhjuseks on mõjutada allkirjade kogumist petitsioonile, mis viiks Esna, Öötla ja Vodja maakate alt Paide suurvalla rüppe.

Järvamaa eksiilis ehk Tapa ihub hammast Ambla kandile ja sajad kohalikud inimesed on oma allkirjaga seda mõtet toetanud.

Imavere valla ühinemisel Paidega seisab ees maakatele truudust vandunud Koigi vald. Maismaaühenduse loomiseks on vaja neilt üle meelitada Prandi küla. See tundub lihtsam, kui venelastel läbi Lõuna-Ukraina Krimmi murda.

Kuuldavasti on Väätsa valla Türi poole kaldudes mässumeelt kasvatamas Reopalu ja Röa, sest nende koduaknast paistavad Paide tornid, kuid mitte Türi omad.

Kas näeme Järvamaal väikseid separatistlikke paari küla suurusi rahvavabariike oma keskvõimust lahti löömas ja palumas ennast liita naabritega, näitavad paar lähikuud.

Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3725453/separatismitont-kaib-mooda-jarvamaad