neljapäev, 22. märts 2018

Ehk mahub Järvamaale veel mõni suurtööstus?

«Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!» tormas Tartu raad kui üks mees linnapea sõjahüüu saatel raekoja trepist alla, hõõguvad ahjuroobid kurjakuulutavalt käes, Emajõe Ateena ümber maia näoga luusivaid puiduvabrikantidest kalkunitolkameid klohmina.


Märtsi alguses kaevus Tartu volikogu harvanähtava üksmeelega Emajõele, Taaralinnast ülesvoolu kavandatava ettevõtte Est-For tselluloositehase vastu ega ole positsioonidelt tolligi taganenud.


Kas vabrik on ka tegelikult nii jube, nagu kriitikud kuulutavad, ei tea muidugi keegi, sest uuringuid, kuidas kavandatav hiigeltehas keskkonda mõjutab, veel tehtud ei ole. Tehase poolt rääkivad argumendid kõlavad kurtidele kõrvadele.


Eestlased tõrguvad oma agraar-looduslähedasse maailmapilti laskmast suurtööstusi ning muid mastaapseid äriedendusi ning seetõttu meenutab tselluloositehase teema tsivilisatsioonide kokkupõrget.


Maailma õnnelikemas riigis Soomes on selliseid tselluloositehaseid kümmekond. Õnnelikkuse edetabeli 64. kohal olevas riigis elavaid tartlasi uuringud ei huvita, neil on niigi selge: «Mis nad tulevad siis meie õue peale kaklema ja haisema!»


Eestlaste seas kogub tuure eneseavastus metsarahvana. Kahjuks ei ela see rahvas metsa keskel ega elatu metsast. Uus metsarahvas vaatab metsa autoaknast ja õhkab puudele kaasa elada kivilinna müüride vahelt, muutudes aina ortodoksemaks nende suhtes, kes näevad metsa majanduslikust vaatenurgast.


Nende meelest on harvesteriga metsas müttamine korralik roim. Roimareid ei kannata ka heade mõtete linn. «Mis kinni ei jää, saab kinni löödud,» laseb Tartu vaimueliidilt aina uusi kogupauke puidu väärindajate suunas.


Kui poliitikute puhul on emotsionaalne ülereageerimine tavaline, siis nüüd on nende tuules kõrgeks ja hääle kiledaks ajanud ka teadlased, kellelt ootaks pigem kainelt tasakaalustatud ja kaalutletud seisukohti, mis tuginevad faktitäpsele teadustööle.


Arutelu koht pole isegi see, miks reostab Tartu linn Emajõge oluliselt rohkem kui kavandatav tselluloositehas. Parafraseerides antiikklassikuid: «Mis on lubatud Tartule, pole lubatud tselluloositehasele.»


See näitab, et Tartus on läbi viidud üldmobilisatsioon ning oma ametirüü on heitnud seljast ja Stalingradi kaitsele tulnud kõik, kes linnas jaksavad teravalt sõna öelda või suudavad loosungit kanda. Ilma võitluseta ei anta ära jalatäitki maad.


Metsandusettevõtjad on öelnud, et elaksime rikkamalt, kui ei ekspordiks kolmandikku riigist raiutud puidust ümarpalgi ehk odava toorainena. Metsamaterjali kohapealne väärindamine annaks ümbruskaudsetele tööd ja leiba ning ettevõtjatele rikkust, mida majanduse elavdamisse ringiga tagasi suunata.


Ega ka tartlased selles kahtle, et puitu on vaja kallima hinna saamiseks töödelda kohapeal, kuid tehtagu seda mujal – linnatanuma taga tossavad korstnad pärsivad vaba vaimu ja mürgitavad akadeemilist õhku ning peletavad tudengeid, keda ülikoolid vajavad kui õhku.


Eesti häda on selles, et väikses riigis napib kohti, kuhu tehas energia- ja veevarustuse ning transpordivõrgustiku ja tooraine läheduse tõttu sobiks.


Metsatöösturite parimaks asukohaks hinnatud Tartus peetakse tselluloosivabrikut idülli lõhkuvaks sissetungijaks. Ehk on koer maetud siia, et tehase kavandajad pole proovinud linnale omaks saada ega pakkunud piisavat meelehead? Slaavi kroonikud on muiste kirjutanud, kuidas Läänemere äärest tulnud kaupmehed käisid bojaaridele austust avaldamas, et saada luba Novgorodi turul kaubelda.


Hilja on arutada, kas ärimehed pidanuks õiget ust otsides vaatama tagasi Dorpati aegadesse, kui soodsa ärikeskkonna saamiseks laotati bojaaride jalge ette sooblinahku, kopranõret, hõbedat ja kulda.


Tänapäeval oleks aidanud linnaväravaid avada ehk mõni avalikuks kasutuseks linnale kingitud spordihall, uus park või mängulinnak.


Huvitaval kombel on Tartust sada kilomeetrit põhja pool olukord ühe teise tehasega, mis pakub ka kohalikele töökohti, kuid tarbib vett ja koormab keskkonda, risti vastupidine. Eksib see, kes arvab, et rihin äsja Imaveres nurgakivi saanud uut söödatehast.


Eks ole sama mis metsamehed kurtnud ka põllumehed, et Eestist veetakse päevas odavalt välja pool tuhat tonni toorpiima, mis on samuti hinnanguliselt kolmandik riigi piimatoodangust, selmet riigi jõukuse huvides teha piimast kallimaid tooteid, mida suurema raha eest kannataks müüa välismaale.


Piimaga saab asi klaariks, kui riigi ja eraettevõtjate koosrahastusel kerkib Paidesse uus ühistuline meierei. Südamelinnas ei roninud piimakombinaadi vastu barrikaadidele keegi.


Vastupidi. Linnavalitsus nägi mullu hullu vaeva, et tööstus omale saada ja teisi meepoti ümber tiirlevaid kosilasi eemale peletada. Tartu võitlust vaadates on suisa kurioosne, et Järvamaa rahvas hääletas piimakombinaadi tuleku maakonna aasta teoks isegi enne, kui kopp üldse maasse löödi.


Erinevus ongi selles, et Järvamaal on piimakombinaat oma. Põlises põllumajandusmaakonnas on sügavad traditsioonid, meil on isegi Eesti piimandusmuuseum! Siinse piimatöötluse hiilgeaegu meenutatakse nostalgiapisaraga ja nüüd on võimalik endisaegne kuulsus Paides taastada.


Põllumajandus on endiselt Järvamaa majanduse trumpvaldkond ja E-Piim on oma, kohalik ettevõte: aitas Jaak Mae omal ajal Albu suusaradadelt olümpiasangariks ja toetab Paide spordihalli.


Tartu puidutööstust omaks ei võta. Kui ka iga linnavolinik piinapingil nelja ilmakaare poole tükkideks tõmmata, karjub iga tükk edasi, et Tartusse puidumassi keedukoda ei tule.


Tüürin oma jutuga sinnakanti, et Eesti metsatöötluse ajalugu teha soovivad ettevõtjad on siinkandis omad. Nad on nullist üles ehitanud Imavere saetööstuse, taastanud elamiseks omale keset Järvamaad lapsepõlvekoduks olnud mõisa.


Võidujooks on juba alanud. Valga pakkus juba ennast tselluloositehasele alternatiiviks. Neil on raudtee ja metsad siin- ja sealpool piiri, aga pole piisavalt vett.


Pandivere kõrgustik pressib Järvamaal vett välja rohkelt. Türil on raudtee ja mitu üheks saavat veerikast jõge ning ajalooline kogemus nii metsakombinaadi kui ka paberivabrikuga. Hakkab koitma?


Ehk oleks aeg kosja minna? Ent rõhutan, et kui kosjaviinad peaks ka vastu võetama, siis ilma keskkonda võimalikult vähe koormava tehnoloogiata ei saaks tselluloositehas tulla ka Järvamaale, muidu lasevad pärnakad Rae silla õhku ja neavad meid maapõhja.




https://jarvateataja.postimees.ee/4446389/ehk-mahub-jarvamaale-veel-moni-suurtoostus

neljapäev, 8. märts 2018

Kas ülikooli naasevad kuldmune munevad kanad?

Minu esimene klassijuhataja Peetri koolis, õpetaja Reedla, tavatses kooliuusikutele sügavamõttelisel ilmel öelda, et rumal on olla rumal. Mulle ei meenu klassikaaslastest kedagi, kes tahtnuks olla rumal.


Läinud nädalal laiutasid Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektorid üheskoos käsi, et targaks saamine on kallis ja ülikoolidel tasuta hariduse andmiseks enam raha ei jätku.


Koolipapad andsid mõista, et tudengid peaksid hakkama ülikoolitarkuse eest omast taskust juurde maksma. Selline avaldus pani ilmselt tuhandeid üliõpilasi, tulevasi õppureid ja nende vanemaid võpatama ning kulm kipras pere eelarvet ümber rehkendama, aga ka valitsuse liikmeid kukalt kratsima.


Rumal olukord. Alles viis aastat tagasi viidi Eestis läbi kõrgharidusreform, mis kohustas avalik-õiguslikke ülikoole andma kodumaistele tudengitele tasuta kõrgharidust. Vastutasuks tasulistest õppekohtadest loobumisele said ülikoolid tollel hetkel korraliku rahasüsti.


Mäletan aegu, kus ülikooli uksi sai avada rahakotiga. 1990. aastate keskel läksin õppima avatud ülikooli. Oma raha eest. Kiirelt elus edenenud inimeste jaoks andis hinnalipikuga tsükliõpe võimaluse töö ja pere kõrvalt koolis käia.




Internetieelsel ajastul ühest Eesti otsast teise töö, pere ja kooli vahet lehvimine oli paras katsumus, aga ülikool oli kasinama õppeedukusegi puhul kannatlik kuni õppemaks tasutud. Nagu üks õppejõud naljatas: «Egas kuldmune munevaid kanu tapeta.»


Ühel hetkel jäi rahakott omal kulul õppimiseks õhukeseks ja sinnapaika toona mul kool jäi. «Rumal on olla rumal,» kõlasid esimese õpetaja sõnad kuklas, aga oma varjust üle hüpata jaksu polnud.


Koos tasuta kõrgharidusega avas 2013. aasta reform ülikooli ukse uuesti ka minusugustele, kellel keskhariduse omandamisest või kõrgkooli õpingute katkemisest möödas kümnend või mitu, rääkimata arvukatest noortest, kes varem riigieelarvelistele kohtadele ei mahtunud.


Minu jaoks oli 2014. aastal ülikooli minekul kaalukeeleks asjaolu, et tekkisid erialad, kuhu astumiseks polnud vaja enam koos noortega riigieksameid õiendada, vaid sisseastumisküpsust hinnati olemasolevate teadmiste ja võimete pinnalt. Ma ei saa hästi aru ühe rektori möödunudnädalasest väitest, et hariduse eest maksmine distsiplineerib üliõpilast ning tasuta õpe teeb laisaks.


Olen täiega kasutanud mulle vanuigi avanenud võimalust riigieelarvelisel kohal õppida: kahe aastaga tegin läbi bakalaureuseõppe ja teise kahega olen jõudnud magistriõppes lõpusirgele.


Ülikooli esimesel aastal põikasin aastaks paralleelselt veel kutseõppesse ja selleks jaanipäevaks saab ühele poole ka aasta intensiivset reservohvitseri õpet. Nelja aastaga neli diplomit teha ei ole just eriline laiskuse märk. Pigem tekkis tasulisel kohal õppides meelepete, et mina maksan ja tellin muusika.


Mööngem siiski, et üks ja isiklik näide ei ole piisav üldistamiseks. Küllap on neid, kes naudivad tasuta õppimist täiel rinnal, neid kes kasutavad priilt ühelt erialalt teisele hüppamist endas selgusele jõudmiseks, kui neid, kes tiksuvad ülikoolis lapsepõlve pikendada. Küllap leidub neidki, kes on valmis uskuma, et kulutatud isiklik raha annab haridusele tõelise väärtuse.


On teistega, kuidas on. Mulle meeldis pärast 15aastast pausi uuesti ülikoolipinki istuda ja akadeemilises keskkonnas riigieelarvelisel kohal nagu tudeng muiste uuema aja tarkusi ammutada. Elukestvas õppes tuleb nahk kogu aeg toores hoida.


Arvamusliidrid korrutavad mantrat, et inimene peab elu jooksul korduvalt koolipinki naasma, et tehnoloogiliselt tormiliste sammudega areneval tööturul konkurentsis püsida.


Õpikulude surumine õppija enda kraesse ei kõla elukestva õppe soodustamise kontekstis motiveerivalt, seda enam, et ka riigi poliitika rõhub rahva haritusele. Seega jätab rektorite idee üsna toore ja provokatiivse mulje, mille tagamõte pigem on anda valitsusele tugevam signaal rahakraanide avamiseks kõrghariduse alarahastuse leevenduseks.


Eks ole tõesti paradoks, et samal ajal, kui poliitikud ja majandusinimesed kinnitavad, et kunagi varem pole elu Eestis olnud parem kui praegu, on ülikoolidel põsed rahapuudusest lohus ja silmad auku vajunud?


Arutelu kõrghariduse tuleviku üle on tervitatav, et ümber hinnata hariduse andmise võimalusi, muutuda efektiivsemaks ja paindlikumaks ning hinnata kõrgemalt ka õppejõudude panust. Oma ettepanekutega on tulnud välja üliõpilasesindused, tööandjad, teadlased.


Haridus- ja teadusminister Mailis Reps rahustas Õpetajate Lehes üldsust, et riigi eelarve­­s­trateegia prioriteetideks aastatel 2019-2022 on ülikoolide lisarahastamine. Ent erarahastust ei välista temagi. Eks näis.


Usun, et oma kodanike haritust kõrgelt tähtsustava ja edukust hindava riigi jaoks on aasta enne riigikogu valimisi raskesti seeditav kõrghariduse kättesaadavuse piiramine varalise võimekuse järgi, kuni puudub mehhanism, kuidas ka tasuline haridus jääks kättesaadavaks kõigile võimekaile õppida soovijaile.


https://jarvateataja.postimees.ee/4431893/kas-ulikooli-naasevad-kuldmune-munevad-kanad