kolmapäev, 16. mai 2018

Ühe okka muljed Siilist

«Soh, sa ei karda kohe üldse võõrast onu?» üllatus vanaema Võrumaal Roosiku külas, kui memme seelikusaba varjust jooksis silma järgi kooliuusiku eas tüdruk talumaja lävepakule astunud kaitseväe vormis meest kallistama.

Tüdrukutirts ei öelnud sõnagi, ainult embas kõvasti-kõvasti. Vormikandja silmanurk tõmbus niiskeks. «Tulin ütlema, et homme-ülehomme võib siinkandis sõjakära paisuda. Õppused on sealmaal, kus hakkame Mustajõe silda kaitsma pealetungiva vastase eest ja läheb paugutamiseks. Kui teil on kartlik koer, siis mõistlik oleks ta neil päevil toas hoida,» selgitas sõjamees.
Esimene kokkuvõte Siilist sai räägitud TV3 mikri ees õppuste lõpetamisel Paju lahinguväljal.Taustal massistseenides Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülem ning mu CIMICu kamraadid.


«Mis te, poisid, pullite, venelane teispool piiri ainult naerab selle peale,» ühmas viimasena uksele tulnud vanaisa torisedes.

Seni laigulise maastikuauto juures seisnud telekast tuttava näoga reservväelane astus ligi ja selgitas poliitikule omase veenvusega, et 15 000 inimest mundrisse pannud õppus näitab igale võimalikule vastasele, et meil on oma maa kaitsmisega tõsi taga.

Seletamisest oli kasu. «Pange edasi, poisid!,» hüüdis taat lahkuvatele kaitseväelastele juba hoopis teisel toonil. Väike tüdruk surus samal ajal kingituseks saadud digilaigulist «Eesti jõud» kirjaga šokolaaditahvlit ühe käega vastu rinda teisega ootamatutele külalistele järele lehvitades.

Reservväelasena suurõppusel Siil tsiviil-militaarkoostööga (CIMIC) tegeledes tuli mul palju käia ukselt uksele ja rääkida seda kanti puudutavast õppuste käigust ja üldpildist laiemalt. Teisisõnu tähendas see suhtlemist ja selgitamist ning võimalike pingete ennetamist või maandamist.

Võru- ja Valgamaa muidu vaiksetel teedel paisus neil päevil kaitseväe autode ja lahingutehnika liiklus meenutama suurlinna tipptundi. Kohalikud olid heatahtlikud ja lehvitasid igale mööda vuravale militaarsõidukile. Üksuste lähedastes külapoodides panid sõdurid elu kihama.

Vahel tuli ka häbelikele lastele olla vahemeheks, et viia teel peatunud üksuste juurde palvega näidata tehnikat ja relvi.

Suurõppus Siil oli kaugel kaitseväelaste omaette nokitsemisest kuskil eraldatud alal. Üldist fooni hinnates oli tegu justkui üldrahvaliku ettevõtmisega.

Paljud ettevõtted säilitasid oma laigulistesse riietunud töötajatele õppuste ajaks palga. Hulk kauplusi tegi siililistele soodustust. Meedia kihas õppusi kajastavatest lugudest ja eetris oli suisa oma raadiojaam Sõduri FM.

Käisin koos oma pataljoni lahingkompanii ühe rühmaga «Teeme ära!» talgute ajal Roosiku külaseltsil abis lehti riisumas ja oksaprahti kokku korjamas. Sõduritele oli see hea vaheldus ja kohalikule kogukonnale abiks suure pargi kordategemisel.

Kui üks järjekordne uudishimulik memm päris, millega sõdurid kõik need päevad tegelevad, tundus talle mu jutt strateegiatest ja taktikatest ning moraali tugevdamisest liialt keeruline. Tema silm läks särama alles siis, kui naljaga pooleks ütlesin, et eks need ole sõdurite suvepäevad.

Eesti on tõenäoliselt ainus Euroopa riik, kus kaitsevägi harjutab suurtel õppustel sõjapidamist tegelikul maastikul ja asulastes, mitte ei sulgu polügoonile. Tegelikus kriisiolukorras annab iga käänaku ja puu tundmine veelgi suurema koduseinte eelise.

Nii oli minu kandev roll käia ühe õppusel osaleva pataljoni tarvis maaomanikelt paiknemis- ja lahingualasid välja kauplemas ja pärast lahkumist klaarimas. Pea kahe õppusenädalaga liikus meie üksus korduvalt ringi Sännast Tõrvani, kui vaja, siis kaitsepositsioonidele kaevudes.

Eks tuli oma tööd tehes vahel kuulata ärritunud maaomaniku emotsionaalset sõnavalingut, kui lubatud territooriumil mõni raske veok murule sõites sildadeni sisse vajus ning pärast väljasikutamist endast kraatri maha jättis. Päeva lõpuks olime maaomanikuga jälle sõbrad.

Teist maaomanikku tuli veenda, et ta lubaks sõjaväelastel koduhoovi läbivat teed mööda liikuda ning nii «omade» kui «vastaste» üksustele sõnad peale lugeda, et kiirus jääks õuealale vastavaks.

Pärast õppust silub kaitsevägi kõik roopad, parandab teed ja hüvitab omanikele kahjud. Teed saavad vaat et paremaks kui enne. Lavkat ootavate memmedega juttu puhuma jäädes rõõmustas üks neist, et enne oli külateel auk augus kinni, õppuste ajal on tee silutud siledaks kui laud.

Minu suurim katsumuse oli Jõgevestel, kus kompanii jagu võitlejaid valmistus kaitsma Väike-Emajõe silda, kuid pimedast kurvist suurel kiirusel alla tuiskavad rekad ja muud sõidukid muutsid ülematelt saadud ülesande täitmise ohtlikuks.

Elava liiklusega riigimaanteel ei saa üksik sõdur käeviipega liiklust rahustada nagu külavahe tolmuteel. Kõrgemad ülemad vangutasid pead, et maanteeametiga ametlik asjaajamine kiirusepiirangute seadmise kooskõlastuseks võtvat aega vähemalt kuu.

Kõne maanteeameti peakontorisse ja kohaliku piirkonna juhile tõendasid, et hea tahtega on võimalik ohtlik olukord maanteel piirata poolteise tunniga, ning minu sügav kummardus ääretult mõistvatele ametnikele. Nii said ka tsiviilstruktuurid panustada õppuste kordaminekusse.

Minu CIMICu ekipaaž vuras oma ülesannet täites Lõuna-Eesti teedel maha jämedalt 2500 kilomeetrit, seetõttu sain õppustest parema ülevaate kui metsaserva kaitsepositsioonidele kaevunud sõdurid.

Nägin lahinguid, staapide pingelist plaanimistööd, liitlaste üksuste tegevust ja vägede ümberpaiknemisi ehk õppusi iga kandi pealt. Tegin õppustest hobikorras sadu fotosid ja minule oli nähtu elamus.

Kes sattusid otse palavamate sündmuste keskele, ütlesid, et õppus oli äge. Ent paljud kaitseväelased, eriti reservistid, nurisesid, et konutasid niisama positsioonidel, saamata terve õppuse vältel püssi palge panna. Liigagi tihti ühmati pettunult, et teist korda samamoodi kümmet päeva surnuks lüüa ei viitsiks.

Ma saan aru, et väejuhatusel on oluline näha üksusi maastikul liikumas ja hindamas nende võimekust. Ent mitu lahinguüksust ei sattunud õppuste vältel kordagi vastasega mõõtu võtma.

Ka päris sõjas olla palju passimist. Arusaadav, et vastane väldib tugevalt kindlustatud vastupanu ja otsib edasiliikumiseks nõrku kohti. Ent õppustel nädalapäevad puud valvanud sõdurit see ei lohuta.

Et lugeda õppust kõikides elementides õnnestunuks, peab edaspidi hoolitsema ka selle eest, et tsiviilellu naasvad reservväelased ja reservi arvatavad ajateenijad räägiksid kodus pereliikmetele, sõpradele ja töökaaslastele kui positiivsest elamusest ja kasulikust kogemusest.

Tahtmata väga viriseda, on siin kaitseväe juhtkonnale ja õppuste plaanijatele mõtlemise koht, kuidas edaspidi laskuda reavõitleja vaatesse ja programmeerida ka neile põnevaid olukordi, mida kodustele õhinal rääkida ja kunagi kiiktoolis õõtsudes lastelastele meenutada.

Lähtudes õppuste motost, loeb ikkagi iga okas. Õppustel osalenutelt suust suhu edasi leviv hinnang on mõjusam kui riigikaitse juhtide meediaveergudel võimendatud kõuehäälsed sõnad või riigisaladusega kaitstud staapides tehtud analüüsid üksuste võimekustest. Järgmisel õppusel täitkem ka see lünk.

https://jarvateataja.postimees.ee/4489400/uhe-okka-muljed-siilist

neljapäev, 3. mai 2018

Nelja õe lugu vanas kingakarbis

«Häid maipühi õele ja õemehele!» kirjutas Maria Paidest oma Ammutas elavale õele Juuliele igal aastal saadetud kaardile. Vaid kolm päeva varem oli ta õele pannud posti kaardi sünnipäevaõnnitlustega ja küll see võidupüha kaart ka veel tuleb.


Avastasin karbi oma vanaema vanade postkaartidega juhuslikult mõni päev tagasi, täpselt tema 119. sünniaastapäeval. Vanaema oli aastakümnete vältel tallele pannud tähtpäevadeks sugulastelt ja naabritelt postkasti potsatanud õnnitluskaardid. Need olid pärast vanaema surma meile jõudnud ja aastakümneteks unustatud.


Lisaks kaartidele oli karbis muudki. Nagu kviitung, mis tõendab, et vanaisa ostis 1968. aasta septembris 14,5 rubla eest Oktoobri kolhoosist kaks põrsast.


Teise kviitungi järgi on vanaisa 1966. aastal lasknud Esna veskis jahvatada 210 kg rukist jahuks, makstes teenuse eest 1,7 rubla.


Arstipaberid näitavad, et Esna jaoskonnaarst oli 1970. aastal kupatanud vanaisa kehva nägemise pärast silmaarsti juurde. Tellimiskviitungid annavad teada, et järjepidevalt käis koju rajoonileht Võitlev Sõna ja Televisioonileht.


Päris põnev, mis pabereid vanaema omal ajal pidas oluliseks karpi koguda, nüüd saan infokildudest kokku klapitada puslet, mis jutustab mulle lookatkeid lähedaste ammumöödunud hetkedest ja manab silme ette lähedasi inimesi, keda ma kunagi kas juttude põhjal või silmast silma tundnud olen.


Ühe uueaastakaardilt leidsin ka koolieelikuna enda maalitud nime, ilmselt vanima säilinud oma käekirja näidise.


Tänapäeval kaarte väga ei saadeta. Näiteks mind pidas viimati sünnipäevadel postkaardiga meeles Paide linnavalitsus. Samuti on selline kiiks mu kunagisel töökaaslasel Heikkil.


Moodsal ajal tervitatakse sünnipäevalast Facebookis, saadetakse sõnum või helistatakse. Harvemini kirjutakse e-kiri.


Infotehnoloogia areng on teinud mõne klahvivajutusega suhtlemise lihtsaks. Internetisuhtluse häda on see, et inimeste suhtlusest ei jää järeltulevatele põlvedele jälgi ja nii ei tea minu lapselapsed aimata, mida ma oma lähedaste ja tuttavatele olen kirjutanud ja nemad mulle.


Beti-tädi ees vasakul.


Kahtlustan, et vanaema õe Marie umbes seitse korda aastas saadetud õnnitluskaartidel olid pühadesoovid pigem suusoojaks öeldud ettekääne, sest enamasti oli kaart tihedalt täis kirjutatud muust elust-olust ja pakitsevatest küsimustest.


Sageli uuris vanatädi vanaema-vanaisa tervise järele, läbi mitme aastakümne kurtis oma tõbesid ja uuris, kas õemees Madisel on müts jälle kuklas, kas mõlemad lehmad on ikka alles, kuidas piimavedu külmal ajal käib ning kas bussid liiguvad, et saaks külla tulla.


Teinekord kirjutas Maria, kes kirja alla oma nimeks märkis enamasti Marja, et lapselapsi tuuakse hoida või kuidas tööl läheb.


Vanatädi meenutas isegi seika, kuidas mu vanaisa käinud Marialt mingil põhjusel niiti-nõela laenamas, või kahetses, et Juuli käis viimati nii põgusalt külas, et ei jõudnud süüagi pakkuda ja see jäänud kripeldama.


1967. aasta 9. maiks saadetud telegrammiblanketil küsib Maria: «Kas mäletate seda päeva, kui sõja lõpetamine välja kuulutati? Oli hea meel, et meil nüüd rahu ja ei ole seda sõjamadinat.»
Ta lisab kuidagi rõhuval toonil: «Aga edaspidi see minule rõõmu ei toonud.»


Neid ridu lugedes jäin mõtlema, et mulle ei meenu, et kunagi oleks meil peres jutuks olnud, mis sai Maria mehe saatusest.


Vanatädi püüdliku käekirjaga kirjutatud teksti lugemine nõudis pingutust, sest õigekiri polnud kõige ladusam ja kirjaread jooksid risti-rästi. Kord mainis kirja autor ka ise, et poeg Ülo öelnud, et ta ei oskavat kirjutada.


Kui kodus oli keegi Maria lastest või hoida toodud keegi lastelastest, siis oli kaardi alla pandud ka nende nimed.


Tähtpäevasoovidele lisatud infokillud annavad mõista, et minu vanaema Juuli ja tema kolm õde hoidsid kokku. Näha on, et kaarte hakati üksteisele rohkem saatma pensionieas.


Ju ei lubanud vanus ja tervis enam üksteisel nii palju külas käia kui varem ning naistepäevaks, maipühadeks, uueks aastaks ja sünnipäevadeks saadetud kaardid sobisid üksteise järele igatsuse leevenduseks ja igapäevauudiste vahetuseks hästi.


Isegi õde Miina, kes elas paar kilomeetrit eemal, pidas õde truult nii isiklikel kui ka riiklikel tähtpäevadel meeles. Tema kaartidel pikka juttu polnud ja soovid kirja pannud käekiri on pea iga kord erinev. Ju dikteeris Miina soove kirjapanekuks lastele ja lastelastele.


Küllap said Miina ja Juulie omavahel tihedamini lobiseda. Mäletan, et vanaemal polnud kõrges eas mingi kunst jalgsi seitse kilomeetrit meile külla vudida, ammugi siis õe juurde.


Palus elanud õde Elisabethi nime leiab vanas kaardikarbis üksikutelt kolletanud kaartidelt. Ta oli õdedest kõige vanem ja suri mitu aastat enne minu ajaarvamist, seetõttu tean temast rohkem juttude järgi.


Beti-tädi kaotas oma väiksed lapsed haigustele ja hiljem uuesti ei proovinud. Ta võttis avasüli vastu toona Kohtla-Järvel elanud õe Juuli sõjapakku tulnud lapsed. Ka pärast sõda kodukanti tagasi kolides käidi Palu vahet palju.


Kaartidelt panin tähele, et üksteise poole pöördumiseks kasutati kaartidel tiitlit «õde» ja ka alla kirjutati oma nime ette «õde». Isegi abikaasasid nimetati pigem õemehe tiitli kui nimega, kuigi Miina ja Juulie mehed Albrecht ja Madis olid omavahel vennad.


Kaardikastist ei leidnud ma ühtegi kirjarida Juuli, Miina, Beti ega Maria vendadelt. Ma ei tea, miks. Eks ole õnn seegi, et ports 1950–70ndatel kirjutatud kaarte üldse alles on. Ilma nende lakooniliste säutsatusteta olnuks mu aim vanaema õdedest ja nende läbikäimisest oluliselt ähmasem.


Läinud nädalavahetusel surnuaial vanaemale sünnipäevaks küünalt panemas käies viisin leheprahi minema ka Maria ja Elisabethi haualt. Eluajal kokku hoidnud õed puhkavad surnuaial üksteise kõrval samal platsil.


Vanas kingakarbis talletunud kaarte sirvimata poleks ma nii tugevatele peresidemetele osanud ehk tähelepanu pöörata. Vaid Miina puhkab surnuaial oma mehe kõrval õdedest 40 sammu lõuna pool.


Loodan väga, et järeltulevad põlved ei viska esivanematest jäänud maamaju koristades säilinud infokilde lõkkesse või pane vanavaralaadal müüki, vaid need jäävad perearhiivis lugusid jutustama.


Eriti väärtuslikuks muutuvad kirjaread siis, kui elavatelt pole võimalik enam üle küsida.


Ent mis lugusid endast jätame järgmistele põlvedele, kui palju olulisest suhtlusest haihtub jälgi jätmata internetikosmosse? Vaat see on küsimus, mis jäi mind vaevama, mõeldes tänapäevale, kus kingakarpi enam lugusid ei koguta.


https://jarvateataja.postimees.ee/4482011/nelja-oe-lugu-vanas-kingakarbis