Ellujäämiskursus nimega suvi

«No on Taškent,» iseloomustati minu lapsepõlves troopiliselt palavaid ilmu, sarnaseid praegu Eesti vallutanud kuumalainega, kus paar palavat kuiva kuud on mulla tolmuks ja muru elutult pruuniks kõrvetanud.

Eestimaa rannad on sagimist täis ja kajavad laste kilgetest ning suvekaubitsejad pühivad higi ja rassivad ootamatult pikenenud hooajast maksimumi võtta.

Põuastel põldudel pole vili tärganud ja kariloomad on viimast rohuliblet taga ajades karjamaad viledaks närinud. Loodus karjub vihma järele. Põllumehed on veendunud, et saak ikaldub. Need on lõunamaise ilma varjuküljed.

Tänapäeval ei tea nooremad põlvkonnad Usbekistani pealinna kohta kuigi palju, kui nende seas pole just eksootikat ihkavaid rännumehi või ajaloolasi.

Vanemad turismikihuga põlvkonnad seevastu mäletavad Kesk-Aasia vennasvabariike läbinud muistse siiditee ergavast kõrbepäikesest praetud linnu hästi. Sealt pärineb ka folkloori siginenud võrdlus.

Moodsal ajal räägitakse suvekuumuse käes ägades globaalsest kliima soojenemisest, mis keerab maailma ilmaasjad pea peale: harjumuspäraselt jahedamas Põhja-Euroopas lõõskab suvel troopikakuumus ja muidu palavas Lõuna-Euroopas on ilm mõõdukalt soe.

Kargemas kliimas hakkama saama harjunud põhjaeurooplane on muutuste üle rõõmus, kui suvekuumus langeb nädalavahetusele või puhkusele.

Pärnusse peesitama sõita või mõnda vaiksemasse randa end telkima seada on oluliselt soodsam kui Vahemere või Musta mere äärde põigata.

Tänavu algas klimaatiline suvi Eestis tavatult vara, terve mai oli kuiv ja palav. Kui jaanipäeval keeras ilm tavapäraselt jahedaks ja tegi korra vihmagi, olid irvhambad valmis kihla vedama, et ega rohkem sel aastal rannailma tule.

Vale puha. Troopikakuumus praeb juba mitmendat nädalat. Internetist välja kaevatud ükskõik millised lähinädalate ilmaprognoosid näevad kõhklusteta leitsakule jätku ja vahele lubatud vihmahood enamasti adressaadini ei jõua.

Läinud nädalavahetuse kogemus näitas, et ka Pärnust lõuna poole jäävates muidu rahulikes randades oli rahvast murdu, majutuskohad kõik välja müüdud ning telkimisplatsid puupüsti suvitajaid täis.

Pole ime, et Pärnu popimates söögikohtades möödunud laupäeval isegi paduvihma ja rahevalingute ajal tunde lauajärjekorras seismata löögile ei pääsenud.

Ent ka linnast lõuna poole jäävates teeäärsetes puhvetites olid teenindajatel käed-jalad tööd täis. Siseturismi ettevõtjatele on ajad magusad.

Enamik meist kehitab põuda kiruvate põllumeeste hammaste krigistamise ja ikalduse kuulutamise peale õlgu ning arvab, et kui kohalik toidutootja kidub, siis küll poest ikka midagi rahvusvahelisemat hamba alla saab. Toidulauda mõjutav ilmarisk on esialgu meile veel kauge teema.

Isikliku tervisega on lood teised ja harjumatult pikaks ja palavaks veniv suvi hakkab lõpuks tüütuks muutuma.

Meedia õpetab inimesi, kuidas palav aeg üle elada. Mõistlik. Põhjamaa elanikule tekitab kestev kuumus terviseprobleeme: koormab südant, ähvardab vedelikupuudusega, suurendab päikesepõletuste ja sellega kaasneva nahavähi riski jne. See on aeg, kus nõrgemad tervised alla vannuvad.

Lehed tsiteerisid neil päevil Harwardi ülikooli teadlaste uuringut, mis tõestas, et püsivalt palav ilm näpistab IQ-d madalamaks.

Teine meediast silma jäänud uurimus väitis, et 22 kraadist kuumem ilm muudab inimesed agressiivsemaks ja impulssiivsemaks. Ka tähelepanu- ja keskendumisvõime langeb.

Kuumus muudab meid lolliks ja vihaseks, seega on mõistuse säilitamiseks ja Pisa testide jätkuvaks võitmiseks vaja organismi jahutada.

Tuttavate nägude järgi oli Ikla piiripoes läinud laupäeva õhtupoolikul tunne, nagu oleks sattunud jõululaupäeval Paide Maksimarketisse.

Ent kõrv tabas jahedas oaasis ostlejate eesti keele kõrval samaväärselt soomlaste jutuvada. Et vanas heas Heinaste toidupoes oli kesvamärjukese kast kaks eurot piiripoest odavam, seletab, miks lätlased ise piirile tormi ei jookse.

Mul õnnestus Vene kroonut teenida Aserbaidžaani kõrbesel madalikul, kus meie mõistes suvi algas märtsis ja kestis detsembrini, muutudes juulis-augustis talumatult palavaks.

30–40kraadise temperatuuriga suvekuudel voolas puu alt varju otsides ja sõrmeotsa liigutamata higi ikkagi ojadena. Teise aasta suvel sigines alaselga näriv neeruvalu.

1989. aasta suve lõpul koju puhkusele tulles oli esimene käik Paide polikliinikusse. Arsti diagnoos ütles, et kuiva lähistroopikasse sattunud põhjamaalase organismist ei käinud vedelik seedetraktipidi läbi ning suure higistamisega hakkas neerudesse settima kruusa.

Doktor vaatas ravi määrates sõdurpoisile sügavalt silma ja ütles, et apteeki sul asja pole, puhkusel joo õlut nii palju, kui jaksad – see uhub neerud kruusast puhtaks. Ravi osutus tõhusaks.

Nii võib piiripoode irooniliselt nimetada põhjamaalaste tervise Mekaks, arvestades, kui paljud kaasmaalased käivad seal oma neere ravimas ning dehüdratsioonist pääsu lunastamas.

Kui rahakott kannatab, võib kuuma eest põhja lendavate rändlindude tuules pageda muidugi ka Lapimaale leevendust otsima või keerata tööl ja kodus konditsioneeri paar kraadi jahedamaks. Võib ka kurguni jõkke ronida.

Kahest Kaukaasia katlas veedetud aastast sain sellise päikese üledoosi, et kulus oma paarkümmend aastat, enne kui suutsin oma kondid taas soojale maale vedada.

Nüüd on Muhamed tulnud mäe juurde ja tõenäosus põhjapoolsetel laiuskraadidel troopikat kogeda on reaalsem kui meie tajutavas ajaloos kunagi varem.

Kuuma suve üle elamist peame õppima Vahemere ääres elavatelt rahvastelt ja unustama ellu jäämise nimel vähemalt suveks eestlasliku töörügamise.

See tähendab, et kasulikku saab teha varahommikul, kui on veel jahedam. Südapäev on siesta pidamiseks. Elu läheb taas käima õhtul, kui palavus on järele andnud.

Korralik ellujäämiskursus ja ümberkohanemine, kas pole?

 https://jarvateataja.postimees.ee/5766208/ellujaamiskursus-nimega-suvi

Veel kord Jukust, Juhanist ja õppimisest

«Juurdepääs keelatud!» lajatab Tartu Ülikooli õppeinfosüsteem vastuseks sisenemiskatsele ja õigusega: jaaninädalast kapile tekkinud kommunikatsioonijuhi magistridiplom on kinnituseks, et vilistlastel tudengitele mõeldud infobaasi enam asja ei ole.

Neljale äsja ühele poole saanud ülikooliaastale tagasi vaadates ei teagi, kas oleks õigem nimetada seda aega Ameerika mägedeks või nagu mu lapsepõlves tähtsaid töövõite deklareeriti, «viisaastakuks nelja aastaga».

Nelja kooliaasta saak.

1999. aastal Euroopa Liidus vastu võetud Bologna deklaratsioon, mis Eestis kehtib 2002. aastast, näeb kõrghariduse omandamisel ette, et bakalaureusekraadi nominaalõppeaeg on kolm ja magistriõppes kaks aastat.

Mina, va kärsitu, näpistasin ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala bakalauruseõppest aasta kokku hoida. Algul võtsin lisaaineid teadmistejanusest uudishimust ja mõttega, et koolitükke ette tehes on pärast lihtsam.

Ei salga, et oma inimpõlvepikkust töökogemust uute teadmistega miksides oli kindlasti õpitut mõista ja mõtestada lihtsam kui minust poole noorematel kaastudengitel. Teise õppeaasta alguses avastasin, et üks aasta kipub hoopis üle jääma.

Vähe sellest. Sõbra õhutusel võtsin 2014. aastal värske tudengina ette kutsehariduskeskuses pottsepakursuse, kuhu kulusid õppeaasta vältel pea kõik nädalavahetused. Hea tunne on osata oma kätega asju teha.

2016. aasta südasuvel, kaks nädalat pärast bakalaureusediplomi saamist, andsin dokumendid uuesti ülikooli sisse, et ühe soojaga teha otsa kommunikatsioonijuhi magister.

Võiks ju kulmu kergitada, et mida pea kakskümmend aastat ajakirjaniku ja suhtekorraldajana praktiseerinud keskealisel inimesel enam nii pikalt ja põhjalikult koolipinki nühkida.

Ent maailm on praegu tormilises muutuses. Infotehnoloogia ülikiire areng ja levik ning igameheõiguseks saanud sotsiaalmeedia kõigutab tavamassimeedia alustalasid ning nii õige kui ka väär info levivad valguse kiirusel. Ilma värskete teadmisteta on tänapäeva kommunikatsioonis raske jalule jääda ja konkurentsis püsida.

Nii alma mater`i kui muude koolide teine hindamatu väärtus on inimesed, kellega koos õppimine annab mõttekaaslusel põhineva suhtevõrgustiku ja sõpruskonna, kelle teadmistele ja kogemustele vastastikku toetuda.

Ega ma magistriõppeski ilma rööprähklemiseta hakkama saanud. Rahvusvaheliselt segased ajad meie maanurgas panid vanuigi mõtlema riigikaitses isiklikule panusele. Kahe nädala eest lõpetasin kaitseväe ühendatud õppeasutuses aastase staabiohvitseride kursuse ning presidendi käskkirjaga sai minust nooremleitnant reservis.
 
Ei, neil kursustel ei õpetatud ballitantse ega šampanja serveerimist. Läinud suvest kuu kulus sõduri aluskursuse läbimisele Võrumaa metsades, kus päevad ja ööd intensiivset mahvi panid tõsiselt kompama füüsiliste võimete ja vaimu vastupidavuse piire.
 
Sügisest kevadeni drillisime nädala-paariste tsüklite kaupa staabitööd. Rambod muidugi kirtsutavad nina, et mis sõjamees see staabirott ikka on, aga kes vähegi organiseeritud ja mõtestatud tegevusega kursis on, see teab, et mida põhjalikumat tööd staap teeb, seda edukam on riviüksus eesliinil.

Neli tormilist õpiaastat võib jätta mulje, et see läks sama lihtsalt, kui nuga libiseb läbi sula või. Kaugel sellest. Ööpäevas on ikka 24 tundi ning koolitükideks tuli näpistada aega pere arvelt, sõpradele küllakutsed ära öelda, tööl läbi seedida pinged pidevalt õppepuhkusel redutamisest.

Oluliselt lihtsam olnuks käega lüüa, vanaviisi edasi tiksuda ja kurta, kui keeruline on keskealise valge heteromehe elu tänapäeva ühiskonnas.

Olen proovinud jalga ülikooli ukse vahele saada varemgi. Ju olen põhjamaiselt hilise avanemisega.
Esimest korda katsetasin Tartu Ülikooli, tollal veel riiklikkusse, astuda 1987. aastal. Esmalt käis mõte, et läheks õppima ajakirjanikuks, aga et üks klassivend märkis kutsevalikukomisjonis endale enne mind sama eriala, siis ei tahtnud teda ahvida ja valisin juura.

Olnuks mul nooruse uljuse ja kõrkuse asemel rohkem kainet mõistust, poleks ma juristiks tikkunud, vaid proovinud ajakirjandusse või ajalukku, mis on minu teine kirg. Aga ei.

Konkurss juurasse oli kõva. Nõukaaja lõpuaastatel eelistati paar aastat kohtusekretärina tiksunud tüdrukuid ja sõjaväest naasnud poisse, kes eksamid kuidagi kolmele lohistasid. Isegi medaliga keskkooli lõpetanud jäid ukse taha. Lootusetu ettevõtmine.

Viis aastat hiljem, Eesti iseseisvumise järel, proovisin juurasse uuesti. Siis enam erisusi ei tehtud ja minu omaaegsed kooliteadmised olid ülikoolikõlbmatuks tuhmunud.

Alles kolmandal katsel 1995.aastal sai minust Tartu Ülikooli juuratudeng avatud ülikooli tasulises õppes. Järva Teataja vastutava väljaandjana oli juriidilisi teadmisi tarvis, sest toona oli sage, et mis iganes põhjusel prooviti kohtu kaudu lehelt kahjutasu nõuda.

Kolm võidetud kohtulahingut oli kooliraha väärt, kuid ühel hetkel mõistsin, et minus juristi pole – õiglus kippus olema olulisem kui kalkuleeritud õigus.

Pealegi ei jagunud internetieelsel ajastul võhma Paidest Tartusse kooli ja Tallinna tööle käia ning aastas paarkümmend tuhat krooni õppemaksu maksta.

Tean oma 120 esivanemat kuni XVII sajandini ja neil kellelgi polnud kõrgharidust. Olin leppimas, et ka mina ei murra uuele tasemele ja jätan ülikoolidiplomi saamise oma poegadele.

Kuni 2014. aastal avastasin, et kõrgharidusreform on paotanud minusugustele jälle paljulubava ukse ning saan oma poistega võidu tudeng olla.

Tagasi vaadates on mul hea meel, et suutsin ennast koolikõlbulikuks mõelda ja naha toorena hoida.
Paljud mu eakaaslased on nimetanud kõige raskemaks takistuseks koolipinki naasmisel allutada ennast distsipliinile ja ollagi õpilane, mitte õppejõuga vägikaigast vedav vana toriseja. Eks ole veider küll, et enamik õppejõude on sinust nooremad, aga mis sellest.

Elukestev õpe ei ole sõnakõlks või näide keskeakriisi uutest avaldumisvormidest, vaid hoiab inimese vaimu virge ja professionaalselt aktiivse.

Kuigi tahan pärast nelja-aastast spurti nüüd õppimisest hinge tõmmata, soovitan kõigil, kel vahepeal koolitee on rohtu kasvanud, leida endas üles õpihimuline poiss või tüdruk, teha perega kaupa ja sättida tööasjad nii, et tekkiks ruumi õppimise tarvis.

Ärge peljake hüpata ajamasinasse ja muutuda jõrmist Juhanist jälle särasilmseks Jukuks – võidavad kõik.

https://jarvateataja.postimees.ee/4512636/veel-kord-jukust-juhanist-ja-oppimisest