Mõtle, mõtle, ära ütle

Vaid ühe inimpõlvega on info tootmine ja tarbimine saavutanud kosmilised mõõtmed. Kui varem visati võllanalja, et ajalehega saab tappa kärbest ja inimest, siis tänapäeva maailmas on kujunenud väheseid käsitlemisteadmisi nõudvaks, kuid suure purustusjõuga relvaks internetipõhine sotsiaalmeedia.

Mõnikümmend aastat tagasi ei jõudnud kodutanumal lendu lastud emotsioonipurse enne lahtumist pereringist kaugemale, kui, siis piimapukil trehvatud naabrimeheni, äärmisel juhul poesappa või töökaaslasteni ja sinna see ka jäi.

Praegu internetiavarustesse sõrmitsetud hetkeemotsioon võib minutitega teha mitu tiiru ümber maakera. Mida intrigeerivam on Facebooki postitus või Twitteri säuts, seda suurem on tõenäosus, et sõnasabast haarab kinni meedia. Viimane traalib enda tarbeks suure osa uudisväärtuslikust just netiavarustes uidates.
Uuemal ajal paistab, et polegi väga oluline, kas sõnumil on mingi faktipõhi või mitte. Piisab, kui ütlejal on usaldust äratav silmavaade ja ütluses intriigi.
Veerema hakanud lumepall võimendub kiiresti laviiniks, mis niidab jalust nii inimesi kui ka institutsioone. Paljudel ei õnnestugi ennast välja kaevata või osutub enese nime puhastamine vaevaliseks ettevõtmiseks.
Kord internetti paisatud sõnal enam sabast kinni ei saa ja edasine sõltub hoovusest, kuhu sõnum kandub ning millise värvingu iga jagaja ja kommenteerija sellele lisab.
Sama ohtlik on tuulise ilmaga kulupõllu ääres tikku krapsida. Vanarahvaski ütleb, et sauna panin, küla läks.
Kulu põletada on meie riigis keelatud, kuid sama ohtlik sõnapalang on arvamusvabadusena demokraatlikus maailmas inimese kiivalt kaitstud põhiõigus.
Taanlased väntasid paar aastat tagasi mängufilmi «Jaht,» mida hiljuti näitasid ka Eesti telekanalid. Filmiloos ütleb keskealise meesõpetaja kohta tema peale solvunud tüdruk kättemaksuks sõnu, mida täiskasvanud tõlgendavad pedofiiliana.
Tekkinud kumu põhjal kolleegi sotsiaalmeediasse postitatud sõnum ruineeris süütu mehe elu, kogukond ei kõhelnud teda risti löömast ja politsei kahtlustamast. Vaid vähesed lähedasemad inimesed jäid talle toeks.
Ent samasuguseid näiteid sotsiaalmeedia emotsionaalsest pealiskaudsusest ja julmusest pole vaja kaugelt otsida. Septembri algul ilmus Õhtulehes ajakirjaniku blogis verdtarretav hirmulugu Türi linnast, kus võõral inimesel on üksi liikudes vaat et üsna vähe lootust terve nahaga pääseda.
Esimest korda Türil jala maha asetanud naisajakirjaniku pani haavalehena värisema vürtsikaid linnalegendidega pajatanud kohalik kolleeg. Võta sa kinni, palju neist oli tõepõhjaga, kuid kohkunud ajakirjanik kirjutas oma hirmud üles ja riputas kogu ilmarahvale näha. Türi lugupeetud inimestel andis tükk aega seletada, et linn pole päikese loojudes täis võõrale kallale kargavaid verejanulisi kooljaid.
Eelmisel kolmapäeval levis Facebookis hoogsalt ja pälvis Järva Teataja tähelepanu Kuma raadiosse praktikale tulnud ajakirjandustudengi hetkeemotsioon. Neiu nägi kutseharidusekeskuse ühiselamus talle antud toas kõikjal vedelemas krussis karvakesi, mida ta arvas inimese intiimpiirkondadest pärinevaks, ja pidas vajalikuks seda ilmaga jagada.
Tegelikult olid karva­udemed pärit mopiharjast. Kuigi blogipostitus kadus veel sama päeva õhtuks, oli sündinud kahju, mida pärast tuli Tartu ülikoolil Järvamaa kutsehariduskeskusega klaarida.
Kui korra on sind on laulu sisse pandud, ei siis naljalt sealt enam välja saa.
Lihtne on ennast enne mõtlemist väljapaisatud ütlemistega blameerida ja teistele haiget teha. Sõna liikumise kiirus ja leviku ulatus tänapäeva infoühiskonnas sunnib meid üha rohkem kaaluma, mida öelda ja millal rahunemiseks kolmeni lugeda. Sõna jõud on suur ja selle kasutusega kaasneb suurem vastutus kui kunagi varem.

Oskus pidada piiri

Riigi tunnuseks on rahvas, territoorium ja võimu suveräänsus. Kagu-Eestis haihtunud kaitsepolitseiniku juhtumist ilmnes, et maagilist joont, mis teeb suvalisest maalapist riigi, polegi lihtne võsast eristada.

Ükskord nägin ma Venemaad. Ja Venemaa mind.

Mõtteline kriips, mida peaminister septembri lõpus isiklikult võpsikust samblatuttide vahelt otsimas käis, on Schengeni viisaruumi, Euroopa Liidu, NATO ehk kokkuvõttes Läänemaailma välispiir.
Piiriteema ümber on meedias terve kuu käinud äge arutelu. Avalik arvamus sattus paanikasse turvalisuse puudumisest. Jõuministrid kordasid kooris, et piir on täis pikitud elektroonilist pudi-padi ja kuskil näevad-kuulevad monitorist valvsad silmad ja kõrvad kõike. Moodsal piiril polevat tarvis koertega patseerivaid jalgsipatrulle. Seega on piir kaitstud.
Need väited hälbivad endise kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa hinnangust, et Vene eriteenistused treenivat ammu Setumaa külade vahel piiririkkumist. Vahur Kersna tõestas ammu saates «Pealtnägija» piiriüleseid haake tehes, kui lihtne on naaberriiki ehale lipsata.
Kriitikutega liitusid erupiirivalvurid materdades piirivalve ja politsei liitmist, mis olnud viga, mille viljad nüüd mädapaisetena lõhkevat. Mis piir see on, mida piirivalvurid käivad isikliku traktoriga hobi korras võsast pügamas?
Õli valas tulle Eesti Päevaleht, kui märkis, et Venemaaga ratifitseerimata piirilepingu tõttu on meil riigipiiri asemel kontrolljoon, mida polegi vääriliselt välja ehitatud.
See mõjus. Valitsus põristas trummi piiri viivitamatust mahamärkimisest ja väljaehitamisest ning saemehed juhatati metsa.
Piir on inimestele alati korda läinud. Vanim tänini säilinud piiritähis on 2000 aastaga peaaegu 9000 kilomeetri pikkuseks ehitatud Hiina müür, mille mõte oli põhjapoolsed sõjakad hõimud eemal hoida.
750 aastat tagasi leppisid meie maad jaganud taanlased ja ordu kokku, et Järvamaale kindlustusi ei rajata. Sakslased teadsid, et kohe teisel pool maakonna piiriks olevat jõge on Alempoisis üks kindluseks sobilik seljandik, kuhu kerkis Paide, mis peagi neelas väikse naabermaakonna samuti Järvamaaks.
Piiriga oli probleeme ka Järvamaa teises otsas Vargamäel. Tammsaare vaheda sule kaudu teame, kuis Oru Pearu ja Mäe Andres kupitsate pärast kaklesid.
Üleaedsed on ikka üksteise maadele silma heitnud. Naasnud nõukogude võimul oli kiire Eesti küljest Narva-taguse ja Petseri kandi äralõikamisega.
Ei pääsenud ka Järvamaa – kust viimase poole sajandiga ampsas suuri suutäisi Harjumaa, Raplamaa ja mitu raksu Lääne-Virumaa. Seda vihasemalt võitleme nüüd Viljandimaa küljest näpistatud tagasiandmise vastu. See näitab, et omaaegsed piirid ei pruugi kaugeltki olla pühad ja puutumatud. Mis vahe sel on, kas räägime omavalitsustest, maakondadest või riigist?
Raevukaimad näited piiri kaitsmisest meenuvad seoses Berliini müüri või USA-Mehhiko piiri tarastamisega. Kui paarkümmend aastat oli Venemaa ja Ukraina vaheline piir üsna sümboolne, siis verise konflikti tulemusel on ukrainlased asunud ehitama kaht riiki eraldavat müüri ja kaevama kraave, nagu ehitataks keskaegset kindlust.
Saa siis sotti,  kas õigem on ehitada tülika üleaedse vastu võimas plank või paigaldada lisaks paar turvakaamerat. Teise ilmasõja puhkedes põikasid sakslased prantslaste Maginot liinist kerge vaevaga mööda, aga punaarmeelased mässisid end sinelihõlmapidi soomlaste Mannerheimi liini lootusetult kinni.
Eks täitnud Hiina müürgi  mitme tuhande aasta vältel oma ülesannet igati hästi. Ometi tuldi sellest ikkagi paaril korral üle.  Seetõttu on arvatud, et tugeval riigil pole põhjust vallutamatuid  kindlustustusi ihaleda, sest  naabrid ei julge talle kallale tungida. Kui riik jääb nõrgaks, ei aita sel püsida mingisugused kindlused.
Kuutagune piiriintsident haavas meie turvatunnet, misjärel ei tunne ühiskond ennast kaitstuna ega usu, et paar lisakaamerat muudab piiri kindlamaks.
Isegi kui valitsusel on õigus, jääb väheks väitest, et riigipiir on kaitstud. Kodanike turvatunde ja riigi maine taastamiseks peab piir ka välja nägema turvaline ja pidav.