Õppijad mehed, kus te olete?

Nelisada aastat tagasi tappis Ungari krahvinna Elizabeth Báthory sadu neitsisid ja suples süütute veres, et igavesti noor olla. Tänapäeva nooruse eliksiir on elukestev õpe.

«Minu arust õppisid ikka mitu aastat,» kommenteeris ülikoolikaaslane Virgo mu äsjast kandideerimist tänavusele Järvamaa aasta õppija tiitlile rõhuga sõnal aasta.

Aasta õppija tunnustusüritus 2018. Foto Dmitri Kotjuh/JT

Muidugi oli tal õigus. Viimase nelja aastaga pressisin läbi teha neli kooli, mitu rauda paralleelselt korraga tules.

Kusjuures käisin päevases õppevormis, et mitte omaette õpikutes kopitada ja saada osa nooruslike koolide õhustikust. Hullumeelne aeg endast poole nooremate seltsis.

Ent pärast omaaegsete venima jäänud ülikooliõpingute katkemist läks oma tosin aastat, et vaim uuesti küpseks ning füüsiline keskkond koosluses pere, kodu, töö ja hobid võimaldaks koolipinki naasta.

Sobiva ajaakna avanemiseks pidi arenema ka kõrgharidussüsteem, et pakkuda keskealise inimese alma mater'i rüppe tagasi pöördumiseks paindlikumaid tingimusi ilma keskkooliõpikuid uuesti lahti löömata ja värskete abiturientidega koos riigieksamitel higistamata.

Enesearenduseks pidavat olema kõige raskem ponnistus diivanilt ukseni jõuda. Mitu mu eakaaslasest sõpra pidasid uuesti koolipinki istumisel suurimaks takistuseks enda allutamist koolidistsipliinile ja endast noorematele õppejõududele.

Mõistan neid. Nägin ülikooliaastatel eakaid õppijaid, kes auditooriumist häälekalt targutades ja õppejõududega vaieldes nägid kõvasti vaeva, et näidata oma üleolekut.

Enamasti jooksid need duellid liiva, paistsid kõrvaltvaatajale naeruväärsed ning raiskasid kaastudengite ja õppejõudude aega.

Seega tuleb täiskasvanud õppijaks pürgijal tagasi koolipinki pugedes kindlasti endale uuesti lahti mõtestada õpilase roll, lasta endast minna vanal torisejal ja avada meeled uute teadmiste vastuvõtule ning kui vaja, ka kannapööreteks.

Paar põlvkonda tagasi oli arusaam, et inimene omandab hariduse nooruses ühe jutiga, kuigi ka siis olid õhtukoolid ja kõrgkoolis kaugõppes õppimise võimalus.

Kui töömehekutse käes või kõrgem diplom taskus, pidi sellest piisama terveks eluks, kui just polnud tahtmist ennast teaduses teostada.

Uued ajad on inimese karjäärivalikutesse toonud mitmekesisust. Tööturg koos kiiresti arenevate tehnoloogiate ja valdkondlike värskete teadmiste tulvaga januneb muutustega kursis olevate ajude ja käte järele.

Konkurents läheb aina karmimaks. Meedias on palju räägitud keskealiste inimeste tõrjutusest headele töökohtadele kandideerimisel ja sellel on statistikapõhi all.

Kui Lääne-Euroopas hinnatakse küpsust, siis Eestis on maad võtnud noorusekultus. Keda kotib, et paarikümne tööaastaga peaks olema kogunenud hinnatav kogemus ja elupagas, kui sul pole värsket diplomit, maailmavallutuse ambitsioone ja rõõsasid põski?

Nii ei jää ka keskealistel üle muud, kui pugeda sileda jume hoidmiseks piimavanni, traavida noortega võidu loengust loengusse ja veenda esmalt end peegli ees kortse peites, et 50 on uus 30.

Möödunud nädalal peeti Eestis täiskasvanud õppija nädalt, kus tunnustati haridustee hilisemaid jätkajaid, aga ka koolitajaid ja koolitussõbralikke tööandjaid ning räägiti iseäranis palju õppimisvõimalustest.

Eesti olla maailmas esimene riik, kes täiskasvanud õppijale selliselt tunnustust jagab. Traditsioon on pärit juba aastast 1998. Teised maad käivat meilt šnitti võtmas.

Internet laseb Järvamaa aasta õppijaid vaadata aastani 2005. Ajalugu näitab, et kui algusaastatel pälvisid kõrgema tunnustuse täiskasvanute keskkooli, kutsekooli või mõne täienduskoolituse läbija, siis praegu ei ole enam argument ka mitu kõrgharidust.

See näitab, et järvalased õpivad aina rohkem ja seavad kõrgemaid sihte. Samavõrd võib arvata, et aastatega esitatakse üha rohkem tugevaid kandidaate, mis viitab konkursi paremale mainele ja akadeemilise hariduse tähtsusele.

Ent mulle jäi silma kriipima, et Järvamaal on aasta õppijaks esitatud väga vähe mehi: tänavu 14 kandidaadist kaks ja eelmisel aastal 11st samuti kaks.

Ehk kammitseb mehi roll olla pere toitja ning lähedaste heaolu arvel ei raatsita enesearendusega tegeleda? Võta sa kinni.

Äkki on meeskonkurssantide napp hulk tingitud esitajate loidusest? Järvamaal on aktiivsemad kolleegide tunnustamiseks esitajad haridus-, sotsiaaltöö- ja tööhõivega tegelevad asutused, kus enamik kollektiivist on naised.

Selles pole midagi norida. Küsimus on, kuidas tublid mehed üles otsida ning neid võrdselt naistega märgata ja hinnata.

Veelgi nukram on, et viimati pälvis mees maakonna aasta õppija tiitli 2005. aastal. Nagu oleks elukestev õpe ja selle eest kiita saamine soost tulenev privileeg. Kahtlemata oleks ka see järeldus vildak.

Et poleks sugudevahelist hõõrumist, tuleks teha ka aasta meesõppija ja naisõppija kategooria, nagu on aastatunnustus seatud näitlejatel, saatejuhtidel.

Et erisused on võimalikud, näitab Järvamaa 2007. aastal aasta õppija kõrvale ka aasta õppiva perekonna seadmine.

Mulle tundub ka, et hulk aktiivseid inimesi, kes elavad Järvamaal, kuid õpivad ja töötavad mujal, on justkui pildilt väljas.

Nüüd, kus aasta õppija nädalat ja tiitleid on jagatud inimpõlve jagu, oleks ehk infotehnoloogia ajastul tublide õppijate sõela seadistada sääraselt, et iga väärikas kandidaat leitakse ka siis, kui mõni juht, sõber või kolleeg midagi kahe silma vahele jätab. Ehk saaks hankida andmeid hariduse infosüsteemist või otse koolidelt?

Ma ei tea, kes on Järvamaal need kümmekond täiskasvanud õppija tugivõrgustikku kuuluvat hindajat, kes kuningas Saalomoni kombel sisetunde järgi laureaate hääletavad, kuid tahaks neilt küll küsida, mis on viga Järvamaa meestel või kuhu on nad tunnustusareenilt kadunud.

https://jarvateataja.postimees.ee/6440636/oppijad-mehed-kus-te-olete

Nagu näinuks mammuti väljasuremist

«Kas teate, kelle lehm see seal põllul uitab?» hõikas Öötla poolt tulnud jooksuringil olev näitsik ühel septembripäeval mulle Esna küla servas.

«Tean!» ütlesin käega üle tee naabri poole viibates. «Nende lehm! Oma põllul.»

Roosas dressis näitsik noogutas ja silkas pikema jututa Eesti kuulsaima bussipeatuse poole edasi.
81aastane naabrimemm ja tema neli aastat noorem õde olid ilmselt meie kandi viimased klassikalise maavanaema tüüpi ühelehmapidajad.

Küllap rebis nende hoolealune end tollel päeval jälle lahti ja kolas magusamat suutäit otsides omapäi.

Meie kandi põllud on paepealsemad kui mujal Eestis. Tean oma lapsepõlvest, kui raske oli keti vaia maasse saada – paarikümne sentimeetri pealt kõlksatas kivi vastu ja alles teisel-kolmandal katsel läks õnneks raudora maasse taguda.

Minugi vanemad pidasid kariloomi niikaua kui mäletan ja varemgi veel. Ikka tõtati hommikul enne tööd kiiruga lauta ja õhtul pärast tööd jälle.

Ema lüpsis lehmi kolm korda päevas. Suure tüki minugi lapsepõlvest haukas laudavahet sõtkumine.
Kuigi pärast sõda hävitati kolhooside sundloomisega talud, hoidsid tuhanded ja tuhanded Eesti maapered 1960ndatel laiemalt lubatud päris oma lehmadega elus helget mälestust omaaegsest taluelust. Et mitte öelda Eesti Vabariigist.

Eraettevõtluse hävitanud ja välistanud nõukogude võim pigistas ühtäkki silma kinni, lubades maainimestel põhitöö kõrvalt pidada lehma ja põldu harida ehk teisisõnu toiduaineid toota ja saadusi müüa.

Riigile polnud piiratud eraettevõtluse lubamine mingi lahke žest, vaid sundkäik. Kiire linnastumisega ei suutnud kolhoosid aina suureneva nõudlusega sammu pidada.

Loomapidajad ja potipõllumehed toitsid ennast ise mitme põlvkonna vältel edukalt ära, aitasid sotsialistlikul põllumajandusel tootmisplaane täita ja teenisid hoiukontole raha, millega lapsi koolitada ja jalule aidata.

Kuna agarad loomapidajad niitsid puhtaks kraavikaldad ja korjasid suurtootmisele sobimatutelt maalappidelt kokku viimse kui rohulible, oli boonusena heakord külades tipp-topp.

Parimatel aegadel, 1980ndatel, oli meie perel paar lehma ja mullikas või pull, mõni siga ning kasutada seitse hektarit heinamaad ja 15 hektarit karjamaad.

Nõukogude aja kohta tundub suisa uskumatu maalahmakas, eks? Tagantjärele ei teagi, mis nipiga isa hiljuti suletud kitsarööpmelise Türi–Tamsalu raudteega piirnevate maade kasutusõiguse välja kauples ja varasemad kodulähedased kolhoosikarjamaad enda kätte sai.

Meie pere lastele oli suvine heinategu terve juulikuu kestev orjalaager. Ent see neelas ka vanemate puhkuse. Käsitsi kaarutati ja riisuti üle iga põllulapp ning vinnati kärbisesse kuivama.

Ühe mäletseva suu üle talve pidamiseks tuli virna tallata kolm tonni heinu. Kuumas ja tolmuses küünis rassimine oli enamasti teismeliste laste, algul vendade, pärast ka minu töö.

Kui isal õnnestus töökohast, kõrgepingevõrkudest, maha kantud traktor «sakslane» ja veoauto GAZ 51 samas kaalus vanaraua vastu vahetada, läks heinategu palju kergemaks.

Lisaks käis isa oma traktoriga poolel külal heinaniitmisega maksuvaba lisa teenimas.
Varase lapsepõlve mälupiltidest on silme ees, kuis isa upitas hommikuti mootorratta paagile piimavinku, surus piimaraamatu vöö vahele ja sõitis raudteejaama juurde kogumisringi peatuspunkti.

Hiljem lubati meil väravasse isiklik piimapukk ehitada, kuhu lähimad naabridki oma suvel ööpäevase, talvel ülepäevase väljalüpsi vinnasid ja kell seitse saabuvat Tartu autotehases toodetud piimabussi oodates larapit ajasid.

Meeletu töörabamine tõi vanemate hoiukontole iga kuu palgatööga võrreldava kopika, mille eest osta külmutuskapp, värviteler, sõiduauto Moskvitš ja koguda raha maja tarvis. Viimane jäi küll ümbruskonnas sobiliku valiku puudumisel ostmata.

Mullegi pudenes taskurahaks alati mõni rubla, mille ma enamasti kõhklemata Esna poes raamatuteks konvertisin.

Loomapidamine võttis vaba aja, kuid andis aineliselt lahedama äraelamise. Ime, et ema vahel pensionipäeval nostalgiliselt ei ohanud, et mis vene ajal elul viga oli.

Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel sõid karmistunud suurtootjatele kontimööda sanitaarnõuded paari lehma pidajad loetud aastatega välja.

Meie pere viimane lehm sõitis lihakombinaati 1994. aastal. Isa rauast kokku keevitatud uhke jõude jäänud piimapuki taris naabrimees oma väravasse.

2003. aastal, kui väiketootjate piima ukselt uksele varumine oli olematuks kuivanud, kuulutas maanteeamet piimapukkidele kui teehooldust segavatele ja juhtide nähtavust piiravatele loata rajatistele sõja.

Nii kadusid järsku ajatolmu aastakümneid maa elustiili sümboliseerinud, ehk isegi pärandkultuuri tähistanud piimapukid.

Veel 2011. aastal tegi põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ettepaneku säilinud pukid muinsuskaitse alla võtta, kuid oli lootusetult hilja.

Olen tähele pannud, et Vodjale on hiljuti noored majaomanikud paar nostalgilist piimapukki koduväravasse sättinud.

Isegi vanad, roostesäbrused piimapütid on peal. Nagu mälestusmärgid ja kummardused töökatele jõukust taga ajanud esivanematele.

Eelmise nädala seisuga on PRIA andmetel Järvamaale jäänud veel 25 ühe-kahe lehma pidajat. Veel aasta tagasi oli neid 36.

Eestis on viimaseid mohikaanlasi järele jäänud 728 ehk 109 vähem kui eelmisel aastal.

Sama järjekindlalt, kui surid välja dinosaurused, hääbub ka ühe-kahe lehma pidamine.
Tänapäeval on ühe lüpsilehmaga mässamise kulu tulust suurem. Kui omal masinaid tundvat peremeest pole, sõltub heinategu teenuseosutajate armust.

Koju paari pange piima järele tööstused ei tule. Kui naabruskonna rahvas armastab ja seedimine kannatab rammusat talupiima, pererahvas mõistab kodujuustu ja võid müügiks teha, ei lähe piim ainult kassidele ega mahakallamisele.

Minu eakatel naabrinaistel läks aasta-aastalt oma ainsa vissiga toimetulek aina raskemaks. Lehma jõud käis ketist ja perenaistest üle. Ega loom loll ole – tundis ära, kui jõuvahekord pöördus, ja ajas sõrgu vastu.

Ometi oli lehmapidamine elustiil, milleta kogu elu rassinud vanamoodne maainimene naljata oma päevi ette ei kujuta ja venitab jätkata viimase võimaluseni.

Ühel mõnenädalatagusel reedel ohkas naabrinaine jutu sekka, et eile viidi lehm minema. Alles mõni päev varem nägin memmesid teehooldajate niidumasina järelt teekallastel rohtu riisumas.

Talupere küla teisest otsast tõmbas oma toekama piimakarja kokku ja naabrite loom läks sama küüdiga. Põuasuvega jäi talvehein tegemata ja lume tulekuni venitamisest polnuks tolku.

Üks ajastu on pöördumatult loojumas. On selline tunne, nagu näeks oma silmaga viimaste mammutite väljasuremist.

https://jarvateataja.postimees.ee/6429756/nagu-nainuks-mammuti-valjasuremist

Kaks kohtumist – Gorbatšov ja Franciscus

Niipea kui mustade limusiinide korteež pööras tiheda rahvamassiga palistatud Paide 21. Juuli väljakult Pikale tänavale, lõikasime koolivend Rauliga läbi hoovide otseteed joosta Järvekülje tänavale parteimaja ette.

Oli 1987. aasta 20. veebruar. Mõelda vaid, et aastake enne sinimustvalgete lippude julgemat lahtirullimist tervitas suur inimhulk rajoonikeskuse peaväljakul maailma esikommunisti rõõmsa lärmiga nagu tänapäeval rokkstaari.

20.02.1987.a. Paide praegusel Rüütli tänaval.

Kuigi Eesti oli tollal Moskva suitsuvorsti sahver, Liidu kõige tähtsamad mehed nõukogude Lääneks kutsutud vennalikku liiduvabariiki naljalt jalga ei tõstnud.

Nüüd oli kommunistlik messias, mees, kes lubas kurjuse impeeriumi uutmisega muuta inimnäoliseks riigiks, järsku isiklikult tiirutamas siinsamas Väätsa 9. Mai kolhoosis ja Paides.

Tolle päeva andis kool soovijatele parteijuhi visiidi puhul vabaks. Küllap hoolitsesid ka töökollektiivid, et väljak oleks õigel hetkel rahvarohke.

Mäletan, et NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi mitu tundi oodanud külmast näpistatud varvastega inimmass oli elevil ja heas tujus. Aega parajaks tehes visati võimumeeste aadresssil süütumaid nalju.

Perestroika tuules oli kadunud pelgus, et lohaka lõõbi pärast mustas ülikonnas mehed kedagi nurga taha veavad, autosse topivad ja trellide taha viivad.

Täna kolmekümne aasta taha kiigates tundub, et Läänes juba Gorba-maania vallandanud mehe tulekut võeti Paides rohkem sõu ja meelelahutusena, mida kunagi kiiktoolis hea lastelastele rääkida.

Võimalik, et abituriendina ma lihtsalt ei märganud tol päeval linnaväljakul veendunud kommuniste ja soomusrüüd meenutava plekkrinnaga veterane.

Meie plaan tähtsast korteežist ette jõuda töötas. Ühtegi julgeolekumeest polnud takistamas Paide 1. keskkooli abiturienti ega tema juuratudengist koolivenda ning Nõukogude Liidu tähtsaima mehe autorong peatus täpselt elu kiireimast spurdist hingeldavate noormeeste nina ees.

Mul ei ole enam meeles, mis küsimusega Raul Gorbatšovi rajalt maha võttis. Küllap puudutas see perestroikat. Kuuendiku maakera liider ja kogu maailma kommunistide vaimne isa igal juhul peatus, et sugereerivalt mahedal häälel meiega spontaanset vestlust pidada.

Ma ei mäleta Gorbatšovi sõnu, kuid silme ees on kuis vähesed parteimaja ette tulla taibanud inimesed nihkusid vargsi lähemale nagu lihtsurelike keskele laskunud jumalale.

Kapi mõõtu turvamehed muutusid ärevaks alles siis, kui paar Browni liikumist jäljendavat mudilast kohale sagis ja parteibossi nina alla pugeda proovis. Ihukaitsjad lennutasid jõmpsikad ranitsasangast haarates pikema jututa eemale lumehange nagu takukoonlaid.

Mulle tuli vana lugu kuidagi tuttavlikuna meelde eelmisel teisipäeval Tallinnas rahvast tulvil Vabaduse väljakul olles, kui minust paari meetri kaugusel veeres läbi rahvasumma Püha Tooli peremees paavst Franciscus I isiklikult.

Nagu praeguseks kadunud suurriigi juhi kunagise hiilguse puhul, ulatub katoliku kiriku pea mõjuvõim üle maailma – 1,2 miljardit katoliiklast joondub suurel või veel suuremal määral paavsti juhatuse järgi.

Ent paavst pole üksnes oma jüngrite vaimne liider, vaid mõjutab otseselt maailma poliitikat. Piisab, kui meenutada hiljutist Kolumbia vaenujalal olevate liidrite lepitamist riigi sisetülidest välja toomise nimel.

25.09.2018. Vabaduse väljak Tallinnas.

Kolumbia ja Kuuba diplomaatiliste suhete taastumist peetakse otseselt Franciscus I teeneks.

Küllap tagamõttega septembris ETV2s jooksnud seriaal «Noor paavst« avas omal moel Vatikani telgitaguseid ja tekitas koos meie nimekaima helilooja Arvo Pärdi loomingu katketega paljudes vaatajates huvi oma silmaga koju kätte tulev kristliku maailma liider üle vaadata.

Mulle mõistmata uhkusega end usuleigeks, vaat et isegi maailma uskmatumaks rahvaks pidavad eestlased elasid meediastaariks kujunenud paavsti visiidile kaasa ning olid tuhandete kaupa täiesti vabatahtlikult valmis tunni või kauem seisma järjekorras, et missale pääseda.

Seekord trumpasid lätlased jälle meid üle, nüüd usuleigusega. Seimi seadusemuudatusega paavsti tervitamiseks antud vabal päeval ummistasid riigi kagunurgas Aglonas peetud missa asemel nad hoopis Riias hiljuti avatud IKEA mööblipoe.

Ju oli Püha Isa külaskäik Maarjamaale olulisem, kui me kõva häälega suudame välja öelda. Franciscus oli alles teine Eestit külastanud paavst: 25 aastat tagasi suudles Tallinna lennujaamas maad legendaarne paavst Johannes Paulus II.

Alahinnata ei maksa meedia rolli paavsti visiidi reklaamimisel. Vaevalt pälvib ükski teine surelik uusi uudiseid kugistavas Eesti meedias nii pikka püsivat tähelepanu.

Töörahva paradiis pidas ajaproovile vastu napilt üle 70 aasta ja selle viimane juht Gorbatšov on praegu kõrges eas, üsna unustatud, mõju ja võimuta.

Seevastu paavstide juhitud kirikuriik on püsinud ligi 1600 aastat ega näita moodsa aja inimese teaduse arengule ja digiajastust kantud mõtteviisi muutusele ning kirikut ennast raputanud sisepuhastumist nõudvatele skandaalidele vaatamata maailmas nõrgenemise märke.

Raske on eitada, et 800 aastat kristlust on ka siinsesse kultuuri jätnud sügava jälje. Vähemalt üheks päevaks sättis riigikirikuta Eesti eliit end Vabaduse väljakule VIP-sektorisse oreliviledena ritta jumala maapealse asemiku õnnistust saama.

Sama ei korduks ilmselt Mekast või Medinast tulnud külalise kutsel.

Missale pääses iga surelik, kes vaevus tasuta pileti saamiseks end ette kirja panema.

Sedasi sagis Vabaduse väljakul katustelt vahti pidavate snaiperite kotkapilgu all selfitavate kristlaste kõrval palju usukaugeid uudishimulikke, nende seas silmatorkavalt palju koolilapsi.

Missa on lihtsustatult öeldes religioosne riitus, mis usklikele kannab sügavat armulikku sõnumit rahust, ligimesearmastusest, enesearendusest, eetilistest väärtustest ja pattude lunastusest.

Ent ka uskmatutele pakkus liturgia etendusena kirevaid kostüüme, ilusaid laule ja universaalset arusaadvat sõnumit inimeseks olemisest, mida tasub oma hingekeeli puudutavalt aeg-ajalt meelde tuletada.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6418486/kaks-kohtumist-gorbatsov-ja-franciscus