esmaspäev, 15. juuli 2019

Eestlased jagunevad lauljateks ja tantsijateks

Äsja lõppenud laulu- ja tantsupidu viis poliitiliselt polariseerunud ühiskonna eufoorilisse ühtehoidmise ürgsesse transsi ja pani paariks nädalaks unustama argised nägelused.

Rahvapeo lainele häälestunud meedia unustas nädalaks-paariks isegi Tallinnas toimuvad Hollywoodi filmivõtted ja staaride halastamatu jahtimise ning keskendus peoliste põnevamate tegude ja juhtumiste kajastamisele ning rahvarõivais inimeste ilu kiitmisele.





Sotsiaalmeedia kees pahinal üle lugematutest peojäädvustustest ja jagatud emotsioonidest. Avastasin, et uskumatult suur hulk sõpru ja tuttavaid on kas sussi sahistamas või häält puhtaks köhimas. Vahva!

Ent juubelipidu purustas armutult kildudeks ka 30 aastat oma elu elanud laulva revolutsiooni aegse müüdi, nagu mahtunuks lauluväljakule Eestit nõukogude ikkest vabaks laulma 300 000 inimest.

Ilusa ilma ja üleva meeleoluga selgus, et esinejaid ja kuulajaid pakib platsile ära kolm korda vähem. Eks seda oligi aimata.

Kes teab, mitmendat laulupeomärki ma ise uhke heldimusega oma kuuereväärile kruviks, kui mind poleks aastakümnete eest mudilaskoori esimeses proovis lavalt alla löödud.

Polnud ma mingi kaak ega krutskitest tulvil naaskel. Häda sündis eale kohatult madalast hääletämbrist.

Mu häälepaeltel on senini eripära põristada bassi ja kiljuda falsetti, aga vahepealseid noote pean punnitama nagu okastraati läbi ahta ava.

Ju muusikaõpetajale ei sobinud helehäälsest mudilaskoorist eristuv jorin ning elevandi tallatud kõrvade diagnoosiga kupatati mind juba kooli alguses muusika tegemisest ohutusse kaugusesse.

Sestap olin tundides, kus mudilaskoor maakooli tillukesel laval ühtelaulmist harjutas, saali ainus publik.

Esimese klassi jõmpsikale paistis äge dirigeeriva õpetaja selja taga koori naerutamiseks nägusid teha, kuid sisimas seedisin kõrvaleheidetuna mõru pilli.

Aastakümneid hiljemgi haigutab minu hariduses ja muusikalises eneseväljendusvõimes pirakas auk, mis on nullinud võimaluse näiteks laulukaare alla hõiskama pääseda.

Natuke lohutust ja mekki sain ehk kümne aasta eest toonase tööandja laulukooriga peorongkäiku läbi matkates ja kontserti kuulates.

Äsjase juubelilaulupeo laupäevase kontserdi teleülekandest kõlas maru tuttavalt laias ilmas tuntud bassihäälse ooperisolisti Ain Angeri meenutus, kuidas tema suu paotamine lapsena laulukooris pani neli eesmist rida suurte silmadega pead pöörama, et näha, kust selline tõrrepõhja jorin tuleb.

Endaga paralleeli tõmmates vilksas peast läbi mõte, mis põnevat oleks võinud elus juhtuda, kui muusikaõpetajal olnuks kannatust jätta jämeda häälega jõmpsikas koori edasi. Nagu oleks oleksitest hiljem tolku.

Minu papsil oli looduslik muusikaanne - võttis pilli pihku, kääksutas akordioni või suupilli ja nooti tundmata tuli lugusid nagu varrukast. Tema tenor lummas iga koosviibimise seltskonda, kus vähegi viisijupp üles võeti.

Emagi häälematerjaliga võinuks häbenemata murda suurematele ooperilavadele, aga nad olid sõjaaja lapsed, kel polnud õnne ja juhust oma saatusest kõrgemale murda.

Vanemate laululembuse juures on tagantjärele mõeldes veider, et me ei käinud perega Tallinnas laulupidudest vahetult osa saamas, küll istusime alati peo kulminatsiooniks teleri ette.

Paps käis 12aastase poisina 1947. aasta laulupeol ja meenutas, kui napilt ta Pirita jõe keeristesse sukeldudes eluga kaldale tagasi oli pääsenud. Ehk takistas hilisemat lauluväljakule naasmist tema lapsepõlvetrauma? Vaevalt.

Usutavam tundub, et maal loomi pidades polnud meil kõige kiiremal heinaajal lihtsalt kunagi niipalju hõlpu aega. Mäletan, et olin kuuene, kui vanemad viisid mind talvisel ajal Estoniasse «Nahkhiirt» vaatama.

«Kui täpne olla, siis eestlastes avaldub näiteks põhiliselt kaks arhetüüpset mentaliteeti, mis igal hetkel võivad välja lüüa. Inimesed jagunevad selgesti kaheks: ühed on koorilauljad, teised rahvatantsijad. Lauljad kannavad endas melanhoolse mentaliteedi alget, neis on sissepoole pööratud tugevat meditatiivsust, rahvatantsijad evivad füüsilist täiust, nietzschelikku elujaatavat hoiakut. Tantsijad ei saa aru, mida lauljad tegelikult tahavad, ja vastupidi. Aga pidu hõlmab kõiki,» on öelnud 4. juulil elavaist lahkunud lugupeetud religiooniloolane ja tõlkija Marju Lepajõe.

Bingo! Täpselt samadel liistudel oli ka äsjane pidu: laulukaare all nukrakõlaline ja Kalevi staadionil vallatu. Nagu matkalistest vennad pessimistist Oh ja optimistist Ah vanast multifilmist.

Marju Lepajõe silmiavavaid sõnu lugedes mõistsin, et ei maksa põdeda lihvimata lauluoskust ja otsida teemante sealt, kus neid ka ise kahtled leida.

Pigem tasub olla tänulik äratundmises, et oma rõõmsa meele ja reipa kõnnaku olen pärinud hoopis algklassides rahvatantsus polkast ja kaerajaanist varbaid villi kareldes.

Ja sellest pole lugu, et lõputuna tundunud mahv üks-kakskolm-kaks-kaks-kolm meid 1977. aasta noorte laulu- ja tantsupeo tihedast sõelast läbi ei pressinud.

Kuigi pastlad on rippunud varnas üle 40 aasta, püsib toonane drill lihasmälus ja kontides endiselt nagu jalgrattasõit, mis korra õpituna ei unu.

Paari aasta eest ühel jõulupeol esinenud Märt Agu trupi rahvatantsijad krabasid publikust uued paarilised ja jõudmata tõrkuda, olin minagi tantsupõrandal. Pärast hoogsat polkat küsis professionaalne juhupaariline: «Te olete ka rahvatantsija, jah?»

Ju siis, kui kolmandat varianti pole.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6726894/eestlased-jagunevad-lauljateks-ja-tantsijateks

teisipäev, 2. juuli 2019

Tänavune jaan halastas inimeludele

Nädal pärast jaani võime kergendatult hingata: tänavu polegi pühade ajal ükski hing läinud ujudes põhja, sõitnud kuulikindlaks joonuna ei ennast ega kedagi teist kasti ega õginud end šašlõkist fataalselt ribadeks.

Nüüdisajal on jaanipäev Eesti riigipühadest vaieldamatult ohtlikem. Iidseid rahvatraditsioone tähistatakse ülimalt enesehävitajalikul viisil, nagu oleksime iidsetele jumalatele veel tänapäevalgi võlgu muistsete paganlike inimohverduste võlad, mida vikatimees käib igal aastal välja nõudmas.




Eks ole üldteada, et jaanipäeva rahvuslikud lemmikspordialad on võtta palju napsi ja kehastuda täispeaga ralliässaks, hullata lahtise tulega, hüpata pea ees tundmatusse veekogusse, kakelda suvaliste tontidega väitsade välkudes ning leebemal juhul parkida vats šašlõkki rebenemiseni täis. Kogu selle tralli taustal kumab olulise mõjutajana läbi alkohol.

Eesti rahvakalendris on jaanipäev teadupoolest olulisim suvine püha, kus tuld tehes kummardati päikest. Jaanilaupäeval tehti sauna ja mekiti selleks puhuks käima pandud õlut, aga meeles peeti ka esivanemaid ja käidi nende haudadel.

Külajaanikul soojendati end tule ääres, söödi, lauldi, kiiguti ja mängiti ning loodeti, et nii talitades tuleb järgnev poolaasta kuni jõuluni kindlasti tervem ja parem.

Esivanemad pidasid tuld pühaks ning keelasid selle ääres vanduda ja riielda, sinna ei tohtinud sülitada ega sodi visata, küll ohverdati lõkkele head-paremat söödavast.
Viimane sajand on jaanipäeva tähistamisse lisanud uusi tahke ja pannud tuhmuma vanu nüansse.

Sada aastat tagasi 23. juunil andsid meie vaarisad praegusel Lätimaal Võnnu all sakslaste Landeswehrile valusalt vastu nina ja kindlustasid noore riigi iseseisvust. Ei maksa unustada, et igal sõjalisel võidul on vere hind.

Eestis hakati riiklikult Võnnu lahingu aastapäeva võidupühana tähistama alles 1934. aastal, põimides uued rituaalid, nagu võidutule läkitamine üle maa, üsna orgaaniliselt jaanipäeva tavadega.

Kui ammustel aegadel koguneti suviseks pööripäevaks pereringi või läideti külaplatsil kogukondlik jaanik, siis tänapäeval tähendab jaanipäeva tähistamine suurt rahvaste rännet ja massiüritusi, kus programmi nurgakivi on endiselt alkoholi siseorganites põletamine.

Hinnanguliselt sõitis eelmisel nädalavahetusel Saaremaale üle 20 000 inimese, ehk leedotuleliste populatsioon kasvatas päevaks-paariks saarel viibiva inimhulga pea poole suuremaks.

Kui eelmisel aastal liigutas kaitsevägi suurõppusel «Siil» paari nädala jooksul 18 000 inimest ja «Kevadtormil» tänavu poole vähemat, siis võite ette kujutada, millises ulatuses manöövri võtsid neil päevil ette ainuüksi Saaremaa vallutajad.

Ent samasugune dessant tabas Pühajärve jaanituld ja hulka väikseimaid jaanipidusid kõikjal üle maa.

Võime kiruda Jevgeni Ossinovskit Lätile kingitud miljonite eest, kuid konjunktuuriinstituut kinnitab, et eestimaalaste alkoholitarbimine vähenes eelmisel aastal kümnele liitrile absoluutalkoholile elaniku kohta, mis on viimase kümnendi väikseim tulemus.

Ehk on siiski midagi enamat kui õnnelike juhuste meeldiv kokkulangevus, et paganlike juurtega suvise pööripäeva tähistades ei jätnud Eestis elu ükski inimhing.

Ometi raporteeris politsei- ja piirivalveamet pühade järel, et läinud reedest kuni esmaspäeva hommikuni tabasid nad üle saja joobes autojuhi, kellest ligi kolmandik oli koguni kriminaalses joobes.

Liiklusõnnetusi oli samal ajal 19 ja neis sai viga 23 inimest. Kuus õnnetust põhjustasid joobes juhid.

Seoses kehalise väärkohtlemisega alustati ligi 40 kriminaalmenetlust. Politseinikud tabasid ka ligi 70 alkoholi tarvitanud alaealist. Nii et eufooriasse langeda pole samuti põhjust - alkoholi mõjuvõim kummitab edasi.

Kipume süüdistama nõukogude aega, et suvise pööripäeva tähistamisest on saanud joomapüha. Ent soomlased lahe teisel kaldal on oma juhannus't tähistades sama pöörased ja loevad pidustuse järel hinge heitnuid halvimal juhul kümnetega.

Irvhambad viskavad nalja, et meie laiuskraadidel polevat pimedatel ja külmadel talveõhtutel võimalik ilma lisakütuseta ellu jääda, unustades, et kanget kraami keetma ja jooma õpetas meid alles paar sajandit tagasi tsaarivõim, mitte karm kliima.

Lõkete süütamisega tähistatakse suvist pööripäeva ka Skandinaavia maades ja Lätis, ometi pole kuulda, et naaberrahvad püha soomeugrilastest pöörasemalt tähistaks.

Raske öelda, kas alkoholihinna kõrgeks ajanud aktsiisid on tänavuste musta kroonika arvude leevendajad.

On ju Läti piirikaubanduse ahvatlus endiselt käeulatuses tunni-paari autosõidu kaugusel.
Näeme peagi, kas alates 1. juulist, mil langeb õlle, siidri ja kange alkoholi aktsiis, tabab Eestit uus lausjoomise vaimustuspuhang.

Riigikogus enne jaani vastu võetud seadus vähendab alkoholiaktsiisi veerandi jagu. Pudeli hinnast haihtuva paarikümne sendiga tekkiv ahvatlus on pannud riigi siseturvalisuse eest vastutajad muretsema.

Päästeameti juht Kuno Tammearu ütles, et Eesti vajab kiiret plaani lausjoomise vähendamiseks, sest viitega politsei ja kiirabi jagatud kogemustele peab ta alkoholi kuritarvitust suureks probleemiks.

Soome kogemusel kasvatab aktsiisi langetamine alkoholi tarbimist ja eksperdid ennustavad Eestile sama saatust.

Märkasin, et ootamata riiklike plaanide ja programmide käivitamist, oli tänavu jaanide ajal ka alkoholivabu jaanipidusid, kus osalejad eelistasid valida selgemat silmavaadet.

Õllevabrikandid kiidavad, et tänavu on jõudsalt kasvanud alkoholivaba kesvamärjukese müük ja populaarsus. Näis, kas aina enam inimesi eelistab ajaviite kõrvale teadlikku alkoholivaba janukustutust või on see aktsiisipoliitika muutusega kaduv pinnavirvendus.

https://jarvateataja.postimees.ee/6716338/tanavune-jaan-halastas-inimeludele