Esimesed jõulud minu mälupildis jäävad 1970ndate aastate keskpaika.
Võite ette kujutada vanematega Järva-Peetri kirikusse sattunud
koolieeliku suuri silmi, kes polnud enne näinud mudilasele üüratus
kõrgete võlvidega hoones laeni ulatuvaid ehtesäras kuuski.
Lugematu hulk eredaid lühtreid, oreli saatel iidsetelt seintelt vastu kaikuvad teistmoodi laulud, jõulupuu vahelt paistev maal vanaaegses rõivais habemes mehega ning turvalisust ja rahu sisendavad inimeste näoilmed salvestasid minu mällu elamuse, mille järgi tunnen seni ära jõulud.
Jõululaupäeval kirikusse minek polnud meie peres religiooni küsimus, vaid põlvest põlve järgitav ilus südamlik komme.
Minu lapsepõlves saadeti kirikust igavikuteele ka vanavanemaid või väärikaid kaime. Kodus perealbumeid vaadates teadsin, et paljud sugulased olid samade seinte vahel laulatatud, ristitud, leeritatud ja leinatud. Moodsalt öeldes kuulus pühakoda meie kandi kogukondlikku kultuuriruumi nii kahe suure sõja vahel kui ka enne seda.
Mul ei tulnud kunagi pähe oma esivanemaid ja ammu elanud sugulasi pidada ristikoerte käsilasteks ja vastutavateks 700aastase orjaöö eest, nagu veel tänapäevalgi hüüatab mõni religiooni allergiliselt suhtuv kaaskondne.
Jõulutunde püsimisel mängis üllataval kombel toetavat rolli vanemate töökoht Põhja Kõrgepingevõrkudes, mida tänapäeval teame osana Eesti Energiast. Nõukogude ajal oli tava tähistada ametkondlikke tähtpäevi ja 1920. aastal Lenini algatatud ülemaalise elektrifitseerimise tõttu oli energeetikute päev NSV Liidus alati 22. detsembril ehk täna.
Nii tuli selle asutuse lastele näärivana millegipärast alati tükk aega enne aastavahetuse nääre ja emmed-issid pidasid ehitud kuuse all ametipidu, mida isekeskis jõulupeoks kutsuti.
Päkapikke lubati sussi sisse käia ka neil aegadel. Proovisin mudilasena neid hiirelõksuga edutult püüda. Muide, mõne päeva eest tuli meie pesamuna Markus jutuga, et tal oleks veebikaamerat aknalauale vaja. Teadmine, et mõni asi ei muutu, pani muhelema.
Usun, et Eestis oli palju kohti, kus nõukogulik grotesksus endisaegsete kommete salgamisel ei paistnud sugugi nii teravalt välja kui suuremates linnades või esitatakse seda menuseriaalis «ENSV».
Aga näe, Mustamäel elas minust pea viis kuud noorem tüdruk, kes ilmselt sellist elamust oma lapsepõlvest kaasa ei saanud. Temale on tänapäevani jõulud sõna, mis ei käi kokku kirikuga, vaid tähistab talvist pööripäeva.
Sain alles 1984. aastal Paidesse keskkooli õppima minnes teada, et jõulude ajal kirikusse minek oli sotsialismi ehitavale noorsoole kohatu. Minu uutele koolikaaslastele oli keelust üleastumine julgustükk, mida pühakoja uksel vahti pidavad õpetajad üles tähendasid ja hiljem karistasid.
«Religioon on oopium rahvale,» kuulutas kommunismi ideoloog Karl Marx ja tema usinad järgijad kogu nõukogudemaal. Hirmust saada endisaegsete pühade tähistamise eest represseeritud hülgas mitu põlvkonda kuskil naabermajades, külades ja linnades jõulud ning jättis sellest ilma ka oma lapsed.
Nõukogude Liitu pole ammu, aga nõukogude ideoloogiast pärit ateistlik põlgus usku ja hingehoolitsuse vastu püsib meie inimestes kui elav mälestusmärk.
1988. aasta detsembris pääsesin Kaukaasiast väeteenistusest puhkusele. Mäletan, et ütlesin kodus jõulukoosistumist tõrjudes, et on teised plaanid. Tahtsin nappi vabadust võimalikult lõbusalt sõprade keskel nautida.
Jõuluõhtul Paide kirikust läbi astudes lõi klaariks – tundsin, et kui ma koju ei lähe, on midagi väga valesti. Õhtul bussid enam ei käinud, taksoraha polnud ega meenunud ühtegi autoga sõpra, sest isiklik liiklusvahend oli tollal vähestel. Ent ma pidin minema.
Ilmselt oleksin läbi pakase ja lume 20kilomeetrise tee Esnasse ka jalgsi ette võtnud. Õnneks leidsin samuti Kaukaasias aega teeniva kooliaegse semu abivalmi isa Oti, kes mu aitähi eest ära viskas. Mitukümmend aastat hiljem, kui Oti Roosna-Alliku poe juurest peale võtsin ja koju aitasin, tuletas ta meie jõulusõitu meelde kui ka endale erilist hetke.
Minakeskses maailmas ühendab meid keel ja rahvakultuur, kuid pelgan, et puudub rahvana liitev eesmärk ja seda toetav usk. Riigiisad räägivad Euroopa kultuuriruumist, kuhu me kuulume, ja jagatavatest läänelikest väärtustest häbenedes, et need põhinevad kristlikul moraalil.
Paljud armastavad öelda, et eestlased on metsausku. Käin ka ise aeg-ajalt oma metsast väge ammutamas. See käib loodusega tihedalt kookõlas elava rahva juurde. Mets on aidanud meid rahvana ellu jääda, pakkudes varju ja kõhutäidet, ning on kujundanud suhtumist ilmaasjadesse.
Meie riigis on tagatud vääramatu õigus südametunnistusvabadusele. Moodne on öelda, et iga inimese sees on miniatuurne pühakoda, kus ajukäärude ja südame vahele paigutatud altaril on isiklikud pidepunktid, millele konfessiooni juurde panna ei tihka.
Häda on selles, et oma vaimsusest ja moraalist saamegi igaüks aru isemoodi ning rasketel hetkedel ei leia ligimestega ühist keelt, ei mõista kirjeldada kollektiivset ühisosa ega otsida üksteiselt tuge. Pusime üksi ja murdume üksi.
Pisut rohkem kui kaks aastat pärast Vene invasiooni sattusin täpselt suure paastu alguspäeval Gruusiasse. Käisin sel päeval mitmes Thbilisi-lähedases rahvast tulvil rohkem kui 1500aastases kirikus.
Temperamentsed mägilased võivad argipäeviti omavahel tuliselt sõneleda. Neist võib tugevam vaenlane oma sõjamasinaga üle sõita ja võtta nende maa.
Sel päeval nägin, kui võimas, väärikas, siiras ja murdmatu on neid liitev usk, mis annab kõige keerulisematel aegadel inimestele lootust ja meelekindlust.
Mul tuleb sõnadest puudus, et kirjeldada, kui kadedaks grusiinide kokkuhoidmine mind Eestile mõeldes tegi. Seda rahvast liitva vaimse selgroo tugevust tuleb ise kogeda.
On öeldud, et sõjaväljal ei ole ateiste. Pisikese mutrina suures kaoses oma väiksust tunnetades jääb hinges üksi olev inimene moraalsete universaalsete pidepunktideta suuremasse hätta.
Oma maa hoiab vaba see, kes usub rohkem oma rahvasse kui vastane oma võitmatusse. Elame segastel aegadel ja avalikus ruumis kõlav uhkus uskmatuse üle ja egoismi ülistamine tekitab kõhedust.
Lõviosa minu suguvõsast on pärit Peetri kihelkonna maadelt. Peetri kirik on ilmselt ainus hoone maailmas, mille lävepakul mütsi peast võttes saan olla kindel, et minu esivanemad ja kaimud on vähemalt 300 aastat enne mind teinud siin sama. Nad puhkavad sealsamas pühitsetud mullas nii tähistatud kui ka unustusse pühitud kalmudes.
Ülehomme Peetrisse kirikusse minnes lähen tunnetama ammuseid põlvkondi ja olen kindel, et kohtun paljude sugulaste ja tuttavatega. Mul on seda vaimset sidet oma esivanemate ja kodukandiga vaja.
Jõulud pole üksnes sakraalhoone, pööripäev või pakike kingikotis, vaid asjad loksuvad paika südames. Soovin kõigile eneseleidmist ja head inimeseks olemise pühi!
http://jarvateataja.postimees.ee/3954155/joulud-on-inimeseks-olemise-puhad
Lugematu hulk eredaid lühtreid, oreli saatel iidsetelt seintelt vastu kaikuvad teistmoodi laulud, jõulupuu vahelt paistev maal vanaaegses rõivais habemes mehega ning turvalisust ja rahu sisendavad inimeste näoilmed salvestasid minu mällu elamuse, mille järgi tunnen seni ära jõulud.
Jõululaupäeval kirikusse minek polnud meie peres religiooni küsimus, vaid põlvest põlve järgitav ilus südamlik komme.
Minu lapsepõlves saadeti kirikust igavikuteele ka vanavanemaid või väärikaid kaime. Kodus perealbumeid vaadates teadsin, et paljud sugulased olid samade seinte vahel laulatatud, ristitud, leeritatud ja leinatud. Moodsalt öeldes kuulus pühakoda meie kandi kogukondlikku kultuuriruumi nii kahe suure sõja vahel kui ka enne seda.
Mul ei tulnud kunagi pähe oma esivanemaid ja ammu elanud sugulasi pidada ristikoerte käsilasteks ja vastutavateks 700aastase orjaöö eest, nagu veel tänapäevalgi hüüatab mõni religiooni allergiliselt suhtuv kaaskondne.
Jõulutunde püsimisel mängis üllataval kombel toetavat rolli vanemate töökoht Põhja Kõrgepingevõrkudes, mida tänapäeval teame osana Eesti Energiast. Nõukogude ajal oli tava tähistada ametkondlikke tähtpäevi ja 1920. aastal Lenini algatatud ülemaalise elektrifitseerimise tõttu oli energeetikute päev NSV Liidus alati 22. detsembril ehk täna.
Nii tuli selle asutuse lastele näärivana millegipärast alati tükk aega enne aastavahetuse nääre ja emmed-issid pidasid ehitud kuuse all ametipidu, mida isekeskis jõulupeoks kutsuti.
Päkapikke lubati sussi sisse käia ka neil aegadel. Proovisin mudilasena neid hiirelõksuga edutult püüda. Muide, mõne päeva eest tuli meie pesamuna Markus jutuga, et tal oleks veebikaamerat aknalauale vaja. Teadmine, et mõni asi ei muutu, pani muhelema.
Usun, et Eestis oli palju kohti, kus nõukogulik grotesksus endisaegsete kommete salgamisel ei paistnud sugugi nii teravalt välja kui suuremates linnades või esitatakse seda menuseriaalis «ENSV».
Aga näe, Mustamäel elas minust pea viis kuud noorem tüdruk, kes ilmselt sellist elamust oma lapsepõlvest kaasa ei saanud. Temale on tänapäevani jõulud sõna, mis ei käi kokku kirikuga, vaid tähistab talvist pööripäeva.
Sain alles 1984. aastal Paidesse keskkooli õppima minnes teada, et jõulude ajal kirikusse minek oli sotsialismi ehitavale noorsoole kohatu. Minu uutele koolikaaslastele oli keelust üleastumine julgustükk, mida pühakoja uksel vahti pidavad õpetajad üles tähendasid ja hiljem karistasid.
«Religioon on oopium rahvale,» kuulutas kommunismi ideoloog Karl Marx ja tema usinad järgijad kogu nõukogudemaal. Hirmust saada endisaegsete pühade tähistamise eest represseeritud hülgas mitu põlvkonda kuskil naabermajades, külades ja linnades jõulud ning jättis sellest ilma ka oma lapsed.
Nõukogude Liitu pole ammu, aga nõukogude ideoloogiast pärit ateistlik põlgus usku ja hingehoolitsuse vastu püsib meie inimestes kui elav mälestusmärk.
1988. aasta detsembris pääsesin Kaukaasiast väeteenistusest puhkusele. Mäletan, et ütlesin kodus jõulukoosistumist tõrjudes, et on teised plaanid. Tahtsin nappi vabadust võimalikult lõbusalt sõprade keskel nautida.
Jõuluõhtul Paide kirikust läbi astudes lõi klaariks – tundsin, et kui ma koju ei lähe, on midagi väga valesti. Õhtul bussid enam ei käinud, taksoraha polnud ega meenunud ühtegi autoga sõpra, sest isiklik liiklusvahend oli tollal vähestel. Ent ma pidin minema.
Ilmselt oleksin läbi pakase ja lume 20kilomeetrise tee Esnasse ka jalgsi ette võtnud. Õnneks leidsin samuti Kaukaasias aega teeniva kooliaegse semu abivalmi isa Oti, kes mu aitähi eest ära viskas. Mitukümmend aastat hiljem, kui Oti Roosna-Alliku poe juurest peale võtsin ja koju aitasin, tuletas ta meie jõulusõitu meelde kui ka endale erilist hetke.
Minakeskses maailmas ühendab meid keel ja rahvakultuur, kuid pelgan, et puudub rahvana liitev eesmärk ja seda toetav usk. Riigiisad räägivad Euroopa kultuuriruumist, kuhu me kuulume, ja jagatavatest läänelikest väärtustest häbenedes, et need põhinevad kristlikul moraalil.
Paljud armastavad öelda, et eestlased on metsausku. Käin ka ise aeg-ajalt oma metsast väge ammutamas. See käib loodusega tihedalt kookõlas elava rahva juurde. Mets on aidanud meid rahvana ellu jääda, pakkudes varju ja kõhutäidet, ning on kujundanud suhtumist ilmaasjadesse.
Meie riigis on tagatud vääramatu õigus südametunnistusvabadusele. Moodne on öelda, et iga inimese sees on miniatuurne pühakoda, kus ajukäärude ja südame vahele paigutatud altaril on isiklikud pidepunktid, millele konfessiooni juurde panna ei tihka.
Häda on selles, et oma vaimsusest ja moraalist saamegi igaüks aru isemoodi ning rasketel hetkedel ei leia ligimestega ühist keelt, ei mõista kirjeldada kollektiivset ühisosa ega otsida üksteiselt tuge. Pusime üksi ja murdume üksi.
Pisut rohkem kui kaks aastat pärast Vene invasiooni sattusin täpselt suure paastu alguspäeval Gruusiasse. Käisin sel päeval mitmes Thbilisi-lähedases rahvast tulvil rohkem kui 1500aastases kirikus.
Temperamentsed mägilased võivad argipäeviti omavahel tuliselt sõneleda. Neist võib tugevam vaenlane oma sõjamasinaga üle sõita ja võtta nende maa.
Sel päeval nägin, kui võimas, väärikas, siiras ja murdmatu on neid liitev usk, mis annab kõige keerulisematel aegadel inimestele lootust ja meelekindlust.
Mul tuleb sõnadest puudus, et kirjeldada, kui kadedaks grusiinide kokkuhoidmine mind Eestile mõeldes tegi. Seda rahvast liitva vaimse selgroo tugevust tuleb ise kogeda.
On öeldud, et sõjaväljal ei ole ateiste. Pisikese mutrina suures kaoses oma väiksust tunnetades jääb hinges üksi olev inimene moraalsete universaalsete pidepunktideta suuremasse hätta.
Oma maa hoiab vaba see, kes usub rohkem oma rahvasse kui vastane oma võitmatusse. Elame segastel aegadel ja avalikus ruumis kõlav uhkus uskmatuse üle ja egoismi ülistamine tekitab kõhedust.
Lõviosa minu suguvõsast on pärit Peetri kihelkonna maadelt. Peetri kirik on ilmselt ainus hoone maailmas, mille lävepakul mütsi peast võttes saan olla kindel, et minu esivanemad ja kaimud on vähemalt 300 aastat enne mind teinud siin sama. Nad puhkavad sealsamas pühitsetud mullas nii tähistatud kui ka unustusse pühitud kalmudes.
Ülehomme Peetrisse kirikusse minnes lähen tunnetama ammuseid põlvkondi ja olen kindel, et kohtun paljude sugulaste ja tuttavatega. Mul on seda vaimset sidet oma esivanemate ja kodukandiga vaja.
Jõulud pole üksnes sakraalhoone, pööripäev või pakike kingikotis, vaid asjad loksuvad paika südames. Soovin kõigile eneseleidmist ja head inimeseks olemise pühi!
http://jarvateataja.postimees.ee/3954155/joulud-on-inimeseks-olemise-puhad
