Müügiinimeste armastus lämmatab kauplustes inimesi

«Ei, sealtkaudu ei saa me minna!» ütles oma teismelisele pojale ehmunult võpatades minu ees Paide suurimasse ostukeskusse sisenenud keskealine naine ja tiris poisi varrukat pidi kassade vahelt poelettide päästvasse varju.
«Nagu oleks herilaselt nõelata saanud,» mõtlesin endamisi takerdunud paarist mööda laveerides. Hetk hiljem sain aru, mis neid kohutas.
Keset rada, mis viib toidupoodi, lösutas panga reklaamlett. Kaks liibuvates viigipükstes, ülespoole kaardus kinganinadega ja triiksärkides noormeest panid silma peale ükskõik kummast uksest lähenevatele inimestele.
Sotsiaalvõrgustikus näoraamatu lehel «Märgatud Paides» õhkas keegi tütarlaps, et need kutid on väga ägedad. Kommenteerijatest üks märkis jahutavalt, et äge olla ongi nende töö, teine, et poisid on libedad sellid.
Neist mööda saamiseks mõtlesin minagi ennast nähtamatuks ja keskendusin kivistunud pilgul vaatama ühte lõpmatuses asuvat punkti.
Pank, millele viksid noormehed möödujate seast kliente haarasid, on pannud koduleheküljele ilutsema reklaamlause:

Samasuguste armuvalus äriühingute pealetükkivaid müügitegelasi kohtab õhkamas peaaegu igas teises ostukeskuses vaat et üle päeva. Lisaks pangale olen silmanurgast märganud telekommunikatsiooniettevõtteid, elektrimüüjaid, kindlustusagente.
Ühel teisel päeval seisis kultuurikeskuse väljaku servas asuva kaupluse sissekäigul ühe samasuguse leti juures õhetava näoga tuttav Koeru kandi talunik.
Küsisin möödaminnes, mida tema siin müüb. «Hoopis mulle müüakse,» ütles ta muheldes vastuseks.
Hiljem uuesti kohtudes rääkis ta, millise õhinaga prooviti temalt kindlustuslepingule allkirja saada. «Et ma iga kuu väiksest rahasummast vabanen, sain ma kohe aru, aga mis tolku on mul sellest kindlustusest, jäi segaseks,» kommenteeris Agu katki jäänud kaupa.
On inimesi, kes ennast nööbist haaravast libekeelest segada ei lase ja ta kerge randmeliigutusega pikalt saadavad.
Näiteks minu täisealised mastimänni mõõtu pojad ütlevad, et hästi peletab, kui öelda, et oled alaealine. Mõni teine luiskab edasipääsuks ennast ammuseks kliendiks.
Leebema ja vastuvõtlikuma meelega inimene vaatab laia naeratusega tegelastele silma, peatub, laskub vestlusse ega märkagi, kuidas mesijutt ta ämblikuvõrku mässib. Kes peaks inimesi sellise müügitöö eest kaitsma?
Peamine, mis pahaaimamatult poes lõksu jäänud inimesele hiljem pihku jäänud lepingut silmitsedes meenub, on, et müügijutt oli ilus kui kevadine ojavulin ning inimesed nii toredad ja lahked. No kuidas ma ütlen ära?
Olemuselt ei erine need tõmmudest müügimeestest tänaval, kes üritavad inimesi hüpnotiseerida igasugu kahtlast nasvärki ostma.
Mäletate, kirjutasin neist Rumeenia päritolu tegelastest poole aasta eest.
Olen kuulnud inimesi kahetsevat, et alles hiljem hakkasid mõtlema ja aru saama, et panid käe alla asjale, mida neil üldse tarvis pole, aga lepingu ülesütlemine ei käi enam sugugi nii lihtsalt.
Minna poodi leiba ja vorsti ostma ning avastada, et käigurajale on sättinud end jahimees, kes jõuliselt püüab sinu skalpi ja rahakotti istutada mõnd kliendilepingut, milleta sa seni oled hakkama saanud, pole meeldiv.
Eelmisel nädalal Järvamaa tulevikustsenaariume arutades libises jutt korraks eespool kirjeldatud tegelastele. Üks lauanaabritest arvas, et kauplused võiksid oma kodulehel teada anda, mis päevadel ja kellaaegadel müügimehed inimesi varitsevad.
Ehk aitaks isegi väljaprinditud hoiatus poeuksel? Siis teaks sellest kauplusest eemale hoida.
Asjatu lootus. Ega müügimehed poodi omavoliliselt tungi, ikka poeperemehe loal ja küllap talle ka väärilist renti makstes. Äri nagu ikka.
Kui ostukeskused küsiksid kliendi rahulolu uuringutes, mis neid kõige rohkem häirib, siis oleks ilmselt esikohal igasuguste magusate pakkumistega külje alla pugevad müügiinimesed.
Eks see ole ostukeskuste asi kaaluda, mis on neile olulisem, kas poest põgenevad kliendid või tulu ajutiste müügipindade rentimisest.

http://www.jt.ee/3311741/muugiinimeste-armastus-lammatab-kauplustes-inimesi

Kõrvitsast sai kahel päeval tõld ja hiirest sälg

Rohkem pole paidekatel põhjust kadedusega Türi poole vaadata – nende kuulsa lillelaada kõrvale on maakonnalinnal panna iga aastaga aina võimsamaks paisuv mokalaat.
Egas eestlased ole ainult laulurahvas. Meil on üle põlvkondade ulatuv komme poetrepil, bussipeatuses või piimapukil valitsust kiruda ja ilma parandada sügavale juurdunud. Nii et lokaalseid arvamusfestivale kohtab igas riigi otsas iga päev ja korduvalt. Targutamine on meil veres.
Järjelt kolmanda Paide arvamusfestivali kohta on öeldud palju kiidusõnu. Maavanema eestvedajatele jagatud teenetemärgid on igati omal kohal ja ma ei imesta, kui president vabariigi aastapäeval mõne auraha lisaks poetab.

Modereerisin laupäeval arutelu "Kuidas tõsta Järvamaa poliitilist kultuuri?" Teema tõmbasid käima (pildil vasakult) Türi vallavolikogu esimees Andrus Eensoo, Järvamaa Kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin, Järva Teataja asepeatoimetaja Tiit Reinberg ja Paide noortevolikogu liige Raido Türner. 
Inimesi oli osalemas kenasti: linnavolinikke Paide igast leerist linnavalitsuse poliitiline tiib, endiseid ja praeguseid vallavanemaid ning linnavalitsuse liikmeid, riigikogulasi ning loomulikult hulk kõlavate tiitliteta inimesi... Wabalinna saalis täismaja. A eriti vinsked olid Paide poliitikud kui jutt ikka ja jälle Paide võimuvõitlusele kandus. Nagu vanad partisanid, piina kust otsast tahad, leppimist ei ole. Nii et halvimal juhul veel kaks aastat peavalu ja piinlikust. Foto Aarne Värk

Ent nagu leidub inimesi, keda ei häiri kodumurul lillepeenra asemel vohav nõges, ei ole kõik inimesed ühel meelel ka 10 000 inimest Paide Vallimäele kokku toonud festivali ülivõrdes hindama.
Kuigi aina rohkem kohtas linnasüdames igapäevaselt tuttavaid nägusid, leidus küllalt kohalike seas neid, kes sarjasid, et ei saanud kesklinnast autoga läbi kimada.
Mõni teine surus üle linna voogava melu tõrjumiseks padjad kõrvadele nagu isand Kiir koolivend Tootsi pulmavoori möödudes. Keegi pomises, et milline ajaraisk.
Ehmatab ära küll, kui unise väikelinna südame, mille argipäeva õhtupoolikul võid vabalt läbida hingelist kohtamata, vallutavad suured rahvamassid, kes naerul nägudega aega rääkimise ja kuulamise, kukerpallitamise ja pillikääksutamisega surnuks löövad.
Minu vanem poeg viskas nalja, et käik linna vahele oli nagu õudusfilmis: kõik kodused kohad on rahvast täis, aga näod on võõrad, kedagi ei tunne.
Oli skeptikuid kaugemalgi, kes ütlesid, et üldrahvalikku mokalaata on vaja kõige rohkem valitsejatele, andmaks inimestele võimalust auru välja lasta, et argipäeval endiselt edasi valitseda.
Mõni nimetas festivali Kalamaja hipsterite suvepäevadeks, mis on Paides seetõttu, et Tallinna inimene ei viitsi kaugemale kui sada kilomeetrit välja sõita.
Jäägu igaühele õigus arvata ja oma seisukohti kaitsta. See ongi vaba vaim, mida Paide linn, Järvamaa ja Eesti takkapihta vajab nagu seisev Läänemeri värsket Atlandi vett.
Oli omamoodi sümboolne, et laupäeva varajastel hommikutundidel parkis keset Paidet hipibuss, mille ustest ja akendest hõljus imal suitsuvine.
Inimesed viipasid neile möödudes lõbusalt ja kiitsid katusel lösutavat suurt mängutiigrit, kes oma häguste, justkui laialivalgunud meigiste silmadega keskväljakul pilku peal hoidis. Nagu arvamusfestivali vaim...
Mina veetsin sõnarokkfestivali mõlemad päevad Vallimäel ja keskväljakul arvamusi, juhuslikke kohtumisi vanade tuttavate ja uute värvikate inimestega nautides. Korra ohjasin ka ise üht arutelu.
Erinevate teemalavade vahel kulgedes hakkasin aimama, mis tunne on skisofreenikul: pea on hääli täis ning sosinaid ja valjemat juttu tuleb aina juurde ja juurde.
Seda peatäit annab korrastada.
Tunnistan, et ei jaksanud kuulata kõike, mida tahtnuks, ning jalutasin lihtsalt mööda Vallimäge, et iga viie sammu järel lõputult vastu tulnud tuttavatega jutukakku veeretama takerduda.
Sain liikumiskiiruse paremaks kui päikeseprillid ette panin, aga palun ikka vabandust oma kooliaegselt pinginaabrilt, kes minuga koos seiklemisele lõi õige varsti käega.
Vanast kolleegist kirjastaja Paavo tunnistas, et käis vahepeal tehisjärves hommikust arvamustekoorikut maha ujumas, et uutele ruumi teha.
Erakondade esimeeste debatil küsis peaminister Taavi Rõivas, kas nad teavad nimetada teist riiki, kus on võimalik küllalt kerge vaevaga hankida mõne ministri või riigikoguliikme telefoninumber ja talle helistades ka soovitud inimene teises toru otsas rääkima saada.
Tuleb nõustuda ja veelgi enam. Paide noormehed meenutavad õhinal veel kaua, kuidas restorani terrassil europarlamendi liikme Kaja Kallasega tantsu vihtusid või sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknaga kildu viskasid.
Kui mõni ütlebki, et mis kasu sellest kõigest, siis mina usun, et küsimuste esitamine ja teiste kuulamine kedagi rumalamaks ei tee. Ja näe, kirutud poliitikudki on lihast ja luust inimesed.
Kui käegakatsutavast tulemusest rääkida, siis reede õhtul nuhtles Paide linnameeskond jalgpallis meistriliiga liidrit Nõmme Kaljut kodumurul harvaesineva südikusega, võites nõmmelasi 5 : 4. Nii et emotsioonid loevad.
Vähemalt paaril päeval muutusid Paides kõik kõrvitsad tõldadeks ja hiired sälgudeks. Arvamusfestival näitas, kuidas linnasüda on võimalik elama panna. Selleks on vaja kõigest 10 000 uut kodanikku.
Mida selleks teha? Kas küsida minu Paide kooli õpetajate pojalt, IT-gurult Taavi Kotkalt, kuidas kõik festivalilt käepaela saanud inimesed Paide e-residentideks teha?
Paluda siin sündinud Ita Everil «Nukitsamehe» nõia kombel kõik Itid ja Kustid Paidesse lõksu jätta ja Arvo Pärdil igaks juhuks kirjutada otsa üks loits, mis korra siin käinud inimesed tagasi meelitab?
Ehk pidanuks linnavalitsus varakult Kaitseliiduga seljad kokku panema, kolm linna maailmaga ühendavat silda mineerima ja laupäeva pärastlõunal õhku laskma?
Selleks et tuhanded vahvad inimesed ning sõbralik ja ideederohke meeleolu püsima ja väiklane argipäev eemale jääks. Kellele see mõte ei meeldi, võib ju Prääma suunal lahti jäetud raja kaudu vaikselt taanduda.

 http://www.jt.ee/3296819/korvitsast-sai-kahel-paeval-told-ja-hiirest-salg

Kõuekõmin Paides ei vaibu enne kahte aastat

Võitlus Paide linna võimu ümber on sama tuline ja armutu kui heitlus Stalingradi all – relvad ei vaiki ja vange ei võeta.

Opositsioon on vihmast suve kasutamas võimsa kirega. Terve suve on puhutud skandaali soojaku ümber, mis aastaid roostetas kellelegi huvi pakkumata. Kriitikud püüavad seda üldsusele serveerida jubeda roimana, kuigi tegu on pigem rumalalt hooletu asjaajamisega, mis mässiti segaste sõnumite puntrasse. Sama emotsionaalseks on kujunenud linnavara haldavasse allasutusse Paide haldus uue juhatuse liikme juurdepookimine. Mööngem, et uue ametikoha loomine ja konkursi kulg ei jätnud just ülemäära korrektset muljet ja on toonud tüli koalitsioonipoliitikute endigi leeri.
Uus lahinguväli terendab linnale kuuluva elamuhoolduse erastamise plaani valguses.
Onupojapoliitika paistab olevat praegu moes mitte üksi Paides, vaid kogu riigis. Vahet pole, millise võimupositsiooni nautiva erakonnaga parasjagu tegu on.
Piisab, kui kõrvale seada Tallinna tehnikaülikooli rektori või soolise võrdõiguslikkuse voliniku konkurss, kus üldsus ei tahtnud kuidagi uskuma jääda osaliste selgitusi ausast ja läbipaistvast asjaajamisest.
Erinevate koalitsioonilepingute varjatud osaks kipuvad olema tähtsate ametikohtade ja mõjusfääride jagamine. Selle maskeerimiseks korraldatakse konkursse, mille võitja on kitsas ringis ette otsustatud ja jämedad traagelniidid paistmas.
Eks opositsiooni roll olegi valitsejaid kriitiliselt jälgida ja võimu väärkasutusi ning hämaraid tehinguid päevavalgele tirida.
Ent selle võitluse muudab õõnsaks ja võltsiks üle võlli keeratud retoorika ja asjaolu, et kriitikute võimule pääsedes käituvad nad samas positsioonis ise kaunis sarnaselt. Ajalugu on ennegi näidanud, kuidas pada sõimab katelt.
Paide linnakodanik ja järvakas on maakonnalinna poliitikute madinast surmani tüdinenud, sest valjud vaidlused ei käi selle üle, kuidas linna ja maakonda paremini arendada, vaid enamasti selle üle, kellele kuulub suurem õigus linna valitseda ja tähtsaid ameteid pidada.
Opositsioonis ja koalitsioonis kohti vahetavad vaenuleerid usuvad, et just nemad on ainuõiged printsid valitsejatroonile. Kahjuks unustavad poliitikud võtta valijalt saadud mandaati kui kohustust linna heaks midagi ära teha ja peavad seda isiklikuks kapitaliks, mida saab konventeerida võimuks, kohaks mõnes tasuvas nõukogus või suisa igapäevaseks ametiks.
Pea kaks aastat on elu Paide linnavolikogus keenud nagu kärarikkal Kairo Khan el-Khalili turul. Vaen, millega üksteist vastaskaevikutest üle külvatakse, ei ilmuta raugemise märke ja pigem süveneb.
Kuigi eraldi võttes on linnavolinikud justkui arukad inimesed, siis oma fraktsiooni lippude alla koondununa ei saa mõistusega siinset poliitikat kui kompromisside kunsti lahates enam aru, kust sigineb suur jonn ja otsatu kemplemine.
Ülejäänud Järvamaa vaatab seda janti üsna nõutult pealt. Mitmed maakonna omavalitsusjuhid on murelikult märkinud, et kuni Paide kakleb, tammub ka Järvamaa paigal.
Kui palju on tehtud üleskutseid näotu kraaklemine lõpetada? Manitsused on põrganud vastu kurte kõrvu ja vägikaikavedu Paide raekojas ja selle ümber ei rauge.
Ma ei imesta, kui paari aasta pärast tekib Paides võimujagamisse takerdunud poliitikute kõrvale mõni tegusam linnakodanike valimisliit, kes soovib taastada rahu ja arengu positiivsesse suunda tüürida.
Võimalus mugavaid positsioone kaotada kainestab ehk staažikaid poliitikuid rohkem kui suusõnalised manitsused, kuigi aina raskem on uskuda, et praegune koosseis linnavolinikke on võimeline omavahel rahupiipu tõmbama.
Eks tuleb ära kannatada. Tahaks loota, et linnavolikogu maine valimisteni jäänud paari aastaga inimeste silmis lootusetult maha ei käi.

http://www.jt.ee/3281873/kouekomin-paides-ei-vaibu-enne-kahte-aastat