Äsja lõppenud laulu- ja tantsupidu viis poliitiliselt polariseerunud
ühiskonna eufoorilisse ühtehoidmise ürgsesse transsi ja pani paariks
nädalaks unustama argised nägelused.
Rahvapeo lainele häälestunud meedia unustas nädalaks-paariks isegi Tallinnas toimuvad Hollywoodi filmivõtted ja staaride halastamatu jahtimise ning keskendus peoliste põnevamate tegude ja juhtumiste kajastamisele ning rahvarõivais inimeste ilu kiitmisele.
Sotsiaalmeedia kees pahinal üle lugematutest peojäädvustustest ja jagatud emotsioonidest. Avastasin, et uskumatult suur hulk sõpru ja tuttavaid on kas sussi sahistamas või häält puhtaks köhimas. Vahva!
Ent juubelipidu purustas armutult kildudeks ka 30 aastat oma elu elanud laulva revolutsiooni aegse müüdi, nagu mahtunuks lauluväljakule Eestit nõukogude ikkest vabaks laulma 300 000 inimest.
Ilusa ilma ja üleva meeleoluga selgus, et esinejaid ja kuulajaid pakib platsile ära kolm korda vähem. Eks seda oligi aimata.
Kes teab, mitmendat laulupeomärki ma ise uhke heldimusega oma kuuereväärile kruviks, kui mind poleks aastakümnete eest mudilaskoori esimeses proovis lavalt alla löödud.
Polnud ma mingi kaak ega krutskitest tulvil naaskel. Häda sündis eale kohatult madalast hääletämbrist.
Mu häälepaeltel on senini eripära põristada bassi ja kiljuda falsetti, aga vahepealseid noote pean punnitama nagu okastraati läbi ahta ava.
Ju muusikaõpetajale ei sobinud helehäälsest mudilaskoorist eristuv jorin ning elevandi tallatud kõrvade diagnoosiga kupatati mind juba kooli alguses muusika tegemisest ohutusse kaugusesse.
Sestap olin tundides, kus mudilaskoor maakooli tillukesel laval ühtelaulmist harjutas, saali ainus publik.
Esimese klassi jõmpsikale paistis äge dirigeeriva õpetaja selja taga koori naerutamiseks nägusid teha, kuid sisimas seedisin kõrvaleheidetuna mõru pilli.
Aastakümneid hiljemgi haigutab minu hariduses ja muusikalises eneseväljendusvõimes pirakas auk, mis on nullinud võimaluse näiteks laulukaare alla hõiskama pääseda.
Natuke lohutust ja mekki sain ehk kümne aasta eest toonase tööandja laulukooriga peorongkäiku läbi matkates ja kontserti kuulates.
Äsjase juubelilaulupeo laupäevase kontserdi teleülekandest kõlas maru tuttavalt laias ilmas tuntud bassihäälse ooperisolisti Ain Angeri meenutus, kuidas tema suu paotamine lapsena laulukooris pani neli eesmist rida suurte silmadega pead pöörama, et näha, kust selline tõrrepõhja jorin tuleb.
Endaga paralleeli tõmmates vilksas peast läbi mõte, mis põnevat oleks võinud elus juhtuda, kui muusikaõpetajal olnuks kannatust jätta jämeda häälega jõmpsikas koori edasi. Nagu oleks oleksitest hiljem tolku.
Minu papsil oli looduslik muusikaanne - võttis pilli pihku, kääksutas akordioni või suupilli ja nooti tundmata tuli lugusid nagu varrukast. Tema tenor lummas iga koosviibimise seltskonda, kus vähegi viisijupp üles võeti.
Emagi häälematerjaliga võinuks häbenemata murda suurematele ooperilavadele, aga nad olid sõjaaja lapsed, kel polnud õnne ja juhust oma saatusest kõrgemale murda.
Vanemate laululembuse juures on tagantjärele mõeldes veider, et me ei käinud perega Tallinnas laulupidudest vahetult osa saamas, küll istusime alati peo kulminatsiooniks teleri ette.
Paps käis 12aastase poisina 1947. aasta laulupeol ja meenutas, kui napilt ta Pirita jõe keeristesse sukeldudes eluga kaldale tagasi oli pääsenud. Ehk takistas hilisemat lauluväljakule naasmist tema lapsepõlvetrauma? Vaevalt.
Usutavam tundub, et maal loomi pidades polnud meil kõige kiiremal heinaajal lihtsalt kunagi niipalju hõlpu aega. Mäletan, et olin kuuene, kui vanemad viisid mind talvisel ajal Estoniasse «Nahkhiirt» vaatama.
«Kui täpne olla, siis eestlastes avaldub näiteks põhiliselt kaks arhetüüpset mentaliteeti, mis igal hetkel võivad välja lüüa. Inimesed jagunevad selgesti kaheks: ühed on koorilauljad, teised rahvatantsijad. Lauljad kannavad endas melanhoolse mentaliteedi alget, neis on sissepoole pööratud tugevat meditatiivsust, rahvatantsijad evivad füüsilist täiust, nietzschelikku elujaatavat hoiakut. Tantsijad ei saa aru, mida lauljad tegelikult tahavad, ja vastupidi. Aga pidu hõlmab kõiki,» on öelnud 4. juulil elavaist lahkunud lugupeetud religiooniloolane ja tõlkija Marju Lepajõe.
Bingo! Täpselt samadel liistudel oli ka äsjane pidu: laulukaare all nukrakõlaline ja Kalevi staadionil vallatu. Nagu matkalistest vennad pessimistist Oh ja optimistist Ah vanast multifilmist.
Marju Lepajõe silmiavavaid sõnu lugedes mõistsin, et ei maksa põdeda lihvimata lauluoskust ja otsida teemante sealt, kus neid ka ise kahtled leida.
Pigem tasub olla tänulik äratundmises, et oma rõõmsa meele ja reipa kõnnaku olen pärinud hoopis algklassides rahvatantsus polkast ja kaerajaanist varbaid villi kareldes.
Ja sellest pole lugu, et lõputuna tundunud mahv üks-kakskolm-kaks-kaks-kolm meid 1977. aasta noorte laulu- ja tantsupeo tihedast sõelast läbi ei pressinud.
Kuigi pastlad on rippunud varnas üle 40 aasta, püsib toonane drill lihasmälus ja kontides endiselt nagu jalgrattasõit, mis korra õpituna ei unu.
Paari aasta eest ühel jõulupeol esinenud Märt Agu trupi rahvatantsijad krabasid publikust uued paarilised ja jõudmata tõrkuda, olin minagi tantsupõrandal. Pärast hoogsat polkat küsis professionaalne juhupaariline: «Te olete ka rahvatantsija, jah?»
Ju siis, kui kolmandat varianti pole.
https://jarvateataja.postimees.ee/6726894/eestlased-jagunevad-lauljateks-ja-tantsijateks
Rahvapeo lainele häälestunud meedia unustas nädalaks-paariks isegi Tallinnas toimuvad Hollywoodi filmivõtted ja staaride halastamatu jahtimise ning keskendus peoliste põnevamate tegude ja juhtumiste kajastamisele ning rahvarõivais inimeste ilu kiitmisele.
Sotsiaalmeedia kees pahinal üle lugematutest peojäädvustustest ja jagatud emotsioonidest. Avastasin, et uskumatult suur hulk sõpru ja tuttavaid on kas sussi sahistamas või häält puhtaks köhimas. Vahva!
Ent juubelipidu purustas armutult kildudeks ka 30 aastat oma elu elanud laulva revolutsiooni aegse müüdi, nagu mahtunuks lauluväljakule Eestit nõukogude ikkest vabaks laulma 300 000 inimest.
Ilusa ilma ja üleva meeleoluga selgus, et esinejaid ja kuulajaid pakib platsile ära kolm korda vähem. Eks seda oligi aimata.
Kes teab, mitmendat laulupeomärki ma ise uhke heldimusega oma kuuereväärile kruviks, kui mind poleks aastakümnete eest mudilaskoori esimeses proovis lavalt alla löödud.
Polnud ma mingi kaak ega krutskitest tulvil naaskel. Häda sündis eale kohatult madalast hääletämbrist.
Mu häälepaeltel on senini eripära põristada bassi ja kiljuda falsetti, aga vahepealseid noote pean punnitama nagu okastraati läbi ahta ava.
Ju muusikaõpetajale ei sobinud helehäälsest mudilaskoorist eristuv jorin ning elevandi tallatud kõrvade diagnoosiga kupatati mind juba kooli alguses muusika tegemisest ohutusse kaugusesse.
Sestap olin tundides, kus mudilaskoor maakooli tillukesel laval ühtelaulmist harjutas, saali ainus publik.
Esimese klassi jõmpsikale paistis äge dirigeeriva õpetaja selja taga koori naerutamiseks nägusid teha, kuid sisimas seedisin kõrvaleheidetuna mõru pilli.
Aastakümneid hiljemgi haigutab minu hariduses ja muusikalises eneseväljendusvõimes pirakas auk, mis on nullinud võimaluse näiteks laulukaare alla hõiskama pääseda.
Natuke lohutust ja mekki sain ehk kümne aasta eest toonase tööandja laulukooriga peorongkäiku läbi matkates ja kontserti kuulates.
Äsjase juubelilaulupeo laupäevase kontserdi teleülekandest kõlas maru tuttavalt laias ilmas tuntud bassihäälse ooperisolisti Ain Angeri meenutus, kuidas tema suu paotamine lapsena laulukooris pani neli eesmist rida suurte silmadega pead pöörama, et näha, kust selline tõrrepõhja jorin tuleb.
Endaga paralleeli tõmmates vilksas peast läbi mõte, mis põnevat oleks võinud elus juhtuda, kui muusikaõpetajal olnuks kannatust jätta jämeda häälega jõmpsikas koori edasi. Nagu oleks oleksitest hiljem tolku.
Minu papsil oli looduslik muusikaanne - võttis pilli pihku, kääksutas akordioni või suupilli ja nooti tundmata tuli lugusid nagu varrukast. Tema tenor lummas iga koosviibimise seltskonda, kus vähegi viisijupp üles võeti.
Emagi häälematerjaliga võinuks häbenemata murda suurematele ooperilavadele, aga nad olid sõjaaja lapsed, kel polnud õnne ja juhust oma saatusest kõrgemale murda.
Vanemate laululembuse juures on tagantjärele mõeldes veider, et me ei käinud perega Tallinnas laulupidudest vahetult osa saamas, küll istusime alati peo kulminatsiooniks teleri ette.
Paps käis 12aastase poisina 1947. aasta laulupeol ja meenutas, kui napilt ta Pirita jõe keeristesse sukeldudes eluga kaldale tagasi oli pääsenud. Ehk takistas hilisemat lauluväljakule naasmist tema lapsepõlvetrauma? Vaevalt.
Usutavam tundub, et maal loomi pidades polnud meil kõige kiiremal heinaajal lihtsalt kunagi niipalju hõlpu aega. Mäletan, et olin kuuene, kui vanemad viisid mind talvisel ajal Estoniasse «Nahkhiirt» vaatama.
«Kui täpne olla, siis eestlastes avaldub näiteks põhiliselt kaks arhetüüpset mentaliteeti, mis igal hetkel võivad välja lüüa. Inimesed jagunevad selgesti kaheks: ühed on koorilauljad, teised rahvatantsijad. Lauljad kannavad endas melanhoolse mentaliteedi alget, neis on sissepoole pööratud tugevat meditatiivsust, rahvatantsijad evivad füüsilist täiust, nietzschelikku elujaatavat hoiakut. Tantsijad ei saa aru, mida lauljad tegelikult tahavad, ja vastupidi. Aga pidu hõlmab kõiki,» on öelnud 4. juulil elavaist lahkunud lugupeetud religiooniloolane ja tõlkija Marju Lepajõe.
Bingo! Täpselt samadel liistudel oli ka äsjane pidu: laulukaare all nukrakõlaline ja Kalevi staadionil vallatu. Nagu matkalistest vennad pessimistist Oh ja optimistist Ah vanast multifilmist.
Marju Lepajõe silmiavavaid sõnu lugedes mõistsin, et ei maksa põdeda lihvimata lauluoskust ja otsida teemante sealt, kus neid ka ise kahtled leida.
Pigem tasub olla tänulik äratundmises, et oma rõõmsa meele ja reipa kõnnaku olen pärinud hoopis algklassides rahvatantsus polkast ja kaerajaanist varbaid villi kareldes.
Ja sellest pole lugu, et lõputuna tundunud mahv üks-kakskolm-kaks-kaks-kolm meid 1977. aasta noorte laulu- ja tantsupeo tihedast sõelast läbi ei pressinud.
Kuigi pastlad on rippunud varnas üle 40 aasta, püsib toonane drill lihasmälus ja kontides endiselt nagu jalgrattasõit, mis korra õpituna ei unu.
Paari aasta eest ühel jõulupeol esinenud Märt Agu trupi rahvatantsijad krabasid publikust uued paarilised ja jõudmata tõrkuda, olin minagi tantsupõrandal. Pärast hoogsat polkat küsis professionaalne juhupaariline: «Te olete ka rahvatantsija, jah?»
Ju siis, kui kolmandat varianti pole.
https://jarvateataja.postimees.ee/6726894/eestlased-jagunevad-lauljateks-ja-tantsijateks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar