Märk rinnas, ära sa märgi!

Albu kandi mehe Jaak Madisoni umbes kuu eest tehtud ettepanek liitlassõduritel sekelduste vältimiseks vabal ajal vormi kanda ajas rassismi haistvad moraalipaanika jüngrid tagajalgadele.
Õhku ahmivad kommentaatorid keetsid üles momendi Saksamaa ajaloost, kus üht rahvust sunniti eristamiseks kandma rinnas Taaveti tähte.
Paralleeli tõmbajaid ei paistnud häirivat, et ajaloos kasutati eraldusmärke ühe inimkillu ahistamiseks ja poliitiku idee sähvatas hoopis liitlaste säästmiseks. Kriitikutele on inimeste tähistamine rassism. Nagu käinuks keegi põleva rauaga ringi.
Mis juhtub, kui Genfi konvensiooni rikkuvad märgistamata sõjaväelased hulgakesi välja ilmuvad, teame Krimmi ja Ida-Ukraina eelmise aasta sündmustest. Need tekitasid hämmingu, sest keegi ei teadnud, mida arvata.
Seega pole imestada, et esimest korda kohtudes mõõdetakse inimest pingsalt ja sageli umbusuga. Proovitakse tema füsioloogilisest eripärast, olekust, riietest välja lugeda sõnumit, mille põhjal teda oma mõõdupuude järgi lahterdada.
Ma ei usu, et USA sõdur tunneb tähti ja triipe varrukal kandes end halvasti: tõsi, pubisse minnes pole militaarse kuuluvuse rõhutamine asjakohane.
Patriootlik Järva maavanem Alo Aasma on Eesti lipu õmmelnud oma pintsakuvarrukale ja rääkigu etiketinõunikud mida tahes, kannab seda rahuloleva näoga, kus tahab.
Sotsiaalse olendina on inimesele kuuluvustunne üsna oluline ja seda kinnitava tunnuse avalik eksponeerimine pole pelgalt edevus, vaid soov saata teistele äratundmiseks sõnum kui majakasignaal.
Märkide tähendustele on keskendunud terve teadusaru, mida nimetatakse semiootikaks. Iga liigutus, tegu, olek või ese kannab mingit sõnumit ja erinevates kultuurides kipuvad need omama erinevaid tähendusi. Kultuurilist konteksti aimamata võib sündida suhtlemisel palju pahandust.
Kui president Toomas Hendrik Ilves riputas venelaste röövitud kaitsepolitseiniku toetuseks lindikese rinda ja kutsus kõiki üles sama tegema, oli see patriootlik tegu.
Ent mai alguses tõusis paras meediakära, kui Statoili klienditeenindaja kandis tööl leti taga rinnas Georgi linti. Kütusehiid pidi suisa meedia kaudu vabandust paluma.
Nagu kollase lindiga kuuerevääril toetame keerulisse olukorda sattunud kaasmaalasi, juhime roosa lindi kui lootuse sümboliga tähelepanu rinnavähi temaatikale.
Kui näete kellegi rinnas sinist, valget, oranži, halli, lillat või punast linti, siis ka need tähistavad toetust mõne raske haigusega võitlemisele.
Kel Facebooki konto mäletab, kuis paar nädalat tagasi, kui Pariisi tabas terrorilaine, muutusid paljude inimeste profiilipildid Prantsuse lippuvärvides triibuliseks. Nii väljendati tuge ja kaastunnet prantslastele ja hukkamõistu vägivallatsejatele.
Märke ei riputata üksnes enda külge. Olete pannud tähele, kui palju mõtteharjutusi annavad kaasliiklejatele autoomanikud, kes on näinud keskmisest tublisti rohkem vaeva, et oma liiklusvahendile unikaalne number hankida?
Ühel sombusel sügispäeval kargas Tartus Toomemäel mulle vastu BTR. Kes nõukogudeaegset sõjatehnikat mäletavad, siis eesti keelde tõlgituna on see üsna tuntud lühend jalaväe lahingmasinast.
Et tegu oli januse mootoriga Ameerika džiibiga, siis olen kindel, et numbri, sõiduki ja selle roolis olnud juhi sümbioos polnud juhuslik.
Seejärel hakkasin rohkem silmi lahti hoidma, et näha, mis tegelasi veel meie teedel liigub. Ei läinud kaua, kui märkasin maasturit numbrirauaga WTF. Maakeeli saab seda leebemaks tõlkides öelda: «Mida kuradit?» See pullimees kasvatas veelgi uudishimu.
Omal ajal said ettevõtted tellida oma firmale numbreid üsna kergelt, see andis justkui väärikust juurde. Siiani liigub teedel ETK (Eesti Tarbijate Kooperatiiv), EVR (Eesti vabariigi raudtee) või turvafirma USSile vihjavate numbrimärkidega sõidukeid.

Kuskil kaubanduskeskuse parklas.

Millegipärast on huvitavad tähekombinatsioonid registrinumbritel just maasturitel. FBI, FSB, USA, RUS või BUK on vaid mõni näide seerianumbriga sarnanevatelt registrimärkidelt, mida maanteeamet on välja andnud. Mis te arvate nende autode omanikest? On nad luurajad või muidu suurusehullustuses eneseimetlejad?
Lisaks vurab teedel arvukaid eritellimustega valmistatud edevaid numbreid, kus omanik on nimeliselt peal. Selliseid autosid liigub meil Järvamaalgi mitu.
Kas tasub kõikide nende märkide peale erutuda? Mõni märk meile meeldib, mõni üldsegi mitte, kuid nad annavad meile teada ja pidepunkte mõtestamiseks ja mõistmiseks.
Rahvapärimused kubisevad märkidest ja nende tõlgendustes. Uskuge mind, kui ka kõik märgid käibelt kõrvaldada, siis inimesed mõtlevad uued üsna kiiresti välja. Me ei saa ilma ega vist peagi – nagu rahvatarkus ütleb, peab igaüks oma risti ikka ise kandma.

 http://www.jt.ee/3427053/mark-rinnas-ara-sa-margi

Daesh lasi Pariisis õhku iseenda

Daesh tõmbas 13. ja reedel Pariisis kaost ja surma külvates enda üle aasta väldanud «eduloole» pahinal vee peale nii strateegilises kui ka ideoloogilises mõttes.
Islamistlikud enesetapjad surmasid Pariisis 129 süütut inimest, kuid sellega hukkasid ka oma ambitsioonika organisatsiooni väljavaated mõnes maanurgas pikemalt kanda kinnitada.
Küsite, mis on Daesh? Eesti meedia nimetab Islamiriigiks Süüriast ja Iraagist levivat radikaalset liikumist, mille idee on liita Araabiamaad ja isegi kogu maailm üheks kalifaadiks. Ka mitu muud inglise keelest tuletatud lühendit, nagu ISIS, ISIL või IS,  viitavad religioossele riigile.

Arvan, et Lähis-Idas saabub rahu siis, kui Lääne tsivilisatsioon loobub üleolevast hoiakust teiste, meie mõistes ebademokraatlike ühiskonnakorralduste vastu. Urmas Glase foto.

Terrorit hukkamõistvad moslemid üle maailma ütlevad, et Lähis-Idas laiutaval terroriorganisatsioonil pole midagi pistmist ei islami ega riigiga, ja soovitavad rühmitusest rääkides kasutada lühendit araabiakeelsest nimetusest al-Dawla al-Islamyia fil Iraq wa’al Sham. Nimelt ei viita Daesh otseselt ei usule ega riigile ja halvustab organisatsiooni.
Aga pöördugem tagasi üle-eelmisse nädalavahetusse. Kuigi sotsiaaldemokraatide liidri Jevgeni Ossinovski arvates pole kaheksa väärastunud tüübi tegu sõja kuulutamine euroopalikele väärtustele, näitab mõjukate riikide juhtide reaktsioon midagi muud.
Prantsuse president François Hollande deklareeris üsna ühemõtteliselt, et riik on Daeshiga sõjas. Need ei ole tühipaljad sõnad: Daeshi kontrollitavaid alasid jõuliselt pommitav Prantsusmaa on tuletanud meelde, et tal on moodne lennuvägi.
Riikide liidrid arutavad aina valjema häälega, et lisaks distantsilt ründamisele on vaja jõulist maapealset sekkumist ning kohapealsete liitlaste koondumist ja jõudude ühendamist.
Kas ilma Pariisi rünnakuteta oleks USA president Barack Obama leidnud motivatsiooni arutada põlatud rivaali Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kuidas Lähis-Idast lähtuvatele jamadele lõpp peale teha?
Võimalik, et see ei ole hea uudis Süüria senisele liidrile Bashar al-Assadile ega meeldi ka ukrainlastele, kuid näitab, kui tugevalt on Pariisi maavärin maailma poliitilised laamad liikvele lükanud.
Ilmselt oleks Belgia valitsus ilma välise tõuketa teinud edasi nägu, et korrakaitsjate ringiga möödakäimine mõnest araablastega asustatud Brüsseli linnaosast ja väiksemast linnakesest on täiesti normaalne.
Nüüd on flaamide ja valloonide segariik võtnud islamistlike äärmuslaste keskuste pigistamise otsustavalt käsile.
Ent muutused ei leia aset üksnes Euroopas. Ka Iraak on viimasel nädalal-paaril saanud innustust mässuliste riigist väljatõrjumiseks. Saudi Araabia otsustas käsitleda kõiki välismaal relva haaranud kaasmaalasi automaatselt kurjategijatena.
Seni madalat profiili hoidnud moslemite kogukonnad üle ilma on aina selgel sõnal hukka mõistmas oma hõimuvendade ideid ja teguviise. Austuse puudumine inimelu vastu taunib iga kaasaegne inimene sõltumata usulisest tõekspidamisest või maailmavaatest.
Tagantjärele võib imestada, mis maailma vägevatel arus oli, et lasid maanurgas, kust pärinevad teadaolevalt vanimad inimeste loodud tsivilisatsioonide juured, viimasel aastal-paaril organiseeruda ja võimust võtta hullul seltskonnal. Veelgi enam: suur osa Daeshi rikkusest tuli põrandaalusest nafta- ja antiigiärist Läänega.
Arvuti häkkereid ühendav üleilmne liikumine Anonymous tõestas, kui lihtne oli Daeshil pistik seinast välja tõmmata, et piirata nende suhtlust ja pangakontode haldamist. Maailma üldsus tegi vea, et lasi Daeshil trügida areenile ja lubas arvata, et nemad on kõikvõimsad uue maailmakorra loojad.
Ajaloos on näiteid, kus veidrikuks peetutest on saanud maailma vapustavad julmad diktaatorid vaid sellepärast, et õigel ajal vaadati kasvavast konfliktiohust mööda ega kärbitud tiibu.
Mida hiljem sekkutakse, seda suuremad on kahjud ja inimlik tragöödia. Praegune maailm keeldus uskumast, et kaos võib Väike-Aasiast kanduda Euroopasse isegi siis, kui sajad tuhanded põgenikud üle kontinendi valgusid. Nüüd on illusioon hajunud.
Ent mõõka tupest tõmmates tuleb mõelda, mis saab siis, kui kahurid jälle vaikivad. Kuidas taastada rahu Lähis-Idas ja aidata sealt pagenud inimesed tagasi koju? Kuidas sõjaga vältida hullemat kaost ja uusi vaenlasi?
Arvan, et Lähis-Idas saabub rahu siis, kui Lääne tsivilisatsioon loobub üleolevast hoiakust teiste, meie mõistes ebademokraatlike ühiskonnakorralduste vastu.
Meie dogmad ei pea valitsema maailma, vaid kauged maad ja rahvad peavad saama valida. Muidu rahu ja tasakaalu ei sünni.

Eestlane olla on uhke ja hää...

Kui 1988. aastal ümises terve Eesti Alo Mattiiseni isamaalise laulu refrääni «Eestlane olla on uhke ja hää...», siis nüüd ei möödu nädalat, kus mõni poliitilise või vaimueliidi tegelane ei kuulutaks kogu ilmale, kui häbi tal on olla eestlane.
Presidendil on häbi, ministril on häbi, kirjanikul on häbi, väejuhil on häbi... Kuidas on eestlaste arvamusliidrite rahvuslikust eneseuhkusest ühe inimpõlvega jäänud järele varemed?
Mõni sukeldub põhjusi otsides kõhklemata 700aastasesse orjapõlve, et tuvastada geenirike, mis pani sajandeid võõraste rõhutud rahvast isandatele meelepäraselt koogutama.
Ometi laulsid meie vaarisad juba mõisaajal tahmanud laega kõrtsitoas, et mats alati on kange mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga. Mahtras peeti enda eest seistes maha terve sõda.
Seega on mässumeelsus ja isepäisus meie loomuses püsinud sajandeid sõltumata selga laotud koorma raskusest. Muidu poleks 70 000 eestlast oma lipu all õigusi nõudes läbi revolutsioonilise Piiteri marssinud ja paar aastat hiljem, relv käes, end suurest impeeriumist vabaks võidelnud.
Läinud sajandi 30ndatel lõi president Päts propagandatalituse, mis riigi toel nägi üsna tõhusalt vaeva ühiskonnas eestlaseks olemise õilsama poole esiletoomise ja kinnistamisega.
Ometi ei takistanud rahvusliku eneseuhkuse tõus II maailmasõja pöörises iseseisvuse hääletut loovutamist.
Repressiivne nõukaaeg sisestas seninähtamatut hirmu ja nõudis tingimusteta kuuletumist. Paljud põletasid ära sada aastat perekonna reliikviaks olnud piibli või vanaisa vabadussõjaaegsed fotod. Palju juuri lõigati läbi.
Vähem polnud neid, kes tõmbasid kardinad ette ja kruttisid raadio Ameerika Hääle kahisevale kanalile või hõiskasid süldipeol «Ai tsih, ai tsah, ai velled...». See aitas mäletada, kes me oleme.
1981. aasta oktoobris rõkkasid varateismelised Eesti noored Arteki pioneerilaagris rahvaste sõpruse päeval suurelt lavalt kogu laagrirahvale laulda: «Sa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind...»
Meie õnn, et keegi ei mõistnud midagi kahtlustada, aga meie rinnad olid uhkelt kummis, sest painutasime süsteemi enda järgi. Kasvõi korraks.
Trots tuli laagrijuhtkonna vastuseisust moodustada eestlastest rahvuslik rühm ja meid pihustati laiali nõukogude rahvaste suurde katlasse. Sellele vaatamata hoidsime igal võimalikul juhul kokku. Uhke oli olla.

1988. aastal Kaukaasias sõjaväes olles ei kahelnud ma villise tagumisele klaasile suruda sinimustvalget kleepsu «Siin sõidab eestlane». Väeosa adõgeelasest komandör ütles autosse istudes selgituse peale vaid: «Molodets!» Uhke tunne oli maailma teises servas kuulutada, et olen eestlane.
Ma pole kaugetel reisidel käies märganud, et üks eestlane teist kohates pilgu häbelikult maha lööb. Vastupidi, kodus ujedad inimesed leiavad kergesti kontakti ja jututeema. Teiste keskel oleme uhkemad kui kodus.
Ent ma ei usu, et eestlane saab oma rahva üle uhke olla ainult võõra võimu all või võõrsil. Uhket rahvast ei piira miski, allaheitlikku ei päästa ka oma riik ja valitsus.
Maailmas on praegu ärevad ajad, sõjad on Lähis-Idas, Aafrika põhjarannikul ja Euroopas liikvele lükanud põgenikemassid. Et mitte saada tallatud, on väikesel rahval suurtes muutustes kasulik hoida suuremate selja taha.
Ons rahvast noomivate poliitkute hirm langeda hirmsa Venemaa rüppe ja usk iseseisvasse kaitsevõimesse nii räbal, et peame iga päev ägama mures, mis juhtub siis, kui me pole mõnele Euroopa vägevale patroonile meelepärased, ja valima arglikult oma sõnu?
Meenub anekdoot elevandipuuri ees muretsevast eestlasest, keda vaevab küsimus, mida suur loom temast arvab. Ma ei usu, et keskmisele eurooplasele meie tolerants või selle puudumine ülemäära korda läheb. Igas riigis on omal probleeme küllaga.
Olen nõus, et meil on kurje inimesi, kes teevad tegusid ja ütlevad sõnu, mida ei peaks. Neid on iga rahva hulgas ja sellistega tuleb tegeleda isiklikult.
Ma ei saa aru, mis on viga meie juhtidel, kes mõne oina väljaütlemiste või tegude pärast noomivad ja süstivad süütunnet kogu rahvasse. Ma ei taha selliseid juhte, kelle sõnavõtte kuulates peaksin tundma ennast halvasti, kuigi ma pole midagi väärat teinud.
Tahan etteotsa neid mehi ja naisi, kellega koos olles võime endiselt tunda uhkust oma kodumaa ja rahva üle, mitte kellegi teise meeleheaks, vaid enda pärast.

 http://www.jt.ee/3392327/eestlane-olla-on-uhke-ja-haa

Hääletaja kolis teepervelt internetti

Kui jätta kõrvale Paide linna väravas tervitav hääletaja skulptuur, pean kõvasti pingutama, et meenutada, millal viimati nägin teepervel tuult ja vihma trotsivaid seiklejaid.

paide.kovtp.ee
Üksikuid vapraid tuleb aeg-ajalt ikka ette, näiteks linnaloaga koju pääsenud sõdurpoisid. Ent vaatepilt, kus Tallinna lennujaama juures püüavad kümned maanteed palistavad inimesed autojuhtide tähelepanu käsitsi maalitud sihtkohasiltidega, on vajunud jäädavalt ajaloo hõlma.
Minu põlvkonna inimestel oli pöidlaküüt liikumisviisina üsna tavaline. Hääletajate kadumisel teepervelt on mitu põhjust. Tänapäevases ühiskonnas on elutempo muutunud kiireks. Moodsates liiklussõlmedes pole jalakäijal tervise huvides enam intensiivse liiklusega teele asja. Mäo ristmik näiteks pole enam koht, kus hoog maha võetakse, vaid seal saab pedaali põhja suruda.
Kahe tundmatu inimese juhuslik kohtumine maanteel polnud alati turvaline. Meediast meenub lugusid, kus hääletaja on autost lahkudes nihverdanud kaasa midagi väärtuslikku või on autojuht keeranud vastu kaasreisija tahtmist metsa vahele.
Sekelduste vältimiseks oli lihtsam olla umbusklik ja hääletajast mööda vaadata või võõrasse autosse mitte ronida.
Võiks arvata, et praegune ühistransport on sedavõrd paranenud, et inimesed pääsevad ladusalt ja soodsalt liikuma ega vaja alterantiive. Suuremate linnade vahel reisides või isegi tõetera selles sees olla – rongid sõidavad aina sagedamini ja kiiremini ning kaugliinid peibutavad euroste piletitega.
Paraku need süstikud kahe linna vahel enamasti ei peatu. Konkurents riigi toetatava reisirongiliikluse ja riigi toetuseta kaugbussiliinide vahel on läinud nii teravaks, et Järvamaal peatuvaid busse jääb aina vähemaks. Ka pole kõik inimesed endale ikka veel  autot soetanud.
Paljud inimesed vaevavad endiselt pead, kuidas ikkagi saada punktist A punkti B. Nii ei tähenda hääletajate tänavapildist kadumine, et tegu oleks väljasurnud liigiga. Tänapäeva hääletaja puudub lihtsalt vajadus hea õnne peale maanteepervele külmetama minna.
Sotsiaalmeedia suhtlusvõrgustikes ja moodsaid mobiiltelefonirakendusi kasutades saab diivanilt tõusmata  leida endale autoga küüti pakkuv reisikaaslane.
Piisab, kui mõnda teemakohalisse internetikommuuni postitada reisijana oma sõidusoov või autoomanikuna anda teada sõidusuund ja aeg ning reisiseltskond ongi koos.
Eraalgatuslik koopereerumine vähendab liikluskoormust, sest autod ei sõida enam tühjalt ja säästavad loodust, kui ressurssi on kasutatud tõhusamalt.
Sõidukiomanike ja reisijate kodanikualgatuslik interaktiivne koostöö leevendab ilmselgelt tühimikku, mida jätab ühistranspordi suutmatus tagada üle Eesti hästi toimivat liinivõrku.
Paistab, et ka ametnikud on leebunud ega pea seda maksupettuseks või kõlvatuks konkurentsiks ühistranspordiettevõtetele.
Inimestele annab oma sõiduplaanide ühitamine hea võimaluse teha koostööd, tulla hädas olijale vastu, tutvuda uute ja huvitavate inimestega silmast silma.
Autojuhi ja hääletaja kasu on vastastikune: üks saab mugavalt liikuda, teine bensiinikulu paari euroga katta. Et internetis avaldavad pooled oma isiku, langevad ära turvalisusega seotud hirmud.

http://www.jt.ee/3375743/haaletaja-kolis-teepervelt-internetti

Cómo estás, alcalde?

«Kaks paari ihupesu!» ahastas Katarina Rosalje Kiir Venemaalt äpardunud virtsahvti õppereisilt naasnud poja Jorh Adnieli teel varastatud sumadani sisu kokku rehkendades.
Rätsepmeistrit inspireeris Raja peretütre tähelepanu eest tundmatusse hüppama isand Toots, kes pärast Venemaale kadumist astus rongilt maha uhke sulega kübar peas ja priske rahakott karmanis.

Venemaa avarustest uute teadmiste ja kogemuste otsimine vormis võrukaela uuendusmeelseks põllumajandusjuhiks. Paar aastat Peipsi-taguses edumeelses mõisas muutis Tootsi rohkem, kui kihelkonnakooli karm köster või leebe õpetaja Laur kokku.
Seega pole Järvamaa omavalitsusjuhtide reisikihus midagi uut nagu ka selles, et laias ilmas rändamine avardab silmaringi ja annab uusi ideid.
Kui ikka kohapealne inspiratsioonikarikas on tilgatuks joodud ja kodumaa kaugemad kihelkonnad ja piiritagused lähimad sõprusomavalitsused läbi seminaritatud, tuleb uute mõtete ammutamiseks mujal maailmas mõned tiirud teha.
Isegi viimasest kolkakülast annab tänapäeval tikutulega otsida inimest, kes sealt kunagi nina välja pole pistnud. Inimene on uudishimulik ja tahab teada, mis on paksu metsa taga. Kes korra metsakülast välja saanud, oskab kohalikule elule sootuks teise pilguga vaadata.
Kui mõned erandid kõrvale jätta, seiklesid Järvamaa omavalitsusjuhid erinevalt Tootsist ja Kiirest maksumaksja kauka peal. Seetõttu pakub inimestele võimukandjate reisimine Paunvere kangelastest rohkem elevust ja tekitab paksu verd.
Ühiskonna hukkamõistev reaktsioon oli etteaimatav. Eks saanud Mulgimaa omavalitsusjuhid mõni aeg tagasi samasuguse retke eest kõvasti üleriigilises meedias nahutada. Keskkonnaminister Heiki Kranichi esimest töölähetust troopilisele linnukonvrentsile meenutatakse veel 15 aastat hiljemgi.
Kes lehti lugenud mäletab, kuidas kunagised maanteeameti juhid sättisid oma ametikäike suusakuurorteid silmanurgas hoides. Kroonu köit on avalikes ametites lohistatud küll ja see teeb rahva umbusklikuks.
Nii pidid meie kanged matkasellid reisiplaane tehes olema teadlikud, et nendegi palga sees on nurin ära kannatada. Valuline reaktsioon avalikkuse tähelepanu alla sattumisele tekitab omakorda küsimuse, et mis oli Hispaaniasse rändamises nii palju ahvatlevat, et nui neljaks kaitsti reisiplaani ja kriitika ees kaeti kinni silmad ja kõrvad.
Ei maksa väga solvuda kui poetrepi Kolla pärib õhinal Hispaania vananaistesuve ja senjoriitade kohta ja unustab huvi tunda programmi pikitud laudakülastuse vastu.
Vastus peab olema valmis ka kodanikele, kes kurjustavad, et seltsimaja lekkiva katuse lappimiseks ei suudeta paari tuhandet leida aga ülemuste reisikulude katmine otsustatakse möödaminnes.
Küllap on pea igal meist mõni tuttav ametnik, kes lipsu lõdvenedes pajatab, kuidas välislähetus annab võimalusi reisi oma lõbuks nädalavahetusega pikendada. Teine valgekrae suurustab, kuidas partnerriigi kolleegidelt sai möödaminnes lähetusele pitsat ja allkiri võtta ning edasi vanalinna veini rüüpama mindud.
Olgu eesmärgid kui tahes üllad ja päevad töised, kahtlus jääb ikka, et reisitakse rahva raha eest niisama lusti. Eks ole nii ühte kui teist.
Olen minagi keset kõige palavamat suve Küprosel päevad läbi konverentsil istunud ja keegi ei usu, et merre jõudsin hüpata vaid viimasel päeval ja 10 minutiks. Ikka pilgutab keegi selle jutu peale vandeseltslaslikult silma:« Räägi, räägi, küll me teame!»
Juba sellepärast peab iga omavalitsusjuhtide tavatu käik olema selgelt lahti seletatud ja põhjendatud. Halb, kui inimestele jääb muljet, et samal ajal kui maal elavad inimesed peost suhu, tiirleb vallavanema karussell peost peoni.
Pole palju tahta aruannet, mis meie valitsejatele kaugest reisist kasulikku külge hakkas. Veel parem, kui väärt tähelepanekud mõnes vallas või linnas käegakatsutavalt reaalsuses rakendatakse.
Ega maksa häbeneda sedagi, kui selgub, et matkal saadi kinnitust, et väljamaal on asjad huvitavad aga kodus on kõik parem.
Meenutuseks niipalju, et rätsepmeister Kiirest ei saanud mõisavalitsejat, isegi põllumeest mitte. Peale ekstreemset seiklust tegi Jorh ikka edasi Paunvere kõige lõhkisema sabaga kuubi ja Lible meelest päris hästi.
Ent kui teie kodukoha vallavanem, linnapea või volikogu esimees juhtub vastu tulema ärge häbenege nööbist kinni võtta ja kõva häälega küsida: «Cómo estás, alcalde?» Maakeeli panduna tähendab see: «Kuidas sul läheb, vallavanem/linnapea?»

 http://www.jt.ee/3359647/c-mo-est-s-alcalde

Igas ühes meis on tibake korruptanti

Eelmisel neljapäeval ETV saates «Kahekõne» küsis saatejuht Indrek Treufeld kaitsepolitsei asedirektorilt Eerik Heldnalt vestluse hakatuseks, millal too nägi kodanikuna viimati olmeolukorras korruptsiooni.
Kõrgest politseiametnikust saatekülaline mõtles hetke ja teatas, et on olnud õnne, sest ei suuda oma elust sellist juhust meenutada, ja viis jutu kiirelt tööle korruptsiooni uurimisel.
Omal ajal deklareeriti, et Nõukogude Liidus seksi pole. Mis sest, et lapsi ikka sündis.
Ei saa ka kõrge riigiametnik oma positsiooni tõttu öelda, et igapäevaelus liiguvad paljud asjad ladusamalt, kui teinekord väikse meeleheaga õlitatakse. Ehk pole ta tõesti kunagi ettekandjale jootraha visanud?

On kapo asejuhi mäluga kuidas on, aga viimasel paaril kuul on avaliku elu tegelaste korruptsioon andnud üldsusele aina uut kõneainet.
Kui olmelist altkäemaksu peame vaat et enesestmõistetavaks ega pane seda tähelegi, siis miljonitega sahkerdamine ajab vihaseks nii rahva kui ka õiguskaitseorganid.
Augusti keskel sattus skandaali keskmesse Eesti rikkaim mees Oleg Ossinovski, kui Läti kaitsepolitsei pidas kinni Pärnust Ossinovskiga kohtumiselt koju sõitnud Läti Raudtee juhi Ugis Magonise ja leidis vahistamisel tema autost pool miljonit eurot.
Napp paar nädalat hiljem lõhkes pommuudis Tallinna Sadamas: Eesti transiidisektori lipulaeva tegevjuhid Ain Kaljurand ja Allan Kiil toimetati tööpostilt rauduskäsi türmi.
Mehed nõudnud oma positsiooni ära kasutades saarte liinidele uusi praame ehitavalt Poola firmalt meelehead kokku mitu miljonit eurot.
Sama skandaali tuules väitis Saaremaa praegune praamikuningas Vjatšeslav Leedo, et Tallinna Sadama nõukogu toonased liikmed reformierakondlased Remo Holsmer ja Kalev Lillo käisid temalt mõistujutte ajades althõlma mõnda miljonit küsimas. Leedo keeldunud, mispeale puksisid poliitikud ta saarte praamiärist välja.
Kõige värskem uudispomm on eelmisest nädalast ja seotud Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega, kes olla kaitsepolitsei ja prokuratuuri veendumusel Tallinna linnapeana mõjuvõimu rahaks vahetanud.
Europarlamendi saadik Indrek Tarand märkis koguni, et eespool nimetatud kaks erakonda on korruptiivse juhtimissüsteemi juurutamisel nagu ühe tagumiku kaks kannikat.
Omalt poolt lisan, et teistelgi võimu omavatel erakondadel on samasuguseid libastumisi.
Et ükski eespool mainitud teemadest pole jõudnud kohtuveskite jahvatada, ei tea me veel, mis sellest on tõde ning kas ja kui palju on asjaosalised milleski süüdi.
Küllap ei räägita siiski ilmaasjata, et Eesti on väike ja korporatiivne ühiskond, kus asjad liiguvad tutvuste kaudu ja  käsi-peseb-kätt-stiilis. Ikka sosistatakse, et mõni riigikogus vastuvõetud seadus on ühe või teise ärimehe nägu.
Ometi sai 2014. aastal Eesti korruptsioonitajumise indeksis 174 riigi seas 26. koha. Ons kõrge koht näiline ja hea maskeeringu tulemus? Järgmisel aastal kukume tabelis ilmselt kivina.
Tähtsatele ninadele meelehea pakkumisel on inimkonnaga sama pikk ajalugu. Nõrgema klanni juht kinkis juba tuhandeid aastaid tagasi vägevama naaberhõimu pealikule sooblinahku ja mett, et see elada laseks.
Paljudes iidsetes usundites oli kesksel kohal jumalatele ohvriandide toomine, et vägevamate viha vaigistada ja soosingut võita ning selle toel hästi elada.
Meie väljad on täis lohukestega kivimürakaid – tuhandeid aastaid vanu vaimudele altkäemaksu andmise altareid.
Eesti rahva folkloorist leiab hulganisti lugusid ja õpetust, kuidas mõjukaid tegelasi õlitades oma heaolu osta või rehepapina mõisa najal liugu lasta. Selle on ilmekalt äratundmisrõõmu pakkuvaks raamatuks kirjutanud Andrus Kivirähk.
Nõukogude aja tšinovnikute võim ja kaupade defitsiit külvas korruptsiooni igale elutasandile. Värviteleri või moodsa jope sai kaubandusvõrgust soetada tutvusi kasutades ja tagauksest.
Väikeloomapidajale tuli kolhoosi kombainer vilja lõikama täis punkriga ja lükkas sotsialistliku ühisvaraga haltuura tegemisest saadud rublad ilmse enesestmõistetavusega oma tasku.
Tänapäeva majandid on ammuste traditsioonide väljajuurimiseks traktoritele paigaldanud jälgimisseadmed. Samas on jäänud tohtri jutule saamise tänuks lauanurgale unustatud kommikarp või bussijuhile piimapuki juures peatumise eest visatud euro või paar.
Eks ole Eston Kohvri laupäevane vabastaminegi vaatamata üllale eesmärgile samasugune: röövitud kaitsepolitseiniku kojulaskmise eest pakuti Venemaale meeleheaks aastaid naabri kasuks nuhkinud riigireeturit, Kohvri ekskolleegi.
Või kuidas hinnata erakondi heldelt toetanud ettevõtjaid, keda poliitikud pärast valimisi tänavad kohaga mõne riigiettevõtte nõukogus?
Sotsiaalne korruptsioon on tööturul igapäevanähtus: riigiasutustes korraldatakse tähtsate ametikohtade täitmiseks konkursse, aga pukki pannakse ikka oma jope. Ja ega erasektoriski leia head tööotsa muidu, kui tutvuse kaudu.
Õiguskaitseorganite tegevus korruptsiooniga võitlemisel on ajanud ühe osa ühiskonnast ärevile ja teise sellest kõnelema.
Igivanu inimloomusele omaseid käitumisharjumusi ei suuda välja juurida ka kõige kompromissitum politseinik. Ega naistele lillekinkimist keelama peagi.
Ent uus tasakaal lubamatu ja lubatu piiri märkimisel Eesti ühiskonnas peaks vahest paari aastaga korda saama.

 http://www.jt.ee/3343479/igas-uhes-meis-on-tibake-korruptanti

Euroopa – kindlus, mis langeb ühegi pauguta

Ööl vastu 1995. aasta 5. maid kamandasid Oderi-äärse Frankfurti piiripunkti valvurid sõpruslinna Annaberg-Buchholzi teel olnud bussitäie unist Paide rahvast koos oma isiklike asjadega põhjalikku kontrolli.
Lüheldast kasvu ülemus kärkis meiega nagu Böömi kapral. Mees võttis oma tööd tõsiselt. Umbuskliku jupijumala energilisus ei jätnud vähimatki kahtlust, et ta kaitseb värskelt sisepiiride kontrolli kaotanud Euroopat kuskilt kaugelt ja metsikust idast tulevate kahtlaste tegelaste eest.
Me olime harjunud, et ühest riigist teise pääs oli vaevaline. Eelmisel ööl kogetud vintsutused Poola piiril olid veel kontides. Kui veel meenutada, et raudne eesriie koos okastraati mähitud piiriga oli eestlaste jaoks langenud alles viis aastat varem, olime üsna mõistvad ja leplikud.
Pea kaks kümnendit oleme elanud teadmises, et piirid peavad ja salaja ei lipsa hiirgi läbi. Seda usku toitis riik teadetega ebaseaduslikul piiriületuskatsel tabatud vettinud vietnamlastest. Mäletate, kui sajandi alguses hüppas ETV «Pealtnägijas» Vahur Kersna Värskas kergesti üle riigipiiri? Saatejuht veeti kohtukulli ette ja ähvardati tembu eest isegi vangi panna. Nii püha asi on piir.

Kuskil kagus...

Varsti kaheksa aastat oleme ise olnud osa piirideta Euroopast, nautinud vaba liikumist ning kaitsnud Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi välispiiri.
Seetõttu oli mullune kaitsepolitseiniku Venemaale kaotsiminek kagupiiril ja avastus, et kümned kilomeetrid riigipiiri on võssa kasvanud ja märkimata, üsna šokeeriv.
Et viimasel sajandil põhjalikult valvatud piirid ei taha maailmas pidada, hakkasime aimama juba eelmise aasta alguses, kui Ukraina-Vene piir muutus läbikäiguhooviks, kus segamatult sõida üle või tankiga.
Möödunud aastal hoogustunud relvakonfliktid Lähis-Ida riikides ja Islamiriigi pealetung tõi Kreeka ja Itaalia piiridele hinnanguliselt 300 000 põgenikku, kelle maale lubamist suudeti ehk veel kuidagi kontrollida.
Praegu võime tõdeda, et Euroopa Liidu lõunapiir on kokku varisenud ja igapäevaselt jalutab takistamatult üle piiri tuhandeid inimesi. Illusioon, et meie piirid on pühad ja puutumatud on purunenud kildudeks.
Tänavu mõõdetakse Euroopasse pagenud inimeste hulka poole miljoniga ja kolmandik aastast on alles ees. Järgmisel aastal võib ennustada teist sama palju lisaks. Euroopa tähtsad pead pole paari aasta vältel suutnud välja mõelda, kuidas vallandunud rahvaste ränne kontrolli alla saada.
Seni radikaalseim viis on olnud riikidevahelise rongiliikluse peatamine, kuid kasu pole olnud sellestki. Kümned tuhanded põgenikud seiklevad mööda Euroopat nii, nagu ise heaks arvavad, pidamata miskiks siinseid seadusi ja korda. Rännatakse kasvõi jalgsi, et jõuda Saksamaale või Skandinaaviasse, mis on maailma kõige jõukamad paigad.
Äsja Lähis-Ida põgenikelaagreid külastanud kaitseministri ametiks valmistuv Hannes Hanso teatas, et on sügavalt ekslik arvata, et Süüria sõjapõgenikud himustavad Euroopa rikkusi. Nende suurim soov on saada rahu ja pöörduda tagasi koju.
Selle taustal ei saa jätta küsimata, kes on siis need sajad tuhanded noored mehed, kes nii ehtsate kui võltsitud Süüria passidega lehvitades Euroopas matkavad. Ehk on nad viisakad mehed tundmatust riigist, olemuselt sarnased möödunud aastal Krimmis nähtuga?
ÜRO raporti andmetel on vaid pooled Euroopasse jõudnud põgenikud Süüriast ja 70 protsenti neist noored mehed. Põgenike päritolu on segane, isikuid on raske või võimatu tuvastada, nende liikumise ja tegevuse üle puudub kontroll.
Seni üsna arglikud ja hambutud katsed põgenikevooge peatada või ümber suunata pole andud erilisi tulemusi. Tuleb tunnistada, et tugeva ja jõukana paistnud Euroopa on võetud kerge tormijooksuga, mõõka tupest tõmbamata ja püssikukke vinnastamata.
Tunnustatud saksa sotsioloog Max Weber defineeris saja aasta eest riiki institutsioonina, kelle jõudu ja voli end kehtestada ning kontrollida kindlat maa-ala. Sellel tunnusel on paljud Euroopa Liidu liikmesriigid kaotanud riigi tunnused. Karm.
Läinud kolmapäeval oli kuidagi kentsakas kuulata Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri tutvustatud uut põgenike jaotuskava. Mis väega sunnitakse kontrollimatu inimhulk kindlatesse raamidesse, näiteks Eestisse tulema või tõkestatakse siit lahkumast rikkamatesse riikidesse?
Ungari, kes ehitas oma suveräänsuse kaitseks piirile tara, on sattunud Euroopa poliitikute sarjamise alla kui egoistlik ja Euroopaga ebasolidaarne.
Riiklik hüsteeria eestlaseks olemise häbist vastuseks murele oma riigi tuleviku ja säilimise üle on teema omaette.
Siiski hakkavad lõpuks avanema ka Euroopa juhtivate riikide riigimeeste suud. Saksa transpordiminister Alexander Dobridnt kritiseeris pühapäeval teravalt Euroopa Liidu täielikku suutmatust kaitsta oma välispiire ning kutsus rakendama meetmeid rekordilise migrantide tulva peatamiseks.
Mõni päev varem ütles Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius, et Lähis-Ida põgenemine Euroopasse on Islamiriigi võit. Selle asemel tuleb tegeleda probleemide lahendamisega pagejate lähteriikides.
Kes on käinud Iisaelis, teab, millise karmi põhjalikusega kõiki riiki sisenejaid kontrollitakse ning iga vähemgi kahtlane inimene ja islamiusutunnistusega inimene pikema jututa kõrvale tõstetakse ja ette võetakse.
Ka USA ei lase maailma tundlikest piirkondades pakku tulnud inimesi ilma põhjaliku kontrollita teadmata suunas hulkuma. Taustakontroll võib kesta isegi üle aasta.
Humaansus ja ligimese aitamine on väärtused, mille üle ei kaubelda. Ent Euroopal pole oma näo säilitamiseks muud alternatiivi, kui taastada kontroll oma piiride ja territooriumi üle, seejärel käärima käised üles, et Lähis-Idas kord ja rahu taastada.

 http://www.jt.ee/3327635/euroopa-kindlus-mis-langeb-uhegi-pauguta