Mina president, sina president

Sügiseks, kui Eestis tulevad presidendivalimised, võiksin põhiseaduse järgi sünnipärase kodanikuna ja vanuse poolest olla Eesti president juba seitse aastat.

Ütlete, et pea hoogu, peremees, Jämejalas ja Wismaris on juba pretendente samale kohale. Lisaks Napoleone, Lenineid ja mõni Ceasar.

Õppinud põllumees Joosep Toots ei jõuaks ära imestada isehakanud kolleegihakatise ambitsiooni: «Kiir mõisavalitsejaks! Kiir ministriks! Kiir kuningaks!»

No katsugu keegi narrida! Küllap peaminister, president ja trobikond muid ministreid ning riigikogu liikmeid viskuks kõhklemata minu kaitseks ambrasuurile.

Võtkem järjekorda, kui oled 40 ja sünnijärgne kodanik, võid just sina olla järgmine Eesti president! Või mina? Foto: erakogu.

Mäletate, alles loetud päevade eest raius kodumaa poliitiline eliit, et pole oluline, mis rahvusest, taustaga või soost oled, kui oled sündinud Eesti kodanikuna, siis ei tohi keegi sinu sobivuses kahelda.

Väikse täpsustusena siiski lisan, et poliitikute koori ei dirigeerinud mitte paar naljameest Kapa-Kohila poetrepilt, vaid üks teine tähtis poliitik, kes öelnud kuskil hulga inimestega ees, et nende erakond ei kujuta Eesti presidendina ette venelast. Ütlus käis välisministriproua Marina Kaljuranna võimaliku presidendiks kandideerimise pihta.

Ent mõelge nüüd oma mätta otsast. Prii toit ja ülalpidamine ning peale ametiaega kopsakas pension, riigilt isiklik sekretär elupäevade lõpuni ja peale seda maksumaksja kulul matuseorkester.

Pealegi poleks ma riigile nii koormav: maakodu on Ärmaga võrreldes Tallinnale poole lähemal ja Lätis käin heal juhul korra aastas. Häda on selles, et vähemalt 40aastaseid sünnilt Eesti kodanikke on meil üle poole miljoni. Nii et president võiks olla pea iga kolmas kaaskodakondne.

Presidendi Moskva relvapalatis lebava ametiraha kullast koopia järele võib hakata siiski kätt sirutama see, kel on riigikogu liikmete seas vähemalt 21 sõpra. Facebooki sõbralistis isegi mul neid on, kuid mitte nii palju, et suurde saali laiama pääseda.

Põhiseadus ei halasta: presidendikandidaadiks saamiseks on tarvis viiendiku riigikogu koosseisu jagu käendajaid, et ametlikult kandidaadi staatusse tõusta. Matemaatiline tehe ütleb, et püünele pääseb esimeses voorus kõige rohkem neli kandidaati.

Seega rääkigu riigimehed võrdsusest mida tahes, enamikul meist sellele ametipostile asja ei ole. Ole sa eestlane või venelane, mees või naine, koolis käinud või mitte, 21 inimest või nende puudumine otsustavad sinu saatuse riigipeana. Siinkohal lõpeb minu ja teie unistus kõrgest positsioonist.

Presidendiks saamiseks ei piisa isegi mõne laupäeva lõunaks suure saali üürimisest, tähtsate inimeste kokkukutsumisest ja kõnepuldist oma soovi mahahõikumisest, nagu tegi Siim Kallas. Niikaua kui ta jääb võpatama iga ajakirjaniku 10 miljoni dollari küsimuse peale, on tal sama palju väljavaateid saada Kadrioru lossi peremeheks kui mul või teil.

Presidendikandidaate ja kandidaadikesi, kellest tõsisemalt räägitakse, on lume alt välja sulanud kümmekond. Kas koalitsiooni sees või erakondade üleselt neile toetust jätkub, on iseasi.

Lisaks mainitud Kallasele ja Kaljurannale sahistatakse parteilistes leerides EKRE juhist Mart Helmest, Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest ja riigikogu spiikrist sots Eiki Nestorist.

Esimene on rahvusäärmuslane, teine Moskva käsilane, kolmas liiga muhe diskor, paneb folkloor mehed paika.

Parteiüleselt lisatakse nimekirja diplomaadid Jaak Jõerüüt ja Jüri Luik, riigikontrolör Alar Karis, endine õiguskantsler ja advokaadiametist taanduv Allar Jõks ning europalamendi liige Indrek Tarand.

Küllap lastakse paljude loetletud inimeste renomee suvega sõelapõhjaks. Selle eest hoolitsevad konkurendid ja meedia.

Kui oodatud musta ratsut, kes kõikide südamed võidab ja Eesti lipu ennenägematutesse kõrgustesse tõstab, ei tule, oleme hädas. Tahame ju kõige väärikamat ja kõige veatumat.

Äkki peaks Eesti vägevuse nurgakiviks tooma sisse valitseja mujalt?

Eelmisel nädalal ütles Briti peaminister James Cameron parlamendi ees kuninganna Elizabeth II sünnipäeval monarhist kõneldes, et kuna kuninganna pole inglane, iirlane, šotlane ega waleslane, saab ta erinevalt mõnest presidendist esindada võrdselt kõiki Ühendkuningriigi rahvaid.

Käimasolevas valimiskarussellis on suur tõenäosus saada Austria presidendiks sünnijärgsel Eesti kodanikul Alexander Van der Bellen, kelle vanemad pagesid Venemaalt bolševike revolutsiooni pöörises Eestisse ja teise ilmasõja ajal Saksamaale.

Äkki on meil ka vaja õiglast meest või naist, kes taevalikust vägevusest suudab meid valitseda ja ohjata? Nagu saatsid viikingid Rjuriku Venemaad ohjama.

Sel sügisel peab riigikogu pulti astuma keegi, kes kõlava häälega ütleb: «Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan  pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks.»

Praegu on veel pool miljonit valikut. Riigimeeste asi on õigustada oma nime, valige oma kodumaa parimate poegade ja tütarde seast parim mitte endale, vaid meile kõigile.


 http://jarvateataja.postimees.ee/3669115/mina-president-sina-president

Valdade liitumine asendab pagulasteemat

Viimasel nädalal on üksjagu tuttavaid inimesi järjepanu ärgitanud, et kirjutagu ma haldusreformist, ega tee kuulmagi, et kaks kuud tagasi sel teemal juba mõtisklesin.

Haldusreformist räägitakse üha enam sünnipäevalauas, aiaväravale nõjatudes, tuttavatega telefonitsi maast ja ilmast lobisedes või poeriiulite vahel juhuslikult trehvates.

Ühtäkki on kodukandi tulevane postiaadress muutumas sama erutavaks teemaks kui pagulased.

Kui järgneva aastaga vallad ja linnad vabatahtlikult kokku ei lepi ja kosjakaupa ei tee, ristab riik enne järgmisi valimisi ise mitmest omavalitsusest ühe. Olgu maalahmakas kui tahes suur, peab sellel elutsema vähemalt 5000 elanikku.

Irvhambad viskavad nalja, et riigivõim on küüditajatest lahkem, annab mõne tunni asemel terve aasta asjade pakkimiseks.

Hirm saada tõugatud «suure venna» ääremaaks ajab väiksemate kohtade inimesed tegutsema. Märkan seda oma kodukandi inimeste pealt.

Karedal peetakse külades koosolekuid, kutsutakse valitud ja seatud päid rahva ette selgitama ja vaieldakse isekeskis. Ilmselt toimub sama paljudes teistes kaduma määratud omavalitsustes.

Plakat Urmas Glase arhiivist.

Mida rohkem koosolekuid peetakse, seda suurem on umbusk. Mõistatatakse, kelle asja poliitikud ajavad.

Eakad inimesed ohkavad kõikenäinult, mis see meie arvamus loeb, niikuinii tehakse ära, nagu omal ajal kolhoose liideti. Muidugi on need elutargad memmed koosolekul kohal nagu viis kopikat.

Nooremad on kuraasikamad ning tahavad vallavalitsejatelt ja maakonna tegelastelt selget analüüsitud ja argumenteeritud juttu, plusse ja miinuseid.

Mu hea tuttav meenutas paari päeva eest ehituspoe lettide vahel haldusreformist rääkides kooliaegset kehalise kasvatuse tundi, kus kaptenid napsasid meeskondi moodustades alati kõige osavamaid ning riismete hulka jäi mõni, keda keegi kunagi oma punti ei tahtnud. Igas maakonnas on mõni selline vald.

Kareda rahva laual on kolm valikut: Suur-Järvamaa, Paide suund või Tallinna–Tartu maanteest ida poole jäävad maavallad, kus dirigendikepp on Järva-Jaani ja Koeru käes.

Minu kandi rahvas seisab kolme tee ristil nagu Vene vägilane: pöörad vasakule kaotad hobuse, pöörad paremale kaotad pea, lähed otse, kaotad mõlemad.

Pole saladus, et Paide-poolne ots hoiab maakonnalinna poole, idapoolne serv rebib Koeru ja Järva-Jaani manu. Kareda otsustada on, kummalt poolt uut omavalitsust läheb piir.

Peetri kihelkonnast on ajaloos eraldunud Anna ja Paide. Nüüd on küsimus, kas paneme need uuesti kokku või anname viimase tüki mõnele üleaedsele kihelkonnale, kellega ajalooline seos nõrgem.

Minu esivanemad on Öötla mõisa maadel, kus on minu kodukoht, enne mind toimetanud niikaua, kui kirjalikud allikad lubavad ajas tagasi vaadata. Vaatamata paiksusele on nad elanud õige mitme nimega vallas.

Eestis hakati mõisapiirkondi nimetama valdadeks juba 400 aasta eest. Läks veel 200 aastat, kuni tsaarivõim loobus Eestimaa kubermangus pärisorjusest ja mõisa piirides moodustatud vallad said seadusliku õiguse kogukondlikku elu korraldada, näiteks kohut pidada.

1866. aasta vallaseadusega vabanes talurahva omavalitsus mõisa järelevalve alt. 1892. aastal liitusid Järva-Peetri kihelkonnas Esna vallaks Öötla, Esna, Müüsleri, Kodasema ja Viisu. 1917. a liitusid Esna vallaga Ammuta, Ataste ja Köisi.

1939. aasta haldusreformiga jäid valla piirid laias laastus samaks, vaid nimi muutus Karedaks.
Muide, 1. aprillil 1939 elas ligi 150 ruutkilomeetri suuruses Kareda valla 3083 inimest. Kolmandiku praegusest suuremal maa-alal elas toona kuus korda rohkem inimesi.

Nõukogude ajal Esna külanõukoguks olnud kandile sai saatuslikuks XIX sajandi algusest tuttav arusaam, et iga mõis (kolhoos, sovhoos) olgu vald (külanõukogu).

1987. aastal loodud  Roosna-Alliku külanõukogu haukas Esna (Kareda) küljest kolmandiku ehk pea kõik, mis jäi teisele poole Türi–Tamsalu raudteed. Nii jäi pool Esnat ühte, pool teise valda. Kohalikelt inimestelt ei küsinud keegi midagi.

Nagu igat juurtega sidet omavat inimest, nii ei jäta ka mind külmaks haldusreformi turbulentsi imetava kodukandi saatus. Katsun poliitilise ja demagoogilise vahu seast leida seda edasiviivat iva, nagu Pipi otsis spunki.

Reede õhtul astun sisse Öötla mõisa uksest, kus kunagi minu vaarisa väljus Steckelbergi parunihärra pandud nimega, mida mina ja mu pojad kannavad, et saada külaseltsi koosolekul sotti, mis mu koduvallast saab.

Kuniks aega antud, võiks igaüks oma kodukandis samu käike teha.

http://jarvateataja.postimees.ee/3651731/valdade-liitumine-asendab-pagulasteemat

Vahendajad piidlevad metsa kui palderjanised kõutsid

Hiljuti sain tundmatult numbrilt kõne. «Tere, Urmas,» kostus kujuteldava traadi teisest otsast meeldiv, pisut kohmetunud, mulle tundmatu neiu hääl.

Ma ei tea, kuhu teie kevadpäikesest paitatud fantaasia liikuma hakkas, kuid ise sain hetk hiljem teada, et helistajat huvitab tükike minu hinge taga olevat metsa.

Hääl torus pikalt ei keerutanud ja tulistas küsimuse küsimuse otsa: «Kas see kinnistu on teie oma? Soovime teilt metsa ära osta! Kuhu võime pakkumise saata?»

  Foto: Urmas Glase

«Teate, see on minu lapsepõlvemets, majanduslikult väheväärtuslik, kuid minu jaoks hinnalistest mälestustest ja emotsioonidest tulvil. Kas te suudate seda kõike kinni maksta,» küsisin vastu. Minu hull jutt ajas näitsiku kauplemistuju ruttu ära.

Mõne nädala jooksul sain teistelt tüdrukutelt teistest firmadest veel paar sama sisuga kõnet. Ükski neist ei olnud nõus minu mälestusi tihumeetri hinnaga mõõtma.

Mind jäeti rahule, kuid seejärel võeti ette abikaasa, kes on registris kaasomanikuna kirjas. Mõnepäevaste vahedega rippus temagi toru otsas kolm nurujat. Kaasa ajas silmad suureks: «Mis jant selle metsaga on?»

Paari päeva eest käisin naabril külas ja pärisin suusoojaks, et kas talle ka metsa pärast helistatakse. «Vähe sellest, isegi kirju on saadetud,» kuulsin üleaedselt.

Minu metsamehest sõber ütles, et tema lasi helistamise peale uudishimust oma tükile pakkumise teha, kuid isegi pikema tingimise peale ei kerkinud hind kauba vääriliseks. Nad ei teadnud, et vastas on inimene, kes metsandust hästi jagab.

Keskkonnaministeeriumi aasta alguses avaldatud uuring «Eesti erametsaomandi struktuur ja kasutamine 2015. aastal» ütleb maakatastri ja kinnisturegistri andmetele viidates, et 2015. aastal oli Eestis 107 170 füüsilisest isikust ja 5752 juriidilisest isikust metsaomanikku.

Eestis on kokku 1 065 993 hektarit erametsamaad, millest füüsilistele isikutele kuulub 65 ja juriidilistele isikutele 35 protsenti.

Uuring märkis, et 2014. aastal esitasid metsaomanikud raieks metsateatisi 7,6 protsenti erametsade kogupindalast, mis viitab, et enamik väikseid erametsi on majandamata. Metsatüki väiksus ei võimaldagi metsatööstuslikus tähenduses korralik peremees olla.

Uuring tõdeb ka, et altimad metsamaa müüjad on pärijad. Kes elab maast kaugel, kes pole huvitatud metsa majandamisest või puuduvad selleks teadmised ja oskused.

Suur hulk metsaressursist seisab jõude ning nende omanikel pole aimu, mis sellega peale hakata ning paljud ei tea ka, mis mets ja maa on väärt.

Kui need viimatinimetatud momendid kokku viia, saab selgeks, mis ajab metsaärikaid palderjanijuurt närinud kõutsi kombel iga metsatuka ümber hiilima. Miljon hektarit on üüratu ja ahvatlev lahmakas, mis tekitab kullapalavikku.

Sõber seletas, et riik on metsafirmadele andnud ligipääsu maaomanike registrile. Enda kogemuse ja tuttavatega rääkimise põhjal võib arvata, et varem või hiljem kammivad vahendajad läbi kõik erametsaomanikud.

Metsamaterjali hinnad on praegu niigi madalad. Äriloogika ütleb, et osta siis, kui kaup odav ja tee see rahaks, kui hind tõuseb. Seega on praegu soodne aeg metsa investeerida.

Äriskeem metsamaa turule sikutamiseks on lihtne. Omanikule pakutakse metsa reaalselt nägemata hektarite järgi hinda, tõenäoliselt madalat. Kui olete nõus metsa poolmuidu ära andma, pakub vahendaja teie metsatüki edasi mõnele ülesostjale ning paneb vaheraha oma tasku.

Arvestades telefonikauplejate hulka ja aktiivsust võib arvata, et äri töötab. Eks passiivsele metsaomanikule ole ahvatlev, et keegi vabastab hulgast tülikatest toimingutest ja jätab veel kenakese rahapakigi lauanurgale.

Kellel saab midagi vastu olla metsamajanduse kvaliteedi tõusule ja metsade tervise parandamisele?

Küll soovitan metsaomanikel enne pealtnäha lahke pakkumisega nõustumist mõne asjatundjaga nõu pidada, et mitte oma esivanematelt päritud varandus klaashelmeste eest vahendajatele loovutada.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3634247/vahendajad-piidlevad-metsa-kui-palderjanised-koutsid

Kui ei meeldi, annad molli

«Viruta raisale!» kriiskas musta pööratud lambanahkse kasukaga papi Moskvitši kõrvalt­istmelt. Järgmisel hetkel paiskas salatirohelise pikapi tagaistmelt välja karanud mehemüraka lõuahaak varateismelise nagu takutuusti näoli lumme. Poiss ei näinud, kuidas ta tõukekelk kõrge kaarega üle kraavi lendas.

Nooruk sai temast mitu korda suurema koljati käest autoseltskonna ergutushüüete saatel peksa, sest käänuline tee enne Esnat oli lumest kitsalt lahti lükatud, lumevallid kahel pool teed kõrged ning roolis olnud toonase Paide rajooni tähtis asjapulk ei märganud kurvi tagant ees tõukekelguga rühkivat kogu.

Mossel oli vähe võimalusi mööda mahtuda ja sõiduk peatus lumevallis paar meetrit enne tõukekelku. Seega polnud verine huul hullim, mis poisiga võinuks tol päeval juhtuda.

Kirjeldatud lugu on laagerdanud mu mälus 33 aastat. Mina olin see poiss, kes vanemate eest oma rullis huult ja paistes põske nädalapäevad varjas.

Otsustasin toona vanemaid tähtsa ninaga kemplemisest säästa. Loodan, et Peetruse juures tuli või tuleb sel seltskonnal oma maapealsetest tegudest niikuinii aru anda.

Rohkem kui kolme kümnendiga on muutunud riigikord, kuid mitte inimloomus. Meie seas on endiselt inimesi, kes mõistavad ennast väljendada üksnes rusikatega. Nagu poleks inimesele antud mõistust ja sõnavara.

Kümmekond päeva tagasi noomis südi pereisa Jaanus Tartu kesklinnas kõige käidavamal tänaval päise päeva ajal prügikasti kallal laamendavaid purjus noormehi. Mõni hetk hiljem lebas ta vereloigus oma kolmeaastase poja silme all.

Sotsiaalmeedia lõi jahmunult kihama, Facebooki riputati löömameeste fotod ja heideti politseile ette aeglast tegutsemist. Tartu sai kiirelt peksupealinna tiitli.

Arvamusliidrid mõistsid kui üks mees rusikakangelased hukka. Politsei palus vabandust, et oli kohmakas. Siseminister andis Jaanusele kodanikujulguse eest tänukirja. Peaminister lubas rusikameestele karmi kohtlemist. Selline on medialiseerunud ühiskonna reaktsioon.

Õigupoolest on viimasel kümnendil peksupealinna tiitel liikunud üsna tempokalt ühest Eesti linnast teise. 2007. aasta suvel noomis Valga ärimees Pärnu kesklinnas kõnniteel autoga tuuritanud noori mehi ja peksti kodanikujulguse eest jõhkralt läbi. Viga tekitavaid obadusi sai kirja ka tema abikaasa. Seegi draama hargnes lapse silme all.

Muide, sama aasta sügisel löödi ühes Pärnu ööklubi olmeolukorras möödaminnes ninaluu sisse ka praegusel peaministril Taavi Rõivasel.

Kui netiotsingusse sisestada «peksupealinn», jookseb pretendentidena läbi Haapsalu, Valga, Viljandi, Kuressaare.

Arvatavasti leiab nokastanud ja võõrastega tüli norivaid rusikakangelasi ükskõik milliselt küla jaanitulelt. Häda kummitab igaüht, kes pole kohalik või nendega mestis.
Eks ole Paidegi kandideerinud peksupealinna tiitlile. Mis restoranipidu see ikka on, kus keegi ei poksi?

Alles mõne aasta eest tiirles Järvamaal kamp hästi treenitud noormehi, kellele pakkus sportlikku hasarti baarides ja pidudel suvalisi inimesi peksmas käia. Nad lendasid sisse ja peksid, kuni väsisid või tüdinesid.

Tegelikult ei tea iialgi, kes ja mille peale rusika rõngasse kisub. Uueaasta ööl tulin keskkooliaegse pinginaabriga Paide linna pealt koju. Astusime rahulikul sammul, kuni Laial tänaval üks noormees reipal sammul meist mööda kõndis.

Märkisin sõbrale mööduja tempot mõõtes naljatamisi. «Tea, kas me hakkame vanaks jääma?» Noormees keeras ringi, ajas oksad laiali ja kukkus ennast kasvava ärritusega üles kütma.
Ta hääl muutus aina kiledamaks: «Milles on probleem?» Tõesti, oli mul vaja ebaeestlaslikult seletada. Kindlam olnuks mokk ja pilk maas hoida.

Kes teab, millega see intsident oleks päädinud, kui selja tagant poleks tulnud kaks noormeest, kes mind poja järgi tundsid ja ütlesid, et mingu me edasi, nemad räägivad selle tüübiga ise.
Tore, et Pärnus, Valgas, Tartus ja Paides on inimesi, kes söandavad vahele astuda, kui keegi käitub agressiivselt ja norib avalikult tüli.

Peaasi, et korrale kutsujad ise rusikaid käiku ei lase. Muidu on piir hea ja kurja vahel kerge kaduma. Las õigusrikkuja karistamine jääda korrakaitsjate tööks.

Paari Tartu kaagi näidishukkamine rahuldab küll õiglust ja turvalisust ootava ühiskonna kättemaksuhimu. Karm karistus paneb palsamit kogukonna õiglustundele, kuid ei anna vastust, miks koguneb osa inimeste hinge teistele ohtlik raev, mis otsib rusika kaudu väljapääsu.

Küllap peegeldab vägivallatseja alkoholiga segatud agressiivsust rõõmutu lapsepõlv, probleemid kodus, sõpruskonna hoiak ja sellest tingitud inimese enda suutmatus ühiskonnas normaalselt hakkama saada.

Jõhkardid pole ju tulnukad Marsilt, vaid kellegi lapsed, vennad ja sõbrad. Jalahoobid teiste ehitatud lumememme pihta võivad vabalt olla esimesed sammud valel rajal.

Tartu kesklinnas käiku lastud rusikad on inimese allakäigu viljad, mida vanglaga ei ravi. Need jõhkardid saab trellide taha peites silma alt ära. Aga homme-ülehomme ilmub mõnes Eestimaa paigas välja järgmine, kes arvab, et kui miski ei meeldi, anna molli.

Et kümne aasta pärast ei saaks järgmine noomija Tartu kesklinnas tappa, peab probleemsete perede ja ülekäte minevate lastega tegema ennetustööd. Ilma trummipõrinata, kuid tõhusalt ja visalt.

http://jarvateataja.postimees.ee/3618193/kui-ei-meeldi-annad-molli

Pärimuskonverents helistas järvakatele äratuskella

Eelmisel reedel tegi Kesk-Eesti pärimuskultuuri konverents Paides koos Raplamaa naabritega lootustandva katse pühkida sammal siinse rahva eripäralt ja identiteedilt.

Kuluaarides kuuldus, et raputust oli tarvis esireas istuvale ministrihärrale ja kõrgetele kultuuriametnikele selgitamaks, et järvakate ja lõunaharjukate tavad ja murre on sama unikaalne ja tähelepanu väärt kui setode leelotamine või saarlaste ö-täht.

Iga paikkonna pärimuskultuur kandub inimestelt inimestele ja põlvest põlve ning on elujõuline seni, kuni rituaalid ja toimingud on osa igapäevaelust.

Minu oma tükike pärimuskultuuri. Foto Urmas Glase.

Konverentsipäeval igaviku teele siirdunud maestro Eri Klas on kunagi öelnud, et traditsioonid on need, mis annavad inimestele eluks pidepunktid ja kindluse. Järvalaste identiteet vajab ilmselget turgutust, et mitte saada nelja ilmakaare poole tükkideks rebitud.

Ent kuidas kokku leppida, milline on see õige ja traditsiooniline eesti kultuur ja Järvamaa pärimuslik osa suuremast retseptist?

Püstitades küsimust, mis on eesti kultuur, ja otsides sellele vastust, nimetas Rein Veidemann 2011. aastal ajakirjas Looming mõne eelduse: vaja on kogukondlikku ja kultuurilist identiteeti koos ümbritseva narratiivide ja sümbolitega kandva püsiasustusega inimrühma, kes on võimeline kultuurilise võrgustikuna kommunikeeruma, kus on piisavalt loojaid ja vastuvõtjaid, ning rahvuse olemasolu ja kestmist tagavat keelt.

Eespool loetletud eelduste põhjal otsustades peaks meie rahva kultuurilugu ulatuma iidsetesse aegadesse. Ometi ei loe me ajalooõpikutest oma esivanemate antiikseid tegusid nagu sumerite, Egiptuse või Vana-Kreeka ajalugu. Kas jääaeg ja karmid aastaajad on pühkinud koos uurimisväärse kultuurikihiga minema meie rahvusliku mälu?

Kui kultuur ei ole akadeemiline ajalooteadus, siis on õigustatud pidada selle osaks pärimuslikke legende, looduses seni leiduvaid märke, miks mitte ka vabamalt tõlgendatud ajaloolisi fakte ning sellest kooslusest tuletada rahvale omaseid tavasid ja kombestikke ehk kogu minevikust tänapäeva kostnud esivanemata sosinate kaja.

Meile meeldib toonitada, et oleme rahvana paikselt elanud 10 000 aastat. Tekib küsimus, miks peame oma kultuurist rääkides silmas ennekõike viimasel 150 aastal kujunenud väärtusi.
Või ongi see tsükkel, mille vältel moodsas ja kiiresti arenevas maailmas ühed pärimused vaovad, et teha ruumi uutele?

Mahlakama kõnepruugiga kultuurivaatleja Valdur Mikita on 2012. aastal Postimehes avaldatud mõtiskluses «Kalevipoeg lehma seljas» veendunud, et eestlased on elanud korilastena neoliitikumist pärit tavadega kõik need aastatuhanded kuni XX sajandi lõpuni.

Mikita jagas Eesti kultuuriajaloo kaheks 5000aastaseks perioodiks. Ent ta jääb üldsõnaliseks kirjeldades, milline oli meie eellaste täpsem kultuur läbi nende aegade.

Foto: Urmas Glase.


Kuigi ärkamisaja ideoloogid võtsid omaks rahvusromantilise lähenemise XIII sajandi muistsele vabadusvõitlusele ja 1343. aasta Jüriöö ülestõusule, ei pidanud nad sama oluliseks eestlaste muistseid tavasid ja kombeid.

Traditsiooniline, nn looduslähedane paganlike sugemetega elustiil ja kombestik püsis talurahva seas üsna elujõulisena ordu, Rootsi kui Vene võimu all, olles kuni rahvusliku ärkamisajani välja.

Argielus järgiti ennekõike rahvalikke kombeid ja rituaale ning ristiusu omi kasutati pigem väljaspool igapäevast kogukonda suheldes.

Laulupidude traditsioon, mille üle me tänapäeval nii uhked oleme, on võetud üle sakslastelt. Triibumustriga rahvarõivaseelikud on saanud inspiratsiooni Lõuna-Euroopa toonastest moevooludest nagu praegused kleidimoed tulevad Milano lavadelt.

Traditsiooniliste ja siinsele kandile iseloomulike rehielamute asemele hakati sajandi eest ehitama peenemaid häärbereid. Kust tuli hapukapsas meie kööki? Seda loetelu omast võõrandumisest võiks jätkata pikalt.

Meenutagem Karl Ernst von Baeri 1814. aastal tehtud doktoritööd «Eestlaste endeemilistest haigustest», millega tunnustatud teadlane andis üsna piinliku hinnangu eestlaste eluviisidele ja kommetele.

Jääb mulje, nagu üritanuks ärkamisaja suurkujud põliseestlaslikule kultuurile pandud häbistavat pitserit iga hinna eest uue euroopaliku kristliku kultuuri loomisega maha pesta.

Moderniseeritud eesti kultuuri loomise järgmine puhang saabus XX sajandi 20-30ndatel, kui riikliku kampaania korras alustati käimlakultuuri juurutamisest ning jätkati kodukaunistamise ja muude rahvuslikku eneseteadvust tõstvate tegevustega. «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!» kõlas luuletaja Gustav Suitsu üleskutse.

Olen veendunud, et eesti kultuur on oluliselt rikkam, kui viimase poolteise sajandiga loodud kuvand. Näiteks peab kaasaegne Türgi häbenemata oma kultuuri osaks lisaks seldžuki hõimude pärandile vana-kreeka, bütsantsi ja teisi riigi territooriumil varem olnud ja hääbunud kultuure.

Meilgi on ajaga ladestunud väga mitmekesisid põnevaid kihte. Oleme püüdnud ammutada mütoloogilist usku ja jõudu Lennart Meri «Hõbevalgest», Sigtuna väravate kojutoomisest ja arvanud, et andsime Venemaale Rjurikud.

Foto. Urmas Glase


Ajaloolased on värskemate arheoloogiliste väljakaevamistega jõudnud veendumusele, et meie rahva ajalugu pole üks lõputu orjaöö, vaid VII kuni IX sajandini elati jõukat ja külluslikku elu tänu rauamaagi tootmisele ja töötlemisele, mida Euroopas vähesed rahvad sel ajal sama hästi oskasid.
Selle põhjal julgen kahelda, kas tänapäevaste heeroldite hõiked, et eestlased pole iialgi paremini elanud kui praegu, ikka sobituvad igavikulisemasse konteksti.

Paarikümne aasta eest püstitas itaallasest mütoloogia uurija Felice Vinci hullumeelsena tundunud hüpoteesi, et antiikse Kreeka tsivilisatsiooni juured paiknevad jääajaeelse Läänemere ääres ja kuulus eeposekangelane Achilleus pärinevat Ahjast.

Kuigi ajaloolased võpatasid selle teooria peale üsna üksmeelselt, pole saladus, et maailma vanima tsivilisatsiooni valitsejate kroonijuveelidel ilutsesid Läänemere-äärset päritolu merevaik. Ehk tallume hoopis jäälaamade aastatuhandetega killustikuks lihvitud muistse tsivilisatsiooni hällil.

Hoolikamalt süüvides saab selgemaks, et meie ajalugu ja kultuuri on mõjutanud millenniumide vältel mitu naabrit, oleme neilt üle võtnud kombeid ja tavasid, mille tunnistuseks tasub süüvida meie laenudest kubisevasse emakeelde.

Kes söandab vastata, milline on olnud aastatuhandete vältel see ainus ja õige eesti kultuur? Ilmselt oleme selle aja jooksul omaks võtnud ja hüljanud kümneid kultuure ja iga uue omaksvõtul kaotanud oma näo, arvab Mikita.

Veidemann ennustab professor Rein Taageperale viidates, et demograafiline allakäik viib juba lähima poolesajandi pärast alla kriitilist piiri, mis võimaldab omakeelset kultuuri veel üleval hoida.

Ehk ongi see igavikuline areng, et kultuurid ja keeled vahetuvad, aga inimesed jäävad? Võime kindlad olla, et ka sellisel juhul elab meie rahva tuhandete aastate jooksul erinevatest kultuuridest geeni ladestunud mälestus edasi siinsetes inimestes, sõltumata, mis keeles nad räägivad ja millise jumala poole kummardavad.

Geeniteadlased väidavad, et iidsed foiniiklased elavad edasi kõigi Vahemere rahvastes, nagu elavad hõimuvelled liivlased edasi lätlastes ja meis endis. Nii võiks utreeritult väita, et iga praegusele kultuurile järgnev kultuur on endiselt eestlaste kultuur.

Juhan Liiv on kunagi öelnud: «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.» Ehk ongi praegu maailmas paigast nihkuv kultuuritelg märkuseks neile, kes on klammerdunud viimasesse 150 aastasse ega püüa haarata kaugemate aegade sidet?

Vahest on mõistlik teha uus katse kohendada unikaalsemaks arusaama eesti kultuurist, mis annab meile eneseuhkust rohkem kui pidev orjaöö ja kannatuste meenutamine.

Esmalt peaks valitsus koos poliitilise ja vaimueliidiga vabanema järjest rohkem vohavast retoorikast, kui häbi on olla eestlane, ja vaimse restardiga naasma aastasse 1988, kui kogu maa ümises Alo Mattiisen isamaalise laulu refrääni «Eestlane olla on uhke ja hää...».

Et mitte oma eluajal näha eesti kultuuri lahustumist globaalses sulatuskatlas, peaks ühiskond võtma selgema positiivse hoiaku eesti kultuuri säilitamisse, piirkondlike eripärade elushoidmisse ja oma ainuomase positiivse müüdi loomisse, selmet joonduda peaministri järgi, kes viimati vabariigi aastapäeva kõnes rõhutas jälle ihalust olla Põhjamaade ehk kellegi teise moodi.

Vahvat ärkamist, Järvamaa ja Rapla rahvas!

http://jarvateataja.postimees.ee/3603785/konverents-helistas-jarvakatele-aratuskella

Kus ema siis on?

Nii küsis ehmunud silmapaar lastekliiniku vastuvõtutoa ukse vahelt, kui nädalapäevad tagasi pesamunaga Tartusse pikalt ette plaanitud uuringutele läksin.

 Kivinenud stereotüübist johtuvalt juhtusin olukorda, kus ühiskonnas valitseva soorolli jaotuse järgi mind ikka veel poleks tohtinud olla – lapse saatjana haiglasse jäämas.

Haiglasse. Kas isa või emaga?

Tunnistan, et eks ma olnud ennast mudilasega koos haiglasse asutades pisut omakasupüüdlik ka: õpin ülikoolis ja kalkuleerisin, et sealt on mugav vahel paari tunni kaupa kooliasju ajama põigata.

Osakonnas kordus hetk varem kogetud imestus. Ju oli kellelgi kõrvust mööda läinud nädal varem telefonitsi antud kinnitus, et pojaga jääb haiglasse isa.

Maimukestega emasid on lihtne paigutada ühispalatitesse, aga kuidas sa lased mammade sekka mõne mehe?

Haiglas olen kentsakas olukorras olnud ennegi. 20 aastat tagasi ärkasin pärast ränka avariid Paide haiglas naistega ühes palatis. Korpuses oli remont, osakondades ruumi vähe ja nii mind teadvusetuna günekoloogiaosakonda veeretatigi.

Kui silma lahti sain ning nali ja naiste naer palatis suureks paisus, küüditati mind ruttu norskavate ja muid heliefekte tegevate taatide manu.

Seekord juhatati meid ühte tühja palatisse soovitusega mitte ennast liiga mugavalt tunda ja oodata ümbermajutamist. Poolteist tundi hiljem saadeti samasse ruumi üks slaavlasest proua, kes põrkas ukselt tagasi, nagu oleks lohe Gorõnitšit näinud.

Enne kui õhku täis tõmmatud kopsudest suurem lärm jõudis valla pääseda ja taburetid lendama hakata, evakueeriti meid vabanenud üksikpalatisse.

Enne protseduure pidin täitma mitu formulari, kus muuhulgas oli vaja lapsevanemana kirjeldada, kuidas kulges mu rasedus. Helistasin igaks juhuks abikaasale, sest kahtlesin, kas minu toonane seisund haiglale ikka nii suurt huvi pakub.

Seejärel võtsin lugeda haigla sisekorraeeskirja. Dokument selgitas, mida lapsega koos olev vanem ehk ema võib kliinikumi seinte vahel teha koos manitsusega arvestada teiste emadega. Eeskiri toonitas, et haigla ei vastuta ema isiklike asjade eest. Sisekorra tekstis isadega seoses muret polnud, õigemini üldse midagi ei olnud.

Kui esimene ehmatus ja olukorrakoomika kõrvale jätta, oli kliiniku personal tore ja abivalmis. Ma ei kritiseeri haiglat, sest enamasti ongi lapse olmemurede või tervisega tegelemine peres jäänud iseenesestmõistetavalt ema hooleks.

Ju on ka eeskirjad paika loksunud ja formularid koostatud pikaajalise praktika peegeldusena. Moodsal ajal, kus tavasid ümber vaadatakse, oleks ehk aeg haiglareeglid tänapäevasemaks kohendada enne, kui soolise võrdõiguslikkuse volinik häält tõstab.

Lihtne on sattuda igapäevaelu elades rattasse, kus on kiire ja aina kiiremaks läheb. Mulle meeldis hoog maha võtta, et oma pojaga kahekesi koos olla, mis sest, et haiglas nelja seina vahel passida oli kohutavalt igav.

Saime arutada ilmaasju ja ajade jutte, mida vahest muidu ei räägiks. Joonistasime koos päikesesüsteemi ja mängisime lugematu hulga kordi tsirkuse lauamängu.

Teisi isasid nägin kliinikukoridoris vaid külastusajal emadele lilli ning võsukestele maiust ja mänguasju toomas või peret haiglasse ja sealt ära eskortimas. Praegu on see veel üsna argine vaatepilt.

Küll asjad tasahilju muutuvad. Kui mõni mees jääb isapuhkusele, siis kirjutatakse sellest suisa lehes. Eeskuju annab idee ja julgustab mõnda teist meest lõhkuma stereotüüpi, et pereisa koht on tööl.

24 aastat tagasi lubati mind Järvamaa haiglas esiklapse sünni juurde. Toona oli isa sünnitustoas veel harv nähtus. Järgmisel päeval haiglasse naastes sain uue vahetuse õetädilt tõreleda, kuhu ma trügin.

Kui värske isana uhkelt raporteerisin, et olin siin abiks ka eile, ühmas tädi, mis abi siin neist meestest.
Nüüd on suhtumises palju muutunud. Ei pelga keegi tüli, kui sünnituse juures vajab mõni minestama kippuv isa rohkem turgutust kui last ilmale toov ema. Haiglates on perepalatid ja puha.

Ühiskond harjub ääri-veeri, et mees ei pea 24/7 olema tööd rügav Tori hobune, vaid võib rohkem olla perega. Minu kirjatüki mõte pole haiglaid manada. Soovin innustada isasid jagama emade, oma kaasade, koormat ja andma naistele rohkem hõlpu, võttes mõne asja enda kanda.

Kui lastega koos on näha rohkem isasid, ei imesta enam ka vastuvõtutädi. Boonusena lisandub hinge talletuvast soe tunne, mida annab vanemale ja lapsele koos veedetud aeg.

http://www.jt.ee/3584121/kus-ema-siis-on

Haldusreform toob poolteiseaastase valimiskampaania

«Kus sa minema hakkad? Valimistele või?» küsis perenaine oma ülikonda pugenud ja õhevil taluõuel tammuvalt kaasalt Ärnilt omaaegses menufilmis «Siin me oleme».

Samasuguste õhetavate paledega nagu Ärni promeneeris kivisel rannal Tallinnast suvitama tulnud punapeaga päikeseloojangut vaadata, heidavad üksteisele silma Järvamaa omavalitsused.

Peremees, kallis meremees, misasi on parim maailmas? - Siiakala! - Hihii, ma armastan sind nagu siiakala! Kaader filmist Siin me oleme!

Vahelduseks kiigatakse üle Järvamaa piiride ja sealt hõigutakse meie omavalitsustele meelitusi vastu.
Vabariigi valitsus on otsustanud, et aasta pärast tuleb haldusreformi käigus valdadel ja linnadel liituda nii, et üheski omavalitsuses poleks alla 5000 kodaniku.

Kas uue liitvalla otsast teise on 50 kilomeetrit või rohkem, ei oma tähtsust. See tähendab, et peale Türi valla ja Paide linna on kõigil teistel ühinemine niikuinii soolas.

Praegu on ühteheitjatel aega kosjasõite teha oma äranägemise järgi. Vabatahtlikele kokkuminejatele annab valitsus korraliku kaasavara. Hiljem surub riik ripakile jäänud vägisi paari veimevakka kaasa andmata.

Valitsuse piits ja präänik on pannud volikogude silme ette dollarimärgid tiirlema ning naabritele läbirääkimiskutseid saatma ja delegatsioone liigutama.

Järvamaal on üsna keeruline jälgida, kes kellel parasjagu kosjas käib. Sebimine on tihe.

Valla- ja linnajuhid tõmbavad Muhumaa Ärni kombel püksivärvli lõua alla ja lähevad aga valgete villaste sokkide välkudes naabrite manu. Võta sa kinni, kuhu need jutud tüürivad.

Rahvale keerutatakse esialgu Ärni kombel ebalevalt vastata, et inimeses peab köik kaunis olema. Küllap kombitakse pinda ja sobitatakse vaikselt diile.

Lisaks kiikab Türi vald Rapla suunas Käru ning Viljandi poole Võhmat ja Kõo valda. Albust on kuulda mõtet maakonnapiire ületavast Kõrvemaast. Eks Tapale meeldiks Ambla ja Tamsalule Järva-Jaani ehk isegi Koeru. Kui Viljandi suund välja jätta, on tegu omaaegse Järvamaaga.

Kuigi mulle meeldiks, pean siiski ebausutavaks, et mõni ajalooline Järvamaa osa, nagu Aegviidu, Tapa, Tamsalu või Rakke, pöördub tagasi juurte juurde, kui, ehk siis Käru.

Uhkete viljandimaalaste keel ei paindu mitte kuidagi end järvakateks arvama. Ent ma ei imesta, kui mõni meie piirivald pageb Lehtse eeskujul ajalooliselt kodumaalt mõne naabermaakonna suurema rüppe.

Ehk oskab mõni teravama vaistuga selgeltnägija aimata, milline näeb välja Järvamaa kaart 2017. aasta lõpuks. Võimalik, et maakond kui tänapäevane haldusjaotuslik mõiste kaob piiriüleste liitumiste järel üldse käibelt ning maakondlik identiteet vajub tolmu koguma kultuurilukku ja pruunidele siltidele maanteepervel.

Järvamaale tähendab omavalitsuste hulga jõuline kahanemine igal juhul hulk muutusi.
Maavanema unistus liita Järvamaa üheks suureks vallaks on ilus ja idealistlik, kuid tundub täitumatu. Liiga palju on ambitsioone, mis ühe mütsi alla ei mahu. Parimal juhul säilib maakond paari-kolme vallaga praegustes piirides.

Muutuma peab ka omavalitsusliit, mis praegu on 12 omavalitsuse esindajaga mõnus jututuba. Paari-kolme vallaga maakonna omavalitsuste koostöövorm ja ühiste otsuste langetamine on väga konkreetne.

Inimestele on vahest tajutav uute vallakeskuste ja -servade omavahelise suhtluse vajadust peegeldava ühisveondusvõrgu loomine.

Raske on ette kujutada rolli ka maavalitsusele paari omavalitsusega maakonnas.

Uutesse valdadesse valitakse järgmisel sügisel uued volikogud. Kahtlustan, et senise kogukondliku vaimu asemel võtab suurtes volikogudes võimust toompealik erakondlik poliitika.

Kaardipakk mängitakse põhjalikult ringi ja suur hulk seniseid vallajuhte jääb üle. Toole ei jätku.
Koos omavalitsuste liitumiskompamistega on Järvamaal alanud suur poliitiliste jõudude ümbergrupeerimine. Terasem jälgija on aru saanud, et stardipauk 2017. aasta omavalitsuste volikogude valimiseks on juba antud.

Otsa tegi lahti värskelt maakonna sotsiaaldemokraatide ette tõusnud Väätsa vallavanem Lauri Läänemets, kes oma sihi uue suuromavalitsuse juhiks saamiseks selgelt välja ütles.

Mida varem kaardid lauale saavad, seda parem. Ent küllap on sotside leeris veelgi inimesi, kel on sama ambitsioon.

Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin andis juba eelmiste valimiste aegu teada, et seab järgmine kord kohalikus poliitikas oma eesmärgid kõrgele. Veel äsja kinnitas ta meedias üle, et plaan on endiselt jõus.

Vaevalt teistegi erakondade maakonnaorganisatsioonide juhid mõttes kahvatumaid plaane mõlgutavad. Usun, et näeme peagi, kuidas ranitsatest järgmised marssalikepid välja otsitakse. Egas Reformierakond, IRL või Keskerakond lahjem saa olla.

Nii tõotavad liitumisläbirääkimised paratamatu kõrvalnähuna poliitikutele tihedat ja halastamatut konkurentsi, et säilitada positsioon pärast liitumisi ja valimisi. Tore oleks, kui see tähendab rohkem avalikke debatte maakonna tuleviku üle.

Kaugemale nägevate vallajuhtide mättalt vaadates on ahvatlus haarata ohjad suur, et leida kosilasi nende omavalitsuste seast, kus koduerakonna toetus on selline, mis annab veenva häältesaagi ka uues volikogus. Naabrite juures tuleb külas tihemini käia juba selle pärast, et oma nimi ja nägu tulevastele valijatele tuttavaks teha.

Siin me oleme! Valla piiri tagused asjamehed hakkavad aina rohkem aiaväravalt aiaväravale käima ja pärima: «Peremees, kallis peremees, misasi on parim maailmas?»

Kui te vastate nagu Ärni, et siiakala, siis nurrub kosilane kaasa: «Hihii, ma armastan sind nagu siiakala!»

Paides paistab, et seniste volikoguerakondade kõrvale on tekkimas mitu erakondadevälist valimisnimekirja ja oma tahavad võtta seni kohalikus poliitikaelus nõrgalt esindatud või esindamata erakonnad.

Uutel tulijatel on raske leida kohapealt puhtaid lehti, keda rahvas tunneb ja kes pole veel poliitikas kaasa löönud. Lihtsam on välja sõeluda ja üle meelitada oma koduerakonnas pettunud poliitikud.

Paide ja Järvamaa pärast näevad vaeva Vabaerakond ja EKRE. Sotside suvel susisema hakanud sisetülid viivad tõenäoliselt osa seniseid staažikaid liikmeid EKRE rüppe. Jaanuari lõpul juba arutati ülekolimist ühise laua taga.

Ei imesta, kui teistestki nn kartellierakondadest on uude leeri ülehüppajaid. Viimased aastad Paide volikogus on näidanud, et poolte vahetus on poliitika igapäevaosa.

Eeloleval reedel on Paides Vabaerakonna raskekahurvägi. Ka neil on pärast edu riigikogu valimistel oluline näidata oma arengut ning leida oma ridadesse rohkem kohalikke inimesi, kes siinsete toetajate hääled kokku korjavad.

Kohalike omavalitsuste volikogude valimisteni on jäänud veel 20 kuud. Need kosjakuud muudavad Järvamaad rohkem, kui praegu arvata oskame.

 http://www.jt.ee/3563985/haldusreform-toob-poolteiseaastase-valimiskampaania