Valida presidenti või Lennartit, selles on küsimus

Sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin ütles Postimehele mõne päeva eest antud intervjuus, et Eesti rahva presindendi kuvand on Lennart Meri loodud.


See tähendab, et veel 15 aastat ja kaht järgmist presidenti soovime me näha riigijuhi tüüri juures inimest, kellel, tsiteerides Lauristini, «ei ole vaimset mõju mitte ainult Eestis, vaid kes suudab end maksma panna ka Washingtonis ja Brüsselis. Keda seal teatatakse, tuntakse ja kuulatakse».

Nii oleks tabavam öelda, et eile riigikogus tulemuseta jäänud ja täna jätkuval hääletamisel ei kaaluta, kellest võiks saada Eesti president, vaid mõõdetakse, kas inimene sobib kaks ametiaega riigipeaks olnud Lennart Meri mantlipärijaks.

Ammustel eelmise sajandi 90ndatel olen minagi noore ajakirjanikuna president Meriga mitu puhku kokku puutunud. Need olid humoorikad ja meeldejäävad sündmused, kus president tegi alati midagi ettearvamatut.

1994. aasta 21. novembri pärastlõunal oli sidepataljon rivistatud Kadrioru lossi ette, et võtta vastu koopia lipust, mille Järva maavalitsus ja Paide linnavalitsus annetasid väeosale 1928. aastal.

Koos kõrgete aukandjatega ootasid lossi uste avanemist toonane Järva maavanem Arvo Sarapuu ja Paide linnapea Jaan Rõuk.  Lossi uksed läksid valla. President astus trepile. Tseremoonia hakkas peale. Trepist laskuv president märkas trepi kõrval punti ajakirjanikke, kelle seas minagi olin sündmust kajastama tulnud, ja võttis suuna meie poole, jättes lipu õnnistamist ootavad sõjaväelased ja tähtsad ametnikud suurte silmadega ootama.

«Tere, kuidas läheb?» tuli president meie juurde ja kätles muhedat nalja visates kirjatsurad läbi. Ei saa salata, et ajakirjanike seas tekkis meeldiv elevus, et president eelistas meid, jättes kogu ametliku krempli mitmeks minutiks ebamugavasse olukorda tammuma.

Juba mõni hetk hiljem kõneles president Meri sidepataljoni sõduritele lippu üle andes: «Sümbolid ei oma tähendust, kui need pole südames. Lipp ei aita, kui lehvib vardas, vaid selle koht on südames, kus arendab kohusetunnet, austust ja distsipliini.»

Aasta hiljem, 22. novembril 1995 veetsin mõne tunni president Lennart Meri tuules Tapal. Toona oli kombeks, et president tegi riigisiseseid visiite maakondadesse ning see oli kohalikele inimestele suur sündmus, mis tõi kokk hulgaliselt uudistajaid.

Lennart Meri ei püüdnud linna vahel liikudes olla tähtis mees tähtsas ametis, vaid eelistas näidata end inimlikust küljest ja suhelda tänaval uudistajatega. Kes küsis riigipealt paremat elu, see sai vastuseks, et see tuleb endale ise ehitada.

Juhuslikke vestlusi pidades oli president teravmeelne ja lakooniline. Kui mõnigi tapalane lootis presidendihärra nööbist pikemalt kinni hoida,  vabandas Meri: «Aega ei ole. Mina pean ju igale poole jõudma!»

Sel hetkel meenutas president jõuluvana, kes igale säravate silmadega lapsele räägib, et peab tõttama kõigile kingitust viima.

Talle ei maksnud palju Tapa kaubamaja müüjatelt uurida, miks pole müügil suuremat komplekti majaehituslegosid, või küsida juhatust, kuidas koduõlle valmistamiseks poest maltoosat leida. Kangaosakonna meetrine joonlaud sobis hästi protokolliülema mõõtmiseks.

Raudteejaamas pistis president pea kassaluugist sisse ja küsis: «Pilet Pariisi, palun!» Kadrina piletid olid ametnikel niikuinii juba varutud. Küsimust tuli seekord vene keeles üle korrata, enne kui hämmeldunud piletimüüja eitavat vastuse suutis anda. Sellele vaatamata jätkas president mõttelendu, et Pariisist sõitnuks ta edasi Versailles’sse, ning uuris, kas meie raudteel oleks selleks puhuks vagun olemas.

President Meri andis pidevalt mõista, et riigipea ei allu reeglitele, vaid kujundab raame ja muudab neid ise. Neid inimesi, kes suudavad sama elegantsel moel seda teha, ei ole meie paesel kamaral palju.

Ent ega Merilgi õnnestunud kõiki omatahtsi seada. Tapalt rongile minnes keelitas ta mahajäävaid kaameramehi ja piltnike efektseid kaadreid võtma, kus president lehvitab kaugeneva rongi ukselt. Nii kui rong paigalt võttis, sulgusid susinal ka rongi uksed. Nii jäi paljudele Tapa jaamas lehvitajatele viimaseks vaatepildiks kaugenev rong ukse vahel sipleva presidendiga.

Hiljem olen kohtunud ka teiste presidentidega. Arnold Rüütlil oli kriitikute meelest maalähedast suhtumist, kuid jäi vajaka rahvusvahelisest haardest.

Toomas Hendrik Ilvest kiidetakse jälle Eesti riigi maine parandamisel väljaspool riiki ja kübermaailmas, aga heidetakse ette vähest rahvamehelikkust ja tegemata tööd kodanikuühiskonna ühendajana.

Lauristinil on õigus, sest nii Rüütlit kui ka Ilvest hinnati ikka Meri kontuuridest lõigatud šablooni järgi. Ma arvan, et pingutagu keegi palju tahes, ühelgi järgneval presidendil ei õnnestu olla Lennart Meri kloon. Mida rohkem püüda, seda koomilisem see välja näeks.

Soovin, et täna või hiljemalt valijameeste kogus suudetakse leida Eestile president, kes ühendab rahvast, taltsutab erakondi soosikuid hellitamata ning oleks välispoliitiliselt osav, kuid seda enda moodi. Unistada ju võib.

http://jarvateataja.postimees.ee/3817005/valida-presidenti-voi-lennartit-selles-on-kusimus

Eetilist haldusreformi, seltsimehed!

«Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.»

Nende sõnadega lõpetasin oma mõttemõlgutuse rohkem kui kaks kuud tagasi. Toonase ajaga on omavalitsuste liitumine edasi arenenud niipalju, et kõigi maakonna omavalitsuste ja ka Järvamaa poole vaatava Käru vallavolikogu on teinud oma eelistuse avalikuks.

Türi liitub Käru ja Väätsaga, Paide linn ja vald sõlmivad kolmikliidu Roosna-Allikuga, ülejäänud seitse omavalitsust rihivad ennast maavalda.

On omavalitsusi, kus enne liitumisläbirääkimiste lõppvooru sisenemist käisid valitsejad koos ametnikeväega omal algatusel külast külla ja seletasid inimestele võimalikult puust ja punaseks tulevikustsenaariume. Neis omavalitsustes pole kuulda, et inimesed olekid volinike valiku peale mässu tõstnud.

On omavalitsusi, kus võimul olijad käisid inimeste ees suletud kõrvadega, et veenda neid kohalike koalitsioonide ette antud valikute ainuõigsuses. Samuti on maanurki, kus külarahva kokkukutsutud koosolekule valitseva koalitsiooni poliitikud üldse nägu ei näidanudki.

On omavalitsusi, kus volinikud ütlevad, et seadus annab neile õiguse ilma kodanike arvamust arvesse võtmata teha otsuseid ja pidagu protestijad mokk maas.

On omavalitsusi, kus maakonnalinnaga liituda soovijaid hirmutati ähvardustega, et linn ei tule talvel koduteed lahti lükkma ja paneb esimese asjana kinni kooli.

Teised räägivad surmtõsiselt, et maainimene on nii eriline, et ei sobi kuidagi linnainimesega ühte ruumi asju arutama.

Oma volinikustaatuse kõikvõimsusega lahmivate kohalike poliitikute silmaklappidega demagoogia tekitab kõhedust. Vallajuht, kes on iga auditooriumi eest valmis kuulama ja vastama, tekitab sümpaatiat ja liidab.

Kas valimistel saadud häältepagas annab õiguse kuulujuttude põhjal ning isiklike sümpaatiate ja antipaatiate najal otsustades sadade inimeste tuleviku üle? Kahtlane.

Võimu ja kogukonna vahelised ebakõlad ei jää enam vaka alla. Kus on omavalitsused kõrgid või jätnud rahvaga olulised asjad läbi arutamata, seal on tüli avalikult majas. Inimesed ei ole nõus, et nende tagaselja toimetab kuskil käputäis volinikke ja proovib põrsast kotis müüa. Kogutakse allkirju küll poolt, küll vastu.

Ambla kant ei taha Järva maavalda vaid Tapale. Kareda valla Paide-poolne serv hoiab jälle linna poole. Türi vallaga liituma pidavale Reopalule on loogiline end ümber nurga Paidesse haakida. Käru kandi põhjaserv ei taha kuulda Järvamaast. Paide vallas koguti allkirju, et säilitada iseseisvus.

Haldusreform ei saa olla edukas, kui liitumisasju aetakse kiirustades, puuduliku või vale info najal ja oma inimesi kuulamata ning asju selgeks rääkimata.

Rabeda tõmblemise on omavalitsustele peale surunud haldusreformi algatanud valitsus ja riigikogu. Kiirustamine ja infopuudus teeb kõiki närviliseks.

Minu meelest tehakse haldusreformi toiminguid vales järjekorras. Ei ole normaalne, et väiksearvulised volikogud surutakse olukorda, kus tekib kiusatus kohalik arvamust üle varre saata.
Reformi alusdokumentidesse tulnuks kirjutada, et volikogule on kohustus eelnevalt välja selgitada oma kodanike eelistused ja selle põhjal astuda järgmisi samme. Nii oleks neil kogukonna mandaat, mis hoidnuks ära palju tüli.

Ent Eestis on omavalitsusi, kelle arvates rikub valitsuse kiirustatud pealesurutud haldusreform kohalike valitsuste põhiseaduslikke õigusi. Viis omavalitsust Tartu- ja Jõgevamaalt tellisid endise justiitsministri, praeguse advokaadi Paul Varuli juhitud meeskonnalt koostatud õigusliku ekspertiisi, mis nende kahtlusi kinnitab.

50 juristi koostöös valminud ekspertiis märkab põhiseaduslikku riivet nii liigses riigipoolses kiirustamises, sundliitmise ebavõrdsete tingimuste loomises kui ka 5000 elaniku piiri seadmises, mis ei iseloomusta kuidagi omavalitsuse haldussuutlikkust.

Kui riigile vastu hakanud vallad saavad riigikohtust õiguse, ei pea omavalitsused, kes tahavad iseseisvalt jätkata ja saavad majanduslikult hakkama, enam ummisjalu tormama kellegagi liituma. Kes tahab liitumist jätkata, need võivad sellega edasi minna.

Selline kohtulahend lööks kaardid uuesti segi, kuid aitaks omavalitsustes pingeid maandada, aega maha võtta ja uuesti rahulikult õigeid otsuseid kaaluda.

Haldusreformi ümber käiva tohuvabohu ilmestamiseks sobivad hästi läinud nädalavahetusel Paides arvamusfestivalil Euroopa Kontrollkoja liikme Kersti Kaljulaiu öeldud sõnad: «Eetiline riik ei mängi oma rahvaga. Enesekindel rahvas nõuab eetilist riiki. Eetiline riik toetab eestlase valikuid. Enesekindel eestlane teeb ise ennast õnnelikuks. Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba. Olema eestlane siin või mujal. Saama lapsi või elama teistsugust elu. Enesekindel riik lehvitab minejatele, saab kasu tulijatest ja tunnustab iga eestlast, olgu ta selleks sündinud või hakanud. Eetiline riik on tänulik oma kodanikele nende panuse eest ja pakub vastu tervist, haridust, kultuuri, vabadust.»

Ma arvan, et iga poliitiku peas sündinud reform on määratud põruma, kui see ei arvesta inimeste tahet, pole inimestega läbi arutatud ega tööta inimeste heaks. Seega pole veel sugugi hilja teha otsused, mida aastate pärast hinnates poleks kellelgi häbi.

Mida öelnuks president Meri keset Esnat?

1997. aasta 26. märtsi õhtul andis Jaapanist riigivisiidilt naasnud president Lennart Meri Tallinna lennujaama käimlas pressikonverentsi, kus kritiseeris lennujaama räpaseid peldikuid, mis jätsid riiki saabunud külalisele mulje, et siin elavad inimesed on mustad ja harimatud.

Aastapäevad hiljem assisteeris presidendile ajakirjanik Kalev Kesküla väitega, et 30 protsenti eestlastest pidavat olema mustad, 50 hoolikamad ja 20 protsenti puhtad.

«Hügieenikombed on kaasaegses maailmas ühed silmatorkavamad grupitunnused. Pestud inimesed kuuluvad kultuursesse ja valgustatud Lääneilma, räpasevõitu rahvad pimedasse idasse,» tulistas 1998. aasta arvamuslooks hinnatud kolumni autor Kesküla eestlaste uhkuse pihta.

Juba 1660. aastal trükitud eesti keele sõnastikus on toodud väljend «peltick» tänapäevaselt tuntud tähenduses.

1816. aastal ilmus J. W. L. Luce «Tervise Katekismuse Ramat», millest eestlased võisid emakeeles lugeda oma tervise eest hoolitsemise vajadusest ja moodustest, sealhulgas hügieenipidamise ja puhtuse tähtsusest.

Sellele vaatamata polnud talupoegadele asjalkäimise esteetilistel kategooriatel erilist tähendust ega tähtsust 20. sajandi esimese pooleni.

Eesti taluarhitektuurile omane rehielamu oli sajanditega välja kujunenud optimaalse eluaseme võrdkuju. Sisuliselt elas kogu majandusüksus alates pererahvast, sulastest kuni loomadeni koos ühe katuse all. Nii oli kõigil külg-külje kõrval suurem lootus külm talv üle elada.

Veel sajand tagasi oli käimla mõisaliku või linliku elulaadi osa, millele talurahvas oma igapäevaelus erilist kohta ei näinud. Talupojamõistus ei näinud mingit mõtet ekskremente kambrinurka kasti koguda, kui ihuhädadega sai otse heinamaad või põldu väetama kõndida.

Jõuliselt võttis eestlaste hügieeniprobleemidega tegelemise ette alles keiserliku Saksamaa okupatsioonivõim, mis 1918. aastal nõudis vastuvaidlemata igalt talupidamiselt kultuurset lahendust. Aasta vastu pidanud okupatsioonivõim sundis igasse tallu käimla ehitama, mis küll ei aidanud palju talupoegade mõtteviisi muuta.

Läinud sajandi 20. aastatel Eesti vabariigis koostatud sanitaartopograafia luges kokku, et keskmiselt 58,2 protsendil taludest olid peldikud olemas. Kodusel Järvamaal oli see protsent koguni vähem kui 50.

See näitas, et sama agaralt, kui muistse vabadusvõitluse ajal pesti endalt ristimisvett ja lõhuti öösiti päeval kerkinud ristiusu pühakodasid, lükati iseseisvuse tulles ümber pooled käsukorras ehitatud käimlad.

Lõuapoolikutele ei jäänud märkamata ka järgmine, 1930. aastatel oma riigi algatatud käimlakultuuri uuendamise puhang. Irvhambad avastasid, et riik pani peldiku isegi rahale: Toompea lossi kujutaval kahekroonisel mündil oli selgesti näha kindlusemüürist eenduv käimla, mida ajaloolased nimetavad danskeriks.

Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloog Heiki Pärdi tõdes, et Eesti taludes polnud käimlate igapäevane kasutamine veel 30ndate lõpukski üldlevinud. See viitas maal säilinud sajandeid vanale talupoeglikule maailmapildile, mis väljendus konkreetsetes arusaamades puhtuse ja mustuse kohta.

Tekib küsimus, kas sama maailmapilt on eestlasliku kultuuripärandina kandunud tänasesse päeva.

Foto: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX
Kahe nädala eest upitas üks Esna mees «Naabriplika» seriaaliga kuulsaks saanud bussipeatuse kõrvale oma kätega ehitatud viksi ja viisaka välikäimla. Isegi valge vaiba pani maha ja sametpehme tualettpaberirulli häda tundvaid teelisi ootama.

Viimastel suvedel Esnast läbi sõites on pea alati mõni siseturist bussipeatuses jalgu kõlgutamas või kaheliitrisest balloonist õlut lonksamas, et tõetruumat fotot saada. Ka eile nende ridade kirjutamise eel märkasin seal üht vihma trotsivat paarikest enekaid klõpsimas.

Bussi ootavad kohalikud tunnevad ninasõõrmetega, et Sokratest, Tola ja Inseneri jäljendavad teelised käivad kohmitsemas ka bussipeatuse varjuküljel. Aga kuhu neil asjale minnagi?

Esna raudteejaama kõrval kössitab lääpa vajunud avalik käimla. Meeste ja naiste sektsiooniga uhke paviljon jäi raudtee kadudes alles, kuid praegu ei tõsta sinna jalga keegi, kel elu armas.

Siseturistide avastatud Esna vaatamisväärsuse hügieeniprobleemile lennartmerilikult viidanud omaalgatuslik käimla, millest tehtud ülesvõte ületas uudisekünnise nii Järva Teatajas kui ka Postimehes, kadus samal päeval, kui lehed sellest kirjutasid.

Eks Kareda vallavõimud andsid lehe kaudu karmi ultimaatumi: miljöösse sobimatu ja kooskõlastamata putka peab kaduma ja nii ka läks. Seega hõljub Eesti kuulsaima bussipeatuse ümber miljööväärtuslik uriinihõng edasi.

Mis sest et Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloogi Heiki Pärdi hinnangul juurdusid kaasaegsetele arusaamadele vastavad tavad maarahva seas laiemalt juba möödunud sajandi 30ndatel.

Mis sest et kümme aastat tagasi avastasid naaberkülas Karedal miljööväärtuslikke ehituspärle hinnanud Eesti vabaõhumuuseumi teadurid 19. sajandi algusest pärit taluhoonest ilmselt vanima teadaoleva sisseehitatud käimla, mis oli tollal maarahva seas suur erand.

Avaliku käimla ümber on hiljaaegu lahinguid löödud maakonnalinnas Paideski, aga see on vähemalt Vallimäe veeres olemas, kui kellelgi jaksu ja tahtmist üle mäe uidata.

Külades pole ka moodsaid kaubanduskeskusi, kus saab oma asjatoimetusi õiendada.

Nädalavahetusel tegin peatuse Karksi-Nuia väikelinnas, kus keskväljakul on kaasaegne bussiootepaviljon ja 20 sendi eest saavad nii mehed kui ka naised end eraldi kabiinides kergendamas käia. Läbisõitvatele külalistele lihtne ja tänuväärne lahendus.

Statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et Järvamaal on 1473 leibkonda endiselt veevärgi ja 1801 pesemisvõimaluseta, see tähendab ka veekloseti puudumist. Veel 1989. aasta rahvaloendusel vastas meie kandi 3990 leibkonda, et elamises pole veevärki. Tualetis ei saanud vett tõmmata 5761 majapidamises.

Visalt, aga järjekindlalt kaovad maalt viimased jäljed eestlastele ainuomasest talukultuurist, sellest mustast ja harimatust, kui kasutada president Meri sõnu.

Põlisasukad asenduvad suvitajatega ja maale rahu ja vaikust otsima tulevate moodsate hõimlastega, kes ripuvad nabanööripidi üleilmses arvutivõrgus, vaatavad satelliidilt sadu telekanaleid ja tõmbavad reklaamipauside ajal tualetis rahulolevalt vett.

Aina vähemaks jääb neid inimesi, kes plaksutavad vaimustunult käsi, nähes küla vahel nõgise rehetoa hõngulisest talutarest koidikul trotslikult kapsavagude vahele silkavat põliseestlast.

Läbisõitvale külalisele on elementaarne, et asula, mis naudib laiemat tuntust, pakub talle paremaid tingimusi kui piinlikult bussipeatuse taha hiilida.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3784819/mida-oelnuks-president-meri-keset-esnat

Kas ta on tagasi?

«Tead, enne jaanipäeva istus ühel õhtul suur karu su aia ääres, pidasime abikaasaga auto kinni ja vaatasime teisega mõnda aega tõtt. Vaat´ ei tulnud pähe pilti teha, aga uduses õhtuhämaruses poleks sellest midagi välja tulnudki,» üllatas eelmisel nädalal hekipügamise juures mind Esna teises otsas elav Raivo.

Külanaaber tundis huvi, kas mu lambad on ikka alles. «Alles,» sülitasin kolm korda üle vasaku õla. Tagantjärele mõeldes isegi ei meenu, et mõni lambuke oleks ärevuse märke ilmutanud. Ju olid nad naabrioti askeldustega juba niivõrd kohanenud.

«No nii! Seda ma kahtlustasin,» oli minu esimene emotsioon karu olemasolule kinnitust saades. Juba juuni algul avastasin maal oma maja tagant paar laialipillutud kontidega, ilmselt katku küüsi langenud metssea korjust.

Minu naabrid: rebased

No milline meil elutsev metsloom suudab niimoodi emise rümpa tuuseldada? Igaks juhuks helistasin sõbrast jahimehele Hannesele, kelle vastus oli ühene: «Karu.»

Eelmise nädala lõpus rääkis Öötlas elav Anneli, et nad sõitnud ühel varahommikul Jõgevale naiste tantsupeole, kui minu ja naabrimaja vahel põllul jooksis üle tee suur tume loom. Esimese hooga arvanud naised, et koer, aga lähemale jõudes tundsid ära üle heina kõrguva mesikäpa turja.

Natuke teeb kadedakski, et üleaedsed jutustavad karust, aga meil endil on tagaaia gastroleerija jäänud oma silmaga tabamata. Olen nüüd metsas küll lahtisemate silmadega uitamas käinud, kuid metsiku õunapuu ubinapuru ja mulda vajutatud käpajälg on kogu saak.

Karu pole edev loom. Kui ta käärinud õunu mugides just ülemeelikult kuraasikaks pole muutunud, käib ta võimalusel inimestest suure kaarega mööda.

 «Kas ta on tagasi?» küsis pesamuna, kui rääkisin perele uusi uudiseid meie maakodu ümber tatsavast karust. Poiss mäletas, et olin varem jutustanud ühest noorest isakarust, kes 2005. aastal meie maja taga metsas terve suve uitas.

 Minu naabrid: metssead ehk mis neist peale karu söömaaega järele jäi

Toonase karu kakahunnikuid olid kõik kohad täis ja mõmmi seedimise eripära tõttu oli näha, et tüüp maiustas suve arenedes sitikate, viljapeade, maasikate, vaarikate ja vastu sügist kreekidega. Ka olid sel suvel segi tuuseldatud ümbruskonna sipelgapesad ja lahti kaevatud maamesilaste urud.

Laiaks astutud mutihunnikutel jälge mõõtes ja suurulukite asjatundja Peebuga arutades pakkus viimane, et tegu on noore ema juurest ära aetud isasega. Praeguse uitaja käpajälg on oluliselt toekam, suurem kui minu kämmal, mille mõõtmiseks jäljepõhja sättisin.

Ütlesin pojale, et ei saa välistada toonase metsalise tagasipöördumist. Eestis olla umbkaudu ainult 700 karu, nii et mine tea. Elab karu ju looduses vaat et 30aastaseks ja 11 aasta tagune metsaott peaks praegu olema parimas eas.

Värske viide rahvastikuregistri andmetele näitab, et Järvamaalt lahkus poole aastaga taas veerandsada inimest. Maal on inimesi jäänud väheks. Kui sõidan Paidest maakoju Esnasse, on tee ääres näha kümmetkonda viimastel aastatel sisse vajunud katust.

Mul on meelde jäänud kultuuriajaloolase David Vsevjovi kunagine ütlus, et Eestimaa on nii väärtuslik, et kui ka me ise ei oska seda hinnata ja maa maha jätame, tuleb meie asemele keegi teine, aga maa kindlasti tühjaks ei jää. Ennekõike pelgame pagulasi ja esisisade maadele tungivaid võõraid sõjakaid hõime, kes meie võssakasvanud külad matšeetedega välja raiuvad ja maa uuesti üles harivad.

Viimased külades elavad inimesed aga teavad, et kahejalgsest liigikaaslasest sagedamini võib külatanumal vastu uidata mõni neljajalgne. Ega need muidu inimest vist pelgagi, kui viimasel just püssirohusuitsust tulerauda käes ei ole.

Veel mullu sügiseni kohtasin sageli kahte kesikukarja koos kantseldavat emist. Notsud vaatasid naabri kaerapõllu servas hõikuvat mind kui narri ja jätkasid mõnekümne meetri kaugusel rahumeeli kaerapõllu rullimist. Katk kattis nendega aga karule peolaua.

Sel kevadel vaatasin tõtt naabruskonnas tühjana seisva taluhäärberi vundamendi alt piiluva uudishimuliku rebasekutsikaga. Tema oli kodus, mina sissetungija.

Õhtul maja taha sihile jalutama minnes võin kihla vedada, et kohtan tallega metskitse ning õhtuvidevikus paugub lepikus häält puhtaks sokk.

Eelmisel nädalal maja juures metsas maasikal käies kuulsin selja tagant kellegi köhatust, nagu oleks ratturile kärbes kurku lennanud. Ringi keerates nägin kahte minu tegemisi jälgivat nugist, kes peagi minust tüdinesid, pea ees puu otsast alla vonklesid ja metsa omi asju ajama kadusid. Neil oli jooksuaeg.

Minu naabrid: nugised

Paari päeva eest napsas aiamaal meie nina all keegi kulliline väikese põõsalinnu ja liugles saagiga majesteetlikult metsa poole. Oma õuemurul tähtsa näoga kalpsavatest haavikuemandatest ma üldse ei räägi.

Tabasin end mõttelt, et oleme metsarahvaga nagu naabrid muiste: kohtame üksteist argitoimetustel, noogutame ja jätkame pooleliolevaid askeldusi. Ainult et ükski minu metsik naaber ei tea, mis nägu on keskkonnaminister. Neid ei huvita, kummale poole vald liitub ning kes on külavanem.

Minu naabrid: kes kaevas uru?

Paari aasta eest tekkis meil sõber Jannoga ülemeelik mõte mõnel õhtul ajada Kosele püsti asulalõpu liiklusmärk, kus punase jutiga oleks läbi kriipsutatud sõna «Eesti».

Märk pidi tähistama, et sealt edasi sõidab igaüks džunglisse juba omal vastutusel. Kuigi tulp jäi meil püstitamata, eemaldub riik maalt jätkuvalt ja koondub Tallinna ning veel paari viimasesse suuremasse kantsi.

Ehk mäletate, et samal ajal kui maanteeamet teatas maakonnakeskustes tegevuse lõpetamisest, kuulutas üks riigikogu liige avalikkusele rõõmusõnumit Eesti saamisest kosmoseagentuuri täieõiguslikuks liikmeks? Kuidagi groteskne.

Eesti on suur riik. Eesti rahvale liiga suur riik ja iga aastaga aina virtuaalsem. Kui ka kõik inimesed kolida Tallinna, jääks selle linnriigi asustustihedus Lääne-Euroopale siiski alla.

Kui meie inimesed ei vaja enam 45 000 ruutkilomeetrit, on päris hea valik, et lahkuvate inimeste asemele tulevad tagasi need, kelle arvukust jahimehed ikka veel piirata püüavad. Minu meelest on nad päris toredad naabrid.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3768935/kas-ta-on-tagasi

«Ich bin ein Isländer!»

1963. aastal mõni kuu pärast Berliini müüri kerkimist avaldas USA president John F. Kennedy nõukogude piiramisrõngasse jäänud Lääne-Berliinis kõneldes sakslastele toetust öeldes: «Ich bin ein Berliener!»
 

Läinud pühapäeva õhtul kehastusid paljud jalgpalli EMi teleka ette vaatama sättinud eestlased sarnast solidaarsust tundes islandlasteks.

 Eyjafjallajökulli jalamil.

Samasugust meeleolu teiste riikide sportlaste toetamisel mäletan oma kaugest lapsepõlvest. Meenub, millise õhinaga elasid kõik jäähoki MMi vaadates kaasa soomlastele või ükskõik kellele, kes Nõukogude Liidul selja prügiseks tegi.

Oma rahva luhtunud püüdlused elati hasartselt eduks mõne teise väikse rahva koondisele pöialt hoides. Toona polnud eestlastel oma lipu all tiitlivõistlustele asja, sest meil polnud iseseisvat riiki. Nüüd lehvib sinimustvalge vabalt, aga ei kanna meie oma tiivad või lonkab vaim.

Oleme väike riik, mis on harjunud ebaeduga. Väga kergelt tuleb meil allaheitlikke põhjendusi, et suurte ja võimsate kuulsustest tulvil meeskondade vastu me niikuinii ei saa. Kord kärss kärnas, siis maa külmund.

Käimasoleva jalgpalli EMi finaalturniiril tõestasid Eestist neli korda väiksema rahvaarvuga islandlased, et ka kõige väiksemad ei pea kellegi ees tundma aukartust ega väristama jalga. Kui endal on vaim tugev, pole alistamatu ükski nimekas koondis, kus üks mängija on jalgpalliturul rohkem väärt, kui väikeriigi meeskond kokku.

Vaatamata veerandfinaalis prantslastele allajäämisele on Islandi koondisest saanud vapper ja südikas legend. Ent selle koondise edu taga on rohkem kui 23 mehe ponnistus. Islandi koondist tribüünidele toetama tulnud tuhandete kaasmaalaste sõjahüüd «Huh!» ja käteplaks näitas nende ühtsust ka siis, kui veerandfinaalis oli mäng just lõppenud 5 : 2 kaotusega.

Olen Islandil käinud korda kolm ja tean, kuidas väikses kogukondlikult toimivas riigis omasid toetatakse. Kui keegi on liustikel eksinud või sattunud hätta laavaväljadel seigeldes, jäetakse töö, äri või muud argitoimetused kõrvale ja minnakse kui üks mees appi.

Täpselt samamoodi väljendus Islandi kokkuhoidev ja üksteist toetav elustiil Prantsusmaa võimsamatel areenidel riigi koondisele kaasa elades. Karmides arktilistes oludes pole võimalik isetsedes ellu jääda.

Oma peaaegu 20 aastat jooksul tehtud Islandi-käikudelt tean ka, kui palju on neil selle ajaga lisandunud uusi jalgpallistaadione ja kui süsteemselt riik sportimisvõimalusi arendab. Kõik Islandi lapsed käivad jalkatrennis ja ma ei pea silmas üksnes poisse. Lapsi haarav ja vanemaid nakatav üldrahvalik süsteem on võrseid ajanud juba oma 15 aastat.

Nii on islandlaste tõus jalgpallitaeva imetlust väärivate tähtede sekka üldrahvalik ettevõtmine, mitte üksikute entusiastide ennastsalgav punnimine. Lisaks sellele, et islandlased on andunud jalkafännid, ootavad neid kodus EMi ajaks varna riputatud putsad.

Need on põhjused, miks tuhanded ja tuhanded islandlastest jalkafännid panid võistluspaigal oma sõjahüüuga staadioniõhu võimsalt värisema ning üleminekumängude esimeste vastaste inglaste põlved muutusid pehmeks.

Kas selline üldrahvalik jalgpallivaimustus ja tugitoolispordi lemmikust väljamurdmine on võimalik ka Eestis? Skeptikud ütlevad, et oleme meeskonnamängudeks liiga egoistlikud.

Ent korvpallurite 25 aasta tagused meheteod NSV Liidu meistrikulda võites või lähiajaloo kõrged kohad EMil? Äsjane võrkpallurite tõus Euroopa liigast maailmaliigasse?

Lõppeks poleks Eesti kunagi vabaks saanud, kui vabadussõjas oleks nappinud julgust endast kordades arvukamale väele vastu seista.

Minu ema ja tema teised Esnas elavatest memmedest eakaaslased mäletavad sõjajärgseid aegu, kus väljal, kus praegu lokkab jälle vili, viskasid kohalikud mehed eelmise sajandi neljakümnedate lõpul valmis täismõõtmetes jalgpallistaadioni.

1964. aastal välja antud Paide spordialmanahhist on lugeda, et ka toonaste Esna küla staadionil rassivate vutimeeste ridades olid nagu islandlastel või Fääri saarte meeskonnal arst, mölder, metsnik, pagar, jaamakorraldaja jne.

Viis aastat hiljem, 1953. aastal tulid Esna jalgpallurid Eesti maanoorte meistriks. Seitse Esna Jõu parimat mängumeest arvati Eesti NSV maanoorte koondvõistkonda, kes käisid tegusid tegemas ka üleliidulistel tööjõureservide võistlustel.

1956. aastal võtsid sama meistritiitli türikad ja neist sai omakorda Eesti maanoorte koondise selgroog.

Ega me tänapäeval ole kehvemast puust. Meenutagem kasvõi, kuidas kümmekonna aasta eest algas Paide linnameeskonna peadpööritav ronimine Eesti meistriliigasse, kus igal aastal võideldi end liiga jagu kõrgemasse seltskonda. Eesti koondises on mänginud ja mängib mitu Järvamaalt sirgunud jalgpallurit ning treenerid teevad tublit tööd.

Kui rahval on tahet vaimustuda ja riigil pakkuda tuge, mis on suurem kui õlalepatsutus, siis vaevalt meil on puudus materjalist, millest sitkeid mängumehi koondiste kaupa vormida.

Eesti rahvuskoondise üksikud sähvatused EMi finaalturniiril mängivate riikide vastu näitavad, et tuleb rohkem puid alla panna ja riiklikult loobuda mõtteviisist, et vuti tagumine nagu iga muu spordialal tippu pürgimine on igaühe isiklik hobi.

Aga seni, kuni meie riigiisad kukalt sügavad ja senti pooleks saevad, saab homme minust ja paljudest teistest «islandlastest» waleslane.  Nagu kõlab anekdoot: « Inglane, šotlane ja iirlane läksid baari ja võtsid pindi õlut. Waleslane ei saanud minna, sest ta on ikka veel EMil.»

http://jarvateataja.postimees.ee/3753139/ich-bin-ein-islander

Veel kord Jukust ja Juhanist

«Mis me teiega peale hakkame?» pinnis Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsiooni eriala vastuvõtukomisjon 2014. aasta kesksuvel keskmisest tudengikandidaadist oluliselt hallima peaga sisseastujat ehk mind.

25 aastat meedia- ja kommunikatsioonijuhtimises karastunud inimesele tohtis ülikooli lävepakul sedaviisi peale põrgata küll, et mõõta veteranist sisseastuja motivatsiooni kehastuda akadeemiliseks noviitsiks.

Eile lõpetas Juhan ülikooli ja piiluv Juku läheb septembris 1. klassi.


Õigupoolest sain jala sama ülikooli ukse vahele juba paari­kümne aasta eest, kuid pärast kaheksat aastat punnimist sain aru, et minule on õiglus õigusest olulisem ja sinna need juura­õpingud jäid.
Ent kui rääkida järjepidevusest, siis matriklinumber, mille sain aastal, kui enamik mu kursusekaaslasi sündis, sai mu kätte ka uuele erialale õppima asudes.

Vanuse poolest võinuksin olla teist perioodi Eesti president. Selle asemel lippasin ülikooli päevases õppes koos noorte koolikaaslastega auditooriumist auditooriumi.

Just nagu Brad Piti kehastatud imelist filmielu elanud Benjamin Button, kes sündis kinolinal raugana ja kulges elus tagurpidi vaimult küpsedes ja kehalt aina rõõsamaks muutudes.

Oma kursus hammustas ruttu läbi, et vaatamata sünniaastast tingitud iseärasustele olen samasugune elurõõmus poiss, kuigi  näen põlvkonna jagu eakam välja.

Vanemate kursuste tudengites tekitas minusugune anomaalia vähemalt semestriks segadust, pannes koolis mitme ringiga ees olevad õppurid värsket rebast fossiilile kohase aupaklikusega teietama.

Mäletan, et Economikumi sööklas ei söandanud ülerahvastatud lõunatunnil minu lauda istuda ükski teine tudeng. Samasugust privaatsust nautis kõrvallauas majandusprofessor Olev Raju.

Kursusekaaslased võtsid rahulikult, et nende kursusevend kõlbas ajakirjanduse ajaloos, praktilises suhtekorralduses või mõnes muus aines elavaks eksponaadiks ning kippus vahel pajatama lugusid möödunud aegadest.

Sõrmedest tuleb puudu, et kokku lugeda aineid, kus sain loengus õppejõududelt «eetrikeelu». Mõistan, et pedagoogid hoolitsesid, et auditoorne kohtumine ei kujuneks kahe kogenud inimese dialoogiks, mille varjus saab ülejäänud publik sotsiaalmeediasse nokitsema vajuda.

Eelmisel kevadel tõusid mul organisatsioonikommunikatsiooni teooria esimeses loengus kulmud päris kõrgele, kui auditooriumi ette astus õppejõud, kellele 15 aasta eest olin olnud praktikajuhendaja.
Sorisin kiirelt mälu kaugematest soppidest karmavõlga otsida, kuni mõistsin, et elukestva õppe üks voorusi on, et õppija ja õpetaja võivad korduvalt kohti vahetada.

Miks ma sellest kõigest pajatan mõni päev enne jaanipäeva, kui inimesed pigem rehkendavad, kas Võrru võidupüha paraadi vaatama minnes põigata ka Valka kesvamärjukese järele?

Eks ikka selle pärast, et nominaalmahuga ettenähtust ahnem õppimine viis selleni, et tänavu kevadeks oli mul õppekava läbi võetud. Küllap tegi seitsmepenikoorma saabastega läbi kooli lippamise lihtsamaks uute teadmistega segatud vana rasv ja elukogemus, mis õnnestunud kokteilina tõi kuhjaga häid hindeid.

Juhtus, et eelmisel kevadel pidasid õppejõud mind isegi kursuse parimaks tudengiks. Küll mõni poiss on ikka hilisema avanemisega!

Täna saan kahest viimasest kooliaastast rääkida kui meeldivast mälestusest. Eile hommikul pidasin alma mater`i sammaste taga mulle usaldatud lõpukõne, võtsin õppeprorektorihärralt vastu diplomi ja kogusin uhke lillesülemi.

Korraks oli selline tunne, nagu oleks lapsepõlv läbi saanud. Kummaline on sedasi mõelda pärast koolides käidud 22 õppeaastat.

Minu nooruses oli tavaline, et vanemad lootsid lastelt oma luhtunud unistuste täitumist, kui heast haridusest rääkida. Tänapäeval ei pea see nii olema.

Nii pole ma ainus, kes keskealisena uuesti ülikooli lippab. Elukestev õpe on saamas enesestmõistetavaks. Kuis teisiti, kui maailm muutub pöörase kiirusega?

Legendaarne ansambel Ruja rõkkas kord laulda: «Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Mida Juhan ei tea, seda ta salgab.» Refrään leierdas, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Olgu siis peale. Miski minus kripeldab läheneva 1. septembri peale mõeldes.

http://jarvateataja.postimees.ee/3738971/veel-kord-jukust-ja-juhanist

Separatismitont käib mööda Järvamaad

Kui president Ilves just peent nalja ei visanud, siis võiks Eestist saada tulevikus ehk isegi vabade riikide vääramatu liit.

Nimelt soovis president Toomas Hendrik Ilves läinud nädalavahetusel oma kodukandis Mulgi päevadel kõneldes kohalikele peatset oma riiki, tõsi, mööndusega, et sündigu see Eesti Vabariigi koosseisus. Kas mulkidele passiks rahvavabariik või kuninga oma, ametiaega kokku tõmbav riigipea ei selgitanud.

Eestis on niigi hulk sesoonseid, kulinaarseid ja tont teab mis pealinnu. Ehk on tõesti aeg teha kvalitatiivne hüpe ja moodustada pealinnade juurde ka riigid? Tallinnast ja Edgar Esimesest on ju lõõbitud aastaid. Ka maakonnata setodel on juba ammu oma kuningriik.

Paarikümne aasta eest valitses Väätsa päritolu mees Kirill kuningana Torgut ja tema nimi ei kõlanud sugugi kehvemini kui eksootilise Kurrunurruvuti saarte kuningas Eefraimi oma.

Koidikud on meil siin veel vaiksed. Foto: Urmas Glase.

Ons Mulgimaa rüppe Ärmale taanduval Toomas Hendrikulgi unistus Mulgi riigi troonilt teha uusi, väikseid ja võidukaid retki vana Liivimaa lõunaprovintsidesse? Võta sa kinni.

Muinasaegne Eesti kubises vürstiriigi moodi maakondadest. Järvamaa lõunapoolsetel üleaedsetel oli korraks keskaegne kuningriik pealinnaga Põltsamaal.

Möödunud sajandi alguses proovisid Vaali mehed Koeru kihelkonnas teha vabariiki ja said nuuti. Pealikud rivistati jututa seina äärde nagu teised 1905. aasta revolutsiooniks nimetatud rahutuste ajal mujal Eestis sündinud vallasuuruste vabariigikeste juhid.

Kui Euroopas laiemalt ringi vaadata, on viimastel kümnenditel sündinud väikseid vabariike igasuguseid: Abhaasias, Dnestri ääres või Kosovos. Viimatised sünnitised on Krimmis, Donetskis ja Luganskis.

Kui Kosovo kõrvale jätta, siis ülejäänute juures on mängus Venemaa niiditõmbajate käsi ning neid nimetatakse kõhklemata separatistlikeks ja terroristlikeks.

1905. aasta õnnetu lõpuga vabariigikesed sündisid protestiks keskvõimu vastu. Sarmaatia steppides täristatakse nüüdisajal relvi geopoliitiliste ambitsioonide pärast.

President Ilvese julgustatud Eesti provintsiaalsed riigikesed on kultuurilised katsed anda uut elu regionaalsete etniliste gruppide murdepõhisele identiteedile.

Sestap ei usu ma, et kaitsepolitsei tõttab Viljandi taha põhiseadusliku korra kaitseks erisalku saatma. Ent kui riigipea asemel tõuseks kõnepulti keegi teine ja räägiks sama juttu näiteks Narvas, oleks olukord ilmselt naljast kaugel.

Järvamaa häda on selles, et oleme Eesti riigile juba loovutanud riigikeeleks oma murde ja vaevleme seetõttu nüüd identiteedi otsingul, kus vähesed tunnevad muret, et Järvamaa kokku kuivab.

Nõukogude ajal ja omariikluse taastudes oleme loovutanud maalahmakaid küll Raplamaale, Harjumaale ja kõige rohkem Lääne-Virumaale. Tänapäeval pole peale kihelkonnapõhiste rahvarõivaste ja kirikutornide ülemäära palju, mis neid lõtvunud sidemeid igaaastasest laulupeost tihemini pingutaks.

Vaevalt, et meid lohutab värske uudis, et rebeneb ka Läänemaa.

Samal ajal kui mulgid hullavad mõttega oma riigist, püüavad järvakad tirida maakonda kolmeks tükiks.

Türikad peavad rahulikult peenikest naeru ja nopivad juurde ehk mõne naabersiilu. Paidekad ja maakad heitlevad raevukalt ülejäänud maakonna jagamise pärast.

Kokkuvõttes näitab valdade ja külade pärast peetav heitlus, et maakonnakeskus Paide pole ennast piirist piirini aktsepteeritava keskusena tõestanud ning kaotab raekoja võimutapluse pärast autoriteeti veelgi.

Minu koduvalla Kareda lehes hirmutavad maakad oma inimesi Paidega, nagu Donetski rahvavabariigi juhid räägivad Kiievi huntast ja nende õudustegudest. Pole ime, et selline demagoogia ajas raevu maavanem Alo Aasma.

Hirmutamise põhjuseks on mõjutada allkirjade kogumist petitsioonile, mis viiks Esna, Öötla ja Vodja maakate alt Paide suurvalla rüppe.

Järvamaa eksiilis ehk Tapa ihub hammast Ambla kandile ja sajad kohalikud inimesed on oma allkirjaga seda mõtet toetanud.

Imavere valla ühinemisel Paidega seisab ees maakatele truudust vandunud Koigi vald. Maismaaühenduse loomiseks on vaja neilt üle meelitada Prandi küla. See tundub lihtsam, kui venelastel läbi Lõuna-Ukraina Krimmi murda.

Kuuldavasti on Väätsa valla Türi poole kaldudes mässumeelt kasvatamas Reopalu ja Röa, sest nende koduaknast paistavad Paide tornid, kuid mitte Türi omad.

Kas näeme Järvamaal väikseid separatistlikke paari küla suurusi rahvavabariike oma keskvõimust lahti löömas ja palumas ennast liita naabritega, näitavad paar lähikuud.

Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3725453/separatismitont-kaib-mooda-jarvamaad