Auto on suremas, elagu auto!

Saksamaa parlamendi kodades ringlev plaan sisepõlemismootoritega sõidukid hingusele saata kõlab kui Vene tsaar Tarass Bulba ütlus oma pojale: «Mina sinu sünnitasin, mina su tapan!»

Kui Saksamaa Liitvabariigi parlamendi ühe koja otsus peaks järgmises kojas kinnitust saama, ei veere 2030. aastast selle riigi autosalongidest välja enam ühtegi sisepõlemismootoriga sõidukit.

Esimese ehmatusega võiks arvata, et Saksmaa riigitüüri juurde on pääsenud tehnika võidukäigule altkulmu kiikavad tegelased, kes on otsustanud oma kuulsate kaasmaalaste, 1876. aastal sisepõlemismootori leiutanud Nicolaus Otto ja 1885. aastal selle vankri jõuallikaks nuputanud Karl Benzi leiutised poolteist sajandit hiljem inimkonna suurimaks eksimuseks kuulutada.

Küllap jääb sisepõlemismootorita auto ikkagi autoks.


Ons sakslased peast põrunud ja tahavad ajalooratast keerata tagasi aega, kus päevateekondi mõõdeti hobuse jaksuga suuremaid vahemaid läbida?

Mis saab sakslaste 1930ndatel rajatud maailma esimestest kiirteedest ja selle eeskujul üle Euroopa ja maailma rajatud teedevõrgust?

Kas ka meie peame hakkama häbenema mõnes ürikus toodud teabekildu, et Eesti territooriumile 1895. aastal siginenud esimene jõuvanker kuulunud Paide kreisiametnikule?

Tegelikult on sakslaste mõistus korras. Radikaalsete avalduste taga on riiklikult võetud siht asendada vanad head bensiini ja diislikütusega tuksuvad autod elektriautode vastu.

Kevadel otsustas Saksa valitsus 60 000 eurost kallimate elektriautode ostjatele maksta koguni tootjatega kahasse peale 4000 ja hübriidauto soetajatele 3000 eurot.

Selle meetmega loodetakse 2020. aastaks Saksamaa teedel näha vähemalt miljonit elektriautot. Veebruari seisuga oli sakslastel elektriautosid koos hübriidjõuallikaga masinatega 55 000, mis on autode üldarvu silmas pidades piisk meres. Seega on sakslastel paariks järgmiseks aastaks võetud tõsine eesmärk.

Eelmisel nädalalal arvasid ETV hommikuprogrammis «Terevisioon» kodumaised teadusmehed, et sakslased on võtnud ette liiga jõulise ja suure tüki. Nende meelest on praegu toodetavate elektriautode liitiumioon­akud liiga väikse mahtuvuse ja väikese töökindlusega, et neist oleks tõsiseltvõetavat alternatiivi sisepõlemismootoritele.

Ent ka nemad möönsid, et bensiini ja diisliküttega sõitvate autode tootmise lõpetamine on aja küsimus ja fossiilsetel kütustel tugineval tsivilisatsioonil on jäänud piiratud aeg alternatiive otsida. Kuskilt tuleb ots lahti teha, vaja on veel tõhusamaid tehnoloogiaid, mille kallal juba töötavad ka Eesti ettevõtted.

Tuhanded targad maailma eri paigus murravad juba aastaid pead, mis saab mitte väga kauges tulevikus, kui fossiilsete kütuste varu maailmas hakkab pöördumatult otsa saama.

Harjumuspärase elustandardi säilitamiseks nähakse abi alternatiivsete kütuseliikide, ennekõike taastuvenergia nagu tuule-, hüdro- või päikeseenergia kasutamist.

Samavõrd oluline moment kui alternatiivide leidmine laepirni hõõgvel hoidmiseks on transpordi ümberkorraldamine elektrijõule, mis nõuab sõidukite tarbega kohandumiseks suurt salvestusmahtu.

Sotsiaalteadlased hoiatavad, et kui seda lähima 50 aastaga ei õnnestu saavutada, siis on praegune maailmakorraldus ja majandusmudel määratud hukule.

Ebaõnnestumise hind võib olla kapitalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine, diktatuuride taasteke ja muud mustad stsenaariumid. Liiga palju on maailma ajaloost tuua näiteid, kus tsivilisatsioonid on hukkunud oma arengu tipus.

Kaasaegne inimene, kes on harjunud end pidama kõikvõimsaks usub veel sinisilmselt, et küll mõeldakse midagi senise tarbimispeo jätkamiseks välja. Ka praeguse rahvusvahelise poliitilisest olukorra tõttu madalaks surutud nafta hind mõjub uinutavalt.

Kunagi keerati jõgesid tagurpidi voolama ja saadeti inimesi kuule. Küll aitab hädast aatom, kuulutas veel hiljuti inimkonna optimism uut õitsengut.

Paraku on tuumaenergia keskkonnale sama ohtlik kui ahju aetud või sisepõlemismootorile joodetud fossiil. Viimase paarisaja aastaga on inimkond planeedi loodust kõvasti solkinud.

Kui tahame oma maailma elamiskõlblikuna tulevastele põlvedele edasi anda, siis polegi suurt valida, kas kobida tagasi savionni või meelitada tuul ja päike praeguste autode paagitäiega võrreldava efektiivsusega akusid laadima.

Hoiame sakslaste algatusel silma peal, küllap siis sõidame veel.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3884315/auto-on-suremas-elagu-auto

Presidendi valimine kajakasupi retsepti järgi

Tänavusel arvamusfestvalil rääkisin Vallimäe kaugemas servas Vabaerakonna esimehe Andres Herkeliga ilmaasjadest. Meiega liitus Herkelile tuttav Euroopa Kontrollkoja liige Kersti Kaljulaid, kes oli äsja ühel arutelulaval öelnud, et eetiline riik ei mängi oma rahvaga.

Vaagisime festivali teemasid ja korraldust ning veeretasime sundimatut juttu, nagu seda ikka teevad suvesoojal päeval juhuslkult kohtunud inimesed. Mäletan, et Kaljulaid oli oluliselt emotsionaalsem, kui me teda viimaste nädalate teleekraanilt oleme harjunud nägema. Vaevalt oskas keegi siis aimata, et kahe kuu pärast on üks sellest seltskonnast Eesti Vabariigi president, inimene, kelle iga samm on üldsuse tähelepanu all ja kaamerate vaateväljas.

Seekordsed presidendivalimised olid üldse imelikud. Mõneti meenutas see kajakasupi keetmist, kus erakonnad viskasid üldsuse ette rappimiseks viis kandidaati. Vaesekestelt kitkuti sulgi kevadest saati, visati külma vette, keedeti ja riisuti vahtu.

Autori foto.


Vaikne tuli hõõgus poti all kuid. Augusti lõpus kallati vesi ära, tiriti kandidaadid kastrulist välja ja sätiti riigikogu ette. Parlamendisaadikud mekutasid neid paar päeva ja tõdesid, et ega neist ükski veel süüa sünni.

Presidendikandidaadid kallati uuesti külma veega üle ja keedeti veel kuu aega. Vahepeal pandi ikka pipart ja loorberit, näpuga soola. Septembri lõpus õngitseti kandidaadid valimiskogu ette ja lasti leemekulp uuesti ringi käima. Prooviti mitu korda, aga mitte kuidagi ei jäänud sõelale pala, mis ühe jagu rohkem kui pooltel kohaletulnutest oleks keele alla viinud.

Veelgi enam. Kui suurem osa proovis kokkade serveeritud leeme juures teha maiat nägu, siis 60 valijameest jooksis nina kinni hoides ja öökides valimiskasti juurest kriipsugi sedelile tõmbamata minema. Neist piisas, et kogu supitegu leent selgineda lastkmata ja tükis pajaga üle aia visata.

Nii poliitikute kui ka üldsuse seas hakkasid aina valjemini kõlama hääled, mis tunnistasid senise presidendi valimise korra mädaks ja nõudsid koos sisuga ka poti minemavisakamist. Käredamad soovinuks potile veel paar korda järele joosta ja seda uuesti ja uuesti minema visata.

«Ajagem vusskokad pliidi äärest eemale ja laskem valimis­urnide juurde kodust seapraadi moorida mõistvad pereemad ja kartulite praadimisele spetsialiseerunud pereisad! Rahvas peab ise saama endale presidenti teha,» nõudsid nad.

Ajaloost leiab näiteid, kus riik on langemas kaosesse, võimu- ja ametikandjad on kaotanud lootuse ja vaatavad käed põlvedeni rippu apaatselt, kuidas riik nende ümber kokku variseb.

Just sellelt pinnalt tõusis 1429. aastal saja-aastases sõjas Jeanne d`Arc Prantsuse väe etteotsa, et viia ellu pühakutelt saadud ilmutuslik ülesanne ajada inglased maalt välja ja aidata kuningas troonile.

Küllap on liig võrrelda nelja lapse ema ja vanaema Orleansi neitsiga. Ometi leidsid riigikogu vanematekogu aksakallid, et viimase kuu-paariga poliitikas lahvatanud isekus, vaen ja rivaalitsemine tuleb maha matta ja viie päevaga leida Eestile imetegija. Seda oli kõigest päeva jagu vähem, kui kulus taevataadil kogu maailma loomiseks.

Kersti Kaljulaidi kiirkorras presidendiks tuunimist serveerisid Toompea poliitrühmitused erakondade kokkuleppena, mis taastab kodurahu ja heastab inetuks kiskunud eelmised valimisvoorud.

Eile ametisse astunud riigipea on andnud sõna olla erapooletu ja kõikide alamate president sõltumata nende ilmavaatelistest eelistustest.

Ta on lubanud olla seal, kus Eestis on probleeme, rääkimas inimestega. Meie vastne president on tark ja erudeeritud naine, tema mõttevahedust on võrreldud eelkäija Lennart Meriga.

Viimane nädal on tekitanud skeptikutes küsimusi, kas kõik on nii ilus, nagu räägitakse, või on ikkagi presidendi selja taga toimetamas mõni kitsam tagatuba.

Kohe tuletati meelde, et vastne president on kunagi kuulunud IRLi ja olnud peaminister Mart Laari nõunik. Eelmine nädal tõi teate, et presidendi kantseleid hakkab juhtima sama erakonna hiljutine peasekretär.

Ka IRLi endise peaministri ja esimehe Juhan Partsi sujuv määramine Kaljulaidi asemel uueks kontrollkoja liikme kandidaadiks, mille üle varem kõvasti piike murti, jätab mulje, nagu näeksime jäämäe veepealset osa.

Eile riigikogus peetud kõne annab lootust, et presidendil on soov olla riigi eetilise ja aatelise vaimu kandja. Oma sõnade tõestamiseks on vaja malbel häälel ja emotsioone peitval presidendiproual hakkata ennast väga veenvalt kehtestama ja karismat rahvale näitama.

Palju jõudu talle selleks!

http://jarvateataja.postimees.ee/3867471/presidendi-valimine-kajakasupi-retsepti-jargi

Kui ma viimati surmasõlme tegin

«Kuidas teil tervis on?» küsis piloot õppelennuki JAK 52 kabiini vabale istmele rihmadega kinni tõmmatud ajakirjanikult kuskil Koigi lennuvälja kohal taevas tiirutades.

Vastus «Hea!» tähendas, et hetk hiljem ei saanud 22aastane lõbureisija enam aru, kus on taevas, kus on maa. Kabiini kuplist vilksas murdosa sekundiga kord roheline, kord sinine vaade.

Tervis oli tõesti hea, sest ajakirjaniku sisikond ei teinud peadpööritava vigurlennu peale teist nägugi.
See ei olnud veel kõik. «Tahad ise lennata proovida?» kõlas kõrvaklappides tuntud lennuinstruktori Illar Lingi järgmine küsimus. Küllap juba aimate, et too õhuseiklusse sattunud ajakirjanik olin 25 aasta tagune mina.

Kuigi piloot selgitas muretult, et lennuk on lihtne kui jalgratas, talla pedaale ja sikuta juhtkangi ning lennuk kuuletub, ei julgenud ma higiste pihkude vahele ootamatult sattunud kangiga eriti rapsida.

Minu enesealalhoiuinstinkt oli liiga tugev, et kamikaze kombel tundmatusse pikeerida. Mõne kerge jõnksu juhtkangiga ikka tegin, et tunnetada, kuidas lennuk reageerib,  ja kõik. Juba sellest piisas, et higinire saaks selgroogu mööda alla nõrguda.

Ega see, et mõned ajad varem olin Kaukaasias parasjagu sõdiva Iraani piiri lähistel kaks aastat aega teeninud lennuväes polgujao alalises valmisolekus ründelennukite SU 24 keskel, ei teinud minust ju kriipsu jagugi lendurit.

 Zoomitud tõmmis 28.09.1991.a . Järva Teatajast.

 Sel päeval oli mul omajagu õnne, et eakam ja kogukam publik ei söandanud end lenduri viipe peale kitsukesse kabiini mahutada. Nii avanes 22. septembril 1991. aastal mulle kordumatu võimalus kirjutada end Eesti lennunduse ajalukku.

Kui keegi taipab mõnes viktoriinis kunagi küsida ajakirjaniku nime, keda on taasiseseisvunud Eesti tsiviilõhusõidukite registrisse kantud esimese lennuki juhtkangi taha lastud päeval, mil värskelt värvitud Eesti pardanumbritega lennumasin esimest korda pilvede vahele tõusis, siis jätke meelde.

Katsu sa tänapäeval juhusliku möödakäijana lennuki kokpitti piloodi toolile pääseda. Vaba riigi värsked vabad kodanikud tundsid, et nad võivad teha, mida tahavad. Pealegi oli igas ettevõetud asjas õhinat.

Kuu, mis 1991. aastal oli möödunud ülemnõukogu otsusest taastada Eesti riik, tõi igal hetkel meie argipäeva aina rohkem ja rohkem iseseisvust. Lisaks rahvusvahelisele iseseisvuse tunnustamisele iseseisvusime täistuuridel siseriiklikult.

Aeg oli selline, et ajakirjanikuna võisin iga päev näha ajaloolisi sündmusi. Näiteks 26. augustil olin koos Järvamaa prokuröri, politseiprefekti ja kodukaitse meestega Paides KGB kohaliku kontori ülevõtmisel.

Tagantjärele võib praalida, aga napp nädal pärast augustiputši läbikukkumist ja NSV Liidu lagunemist nõudis kurikuulsa ja hirmu sisendava asutuse ukselingi vajutamine neilt meestelt omajagu julgust.

Ent mis iseseisev riik me olnuks, kui oleksime lasknud võõrriigi julgeolekul rahumeeli oma õuel iga päev edasi nuhkida? Või mõnel teisel viisnurgaga tärnil edasi peremeest mängida.

Kus vähegi oli võimalik mõni märgilise tähendusega iseseisvuskuulutus taasesitada, seda ka tehti.
Nii polnud imestada, et tol pühapäeval, kui eestlased võtsid üldrahvalikult kartulit, oli Koigi lennuväljal transpordiminister Tiit Vähi taktikepi all tseremoonia, mis jälle muutis Eesti grammikese iseseisvamaks.

Vaieldamatult oli see toiming sümboolne, sest Eesti tsiviillennupark koosnes ainult paarist Nõo lennuringi õppelennukist. Aeroflotist oli tükk nimega Estonian Air alles eraldamata, kuigi Boening oli jõudnud oma skaudid juba Eestisse uutest lennukitest rääkima läkitada.

Küsite juba, miks ma täna ammustest aegadest nii õhinal pajatan?

Eks ikka selle pärast, et ju igatsen 25 aasta tagust vaest, kuid üleüldist teotahet ja lootust täis aegu.

Viimast kuud ammusega võrreldes teeb nukraks, et meie valitud riigipilootidel on kadunud isu kõrgele lennata ja nauditava poliitilise kõrgpilotaaži asemel jätkub vaid võhma hiilida üksteisel angaaridesse telikuid saagima.

http://jarvateataja.postimees.ee/3850759/kui-ma-viimati-surmasolme-tegin 

Käärinud õunte needus

Sügiseti ronib mõni käärinud õuntega maiustanud karu kellegi koduaiale kõõluma või jaurab kevadel mullustest jõhvikatest lõbusana ringi. Eks septembrikuine noppimata sõstrapõõsas pane ka linnud edevamalt sädistama.

 

Inimloomal pole vahet, mis aastaajal, nädalapäeval või kellaajal mõnda kääritist või destilaati mekkida. Mõne inimese teeb see lõbusaks, mõne kurjaks. Mõni jääb märjukese väel tukkuma, mõnda tabab suur kihk seiklema minna.

Mäletan 90ndate hullumeelset kauboiaega, kus oli vaat et iseenesestmõistetav, et baari sõideti autoga ja pärast rooliti sealt kuidagiviisi tagasi. Nagu oleks see olnud osa iseseisvuse taastamisest – teen, mida tahan.

Tagantjärele on raske hinnata, kust selline mentaliteet pärineb. Ei meenu loomeliitude pleenumilt, öölaulupidudelt, Balti ketist, ammugi rahvarinde või kodanike komitee üleskutsetest innustust nõukogude korra vastu end mälukasse võidelda.

Nõukogude ajal oli vähe vintis peaga rooli tikkujaid, vahel leidis mõni neist kraavist mõne puu, mida autoga emmata. Meenub paar sugulast, kes jamaga hakkama said ja ilma jututa viieks aastaks jalameheks tehti. Pärast võttis kollektiiv nad käendusele ja lubas ümber kasvatada.

Et 30-40 aastat tagasi oli autosid ja õnnetusi vähe, leidis iga tõsisem kõks lehes äramärkimist. Vähe sellest, juhtumi foto ja lühikokkuvõte riputati miilitsamaja aknale nädalateks pleekima, et ühiskonna hukkamõist oleks täielik. 1980ndatel kruviti napsinina autole suisa O-seeria registrinumber, mille rahvasuu oinamärgiks tembeldas.

Tänapäeval teeb maanteeamet ennetustööna  liiklusohutuskampaaniaid, politsei manitseb, paneb juhte järjest puhuma ja nuhtleb patustajaid. Aga sama visalt nagu lendavad ööliblikad lambikuplile, tulevad vahele võetud ja jalameheks tehtud roolijoodikute asemele järgmised, nagu kasvab lohele tagasi maharaiutu asemele uus pea või mitu pead.

Joovastavad ained on ajaloos inimkonnaga ühte jalga käinud aastatuhandeid. Muinaseestlased tõstsid tuju meest pruulitud mõduga, ristisõdijatega jõudsid meie kanti õlu ja vein.

Hundijalavee võidukäigu eest peame tänama tsaarivõimu ja mõisahärrasid, kelle piirituseäri lõi õitsele XVIII sajandi lõpul.

Pea igas mõisas tuksus Piiteri põhjatut turgu jootev piiritusevabrik ja mõisniku soosingul kuskil samas kõrts, kus kodumaist turgu sisse määriti ning uusi tarbimisharjumusi talurahva geneetilisse koodi punuti.

Mäletate Tammsaare «Tõde ja õigust» ja Vargamäe kangeid naisi, kes väikeste vankritega oma kõrtsipraalimisest väsinud peremehi koju lohistasid? Mitu sajandit on naps olnud meie elu ja kirjandusklassika lahutamatu osa. Kellele ei meenuks juba lapsepõlvest tuttav Tootsi maias nägu Lati Paci pudelit sahvririiulilt alla upitamas.

Kaasaja populaarsete seriaalide edetabelites troonivad Esna kuulsaimad mehed Sokrates, Insener ja Tola, kelle elu tiirleb suuresti uue pudeli nuputamise ümber. Vaatajaid paneb heldima viinas peituv humoorikas tõde.

Veel enne «Naabriplika» seriaali tähelendu panin eriti Lõuna-Eesti kandis ringi liikudes tähele, et paljude bussipeatuste pingil kõlgutas kaheliitrise ballooni seltsis jalgu paar kohalikku filosoofi ja parandas maailma.

Ometi kurdavad tänapäeva arvamusliidrid, et eestlastel pole joogikultuuri ja tilk napsi paneb eestlase käituma sama veidralt kui tulivett rüübanud indiaanlase või saket luristanud jaapanlase.

Küllap oleks ausam öelda, et alkoholikultuur on meil olemas, aga häbeneme oma kaasmaalaste muudest eurooplastest rajumat ja enesehävitajalikku stiili.

Terviseedenduse seisukohast on tore, et aina rohkem on neid, kes löövad silmad maha, kuulates teiste kiitlemist, kuidas me napsilembesemate rahvuste edetabelis heitleme esikoha pärast tšehhide, soomlaste ja venelastega.

Lohutab, et minu põlvkonna jagu nooremad ülikoolikaaslased väidavad, et noortel pole enam aega napsi võtta – vaja on õppida, tööl käia, hobidega tegeleda. Pokemonide tagaajamine ja kettagolfi pildumine ei tekita ka uude hommikusse pohmelli. Siiski mitte kõik noored ei pea õppimist ja enesearendust nii oluliseks.

Oma kogemusest tean, et näiteks saksakeelne Euroopa keskendub noorte harimisele ja harjumuste muutmisele ega looda ümber kasvatada vanu vintskeid jändrikke.

Mis rohi mõjuks visalt vastu panevatele saurustele, kes järjekordsel puhumisreidil ei oska seletada, kuidas kaks õhtust õlut on nii vaevalised organismist välja minema? Kas peaks neid karmilt türmi mõistma kui potentsiaalseid mõrtsukaid? Ehk luua mõnele hõredama asustusega saarele reservaat, kus nad oma kombeid saaks muud ilma ohustamata edasi harrastada?

Patoloogiliste roolijoodikutega on midagi sõbralikku ette võtta raske. Mida aga näiteks teha õnnetu porterisõbrast vallavanemaga, kel halvimal juhul on kaotada poliitiku renomee, ametikoht või isegi haldusreformi eduka läbiviimise eest lubatud aastapalk?

Pärast karistust ja hukkamõistmist on oluline inimesed, kes oma tegu siiralt kahetsevad, stressist ja piinlikkusest välja tuua. Käärinud õunte needusest lahtisaamiseks ärgu olgu kahju kasvõi psühholoogi abist, et elu sõlmpunktid lahti harutada ja reeglitesse mõtestatult suhtuva kodaniku kompassi asimuut taas paika saada.

http://jarvateataja.postimees.ee/3833697/kaarinud-ounte-needus

 

Valida presidenti või Lennartit, selles on küsimus

Sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin ütles Postimehele mõne päeva eest antud intervjuus, et Eesti rahva presindendi kuvand on Lennart Meri loodud.


See tähendab, et veel 15 aastat ja kaht järgmist presidenti soovime me näha riigijuhi tüüri juures inimest, kellel, tsiteerides Lauristini, «ei ole vaimset mõju mitte ainult Eestis, vaid kes suudab end maksma panna ka Washingtonis ja Brüsselis. Keda seal teatatakse, tuntakse ja kuulatakse».

Nii oleks tabavam öelda, et eile riigikogus tulemuseta jäänud ja täna jätkuval hääletamisel ei kaaluta, kellest võiks saada Eesti president, vaid mõõdetakse, kas inimene sobib kaks ametiaega riigipeaks olnud Lennart Meri mantlipärijaks.

Ammustel eelmise sajandi 90ndatel olen minagi noore ajakirjanikuna president Meriga mitu puhku kokku puutunud. Need olid humoorikad ja meeldejäävad sündmused, kus president tegi alati midagi ettearvamatut.

1994. aasta 21. novembri pärastlõunal oli sidepataljon rivistatud Kadrioru lossi ette, et võtta vastu koopia lipust, mille Järva maavalitsus ja Paide linnavalitsus annetasid väeosale 1928. aastal.

Koos kõrgete aukandjatega ootasid lossi uste avanemist toonane Järva maavanem Arvo Sarapuu ja Paide linnapea Jaan Rõuk.  Lossi uksed läksid valla. President astus trepile. Tseremoonia hakkas peale. Trepist laskuv president märkas trepi kõrval punti ajakirjanikke, kelle seas minagi olin sündmust kajastama tulnud, ja võttis suuna meie poole, jättes lipu õnnistamist ootavad sõjaväelased ja tähtsad ametnikud suurte silmadega ootama.

«Tere, kuidas läheb?» tuli president meie juurde ja kätles muhedat nalja visates kirjatsurad läbi. Ei saa salata, et ajakirjanike seas tekkis meeldiv elevus, et president eelistas meid, jättes kogu ametliku krempli mitmeks minutiks ebamugavasse olukorda tammuma.

Juba mõni hetk hiljem kõneles president Meri sidepataljoni sõduritele lippu üle andes: «Sümbolid ei oma tähendust, kui need pole südames. Lipp ei aita, kui lehvib vardas, vaid selle koht on südames, kus arendab kohusetunnet, austust ja distsipliini.»

Aasta hiljem, 22. novembril 1995 veetsin mõne tunni president Lennart Meri tuules Tapal. Toona oli kombeks, et president tegi riigisiseseid visiite maakondadesse ning see oli kohalikele inimestele suur sündmus, mis tõi kokk hulgaliselt uudistajaid.

Lennart Meri ei püüdnud linna vahel liikudes olla tähtis mees tähtsas ametis, vaid eelistas näidata end inimlikust küljest ja suhelda tänaval uudistajatega. Kes küsis riigipealt paremat elu, see sai vastuseks, et see tuleb endale ise ehitada.

Juhuslikke vestlusi pidades oli president teravmeelne ja lakooniline. Kui mõnigi tapalane lootis presidendihärra nööbist pikemalt kinni hoida,  vabandas Meri: «Aega ei ole. Mina pean ju igale poole jõudma!»

Sel hetkel meenutas president jõuluvana, kes igale säravate silmadega lapsele räägib, et peab tõttama kõigile kingitust viima.

Talle ei maksnud palju Tapa kaubamaja müüjatelt uurida, miks pole müügil suuremat komplekti majaehituslegosid, või küsida juhatust, kuidas koduõlle valmistamiseks poest maltoosat leida. Kangaosakonna meetrine joonlaud sobis hästi protokolliülema mõõtmiseks.

Raudteejaamas pistis president pea kassaluugist sisse ja küsis: «Pilet Pariisi, palun!» Kadrina piletid olid ametnikel niikuinii juba varutud. Küsimust tuli seekord vene keeles üle korrata, enne kui hämmeldunud piletimüüja eitavat vastuse suutis anda. Sellele vaatamata jätkas president mõttelendu, et Pariisist sõitnuks ta edasi Versailles’sse, ning uuris, kas meie raudteel oleks selleks puhuks vagun olemas.

President Meri andis pidevalt mõista, et riigipea ei allu reeglitele, vaid kujundab raame ja muudab neid ise. Neid inimesi, kes suudavad sama elegantsel moel seda teha, ei ole meie paesel kamaral palju.

Ent ega Merilgi õnnestunud kõiki omatahtsi seada. Tapalt rongile minnes keelitas ta mahajäävaid kaameramehi ja piltnike efektseid kaadreid võtma, kus president lehvitab kaugeneva rongi ukselt. Nii kui rong paigalt võttis, sulgusid susinal ka rongi uksed. Nii jäi paljudele Tapa jaamas lehvitajatele viimaseks vaatepildiks kaugenev rong ukse vahel sipleva presidendiga.

Hiljem olen kohtunud ka teiste presidentidega. Arnold Rüütlil oli kriitikute meelest maalähedast suhtumist, kuid jäi vajaka rahvusvahelisest haardest.

Toomas Hendrik Ilvest kiidetakse jälle Eesti riigi maine parandamisel väljaspool riiki ja kübermaailmas, aga heidetakse ette vähest rahvamehelikkust ja tegemata tööd kodanikuühiskonna ühendajana.

Lauristinil on õigus, sest nii Rüütlit kui ka Ilvest hinnati ikka Meri kontuuridest lõigatud šablooni järgi. Ma arvan, et pingutagu keegi palju tahes, ühelgi järgneval presidendil ei õnnestu olla Lennart Meri kloon. Mida rohkem püüda, seda koomilisem see välja näeks.

Soovin, et täna või hiljemalt valijameeste kogus suudetakse leida Eestile president, kes ühendab rahvast, taltsutab erakondi soosikuid hellitamata ning oleks välispoliitiliselt osav, kuid seda enda moodi. Unistada ju võib.

http://jarvateataja.postimees.ee/3817005/valida-presidenti-voi-lennartit-selles-on-kusimus

Eetilist haldusreformi, seltsimehed!

«Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.»

Nende sõnadega lõpetasin oma mõttemõlgutuse rohkem kui kaks kuud tagasi. Toonase ajaga on omavalitsuste liitumine edasi arenenud niipalju, et kõigi maakonna omavalitsuste ja ka Järvamaa poole vaatava Käru vallavolikogu on teinud oma eelistuse avalikuks.

Türi liitub Käru ja Väätsaga, Paide linn ja vald sõlmivad kolmikliidu Roosna-Allikuga, ülejäänud seitse omavalitsust rihivad ennast maavalda.

On omavalitsusi, kus enne liitumisläbirääkimiste lõppvooru sisenemist käisid valitsejad koos ametnikeväega omal algatusel külast külla ja seletasid inimestele võimalikult puust ja punaseks tulevikustsenaariume. Neis omavalitsustes pole kuulda, et inimesed olekid volinike valiku peale mässu tõstnud.

On omavalitsusi, kus võimul olijad käisid inimeste ees suletud kõrvadega, et veenda neid kohalike koalitsioonide ette antud valikute ainuõigsuses. Samuti on maanurki, kus külarahva kokkukutsutud koosolekule valitseva koalitsiooni poliitikud üldse nägu ei näidanudki.

On omavalitsusi, kus volinikud ütlevad, et seadus annab neile õiguse ilma kodanike arvamust arvesse võtmata teha otsuseid ja pidagu protestijad mokk maas.

On omavalitsusi, kus maakonnalinnaga liituda soovijaid hirmutati ähvardustega, et linn ei tule talvel koduteed lahti lükkma ja paneb esimese asjana kinni kooli.

Teised räägivad surmtõsiselt, et maainimene on nii eriline, et ei sobi kuidagi linnainimesega ühte ruumi asju arutama.

Oma volinikustaatuse kõikvõimsusega lahmivate kohalike poliitikute silmaklappidega demagoogia tekitab kõhedust. Vallajuht, kes on iga auditooriumi eest valmis kuulama ja vastama, tekitab sümpaatiat ja liidab.

Kas valimistel saadud häältepagas annab õiguse kuulujuttude põhjal ning isiklike sümpaatiate ja antipaatiate najal otsustades sadade inimeste tuleviku üle? Kahtlane.

Võimu ja kogukonna vahelised ebakõlad ei jää enam vaka alla. Kus on omavalitsused kõrgid või jätnud rahvaga olulised asjad läbi arutamata, seal on tüli avalikult majas. Inimesed ei ole nõus, et nende tagaselja toimetab kuskil käputäis volinikke ja proovib põrsast kotis müüa. Kogutakse allkirju küll poolt, küll vastu.

Ambla kant ei taha Järva maavalda vaid Tapale. Kareda valla Paide-poolne serv hoiab jälle linna poole. Türi vallaga liituma pidavale Reopalule on loogiline end ümber nurga Paidesse haakida. Käru kandi põhjaserv ei taha kuulda Järvamaast. Paide vallas koguti allkirju, et säilitada iseseisvus.

Haldusreform ei saa olla edukas, kui liitumisasju aetakse kiirustades, puuduliku või vale info najal ja oma inimesi kuulamata ning asju selgeks rääkimata.

Rabeda tõmblemise on omavalitsustele peale surunud haldusreformi algatanud valitsus ja riigikogu. Kiirustamine ja infopuudus teeb kõiki närviliseks.

Minu meelest tehakse haldusreformi toiminguid vales järjekorras. Ei ole normaalne, et väiksearvulised volikogud surutakse olukorda, kus tekib kiusatus kohalik arvamust üle varre saata.
Reformi alusdokumentidesse tulnuks kirjutada, et volikogule on kohustus eelnevalt välja selgitada oma kodanike eelistused ja selle põhjal astuda järgmisi samme. Nii oleks neil kogukonna mandaat, mis hoidnuks ära palju tüli.

Ent Eestis on omavalitsusi, kelle arvates rikub valitsuse kiirustatud pealesurutud haldusreform kohalike valitsuste põhiseaduslikke õigusi. Viis omavalitsust Tartu- ja Jõgevamaalt tellisid endise justiitsministri, praeguse advokaadi Paul Varuli juhitud meeskonnalt koostatud õigusliku ekspertiisi, mis nende kahtlusi kinnitab.

50 juristi koostöös valminud ekspertiis märkab põhiseaduslikku riivet nii liigses riigipoolses kiirustamises, sundliitmise ebavõrdsete tingimuste loomises kui ka 5000 elaniku piiri seadmises, mis ei iseloomusta kuidagi omavalitsuse haldussuutlikkust.

Kui riigile vastu hakanud vallad saavad riigikohtust õiguse, ei pea omavalitsused, kes tahavad iseseisvalt jätkata ja saavad majanduslikult hakkama, enam ummisjalu tormama kellegagi liituma. Kes tahab liitumist jätkata, need võivad sellega edasi minna.

Selline kohtulahend lööks kaardid uuesti segi, kuid aitaks omavalitsustes pingeid maandada, aega maha võtta ja uuesti rahulikult õigeid otsuseid kaaluda.

Haldusreformi ümber käiva tohuvabohu ilmestamiseks sobivad hästi läinud nädalavahetusel Paides arvamusfestivalil Euroopa Kontrollkoja liikme Kersti Kaljulaiu öeldud sõnad: «Eetiline riik ei mängi oma rahvaga. Enesekindel rahvas nõuab eetilist riiki. Eetiline riik toetab eestlase valikuid. Enesekindel eestlane teeb ise ennast õnnelikuks. Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba. Olema eestlane siin või mujal. Saama lapsi või elama teistsugust elu. Enesekindel riik lehvitab minejatele, saab kasu tulijatest ja tunnustab iga eestlast, olgu ta selleks sündinud või hakanud. Eetiline riik on tänulik oma kodanikele nende panuse eest ja pakub vastu tervist, haridust, kultuuri, vabadust.»

Ma arvan, et iga poliitiku peas sündinud reform on määratud põruma, kui see ei arvesta inimeste tahet, pole inimestega läbi arutatud ega tööta inimeste heaks. Seega pole veel sugugi hilja teha otsused, mida aastate pärast hinnates poleks kellelgi häbi.

Mida öelnuks president Meri keset Esnat?

1997. aasta 26. märtsi õhtul andis Jaapanist riigivisiidilt naasnud president Lennart Meri Tallinna lennujaama käimlas pressikonverentsi, kus kritiseeris lennujaama räpaseid peldikuid, mis jätsid riiki saabunud külalisele mulje, et siin elavad inimesed on mustad ja harimatud.

Aastapäevad hiljem assisteeris presidendile ajakirjanik Kalev Kesküla väitega, et 30 protsenti eestlastest pidavat olema mustad, 50 hoolikamad ja 20 protsenti puhtad.

«Hügieenikombed on kaasaegses maailmas ühed silmatorkavamad grupitunnused. Pestud inimesed kuuluvad kultuursesse ja valgustatud Lääneilma, räpasevõitu rahvad pimedasse idasse,» tulistas 1998. aasta arvamuslooks hinnatud kolumni autor Kesküla eestlaste uhkuse pihta.

Juba 1660. aastal trükitud eesti keele sõnastikus on toodud väljend «peltick» tänapäevaselt tuntud tähenduses.

1816. aastal ilmus J. W. L. Luce «Tervise Katekismuse Ramat», millest eestlased võisid emakeeles lugeda oma tervise eest hoolitsemise vajadusest ja moodustest, sealhulgas hügieenipidamise ja puhtuse tähtsusest.

Sellele vaatamata polnud talupoegadele asjalkäimise esteetilistel kategooriatel erilist tähendust ega tähtsust 20. sajandi esimese pooleni.

Eesti taluarhitektuurile omane rehielamu oli sajanditega välja kujunenud optimaalse eluaseme võrdkuju. Sisuliselt elas kogu majandusüksus alates pererahvast, sulastest kuni loomadeni koos ühe katuse all. Nii oli kõigil külg-külje kõrval suurem lootus külm talv üle elada.

Veel sajand tagasi oli käimla mõisaliku või linliku elulaadi osa, millele talurahvas oma igapäevaelus erilist kohta ei näinud. Talupojamõistus ei näinud mingit mõtet ekskremente kambrinurka kasti koguda, kui ihuhädadega sai otse heinamaad või põldu väetama kõndida.

Jõuliselt võttis eestlaste hügieeniprobleemidega tegelemise ette alles keiserliku Saksamaa okupatsioonivõim, mis 1918. aastal nõudis vastuvaidlemata igalt talupidamiselt kultuurset lahendust. Aasta vastu pidanud okupatsioonivõim sundis igasse tallu käimla ehitama, mis küll ei aidanud palju talupoegade mõtteviisi muuta.

Läinud sajandi 20. aastatel Eesti vabariigis koostatud sanitaartopograafia luges kokku, et keskmiselt 58,2 protsendil taludest olid peldikud olemas. Kodusel Järvamaal oli see protsent koguni vähem kui 50.

See näitas, et sama agaralt, kui muistse vabadusvõitluse ajal pesti endalt ristimisvett ja lõhuti öösiti päeval kerkinud ristiusu pühakodasid, lükati iseseisvuse tulles ümber pooled käsukorras ehitatud käimlad.

Lõuapoolikutele ei jäänud märkamata ka järgmine, 1930. aastatel oma riigi algatatud käimlakultuuri uuendamise puhang. Irvhambad avastasid, et riik pani peldiku isegi rahale: Toompea lossi kujutaval kahekroonisel mündil oli selgesti näha kindlusemüürist eenduv käimla, mida ajaloolased nimetavad danskeriks.

Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloog Heiki Pärdi tõdes, et Eesti taludes polnud käimlate igapäevane kasutamine veel 30ndate lõpukski üldlevinud. See viitas maal säilinud sajandeid vanale talupoeglikule maailmapildile, mis väljendus konkreetsetes arusaamades puhtuse ja mustuse kohta.

Tekib küsimus, kas sama maailmapilt on eestlasliku kultuuripärandina kandunud tänasesse päeva.

Foto: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX
Kahe nädala eest upitas üks Esna mees «Naabriplika» seriaaliga kuulsaks saanud bussipeatuse kõrvale oma kätega ehitatud viksi ja viisaka välikäimla. Isegi valge vaiba pani maha ja sametpehme tualettpaberirulli häda tundvaid teelisi ootama.

Viimastel suvedel Esnast läbi sõites on pea alati mõni siseturist bussipeatuses jalgu kõlgutamas või kaheliitrisest balloonist õlut lonksamas, et tõetruumat fotot saada. Ka eile nende ridade kirjutamise eel märkasin seal üht vihma trotsivat paarikest enekaid klõpsimas.

Bussi ootavad kohalikud tunnevad ninasõõrmetega, et Sokratest, Tola ja Inseneri jäljendavad teelised käivad kohmitsemas ka bussipeatuse varjuküljel. Aga kuhu neil asjale minnagi?

Esna raudteejaama kõrval kössitab lääpa vajunud avalik käimla. Meeste ja naiste sektsiooniga uhke paviljon jäi raudtee kadudes alles, kuid praegu ei tõsta sinna jalga keegi, kel elu armas.

Siseturistide avastatud Esna vaatamisväärsuse hügieeniprobleemile lennartmerilikult viidanud omaalgatuslik käimla, millest tehtud ülesvõte ületas uudisekünnise nii Järva Teatajas kui ka Postimehes, kadus samal päeval, kui lehed sellest kirjutasid.

Eks Kareda vallavõimud andsid lehe kaudu karmi ultimaatumi: miljöösse sobimatu ja kooskõlastamata putka peab kaduma ja nii ka läks. Seega hõljub Eesti kuulsaima bussipeatuse ümber miljööväärtuslik uriinihõng edasi.

Mis sest et Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloogi Heiki Pärdi hinnangul juurdusid kaasaegsetele arusaamadele vastavad tavad maarahva seas laiemalt juba möödunud sajandi 30ndatel.

Mis sest et kümme aastat tagasi avastasid naaberkülas Karedal miljööväärtuslikke ehituspärle hinnanud Eesti vabaõhumuuseumi teadurid 19. sajandi algusest pärit taluhoonest ilmselt vanima teadaoleva sisseehitatud käimla, mis oli tollal maarahva seas suur erand.

Avaliku käimla ümber on hiljaaegu lahinguid löödud maakonnalinnas Paideski, aga see on vähemalt Vallimäe veeres olemas, kui kellelgi jaksu ja tahtmist üle mäe uidata.

Külades pole ka moodsaid kaubanduskeskusi, kus saab oma asjatoimetusi õiendada.

Nädalavahetusel tegin peatuse Karksi-Nuia väikelinnas, kus keskväljakul on kaasaegne bussiootepaviljon ja 20 sendi eest saavad nii mehed kui ka naised end eraldi kabiinides kergendamas käia. Läbisõitvatele külalistele lihtne ja tänuväärne lahendus.

Statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et Järvamaal on 1473 leibkonda endiselt veevärgi ja 1801 pesemisvõimaluseta, see tähendab ka veekloseti puudumist. Veel 1989. aasta rahvaloendusel vastas meie kandi 3990 leibkonda, et elamises pole veevärki. Tualetis ei saanud vett tõmmata 5761 majapidamises.

Visalt, aga järjekindlalt kaovad maalt viimased jäljed eestlastele ainuomasest talukultuurist, sellest mustast ja harimatust, kui kasutada president Meri sõnu.

Põlisasukad asenduvad suvitajatega ja maale rahu ja vaikust otsima tulevate moodsate hõimlastega, kes ripuvad nabanööripidi üleilmses arvutivõrgus, vaatavad satelliidilt sadu telekanaleid ja tõmbavad reklaamipauside ajal tualetis rahulolevalt vett.

Aina vähemaks jääb neid inimesi, kes plaksutavad vaimustunult käsi, nähes küla vahel nõgise rehetoa hõngulisest talutarest koidikul trotslikult kapsavagude vahele silkavat põliseestlast.

Läbisõitvale külalisele on elementaarne, et asula, mis naudib laiemat tuntust, pakub talle paremaid tingimusi kui piinlikult bussipeatuse taha hiilida.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3784819/mida-oelnuks-president-meri-keset-esnat