Harjutamine teeb meistrikandidaadiks

«Nüüd vist tuli?» käis kahin läbi Öötla mõisa saalis kolmveerand tundi kannatlikult oodanud inimsumma. Fotograaf suunas oma objektiivi sissekäigule ning välklambi sähvatus pimestas ust paotanud ülikonda riietatud meest.


Hoolega sihitud kaader läks vett vedama, sest peaminister Jüri Ratase asemel kiikas ukse vahelt ülikonda kandev ihukaitsja ja alles tema varjus võis aimata kõrge külalise kogu.

Foto: Tiiu Saarist.


Ülemöödunud nädalal levis Kareda valla servas kulutulena uudis, et peaminister isiklikult tuleb seltsimajja inimestega juttu puhuma. Nii kõrged külalised ei eksi meie kanti just sageli. Mõni ime siis, et kuulutatud päeval oli Öötla mõisa saal puupüsti rahvast täis. Küllap täitub iga areen, kui püünele oodatakse esimese suurusjärgu staari.


Varasemast meenub, et 2005. aasta suve teises pooles, mõni kuu enne kohalikke valimisi, käis Esna memmedega juttu veeretamas toonane riigikogu esimees Ene Ergma. Ema ütles, et olnud tore inimene. Olen kunagi kirjutanud, et vanaema oli rahvasummas tunnistajaks, kuidas president Päts 1934. aastal Müüsleris vabadussõja ausammast avas. Olnud teine rahvamees.


Perekondliku järjepidevuse huvides otsustasin kogukondlikult tähtsa ajaloolise hetke juures olla. Keegi hõikas, et esimeses reas on koht vaba. Seal istus ees juba mitme valla vanemaid ja volikogu esimehi. Rehmasin vastu, et kohalikuna sobib mulle ka tagareas ja sättisin end tuttavate omakandi inimeste vahele. Las erakonnakaaslased vaatavad oma juhti lähemalt.


Kõrvalistuv meesterahvas oli minu kolumne lugenud ja küünitas uurima, et kas tulin inspiratsiooni ammutama. Kehitasin õlgu. Kui inspireeriv võib olla pikale veniv ootamine tihkeks muutuva õhuga saalis? No näis.


Vanasti nägi lihtsurelik riigipead ainult vermituna raha peale, moodsamal ajastul ajalehest või telerist. Uues valitsuses ei anna peaminister hõlpu endale ega oma ministritele ja läkitab neid mitu õhtut nädalas Eestimaa eri nurkades seltsimajast seltsimajja inimestele riigi asjust seletama. Eks minister tähendagi ladina keelest maakeelde panduna rahva teenrit ja kohalike valimiste eel on rahva teenimine iseäranis tähtis.


Pean tunnistama, et Jüri Ratas rääkis hästi, soravalt, ega andnud põiklevaid vastuseid ega ajanud ümmargust mulli. Stand-up koomiku kontrollitud täpsusega kordas peaminister olulisi sõnu, laiutas õigel kohal käsi, meenutas mõne aja eest saalist kõlanud repliiki ja viskas mõne semuliku nalja.


Meenus, kuis 1976. aasta mais istusin samas saalis, ainult siis olin nina püsti esimeses reas. Koolieelikute kevadpeolisi lummas erri põristavat Buratinot hüpitanud Ferdinand Veike.  Kahte etendust võrreldes oli kuidagi tuttav tunne. Nagu oleks saalitäis maarahvast ajalõksu jäänud – nagu toona, polnud ka seekord minust nooremaid inimesi saalis ülemäära palju.


Üsna varsti tabasin end mõttelt, et sügisel irvhammaste leiutatud Ratta põiklevate vastuste kalkulaatori peategelane on kadunud. Nagu oleks tulnukad kohmetu maavillase viisaka noorhärra ära vahetanud: väljanägemine oleks nagu endine, aga sisu hoopis uus.


Vandenõuteoreetikud sosistavad, et kõik maailma juhtivad poliitikud pidid olema tegelikult sisalikud. Kivirähk kirjutas isegi raamatu mehest, kes teadis ussisõnu. Ei pannud tähele, et keegi peaministrit umbusklikult oleks näpistanud või kätt surudes tema kehatemperatuuri mõttes mõõtnud. Kes tahtis, sai ennast koos peaministriga hoopis pildile poseerima sättida.


Ent jätkem vandenõud. Eks inimesed ole võimelised muutuma ja uute oludega kohanema. Näha oli, et saja päevaga on peaminister Eesti paremate spetsialistide käe all tublisti lihvinud oma esinemisoskust ja tunneb end valitsusjuhi rollis aina mugavamalt. Tunda oli hea lavastaja kätt.


Rooma oraatorite koolis õpetati tulevasi kõnemehi 300 sõnaga kõnesid soravalt pidama mis iganes teemal. Minu keskkooliaegne pinginaaber, kes vahepeal käis Tallinnas spordiinternaatkoolis, armastas öelda, et harjutamine teeb meistrikandidaadiks.


Sügisel kohmetust opositsioonipoliitikust nädalaga erakonna esimeheks tõusnud Jüri Rattast on kevadeks saanud südi meistrikandidaat, kes põlise spordimehena alla meistritiitli vaevalt lepib.


http://jarvateataja.postimees.ee/4060075/harjutamine-teeb-meistrikandidaadiks

Ussisoo tee on kui ohvriandi neelav lohe

«Nüüd on kraavi minek!» sähvas mõte peast läbi, kui auto istumise all maanteega risti kiskus. Juhtus see eelmisel teisipäeval Tallinna–Tartu maanteel Mustla-Nõmmel, mõni kilomeeter pärast kodusele Järvamaale jõudmist. Kell oli saamas kuus õhtul.


Külma oli paar kraadi. Maantee tundus küll pisut tatine, aga veel Ardus hoogu pidurdades paistis pidamisega olevat korras. Ees venis kaubafurgoon napilt seitsmekümnega. Tagantjärele on minu viga, et aeglane tempo ei andnud mulle häirekella.


Meie vahel liikunud punane Citroen vupsas veoautost kerge vaevaga mööda. Lauge kurviga pikk sirge oli hea nähtavusega, kedagi vastu ei tulnud. Kiirendasin ja alustasin möödasõitu, kui asi võttis soovimatu pöörde.

Tundsin, kuis nelikveolise auto tagumine telg sujuvalt, aga jonnaka järjekindlusega hakkas esimese rattapaariga samale joonele tikkuma vedades autot metsa suunas. Kõrgelt teepervelt põhjatuks süvendatud kraavi kiigates oli selge, et sinna maandudes on auto raisus ja ega endalgi hästi lähe.


Mõne nädala pärast täitub mul 30 aastat autojuhistaaži. Neisse aastatesse mahub mitu samasugust hetke. 1989. aasta jaanuaris tegin sõjaväes väeosa ülema värske autojuhina oma esimest pikemat sõitu diviisi staapi.


Selja taga oli 350 kilomeetrit rooli keeramist Aserbaidžaanist Gruusiasse, oli öö ning Kaukasuse mägedes jäi võtta viimane viis kilomeetrit tõusu. Järjekordset aina jäisemaks muutuvat serpentiinijuppi võttes keeldus «uazik» ülesmäge rühkimast ja hakkas jonnakalt tagasi libisema.


Komandör hüüatas midagi ja kadunud ta kõrvalistmelt oligi. Mõtlesin, et vaat kus veider nõrganärviline sell. Ma ei teadnud, et ta oli varem ühe samasuguse õnnetuse üle elanud, tema kaassõitjad mitte. Sohvril polnud hüpata kuhugi – jäänuks ikkagi auto libisemisteele.


Mul oli õnne. Asfaldilt teeperve killustikule vajunud armeedžiip sai enesekindluse tagasi ja teekond võis jätkuda.


Mõni päev hiljem tagasiteele asudes andis ülem märku, kui samast paigast läbi sõitsime. Alles päevavalges jõudis kohale, kui palju oli mul vedanud. Üle teeserva vajudes olnuks sadakond meetrit püstloodis langemist ja fataalsest õhulennust lahutas mind mõnikümmend sentimeetrit.


Vähem õnne oli mul 1990. aasta 19. aprillil Türi-Alliku kurvis Paide poole sõites, kui rahevaling muutis tee hetkega liuväljaks. Jõudsin vaevu ilma üle imestada, kui tegin autoga pirueti ja maandusin külili sisekurvi kraavi põhjas.


Uppis auto kõrvalistmel oli tütarlaps, kellest peagi sai minu abikaasa. Pääsesime mõne kriimu ja sinikaga. Loppis auto sirutasid osavad mehed sirgeks.


Sellistel hetkedel tundub, et sündmused kulgevad aegluubis. Läinud teisipäeval suutsin keerata rooli täpselt nii palju, et esirattad püsisid teega paralleelselt. Auto tagumine ots tegi ühe liu veel paremale ja siis uuesti vasakule, enne kui moodsa auto ohukellad vaikisid.


Ega ma täpselt teagi, kui palju mind päästis oma sõidukogemus ja reaktsioonikiirus, veojõukontroll ja muud auto ajju programmeeritud abifunktsioonid või kui palju pidid pingutama minu kaitseinglid. Igatahes võisin mõne igavikulisena tundunud sekundi järel kergendatult hingata.


Sel ajal kui veoki taga siplesin, oli minu ees eduka möödasõidu sooritanud Citroen juba end kaugeks täpiks sõitnud. Milline kaal on mõnel sekundil, meetril või muul pisiasjal!


Loetud kilomeetrid pärast minu ärevaid hetki hakkas kaugelt silma politseiauto sinipunane vilkur. Kraavipõhjast paistis valge mahtuniversaal. Hoogu võttis maha sündmuskohale lähenev kiirabi.


Hiljem lugesin uudistest, et õnnetuspaika teel olnud päästeauto oli ise libedaga Kükital kraavi käntsatanud nii õnnetult, et mitu päästjat viidi haiglasse ja hinnalist päästemasinat ähvardab mahakandmine.


Vähem kui tund aega hiljem põrkasid täpselt samas kohas, kus mina oma poognaid tõmbasin, samasuguses möödasõiduolukorras kokku kaks autot.


Tavaliselt on puistur teinud tähtsamatel riigiteedel libeduseohtu ennetava tiiru. Minust veerand tundi tagapool sama teekonna läbinud tuttav ütles, et soola külvav tõrjemasin tuli vastu Mäo lähistel, aga kes teab, kui tõhus see salakavala ilma ja teeoluga maanteelõigul oli.


Juhtidele taotakse kõrvade vahele, et valida tuleb teeoludele vastav sõidukiirus ja juhtimisvõtted. Ent isegi päästjad, kelle igapäevatöö on ohte adekvaatselt hinnata ja trotsida, lasid seekord end ootamatul ilmapöördel ebameeldivalt üllatada.


Moodsad autod ja eeldus, et riigi põhimaanteed on operatiivselt ja ennetavalt hooldatud, uinutavad valvsuse. Tavaliselt arvatakse, et egas minuga juhtu, ikka teistega ja nende äpardustele elame kaasa uudiste kaudu.


Maanteelõik Ussisoo eel ja järel pakub korra-paar aastas väga kiiresti ohtlikuks muutunud teeolusid ja nõuab nagu ümbruskonda terroriseeriv muinasjutulohe korrapäraselt oma ohvriande.


Olen sõitnud talviselt muutlikel Euroopa kiirteedel, kus ilma pöördudes ilmuvad operatiivselt tulikirjas hoiatused tabloodele koos sõidukiirust piiravate märkidega. On turvalisem, kui lisaks oma kõhutundele jõuab juhtideni viivitamatult teave teeolude muutusest.


Küllap mäletate, et Matsimäe kandis oli infotabloo, mis enamasti soovis liiklejatele ohutut teed, mistõttu sai see irvhammastelt palju pilgata.


Tänapäeval ja eduka e-riigi mainega Eestis on imelik, et anomaalselt muutlike oludega teelõikudel pole kiiret hoiatussüsteemi. Ma ei tea teist teelõiku, mis selle järele rohkem karjuks vaatamata sellele, et mõne aasta pärast ehitatakse uus tee ja see kulgeb teist trassi mööda.


Eelmise teisipäeva õnnetuskahjud olid ilmselt kallimad kui asjakohane tehniline lahendus. Oleks minu teha, jätaksin Ussisoo lohe nälga.


http://jarvateataja.postimees.ee/4044279/ussisoo-tee-on-kui-ohvriandi-neelav-lohe

Korrastame komberuumi ilma sisekujundajateta

Lugedes järjekordset uudist mõnest õhinapõhisest kombemuutusest, meenub, kuis ema kahetses kergust, millega tema noorusajal kuhjati elupõline täispuidust mööbel lõkkesse ja tuppa toodi odav nõukogudeaegne ersats, mis peagi koost lagunes.

Vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Kersti Kaljulaid, et meil on õigus nõuda oma komberuumi tunnistamist kõigilt, kes Eestisse pikemaks või päriselt tulevad, ning eestlane saab olla igaüks, kes tunnistab meie keelt, kombeid ja väärtusi.

Viimaste aastate lihvitud poliitkorrektsuse taustal oli tähtsast kantslist maha öeldu palsam paljude eestlaste hingele. Kui praeguse riigipea eelkäija manitses meid võõraste huve kõrgele seadma ja tuletas meelde, et suure tüki Eesti julgeolekust ja heaolust oleme võlgu oma liitlastele, siis Kaljulaid rõhutas, et ennekõike oleme peremehed omal maal.

Nüüd, kus pidupäevašampanja mullid on lahtunud, hakkab kuklas kripeldama küsimus, mis asi on poliitleksikonis uudissõnana kõlav Eesti komberuum.

Läinud suvel Võrumaal sõprade pulmas komberuumi loomas.

Keelega on asi lihtsam. Pärast vabadussõda Tapal kogunenud siit- ja sealtpoolt Põltsamaa jõge tulnud delegaatidega keelekomisjon leppis kokku, et riigikeel kujuneb Põhja-Eesti keskmurdest.

Segasem lugu on kommete ja väärtustega. Moodsa aja arvamuste paljususes kipub ühisosa leidmisel pind jalge alt kaduma, sest nii palju kui on end eestlaseks pidavaid inimesi, on ka unikaalseid kombinatsioone kommetest ja väärtustest.

Vaba inimene ei pea ju ometi kuulama ega tegema seda, mida keegi talle ette kirjutab, ta kehtestab ise endale reeglid. Kui tahab, paneb ka jõed tagurpidi voolama, nagu kujutati ette aastaid tagasi teisel pool idapiiri. Ma olen muidugi irooniline.

Kolmandik meie kaasmaalastest nimetab end kristlaseks. Ülejäänud kaks kolmandikku on ülimalt kirju seltskond, kes usuvad muid eksootilisi jumalaid, kohalikku maausku, selgeltnägijaid, naabrit, kukkuvat kägu, iseennast või mitte kedagi ega midagi.

Kui pole ühtseid religioosseid või muid ühiskonna kõiki kihte läbivaid kombestikke, kas saame kõneleda Eesti rahva ja riigi selgroona üldtunnustatud ja teada kultuuriruumist?

Läinud sajandi 30ndatel oli riigivanem ja hilisem president Konstantin Päts juba kord peamine rahvusliku komberuumi ideoloog. Toona tegeleti õhinal kodukaunistusega, kasvatati patriotismi ja püstitati vabadussõja kangelastele mälestusmärke. Tagantjärele vaadates tundub vaikival ajastul haigeks kuulutatud rahva ravimine lihtne ja viljakas.

Okupatsiooniaastatel hõõrus nõukogude võim tolmuks eestlaste riiklusega seotud tavasid sama jõuliselt, nagu kujundas siinset maastikku ja kultuurikihti 20 000 aasta tagune jääaeg.

Riigi ja rahva kombed ja traditsioonid iseseisvuse taastanud riigis ei kujune üleöö, selleks kulub aastakümneid või meist vanemaid riike vaadates suisa sadu aastaid. Kord omaks võetut hoitakse kiivalt isegi siis, kui see kaasajal tundub vähe pentsik, ega muudeta hetkeemotsiooni ajel.

Näiteks Tapal asunud USA 8. ratsarügemendi sõjamehed on ammu sõjaratsu sadulast kolinud soomusmasinasse, aga nimi elab edasi veel 150 aastat pärast väeosa asutamist ja häda ei midagi.

Arvan, et meil on praegu korraga käsile võetud liiga palju muutusi. Iga uus soleeriv võimukandja sügeleb midagi omatahtsi ümber sättima. Ent meremehed teavad, et kui õbluke laev järsku lainega risti keerata, on asi paha.

Alles see oli, kui suitsupääsuke ja rukkilill heideti kõrvale ning asemele tuli roheline moodustis, mis tõlgiti rändrahnuks.

Mulle meenutas see rohkem sõjaväe ajast tuttavat goipasta tahket känkrat, millega sõdurid oma rihmapannalt läikima hõõrusid.

Mõnele teisele meenutab see oksendavat siili. Nii mõistame ühte ja sama kujundit täiesti erinevalt. Kuidas saame sellise kultuuriruumi ühest mõistmist nõuda teistelt?

President ise on oma ametiaja esimestel kuudel muutnud paljusid eelkäijate rahvale omaseks harjutatud tavasid, millega leppimine ei lähe kõigil ühtviisi kergelt.

Haldusreform keerab lõplikult kummuli Eestis aastasadadega paika loksunud ja möödunud sajandi 50ndatel mõnevõrra solgitud haldusterritoriaalse identiteedi, kus vanad tähenduslikud vallanimed asendatakse kohaliku võimu juures parasjagu olevate inimeste vaimusähvatustega.

Reeglite ja tavade muutumine tekitab tuntavas osas ühiskonnas ebakindlust ja segadust. Paljude reeglite korraga muutmisel on kaos kerge tekkima.

Ehk võtaks rahulikult ja lõpetaks rapsimise. Teeme oma rahvuslikus sahvris korraliku inventuuri, peitsime vana Lutheri vabriku kapi uuesti läikima, selmet saata kogu sisustuse kolikambrisse ja tellida peened sisekujundajad oma komberuumi uueks looma.

http://jarvateataja.postimees.ee/4028361/korrastame-komberuumi-ilma-sisekujundajateta

Konstantin Pätsist Maljuta Skuratovini

Ühel õhtul 1940ndate lõpul hõikasid teismelised koolipoisid Esna mõisas kinoseansil üle pimendatud saali: «Elagu Päts ja piparkoogid, kaua see Stalin meid ikka nöögib!»

Keegi omakandi inimestest andis tollal rahvasuus ringelnud salmi valjult kõlada lasknud poisid üles. Julgeolekumehed ei mõistnud nalja – noorukite käed pandi raudu ja nad saadeti tapiga nõukogude riigi reeturitena Siberi vangilaagrisse, kust tagasi koju lubati alles aastaid pärast nöökija surma.

Ütlus Pätsist ja piparkookidest ringles vene ajal rahvasuus edasi nagu ka laulusalm «Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge ja rahaks on Eesti sent.»

Mäletan lapsepõlves kodus räägitud vanaema lugu, kes käis 1934. aastal Müüsleris Vabadussõja ausamba avamisel ja nägi lähedalt toonast peaministrit riigivanema ülesannetes Konstantin Pätsi. See kõlas kui muinasjutt.

Lisaks mälestustele hoiti meil alles vanadelt kirjadelt rebitud postmargid tähtsa mehe portreega. Teiste vanavanemate kodus oli nähtaval kohal kaks köidet Vabadussõja ajalugu, mida lubati lastel sirvida.

Ühel õhtul 1940ndate lõpul hõikasid teismelised koolipoisid Esna mõisas kinoseansil üle pimendatud saali: «Elagu Päts ja piparkoogid, kaua see Stalin meid ikka nöögib!»

Küllap soojendati paljudes peredes suust suhu kantud pärimustes president Pätsi nimega helgeid mälestusi oma kadunud riigist, mida müstifitseeritud suurkuju aitas 50 okupatsiooniaasta jooksul elus hoida.

Sama kindlalt oli Eestis peresid, kus lapsed tõsimeeli harjutasid laulusalmi «Suur Lenin, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead. Ta lahkelt meil vaataks silma ja küsiks: «Kuis läheb teil?»»

Viimastel kuudel on ühiskondlikes aruteludes palju vaieldud, kas Eesti riigi 100. sünnipäeva peaks tähistama riigi Esimese presidendi ausambaga ja kus see võiks asuda. President Kaljulaid ütles Sakala ajakirjanikule, et tema oma esimese eelkäija ausamba avamisele ei läheks.

See vallandas ühiskonnas ägeda debati, kus vastased tulistasid: Päts olnud diktaator, demokraatia tapja, Eesti riigi hukutaja, korruptant, Vene spioon ja kes kõik takkapihta.

Nagu ikka, on võidul palju poegi. Oma riigi loomise eduloos rõhutavad mõjukad arvamusliidrid, et egas Päts üksi Eestit vabaks teinud. Õigus! Aga ülekohtune on väita, et Päts üksi suutis hiljem riigi tuksi keerata ja maha mängida.

Tuleb möönda, et moodne ajalugu lammutab halastamatult müüte. Paraku annavad ajaloost kerkivate uute faktide tõlgendajad minevikule hinnanguid tänapäevaste arusaamade võtmes. Rahuajal elanud inimestele tundub kõik nii lihtne.

Minu meel tõrgub uskumast, et Konstantin Päts mõtles teise ilmasõja eelõhtul ja koidikul Venemaaga enda arust kassi ja hiirt mängides Eesti riigist, nagu tsaar Tarass Bulba ütles Ivan Gogoli teoses oma pojale Ostapile: «Mina su sünnitasin, mina su tapan!»

Ega Päts ole erand. Leidub hulk inimesi, kelle meelest pole riigi ükski president väärt austust ja armastust. Mäletame vihjeid Lennart Meri ja tema diplomaadist isa seotusele KGBga, Arnold Rüütel oli ju puha kommunist, rääkimata jänkist Toomas H. Ilvese Ärma jokitamisest. Ärgu lootku armu ka Kersti Kaljulaid, kelle napi ametiaja väljaütlemisi olen kuulnud hinnatavat tubli pavlikmorozovliku pioneeri omadeks.

Ma ei imestaks, kui varsti tõmmatakse liistule ka muistne eestlaste vanem Lembitu, sest Muinas-Eesti ülikute mitmenaisepidamine ajab kindlasti paljudel tänapäevastel inimestel harja punaseks.

Mäost läbi kihutavad teelised võivad Paide suunas kiigates märgata põldudevahelisel künkal kõrgumas obeliski. Selle juurde ei vii teed. 1886. aastal lasi Mäo mõisa parun Olaf von Stackelberg püstitada obeliski Liivi sõjas 1572–1573 Paide piiramisel hukkunud vene sõjameeste mälestuseks.

Üks, kes Paide piiramisel elu kaotas, oli tsaar Ivan Julma parem käsi Maljuta Skuratov. Tema sadistlik jõhkrus Venemaal veresaunade korraldamisel tegi silmad ette 1930ndate KGB surmalaagritele.

1573. aastal praadisid Eestimaad laastanud ja siinset rahvast halastamatult tapnud Skuratovi sõjakaaslased kättemaksuks oma väejuhi hukkumise eest Paide garnisoni vangi langenud inimesi elusalt ja pildusid laipu mööda põlde laiali.

Mäo mälestusmärk püsib tänini kõigutamatult. Selle rajamisega tsaarivõimule truudust näidanud viitseadmiralist parunihärra kinkis Paide kirikule siiani kasutuses oleva eksootilisest pärlikarbist ristimisvaagna ja altarimaali, mis viitab taaskord, et ajalugu ongi vastuoluline.

Ega mullegi meeldi Pätsi alalhoidlikkus 1940. aasta hääletul alistumisel. Riigi hinnaga rahva säilitamine võttis meilt võimaluse olla, relv käes, uhke oma riigi eest võitleja, nagu seda tegid belglased, taanlased, norrakad ja teised Euroopa väikeriikide rahvad. Mis sest, et lühikest aega ja edutult. Vähemalt hakkasid nad vastu.

Suhtarvult olid alla andunud Eesti inimkaotused teises maailmasõjas suuremad kui südilt vastu hakanud Soomel. Varsti pidime ikkagi jagama oma poegi haakristi ja viisnurka kandvate vägede vahel ning pidama kodumaa pinnal vennatapusõda.

Ent ükski tegu ei kustuta fakti, et Päts oli Eesti riigi tollaste seaduste järgi valitud legitiimne president ja vastuolulisusele vaatamata riigile oluline isik. Kui Maljuta Skuratovil on obelisk, siis miks ei või olla Pätsil ausammas?

http://jarvateataja.postimees.ee/4015851/konstantin-paetsist-maljuta-skuratovini

Need vanad kroonukulliga kirjad

Sotsiaalkindlustusameti üleskutse luhvtitada tööraamatuid ehmatas tuhanded inimesed ärevatele kaevetöödele isiklikesse arhiividesse, sest raamatuke olla tulevikus väljateenitud vanaduspuhkusele jäädes ainuke allikas, mis kinnitab, et olete kunagi tööl käinud ja väärt saama riigi pensioni.

Kummaline, kuidas mitu aastat tagasi kirja pandud klausel on riigiameti meeldetuletuse peale ühtäkki tekitanud üldrahvaliku aktsiooni, millest kirjutavad lehed, püüavad pilti teleuudised, ahmivad õhku inimesed sotsiaalvõrgustikes ning poliitikud harjutavad meediatähelepanus kümmeldes retoorilisi draamaetüüde.

Dokument on tähtis asi. Kui sa paberit ette ei näita, siis pole sind olemas. Ei aita Prostokvašino multikakangelase onu Fjodori neljajalgse sõbra pröökamine «Kõrvad, käpad, saba – see on minu dokument!».

Mul kulus võluraamatukese leidmiseks alla minuti. Tundmatu kaadriinspektor on kunagi sellele hoolikalt valgest paberist ümbrise voltinud. Nii näeb mitu aastat panipaigas lebanud raamatuke välja nagu uus.

Ometi on sellesse esimene sissekanne tehtud 1985. aastal enne jaani, kui 15aastane keskkoolipoiss läks Paide rajooni tarbijate kooperatiivi abitööliseks. Inimkeeli tähendas see õpilasmaleva koosseisus Tööstuse tänava ladudes poolteist kuud jutti iga tööpäev isikliku ihurammuga kümne tonni kauba peale  ja maha laadimist.

Millegipärast lasti elu esimest töökohta pidavad jõmpsikad kohe 24tonniste, otse Sakust  tulnud «emalaevade» kallale. Suve teiseks pooleks olin nagu noor Palusalu – tõmbasin lõuga, kuni tüdinesin.

Veel 1991. aastal on minu töised tulekud ja minekud püüdliku käekirjaga maalitud kahes keeles.

Sama aastal kirjutati mu tööraamatusse: «Tööle võetud ajalehe Võitlev Sõna vanemkorrespondendi ametikohale». Mis sest, et lehe päisesse ilmus nimi Järva Teataja juba paar aastat varem. Olid segased ajad, kus vana võim ei olnud veel päriselt maha raputatud ja uus polnud veel jalgu alla saanud.

Mul pole olnud kommet kasutuid dokumente purki pilduda, prügikasti lasta ega tulehakatiseks kasutada. Oma arhiivi sirvides avastasin sealt veel mitu omaaegset tähtsat atestaati. Näiteks ENSV raamatuühingu liikmepileti, mis avas lugemishullule ukse väärt raamatute ettetellimiseks.

Veel on seal komsomolipilet, mille kahekopikased sissekanded lõppesid sõjaväkke minekuga. Üksuse komsorg oli veider mees, küsis: «Kas sa ei taha komsomol olla?» Julgesin vastu lõõpida, et ei taha. «No ma arvan su siis välja,» ütles vanemleitnant silma pilgutades. «Mu õde elab Iigeval.» Mõtles vist Jõgevat.

On ka sõjaväepilet sissekandega rjadavoi, tuletõrjeauto sohver, hiljem UAZi juht nagu paljudel eesti poistel. Ei raatsinud ma sedagi omal ajal Genf-49 liikumise algatusel kartulikotti lasta.

Kroonupileti vahel on oma käega maalitud kaardike meelespeaga, kuhu tormata siis, kui Iraani väed 60 kilomeetri kauguselt üle piiri tulevad.

Kui keegi peaks kunagi küsima, siis on mul alles Tallinna vaatega Ostukaart ning mõni suhkru- ja seebitalong. Sahtlis on veel mitu oma aja ära teeninud Eesti passi. Minu enda omad.

Ju on see kodust kaasa tulnud harjumus dokumente isiklikus arhiivis tallel hoida. Esivanematelt olen pärinud vaarema leeritunnistuse, vabariigiaegse raadiomaksu raamatu, vanaema Eesti kodaniku passi, kus on risti lajatatud tempel «Pasport võdan 1940», ning vanaisa pärastsõjaaegse metsatöölise ametiühingu liikmepileti ja veel ühtteist.

Paarkümmend aastat tagasi kinkis Kabalas elanud Eesti-aegne konstaabel mulle kui teda intervjueerinud noorele ajakirjanikule oma konstaabli teatmikkalendri aastast 1936. Ka see on mul kenasti tallel, kuigi vahepeal tahtsid tõsisema politseimuuseumi rajamise mõtetega inimesed minult selle välja manguda.

Elu näinud politseinik oli ettevaatlik mees: muutis oma nime ja pääses repressioonidest. Mul läks terve päev pinnimist, et umbusklik konstaablihärra memuaare rääkima saada. Hiljem sain talt riiklikel pühadel korrapäraselt õnnitluskaarte.

Õigupoolest olen tänulik, et üks riigiamet ärgitas vanu dokumente tuulama. Vahel on mõnus aeg maha võtta ja tolmunud mälestusi kirkamaks poleerida. Kui vanad kõvad kaaned pihku võtta, hakkavad dokumendid sõrmede vahel jutustama lugusid – avad kaane ja nagu vanaaegne mängutoos hakkaks plaati keerutama.

Ma ei ole kindel, kas usaldan oma arhivaali riigiameti riiulitele põhjatusse kasti ärakirja tegemiseks. Paar aastat tagasi saatsin ülikoolile sisseastumisel oma keskkooli lõputunnistuse neile postiga nagu nõutud. Ära kaotasid, sindrid. Jupp aega otsisid, kuni lõpuaktusega samal päeval sain sellegi tagasi.
No ei raatsi ma tööraamatut käest anda. Küllap saab koopia teha ka raamatukest silmist laskmata.

http://jarvateataja.postimees.ee/4000149/need-vanad-kroonukulliga-kirjad

Kirjad emale

Kolmekuningapäeva hommikul ärkasin ilma äratuskellata. Ometi olin kindel, et pean tõusma, aga kell näitas 4.52. Pugesin sooja teki alla tagasi.

Mõne tunni pärast sain teada, et hetkel, kui voodist välja kargasin, lõppes siin ilmas minu ema maine teekond. Ka vend oli samal ajal silmad lahti teinud ja kella vaadanud. Lähedaste inimeste vahel on side, mis ei tunnista pikki vahemaid ega loodusseadusi.

Sama päeva pärastlõunal maakonnalinna ametiasutustes asju ajades päris ametnik ebalevalt: «Oot, kes te talle olite?» Õige küll. Oma tööd korrektselt teinud ametniku küsimuse peale pole põhjust kulmu kergitada.

Dokumendilahtrid registris ju ei näita, et ema Ilse oli suure südamega lahke inimene, kes hetkegi ei kõhelnud 1969. aasta sügisel võtta kahekuuselt emata jäänud orvust vennapoega enda kasvatada ja olla talle armastavaks emaks. Seda kõike oma kulude ja kirjadega. Ükski riik pole vist välja mõelnud sellist autasu, mis sellist suuremeelsust piisavalt tunnustaks.

Tagantjärele imestan, et nõukogude bürokraatia ei teinud teist nägugi ja lasi mudilasel kasvada teises peres ilma, et selleks oleks pidanud pabereid määrima või midagi võimudega kooskõlastama. Kogukond teadis, et asjad lihtsalt nii on.

Minu saatust mõjutanud traagikat olen teadnud senikaua, kuni mäletan. Perealbumeid sirvides olin näinud lihase ema Maie matusepilte ja pidanud teda fotodel nähtud lumivalge kleidi tõttu ingliks.

Teadsin, et Türil on mul isa ja vend, kellel ma aeg-ajalt külas käisin, ja nemad meil. Veel olin kuulnud lugusid ühest Esna lahkest naisest, kes mulle imikueas oma lapse kõrvalt emalikult rinnapiima jagas.

See kõik kumas kuskil foonil, sest Esnas oli mul iga päev ema, kes õhtuti teki peale pani, hommikuti mannapudrule ja klaasile piimale kutsus või sülle võttis, kui rattaga põlve marraskile kukkusin, ning isa, kelle süles õhtuti tööautot garaaži ajada.

Lapsena tundsin pigem rõõmu sellest, et mul on kaks isa või kolm vanaema, rohkem vendi ja hulgem lahedaid sugulasi.

Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanemad kinkisid mulle stressivaba koduse lapsepõlve. Ma ei tea, milline inimene kasvanuks minust teistes tingimustes. Mina olen rahul.

Kui tahtsin, nihverdasin endale sae, haamri ja naelad ning lippasin omaette nagu Mowgli kodumetsa onni ehitama. Teisel päeval väänasin traadist pihlakapüssi või proovisin kadakast painutada vibu. Ema luges üksnes sõnad peale, et ärgu ma naelu ega traadijuppe karjamaal rohu sisse pillaku – väike rauatükk lehma maos teeb loomale paha.

Nüüd tuli ametnikule seletada, et minu ema on kulli ja pitseritega paberite keeles ja vereliini ajades hoopis isa õde. Üsna raskelt paindus mu keel seda ütlema. Olen aastate eest varemgi pidanud võõrale inimesele oma eraelulisi nüansse ametnike keeles seletama. Ema kuulis sellest toona ja oli solvunud.

Ma usun, et kirjutamine on mul ikka hästi välja tulnud. Olin viiene, kui ema mulle tähed selgeks tegi ja lugemishuvi tekitas. Tänutäheks maalisin telelehest ETV saatepäeva kava trükitähtedega vihikulehele ja kinnitasin töölt tulnud vanematele elutoa seinale näha.

Peetri koolis oli naistepäeva eel tava kirjutada emast kirju, mille poetasin õigel hetkel kodus köögilauale. Ema hoidis neid tallel esivanematelt päritud piibli vahel kõrvuti koolist tubli poja kasvatuse eest antud tänukirjade ja vanavanaema 160 aastat vana koltunud leeritunnistusega.

Esimesed päris kirjad emale lasin postkasti 1981. aasta novembris Krimmist. Kuu üleliidulist pioneerilaagrit oli mu esimene iseseisev pikem eemalolek kodust, mida lähedastega jagada.

Oma arhiivimärkmeid sirvides avastasin, et Kaukaasias aastatel 1987.–89 sõjaväes olles olin kirjutanud emale 86 kirja. Need olid enamasti lustakad ja mahlakad reportaažid päikeselisest Aserbaidžaanist, mis ulja muretusega paberile visatuna pidid kodustele olema rahustavad, et minuga on kõik hästi.

Juhtumisi olen viimase kolme aasta jooksul Järva Teatajas avaldatud samuti 86 kolumni. Endamisi olen neidki nimetanud kirjadeks emale.

Kaasaja kiire elutempo juures ei jõudnud ma maale emaga juttu puhuma nii tihti ja pikalt, kui ta soovinuks. Lohutasin teda, et kui mul jääb mahti väheks läbi astuda, saadan teateid oma tegemistest, mõtetest ja arvamustest talle üle nädala ajalehega.

Paberile trükitud kirjasõna ei pühi kosmiliseks tähetolmuks otsad andnud kõvaketas ega pange lennanud e-kirjakast. Ehk on saja aasta pärast mu järglastelgi vanu lehti huvitav sirvida ja vaarisa mõttemaailma aimata.

Viimased kaheksa kuud raskelt tõvevoodis olnud mu hea ema on nüüd, loodan, et paremas paigas. Ilmselt hoiab ta poja tegemistel silma peal teisiti, kui lehesaba kirjatükke luubiga uurides. Kirjad tulevad muudkui edasi.

http://jarvateataja.postimees.ee/3981509/kirjad-emale

Maailm otsib uusi tasakaalupunkte

Kirja­nik Valdur Mikita ennustab Järva Teatajale antud aastalõpuintervjuus, et oleme tunnistajaks uue maailma sünnile, aga me ei saa veel täpselt aru, kuhupoole ilmaasjad pöörduvad.

Teistelt kontinentidelt Euroopasse tulvav rahvaränne, terrorismirünnakute sagenemine ja idanaabri suurenev sõjakus on esimesed asjad, mis meenuvad maailma muutumisest rääkides.

Hiljuti jäi näppu Hispaania riikliku teadusuuringute nõukogu teadlaste Antonio Garcia-Olivarese ja Jordi Sole umbes aastatagune teadusartikkel, kus nad ennustavad, et tänapäevasele Lääne tarbimisele rajatud majanduskasvust toituvale kapitalistlikule majandusmudelile on jäänud elada ehk paarkümmend kuni 50 aastat.

Kuidas kujutada ette kapitalismi ilma kasumita? Autori foto.

Artikli autorid ütlevad, et majanduskasvu kultus ammutab energiat fossiilsetest kütustest ja loodusvarade intensiivsest kasutamises ning lähimal kümnendil-paaril saavutame tarbimise haripunkti, millele järgneb  varude kiire ammendumine.

Artikli autorid ennustavad, et terendav energia defitsiit ja järsk kallinemine piirab rahvusliku koguprodukti kasvu, mis saab saatuslikuks sellele kapitalismile, mida nüüdisajal tunneme edukuse mõõtmisele toetuva moodsa majandussüsteemina.

Üleilmsest energiapõuda suudab leevendada tuule-, päikse- ja hüdroenergia ehk taastuvate energiaallikate kasutusel rajanevad tehnoloogiad. Ent  maavarade, vee ja haritava maa ammendumisest või kasutuskõlblikuks saastumisest pole pääsu, kui jätkame praegusel viisil majandamist.

Planeedi ökosüsteemid on üle taluvuspiiri koormatud ja üles ütlemas. Puhas magevesi on defitsiit ja üleväetamine muudab maa viljatuks. Inimkond ei suuda toiduainete tootmist suurendada mahus, mis tagaks endiselt paisuva populatsiooni äratoitmise.

Teadlased ei halasta: praegusel kujul on kapitalism määratud hukule, paremal juhul marginaliseerumisele. Selle asemele tulev majanduslik sümbioos peab genereerima ideid, kuidas säilitada praegused elustandardid tingimustes, kus majandus seisab paigal ja ettevõtted ei teeni kasumit.

Katsumus pole kerge, sest juba praegu takistab majanduse paigaltammumine ühiskonnas pingeid: kasvab tööpuudus ja varaline kihistumine, hinnad tõusevad, majanduslik ja poliitiline surve suureneb, inimesed muutuvad rahulolematuks ja kõigutavad ühiskonnakorralduse alustalasid.

Inglaste Brexit või USA presidendivalimised näitavad, et senise poliitilise ja majandusliku eliidi vastu on tekkinud ühiskonnas trots, mis juba otsib ja leiab väljapääsu.

Hispaania teadlased pakuvad artiklis välja karmi juhise, kuidas kapitalism võib teatud tingimustel säilida: tuleb loobuda majanduskasvust ja kasumijahist, tarbimise suurendamisest ja elustandardi parandamisest.

Teine võimalus on efektiivsem ressursikasutus ja suurem tootlikkus, mis võimaldab vähema tööga saavutada sama või paremat tulemust ja pikendada senise heaolu jätku.

Et hoida  ära sotsiaalsete probleemide paisumist riigikorrale ähvardavaks, on riik aina rohkem sunnitud sekkuma majandusse, mis tekitab omakorda turutõrkeid. See paneb kahtluse alla senise eraomandil rajaneva majandusmudeli ja riikide suutlikkuse hoida praegust ühiskondlik-poliitilist-majanduslikku formatsiooni pikemas perspektiivis muutumatuna.

Võimalik, et ühiskond ei suuda kohaneda uute tehnoloogiate, alternatiivenergia ja nullkasumi teenimisega ning maailma eri nurkades tekivad erinevad majandusmudelid.

Üks võimalus on energiasõltuvusest vabanedes naasta varasemate kapitalismieelsete arhailisemate, kuid autonoomsemate ja globaalsest majandusest sõltumatute majandusmudelite juurde, kus elatakse ja toodetakse kogukondlikult ja spetsialiseerudes. See nõuab ühiskonnalt restarti ja mobilisatsiooni, et mõtestada muutunud tingimustes ringi riigi, kodanike ja majanduse suhted.

Kapitalismil on lootust, kui suudetakse ümber orienteeruda taastuvatele energiaallikatele ja tõhustada tootmist usus, et ressursside kasutuse ümbermängimise järel on võimalik loodusvarasid edukalt edasi ekspluateerida.

Teine positiivne stsenaarium näeb kapitalismile olulist mõjuvõimu kaotust ning  mittetulundusliku turusektori suurenemist koos riigi kasvava rolliga majanduses. Võimalikult paljude teenuste suunamine internetti aitab säästa materiaalset ressurssi ja  leevendada majandussurutist.

Neis etappides nähakse üleminekut sega- või läbipõimunud majandusele, kus on saavutatud ökoloogiliselt tasakaalustatud  ühiskonna ja infoühiskonna harmooniline kooseksisteerimine.

Majanduskasvust loobudes ei suuda turud paraku end üleval pidada ja tarvis läheb demokraatliku riiklikku kompenseerivat regulatsiooni. Teadlased eeldavad, et muutub ka pangandus: kommertspangad asenduvad avalike pankadega, kust saab raha laenata tasuta.

Teadlased möönavad, et riikliku sekkumise suurenemisega kaotab eraomandus mõtte ja see nõuab suuremat demokraatiat ehk rahvahulkade kontrolli majandusmudeli regulatsioonide täitmise üle.

Mõneti sarnaneb tulevikku vaade energiajulgeoleku ja ressursside kontrollivajaduse põhjal juba praeguse Hiina majandusmudeliga, mis küll lõhnab totalitarismi järele.

Uue maailmakorraldusliku tasakaalu saavutamine nõuab poliitiliste institutsioonide, korporatsioonide ja ühiskonna kokkulepet, mis tagaks minimaalselt  heaolu säilimise või suudaks seda suurendada ning hoiaks ära ühiskonna kaldumise totalitarismi. Samuti nõuab uus mudel planeedi loodusvarade üleekspluateerimisest loobumist.

Artikli autorite mõttekäikude tõeks saamisel võivad nende ühiskondlikud tagajärjed olla etteaimamatud, tuues kaasa ühiskondliku formatsiooni muutmist ja uusi majandussuhteid, isegi kui seda teha demokraatlikult ja kontrollitult.

Üleminekul ühelt ühiskonnakorralduselt teisele on alati risk, et protsessid väljuvad kontrolli alt ja viivad sotsiaalsete ja etniliste konfliktideni, mida maailmas juba niigi märkame.

Olukorras, kus päevakorras pole heaolu, vaid ellujäämine, suureneb riikide või etniliste gruppide agressiivsus, mis võib viia fataalsete tagajärgedega jõu kasutuseni.

Karl Marx ja Vladimir Lenin keeravad hauas rõõmust külge, sest kirjeldatud stsenaariume lugedes kangastub kommunismi uus tulek. Ega ilmaasjata ole autorid  toonud viiteid Hiina majandus- ja riigikorraldusmudelile.

Segamajanduseks nimetatav uus mudel pakub samasugust heaolu ja hüvede jagamist igaühele tema vajaduste ja võimete järgi, nagu XIX sajandil pakkus Karl Marx ja mida on nüüdisaegsesse modifikatsiooni pannud hiinlased.

Kindlasti ei saa loodusressursside intensiivsele jätkusuutmatule kasutusele rajatud majanduskasvu, tarbimis- ja meelelahutusmaailm praeguse tarbimispeona kaua kesta. Uue tasakaalu otsing on inimkonna ellujäämiseks oluline. Head uut aastat soovides tõdegem, et elame põneval ajal.

http://jarvateataja.postimees.ee/3965593/maailm-otsib-uusi-tasakaalupunkte