Mida arvata festivalist endast?

«40 000 raisatud töötundi,» poriseks vana kooli ökonomist äsjasel arvamusfestivalil iga pea 10 000 osalise Paide Vallimäel veedetud aega  nelja tunniga mõõtes.


«Loodripolk!» hüüataks mõni Vargamäe ihurammul põhinevat tööd hinnanud mees. Või mis polk? Suisa terve diviis! Kahe päevaga istuti laiaks ikkagi kokku ühe inimese 20 aasta tööaeg.


Selle üüratu ajaga võinuks ehitada tänavatäie maju või kibekiirel saagikoristusajal varuda salvedesse tonnide viisi uudsevilja. Nemad aga kõlgutasid selle suve päikeselisimate ilmadega vana ordulinnuse varemetel jalgu, pikutasid puude vilus, ajasid larapit ning käisid Paide keskväljakule ehitatud logelemisplatsil pidutsemas.


Keskmine järvakas endiselt ei paistnud pistvat oma nina arvamusfestivalile. Paidekad kannatasid ära linna peal koeri jalutanud võõrad ja autohullud ohkavad kergendatult, kui kesklinn on jälle endiseks koristatud.

Keset Arvamusfestivali. Foto: Ants Leppoja

Ometi on üle Eesti tuhandeid kodanikuaktiviste ja ärksaid inimesi, kes igal aastal  kipuvad augustis Paidesse arvama ja arvamusi ammutama. Neile on arvamusfestival oluline peatuulutus.

Festivali ilmestanud poliitikud ja prominendid olid nagu Olümposelt lihtrahva sekka laskunud jumalad, kellel iga möödakäija võis nööbist kinni võtta, sest erinevalt antiikjumalatest nemad oma kohalolu ei varjanud.

Kohatud tuttav ameeriklane küsis esimese asjana, kas tean, et president käis ennist Vanalinna kohvikus. Nojah, ise nägin järgmisel päeval samas üht erakondade esimeeste debatilt naasnud poliitikut kohvi tellimas.

Mõnele suurest riigist pärit võõramaalasele võib see tundudagi Alice`i sattumisena Imedemaale, aga vähemalt Paides on see igal aastal augusti keskpaiku ootuspärane.

Riiki või omavalitsusi ohjavad härrad ja prouad olid surelikega läbisegi patseerides väga osavõtlikud. Eks kohalike valimiste hakul ole vaja ennast näidata ja poolehoidjaid ergutada ning uusi toetajaid leida, seega teha kihutustööd.

Peale selle oli festivalil hulk riiki esindama komandeeritud sõnades vaoshoitud ametnikke. Jäägu lugeja arvata, kas nad võtsid seda tüütu nädalavahetust rikkuva kohustuse või tõelise rõõmu ja naudinguna.

Üks mu tuttav meediaekspert avaldas oma tähelepaneku, et ka meediakontsernid polevat väljas niivõrd ühiskondlike debattide pärast kui omale lugejaid püüdmas, selmet kajastada mõtete ja ideede virvarri.

Ehk ongi festivalist saanud mõtete vahetamise asemel arvamuste laat, kus osalejad ei tule enam omakasupüüdlikult arutlema ja kuulama, vaid oma mõtteid teiste pähe istutama, ennast näitama ja müüma?

Mõnigi tuttav märkis, et liiga palju räägiti poliitikast: ikka pagulased ja ikka Vene karu. Ei midagi uut, mida varem lehest lugenud poleks.

Vabaerakonna esimees Artur Talvik ütles meedias, et arvamusfestivali aruteludest on saanud meelelahutusvorm, mis ei vii kuhugi, aga erakonnaga tulemata ka ei saa jätta.

Ta võrdles festivali koguni keskpärase rokifestivaliga, kus tüdrukud tulevad vaatama ägedaid poisse ja poisid ilusaid tüdrukuid ning poole kõrvaga kuulatakse mõnda bändi.

Pagan, kui jätta paar töist kohustust kõrvale, siis ka mina kasutasin festivalialal aega rohkem ammuste tuttavatega lobisemiseks kui arutelude kuulamiseks ja oma mõtete vahele ütlemiseks – seega lahutasingi meelt.

Päev enne arvamusfestivali muretses Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Alo Raun, et tema lemmikfestival on kaotamas värskust ja vajaks midagi uut, ühe näitena asukoha vahetust.

Küsisin laupäeval talt Vallimäel otse, ega teda ole Paides nende sõnade eest veel natist sakutatud. Alo tundis end turvaliselt ja lisas, et viis aastat on unistatud ning tema soov on, et toimuks kvalitatiivne hüpe uude järku ja järgneks nüüd ka mõni tegude festival.

Ent on hulk inimesi, kelle kõrvust oli arvamusfestival vist täiesti mööda läinud. Näiteks ei pidanud riigiteedel töid plaaninud ametkonnad Paide festivalile peamiselt Tallinna suunalt liikvele läinud autoderodu miskiks ning otsustasid just selleks ajaks kulmineerida teeremondi Annas ja ümberehituse Mäo–Paide lõigul.

Paide väravas on asfalttee üles kaevatud ning viimase viie kilomeetri läbimine vihma ja suure liikluskoormuse tõttu  auklikuks muutunud porirajal kümnekilomeetrise tunnikiirusega ukerdamine oli paras kiruma panev katsumus.

Kui mõni kaugemalt tulnud tuttav teetööde ajastuse üle imestas, lõõpisin vastu, et see pole midagi, öösiti tõstetakse Paidest välja viidavatel teedel kõik sillad ka üles. Muidugi oli see minu totakas nali.

Viriseda võib alati. Paide ja Järvamaa mainele on arvamusfestival kasulik, tõmbab tähelepanu, toob kohale riigi kogu poliitilise ja vaimueliidi ja tuhandeid rõõmsaid inimesi ning mõjub ühiskondlikult aktiivsemale osale inimestest värske õhusõõmuna, mis paneb korrakski elu käima.

Festivali ettevalmistusse on kaasatud palju kohalikke ärksaid inimesi ja noori, kellest on loota kodanikuühiskonna edendajaid ja kogukonna arendajaid. Ka see on hea.

Ent tõsi on ka, et eelmisel neljal arvamusfestivalil käies pole ma järjest kohanud tuttavaid, kes kurdavad kui kokkulepitult,  et rahvast on hõredamalt, aruteludes pole särtsu ja korratakse juba kuuldud mõtteid.

Küllap annab viie aastaga heaks meeskonnaks harjutatud inimestega teha sama liistuga inertsist veel aastaid jutufestivale 10 000 inimesele.

Kindlasti on president, erakondade esimehed ja muud prominendid jälle kohal nagu viis kopikat. Ju on lahked rahakraane lahti keerama ka toetusfondid ja Paide linn, et asi Eestimaa südames edasi kestaks.

Usutavasti on kiidusõnade vahele korraldajateni jõudnud ka kriitilisi infokilde. Praegu on aega rahulikult analüüsida ja kaaluda, mida on võimalik värskemaks ja põnevamaks muuta mitte ainult vormis, vaid ka sisus.


http://jarvateataja.postimees.ee/4212691/mida-arvata-festivalist-endast

München pidas suurt jalgpallipidu

Ülemöödunud nädalal oli hooajaeelse jalgpalliturniiri Audi Cupi maailma parimate klubide hulka kuuluva Müncheni Bayerni kodustaadionil Allians Arenal vähemalt neli eestlast – murul Liverpooli kaitsja Ragnar Klavan ning tribüünidel rõkkamas mina oma vanemate poegade Madise ja Tõnisega.


Pojad on olnud juba aastaid Bayerni fännid. Sellest tuleb ka põhjus, miks me juba kolmandat korda kohvrid pakkisime ja üle aasta peetavat Müncheni jalgpallipühamusse turniiri vaatama lendasime.
Sattusin võõrsil jalgpallistaadioni publiku sekka esimest korda 1989. aastal. Aserbaidžaanis väeosakomandöri autojuhina teenides käisin ülemusega vaatamas kohaliku meeskonna mängu riigi meistrivõistlustel.


Tribüünid olid Tapa mõõtu raudtee- ja sõjaväelinnas Kürdamiris sama väiksed kui Paide linnameeskonna koduväljakul.


20 aastat hiljem vaatasin kuulsal Londoni Wembley staadionil koos 85 000 jalgpallisõbraga, kuidas Eesti koondis Inglismaalt 4:0 nüpeldada sai.


Hiljem olen käinud vaatamas Emirates Stadiumil Londoni Arenali Premier League`i ja Bremenis Bayerni Bundesliiga mängu kohalikega. Kuid kõige rohkem olen oma koduste Bayerni fännidega käinud Münchenis.

Pojad Madis, Tõnis ja mina Allianz Arenal 1. ja 2. augustil Audi Cupi vaatamas.

1. augustil Marienplatzi metroojaamast linna keskväljakule väljudes ootas meid ees 30kraadine leitsak. Sadade tunglevate jalgpallifännide asemel kohtasime esmalt hoopis rahvarõivais baierlaste rongkäiku, kes olid Müncheni aiandusseltsi ettevõttel 150. korda tähistamas aianduspäeva.


Tuhatkond ohtrate lilledega kaunistatud traktoritega kolonnis liikuvat aednikku jagas manifestatsiooni vaatama jäänud naistele lilli ning liikus Marienplatzi kaudu raekoja eest läbi maailma vanimasse õllekasse Hofbräuhausi ettevõtmist tähistama.


Pärastlõunal sigines tänavapilti aina rohkem punastes särkides Liverpooli fänne, sest turniiri esimeses mängus võõrustasid väljakuperemehed Ragnar Klavani koduklubi.


Eelmistel käikudel Audi Cupile lisasid kohalike fännide kõrval koloriiti turniiri nimekaimate osalejate, FC Barcelona ja Manchester City fännid.


Audi Cup on Baierimaa autotootja ja kohaliku staarklubi 2007. aastast üle aasta korraldatav meistrisarjade hooajaeelne turniir, kuhu kutsutakse mõõtu võtma Euroopa teisi vägevaid ja ka nimekaid Brasiilia jalgpalliklubisid.


Neli meeskonda mängivad kahel päeval kokku neli mängu, kus finaalipäeval mängivad kaotajad kolmandale kohale ja võitjad karikale.


Kodus telerist või sõpradega pubis tippjalgpalli vaadata on muidugi mõnus, aga staadionil valitseva atmosfääri vastu ei saa ka kõige mugavam diivan.


Näha oma silmaga jalgpallureid, kelle nimed on tihti spordiuudiste esikülgedel, ja rõkata kaasa löödud väravale, vangutada koos tundmatute naabritega pead omade luhtunud pealelöögi peale või teha üle staadioni rulluvaid laineid, on võimas.


Omaette elamus on üle Euroopa ja võimalik, et kaugemaltki kokku sõitnud fänne täistuubitud metroos rongile trügida. Või sihtjaamast tõmmude althõlma pileteid müüvate tüüpide vahelt koos tuhandete teiste sipelgatega taamal kõrguva staadioni poole tungelda ning mängude vahel bratwurst`i sabas äsja areenil nähtu üle arutleda.


Mängu eel tänavapildis iidolite mängusärkides jalutavad, fännipoes tunglevad või bierstube`desse kogunevad fännid hakkavad meeleolu looma juba varakult. Üksteist aasitakse ja visatakse sõbralikku nalja.


Otse Marienplatzi nurgal on jalgpallivarustuse pood, kus müüakse lisaks Bayerni ja Bundesliiga klubide särkidele ka teiste tippklubide ja rahvusmeeskondade varustust.


Neil päevil nihutati sissekäigu juurde turniiril osalevate meeskondade kaup. Vaatasime Bayerni särke ja möödunud tugeva Liverpooli aktsendiga inglane viskas, et oleme eksinud vale riiuli ette.


Lõõpisin fännipoes poegadega ringi vaadates, et kui Liverpool peaks õhtul Müncheni staare võitma, vahetan ühe punase särgi teise vastu ning lasen seljale numbri 17 ja Klavani nime trükkida.


Nagu oleksin ära sõnunud. Bayernil oli murtud jala tõttu puudu viimasel neljal hooajal maailma parimaks väravavahiks nimetatud Manuel Neuer ning vigastuste küüsis mitu teist põhimängijat.


Ent Bayernis nõrku pole ja nii tuleb tunnustada Liverpooli punaseid, kes tegid väljakuperemeestele 0:3 pähe. Päeva esimeses mängus õnnestus Madrid Atleticol murda 2:1 mängu juhtima läinud Napolit.


Müncheni Bayern on üks väheseid kuulsaid spordiklubisid, mis suudab ilma sponsorite rahakotita end ära majandada ning suur osa tulust tuleb fännipoodidest. Oma lemmikute sümboolikaga võib osta võileivarösteri, hambaharja, uksemati.


Staadionil olev fännipood on kordades suurem kui teised Müncheni arvukad poed ja annab välja korraliku kaubamaja mõõdu, kus ostupalavik tabab ka jalgpallileigeid turiste.


Münchenis käiku ei kujuta ettegi jalgpalli, oivalise šnitsli ja Hofbräuhausis joodud külma nisuõlleta. Ajaloos teatakse seda ka kohana, kus Hitler alustas oma poliitilist karjääri kõnesid pidades. Õllesaal ise on aukartustäratav ega jää mõõtudelt alla Paide Maksimarketile.


Kui Müncheni söögikohtades on õlle hind sama mis meie pubides, siis poes kriipis silma, et odavaim kesvamärjukese kuuspakk maksis kõigest 1.69. Ent ka tuntumad õllemargid jäid tublisti alla euro pudelist, mis paneb siinseid õllesõpru kindlasti kadestama.


Teha on Münchenis muudki, kui keha kinnitada ja janu kustutada. Meie vaatasime Baierimaa kuningate kunagist hiilgust Nymphenburgi lossis ja trotsisime kuuma ilma 1972. aasta olümpiastaadionil.


Arvestades, et kahel õhtupoolikul vaatasime kokku nelja jalgpallimatši, siis ega kolme päevaga rohkem jõudnukski, rääkimata Baierimaal tiirutamisest.


Korra käis peast läbi mõte põigata teise kohaliku klubi Saksamaa tugevuselt neljandasse, regionaalliigasse kukkunud München1860 kodumängule, aga selgus, et piletid 12 500 pealtvaatajat mahutavale Grünewalderi staadionile olid juba kolm kuud varem läbi müüdud. See näitab, kui populaarne on jalgpall Saksamaal.


Enne finaalmänge otsustasin oma eelmisel päeval naljatamisi poistele antud lubaduse ellu viia ja Klavani mängusärgi osta, aga võta näpust – päevaga oli spordipood Liverpooli särkidest kuivaks tehtud.


Nii jäi järgmiseks päevaks endale sünnipäevakink tegemata. Muide, oma sünnipäeva olen juhtunud võõrsil tähistama ainult kaks korda. Enne eelmist nädalat veel korra Kaukaasias sõjaväes olles.


Kolmanda koha mängus jäi koduklubi kuivalt 0:2 alla Napolile ning Bayerni fännid kostitasid oma meeskonda 75 000 pealtvaatajat mahutaval Allianzil ilmselt üliharva kostva vilekooriga.


Siiski on vara 27kordset Saksamaa meistrit ja 18kordset rahvuskarika võitjat maha kanda: juba viis päeva tagasi sai ta Saksamaa superkarika finaalis penaltitega võõral väljakul jagu Bundesliiga põhirivaalist Dortmundist.


Finaalmängus jooksis Atletico vastu Liverpooli eest algkoosseisus platsile ka Ragnar Klavan.
Kuigi parima Eesti jalgpalluri meeskond pidi 1:1 lõppenud normaalaja järel penaltiseeriaga vastu võtma kaotuse, oli rõõm, et Raku nimetati matši parimaks mängijaks.


Kahju, et Klavani mängusärk jäi Münchenis kättesaamatuks. Olnuks kaasas Eesti lipp, võinuks trügida mänguväljakule lähemale meie Raku tähelepanu köitma lootuses, et näkkab.


Arvestades, et Liverpool sel suvel kahe hooaja vahel peetud arvukatest mängudest kaotaski ainult meie nähtud matši, siis mine tea, äkki kuluks kappi Bayerni särgi kõrvale ära veel üks punane särk numbriga 17.


http://jarvateataja.postimees.ee/4210379/munchen-pidas-suurt-jalgpallipidu

Koeru ajaaken tõmbub koomale

15 aastat tagasi vändatud filmi «Nimed marmortahvlil» alguskaadrites küsib Tartu raekoja torni Saksa keisri plagu asemele sinimustvalget lippu heiskamas käinud peaosalise Henn Ahase vend: «Kas tahad, panen aja seisma?»


Esimese ilmasõja lõpus raekoja tornikella hammasrataste vahele kiilunud kopikas ennustas sümboliterohkes filmikeeles senisele ilmakorraldusele kadu ja Eestit ees ootavaid suuri muutusi ning näitas, kuidas iga koolipoiss võib sündmuste ristteel omal moel ajalugu mõjutada.


Järvamaa meeste kangust teadis juba Tammsaaregi, kes kirjutas Oru Pearu ja Mäe Andrese ennast kehtestades kõrtsipõrandale rähklema ja naabrimeest võidu nimel hellast kohast pigistama.


Koeru vallavolikogu koalitsioon näikse visam kui eelnimetatud filmis kommunistiks hakanud Henn Ahase vend või öösiti piirikupitsatega rassinud Oru Pearu, sest jätkab jonnakalt kaigaste loopimist haldusreformi hammasrataste vahele ka siis, kui on näha, et rong põrutab omasoodu edasi.


Aprillis kirjutasin, et Piibe vald on täitumatu unistus ja lootsin, et Virumaa poole kiikavad identiteedikriisis koerukad jahtuvad maha. Seni asjata.


Viimase paari kuuga on kohtu eri instantsid kuni riigikohtuni välja ridamisi jätnud rahuldamata või lükanud tagasi Koeru kaebused. Sama saatus on tabanud ka teisi haldusreformiga kaasnevate liitumiste vastu võitlevaid omavalitsusi. Isegi kui oletada, et mõnel protsessival omavalitsusel on kübekegi õigust, tundub ebatõenäolisena, et kohtukull pisara poetab.


Senistest kohtu seisukohtadest loeb üsna selgelt välja, et mässulisele vallale õiguse andmisega sünniks üle riigi haldusreformile suuremat kahju kui mõnele üksikule protsessivale vallale õigusmõistmise haamriga kulmude vahele lajatada.


Ent kunagise Vaali vabariigi väljakuulutajate järglaste mässumeelest kantud Koeru volikogu enamus ei jäta jonni ja on seda meelt, et kohtusaaga tuleb viimase vindini keerata, lennaku tuulde kokku või 5000 eurot.


Neile on jäänud veel üks õlekõrs – riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Senine praktika on näidanud, et kohtusüsteem Pandora laekaid ei ava ega lase ka menetlusel venida üle sügiseste valimiste protseduuriliste tähtaegade.


Hoopis maavanem on lubanud perutava Koeru valla valimiste takistamise eest kohtusse kaevata, sest volikogu otsusest leiab kava eirata Järva valla valimisi ning korraldada alternatiivne hääletamine, tehes nägu, nagu jätkaks Koeru vald iseseisvana.


See paralleeluniversumisse põikav stsenaarium meenutab 2014. aasta Ukrainat, kus Krimmis ja Donetski ning Luganski oblastis ilmusid läbisegi kohalike kahtlaste tegelastega rohelised mehikesed, kes asusid korraldama kehtivale korrale vastanduvaid valimisi.


Kohalike valimiste läbiviimise eest vastutaval Järva maavalitsusel tuleb valmis olla, et Järva vallale ei leidu valimiste ajal Koerus ühtegi vaba munitsipaalhoonet, kuhu jaoskonda teha. Ehk polegi nali, kui kohale tuleb sõidutada riigibuss nagu ETV «Tujurikkuja» mõne aasta taguses sketšis.


Kõrvaltvaatajatel on raske aru saada, mis paganama jonn ja trots Koeru valla koalitsioonile sisse on läinud, et alates eelmise aasta jõuludest ignoreeritakse haldusreformi igal võimalikul viisil, kuigi enne seisti Järva valla moodustajate esirinnas.

Järvamaa ANNO 2018.


Juhtumisi langes suunamuutus kokku teiste liituvate valdade otsusega, et Järva valla keskus tuleb Järva-Jaani, mitte Koeru või Karedale. Kelle ambitsioon sai kõrvetada, tekitades sellega solvumist ja trotsi?


Nagu Ahase Hennu vend Ants vahetas filmi vältel Eesti rahvustrikoloori punase palaka vastu, põlgavad ka osa Koeru kohalikke poliitikuid järsku Järvamaa lippu ja kummardavad truudusevandeks Lääne-Virumaa poole nagu uksi paugutavad puberteetikud, kes mõistmatute vanematega on ealiste iseärasuste tõttu tülli pööranud.


Eelmisel nädalal Järva Teatajale antud intervjuus märkis minu naaber Esna teisest otsast Urmi Reinde, et haldusreformi piire kujundavad mõne poliitiku isiklikud ambitsioonid, mitte kohalike inimeste tahe. Katsu sa vastu vaielda.


Tänan õnne, et Järvamaa pole piirimaakond, kelle naabriks Venemaa küljes olev Petseri rajoon, muidu olekski meil solvunutest oma Krimm. Ma kahtlustan, et ka paljud Koeru valla kodanikud ei saa sellest solvumiskultuuri süvendavast kemplusest aru, aga eks oktoober anna arutust.


Kas keegi mäletab veel neid aegu, kui Koeru oli läinud sajandi 90ndate alul monofunktsionaalse asulana maoli, et metallitöötlejate toel uuesti jalule tõusta? Paarikümne aasta pärast ei suuda keegi ilmselt meenutada ka tänast vastasseisu.


Osavamad poliitikud suudavad muidugi oma ideed ka inimeste pähe istutada ja masse pikemalt ärevuses hoida.


Järvamaal on valus mälestus eelmisest haldusreformist, kui Virumaa meestel oli valitsuses käpp sees ja nii tinistati Lääne-Virumaa külge suur tükk Kirde-Järvamaast.


Vaevalt leidub maakonnas poliitikut, kes laseks teist korda Järvamaa katki rebida. Pole ju ka sääsel pea ees vastu auto tuuleklaasi põrutades lootust masina hoogu maha võtta.

Et kriitika ei lõikaks keelt suust

Meenub ammune anekdoot kahest Peterburis Nevski prospektil patrullivast miilitsast, kes tuliselt vaidlesid keelte õppimise üle. Üks oli veendunud, et maailmas rännates võiks osata veel mõnda keelt, teine arvas, et vene keelest piisab küll.


Meeste vaidluse katkestas kõrval peatunud uhke limusiin. Allakeritud aknast pistis pea välja noobel härra ja küsis midagi inglise keeles. Miilitsad vaatasid üksteisele nõutult otsa ja raputasid pead. Proovis härra prantsuse, saksa, itaalia ja hispaania keeles, aga miilitsad kehitasid ikka õlgu ega mõistnud, mida neilt päriti. Välismaalane lõi käega ja sõitis edasi.


Miilitsad vaatasid kaugenevale autole järele ja neist keeleõppimise suhtes kriitiline ütles halvasti varjatud võidurõõmuga: «No näed! Mees oskas päris mitut keelt, aga mis tal sellest kasu oli?»

Suured rahvad ei pea võõraste keelte oskamist ülemäära oluliseks ja eeldavad, et küllap keegi neist ikka aru saab. Olen kohanud venelasi kaugel kodumaast ärritumas, kui teenindaja nende keelt ei mõista.


Hiljuti Eesti lennupäevadel ja Paides maakaitsepäeval märkasin, et ka prantslastest liitlastel ei tulnud muudes keeltes rääkimine üldse välja ning üksteisemõistmine leiti kätega vehkides või laialt naeratades. Ilmselt meie kaitsevõime sellest suurt ei kannata.


Minu tuttavad Eestit külastavad inglased ei salga, et neil on vedanud, et ringi rännates on kõikjal inimesi, kellega nad saavad oma emakeeles suhelda ja lisavad malbelt, et nende eesti keel on oluliselt kehvem kui eestlaste english.


Samas on Tallinna vanalinnas mõni saksa turist üsna imestunud, kui neist mööda põigates hõikad: «Entschuldigen Sie bitte…!» Ju nad ei aima, et Eestimaal sajandeid valitsenud aadel kõneles saksa keelt ning nõukogude ajal õppisid pooled lapsed vene keele järel teise keelena kohustuslikus korras saksa keelt.


Tänapäeval peame eakate inimeste vene keele oskust nõukogude aja pärandiks, kuigi juba tsaariaja lõpu venestusperioodist saati on see meil mitu puhku kroonuvõimu ametlik keel olnud.


Keel on nagu mood. Täna arvame, et ilma inglise keeleta suus pole laia ilma asja. Rooma ajal valitses maailma tänaseks kõnekeelena surnud ladina keel, mida kristlikus maailmas kiriku mõjul kasutati universaalse suhtlemiskeelena veel aastasadu pärast impeeriumi kadumist.


Mõne sajandi eest kõneles tsiviliseeritud Euroopa prantsuse keelt. Inglise keel tõusis rahvusvaheliselt troonile alles eelmisel sajandil pärast teist maailmasõda. On neid, kes arvavad, et brittide Euroopa Liidust lahkumise järel minetab riikide ühenduses oma tähtsuse ka inglise keel ning troonile tõuseb hoopis saksa keel.


Eesti ühiskonnas on saanud võõrkeele oskusest väga tähtis ja meelierutav mõõdupuu. Me sisendame endale, et väikesel rahval peavad olema ilmas läbilöömiseks suus kõik olulisemad keeled. Tõsimeeli arutletakse, kas emakeelsel ülikooliharidusel on globaliseeruvas maailmas perspektiivi.


Seoses Euroopa Liidu eesistumise algusega astus eelmisel nädalal Brüsselis püünele rida Eesti ministreid. Eesistujariigi ministrile käib rituaali juurde näiteks ministrite nõukogu istungi eel põgus meediaga suhtlemine ja pärast kokkuvõttev pressikonverents.


Kahtlen, kas üldsus mäletab eelmisel nädalal meie ministrite nimetatud Eesti eesistumise prioriteete. Küll aga itsitab iga poetrepi filosoof kahjurõõmsalt, kui kohmetu ja nukker tundus esimesena kaamera ette astunud rahandusminister Tõnu Tõniste ingliskeelne pöördumine.


Eesti ühiskond põeb raskekujulist edukultust. Me tahame olla kõiges kõige paremad ja otsime Eestit närviliselt näpuga järge ajades kõikvõimalike edetabelite tipust. Seetõttu on lühisesse minevat konarliku inglise keelega ministrit kuulates alaväärsuskompleksile viitav hüsteeria kiire tulema.


Liiga tihti vaatame üle õla ja püüame nahast välja pugeda selle nimel, mida keegi meist arvab. Kas mäletate anekdooti eestlasest, kes seisab loomaaias elevandiaediku ees ja murrab pead, mida loom temast mõtleb?


Kevadel Eestis nõu andmas käinud Brüsseli koridorides end koduselt tundev ja varem Euroopa Komisjoni presidendi kõneisikuna töötanud Politico ajakirjanik Ryan Heath toonitas, et välismeedia ei nori keeleoskuse kallal, vaid mõistab, et enamikul liikmesriikide ministritel pole emakeeleks inglise keel.


Tema sõnul on oluline, et välismeedia eest ei pagetaks ega võetaks tõrjuvat hoiakut ning piisab, kui sisu suudetakse edasi anda kasvõi kätega vehkides.


Eelmisel nädalal tutvustas Eesti meedia Suurbritannia heategevusorganisatsiooni raportit, kus meie riik on 140 hinnatud riigi seas üheks kalgimaks ja kitsimaks: natuke taga Lätist ja ees Leedust. Eestlased ei kipu annetama, tegema vabatahtlikku tööd ega võõraid abistama.


Nii pole imestada, et selmet heatahtlikult tunnustada keeli õppivate ministrite ponnistusi, tiris meedia mõnuga ribadeks kõik poliitikud, kelle võõrkeele oskus oli kasin, tekst tundus päheõpitud ja jalg suurel areenil värises.


Neist Eesti ministritest, kel keel suus, jutt sorav ja olek kui kalal vees, ei kuulnud me ajakirjanduse vahendusel eriti midagi. Mida asjalikku nemad ütlesid?


Peaminister Jüri Ratas möönis eelmisel nädalal pressikonverentsil ajakirjanike pinnimise peale, et keeli tasub igal juhul õppida. Jääb üle temaga nõustuda.


Kas aga maksab teha suurt draamat, kui mõni meie kõrge poliitik kasutab Euroopa kolleegide ja meediaga suhtlemisel tõlgi abi? Euroopa Liidus on siiski iga liikmesriigi keel võrdselt kasutusel ja lugupeetud. Seega ärgem häbenegem ka eesti keelt.


Paljud teiste riikide ministrid enne Eestit on eesistujana jäänud truuks oma emakeelele. Kes terasemalt uurib, leiab praegustegi Euroopa Komisjoni volinike seas neid, kes igapäevatööd teevad tõlgi abil ning kodumaal suhtutakse sellesse kaunis rahulikult.


Minu meelest ei maksa konarlikku keeleoskust häbimärgistada, kui inimene on oma ametis muidu tegus, püüab suhelda ja eredama rambivalgusega kohaneda. Mis selles halba on? Küllap praktika õpetab ja järgmine kord tuleb paremini.


Mul on rida tuttavaid, keda tean oskavat võõrkeelt, aga nad ei julge suhelda, kuna kardavad eksida. Nii võtavad nad endalt võimaluse praktikaga kõneoskust paremaks lihvida. Loodan, et poliitikud on kaasmaalaste kriitikatulvast üle ja julgevad ka edaspidi võõrkeeles suu lahti teha isegi siis, kui see keelegurmaanide kõrva kriibib.

Inimnäota salaühing RB

Mugava ja kiire raudteeühenduse rajamine Eestist Euroopa südamesse on poliitikuid paelunud Eesti riikliku iseseisvuse taastamisest saati.


Maakonnalehe Järva Teataja noore ajakirjanikuna olin tunnistaja, kuidas maakonnavisiiti tegev president Lennart Meri 1995. aasta novembris pistis pea Tapa raudteejaama piletikassa ahtakesest luugist sisse ja lausus talle omase naeratava elegantsiga: «Üks pilet Pariisi palun!»


President ei saanud soovitud piletit ja enne kui dialoog jõudis arenema hakata, sekkus eakas jaamaülem ja palus kõrge külalise korrus kõrgemal asuvasse kabinetti.

Meile, ajakirjanikele, oli äsja nähtu kõva sõna. Mõelda vaid, kuskil Euroopa pärapõrgus arvab alles jalgu alla ajava riigi pea, et elementaarne on sõita rongiga otse Euroopa südamesse.

Vaieldamatult oli president Meri mõttelend tegelikkusest olulisel ees. 1990ndatel käis raudtee Eestis alla. Koos Nõukogude Liiduga kadus terastee hiilgus, relsid kulusid, liiprid pehkisid, 1960ndatest pärit reisirongid lagunesid ja kõige selle remondiks nappis raha.

2000. aastaks oli raudtee eksistentsiaalsel teelahkmel, kui  riigikogu liige Jürgen Ligi ironiseeris, et odavam tuleks igale Lõuna-Eesti rongireisijale auto osta, kui amortiseerunud reisirongiliiklusele dotatsioone maksta. Toonane teede- ja sideminister Toivo Jürgenson saatis teedeehitajad raudtee asenduseks Lõuna-Eesti kuppelmaastike vahele lumehange kruusa laotama. Minister sai ametist priiks, aga raudtee jäi.

Kümne aasta eest alustati vanal raudteel kapitaalremonti ja viimasel viiel aastal koguvad populaarsust Eesti rööpapaaridel uued, Stadleri oranžid rongid.

Lõuapoolikud ristisid need toonase ministrina reisirongiliikluse renessansi eest seisnud majandus- ja kommunikatsiooniminister järgi Partsi porganditeks.


Ent meie kultuuriruumis ja rahva mälus eksisteerib ka teistsugune raudtee. Seda raudteed mäletatakse 1941. ja 1949. aasta öödest, kui tuhandete kodude ustele prõmmiti püssikabadega ja unesegaseid inimesi aeti kui tapiloomi kuuvalgel helkivate tääkide ja lõrisevate hundikoerte hammaste välkudes loomavagunitesse.


Neis vagunites veeti tuhanded eestlased tundmatusse Siberisse. Neis vagunites surid sajad eakad ja lapsed veel enne sihtkohta jõudmist.


Nende vagunite tillukestest trellitatud akendest nägid paljud meie kaasmaalased lähemalt riiki, mis tõi meile tule ja mõõgaga rahvaste sõprust ja internatsionaalset vendlust.


Suure sõja eel ja järel võõrvõimu hammasrataste vahele jäänud inimestele sümboliseerib raudtee küüditamist, vägivalda ja ebaõiglust, teekonda surma või viletsusse, eemale kodumaast, oma maast ja esivanemate haudadest.


Raudteejaamadesse, kuhu küüditatavaid kokku koguti, on iseseisvuse taastamise järgsetel aastatel paigaldatud mälestuskive, et meenutada põlisrahva genotsiidi.


Vähemalt kaks korda aastas, 25. märtsil ja 14. juunil, saavad kunagised küüditatud ja poliitikud Toompealt ja kohalikest omavalitsustest neis raudteejaamades kokku, asetavad lilli ja peavad kõnesid.


Meedia ei lase vaatamata aastate möödumisele nende aegade traagikal tuhmuda. Vähemalt mitte seni, kuni Siberisse saadetud inimesed on meie seas ja nende lood, kus raudtee roll oli negatiivne, ootavad rääkimist.


Meil Esnas, vaevu paarsada meetrit raudteejaamast, meenutab taluvare sõjajärgseid aegu, mil idast valgusid kotipoisid hordidena maale, varastasid, tapsid ja panid hoonetele tule räästasse. Selliseid talusid on Eestis palju.


1990ndatel ilmus poliitikute leksikoni sõnapaar Rail Baltica, mis hiljem filoloogide soovitusel kohendati Rail Balticuks. Esmalt mõeldi selle all olemasoleva 1520 mm relsi laiusega raudteetrassi ümberehitust.

Toonase Rail Balticu kolmas järk nägi ette uue, nn Euroopa 1435 mm relsi laiusega liini ehitamist Tallinnast Pärnu kaudu Riia suunal. Tänapäeval mõistab üldsus Rail Balticu all just seda viimast.


2010. aasta kevadel Islandil Euroopa taevasse üüratu tuhapilve paisanud Eyjafjallajökulli vulkaan halvas  mandri lennuliikluse päevadeks.


Eesti äralõigatus muu maailma kiiretest ühendustest sai ühiskonnale puust ja punaseks selgeks. Ühtäkki oli raudtee midagi enamat, kui lüli Venemaa naftatünnide liigutamiseks vajalikust transiidiahelast.


Kauge helesinise unistusena tolmu koguv Euroopa laiusega Rail Baltic, mis loksus raudteede arenduste nimekirjas viimasel kohal, tõusis pea üleöö pingerea etteotsa ja rohket õhinapõhist kõneainet pakkuvaks jututeemaks.


Poliitikutest esimesena tabas Rail Balticu häälekalt kilbile tõsta president Toomas Hendrik Ilves. Alles pool aastat hiljem võttis vedu toonane Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas, kes sinnamaani pooldas olemasoleva trassi kasutust.


Järgmise paari aastaga lükati Eestis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvõttel ning Euroopa Komisjoni transpordivoliniku soosingut kasutades käima uue raudtee rajamise eeltööd, telliti tasuvusuuring, taristuprojekt kirjutati Euroopa Liidu eelarvesse.


Torgiti tagant ja veeti eest Lätit ja Leedut, kaasati Soomet ja Poolat, et anda Rail Balticule laiem rahvusvaheline mõõde. Otsiti trassile parimat asukohta, logistilise kokkupuuteid teiste transpordiliikidega.


Avalik arvamus jälgis toimuvat ühelt poolt imetlusega, et oleme visad ja tublid ning ilma Eesti eestvedamiseta ei saaks olulisest transpordiühendusest Läti ja Leedu skeptilisuse tõttu asja.


Siim Kallas ja Toomas Hendrik Ilves saalisid imetlusväärse tandemina naabrite vahet, põigates poolakate ja soomlaste manu ning kutsudes nende riigipäid siia, et veenda, veenda ja veenda.


Veel kolm aastat tagasi kärkis majandus- ja kommunikatsiooniminister Parts oma Leedu kolleegi peale, sest nood on Rail Balticu asju ajades liiga aeglased.


Mida selgemaid piire hakkas võtma Rail Balticu trassivalik ja planeeringud jõudma kohapealsete aruteludeni, seda leigemaks muutus üldsuse suhtumine hiigelprojekti, mida veel hiljuti taevani ülistati.


Võiks suureliselt oletada, et Rail Balticu särava tähe tuhmumise verstapost on 2014. aastas, mil ametist lahkus kaks persooni, keda avalikkus oli harjunud pidama Rail Balticu eestkõnelejaks.


Mõjuvõimsa volinikuna, rahvusvahelise mehena, kelle sõna maksis Rail Balticu trassi riikides, aitaski Siim Kallas projekti üle koera, kuid mõjukalt positsioonilt lahkumise järel pole tema kasutada endisaegseid hoobasid. Kuigi presidendiunelma luhtumine on kahandanud tema poliitilist aktiivsust,  ütleb ta Rail Balticu toetuseks sõnu nüüdki.


Kallasele assisteeris 2014. aastani siseriiklikult Juhan Parts, kellest sai kaheksa majandus- ja kommunikatsiooniministriks oldud aastaga suur raudtee fänn.


Kallase ja Partsi aktiivselt areenilt kadumisest saati 2014. aasta algul pole ükski teine poliitik nende rolli üle võtnud ega edasi kandnud.


Vahepealse kolme aasta jooksul pole Rail Balticul tekkinud ühtegi selgelt tuvastavat liidrit – tegu oleks nagu põrandaaluse organisatsiooniga, mille kuulsus ulatub kaugele, kuid kelle juhid on avalikkusele teadmata.


Kord võtab uue raudtee asjadest rääkides sõna ministeeriumi projektijuht, teinekord Rail Baltic Eesti juht, siis Balti riikide Rail Balticu ühisettevõtte Riias paiknev juht.


Rail Balticu Eesti kodulehelt ei õnnestu tänini leida nime ja pilti, kes tuleks lihast ja luust kujul avalikkuse ette ja oleks valmis otse ja selgel sõnal suhtlema.


Rail Balticu koduleht pakub info küsimiseks ja ettepanekute tegemiseks anonüümse meiliaadressi ja telefoninumbri ning nimetab projekti tellijatena tehnilise järelevalve ametit, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi.


Planeeringutega seotud teemadel on teadjad trassile jäävad maavalitsused, lisaks on loetletud hulk konsultante, kuid press peab ammutama teavet ministeeriumi nõunikult.


Üldsusele jätab riigi asjaajamine mulje, nagu oleks tegu Eino Baskini 1980ndatest kuulsa sketšiga, kus maestro üritab mõistatada, mida nad seal plangu taga teevad.


Inimesed, kes tunnevad muret keskkonna pärast, kahtlevad uuringutes näidatud kauba- ja reisijavoogudes ning majanduslikus tasuvuses, eelistavad trassivalikul Pärnule Tartut, avastavad raudteeliini kulgemas üle oma maade  ega saa aru, kellega rääkida.


Üks ametkond viitab ebalevalt teisele, teine kolmandale. Üldsusel on kerge tekkima tunne, et karju nagu tühja tünni, kuuled vastu kajamas ainult oma häält.


Keskkonnakaitsjate ja kultuuriinimeste protestid ja pöördumised hakkasid aina jõulisemalt Rail Balticu vastu tuure koguma 2016. aasta sügisel.


Riigi nimel kõnelevad ametkonnad raiuvad seniajani dialoogi laskumata kui rauda, et Rail Baltic toob Eestile suurt tulu, parandab geopoliitilist positsiooni, liidab meid Euroopaga ja kui Balti riigid seda raha ei kasuta, suunatase raha teise Euroopa otsa, süüvimata teemadesse, mida protestijad või üldsust laiemalt huvitavad.


Eesti riigi maapealsed kehastused ei mõista, et loosungite asemel soovib üldsus selget dialoogi lihast ja luust inimestega, kes vastutavad oma sõnade ja tegude eest ning julgevad sirge seljaga seista inimeste ette kuulama ja rääkima, argumenteeritult vaidlema ja kahtlusi äratavad küsimärke lahti seletama.


Pole ime, et raudteed võõristav osa üldsusest suhtub Rail Balticusse mitte meie, vaid nende projektina, kes täidavad oma taskuid üle inimeste astudes ja on valmis inimesi ohverdama, et ajada eliidi asju.


Rail Balticu meeskond ei mõista, et üle ühiskonna pea dialoogi vältides ja anonüümelt kangekaelselt projekti läbi surudes on kerge tulema võrdlus nende võõrastega, kes kasutasid raudteed küüditamiseks ja võõra võimu eesmärkide teenimiseks.


Seetõttu läheb üha keerulisemaks seletada, et äkki tõesti ongi Rail Baltic Eestile oluline ja kasulik projekt, mida ühiskonnal tasub edasi toetada.


Nii oleme 2017. aastal olukorras, kus Leedus on suur osa kavandatud 1435 mm raudteest valmis ehitatud ja Läti kujundab tegudes Riias uut raudteed ja lennujaama ühendades regiooni keskseks transpordisõlmeks.


Samal ajal kui naabrid lõikavad Rail Balticust kasu, oleme Eestis takerdunud vaidlustesse, kust kaudu mägrad ja siilid saavad teisele poole Rail Balticu raudteetammi, ja kasvatame ühiskonnas pingeid.


Riik ei saa tänapäevase kaasamise alternatiiviks tõmmata pead õlgade vahele ja kadalipust läbi joostes teha nägu, et jagage nuudihoope palju tahate, distants joostakse läbi niikuinii.


Oleme muutunud Balti keti nõrgimaks lüliks, kuni Rail Balticule ei tule uus Kalevipoeg ilma uueks looma ehk ühiskonnas kokkulepet otsima ja vankrit surnud seisust uuesti rajale nihutama.


Rail Balticust arusaamiseks on vaja tagasi anda nägu, kes söandab astuda inimeste ette ning rääkida lihtsas keeles ja kuulata ka murelikke.

Bürokraatia abil tagasi ahviks

Juba mitmendat nädalat arutletakse Eestis valjul häälel, et kui lehepoisid ära keelata, siis kust tulevad tulevikus meie riigi majandust edendavad miljonärid või kuidas lapsed üldse töövõtted käe sisse saavad.


Industriaalajastu Ameerika unistuse eduloo, kuidas ajalehepoisist sai miljonär, kirjutas 1925. aastal bestselleriks saksa kirjanik Hans Dominik. Eesti lugeja on raamatuga tuttav juba 1931. aastast ning sealtmaalt on lugu toitnud sadade inimeste usku maast madalast raske tööga haljale oksale tõusta.


Uus aeg ja uued kombed keeravad järjest pea peale vanu tõekspidamisi ja seavad uude valgusse vanad edulood. Tööinspektsioon tegi juuni algul nädalalehele Eesti Ekspress ettekirjutuse, millega muuhulgas tõdeti, et tänaval ajalehe müük on lastele liiga raske töö. Pealegi ei võivat nii noori inimesi raha ligi lasta.


Viimasel ajal on laialt võetud sõna haridusteemadel, et võõrkeeli tuleb õpetada juba lasteaias, sest mudilased omandavad teadmisi lennult.


Imelik, et samasse kategooriasse ei loeta sotsiaalsete oskuste arendamist, kus mõõduka füüsilise tööga küpsetab konti mööda ülesannete täitmine vaimu ja paisutab musklit.


Ega inimene kasva abituna vati sees ning täisealiseks saades ole valmis viimse vindini pikendatud lapsepõlvest kargama üleöö täiskasvanute karmi maailma.


Järsku šokeerivat üleminekut leevendabki pidev maailma avastamine koos praktiliste harjutustega ja lapsele kindluse andmine, et ta saab iseseisvalt hakkama.

Peetri kooli TPLi rühm Saunametsa kokkutulekult aastast 1983. Foto Aleksander Luhasalu (Võitlev Sõna). Kirjatüki autori peanupp tagareas see kõige pikem.


Ütluses, et töö tegi ahvist inimese, on sügavam iva. Oskus oma kätega midagi teha aitab inimesel jääda ellu, õpetab teiste endasugustega suhtlema ja arvestama ning annab aimu, millise vaevaga tuleb lauale toit, selga riie või tänapäeval tasku nutiseade ja internet.


Veel sajand tagasi oli laps taluperes tootmisvahend, sest elustiili ja elatist pakkuva majandusüksuse hakkamasaamine sõltus töökäte arvust ning oma pere kasutamise eelis oli, et see ei viinud raha välja.


Ent talu teenis raha ka laste koolitamiseks – kui vanim poeg päris talu, siis järgmised said hariduse.
Vaevalt meil oleks maadluse mitmekordset olümpiavõitjat Kristjan Palusalu, kui ta teismelisena poleks tohtinud jahukotti üle turja visata.


Laste füüsilise koormuse piiramisega on kaasajal rammumeestega lõpp. Miks me imestame, et kaitseväkke minevatel poistest pooled praagitakse nõrga füüsise pärast välja?


1985. aasta suvel töötasin pool suve õpilasmaleva linnarühmas Paides kaubalaos. Ma polnud veel 16aastanegi. Meie töö oli kaubaautod tühjaks laadida. Jõusaaliga sarnaneva tööpäeva jooksul tuli üksi vinnata üle kümne tonni ning kuuga olin võimeline kummagi kaenla alla kahmama 50kilose suhkrukoti teist nägu tegemata.


See oli ainus suvi mu elus, kus võisin lõuga tõmmata täpselt nii kaua kui viitsisin. Pärast malevat Kaukaasiasse seljakotiga mägimatkale minnes ei valmistanud raskusi ükski mäkketõus.


Mu isa Harri oli kuldsete kätega mees. Ta meenutas, et pidi talu vanima lapsena 9aastaselt kõik meestetööd üle võtma, sest tema isa oli jäänud sõtta. Ainus valik oli hakkama saada.


Mäletan oma lapsepõlvest, et kui ümbruskonna külades oli vaja kellelgi kaevu parandada, saekette teritada, kartuleid mullata, heina niita või siga veristada, siis oli isa iga töö peale meister.


Enne kooli olin isaga tihti tööl kaasas, sain süles veoauto rooli keerata, näpitsaid kätte anda või töökoja ees hommikupäikse paistel kuulata, mida Esna alajaama mehed ilmaelust rääkisid.


Ma teadsin varakult, mis on töö. Lihtne oli võtta saag, haamer ja naelad ning minna nagu Mowgli metsa onni ehitama. Kord harjutasin salamahti isa kombel heinaharki maasse viskama, aga nii õnnetult, et hargiaru tungis läbi jalalaba. Teinekord riivas kirves jalga või tabas haamer sõrme. Nii tulid kogemused.


Oma lapsepõlve ja äsjase lehepoiste juhtumi valguses arvan, et seni, kuni lastel on tahtmist ja huvi täiskasvanute kõrval tööd nokitseda, tuleb seda igal juhul võimaldada. Kui õige aeg mööda lasta, ei saa loikameid enam diivanilt püsti.


Üks mu tuttav Mäos tegutsev ettevõtja rääkis mõne aasta taguse loo, kus varastes 20ndates noormees astus esimesel tööpäeval uksest sisse poolteist tundi kokkulepitust hiljem. Kui talt selgitust küsiti, ei saanud noormees aru, mis ta valesti tegi, kui otsustas hommikuse Simpsonite multifilmi ära vaadata.


Kolhoosi kapsamaal teenitud esimese palga eest ostsin algklassipoisina endale fotoaparaadi Smena 8M. Kuigi suutsin sellega teha parajaid udupilte, on aparaat mul senini alles ning meeles uhke tunne, kui ladusin Paide Pika tänava elektroonikapoe letile oma kätega teenitud 15 rubla. Hea mõelda, et sel ajal polnud ühelgi inspektoril võimu seda keelata.


http://jarvateataja.postimees.ee/4154221/burokraatia-abil-tagasi-ahviks

Päevad, mis innustavad kõrgusi alistama

«Tead, ma üldse ei kahetse, et me siia tulime,» ütles läinud pühapäeval Eesti lennupäevadel mulle vastu jalutanud jäätist limpsiva eakama paari naispool pealt kuulatud vestluses üsna rahulikul toonil.


Minu tuttavad hiidlased tavatsevad õnnestunud asjade kohta öelda, et ei olnud s...t. Selline on viis, kuidas eestlane väljendab end, kui midagi on hästi. Ei mingeid ülemäärast braavosid ega mütside õhku loopimist.


Tegelikult oli lennupäevadel palju asju hästi. Oli muljetavaldav galerii õhuässasid Leedust, Lätist, Rootsist ja Itaaliast, kes ei lenda, vaid hullavad füüsikaseadusi eirates taevalaotuses. Klõpsisin melust oma paar tuhat pilti.


Inimesel ei ole füüsilisi eeldusi omal jõul linnuna pilve piirile tõusta ja kõrgusekartus on enamikul kahejalgsetest veres. Vana-Kreeka mütoloogiast teame, mis juhtus päiksele liiga lähedale kippunud Daidalose poja Ikarosega. Ent meid täidab imetlus, kui näeme neid, kes suudavad lennuvahendeid vallata ja piltlikult öeldes vahaga kleebitud sulgi tiibade küljes hoida.


Lennumasinad on kallid ja Eestis on neid vähe, isegi riigil, mis siis inimestest rääkida. Ilma naljata, lennundusmuuseumi on viimase paarikümne aastaga kogutud sõjalennukeid hulga rohkem kui Eesti õhuväel. Aga eksponaadid ei lenda. Õhuvigureid tehakse korra aastas lennupäevadel.


Mono- ja biplaani tüüpi lennukite peadpööritavaid trikke vaadates tundus, et 100 aastat tagasi alanud lennunduse võidukäigus on just propelleriga lennukid sõumaailmas endiselt populaarsuse tipul. Nende kõrval tundus kuue Balti herilase reaktiivlennukite kujundlennud majesteetliku ja väärika kulgemisena.


Päikse kõrgemale tõustes publik elavnes nagu kõigusoojaline kilpkonn ja aplodeeris kõigile pilvedesse täpiks sõitnud pilootidele. Maapealsetes lennuvõimetutes tekkis usk, et nende emotsioonid võivad ulatuda pilvedeni.


Mine tea, igal juhul oli pea kuklasse ajanud rahvast lennupäevadel oluliselt rohkem kui tarka juttu ajaval arvamusfestivalil.

Paar kuvatõmmist Reporteri uudisest, kus mind on tabatud Vello Loemaaga jutlemas ja presidendiga sammu pidamas.

Minu lennupäevade fotogalerii: https://www.facebook.com/urmas.glase/media_set?set=a.1903628146574699.1073741888.100007825964058&type=3&pnref=story


Äsjastel lennupäevade tegi eestlaste debüüdi ettevõtja Jüri Kaljundi, kes paari aasta eest soetas vigurlennuki. Nädalavahetusel tiirutas ta oma oskusi näidates rahvusvaheliselt tuntud pilootidele sooja teha sooviga aasta pärast teiste õhuässade kõrval juba rohkemat suuta.


Mitu eestlasest lennumasinate omanikku tõi oma masina inimestele uudistada. See on märk, et meie eralennundus areneb.


Lennupäevadel läks hästi ka ilmaga. Veel eelmise nädala sees paduvihma lubanud ilmaennustus leebus paariks päevaks, et esmaspäevast uuesti taevaluugid valla päästa.


Reedel lõõtsunud rajumatel tuuleiilidel nii palju kopsumahtu siiski veel jätkus, et laupäeval Nurmsi lennuväljal baseeruvate Eesti langevarjukeskuse hüppajad maas hoida ja Keelutsooni tiibvarjurite õhkutõus ära nullida.


Nende Järvamaa väljade kohal lendama harjunud koer Kerber pidi nukral ilmel oma tähetundi pühapäevani ootama. Ent ka siis lubasid tuulepuhangud tiibvarjureid üksnes trossiga taeva alla tõmmata. Langevarjuridki said oma demohüpped pühapäeval kirja.

Lennulembene koer Kerber ootamas paremat ilma.



Nurmsi lennuväli pole üksnes Kerberi kodu. 1991. aasta ühel septembri nädalavahetusel, kui enamik eestlasi kartuleid võttis ja Eesti oli just taastanud iseseisvuse, kanti sellel murukattega rajal taasloodud riigi lennumasinate registrisse esimesed lennukid – paar Nõo lennuklubil õppelennukit Jak52.


Noore ajakirjanikuna sündmust kajastades sain sel päeval Jaki kokpitis kaasa teha surmasõlme ja hoida käes lennuki juhtkangi.


Nii on Järvamaa Eesti lennundusajaloos olulisel kohal ja Nurmsi lennuväli on seni Eesti langevarjusportlaste keskne harjutuspaik. Seda kinnitab sealt mulle maakoju kostev iganädalane lennumootori podin.


«Tead, ma olen siin väljapandud sõjalennukitest lennanud kolmega,» ütles Paidest pärit endine Eesti õhuväe ülem Vello Loemaa mulle keset muuseumiplatsi seistes ja käega angaaride poole viibates.


Ma loodan, et ei lobise välja saladust, kui avaldan erru läinud sõjalenduri mõtte. Ta ütles, et on kogunud Eestist pärit sõjaväelendurite kohta ajalugu ja pakub lennundusmuuseumile muuseumilennukitele lisada viited, kes neist millise sõjalennuki juhtkangi on peos hoidnud.


Minu arvates on mõte mõistlik, sest olen kohanud kulmukergitajaid, kes küsivad, mis seost peaks Tartu taha muuseumi kogutud Nõukogude hävitajatel olema tänapäeva Eestiga? Aga palun väga! Kui eestlasi võis kirjanik Hemingway arvates leida igast sadamast, siis küllap on neid jagunud ka erinevate sõjamasinate kokpitti.


Mäletan Loemaad nägupidi juba keskkooliajast: Paide I keskkooli sõjalise õpetuse klassis olid kõikide sõjakooli läinud vilistlaste pildid seinal. Tema mind ei teadnud. Mis sellest, et teenisin Kaukaasias kaks aastat lennuväeosas, mille diviisi komandöri asetäitja ta toona oli.


Meie 36. taevasinine õhuväe diviis paiknes NSV Liidu lõunapiiril Mustast merest Kaspiani ja sõdureid oli rohkem kui praegu kaitseväes ajateenijaid, ning mina ja veel paar järvakat olime piisaks meres.


Juhtus nii, et sattusin 350 kilomeetri kaugusse diviisi staapi alati siis, kui kaasmaalasest komandör viibis eemal. Küll rääkisime nüüd, 30 aastat hiljem, ammustest teenistuspaikadest ja ühistest tuttavatest ning tõdesime, kui väike on maailm.


Lennupäevadel oli vahva, et Tapal endise sõjalennuvälja maadel tänapäevases kaitsejõudude baasis paiknevad brittidest ja prantslastest liitlased tulid esimest korda nii suure rahva ette näitama ja seletama, mida nad siin koos meie relvavendadega askeldavad.


NATO moodsad tankid ja soomustehnika oli õhuässade kõrval vaieldamatult päeva nael. Ronisin minagi lahke punapõskse briti ohvitseri õhutusel seest kitsukesse tanki torni ja sain tankisti lühikursuse.

Briti teras.



Relvad on meessool aastatuhandeid näppe sügelema ajanud. Paljudele lastele ja nende isadele olid üüratud sõjamasinad lennukitele tõsiseks konkurendiks ja murule rivistatud käsirelvade taha sirutasid end silm vidukil sihtima suured ja väiksed.


Nädalavahetusel trehvasin paljude lennundushuvilistest järvakatega. Annast pärit lennuakadeemias sõjaväelisel erialal õppiva sugulase Gerdile jõudsin üksnes terekätt anda ja vahetada paar sõna, sest kursandimundris tudengil oli korraldusmeeskonnas pakilisi tegemisi.


Mäletan oma lapsepõlvest, kui oodatud olid Väinjärve veepeod, kus metsavaht põristas päev läbi huvilende teha. Korra läks minulgi õnneks vanemad pehmeks rääkida ja saada hingemattev elamus. Samasuguseid lapsi seisis jonnimata tunde kopteritiiru järjekorras ka läinud nädalavahetusel lennundusmuuseumis.


30 aasta tagusel suvel nägin mitu puhku unes kodutaevas kihutavaid hävitajaid, nagu oleks aimanud, kuhu sundteenistus mõne kuu pärast viib. Garnisonis, kus oli polgujagu ründelennukeid Su 24, olid oskusi lihvivate pilootide lennusõud igapäevane rutiin.


Minu lapsepõlves oli Eesti nõukogude riigi läänepiiri valvavat õhuväge täis pikitud ning suviti oli reaktiivlennukite möiretest poolel Eestil õhk paks. Eks olnud ka kosmose vallutamine täies hoos, mistõttu unistasid paljud lapsed lenduri või kosmonaudi kutsest.


Tänapäeval kirjutatakse pea igast sõjalennukite harjutuslennust lehes kui sündmusest. Kümneid kordi päevas tõmbavad taevalaotusse vaevukuuldavalt jutte kuskil kilomeetrite kõrgusel Hiinast Ameerikasse rühkivad lainerid, aga need ei puutuks nagu üldse meisse.


Mul on hea meel, et meil on koht, kus suured ja väiksed saavad teraslinde oma käega katsumas käia ja piloodikabiini piiluda. Pühapäeval lennuraja kõrval pea kuklasse ajanud president Kersti Kaljulaid oli meeldivalt imestunud, et suur muuseum ja õhusõu seisab ühe mehe eraalgatusel ja entusiasmil.


Lennupäevade hing ja asutaja Mati Meos tahtis noorpõlves saada lenduriks. Ei saanud. Ometi leidis ta oma unistuste elluviimiseks ja lennundusega tegelemiseks teise tee, millest on võitnud terve Eesti. 15 000 inimest lennupäevadele publikuks saada on kõva sõna.

Noore kaaspiloodi esimesed lennuminutid.



Ka minu algklassiealine laps ütles lennupäevadelt naastes, et tema arust oli äge. Muidugi läks suur osa rõõmust batuudi arvele. Ent noorhärra sai lennata piloodi kõrval nii helikopteri kui ka lennukiga ja usun, et see oli elamus, mida perega reisiplaaneriga Türki lennates ei saa. Ehk innustab pilvepiirilt avanenud vaade teda ja teisi tulevikus kõrgemalt lendama.


http://jarvateataja.postimees.ee/4138519/paevad-mis-innustavad-korgusi-alistama