Liikumisvajaduste rahuldamine vajab tasuta ühisveondusest laiemat vaadet

Teisipäeval magasin täiega sisse. Vannitoas uisapäisa hammaste harjamise asemel pidanuks ma olema juba teel Tallinna. Tööle. Paarkümmend minutit hiljem vajusin uue bussi mugavasse nahk­istmesse ja saatsin kolleegidele sõnumi, et hilinen.


Hommikul seiklevad kümned ja kümned inimesed Paidest ja mujalt Järvamaalt Tallinna ja õhtul tagasi. See on paras võimlemine. Kes sätib end varavalges kaasteeliseks mõne tuttava autole, kes sõidab ise, kes loodab liinibussile.


Suurima ajavõidu annab saatusekaaslastega koopereerumine. Ka ühiskond peaks olema rahul, kui tühja auto asemel vurab Tallinna poole täislastis sõiduk: väheneb maanteede liikluskoormus, kulub vähem kütust ja mühinal väheneb meie ökoloogiline jalajälg.


Ent jagamismajandusega on kohe jama majas, kui mõni harjumuspärane sohver ametikohta vahetab või pikemale puhkusele läheb.


Eelmisel nädalal pidin seiklema korduvalt Tallinna ja Tartu vahet, et käia tööl, koolis ja põigata mõnele jõulupeole – töötava üliõpilase rõõmud. Selmet ise lörtsise ilmaga Tartust maanteele sukelduda, avastasin, et sobival ajal pärast loengut viib rong mind sihtkohta ja toob järgmise päeva lõunaks tagasi.


Vaade pilvepiirilt ühistranspordile ;)

Erinevad ühissõidukid on mõnusalt käepärast, kiired ja tudengile soodsad, kui liikuda õiges suunas: kahe Eesti suurema linna vahel või kodust suunaga Tallinna. Olgu eufooria jahutamiseks öeldud, et Paidest võttes on muud suunad peale pealinna valed.


Kui on vaja tööle või kooli minna, siis liinibussiga ühe päevaga Rakveres, Viljandis või Pärnus ära ei käi. Siia on maetud turu korraldada jäetud kaugliinide häda. Järvaka mätta otsast bussigraafikuid vaadates on tunne, nagu oleks riik endiselt jagatud Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks, mis omavahel piirialadel eriti läbi ei käi.


Tallinna ja Tartu vahet sõitvaid ekspressbusse on nagu muda, aga need lendavad kõrgelt ja siinkandis peatumata. Vahest on olla mõni bussijuht lahkemas tujus ja teeb omavolilise nõudepeatuse, aga see on reeglitevastane.


Paidest otse läheb Tartusse päevas ainult kaks bussi. Isegi Mäo bussiterminal jääb kahvatuks, kui ümberistumisvõimalusi otsida. Enamasti tuleb bussile saamiseks sõita passima Mäekülla ja kõlgutada keskmiselt tunnike pitsakohvikus jalgu, enne kui edasi saab. Alternatiive leiab veel Annast, Koigist, Paia ristist või koguni Põltsamaalt.


Tõsise liikumistakistuse kiuste seikleb suur osa siitkandi tudengeid Tartusse kooli. Enamasti aitab hädast jagamismajandus, kui minna pühapäeval või esmaspäeva hommikul ja tulla koju neljapäeval-reedel.


Muul ajal sõidavad kaasteelisi ühes võtvad inimesed kuidas jumal juhatab. Kui rahakott kannatab, on mõistlik loota iseendale ja oma neljarattalisele sõbrale.


Tean seltskondi, kes on pannud seljad kokku, et käia Paidest tööle Pärnusse ja Tapale. Bussiga lihtsalt ei saa. Kõhutunne ütleb, et ka see lõbu ei saa kaua kesta. Liiga lihtne ja ilus, et olla tõsi.


Auto kasutamise kiusamine on riigil mingi eriline paranoia. Uuest aastast läheb ametiauto kohe maksu alla, kui sellega teha kasvõi üks eraviisiline põige. Maksuamet kutsub naabril silma peal hoidma ja kaebama. Ju on ka neid, kes pakutud kaebeliinist hasarti lähevad.


Jagamismajandus võiks olla kena alternatiiv, mis omaalgatuslikult täidab lonkava ühisveonduse liinikorralduse lüngad, kuid kohusetundlikus ametnikus hakkab helisema häirekell: «Ega autoomanik ebaausal teel rikastu?»


Küsimusi tekib ridamisi. Kuidas on piraattaksona sõitva naabrimehe autos tagatud kaasreisijate turvalisus? Kas linnaotsa eest kolm eurot kütteraha võttev juht deklareerib ikka oma tulu ja maksab riigile makse?


Kas omakandi inimesi tasu eest kaasa sõidutav juht on oma auto liikluskindlustuse poliisi vormistanud tavakasutuse asemel sihtotstarbeliseks?


Huvi pärast proovisin oma auto näitel liikluskindlustuse pakkumisi. Aastane liikluskindlustus tavakasutuses on 70 eurot, aga jagamismajandust pakkudes eriotstarbelisena 450 eurot. «Minge põrgu!» tuli üle huulte.


Legaalselt liikluskindlustuse kulu nulli saamiseks peaksin aasta vältel üle päeva mõne reisija lisaks võtma.


Kui kaassõitja poetatud mõnda eurot maksuametis deklareerida, siis kisub sinna kanti, et tuleb elukutseliseks taksojuhiks hakata või kaasa kippuvad tuttavad kukele saata ja uhkes üksinduses sõita. Viimane variant tundub lihtsam, vähem peavalu.


Nii oleme ringiga tagasi lõhkise küna ääres. Kaugliinid tiksuvad edasi bussivedajate äriloogika järgi, mis eelistab kasumlikke otsi, väldib väikelinnu ning ise pikki otsi tegevad autojuhid sanktsioonide hirmus enam kaasreisijaid ei võta.


Võimalik, et saame poole aasta pärast maakonnaliinidel tasuta sõidu. Tore! Aga mulle tundub, et kui muutused on niikuinii kavas, peaks ühisveonduses üle-eestilise uue kvaliteedi loomiseks veel suurema revolutsiooni korraldama.


Mobiilirakendusi kasutades on võimalik kerge vaevaga kaardile kanda, mis suunas ja millal inimesed liiguvad. Selle järgi on võimalik üsna täpselt visandada eeldatava optimaalse kogu riiki katva ühistranspordivõrgu, tipptundide liinid ning panna ühissõidukid ja liikumissuunad omavahel sobima.


Kui on suundi, mille katmine on mõistlik jätta kodanikualgatuse korras lahendada, võiks jagamismajandust pakkuvatele autoomanikele teha soodustusi või maksta toetust.


Või kui see tundub riigile liig, siis vähemalt mõelda välja spetsiaalselt jagamismajandust arvestava ja soosiva regulatsiooni, mitte ei suru seda teiste valdkondade reeglite kätte lämbuma.


Moodsal ajal, kus räägime hoolivusest, keskkonnahoiust, ühistegevusest ja innovatsioonist, ei tohiks ühele e-riigi lipulaevaks pürgivale maale olla ju üle jõu käiv ülesanne võtta ette puhas paber ja joonistada sinna esimesena keset lehte inimene.


https://jarvateataja.postimees.ee/4343161/liikumisvajaduste-rahuldamine-vajab-tasuta-uhisveondusest-laiemat-vaadet

Elu ilusaimad hetked trükime välja

«Ära tee minust pilti! Mulle ei meeldi see,» podises meie pesamuna mõne nädala eest mulle Kairo muuseumi ees ja viibutas oma pahameele kinnituseks rusikat.


Minu selgitus, et tahan kodumaale jäänud vanemaid perepoegi interneti teel meie tegemistega kursis hoida, kõlas kurtidele kõrvadele. Pesamuna puuris mind altkulmu pilguga ja iga sõna rõhutades: «Ma ütlesin, et mulle ei meeldi!»


Minu poisil polnud midagi püramiidide taustal poseerimise vastu, kuid suvalised olmeklõpsud ärritavad teda.

Igal turistil on kiustaus püramiidi tipust sakutada.

Kui järele mõelda, olin tunginud oma taskutelefoniga lapse privaatsfääri. Tänapäev digimaailmas pole ühelgi inimesel täit kontrolli oma kujutise jäädvustamise ja levitamise üle, kui mõelda kasvõi tuhandetele turvakaameratele meie ümber.


Erinevalt praegustest inimestest on Kairo muuseumi hämaras hästi ventileeritud kambris lebavad iidsete vaaraode muumiaid kaitstud pildistamise eest hoiatussiltide ja muuseumitöötajate valvsate silmadega. Isegi vargsi pöidlaga oma lelu libistavad nutitelefoni omanikud ei söandanud käsulaudadest naljalt üle astuda – mine seda vaaraode needust tea.


Ammu kuuldud indiaanilugudest meenub, et Ameerika pärismaalased olid Metsiku Lääne rändfotograafide suhtes väga umbusklikud, sest arvasid, et suure klaassilmaga jõllitav ja välku sähvav aparaat imeb hinge inimesest puust kasti sisse lõksu.


Esimesed inimese salvestatud kujutised pärinevad kahesaja aasta eest. Kuigi fotoaparaadi tööpõhimõte oli hiinlastel teada juba 3000 aastat tagasi, ei mõistetud varem seadme abil tekitatavat peegelpilti talletada.


XIX sajandi fotod on haruldased ning rohkem aadlikke ja kodanlasi kujutavad, lihtrahvast kohtab neil vähe. Sotsiaalselt madalamal järjel inimesed polnud punanahkade kombel oma hinge pärast mures, vaid pilt oli eksklusiivne ja kallis ehk valitutele kättesaadav.


Suuremat võidukäiku laiadesse massidesse alustas fotograafia XX sajandi vahetuse eel, kui inimesed muutusid liikuvaks ning lihtsustus inimeste ja ümbruskonna jäädvustamine. Säilinud fotode järgi on tolle ajastu inimestest ja eluolust meil oluliselt piltlikum ettekujutus. Öeldakse, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.


Minu koduses arhiivis leidub neli-viis hoolikalt papile kleebitud mälestust suguvõsa tähtsündmustest, kus ühel fotol poseerib kümneid lipsriides inimesi. Ontlike tualettide järgi otsustades on need tehtud millalgi tsaariaja lõpukümnenditel, kus heal järjel talurahvas ei kandnud enam pikkkuube ja viiske.


Tean vanaema vanematekodust pärit ja põlvest põlve edasi antud fotodest, et need on tehtud tema kodukandis Suurpalus. Olen proovinud kaugete sugulaste koltuvaid nägusid pilguga puurides aimata, kes on kes, aga tunnistan, et fotodelt ma kedagi ära ei tunne.


Sellegipoolest hoian oma tundmatuid kaime sooja südamega reliikviana alles kui tükikest oma pere lugu ja enda identiteeti.


Sajandi algusest on mul tallel vanaisa Vabadussõja järel tehtud sõduripilt ja sellest vanem vanavanaema portree. Vabariigi ajast on perepilte juba rohkem ja pean meeles pidama, et kunagi seletan oma lastele, kes on need inimesed.


Olen laatadel kolades märganud, et paljud perealbumid koos fotopaberile püütud esivanemate hingedega on läinud järeltulevate põlvede ükskõiksuse tõttu rändama kollektsionääridele või müüakse neid vanavaralaatadel kui sisekujunduselemente.


Kurvaks teeb, et kellegi esivanemad ja nende sõbrad-tuttavad on muutunud fotopaberile lõksu püütud anonüümseks minevikunäoks. Katsun oma kaime sellest säästa.


Sajandi eest pidi pildile saamiseks inimene üldjuhul poseerimise ise plaani võtma ja see oli sündmus. Tänapäeval on fotole sattumist vältida pea võimatu.


Iga päev läbi Tallinna vanalinna töö ja kodu vahet astudes on tavaline, et mõni parasjagu kaamerat minu suunas hoidev turist rihib mu hinge oma aparaati püüda.


Ma ei jaksa iga objektiivi eest eemale põigata ega ole pildile jäänuna pudelisse püütud džinni tunnet. Tahtmatult saab minust kümneid kordi nädalas huviväärsust sihtivat kaadrit reostav suvaline tüüp mõne Hiina või Jaapani turisti reisialbumis.


Interneti otsingukeskkond Google on ammu välja mõelnud näotuvastusprogrammi, mis kammib küberavarustest välja soovitud sihverplaati kujutavad ülesvõtted. Vältimaks piltidel olevate privaatsuse kahjustamist avalikult näotuvastust kasutada ei lubata. Nii jääb esialgu teadmata, kuhu ilmanurka kellegi näoga pikslipundar on rännanud.


Digiajastu saabumisega on foto tähendus muutunud. Veel mõnekümne aasta eest raatsisid jooksvat igapäevaelu filmile ja paberile jäädvustada ning hiljem pimikus ilmuti ja kinnitivannide vahel mässata üksnes tõsised fotohuvilised.


Tänapäeval on võimeline pilti tegema ja jäädvustust maailmaga jagama suvaline nutitelefoni omanik. Igas sekundis klõpsitakse üle maailma miljoneid fotosid ja susatakse joonelt kõigile näha. Mõne inimese puhul omandab enda ja ümbritseva jäädvustamine internetis suisa reostuse mõõtmed.


Ma ei tee pildistamist maha. Praegune inimeste ja olustiku jäädvustus võib sajandite pärast olla hindamatu ajalooallikas laiemalt kui pereloo koostamiseks. Varasematel aegadel talletati pilte hoolikamalt kui tänapäeval.


Suur osa nutiklõpsudest on ühekordseks kasutuseks, mida hiljem ei vaata enam keegi. Mälumahu vabastamiseks need kustutakse või kaovad jäädvustatud hetked kosmosesse, kui seade läheb loojakarja.


Isegi kui väärtuslikumad fotod talletatakse mõnel infokandjal, on aastate pärast nende taasesitus kahtlane. Mul on kuskil kapipõhjas virn floppe ja CD-plaate fotodega, kuid pole enam seadet, millesse neid sisestada, või on pildipangaks olnud mälupulk andnud vahepeal otsad.


Ent tean inimesi, kes süsteemselt sordivad arvukatest piltidest välja kõige paremad, trükivad need paberile ja köidavad albumisse ja lasevad ebaolulisel minna igavikku.


Paberile pandud foto näitab endiselt kvaliteeti. Võtan hoogu, et säilitada valitud palu paberil samamoodi, kui on ajale vastu pidanud minu suguvõsa nelja-viie põlve tagused fotod.


https://jarvateataja.postimees.ee/4327571/elu-ilusaimad-hetked-trukime-valja

Ahistajate avalik hukkamine kui uusinkvisitsioon

7. novembril leidis politsei Põhja-Walesist briti poliitiku Carl Sargeanti surnuna, tõenäoliselt võttis mees endalt elu. Nädal varem astus Walesi parlamendi liige ja eksminister seksuaalse ahistamise süüdistuse tõttu tagasi.


Viimasel ajal ei möödu päevagi, kus rahvusvaheline meedia ei käsitle mõnda värskemat paljastust või too päevavalgele aastatetagust juhtumit, kus mõni mõjukal kohal poliitik, filmistaar, produtsent või muu avaliku elu tegelane on seksuaalselt ahistanud mõnd kolleegi või inimest ühisest seltskonnast.


Novembri algul astus tagasi Suurbritannia kaitseminister Michael Fallon, kes tunnistas peaministrile, et pole käitunud kõlbeliselt nii korrektselt, kui nõuab sõjaväelastelt. Sama alatooniga skandaale on saareriigis olnud viimasel ajal silmatorkavalt palju.


Mõjukast filmiprodutsendist Harvey Weinsteinist alguse saanud vägistamissüüdistuste järel tõi üleilmne ahistamisvastane kampaania #metoo riburadapidi paljastusi, mille kesksed tegelased on mõjukal positsioonil valdavalt keskealised või vanemad härrad sõltumata seksuaalsest eelistusest.


Eriti teravalt on võetud pihtide vahele Hollywoodi filmistaar ja menuseriaali «Kaardimaja» peaosatäitja Kevin Spacey. Pall läks veerema, kui üks ohvritest avalikustas 30 aasta taguse juhtumi, kus näitleja proovis jõuliselt läheneda toona alaealisele noormehele. Sellele järgnesid aina uued ja uued episoodid teistelt tema lähenemiskatseid kohanutelt.

Kaader filmist American Beauty, mis tõi Kevin Spaceyle 2000. aastal parima meesnäitleja Oscari. Täna on seksuaalses ahistamises süüdistatud nimekas näitleja kinomaailma persona non grata ning avalikus häbipostis põrmustatud.

Ka Eestis on tänavu lahvatanud mitu skandaali. Meenutagem Riigi Kinnisvara juhi ametist viinud kohatut väljaütlemist haridus- ja teadusministri aadressil või ekspeaminister Taavi Rõivase Malaisia-visiidi basseinipeo liiga liibuvat tantsustiili.


Seksuaalsete süüdistuste laine rullub ühiskondi muutvalt üle ilma ning ajakirjandus ja sotsiaalmeedia lahkab suure kirega vürtsikaid episoode ning taob igasuguse halastuseta häbiposti iga kellegi arvates käsi ja muid eenduvaid kehaosi valesti kasutanud tegelase.


Kevin Spaceyle osaks saanud süüdistuste tõttu läheb ilmselt hingusele superkuulsa seriaali tootmine ning dominoefektina loobuvad kõik näitlejaga koostööst. Näiteks otsustas tuntud režissöör Ridley Scott Spacey just valminud filmist «All the Money in the World» välja lõigata ja asendada teise näitlejaga.


Ühel hetkel kuulsust ja majanduslikku heaolu nautinud staar avastab end järgmisel hetkel põrmust ja elust välja kirjutatuna. Tuntuse tõttu võimu omavatelt libastunud inimestelt võetakse nende vägi ja paisatakse igavesse pagendusse.


Ma ei sea kahtluse alla, et inimestevahelised suhted peavad olema vastastikku austavad ka siis, kui kõhus lendavad liblikad või selgub, et tegelikult liblikaid polnudki. Kui kahe inimese vahel sädet ei teki ja ühe poole lähenemiskatsed lükatakse tagasi, on mõistlik väärikas eemaldumine omavahel kokku leppida.


Kui üks pool on patoloogiliselt seksuaalselt agressiivne ümbritsevate inimeste suhtes ning muutub ahistavaks ja vägivaldseks ning vajab kõrvalist sekkumist, pean õigemaks politseisse pöördumist.


Laupäeval käisin vaatamas publikut raputada armastava NO99 teatri etendust «Kõnts», kus lava täitis paks mudakiht. Napi tekstiga lavastuses näidati inimese madalaid kirgi ja võimuiha, paljastati tavaliselt peitu jäävaid kehaosi ning sõna otseses mõttes tampisid osatäitjad üksteist näoli mutta. Võimult tõugatute asemel tulevad uued nagu igaveses eluringis muiste.


Eelmise nädala Eesti Eks­pressis kirjutab Priit Hõbemägi moraalsest raevuhoost, mis sünnib, kui inimesed märkavad, et keegi võõras on rikkunud teisele võõrale inimesele liiga tehes moraalinorme, ning tunnevad diivanil arvutiklahve klõbistades, et üleastujat on vaja takistada.


Inimesel on tänapäevases maailmas bioloogilise olendina aina raskem elada, sest kultuuri ja moraali kiuste lööb välja ürgseid instinkte, mis sunnivad teda seksuaalsust kiirgavatele tegudele.


Aina rohkem on neid, kes tahavad ennast indiviidina loomariigist kaugemale tõsta, ning nii ongi lihast ja luudest inimeste ning nende arusaamade vahele tekkimas väärtuskonfliktide kuristik.


Kõhutunne ütleb, et eelmisel nädalal Walesi poliitiku vabasurma minek ei jää selles reas viimaseks. Ilmneb, et kõik ahistamises süüdistatud pole paadunud jõhkardid, vaid mõni murdub fataalselt süümepiinades siiraks kahetsuseks ruumi mittejätvate rünnakute all.


Enamik kõmulistest rünnakutest ei jõua politseiuurimise alla ega õiglaselt kohtu arutada, vaid jääb inkvisitsioonihõnguliselt ühiskondlike tribüünide karistada. On näha, et avalik omakohus sünnitab uut ülekohut ja ohvreid muutes eelmised ohvrid ja nendele moraalses raevus kaasaelajad ise ahistajateks.


Ei meeldi mulle asjade selline käik, sest pealekaebamine, massipsühhoosist kantud raev ja õiglase kohtupidamise eiramine on juba XX sajandi keskel põhjustanud inimkonnale nii palju kannatusi, et aeg oleks sellest õppida.


https://jarvateataja.postimees.ee/4309031/ahistajate-avalik-hukkamine-kui-uusinkvisitsioon

Koalitsioonilepetelt jääb Järva Paide ja Türi varju

Saunas võib keris olla suur ja uhke, aga kui puid alla panna pole, saunamees lasknud ahjust tule kustuda või ei tõmba korsten, jääb saunamõnu kesiseks.


Uues Järvas seisab värskelt laotud KERIS keset valda ja ühinenud omavalitsuse rahvas ei saa veel sotti, kas kividelt hakkab tõusma kuuma või läheb liitumispohmelli väljahigistamine nagu Tootsi kinniste kriskadega saunas, kus Kiire Jorh laval eelmise päeva ristsete järel joodud Lati Paci peale hambaid plagistas ja virises: «Külm on!»

KERIS saadi valmis aga kas ka see niipalju vunki kogub, et korralikku leili saada ja vihelda?

Ah et mis kerisest ma siin novembri teisel päeval mõistujuttu keerutan? Kui kõikidest Järva vallas valimistel osalenud erakondadest moodustatud koalitsiooniliikmete esitähed ritta pikkida, siis saamegi: K(esk), E(KRE), R(reform), I(RL), S(sotsiaaldemokraadid).


Kui Paidet poleks juba mõne aasta eest pikalt valitsenud sama kooslus, võiks IRLi Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide liitu IKSiga tähistada.


Kogu eelmise valitsemisaja koostööd harjutanud Türi koalitsioonipartnerite IRLi, Keskerakonna ja Reformierakonna esitähtedest ei anna aga midagi mõistlikku nuputada, nagu oleks nad võtnud õppust maanteeametilt, kes väldib sõidukitele tähenduslike tähekombinatsioonidega registrimärkide väljastamist.


Tõsisema pilguga Järvamaa omavalitsuste valitsuskoalitsioonide kokkulepetele otsa vaadates on näha, et kõige pikema tegevuskava on kokku seadnud Türi võimuliitlased. Neil on seitsmes peatükis kirjas 71 punkti, mida järgneva nelja aasta jooksul on maakonna suurimas omavalitsuses tarvis teha.


Prioriteedid on jagatud peatükkidesse: üldpõhimõtted, juhtimine ja arendus, ettevõtlus, elukeskkond, haridus, lapsed, noored ja pered, sotsiaalne turvalisus, terviseedendus ja tervishoid, sport ja terviseedendus, küla ja linnaelu ning kultuur.


Ülddeklaratiivsed sõnumid, nagu toetame, arvestame, teeme koostööd, lähtume, arendame, hoiame, esindame, edendame, on koondatud valdavalt kahte esimesse peatükki ning neid on alla poole kõikidest punktidest.


Lepingust 39 punkti kirjeldavad kindlat tegevust või objekti. Ambitsioonikamatest on loetletud spordihoone ja uue maja perearstikeskusele ning põhikoolile ehitamist ning kesklinna lasteaia renoveerimist. Ümber ehitatud saab Tolli ja Tehnika tänav.


Türi lepingus on mitmes punktis mainitud rahvustunnet, isamaalist kasvatust, keele ja kommete hoidmist. Eraldi on korduvalt rõhutatud oma valla tunde loomist ja maine olulisust, et inimesed tahaksid just Türi vallas elada ning arvukatele tuntud vapiüritustele tulla. Samuti lubavad Türi võimud tuua professionaalset kunsti ja kultuuri.


Läbimõeldud ja kirjeldatud tegevused on juba ühe perioodi koos valitsenud kooslusele ootuspärased ning türilasel on selge ülevaade, kuhu Väätsa ja Käru vallaga täienenud Türi on teel ja mida soovib saavutada.


Kas ainult mulle tundub, et türikate leppest kumab kergelt läbi soov võistelda põlise konkurendi Paidega?


Paide koalitsioonileping ei jää naabritele palju alla: kuus peatükki ja 68 punkti, neist 48 kindlad tegevused. Eraldi peatükkidena on toodud juhtimine ja arendamine, elukeskkond, ettevõtlus, pered/sotsiaaltöö, haridus ja sotsiaaltöö ning kultuur ja haridus.


Ridade vahelt võib välja lugeda, et Paide saab uue ujula ning vanast tehakse vabaaja- ja spordikeskus. Veel ehitatakse matusemaja, lemmikloomade jalutusväljak ning luuakse vanalinna XIX sajandi muuseum. Paides ehitatakse ümber Tallinna ja Mündi tänav ning jätkub kultuurikeskuse uuendus.


Põneva ideena on välja käidud Paide elanikele Tallinna ühis­kaarti meenutava kodanikukaardi kehtestamine, mis annab omadele soodustusi kultuuri- ja sporditeenuste kasutamisel.


Koalitsioonilepingus on palju tähelepanu pööratud kultuurile, sportimisvõimalustele ja vaba aja sisustamisele. Ka Paide rõhutab isamaalise kasvatuse tähtsust, linna mainet ja turundust, loetleb eraldi, kuidas linna uusi kante arendatakse, ning palju on pööratud tähelepanu haridussüsteemi nüüdisajastamisele.


Paljud kirjeldatud leppepunktid on tuttavad valimisprogrammidest ja kirjutatud nüüd leppesse. Norida võiks punkti üle, mis tagab tasuta sõidu omavalitsuse kalmistule, sest jääb segaseks, kas sõidutatakse siit ilmast lahkunuid või omaste haudu hooldama minejaid.


Ka oodanuks pikemat selgitust, milles täpsemalt seisneb tehisjärve detailplaneeringu elluviimine ja kuidas võideldakse uus piimakombinaat Paidesse.


Kõige kahvatuma sisuga on Järva valla kolme alapealkirja alla (juhtimine, ettevõtlus ja tööhõive ning valla areng) 22 punktiga mahtunud koalitsioonileping.


Kuigi tegu on kõige suuremate proovikivide ees seisva Järvamaa omavalitsusega, paistab, et viiest poliitilisest erakonnast koosnevat, kogu poliitilise spektri kirevust katvat koalitsiooni panna selgel sõnal kirjeldama kõiki rahuldavat tegevusprogrammi osutus liialt raskeks.


Nii loeme Järva valla juhtimist sätestavast alusdokumendist valdavalt ülddeklaratiivseid lubadusi, nagu läbipaistvat juhtimist, kiiret asjaajamist, ettevõtjatega koostööd.


Järva koalitsioonileppest on täpsemalt sätestatud igal asulale õigus ellu jääda, et hästi toimivaid süsteeme ja teenuseid ei lõhuta ega lasta valda laiali joosta – plehku saab panna territooriumiosa, mille üleminekut teise omavalitsusse soovib vähemalt 75 protsenti kodanikest.


Nagu Paide linn, nii rakendab ka Järva vald positiivse algatusena kaasavat eelarvet, et inimesed saaksid seada kogukondlikke eelistusi. Koalitsioonilepingust saame teada, et Järva vallas on vaja postipakiautomaate, valla­ülest spordiklubide liitu ja tehakse interaktiivne interneti kodulehekülg koos online`i-toega.


Jäi silma, et äsja liitunud Järva valla investeeringute kava vajab uue koalitsiooni meelest juba nüüdisajastamist, aga ei anna mitte sõnagagi aimu, mis on seal üle või puudu.


Veel mainitakse, et huvihariduse õpetajate palgad tuleb üldhariduskoolide kolleegidega võrdsustada, huviringi saab valla toel minna ka naaberomavalitsustesse ning tagatakse ranitsa- ja sünnitoetus.


Aga kuhu jäävad suured ja lennukad plaanid? Vallakodanikuna tahaksin teada, kas liitumise eel kokku lepitud keskus jääb Järva-Jaani. Kas ja kuidas kujundatakse seitsme senise vallavalitsuse alusel optimaalne uus vallaülene juhtumine ja teenuste osutamine? Kuidas hakkab uue valla hammas peale suure territooriumi ja suhteliselt hõreda asustustihedusega maalahmaka haldusele?


Ridagi pole kirjas koolivõrgu tulevikust, seitsme erinäolise valla emotsionaalsest liitmisest ühtse identiteedi alla ja mainest laiemalt.


Kui Paide ja Türi jätkavad järgmisel neljal aastal tugevate keskuste alusel omavalitsuse suurejoonelist edasiarendust, siis Järva koalitsioonilepingus puudub positiivne hingus ning dokumenti läbi töötades jääb mõistatuseks, mismoodi hakkavad välja nägema Järva valla halduskorralduslikud ja juhtimise jõujooned.


Rallikeeles öeldes näeme Paides ja Türil Tänaku ja Ogieri WRC-klassi vilumust ning taustal Sõpruse augu kiiruskatsel põristamas üht püüdlikku rahvaliiga satsi.


https://jarvateataja.postimees.ee/4295969/koalitsioonilepetelt-jaab-jarva-paide-ja-turi-varju

Parem kolumnist kui poliitik

Pühapäeva õhtul pool kümme pani valimistulemuste avaldamine mu südame korraks kiiremini põksuma, kui potentsiaalsete Järva valla volinike nimekirja ilmus pärast kaheksanda jaoskonna tulemuste kokkulöömist minu nimi.


Korraks. Kui ma oleks samal ajal käinud köögis võileiba tegemas, poleks märganudki enda vilksatamist Järva Valla Heaks valimisnimekirja tipus. Õnneks elas Kareda kandi rahvas sotsiaalmeedias valimistele pingsalt kaasa ja andis kõigile omadele kandidaatidele võngetest operatiivse signaali. Jõudsin isegi kuvatõmmise teha.


Eelvalimiste ajal sugulastelt saadud telefonikõnede põhjal sain ehk kuue hääle peale kindel olla. Järgnev oli igal juhul üllatus.

Milline on poliiitiku naeratus?

Finišijoonel selgus, et 30 häälega platseerusin nimekirjas seitsmendaks ehk volikogu künnise kolmandaks joonealuseks. Kolmveerandi häältesaagist andsid inimesed mu kodukohast Karedalt. Kummardan sügavalt usalduse eest.


Minu üheksa-aastane poeg Markus küsis pärast ukse taha jäämise kinnitust, kas ma tahtsin sinna saada. «Tahtsin.» «Siis on jama,» ohkas ta osavõtlikult. Abikaasa kiikas köögist elutuppa vaatama, kas olen väga kurb. Ei olnud.


Kümme protsenti koduvallas hääletanutest on hea tulemus. Ent Järva valla hääletustulemused näitasid, et inimesed andsid hääle ennekõike kohalike poolt ja Kareda vald on selles masinaklassis teiste omavalitsuste seas väikseim tegija.


Üle-eelmisel pühapäeval ütles Eesti Televisioonis Anu Välbal külas olnud näitleja Katrin Karisma, et rahvas ei armasta poliitikuid ning teatrilaval aplausi nautinud inimesena avastas ta riigikokku saades poliitareenil ehmatusega eest vaenuliku auditooriumi. Ta sai kiiresti aru, et on näitlejana parem kui poliitikuna.


Oma häältesaaki hinnates võiksin seega optimistlikult muheleda, et järvakad peavad mind kolumnistina poliitikust paremaks. Ju siis nii on.


Tänu järvamaalaste valikule pääsen kirumisest, sest volikogusse saanu sildistatakse ruttu saamahimuliseks ja selgrootuks võimu poole koogutajaks.  Üks tundmatu kodanik proovis juba enne valimisi Facebookis mulle samasuguseid etteheiteid krae vahele laduda.


Minu lähenemine valimiskarussellile sai alguse kevadel, kui mõtlesin, et kaua ma arvamuslugudes niisama sõnu kõrvalt targutades tolmuks jahvatan.


Olen käinud suure tüki oma elu igasugustes koolides, näinud ilma, pidanud erinevaid ameteid ja arvasin, et kõlban omavalitsuse volikogusse kohalikku elu paremaks rassima.


Konkreetsemaks muutus mõte Paide keskväljakul jaanipäevaeelsel maakaitsepäeval Prantsuse võõrleegionäride soomuki vilus Järva-Jaani vallavanema Arto Saare ja volikogu esimehe Meelis Mändlaga trehvates ja jutlema jäädes. Ehk on ajaloolastel kunagi vaja teada, et kaubamaja nurga juurest sai alguse minu munitsipaalpoliitiline seiklus anno 2017.


Valimispäeva eelõhtul küsis üks mu hea tuttav, miks ma Paides ei kandideerinud. Tema arvates oleks mu väljavaated volikogu laua taha murda olnud linnas paremad. Tal võib olla õigus, ent mu juured on  Kareda kandis liiga sügaval.


Pealegi on minu arvates haldusreformi järel Paides ja Türil asjad igavalt paigas. Värsked uudised kavandatavatest koalitsioonidest viitavad, et mul kipub äkki olema õigus.


Kõige põnevam ja ettearvamatum on seis endiselt Järva vallas. Kõik seitse meeskonda on volikogus ja kombineerimisvõimalusi uue koalitsiooni kokkupanekuks mitu.


Ka on Järva vallas vastutus kõige suurem, sest üles ehitada tuleb täiesti uus vald, kujundada uued suhted ja juhtimismudel, võtta vastu palju keerukaid ja tulevikku mõjutavaid otsuseid.


Kes iganes koalitsiooni moodustab, sel on oht põruda väga suur, sest seitsmest erinevate huvidega vallast üht luua on väga delikaatne ülesanne. Teisalt, õnnestumise korral on nii mõnelgi juhtpoliitikul pilet poolteise aasta pärast riigikogusse sama hea kui taskus.


Seega ei imesta ma sugugi, kui Järvas kesise tulemuse teinud parteid valimised võitnud erakonnal  tee võimule koos valimisliitudega hoopis ära lõikavad. Aga jäägu see koalitsioonimeistritest strateegide nuputada.


Mida õpetlikku ma sellest paarist kuust kõrva taha panin? Kui on selge siht murda välja volikogu toolile, tuleb teha tõsist tööd.


Ei aita mõnel üksikul õhtul kultuurimajas valijatega kohtumisel käimisest või oma näopildi postkasti sokutamisest. Piltlikult öeldes on vaja olla igas pulmas peigmees ja matustel kadunuke. Ajaliselt tähendab, et tuleb töölt, koolist ja kõikvõimalikest hobidest võtta vähemalt paarinädalane paus.


Kindlasti peab rahakott olema puuga seljas, sest valija peab saama suurte tähtedega silme vahele, et teada, kes kandideerib. Kui erakonnad kõik plangud, lehesabad ja postkastid üle uputab, on väiksemal tegijal oht kaotsi minna suur. See teeb rahalises mõttes madalamasse klassi jäävatel valimisliitudel võitmise raskeks.


Lõpetuseks on mul rõõm teatada, et Järva vallas kandideerimisest tingitud tsölibaat on lõppenud ja jätkan kolumnide treimist.


https://jarvateataja.postimees.ee/4278439/parem-kolumnist-kui-poliitik

Olen järvakas Järva vallast

Järgmisel nädalal saan sarnaselt 10 tuhande teise järvakaga ulatada vastutulijale käe öeldes: „Tere, mina olen Urmas Glase, Järva vallast Järvamaalt.“ See kõlab sama suureliselt nagu Vestmann Vestmanni uulitsast, kui Eduard Vilde tuntuks kirjutatud Pisuhända meenutada.

Tunnistagem, seni maakonna liidri tiitli pärast rivaalitsenud Paide ja Türi, kah Järvamaalt, kõlavad nüüd Järva valla kõrval sootuks kahvatumalt. Ent jätkub neidki, kes nimetavad vabatahtlikult-vägisi liituma surutud Järva omavalitsust kolhoosiks ja koledaks soolikaks ning pannud siunama valitsust ja seniseid vallavõime.

Nädalapärast saab minust topeltjärvakas! Foto: Ants Leppoja

Ei saa eitada, et haldusreformi ettevalmistamine on rohujuure tasandil tekitanud pingeid ja viimase aastaga on Järva valla mõneski nurgas inimsuhteid läinud sõlme. Hoobi on saanud usk, et keskvõimu sekkumata saab kogukond oma elu-olu maal ise korraldada.

IT-inimestel on tavaks öelda, et kui süsteem on kokku jooksnud, tuleb teha restart. Uue lehe pööramise asemel viibutavad kibestunumad tänini rusikat kõigi suunas, kes muutustega on leppinud ja otsivad teed, kuidas uus omavalitsus toimivana üles ehitada.

Mulle on sümpaatsed ameerika kirjaniku Kurt Vonneguti ülestähendatud sõnad: „Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel alati vahet teha.“

Olen nõus, et pole kergete killast ülesanne saada seitse omaette olema harjunud valda üheks kokkuhoidvaks kogukonnaks. Mis viga on naabritel Paidel või Türil paar väiksemat valda alla neelata? Ehk piisab Türi Rahvalehte ja Paide Linnalehte paarsada eksemplari juurde trükkida ja asi vask.

Seitsmest enam-vähem sarnasest masinaklassist Järvamaa väikevallast ühe suure kokku sulatamine on vaat, et keerulisem, kui Damaskuse terasest mõõga sepistamine.

Õigupoolest pole ukse ees seisvate valimistega võimule pürgijatel tarvis lubada kellelegi pudrumägesid ja piima jõgesid. Inimeste mured on sageli üsna lihtsad: pääseda ühistranspordiga kodust välja tööle, arstile ja kooli, või et talvel oleks teed läbitavad vms.

Küllap mitte väga kauges tulevikus tuleb üle vaadata, et koolide, lasteaedade ja teiste hallatavate asutuste töö vastaks uues vallas väljakujunevatele vajadustele, kui juhuvalikuna  uut hindamist ootavale mõnele elukorralduse tahule osutada ning jätkate sama teistes omavalitsuse egiidi all olevates valdkondades.

Pole pääsu, järvakad peavad oma vallas koos kokku leppima uue omavalitsuse vaimus ja näos ja tegudes, et seejärel käsile võtta maine välise ülesehitamise.

Peaasi, et Järva valla juhtimine ei kujuneks väikse priviligeeritud klubi siseasjaks, vaid otsuste eel peetakse oma inimestega nõu ja arvestatakse ettepanekuid. Küllap leidub siis minu kõrval teisigi, kes ajavad rinna kummi ja ütlevad kõlava häälega: „Ma ole Järva vallast, Järvamaalt!“

Amatöörid ja profid kohtuvad rahvaliigas

Eelmisel reedel jagati välja rinnanumbrid Eesti suurimal rahvaspordiüritusel osalejatele. Üle Eesti läheb rajale 11 839 võistlejat, kodusel Järvamaal 562 inimest. Veel täna-homme saab rinnanumbrist loobuda, edasi pääsevad võistlejad areenilt ära vaid surmatunnistuse esitamisel.


Heitluseks valmistuvad gladiaatorid on koondunud seitsmesse üleeestilisse profiklubisse ja 161 kohalikku harrastusseltskonda. Omaette tegid trenni 54 üksiküritajat. Järvamaal on esindatud viie profiklubide kõrval kaks amatöörsatsi.

Kandidaat 206 Järva vallas.

Küllap aimate, et ma ei kirjuta Paide-Türi rahvajooksust ega Tartu maratonist, vaid eelolevatest kohalike omavalitsuste valimistest, mis nagu olümpiamängud on meil üle nelja aasta.


Kui klassikalise maratoni 42 195-meetrisel distantsil tahta end parimate sekka murda, tuleb pingutada pisut üle kahe tunni. Võidab see, kes kõige enne üle lõpujoone vaarub.


Kohalike omavalitsuste volikogude valimiste karussellil tiireldes pole füüsilisel pingutusel suuremat kaalu, sest võitja selgitab publik ning iga urni lastud sedelil on subjektiivne arvamus.


Nii võib sel distantsil konkureerija rahus ise oma pulsi sagedust seada või rivaalile mõne priskema kaika kodarasse heita. Selle võistluse viljad lõikab see, kes suudab oma näo, nime ja rinnanumbri kõige meeldejäävamaks tinistada. Eesmärgi saavutamiseks kulutatud kaloritel pole tähtsust.


Kuigi kõigil täisealistel omavalitsuse territooriumil elavatel kodanikel on võrdne õigus olla valitud, on valimisvõistlus ebavõrdne, sest dopingut on lubatud otsustusõigusega publiku peal kasutada peaaegu nii palju kui kellelgi rahakott kannatab.


Valijate kõrvade vahele pesa tegemisel seab piirid üksnes võistlejate fantaasia.  Rikkamate päralt on reklaamitulbad, tele-eeter, ajalehtede reklaamiküljed, kus lubada pesupulbrireklaamist laenatud snitiga pudrumägesid ja piimajõgesid.


Kel raha vähem kui julgust, tüütab möödakäijaid tänaval, koputab ukselt uksele, kleebib oma näopildi isikliku auto tagaaknale või toksib öösel helendava kuvari ees sõpradele sotsiaalmeediasse ja kosmosesse sõnumeid. Õnnelikumad on need, kel suurem toetav suguvõsa käepärast võtta.


Pragmaatilised võistlejad hoidvat end viimastele nädalatele, et vedada vähenõudlikumaid kaaskodanikke väikse pooliku eest valimisjaoskonda või tutvustavad nelja silma all ID-kaardi personaalseid kasutusvõimalusi. Muidugi on see keelatud, aga kes ikka tõestada suudab.


Profiklubid on sel võistlusel klass omaette – neil on stardi eel ja distantsi läbimise vältel maksumaksja abil kinni taotud toetusmeeskond ja ühesugused võistlusdressid. Kuni eelmise nädala lõpuni said nad oma staare üleelusuuruselt tulpadel ja majaseintel nagu jumalusi eksponeerida.


Väetimatel konkurentidel jääb võimalus perega jõukate pannkoogitelki dessant teha ja valijate eest kogu moos ära süüa või rahajõmmi plakati allservas häšštägi nähes kahjurõõmsalt sisistada: «Näe trellid – kinni minek!»


Koduste kirjakastid alles veavad oma pilud kõveraks, sest klantspiltidega postipaunad veel ootavad makulatuurist pungile laadimist. Enamasti ei sünni valimisbülletäänid tulehakatiseks ega tagumiku pühkimiseks.


Pastakad, helkurid ning hulk nummerdatud ja logodega kaunistatud vidinaid ootab alles lagedale toomist ning on oma praktilise otstarbe tõttu minevam kaup. Valija lubab andjale hääle, surub vidina tasku ja unustab öeldu haugi kombel kolme sekundi pärast.


Mõni lokaalne amatöörsats on selja taha saanud rahakaid ettevõtjaid ega jää lipsu värvikirevuselt ja Kölni vee hõngult alla üleeestilistele profiklubidele.


Teised saavad loota üksnes isiklikule rahakotile ja klapivad, et kamba peale mõni lendleht võistkonna näopiltidega ära trükkida. Postiljonile maksmiseks niikuinii raha enam ei jätku, aga noid hea ämmale näidata, poetrepil või naabrimehe juurde kiigates poetada.


Üksiküritajad loodavad enamasti imele, aga nagu näitavad varasemad võistlused, siis imesid eriti ei sünni ja Tuhkatriinud jäävad edasi oma nõgise paja taha ballikutsest unistama.


Andestage mulle liigne iroonilisus, sest omavalitsustes, eriti väiksemates, tunnevad inimesed üksteist ning loodetavasti suudavad kassikullakuhjast üles leida ka need näod, kes nende arvates on õigemast õigemad ajama nende nimel kohalikku asja.


Lõpeks pean kapist välja tulema ja tunnistama, et olen sel sügisel ise üks Järva vallavolikokku pürgivast rahvasportlasest ning tõmban seetõttu pea üle nelja aasta lehe arvamusküljel kuukese hinge. Aga siin blogis teritan sulge ikka!


http://jarvateataja.postimees.ee/4239731/amatoorid-ja-profid-kohtuvad-rahvaliigas