Kas ülikooli naasevad kuldmune munevad kanad?

Minu esimene klassijuhataja Peetri koolis, õpetaja Reedla, tavatses kooliuusikutele sügavamõttelisel ilmel öelda, et rumal on olla rumal. Mulle ei meenu klassikaaslastest kedagi, kes tahtnuks olla rumal.


Läinud nädalal laiutasid Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektorid üheskoos käsi, et targaks saamine on kallis ja ülikoolidel tasuta hariduse andmiseks enam raha ei jätku.


Koolipapad andsid mõista, et tudengid peaksid hakkama ülikoolitarkuse eest omast taskust juurde maksma. Selline avaldus pani ilmselt tuhandeid üliõpilasi, tulevasi õppureid ja nende vanemaid võpatama ning kulm kipras pere eelarvet ümber rehkendama, aga ka valitsuse liikmeid kukalt kratsima.


Rumal olukord. Alles viis aastat tagasi viidi Eestis läbi kõrgharidusreform, mis kohustas avalik-õiguslikke ülikoole andma kodumaistele tudengitele tasuta kõrgharidust. Vastutasuks tasulistest õppekohtadest loobumisele said ülikoolid tollel hetkel korraliku rahasüsti.


Mäletan aegu, kus ülikooli uksi sai avada rahakotiga. 1990. aastate keskel läksin õppima avatud ülikooli. Oma raha eest. Kiirelt elus edenenud inimeste jaoks andis hinnalipikuga tsükliõpe võimaluse töö ja pere kõrvalt koolis käia.

Internetieelsel ajastul ühest Eesti otsast teise töö, pere ja kooli vahet lehvimine oli paras katsumus, aga ülikool oli kasinama õppeedukusegi puhul kannatlik kuni õppemaks tasutud. Nagu üks õppejõud naljatas: «Egas kuldmune munevaid kanu tapeta.»


Ühel hetkel jäi rahakott omal kulul õppimiseks õhukeseks ja sinnapaika toona mul kool jäi. «Rumal on olla rumal,» kõlasid esimese õpetaja sõnad kuklas, aga oma varjust üle hüpata jaksu polnud.


Koos tasuta kõrgharidusega avas 2013. aasta reform ülikooli ukse uuesti ka minusugustele, kellel keskhariduse omandamisest või kõrgkooli õpingute katkemisest möödas kümnend või mitu, rääkimata arvukatest noortest, kes varem riigieelarvelistele kohtadele ei mahtunud.


Minu jaoks oli 2014. aastal ülikooli minekul kaalukeeleks asjaolu, et tekkisid erialad, kuhu astumiseks polnud vaja enam koos noortega riigieksameid õiendada, vaid sisseastumisküpsust hinnati olemasolevate teadmiste ja võimete pinnalt. Ma ei saa hästi aru ühe rektori möödunudnädalasest väitest, et hariduse eest maksmine distsiplineerib üliõpilast ning tasuta õpe teeb laisaks.


Olen täiega kasutanud mulle vanuigi avanenud võimalust riigieelarvelisel kohal õppida: kahe aastaga tegin läbi bakalaureuseõppe ja teise kahega olen jõudnud magistriõppes lõpusirgele.


Ülikooli esimesel aastal põikasin aastaks paralleelselt veel kutseõppesse ja selleks jaanipäevaks saab ühele poole ka aasta intensiivset reservohvitseri õpet. Nelja aastaga neli diplomit teha ei ole just eriline laiskuse märk. Pigem tekkis tasulisel kohal õppides meelepete, et mina maksan ja tellin muusika.


Mööngem siiski, et üks ja isiklik näide ei ole piisav üldistamiseks. Küllap on neid, kes naudivad tasuta õppimist täiel rinnal, neid kes kasutavad priilt ühelt erialalt teisele hüppamist endas selgusele jõudmiseks, kui neid, kes tiksuvad ülikoolis lapsepõlve pikendada. Küllap leidub neidki, kes on valmis uskuma, et kulutatud isiklik raha annab haridusele tõelise väärtuse.


On teistega, kuidas on. Mulle meeldis pärast 15aastast pausi uuesti ülikoolipinki istuda ja akadeemilises keskkonnas riigieelarvelisel kohal nagu tudeng muiste uuema aja tarkusi ammutada. Elukestvas õppes tuleb nahk kogu aeg toores hoida.


Arvamusliidrid korrutavad mantrat, et inimene peab elu jooksul korduvalt koolipinki naasma, et tehnoloogiliselt tormiliste sammudega areneval tööturul konkurentsis püsida.


Õpikulude surumine õppija enda kraesse ei kõla elukestva õppe soodustamise kontekstis motiveerivalt, seda enam, et ka riigi poliitika rõhub rahva haritusele. Seega jätab rektorite idee üsna toore ja provokatiivse mulje, mille tagamõte pigem on anda valitsusele tugevam signaal rahakraanide avamiseks kõrghariduse alarahastuse leevenduseks.


Eks ole tõesti paradoks, et samal ajal, kui poliitikud ja majandusinimesed kinnitavad, et kunagi varem pole elu Eestis olnud parem kui praegu, on ülikoolidel põsed rahapuudusest lohus ja silmad auku vajunud?


Arutelu kõrghariduse tuleviku üle on tervitatav, et ümber hinnata hariduse andmise võimalusi, muutuda efektiivsemaks ja paindlikumaks ning hinnata kõrgemalt ka õppejõudude panust. Oma ettepanekutega on tulnud välja üliõpilasesindused, tööandjad, teadlased.


Haridus- ja teadusminister Mailis Reps rahustas Õpetajate Lehes üldsust, et riigi eelarve­­s­trateegia prioriteetideks aastatel 2019-2022 on ülikoolide lisarahastamine. Ent erarahastust ei välista temagi. Eks näis.


Usun, et oma kodanike haritust kõrgelt tähtsustava ja edukust hindava riigi jaoks on aasta enne riigikogu valimisi raskesti seeditav kõrghariduse kättesaadavuse piiramine varalise võimekuse järgi, kuni puudub mehhanism, kuidas ka tasuline haridus jääks kättesaadavaks kõigile võimekaile õppida soovijaile.


https://jarvateataja.postimees.ee/4431893/kas-ulikooli-naasevad-kuldmune-munevad-kanad

Paar päeva on veel sättimisaega

Iga riigitelevisiooni vaataja teab, et viimane aeg on hakata end sättima. Päevast päeva ketrav reklaamrull näitab manuaalina, kuis ideaalne Eesti pere valmistub eeloleval laupäeval tähistama Eesti Vabariigi 100. aastapäeva.


Viimastel nädalatel sisendab sinine teleekraan aina kasvava järjekindlusega meisse, et 24. veebruar võiks olla midagi veelgi hardamat, kui on jõululaupäevane põlvkondi ühendav perekondlik koosistumine.


Pean tunnistama, et teleklipi talvises idüllilises ideaalmaailmas maale kenasse taluhäärberisse pidulikule õhtusöögile seenioridele külla ristlev punapäine pere toob pisara silma küll.

Kenad muhedad inimesed, ilusad rõivad, korralik auto ja tulede säras vuntsitud taluhäärber kui talviselt postkaardilt panevad unistavalt ohkama. Seega on klipimeistrid teinud head tööd ja pigistanud välja võimsa emotsiooni.


On isegi veider, et alles riigi saja aasta juubeliks hakkame looma rahvalikumat kuvandit või peenes pildikeeles maalitud ettekujutust, kuidas riigi alamal oleks paslik seda päeva veeta.


Pigem tundis suurem hulk kodanikke seni lihtsalt rõõmu vabast päevast. Kes magas ennast korralikult välja ja vaatas telerist hommikukohvi kõrvale kaitseväe marssivaid kolonne, lasi muude toimetuste taustaks pildikastil kanda üle oikumeenilist jumalateenistust ning tõmbas õhtul end diivanile kerra imetlema eliidi pingviinide paraadi ja uhkeid kleite.


Loomulikult jagub ka neid, kes 24. veebruaril on koos päiksetõusuga jalul, kui Toompeal ja üle Eesti keskväljakutel heisatakse riigilippe, päeva edenedes asetatakse ausammastele pärgi ning paljastatakse päid jumalateenistustel mäletamaks ja mälestamaks neid rahvuskaaslasi, kellele võlgneme oma riigi sünni.


Kui riigitegelaste osalusel peetavad tähtsamad tseremooniad kõrvale jätta, pole kohalikud tähistamised paraku nii rahvarohked olnud. Tähtpäeva kajastatavates galeriides kipuvad korduma kaitseliitlased, kodutütred ja noorkotkad, poliitikud, korporandid ning näpuotsaga vabadusvõitlejaid ja muud rahvast.


Vahepealse 50 aastaga inimestesse harjutatud komme paksude kardinate taga sinimustvalge korraks lauale tõsta ja pits valget teha hoiab inimesi ikka veel kodudes. «Eks ilm ole külm ka,» võiks ühmata varavalges värske õhu kätte tulemata jätmist välja vabandades.


Tunnen, et riigi juubeli tähistamine on võtnud üldrahvalikuma suuna alles Eesti 100. aastapäeva pika ja mahuka programmiga. Ühtäkki on inimesi Virust Setumaani haaranud suur kihk midagi riigile kinkida või ise oma käte ja peaga kaasa lüüa.


Pisut meenutab see läinud sajandi 30ndatest tuttavat kodukaunistuse tuhinat, kus riigi õhutusel haaras inimesi patriootlik loomepuhang.


Internetis Eesti 100 koduleheküljel on lugematu hulk näiteid, mida inimesed lähedalt ja kaugelt on meie riigi aastapäevaks teinud.


Kes pole veel vaadanud, siis uskuge, fantaasial ei paista piire olevat: kes kudus üüratut riigilippu, kes timmis kanu munema 100 värvi mune, kes istutas 100 puud või mõtles välja 100 muud asja, mida riigile pühendada. Ehk polegi aina minakeskseks muutuvas maailmas rahvusliku ühtekuuluvustunde levitamise ja kinnistamisega hiljaks jäädud. Parem hilja kui veelgi hiljem.


Eks Landeswehri alistamist hakkasime võidupühana tähistama alles 1934. aastal ehk 15 aastat hiljem. Ka taasiseseisvumise päev, 20. august sai Savisaare püha staatusest lahti ja omandas riigiülese mõõtme alles 20 aastat hiljem, kui kampa lõi kogu poliitiline koorekiht.


Muretsema paneb pigem, et ega me üle pinguta. Juubeli tähistamine on venitatud üle mitme aasta ja võib muutuda väsitavaks püsiseisundiks, millega kõik on harjunud kui osaga argipäevast.


Peab olema tõsise maratonimehe võhma, et esimese juubeliaasta ja Euroopa Liidu Eesti eesistumise järel hoida rõõmus ilme näol veel kuni Tartu rahu 100. aastapäevani 2020. aasta veebruaris.


Lemmikloomaomanikud teavad, et paarinädalane koera pulm või armuvalus kasside kontsert paneb nii pererahva kui ka naabrite närvid üsna tugevalt proovile. Eks katsuge veel kaks aastat vastu pidada pidevas peomeeleolus nii, et see tervisele või ajudele ei hakka!


Teadlased vaidlevad endiselt selle üle, mitu tuhat aastat on siin räägitud eesti keelt, kuid põhjust seda maanurka praegu enda omaks pidada on meil kindlasti rohkem kui kellelgi teisel.


Maailma mõistes tillukese rahvakillu oma riigi sünd 100 aasta eest on geopoliitiline ime nagu seegi, et 1991. aastal teises ilmasõjas kaotatud vabaduse tagasi saime.


Praegustes igapäevatoimetustes kipume pidama vabadust liiga iseenesestmõistetavaks ja loomulikuks. Samavõrd oleme mõne pehme talvega hakanud nimetama nappe külmakraade pakaseks, kuigi tõenäosus arktiliselt külmade talvede naasmiseks pole kuhugi kadunud.


Eesti ime püsib meie endi inimeste toel. Kutsun lugejaid üles 24. veebruaril heitma kõrvale naaklused naabriga, kirju tulumaksusüsteemi ja aktsiiside siunamise, Rail Balticu ja tselluloositehase vaenamise ja üleüldse kõik, mis tuju rikub.


Ärgem unustagem, et Eesti on midagi enamat, kui üks või teine valitsuskoalitsioon, moevool või kampaania.


Tunneme rõõmu, et maailmas on olemas üks riik, kus eestlased saavad kõnelda, mõelda ja kirjutada eesti keeles ning tunda end selles maanurgas koduselt ja peremehena.


Olemaks ime jätkumise tunnistajaks ja edasikandjaks, tulgem kõik 24. veebruaril kodudest välja, võtkem lapsed kaasa ja osalegem mõnel päevakajalisel sündmusel, lehvitagem lippe ja näidakem oma uhkust oma riigi üle. Mõni päev on aega veel end sättida!


https://jarvateataja.postimees.ee/4414685/paar-paeva-on-veel-sattimisaega

Talvelibe muudab ringristmikud ohtlikeks karusellideks

Paide kunagise lõbustuspargi jubedaim atraktsioon oli kahe lennukiga karussell, mis hirmsa hooga tsentrifuugis ümber oma telje nagu tänapäevase pesumasina trummel.

Ma käisin algklassijõmpsikana sellel karusellil täpselt ühe korra. Öökisin pärast sisikonna pahempidi ja süda oli paha veel mitu päeva tagantjärele. Sellest peale olin surmkindel, et ma ei taha kunagi saada kosmonaudiks.

Minu klassi tutipidu 1987. aasta kevadel. Põige Paide kahes karusellist leebemale. Pildi tegi mu klassiõde Marvi.

Teadmiseks noorematele inimestele, et kuskil 1980ndate lõpuni tegutses Paides Laia ja Puuvilja tänava nurgal vastu vana raudteetammi lõbustuspargike paari karuselli ja kiigega.

Karusell, millele mõeldes sisikond siiani sees õõnsaks kisub, meenus mulle taas möödunud laupäeval Mäo poolt ringristmikule sõites.

Ringristmikule pääsemiseks tuli järsult keerata rool paremale, järgnevalt rooli vasakule hoides driftida kolmanda mahasõiduni ja teha uus järsk parempööre Tallinna tänavale.

Kuiva ilmaga on manööver täiesti tehtav, kuid nädalavahetusel teed katnud püdela lumekördi ja tsentrifugaaljõu koosmõjus hoopis keerulisem.

Ma ei anna ilmselgelt välja Rootsi talveralliks valmistuva Ott Tänaku mõõtu, sest vaatamata madalale kiirusele kippus auto ristmikuringi võtmise asemel libisema otse ja hetk hiljem minema Türi-poolses kaares külglibisemisse. Paari kiirema südamelöögiga õnnestus õige teeots suurema jamata siiski üles võtta.

Kogemuse võrra rikkamana lähenesin sama päeva õhtul pealt poolt seitset Mäo poolt uuesti samale ringristmikule oluliselt aeglasema käiguga ja ettevaatlikumalt. Märkasin juba kaugelt plinkivate ohutulede järgi, et kellelgi oli esimesel katsel ristmiku läbimine ebaõnnestunud.

Kraavipervel lumepudrus olid risti-rästi takerdunud õige mitu sõiduautot, ühel nina suisa tuldud suunas. Jälgede järgi oli näha, et vaatamata rooli keeramisele suundus üks autodest otse vastu äärekivi ja põrkus sealt üle tee kraavi mõne sammu kaugusele jalakäijate teeületuskohast.

Pühapäeval oli asja Türile ja maale Esnasse ning  teekonnal tuli läbida juba kuus ringristmikku. Minus tärkas sportlik huvi vaadata kuidas on juhid tulnud toime teiste ristmike võtmisega.

Kui Türi kesklinna igas suunas laugete peale- ja mahasõitudega ring kõrvale jätta, olid kõigil teistel  ringristmikel värsked jäljed juhtide suutmatusest teel püsida. Mõne tunni pärast sama teekonda korrates oli näha lisandunud värskeid jälgi uutest viperustest.

Lumme sõidetud roopad näitasid, et mitmed polnud suutnud eriti Türi suunal masinat sundida tegema järsku roolinõksu paremale ning põrgati otse libisedes vastu äärekivi ja sealt tee teise äärde nagu juba eespool kirjeldatud juhtumi puhul. Teises kohas, kus äärekivi madalam, oli ringristmiku kumerusi sõidetud sirgemaks või libistatud väliskurvis üle serva.

Veel päevi hiljem on jäljed juhtide seiklustest juhitavuse kaotanud masinatega näha Olerexi, Maksimarketi ja Reopalu mõlemal ringil ning Kirna ringristmikul.

Küllap on politsei kombel manitsejaid, kes toonitavad, et juhil tuleb valida ilmastikule sobilik sõidukiirus selmet pressida ristmikule 50-kilomeetrise tunnikiirusega, võtta libedasõidu koolitust ja kontrollida oma talverehvide mustrit.

Mundriau kaitsva teemehe rolli manades ütleks teine, et ringristmik on projekteeritud ja ehitatud kõikide kehtivatele nõuetele vastavalt ning teeolud polnud nii ohtlikult libedad ühti.

Alati on neid, kes otsivad äparduste põhjusi rooli ja autoistme vahel istuvast „tihendist“.

Ometi jääb mind painama küsimus, miks oma esimesi talvekatsetusi läbivad Paide linna ringristmikud, kui mõned aastad varem valminud ristmikud, mis teadupoolest mõeldud liikluse rahustamiseks, on paljudele roolikeerajatele vähegi salakavalamate ilmaoludega parajaks katsumuseks, et mitte öelda ohtlikud.

Uute ringeistmike liigjärskude kurvide vastu on varem porisenud ka kaugsõidu autojuhid, kelle väitel on uuemaid väikse raadiusega ringteid keeruline servi sirgeks sõitmata läbida.

Ma ei salga, et olen teedeehituses ja -hoolduses võhik. Tean, et kõik eestlased on asjatundjad haridus-, poliitika- ja meditsiini küsimustes. Lisan nimistusse ka liikluse ja teehoolde.

Liiklejana, kes keeranud rooli üle 30 aasta ja ilmselgelt alistanud miljoni kilomeetri piiri, ei mahu mulle pähe, miks peab moodsatel ringristmikel rooli füüsikaseaduste piire kombates kangutama nagu kardirajal, et ühest otsast sisse ja teisest välja saada.

Julge tegu oleks asjameestel tunnistada, et ristmike peale- ja mahasõidud on liiga järsud ja sunnivad juhte libedaga minema külglibisemisse ning need tuleb esimesel võimalusel laugemaks ümber ehitada.

Arvestades heitlikkusega üllatavaid talviseid ilmaolusid oleks järsu profiiliga ringristmikel suureks abiks teeolude halvenemisel piirata liikluskiirust operatiivselt 30 kilomeetrini tunnis, et anda juhtidele hoiatus eesootavast ohust ja katsumusest. Veel parem kui ringristmikud suudetakse lumest ja jääst piinlikult puhtana hoida.

Mida liiklusohutuse tõstmiseks libedaga ohtlikumaks muutuvatel ringristmikel täpselt ette võtta, olgu spetsialistide nuputada. Üks on kindel - nende läbimine ei pea olema nagu lehma siplemine libedal jääl või kontrolli alt välja karussellisõit.

https://jarvateataja.postimees.ee/4401135/talvelibe-muudab-ringristmikud-ohtlikeks-karussellideks

Astume kõik tagasi. Kasvõi pool sammu

Kõrvad lidus kutsikat varitsenud kassipoeg jagas partneri koonu pihta kiire seeria käpahoope ja pani ajama, kiigates ja tempot sättides, et peni ikka märkas talle järele liduda.


Kiisu lasi vaid pisut suuremal jälitajal end kinni nabida ja tagasi esikupadjale lohistada, kus peagi algas sama trall otsast peale.


Kauges lapsepõlves olid mul kassipoeg ja koerakutsikas, kes kasvasid koos, kuid sellele vaatamata sugesid teineteist, kuidas jaksasid. Lemmikute omavaheline kraaklemine jättis võõrastele kergesti mulje kassi ja koera igipõlisest vaenust.


Ainult omad nägid, et õhtul magasid nad magusasti teineteise kaisus. Kui sülekoera mõõtu noor nähvits mootorratta all elu kaotas, muutis lein elurõõmsa kassi tundmatuseni. Ta ei osanud enam olla, söök ei läinud alla ja mõne nädala pärast kadus kuhugi ära ega tulnudki tagasi.


Miks ma ammust lugu meenutan? Sest Eesti Vabariigi juubeliaasta algusnädalatel jälle lõkkele löönud meeste-naiste vastandumine meenutab Tommy ja Jerry multikaid, kus kaks kraaklevat tegelast, kes on nagu sukk ja saabas, proovivad kokku saades seeriast seeriasse teineteisele panniga pähe virutada.

Ahistamise vastu võitlemisest on saanud laadaplatsi kraaklemine.

Õigupoolest läks sõjakas laviin veerema juba eelmisel aastal Ameerikast, kui meelelahutusmaailma telgitaguste paotamine tõi fookusse ridamisi ammuseid ja värskemaid juhtumeid, kus mõni tuntud (mees)staar oli pruukinud oma võimukat positsiooni nooremate kolleegide seksuaalseks ahistamiseks.


Paar aastat tagasi läksid Tallinnaski kahe lähedaseks saanud teatriinimese suhted omavahel nii puntrasse, et lavastajahärra läks oma alluvale näitlejannale käte-jalgadega kallale.


Enesekontrolli kaotanud teatrijuht pälvis üldsuse hukkamõistu, näotu loo osalised leppisid seadusesilma vahendusel ära ja ründaja palus ohvrilt vabandust.


Mälusoppidest kaevati vana lugu välja nädalapäevad tagasi, kui sai teatavaks, et president Kersti Kaljulaidi kantselei kutsub toonase skandaali keskseks tegelaseks olnud NO99 teatri lavastaja Tiit Ojasoo seadma kokku Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks Eesti Rahva Muuseumis korraldatava presidendi vastuvõtu kava.


Ühiskonnaaktivistidel läks silme eest mustaks ja 104 neist kirjutas alla presidendile adresseeritud hukkamõistvale kirjale, millega nõudsid Ojasoo eemaldamist juubeli korraldusmeeskonnast. Kõlas ka üleskutseid vastuvõttu boikottida või protestimanifestatsiooniks muuta.


Justiitsminister Urmas Reinsalu omakorda kritiseeris emotsionaalselt ja värvikalt seaduslikust asjade käigust hälbivat ühiskondlikku karistamise kihku, nimetades kirjaga liitujaid kaagutavaks kanakarjaks. Ministri avaldus mõjus kui bensiiniga tule kustutamine.


19 riigikogu naisliiget olid Reinsalu sõnakasutust taunides vaoshoitumad nagu ka ministri koalitsioonikaaslased, kes sundisid Reinsalu vabandust paluma, kuid uut avalikkuse sõnatormi see ei leevendanud.


Paari päeva eest saatis 78 naisõiguslast Isamaa ja Res Publica Liidu juhile järgmise kirja, nõudes Reinsalule sule sappa andmist.


Tänapäevases Lääne kultuuriruumis pole kahtlust, et inimsuhetest vägivalda välja juurida on õige asi. Ent tüli kisub lepitamatuks, kui jutt kandub ahistajate või vägivallatsejate karistamisele ning nende edasisele rollile ja positsioonile ühiskonnas.


Ühed pooldavad andestamist ja uue võimaluse andmist, kui tülipooled on ära leppinud, süüdlane tegu kahetsenud ja karistuse saanud ning selle ära kandnud ja pole uusi kurje tegusid teinud. Nende seas on ka president Kaljulaid.


Teised ütlevad, et andestada ei tohi mingil juhul ning teise inimese vastu käe tõstnu või kohatu mõtte välja öelnu peab aegade lõpuni põlema teiste hoiatuseks ja hirmuks põrgutules.


Ta jäägu ühiskonna heidikuks, keda enam kunagi ei tohi lasta tagasi laua äärde sõltumata sellest, millised on tema varasemad ja hilisemad erialased või ühiskondlikud saavutused ja teened.


Meenus üks anekdoot kuskil Šotimaa mägisemas serva tühjas pubis norutavast McGregorist. Kord sattus pubisse matkarajalt maha keeranud turist. Oma õllekannu taga konutav McGregor tegi ränduriga juttu: «Näed seda sepipada seal eemal? Mina ehitasin selle oma kätega. Terve klann käib nüüd sepiseid tellimas, aga keegi ei kutsu mind Sepa-McGregoriks.»


Turist noogutas.


«Näed seda vesiveskit seal mägijõel?» osutas McGregor teises suunas. «Ise oma kätega ehitasin ja tahusin veskikivid. Terve klann käib sinna leivajahu jahvatama, aga keegi ei kutsu mind Veski-McGregoriks.»


«Ka selle silla üle jõe ehitasin mina. Palgid raiusin ja tahusin oma kätega, aga mitte keegi ei kutsu mind Silla-McGegoriks,» jätkas mees juhuslikule teelisele pihtimist. «Aga pruukis mul vaid üks kord seal kaugemal karjamaal lambaga kahekesi jääda …,» ohkas McGregor.


Meediat jälgides jääb mulje, et keelevääratuste põhjal inimeste sildistamine on meie väikses ühiskonnas võtnud enneolematud mõõtmed.


Lisaks käreda sõnaga hukkamõistvatele huvigruppidele on jõuliselt assisteerimas poliitikud. Tähenärijaliku vaimustusega rebitakse mõni teise ütleja lausejupp kontekstist välja ja keeratakse see kirglikult pea peale.


Tuleb ühineda näitleja Malle Pärna paari päeva eest öelduga, et väga paljudel inimestel on kaotsi läinud funktsionaalne lugemisoskus. Tervikteksti ei süüvita ega proovitagi keeruka lausekonstruktsiooni, allegooria ja kalambuuriga pikitud ütluse sügavamat mõtet aduda, kui mõni üksik fragment annab võimaluse ilkuda.


Olen juba mõnda aega pannud samasuguse imestusega tähele funktsionaalse lugemisoskuse puudumist riigikogu poliitikute debattides, kus mõnuga jauratakse üksikute sõnavääratuste ümber.


Sama libedale teele on sattunud vahel ka meedia, rääkimata inimestest, kes suure kirega postitavad sotsiaalmeediasse pilte mõne leheloo või poe tootesildi täheveast isegi siis, kui apsule vaatamata on selgesti mõistetav, mida tegelikult öelda taheti ja võiks niisama õlgu kehitades mööda minna.


Kes juhtus teisipäeva õhtul vaatama ETV saadet «Foorum», see nägi, millise kirega poliitikud ebaõnnestunud sõnakasutuse tõttu löögi alla sattunud justiitsministri näite varal kolleegide kallal võtsid ja süüdistasid üksteist poliitilises mängurluses ning teadlikus sõu korraldamises. Ju nad oma konkurente tunnevad.


Tõsisest teemast on saanud emotsioonide sasipuntrasse mattunud palagan.


Legendi järgi olnud Vana-Kreeka valmimeister Aisopos argielus hull tähenärija. Sõnaväänajast tüdinenud Delfi elanikud heitnud ta kaljult alla kividele. Näis, kaua Eesti üldsus validooli järele haaravate tähenärijate emotsioonipurskeid taluvad.


Selle kümnendi alguses juhtus Rakveres kurb lugu, kus kaks täismehest venda otsustasid välja selgitada, kumb on kõvem mees. Katse oli lihtne: vennad seisid rööbastel läheneva rongi ees ja kes põikas kõrvale enne, see oli kaotaja.


Kangem vend jäi paigale, võitis jõukatsumise, kuid võidurõõmu maitsta ei jõudnud, sest jättis rongi rataste all elu. Kaotaja jõudis teetammilt alla hüpata ja jäi ellu.


Praeguses ahistamisteemalises vaidluses on eri positsioonidel olevad osalised verd täis valgunud silmadega kaitsmas oma aina polariseeruvamaid seisukohti sama tuliselt ja kompromissitult, nagu õnnetud Rakvere vennad näitasid oma kangust vastu kihutava rongi ees. Sellises heitluses tegelikult võitjaid pole.


Ühiskond ei arene tõstatatud valupunktide lahendamisel edasi üksteisest mööda karjudes, kus väitlejate vahel tegelikku arutelu ei toimu ega taheta kuulata vastaspoolt ja austada enda omadest erinevaid seisukohti.


Veelgi hullem – oma jäiku dogmasid teistele peale surudes muututakse ise samasuguseks ahistajaks nagu need, kelle häbistamist nõutakse.


Kuigi justiitsminister eile tagasi ei astunud, peaksime ühiskonna liikmetena kõik seda tegema. Kasvõi pool sammu. Et vastastikku solvangute ja süüdistuste asemel taastuks arutelu nii lähisuhtevägivalla ohjamiseks kui ka eksimustest õppinud inimestele uue võimaluse andmise üle. Olgem inimesed.


https://jarvateataja.postimees.ee/4386219/astume-koik-tagasi-kasvoi-pool-sammu

Sümbolite torkimine viib mälu kaotuseni

Aastavahetuse ööl presidendi kõne järel riigitelevisioonis mängimata jäänud hümn on vallandanud arvamuste tormi, mis ei näita vaibumise märke ja sakutab ühiskonda rohkem, kui viimastel päevadel lõõtsunud talvised marutuuled.


Öeldagu pealegi, et Eestis on hulgaliselt tähtsamaidki probleeme kui telekastist mängimata jäänud poolteise sajandi vanuse ajalooga viisijupp. Ent pruugib keegi vaid suvalises seltskonnas mainida hümni, kui tuli lööb tuha all taas lõõmama, inimesed elavnevad silmanähtavalt ja seinast seina kommentaare pudeneb kui varrukast.


Esmalt põhjendas rahvusringhäälingu aastavahetuse programmi kokku pannud toimkond eelmiste aastate traditsiooni hülgamist loominguliste valikute, seejärel Tallinnas Vabaduse platsil juubeliaasta algust tähistanud seltskonna liigse ülemeelikuse ja paukuvate rakettidega.

Et vanavanemate juures oli riiulil Vabadussõja ajaloo raamatud ja vanaisa EV kaitseväe pilt ei olnud peidus vaid raamituna riiulil ning vanemad rääkisid lahtise tekstiga oma lapsepõlvemälestusi, juhatasin ma mudilasena tinasõdurite vägesid enda tehtud lippude all. Seega on Eesti lipp ja hümn minu jaoks sügavama tähendusega kui paljudel, kes oma nõukogudeaegse lapsepõlve veetsid õndsas teadmatuses.

Noid vabandusi oli õhtustes uudistes kentsakas vaadata, sest järgmine klipp näitas lätlaste uue aasta vastuvõtmist Riia kesklinnas, kus väljakutäis rõõmustavat rahvast sai samasugustes tingimustes hümniga kenasti hakkama.


Aasta esimese päeva lõpuks raputas tuhka pähe ja võttis avalikkuse siunamised enda peale ETV programmi vastutav toimetaja Karmel Killandi ja lubas, et järgmisel aastavahetusel on hümn tagasi.


Saatuslikul ööl Vabaduse väljakult otse-eetris kõne pidanud president Kersti Kaljulaidki arvas mõistlikuks vabandust paluda, aga kired ei taha vaibuda.


Osa hümni teemal sõna võtnutest arvab, et läbi on saetud Eesti riigi alustala. Vastasleer kehitab õlgu  ja arvab, et ülemöödunust sajandist pärit ja Soome heliloojalt laenatud kohmakate sõnadega viis ei kõneta tänapäeval niikuinii paljusid, vaja oleks uut ja moodsat.


Teised mõtisklevad pulssi kõrgeks ajamata riigi sümbolite kasutuse täpsustamise vajaduse üle.
Pean tunnistama, et olen aastaid üks nendest, kes võtab presidendi teleekraanile ilmumist märguandena jope selga ajada ja minna õue kas ilutulestikku paika sättima või linnaväljakule kuuse alla suuremat saluuti uudistama.


Ent ma ei sea sellega kuidagi kahtluse alla, et minu ignorantsuse tõttu ei peaks ühiskonnale traditsiooni vaja olema.


Meie peres võttis isa vana-aasta viimasel õhtul kapist välja raketipüstolit jäljendava isetehtud toru ja tiris välja kastitäie signaalrakette, mis elektrikuna Koigi sõjaväelennuväljal musta otsa tehes oli töötasu arvestamisel valuutaks.


Sel ajal kui telekas kolisesid kremli kellad, tulid naabrid meie väravasse kokku, vaatasid pea kuklas isa lennutatud signaalrakette ja embasid üksteist head uut aastat soovides ning läksid oma kodudesse tagasi. Lihtne ja inimlik.


Aastavahetuse kombed ja käigud ei tähenda, et mulle Eesti hümn korda ei lähe. Olin 12aastane, kui vanaema surma järel nihverdasin temast jäänud asjade seast endale 1942. aastal Türi vabastamise esimeseks aastapäevaks välja antud raamatukese, mille vahelt leidsin laulusõnad «Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm!» ja need meelde jätsin.


Mulle tähendas koltunud lehelt loetud hümni tekst tükikest vanemate ja vanavanemate kadunud, kuid hinges elus hoitud Eestit.


Paar aastat hiljem tuli Peetri koolis aktusel keerutada plaati NSV Liidu hümniga. Logu plaadimängija tõttu kõlas see nagu Kiire venna ristsetel Tootsi käima vändatud grammofoni jauramisena. Kuigi laul polnud mulle püha, ei vussinud ma meelega, aga aps oli naljakas.


Olin tolle juhtumi ammu unustanud. Järgmisel kevadel võitis komsomoli rajoonikomitee esimene sekretär mul nööbist kinni ja küsis, mis lugu selle hümni mängimisega oli.


Ju  kehastusin mõnele pühaduse teotajaks, kellest tuli ette kanda. Komsomoliboss sai ilma suurema nuhtlemiseta ära mainida ja sinnapaika see jäi.


Paides keskkoolis oli mul 1980ndate teises pooles koolivend Uve, kes armastas vabadel hetkedel aulas klaverit sõrmitseda. Ühel aktusel mängis ta Eesti hümni.


Direktor läks näost punaseks ja hapnik sai otsa. Vaibale kutsutud koolivend kehitas suuri silmi tehes õlgu, et ei tea, mis lugu see oli, ei mäleta, kust meloodia meelde jäi, aga tundus olevat kena viis.


Mul oli õnne, et sinimustvalge lipp ja riigi hümn on mind ja mu tuttavaid ühendanud eelmiste põlvkondadega. Arvan, et traditsioonid on olulised ühiskonna ühendajad ning kui kedagi mõni meie riiklik sümbol ei kõneta, siis ei peaks seda uhkelt kuulutama, pigem silmad maha lööma.


Sümboleid muuta tahtes ütleksime justkui lahti oma esivanematest, kes samade lippude all rahvuslikul ärkamisajal andsid rahvusele sisu ja Vabadussõjas võitlesid meile välja oma riigi.


Needsamad sümbolid aitasid okupatsiooniajal elus hoida lootust kaotatud vabaduse naasmiseks.
Mulle tunduvad üleskutsed traditsioonide lammutamiseks liiga kergekäelised ja egoistlikud. Nagu oldaks unustatud, et oleme pärinud riigi esivanematelt ja peame järjepidevust oma laste kaudu edasi andma ning meie kohal ei tohiks mälu järjepidevus katkeda.


E-riigi tuhinas häirib mind, et osades minu nooremates kaasmaalastes pesitseb rahutu kihk kogu aeg midagi muuta, vana välja visata, asendada uue ja enda arvates moodsaga.


Mu ema meenutas, kuidas nad noorena uut elu alustades loopisid kodust kaasavaraks saadud täispuidust Eesti-aegse mööbli kuhja ja panid põlema, et teha ruumi toona moodsale saepurumööbli kiirmoele. Ema kirjutas selle nooruse lolluse arvele, aga hilisem kahetsus ei toonud hävitatut tagasi.


Mäletate aasta eest disainigurude uueks Eesti tunnusmärgiks loodud rohelist rändrahnu, mille rahvasuus oksendavaks siiliks ristis? Eks pidanud uus Eesti märk rukkilille ja suitsupääsukese igaveseks ajaloo prügikasti saatma.


Paraku ei kestnud uus leiutis aastatki, pakkus sel ajal enamasti vaid irvhammastele keele teritamise rõõmu.


Õnnetu rändrahnu näitel manitsen ettevaatlikult suhtuma kõikidesse bravuurikatesse ettepanekutesse, mis mõtlematult hullavad riigile ja rahvale oluliste sümbolitega. Olen päri luuletaja Juhan Liivi sõnadega «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta».


https://jarvateataja.postimees.ee/4370785/sumbolite-torkimine-viib-malu-kaotuseni

Nimega ei maksa jamada

Minu vanaisa Madis oli kangekaelne mees ja uhke oma nime üle. Ammutas on ehk veel inimesi, kes mäletavad, kuidas taat vindise peaga kippus olema ülemeelik ja joristas laulda: «Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!» Või: «Käi põrgu uhke ratsamees, lase lilled õitsevad…»


Enne jõule kirjutas Raimu Hanson Tartu Postimehes loo, et iga õige eestlane, kes on eelmistest nimevahetuskampaaniatest viilinud ja kelle perenimel on võõramaine kõla, peaks vabariigi sajandaks sünniaastapäevaks omale korraliku Eesti-pärase nime kinkima.


Kuigi arvamuslugu oli kirjutatud naerukurdudega silmanurgas, jäi mulle, ühena võõrapärase nime kandjale, see nimelugu kuskile kuklasse kriipima ja laagerdama.


Riigi aastapäeva ootuse tuhinas on inimesed välja käinud hulgaliselt kingiideid, neist mõnigi võib tunduda kiiksuga. Tubli taluperenaine on pannud oma kanad munema sada värvi mune. Vabaõhumuuseumis kootakse sajameetrist kihelkondade värvides vaipa ja üks härrasmees koob sajaruutmeetrist lippu.


Üle Eesti aastapäevaks rajatavate 100 puuga tammikute kokkulugemine läheb juba keeruliseks. Eesti riigi juubelile pühendatud internetileheküljel on lehekülgede kaupa deklareeritud kirevaid kingiideid, kus punase niidina jookseb läbi märksõna «sada».


Jäin mõtlema, kas tänapäeval võiks keegi kampaania korras tõepoolest loobuda riigi auks oma sünnipärasest nimest ja näidata riigitruudust uue eestipärase nime võtmisega? Nagu poetad ära taaskasutuskeskusse panipaika seisma jäänud asjad, et teha ruumi uutele ja enda arvates parematele.

Meie vahmiili nimi aastast 1835 Öötla mõisahärra Karl Otto Frhr. von Stackelbergi kaasabil.

Vabadussõja järel andis värskelt ilmakaardile tekkinud Eesti riik oma kodanikele võimaluse võõrapärane nimi eestipäraseks muuta, kuid uue riigiga koos uue nime võtmine ei osutunud eriti populaarseks.


Asjad muutusid alles siis, kui läinud sajandi 30ndatel lükati nimemuutmisele taha riiklik sund ja propaganda jõud. Riigimeestel ja -ametnikel, tuntumatel kultuuri- ja ühiskonnategelastel ei sobinud ühtäkki olla enam Schmidt, Reibach või Einbund.


26. aprillil 1936 korraldas Nimede Eestistamise Liit suisa rünnakupäeva võõrapärastele nimedele, et avalikult näidata põlgust võõrakõlaliste nimede ja nende kandjate suhtes.  Hinnanguliselt eestistas kuni 1940. aastani oma nime 200 000 inimest.


Kuid nimevahetuses oli ka pahupoolt, kui vennad ei suutnud või tahtnud kokku leppida ja võtsid erinevad nimed ning koos sellega jahenesid peresidemed ja ununesid juured.


Vaatamata riigi pealekäimisele jättis umbes 100 000 oma nime endiseks, selliseks, nagu 100 aastat varem priinimede panekul mõisniku fantaasia oli heaks arvanud vahmiilile anda. Või otsustasid mujalt Eestisse tulnud säilitada oma nime ja identiteedi.


Isegi kui mõisahärra pandud saksakeelsel nimel oli maakeelde tõlkides teinekord halvamaiguline kõla, oli meie esivanematele priinimi vaba inimese tunnus, mis ei sidunud sind enam talu või tegevusalaga. Vaba inimene võis olla uhke ja oma nimega minna, kuhu tahtis.


Üks kangekaelsetest nime eestistamise vastu jonnijatest oli minu vanaisa Madis, kes lõi rusika lauale ja kärkis nimemuutmise sundusele vastu: «Kui see ristinimi kõlbas minu isadele, siis kõlbab see ka mulle!» Tänu temale kannan sama nimi, mida minu esiisad paarisaja aasta vältel.


Minu vanaisa vend nii bravuurikas ega valikutes vaba olla ei saanud: veel 1940. aastal ei antud lastele koolilõputunnistust kätte muidu, kui nime ära ei eestistanud.


Mäletan oma lapsepõlvest, mis oli nimemuutmisest aastakümneid hiljem, et omavahel kasutasid sugulased muudetud perenimega inimestest rääkides ikka endisaegset nimekuju. Vana oli suupärasem ja kõrvale loomulikuma kõlaga. Vähemalt omadele.


Võõraste poolt kuulmise järgi üleskirjutatuna olen oma nime muidugi näinud igasugustes naljakates kombinatsioonides. Olen harjunud kaasmaalastele nime dikteerides lisama, et nimi kirjutatakse g ja ühe a-ga. Sama tavaline on seletada, et kuigi nimi kirjutatakse ühe a-ga hääldatakse vokaal pikaks.


Minu teistele nimemuutmisest kõrvale hoidnud sugulastele on Eesti teistes nurkades paigus eri aegadel dokumentidesse kirjutatud topelt a, Ida-Virumaal proovitud s-i asemel z pookida.


Minu aserbaidžaanlasest nõukogude armee jupijumalast praporšik Rasulovile olin vaatamata omapoolsele vastuvaidlemisele Glazev, sest talle ei mahtunud pähe, et kellelgi võib olla slaavipärastamata nimi.


Ainult Saksamaal ei ole pidanud ma nime öeldes midagi juurde seletama. Kuid sellele vaatamata olen oma vanaisaga ühte meelt: mul on nimi, mis seob mind Pärtli, Jaagu, mitme Jüri ja Jaani, Hindriku, Jakobi, Madise ja Reinuga. Kui neil sobis olla Glase, siis kuis mina saaksin teisiti.


Kindlasti on tänapäeval neid, kes sügaval sisimas on läbi kaalunud ja otsustanud germaani- või slaavipärase nime asendada maakeelsega. See otsus on sisemiselt läbi kaalutud ja vähemalt endale ära põhjendatud. Ma ei heida seda kellelegi ette.


Oma renomee puhastamiseks on nimevahetust kasutanud ka seadusega pahuksis olnud inimesed. Veelgi hullem, totalitaarriikide repressiivvõim võttis inimeselt vabaduse ja nime – nende rinnale kinnitati või randmele kõrvetati number, nad ei olnud enam isiksused, vaid ühikud.


Nimi on osa inimese identiteedist ja kui seda muuta, siis muutub palju muudki. Kes on abielu kaudu uue nime saanud, tunnetavad ühe või teise nime kandmisest tulenevat nimemaagiat ehk kõige paremini.


Nii arvan, et nimi ei ole asi, millega tühja vallatleda ei maksa isegi siis,  kui on tegu nii ülla eesmärgiga nagu oma riigi saja aasta juubel. Nimi ei pea alati olema nagu hea rätsepaülikond, mis valatult selga istub.


Mulle meeldib rohkem sajandivanune väärikas riik, mis ei mõõda oma kodanike lojaalsust nime kirjapildiga.


Meenutan, et Raja Teele ütles «Suves»: «Nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisvääriline.» Jäägu see nii.


https://jarvateataja.postimees.ee/4356677/nimega-ei-maksa-jamada

Liikumisvajaduste rahuldamine vajab tasuta ühisveondusest laiemat vaadet

Teisipäeval magasin täiega sisse. Vannitoas uisapäisa hammaste harjamise asemel pidanuks ma olema juba teel Tallinna. Tööle. Paarkümmend minutit hiljem vajusin uue bussi mugavasse nahk­istmesse ja saatsin kolleegidele sõnumi, et hilinen.


Hommikul seiklevad kümned ja kümned inimesed Paidest ja mujalt Järvamaalt Tallinna ja õhtul tagasi. See on paras võimlemine. Kes sätib end varavalges kaasteeliseks mõne tuttava autole, kes sõidab ise, kes loodab liinibussile.


Suurima ajavõidu annab saatusekaaslastega koopereerumine. Ka ühiskond peaks olema rahul, kui tühja auto asemel vurab Tallinna poole täislastis sõiduk: väheneb maanteede liikluskoormus, kulub vähem kütust ja mühinal väheneb meie ökoloogiline jalajälg.


Ent jagamismajandusega on kohe jama majas, kui mõni harjumuspärane sohver ametikohta vahetab või pikemale puhkusele läheb.


Eelmisel nädalal pidin seiklema korduvalt Tallinna ja Tartu vahet, et käia tööl, koolis ja põigata mõnele jõulupeole – töötava üliõpilase rõõmud. Selmet ise lörtsise ilmaga Tartust maanteele sukelduda, avastasin, et sobival ajal pärast loengut viib rong mind sihtkohta ja toob järgmise päeva lõunaks tagasi.


Vaade pilvepiirilt ühistranspordile ;)

Erinevad ühissõidukid on mõnusalt käepärast, kiired ja tudengile soodsad, kui liikuda õiges suunas: kahe Eesti suurema linna vahel või kodust suunaga Tallinna. Olgu eufooria jahutamiseks öeldud, et Paidest võttes on muud suunad peale pealinna valed.


Kui on vaja tööle või kooli minna, siis liinibussiga ühe päevaga Rakveres, Viljandis või Pärnus ära ei käi. Siia on maetud turu korraldada jäetud kaugliinide häda. Järvaka mätta otsast bussigraafikuid vaadates on tunne, nagu oleks riik endiselt jagatud Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks, mis omavahel piirialadel eriti läbi ei käi.


Tallinna ja Tartu vahet sõitvaid ekspressbusse on nagu muda, aga need lendavad kõrgelt ja siinkandis peatumata. Vahest on olla mõni bussijuht lahkemas tujus ja teeb omavolilise nõudepeatuse, aga see on reeglitevastane.


Paidest otse läheb Tartusse päevas ainult kaks bussi. Isegi Mäo bussiterminal jääb kahvatuks, kui ümberistumisvõimalusi otsida. Enamasti tuleb bussile saamiseks sõita passima Mäekülla ja kõlgutada keskmiselt tunnike pitsakohvikus jalgu, enne kui edasi saab. Alternatiive leiab veel Annast, Koigist, Paia ristist või koguni Põltsamaalt.


Tõsise liikumistakistuse kiuste seikleb suur osa siitkandi tudengeid Tartusse kooli. Enamasti aitab hädast jagamismajandus, kui minna pühapäeval või esmaspäeva hommikul ja tulla koju neljapäeval-reedel.


Muul ajal sõidavad kaasteelisi ühes võtvad inimesed kuidas jumal juhatab. Kui rahakott kannatab, on mõistlik loota iseendale ja oma neljarattalisele sõbrale.


Tean seltskondi, kes on pannud seljad kokku, et käia Paidest tööle Pärnusse ja Tapale. Bussiga lihtsalt ei saa. Kõhutunne ütleb, et ka see lõbu ei saa kaua kesta. Liiga lihtne ja ilus, et olla tõsi.


Auto kasutamise kiusamine on riigil mingi eriline paranoia. Uuest aastast läheb ametiauto kohe maksu alla, kui sellega teha kasvõi üks eraviisiline põige. Maksuamet kutsub naabril silma peal hoidma ja kaebama. Ju on ka neid, kes pakutud kaebeliinist hasarti lähevad.


Jagamismajandus võiks olla kena alternatiiv, mis omaalgatuslikult täidab lonkava ühisveonduse liinikorralduse lüngad, kuid kohusetundlikus ametnikus hakkab helisema häirekell: «Ega autoomanik ebaausal teel rikastu?»


Küsimusi tekib ridamisi. Kuidas on piraattaksona sõitva naabrimehe autos tagatud kaasreisijate turvalisus? Kas linnaotsa eest kolm eurot kütteraha võttev juht deklareerib ikka oma tulu ja maksab riigile makse?


Kas omakandi inimesi tasu eest kaasa sõidutav juht on oma auto liikluskindlustuse poliisi vormistanud tavakasutuse asemel sihtotstarbeliseks?


Huvi pärast proovisin oma auto näitel liikluskindlustuse pakkumisi. Aastane liikluskindlustus tavakasutuses on 70 eurot, aga jagamismajandust pakkudes eriotstarbelisena 450 eurot. «Minge põrgu!» tuli üle huulte.


Legaalselt liikluskindlustuse kulu nulli saamiseks peaksin aasta vältel üle päeva mõne reisija lisaks võtma.


Kui kaassõitja poetatud mõnda eurot maksuametis deklareerida, siis kisub sinna kanti, et tuleb elukutseliseks taksojuhiks hakata või kaasa kippuvad tuttavad kukele saata ja uhkes üksinduses sõita. Viimane variant tundub lihtsam, vähem peavalu.


Nii oleme ringiga tagasi lõhkise küna ääres. Kaugliinid tiksuvad edasi bussivedajate äriloogika järgi, mis eelistab kasumlikke otsi, väldib väikelinnu ning ise pikki otsi tegevad autojuhid sanktsioonide hirmus enam kaasreisijaid ei võta.


Võimalik, et saame poole aasta pärast maakonnaliinidel tasuta sõidu. Tore! Aga mulle tundub, et kui muutused on niikuinii kavas, peaks ühisveonduses üle-eestilise uue kvaliteedi loomiseks veel suurema revolutsiooni korraldama.


Mobiilirakendusi kasutades on võimalik kerge vaevaga kaardile kanda, mis suunas ja millal inimesed liiguvad. Selle järgi on võimalik üsna täpselt visandada eeldatava optimaalse kogu riiki katva ühistranspordivõrgu, tipptundide liinid ning panna ühissõidukid ja liikumissuunad omavahel sobima.


Kui on suundi, mille katmine on mõistlik jätta kodanikualgatuse korras lahendada, võiks jagamismajandust pakkuvatele autoomanikele teha soodustusi või maksta toetust.


Või kui see tundub riigile liig, siis vähemalt mõelda välja spetsiaalselt jagamismajandust arvestava ja soosiva regulatsiooni, mitte ei suru seda teiste valdkondade reeglite kätte lämbuma.


Moodsal ajal, kus räägime hoolivusest, keskkonnahoiust, ühistegevusest ja innovatsioonist, ei tohiks ühele e-riigi lipulaevaks pürgivale maale olla ju üle jõu käiv ülesanne võtta ette puhas paber ja joonistada sinna esimesena keset lehte inimene.


https://jarvateataja.postimees.ee/4343161/liikumisvajaduste-rahuldamine-vajab-tasuta-uhisveondusest-laiemat-vaadet