Kiletiivaliste ja kahejalgsete tsivilisatsiooni armutu kokkupõrge

Nad kaaperdavad nahaalselt kodusel terrassil su jäätisekokteili. Tänavakohvikus löövad hambad su praadi enne, kui sa ise kahvli jõuad kätte võtta. Häda sulle, kui kambale vastu astud või jalgu jääd.

Nende peale pole abi politseisse kaebamisest ega naabrivalvest, kui nad kutsumata su kodus end sisse seavad. Võitja õigusega kahmavad nad endale kõike ahvatleva, hea ja paremana tunduva.

Ajal, kui kaitseväe erioperatsioonide ülem pani meedia kihama ütlusega, et vaenlane võib kahe päevaga Tallinna jõuda, aga leiab siin ka otsa, oli randades lesiv Eesti ilma ühegi püssilasuta langenud ning NATO viies paragrahv on sissetungijate vastu võimetu.

Aina raskem on leida inimest, kes pole sel suvel terroriseerivatelt herilastelt surakat saanud. Lapsed ei julge nina õue pista, sest mesimummid tulevad kallale ja teevad sutsu. Seleta neile kogu aeg, et mesilased ja herilased on kaks eri asja.

Herilased kipuvad tänavu vägisi võimust võtma.

Aplad sindrid valitsevad õues ja tikuvad tuppa. Nädalavahetusel Narva kindluse restorani jahedate müüride vilus einestada olnuks päris mõnus, kui igas lauas poleks paari inimese kõrvale trüginud vähemalt kümnepealist herilaste gängi.

Tavalisel suvel äratab pesaehituseks aknaraamilt kõdupuitu ragistav üksik putukas sind alles millalgi kesksuvel ning nende ülbeid rüüsteretki on vaja üle elada paar augustilõpunädalat või törts vananaistesuve otsa.

Kliima üleilmne soojenemine on looduse tasakaalu nihutamas tundmatusse ka meie turvalisena tunduval laiuskraadil. Lepa­triinude tungimine suvitusrandadesse oli herilaste invasiooni süütu eelmäng.

Tänavune erakordselt varajane ja kuum suvi on pannud sõjakad kiletiivalised mühinal paljunema tavapärasest kuu-poolteist varem.

Meil oli tänavu kirsisaak üsna hea, aga korjata vilju ei saanud. Mitte selle pärast, et maias linnuparv ette oleks jõudnud nagu tavaliselt. Sajad ja sajad herilased kuulutasid puu oma territooriumiks ja on võrast isegi linnud välja söönud. Kooselu klapib neil vaid admirali liblikatega.

Alalhoidlik inimene sel suvel õunapuude ja marjapõõsaste juurde päevavalges nina ei pista.
Piiblilugusid meenutades oleks nagu needus meie maale langenud. Ergav kõrbepäike kõrvetab vilja põldudel, aplad putukad pistavad nahka puuviljad ja marjad. Mis järgmiseks?

Ega herilased inimese peale geneetilist vimma kanna. Kahejalgsed pole herilaste saakloomad. Oleme neile äbarikud naabrid, keda paari mürgihammustusega toidulauast kiljudes pagema panna ja eluruumides koomale võtma sundida.

Tänavu on herilastel pered suured, toitu kõigile ei jätku ning sellest kahejalgsete ja kiletiivaliste tsivilisatsioonide armutu kokkupõrge.

Lehed kirjutasid just, et nii Viljandi pärimusmuusika festivalil kui ka Võsu rannafestivalil oli meedikute põhitöö herilaste käest hammustada saanud inimesi turgutada.

Mõne nädala eest vahendas meedia uudist, kuis Saksamaal herilased hekipügamisega nende pesa tahtmatult vigastanud papi surnuks puresid. Nii et asi on tõsine. Neli protsenti inimesi olla herilasemürgi vastu allergilised ja hilinenud abi korral võivad tagajärjed olla väga kurvad.

Ise olen viimase kuu jooksul kümmekond laksu saanud. Õnneks on valu ja paistetus päevaga taandunud.

Oma viga, et ei jõua kogu aeg oma ümbrust 360 kraadi jälgida. Arvad, et rehmad niiskelt turjalt parmu eemale, aga seekord oli hoopis higipiiska kaevuna kasutav herilane, kes võtab vehkimist vastulööki noriva rünnakuna.

Teinekord kõnnin krõbedal murul liiga hoogsa sammuga või teen lõunalauas liiga järsu liigutuse. Pole vaja rapsida.

Õigupoolest on parmud ja pimedad kärbsed sel suvel taandunud tühiste tüütajate rolli. Sääski ei mäleta üldse, millal viimati sai kohatud. Nende paljunemiseks vajalikud veesilmad on ammu aurustunud ja lompe pole ju olnudki.

Korra laksas herilane mulle ka asja eest. Kahe nädala eest avastasime maal paar tundi enne lapse sünnipäevapeo algust koduselt mänguplatsilt kurjakuulutavalt sumiseva pesa, mida valvav armee oleks kümmekonna lapse olemise tunni-paari pärast kindlasti valusaks teinud.

Kiirelt poeretkelt putukamürki täis aerosooli ballooniga relvastatuna naastes pidasin maha seina vahele varjunud kindlusega võiduka lahingu, kuni üks pesavalvur mu ära karistas.

Ehk suudab keegi röövvallutajad organiseeritult lõa otsa võtta ja Eesti SKP hüvanguks tööle panna? Kus nüüd on meie paljukiidetud start-up`id, innovatsioon ja kohanemisvõimelised tehnoloogiad?

Samal ajal kui Tartust Tabivereni inimesed võitlevad tselluloositehase vastu, jahvatavad herilased pesi ehitades oma lõugade vahelt läbi tonnide viisi puitu tselluloosipallideks.

Tasuta tööjõud ja jõude tooraine paberivabrikutele, mis ei sea ohtu Emajõe tervist ega ülikoolilinna vaimsust. Selge raiskamine ju!

Ent messiast ei paista. Paari päeva eest otsustasin, et mina omal maal alla ei anna ega peitu ei poe. Tootsin internetist inspiratsiooni ammutades plastpudelitest kümmekond lõksu.

Kahjuks on nende tootlus väiksem emaherilase võimest uusi sõdalasi juurde muneda ning sel suvel jääb see relvasüsteem jänni.

Maalt põgeneda ma aga ei kavatse. Seega tuleb vastast pigistada kõige hellemast kohast. Olen mõne pesa asukoha välja peilinud ning isalt päritud vana talutarkusega kiirelt ja tõhusalt likvideerinud.

Ma pole kade ja jagan nippi. Tuleb oodata pimedani, kui pesakond on oma kindlusse taandunud, pahtlilabidaga pesa lahti lükata ja keeva vee ämbrisse kukutada. Kiire ja tõhus.

Andku rannapuhkuse nautijad mulle andeks, aga optimistina usun, et meie laiuskraadidel lõputuna tunduv suvi saab ükskord siiski läbi ja saabuv talv tuleb sama tõhus kui fritsude vastu 1941. aasta detsembris Moskva all.

Tsiteerides Heinz Valgu igihaljast sõjahüüdu: «Ükskord me võidame niikuinii!»

Ellujäämiskursus nimega suvi

«No on Taškent,» iseloomustati minu lapsepõlves troopiliselt palavaid ilmu, sarnaseid praegu Eesti vallutanud kuumalainega, kus paar palavat kuiva kuud on mulla tolmuks ja muru elutult pruuniks kõrvetanud.

Eestimaa rannad on sagimist täis ja kajavad laste kilgetest ning suvekaubitsejad pühivad higi ja rassivad ootamatult pikenenud hooajast maksimumi võtta.

Põuastel põldudel pole vili tärganud ja kariloomad on viimast rohuliblet taga ajades karjamaad viledaks närinud. Loodus karjub vihma järele. Põllumehed on veendunud, et saak ikaldub. Need on lõunamaise ilma varjuküljed.

Tänapäeval ei tea nooremad põlvkonnad Usbekistani pealinna kohta kuigi palju, kui nende seas pole just eksootikat ihkavaid rännumehi või ajaloolasi.

Vanemad turismikihuga põlvkonnad seevastu mäletavad Kesk-Aasia vennasvabariike läbinud muistse siiditee ergavast kõrbepäikesest praetud linnu hästi. Sealt pärineb ka folkloori siginenud võrdlus.

Moodsal ajal räägitakse suvekuumuse käes ägades globaalsest kliima soojenemisest, mis keerab maailma ilmaasjad pea peale: harjumuspäraselt jahedamas Põhja-Euroopas lõõskab suvel troopikakuumus ja muidu palavas Lõuna-Euroopas on ilm mõõdukalt soe.

Kargemas kliimas hakkama saama harjunud põhjaeurooplane on muutuste üle rõõmus, kui suvekuumus langeb nädalavahetusele või puhkusele.

Pärnusse peesitama sõita või mõnda vaiksemasse randa end telkima seada on oluliselt soodsam kui Vahemere või Musta mere äärde põigata.

Tänavu algas klimaatiline suvi Eestis tavatult vara, terve mai oli kuiv ja palav. Kui jaanipäeval keeras ilm tavapäraselt jahedaks ja tegi korra vihmagi, olid irvhambad valmis kihla vedama, et ega rohkem sel aastal rannailma tule.

Vale puha. Troopikakuumus praeb juba mitmendat nädalat. Internetist välja kaevatud ükskõik millised lähinädalate ilmaprognoosid näevad kõhklusteta leitsakule jätku ja vahele lubatud vihmahood enamasti adressaadini ei jõua.

Läinud nädalavahetuse kogemus näitas, et ka Pärnust lõuna poole jäävates muidu rahulikes randades oli rahvast murdu, majutuskohad kõik välja müüdud ning telkimisplatsid puupüsti suvitajaid täis.

Pole ime, et Pärnu popimates söögikohtades möödunud laupäeval isegi paduvihma ja rahevalingute ajal tunde lauajärjekorras seismata löögile ei pääsenud.

Ent ka linnast lõuna poole jäävates teeäärsetes puhvetites olid teenindajatel käed-jalad tööd täis. Siseturismi ettevõtjatele on ajad magusad.

Enamik meist kehitab põuda kiruvate põllumeeste hammaste krigistamise ja ikalduse kuulutamise peale õlgu ning arvab, et kui kohalik toidutootja kidub, siis küll poest ikka midagi rahvusvahelisemat hamba alla saab. Toidulauda mõjutav ilmarisk on esialgu meile veel kauge teema.

Isikliku tervisega on lood teised ja harjumatult pikaks ja palavaks veniv suvi hakkab lõpuks tüütuks muutuma.

Meedia õpetab inimesi, kuidas palav aeg üle elada. Mõistlik. Põhjamaa elanikule tekitab kestev kuumus terviseprobleeme: koormab südant, ähvardab vedelikupuudusega, suurendab päikesepõletuste ja sellega kaasneva nahavähi riski jne. See on aeg, kus nõrgemad tervised alla vannuvad.

Lehed tsiteerisid neil päevil Harwardi ülikooli teadlaste uuringut, mis tõestas, et püsivalt palav ilm näpistab IQ-d madalamaks.

Teine meediast silma jäänud uurimus väitis, et 22 kraadist kuumem ilm muudab inimesed agressiivsemaks ja impulssiivsemaks. Ka tähelepanu- ja keskendumisvõime langeb.

Kuumus muudab meid lolliks ja vihaseks, seega on mõistuse säilitamiseks ja Pisa testide jätkuvaks võitmiseks vaja organismi jahutada.

Tuttavate nägude järgi oli Ikla piiripoes läinud laupäeva õhtupoolikul tunne, nagu oleks sattunud jõululaupäeval Paide Maksimarketisse.

Ent kõrv tabas jahedas oaasis ostlejate eesti keele kõrval samaväärselt soomlaste jutuvada. Et vanas heas Heinaste toidupoes oli kesvamärjukese kast kaks eurot piiripoest odavam, seletab, miks lätlased ise piirile tormi ei jookse.

Mul õnnestus Vene kroonut teenida Aserbaidžaani kõrbesel madalikul, kus meie mõistes suvi algas märtsis ja kestis detsembrini, muutudes juulis-augustis talumatult palavaks.

30–40kraadise temperatuuriga suvekuudel voolas puu alt varju otsides ja sõrmeotsa liigutamata higi ikkagi ojadena. Teise aasta suvel sigines alaselga näriv neeruvalu.

1989. aasta suve lõpul koju puhkusele tulles oli esimene käik Paide polikliinikusse. Arsti diagnoos ütles, et kuiva lähistroopikasse sattunud põhjamaalase organismist ei käinud vedelik seedetraktipidi läbi ning suure higistamisega hakkas neerudesse settima kruusa.

Doktor vaatas ravi määrates sõdurpoisile sügavalt silma ja ütles, et apteeki sul asja pole, puhkusel joo õlut nii palju, kui jaksad – see uhub neerud kruusast puhtaks. Ravi osutus tõhusaks.

Nii võib piiripoode irooniliselt nimetada põhjamaalaste tervise Mekaks, arvestades, kui paljud kaasmaalased käivad seal oma neere ravimas ning dehüdratsioonist pääsu lunastamas.

Kui rahakott kannatab, võib kuuma eest põhja lendavate rändlindude tuules pageda muidugi ka Lapimaale leevendust otsima või keerata tööl ja kodus konditsioneeri paar kraadi jahedamaks. Võib ka kurguni jõkke ronida.

Kahest Kaukaasia katlas veedetud aastast sain sellise päikese üledoosi, et kulus oma paarkümmend aastat, enne kui suutsin oma kondid taas soojale maale vedada.

Nüüd on Muhamed tulnud mäe juurde ja tõenäosus põhjapoolsetel laiuskraadidel troopikat kogeda on reaalsem kui meie tajutavas ajaloos kunagi varem.

Kuuma suve üle elamist peame õppima Vahemere ääres elavatelt rahvastelt ja unustama ellu jäämise nimel vähemalt suveks eestlasliku töörügamise.

See tähendab, et kasulikku saab teha varahommikul, kui on veel jahedam. Südapäev on siesta pidamiseks. Elu läheb taas käima õhtul, kui palavus on järele andnud.

Korralik ellujäämiskursus ja ümberkohanemine, kas pole?

 https://jarvateataja.postimees.ee/5766208/ellujaamiskursus-nimega-suvi

Veel kord Jukust, Juhanist ja õppimisest

«Juurdepääs keelatud!» lajatab Tartu Ülikooli õppeinfosüsteem vastuseks sisenemiskatsele ja õigusega: jaaninädalast kapile tekkinud kommunikatsioonijuhi magistridiplom on kinnituseks, et vilistlastel tudengitele mõeldud infobaasi enam asja ei ole.

Neljale äsja ühele poole saanud ülikooliaastale tagasi vaadates ei teagi, kas oleks õigem nimetada seda aega Ameerika mägedeks või nagu mu lapsepõlves tähtsaid töövõite deklareeriti, «viisaastakuks nelja aastaga».

Nelja kooliaasta saak.

1999. aastal Euroopa Liidus vastu võetud Bologna deklaratsioon, mis Eestis kehtib 2002. aastast, näeb kõrghariduse omandamisel ette, et bakalaureusekraadi nominaalõppeaeg on kolm ja magistriõppes kaks aastat.

Mina, va kärsitu, näpistasin ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala bakalauruseõppest aasta kokku hoida. Algul võtsin lisaaineid teadmistejanusest uudishimust ja mõttega, et koolitükke ette tehes on pärast lihtsam.

Ei salga, et oma inimpõlvepikkust töökogemust uute teadmistega miksides oli kindlasti õpitut mõista ja mõtestada lihtsam kui minust poole noorematel kaastudengitel. Teise õppeaasta alguses avastasin, et üks aasta kipub hoopis üle jääma.

Vähe sellest. Sõbra õhutusel võtsin 2014. aastal värske tudengina ette kutsehariduskeskuses pottsepakursuse, kuhu kulusid õppeaasta vältel pea kõik nädalavahetused. Hea tunne on osata oma kätega asju teha.

2016. aasta südasuvel, kaks nädalat pärast bakalaureusediplomi saamist, andsin dokumendid uuesti ülikooli sisse, et ühe soojaga teha otsa kommunikatsioonijuhi magister.

Võiks ju kulmu kergitada, et mida pea kakskümmend aastat ajakirjaniku ja suhtekorraldajana praktiseerinud keskealisel inimesel enam nii pikalt ja põhjalikult koolipinki nühkida.

Ent maailm on praegu tormilises muutuses. Infotehnoloogia ülikiire areng ja levik ning igameheõiguseks saanud sotsiaalmeedia kõigutab tavamassimeedia alustalasid ning nii õige kui ka väär info levivad valguse kiirusel. Ilma värskete teadmisteta on tänapäeva kommunikatsioonis raske jalule jääda ja konkurentsis püsida.

Nii alma mater`i kui muude koolide teine hindamatu väärtus on inimesed, kellega koos õppimine annab mõttekaaslusel põhineva suhtevõrgustiku ja sõpruskonna, kelle teadmistele ja kogemustele vastastikku toetuda.

Ega ma magistriõppeski ilma rööprähklemiseta hakkama saanud. Rahvusvaheliselt segased ajad meie maanurgas panid vanuigi mõtlema riigikaitses isiklikule panusele. Kahe nädala eest lõpetasin kaitseväe ühendatud õppeasutuses aastase staabiohvitseride kursuse ning presidendi käskkirjaga sai minust nooremleitnant reservis.
 
Ei, neil kursustel ei õpetatud ballitantse ega šampanja serveerimist. Läinud suvest kuu kulus sõduri aluskursuse läbimisele Võrumaa metsades, kus päevad ja ööd intensiivset mahvi panid tõsiselt kompama füüsiliste võimete ja vaimu vastupidavuse piire.
 
Sügisest kevadeni drillisime nädala-paariste tsüklite kaupa staabitööd. Rambod muidugi kirtsutavad nina, et mis sõjamees see staabirott ikka on, aga kes vähegi organiseeritud ja mõtestatud tegevusega kursis on, see teab, et mida põhjalikumat tööd staap teeb, seda edukam on riviüksus eesliinil.

Neli tormilist õpiaastat võib jätta mulje, et see läks sama lihtsalt, kui nuga libiseb läbi sula või. Kaugel sellest. Ööpäevas on ikka 24 tundi ning koolitükideks tuli näpistada aega pere arvelt, sõpradele küllakutsed ära öelda, tööl läbi seedida pinged pidevalt õppepuhkusel redutamisest.

Oluliselt lihtsam olnuks käega lüüa, vanaviisi edasi tiksuda ja kurta, kui keeruline on keskealise valge heteromehe elu tänapäeva ühiskonnas.

Olen proovinud jalga ülikooli ukse vahele saada varemgi. Ju olen põhjamaiselt hilise avanemisega.
Esimest korda katsetasin Tartu Ülikooli, tollal veel riiklikkusse, astuda 1987. aastal. Esmalt käis mõte, et läheks õppima ajakirjanikuks, aga et üks klassivend märkis kutsevalikukomisjonis endale enne mind sama eriala, siis ei tahtnud teda ahvida ja valisin juura.

Olnuks mul nooruse uljuse ja kõrkuse asemel rohkem kainet mõistust, poleks ma juristiks tikkunud, vaid proovinud ajakirjandusse või ajalukku, mis on minu teine kirg. Aga ei.

Konkurss juurasse oli kõva. Nõukaaja lõpuaastatel eelistati paar aastat kohtusekretärina tiksunud tüdrukuid ja sõjaväest naasnud poisse, kes eksamid kuidagi kolmele lohistasid. Isegi medaliga keskkooli lõpetanud jäid ukse taha. Lootusetu ettevõtmine.

Viis aastat hiljem, Eesti iseseisvumise järel, proovisin juurasse uuesti. Siis enam erisusi ei tehtud ja minu omaaegsed kooliteadmised olid ülikoolikõlbmatuks tuhmunud.

Alles kolmandal katsel 1995.aastal sai minust Tartu Ülikooli juuratudeng avatud ülikooli tasulises õppes. Järva Teataja vastutava väljaandjana oli juriidilisi teadmisi tarvis, sest toona oli sage, et mis iganes põhjusel prooviti kohtu kaudu lehelt kahjutasu nõuda.

Kolm võidetud kohtulahingut oli kooliraha väärt, kuid ühel hetkel mõistsin, et minus juristi pole – õiglus kippus olema olulisem kui kalkuleeritud õigus.

Pealegi ei jagunud internetieelsel ajastul võhma Paidest Tartusse kooli ja Tallinna tööle käia ning aastas paarkümmend tuhat krooni õppemaksu maksta.

Tean oma 120 esivanemat kuni XVII sajandini ja neil kellelgi polnud kõrgharidust. Olin leppimas, et ka mina ei murra uuele tasemele ja jätan ülikoolidiplomi saamise oma poegadele.

Kuni 2014. aastal avastasin, et kõrgharidusreform on paotanud minusugustele jälle paljulubava ukse ning saan oma poistega võidu tudeng olla.

Tagasi vaadates on mul hea meel, et suutsin ennast koolikõlbulikuks mõelda ja naha toorena hoida.
Paljud mu eakaaslased on nimetanud kõige raskemaks takistuseks koolipinki naasmisel allutada ennast distsipliinile ja ollagi õpilane, mitte õppejõuga vägikaigast vedav vana toriseja. Eks ole veider küll, et enamik õppejõude on sinust nooremad, aga mis sellest.

Elukestev õpe ei ole sõnakõlks või näide keskeakriisi uutest avaldumisvormidest, vaid hoiab inimese vaimu virge ja professionaalselt aktiivse.

Kuigi tahan pärast nelja-aastast spurti nüüd õppimisest hinge tõmmata, soovitan kõigil, kel vahepeal koolitee on rohtu kasvanud, leida endas üles õpihimuline poiss või tüdruk, teha perega kaupa ja sättida tööasjad nii, et tekkiks ruumi õppimise tarvis.

Ärge peljake hüpata ajamasinasse ja muutuda jõrmist Juhanist jälle särasilmseks Jukuks – võidavad kõik.

https://jarvateataja.postimees.ee/4512636/veel-kord-jukust-juhanist-ja-oppimisest
 

Kohustused ei tohi lämmatada lapsepõlve

Tunnen tänini head meelt, et ma pole päevagi käinud lasteaias ega pidanud esimestest eluaastatest peale sukelduma olelusvõitlusse, vaid olen saanud kodus turvaliselt olla täiskohaga laps ilma, et pidanuks kellelegi midagi tõestama.

Minu lapsepõlves 1970ndate esimeses pooles oli veel üsna tavaline, et lapsed kasvasid kodus, kus polnud kogu aeg kuhugi kiirustamise stressi.

Vanemate töökoht Põhja kõrgepingevõrkude kohalikus meistripunktis ja tööandja eluruumid tähendasid suuremat koduõue ning ema pidevat lähedust. Sageli käisin ka autojuhist isaga tööl kaasas liine parandamas. Oi, see oli põnev!

Kui vanematel oli tarvis minu kantseldamisest vabaks võtta, tulid appi läheduses elavad vanaemad. Paljuski nende abil sain tähed ja numbrid ilma erilise sunnita selgeks ammu enne septembrikuud, mil kõik on uus.

Minu viimane koolieelne suvi.

Alles kooli minnes sain teada, et on olnud ka teistsuguseid lapsepõlvi, et on olemas üldse selline koht nagu lasteaed.

Minu kolhoosikeskuses elanud klassikaaslased rääkisid, kuidas neid esmaspäeva varahommikul topiti bussi ja viidi kolhoosidevahelisse lasteaeda ning vanemaid nägid nad jälle alles reede õhtul.

Sotsialistlikul põllumajandusel polnud tarvis, et lapsed häiriks uute töövõitude poole rühkivaid vanemaid. Õigupoolest on lasteaiad XIX sajandi tööstusrevolutsiooni sünnitis, et vabastada tööjõud tööajal laste järele vaatamisest.

Tean, et minu klassikaaslate emadel-isadel oli keelatud nädala sees oma maimukesi vaatamas käia. Nii mõnigi käinud lapsi keeldu eirates salaja piilumas.

Koolikaaslaste räägitud lasteaialood kõlasid kui õudusjutud. Need jutud tulid meelde, kui uudistest kuulsin teadus- ja haridusministri Mailis Repsi väljakäidud mõtet muuta kõikidele mudilastele lasteaias käimine kohustuslikuks.

Vahepealse ligi poole sajandiga on muidugi maailm palju muutunud. Muutunud on ka alusharidust pakkuvad lasteaiad. Minu lapsed on lasteaias käinud ja õudset ei midagi. Nii on minu võrdlus kindlasti üle pakutud.

Haridusminister muretseb, et alushariduse tase on ebaühtlane. Ministeeriumi varutud statistika ütleb, et kuus protsenti tänapäeva Eesti mudilastest ei käi lasteaias.

Omakorda umbes pooled lastest, kes ei käi lasteaias, olevat kooli jõudes eakaaslastest tugevalt maha jäänud nii õpitulemustes kui ka sotsiaalselt.

Ka endise haridus- ja teadusministri Jürgen Ligi meelest on lapsele hea, et ta saab omasugustega kokku ja suhelda. Tema meelest on lasteaed üldjoontes lapsele ikka hea ja hea on ka see, kui ta saab seal spetsialisti käe all kasvada.

Ons kodus kasvamine tõesti nii tagurlik ning lapse vaimset ja sotsiaalset arengut pärssiv, et maimukesi tuleb riikliku sunniga hakata kodust välja kiskuma?

Ehk tahetakse öelda, et laste kasvatamine on tänapäeval timmitud nii professionaalseks, et amatööridest vanemad sellega enam kodustes tingimustes toime ei tule.
   
Poliitikute soov laste kasvatamine ja harimine juba esimestest eluaastatest riigi taktikepi all hoida on nagu tippsportlase sulgemine Alpi majja, et olümpiamängude sooritus oleks maksimaalne. Või milleks me õigupoolest valmistume?

Kuigi kooliuusik peaks esimesse klassi minnes alles aabitsat hakkama õppima, on vaikimisi meie haridus nihkutud punkti, kus igalt kooli minejalt eeldatakse lugemis- ja kirjutamisoskust.

Üldise lasteaiakohustuse tekitamisega muudetakse lasteaed ametlikult koolitsükli osaks. Võrreldes naabritega olla meie koolitee gümnaasiumihariduseni niigi pikem ja muretu lapsepõlve arvel pikeneks see veelgi.

Maalehe kolumnist Hannes Rumm kahtles alles paari nädala eest, kas meie lapsed on nii aeglase taibuga, et peavad naaberriikidega võrreldes sama hariduse saamiseks aasta kauem koolipinki kulutama. Ta tegi ettepaneku koolikohustust aasta jagu kärpida.

Küllap vajab meie haridussüsteemi käekäik ja sisu suuremat arutelu kui valimiseelsete huvitavate ideede avalikul arvamusväljal või otsustena laste peal katsetamine.

Mulle teeb selle ettepaneku juures tuska lapsepõlve kallale minek ning mudilastele täiskasvanute maailma ja stressi murede kaela surumine. Milleks seda on vaja? Ei jää me kuhugi hiljaks. Keskmine eluiga ja aktiivselt elatud aastate hulk aina kasvab.

Teine asi, mis mulle ei meeldi, on riigi aina suurenev soov sekkuda üha rohkem oma alamate igapäevaellu rohujuure tasandil, nagu seda vaat et sünnitusmajast lapse riigi kasvatusmajadesse surumine paistab.

Muudkui reguleerime ja kohustame ning deklareerime, et Eesti on vabam maa kui ei eales varem. Ei klapi.

Mulle meeldib rohkem riik, kus lapsel lastakse olla laps, mitte orav rattas. Kus vanemad saavad teha valikuid ilma ametnike näpuviibutuseta ja sättida oma lapse arenemiseks sobilik tempo. Kes tahab, saab õppida kogu elu.

 https://jarvateataja.postimees.ee/4506077/kohustused-ei-tohi-lammatada-lapsepolve

Oma hirme ei tasu loomade kätte nuhelda

«Mahajäetud taluõuel vilksatas justkui suur koer, aga siis jooksis ta meie auto tagant üle tee põllule. See oli hoopis suur üksik karu,» meenutas eelmise laupäeva pärastlõunal Jäneda laadalt maale tulnud vennas Paide linna Kaaruka külas Tännapere teeotsal äsjast ja elu esimest kohtumist meie metsade majesteediga.

«Pagan!» pobisesin kadedalt omaette habemesse. Vaid tunnike varem tegin samast kohast kiviviske kaugusel oma valdustes hingelistki kohtamata väikse jalutuskäigu.

Nii on karu mul ikka veel looduses oma ihusilmaga nägemata, kuigi jälgede ja külarahva jutu järgi tean looma oma maakodu ümber luusivat aastaid. Viimane teade Esnast paari kilomeetri kaugusel Öötlas seigelnud karust pärineb alles esmaspäevast.

Arvestades, et aina sagedamini vilksatab juhuslikult kaamerasilma ette kolme, isegi nelja elujõulise pojaga emakaru, pole kaugel see päev, kui mõni neist jõmmidest mulle või kellelegi teisele õnnelikule elusuuruses teele satub.

Minu arvates näitab meie ümber liikuvate metsloomade rohkus elukeskkonna kvaliteeti.
Haldusreformi kurioosumina on Paide linnast saanud Pärnu järel Eestis territooriumi suuruselt teine omavalitsus ning koos sellega on karudest, põtradest, ilvestest, rebastest ja sadadest muudest metsalistest saanud enda teadmata linnaloomad.

Autori foto ignorantselt inimesest mööda jalutavast rebasest.

Keskajal ehitati linnale ümber kõrge müür ja väravad pandi ööseks lukku, nii et ükski elav hing ei pääsenud öö varjus sisse ega välja. Linn oli konkreetne ja seal kehtisid omad seadused.

Linnakodanikuks saamiseks tuli keskajal mõisahärra voli alt ära karanud talupojal end kaitsva müüri taga varjata üks aasta ja üks päev. Neist aegadest on pärit ütlus «Linnaõhk teeb vabaks».

Pärast äsjast haldusreformi on Paide linn valgunud laiali umbes kuuendikule Järvamaale. Minu läinud nädalavahetusel Paides käinud Talllinna-sõbrad ei jõudnud ära imestada, mis linn see on, kus linna piirilt kesklinna jõudmiseks tuleb 40 kilomeetrit metsa vahel sõita.

Kui inimene ise on segaduses, kus on linn, kus mets, siis miks peaks metsloom aina hõreneva inimasustusega aladel aimu saama, et ta parasjagu mõnda kahejalgset ehmatab?

Minu hiljutine kohtumine Paide keskväljaku ühte hoovi toitumisretkele astunud iseloomuliku sabarootsu tõttu kuulsaks saanud rebasega oli viisakas – kumbki ei seganud teist. Ei haaranud mina õhku ahmides rinnust ega lõristanud rebane mu püksisääre poole hambaid näidata.

Möödunud nädalal tõusis korraks staaristaatusse mitmel pool Paides ja selle ümbruses nähtud noor ilves. Sotsiaalmeediasse postitatud kommentaaride põhjal tuleb möönda, et asulates ekslevaid metsloomi linnaõhk vabaks ei tee.

Tsivilisatsiooni hüvedega harjunud ja loodusest kaugenenud inimeste seas on küllaga häälekaid, kes aina närvilisemalt küsivad, miks raekojas midagi ette ei võeta ega jahimehi kutsuta, et ilmselt kärntõbine julge rebane ja nooruke uudishimulik ilves tänavapildist kaoks.

Pean märkima, et keskväljakul Vanalinna kohviku terrassil istujaid terroriseeriv hakipaar on oluliselt tüütum kui omaette uitav rebane või ilves, aga see selleks.

Aegu tagasi priinimesid saades oli hulk meie kaasmaalasi valmis uhkuse ja lugupidamisega kandma metslooma nimesid.

Statistikaameti aasta alguse andmetel on 2242 inimesel nimeks Ilves ja 2208 inimesel Rebane, mis Eesti populaarsemate perekonnanimede edetabelis paiknevad esikümne piirimail.

Karu 1677 ja Põder 1583 nimekandjaga on popimate nimede loetelus kolmandas kümnendis. Inimeste iseloomustamiseks öeldakse nüüdki suur kui karu, kaval kui rebane või väle kui põder.
Kaasaegne inimene on suhtumises loomariiki oma esivanematest imelikum. Linnainimesena metsikust loodusest kaugenedes veab ta oma lapsed metsa asemel meelsamini loomaaeda, et näidata oma võsukestele puuri pistetud elukaid.

Läbi ohutu arvutiekraani vajutab ta sotsiaalmeedias loomapiltide peale nunnumeetri põhja ja õhkab kiidusõnu põlislaantes õnnestunud tabamusi teinud fotograafide meistriteostele.

Ent kui inimene näeb päise päeva ajal oma silmaga kuskil majade vahel vabalt luusivat metslooma või sattub mõne kogukama elukaga silmitsi seenemetsas või marjul käies, on ehmatus suur. Tema näole sigineb hirmuvari ja keha tabab kangestus.

Nagu ütles kunagi üks proua, siis lapsed on meie elu õied, aga õitsegu mujal kui Õllesummeri ajal lauluväljakul. Samamoodi peetakse metsloomi toredaks vaid senikaua, kui nad nina inimeste hõivatud alade lähedale ei pista.

Moodsa aja inimeste reaktsioonid meenutavad vägisi Ervin Abeli näideldud episoodi poole sajandi tagusest kultusfilmist «Mehed ei nuta»: «Ma nõuan... Ma nõuan... Ma kus... kus ma... Ma nõuan viivitamatult... Ma nõuan viivitamatult, et see loom... et see loom pandaks lühema keti otsa. Kas sa tead... Kas sa tead... Kas sa tead, ma olen nii kurat endast välja viidud! Kas sa tead, ma nii viimase piirini viidud, et ma... et ma... et ma... et ma teeks 25 grammi konjakit. Sa... Sa kuradi lammas ma ütlen!»

Samavõrd lahkelt, kui oleme valmis ohutult üle tee aitama 14 700 pulmameeleolus konna, tasuks suhtuda kõikidesse teistesse Eestis askeldavatesse metslastesse.

Eestis elavad loomaliigid on inimesele ohutud. Ükski neist ei pea kahejalgset looduse krooni oma saagiks. Kui lugeda kriminaalkroonika pealkirju, on inimesele ainus looduslik vaenlane inimene ise, aga liigikaaslasi ükskõik kus kohates me ju ei võpata.

Hirm neljajalgsete metsaliste ees tuleb loodusest kaugenemisest. Linnastunud inimpopulatsioon ei tunne end metsas kui võõras keskkonnas kuigi koduselt. Eks vanarahvas öelnud, et hirmul on suured silmad.

Meil ei ole tarvis karta metsloomi, kellega meie teed ristuvad, kui me neid ise oma torkimisega nurka ei aja, et nad on sunnitud hambaid näitama. Mets oma elurikkuses on sõbralik, kui järgime põhimõtet «Ela ise ja lase elada ka teistel».

On vahva, et Järva valla värskel vapikilbil ilutseb hunt. Loodan, et teda ei vaadata meil kui jahitrofeed vaid julget, tarka, südikat ja uhket naabrit, kellega tuleb igapäevaselt kõrvuti elada. Ilma hirmuta.

 https://jarvateataja.postimees.ee/4496735/oma-hirme-ei-tasu-loomade-katte-nuhelda

Ühe okka muljed Siilist

«Soh, sa ei karda kohe üldse võõrast onu?» üllatus vanaema Võrumaal Roosiku külas, kui memme seelikusaba varjust jooksis silma järgi kooliuusiku eas tüdruk talumaja lävepakule astunud kaitseväe vormis meest kallistama.

Tüdrukutirts ei öelnud sõnagi, ainult embas kõvasti-kõvasti. Vormikandja silmanurk tõmbus niiskeks. «Tulin ütlema, et homme-ülehomme võib siinkandis sõjakära paisuda. Õppused on sealmaal, kus hakkame Mustajõe silda kaitsma pealetungiva vastase eest ja läheb paugutamiseks. Kui teil on kartlik koer, siis mõistlik oleks ta neil päevil toas hoida,» selgitas sõjamees.

Esimene kokkuvõte Siilist sai räägitud TV3 mikri ees õppuste lõpetamisel Paju lahinguväljal.Taustal massistseenides Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülem ning mu CIMICu kamraadid.

«Mis te, poisid, pullite, venelane teispool piiri ainult naerab selle peale,» ühmas viimasena uksele tulnud vanaisa torisedes.

Seni laigulise maastikuauto juures seisnud telekast tuttava näoga reservväelane astus ligi ja selgitas poliitikule omase veenvusega, et 15 000 inimest mundrisse pannud õppus näitab igale võimalikule vastasele, et meil on oma maa kaitsmisega tõsi taga.

Seletamisest oli kasu. «Pange edasi, poisid!,» hüüdis taat lahkuvatele kaitseväelastele juba hoopis teisel toonil. Väike tüdruk surus samal ajal kingituseks saadud digilaigulist «Eesti jõud» kirjaga šokolaaditahvlit ühe käega vastu rinda teisega ootamatutele külalistele järele lehvitades.

Reservväelasena suurõppusel Siil tsiviil-militaarkoostööga (CIMIC) tegeledes tuli mul palju käia ukselt uksele ja rääkida seda kanti puudutavast õppuste käigust ja üldpildist laiemalt. Teisisõnu tähendas see suhtlemist ja selgitamist ning võimalike pingete ennetamist või maandamist.

Võru- ja Valgamaa muidu vaiksetel teedel paisus neil päevil kaitseväe autode ja lahingutehnika liiklus meenutama suurlinna tipptundi. Kohalikud olid heatahtlikud ja lehvitasid igale mööda vuravale militaarsõidukile. Üksuste lähedastes külapoodides panid sõdurid elu kihama.

Vahel tuli ka häbelikele lastele olla vahemeheks, et viia teel peatunud üksuste juurde palvega näidata tehnikat ja relvi.

Suurõppus Siil oli kaugel kaitseväelaste omaette nokitsemisest kuskil eraldatud alal. Üldist fooni hinnates oli tegu justkui üldrahvaliku ettevõtmisega.

Paljud ettevõtted säilitasid oma laigulistesse riietunud töötajatele õppuste ajaks palga. Hulk kauplusi tegi siililistele soodustust. Meedia kihas õppusi kajastavatest lugudest ja eetris oli suisa oma raadiojaam Sõduri FM.

Käisin koos oma pataljoni lahingkompanii ühe rühmaga «Teeme ära!» talgute ajal Roosiku külaseltsil abis lehti riisumas ja oksaprahti kokku korjamas. Sõduritele oli see hea vaheldus ja kohalikule kogukonnale abiks suure pargi kordategemisel.

Kui üks järjekordne uudishimulik memm päris, millega sõdurid kõik need päevad tegelevad, tundus talle mu jutt strateegiatest ja taktikatest ning moraali tugevdamisest liialt keeruline. Tema silm läks särama alles siis, kui naljaga pooleks ütlesin, et eks need ole sõdurite suvepäevad.

Eesti on tõenäoliselt ainus Euroopa riik, kus kaitsevägi harjutab suurtel õppustel sõjapidamist tegelikul maastikul ja asulastes, mitte ei sulgu polügoonile. Tegelikus kriisiolukorras annab iga käänaku ja puu tundmine veelgi suurema koduseinte eelise.

Nii oli minu kandev roll käia ühe õppusel osaleva pataljoni tarvis maaomanikelt paiknemis- ja lahingualasid välja kauplemas ja pärast lahkumist klaarimas. Pea kahe õppusenädalaga liikus meie üksus korduvalt ringi Sännast Tõrvani, kui vaja, siis kaitsepositsioonidele kaevudes.

Eks tuli oma tööd tehes vahel kuulata ärritunud maaomaniku emotsionaalset sõnavalingut, kui lubatud territooriumil mõni raske veok murule sõites sildadeni sisse vajus ning pärast väljasikutamist endast kraatri maha jättis. Päeva lõpuks olime maaomanikuga jälle sõbrad.

Teist maaomanikku tuli veenda, et ta lubaks sõjaväelastel koduhoovi läbivat teed mööda liikuda ning nii «omade» kui «vastaste» üksustele sõnad peale lugeda, et kiirus jääks õuealale vastavaks.

Pärast õppust silub kaitsevägi kõik roopad, parandab teed ja hüvitab omanikele kahjud. Teed saavad vaat et paremaks kui enne. Lavkat ootavate memmedega juttu puhuma jäädes rõõmustas üks neist, et enne oli külateel auk augus kinni, õppuste ajal on tee silutud siledaks kui laud.

Minu suurim katsumuse oli Jõgevestel, kus kompanii jagu võitlejaid valmistus kaitsma Väike-Emajõe silda, kuid pimedast kurvist suurel kiirusel alla tuiskavad rekad ja muud sõidukid muutsid ülematelt saadud ülesande täitmise ohtlikuks.

Elava liiklusega riigimaanteel ei saa üksik sõdur käeviipega liiklust rahustada nagu külavahe tolmuteel. Kõrgemad ülemad vangutasid pead, et maanteeametiga ametlik asjaajamine kiirusepiirangute seadmise kooskõlastuseks võtvat aega vähemalt kuu.

Kõne maanteeameti peakontorisse ja kohaliku piirkonna juhile tõendasid, et hea tahtega on võimalik ohtlik olukord maanteel piirata poolteise tunniga, ning minu sügav kummardus ääretult mõistvatele ametnikele. Nii said ka tsiviilstruktuurid panustada õppuste kordaminekusse.

Minu CIMICu ekipaaž vuras oma ülesannet täites Lõuna-Eesti teedel maha jämedalt 2500 kilomeetrit, seetõttu sain õppustest parema ülevaate kui metsaserva kaitsepositsioonidele kaevunud sõdurid.

Nägin lahinguid, staapide pingelist plaanimistööd, liitlaste üksuste tegevust ja vägede ümberpaiknemisi ehk õppusi iga kandi pealt. Tegin õppustest hobikorras sadu fotosid ja minule oli nähtu elamus.

Kes sattusid otse palavamate sündmuste keskele, ütlesid, et õppus oli äge. Ent paljud kaitseväelased, eriti reservistid, nurisesid, et konutasid niisama positsioonidel, saamata terve õppuse vältel püssi palge panna. Liigagi tihti ühmati pettunult, et teist korda samamoodi kümmet päeva surnuks lüüa ei viitsiks.

Ma saan aru, et väejuhatusel on oluline näha üksusi maastikul liikumas ja hindamas nende võimekust. Ent mitu lahinguüksust ei sattunud õppuste vältel kordagi vastasega mõõtu võtma.

Ka päris sõjas olla palju passimist. Arusaadav, et vastane väldib tugevalt kindlustatud vastupanu ja otsib edasiliikumiseks nõrku kohti. Ent õppustel nädalapäevad puud valvanud sõdurit see ei lohuta.

Et lugeda õppust kõikides elementides õnnestunuks, peab edaspidi hoolitsema ka selle eest, et tsiviilellu naasvad reservväelased ja reservi arvatavad ajateenijad räägiksid kodus pereliikmetele, sõpradele ja töökaaslastele kui positiivsest elamusest ja kasulikust kogemusest.

Tahtmata väga viriseda, on siin kaitseväe juhtkonnale ja õppuste plaanijatele mõtlemise koht, kuidas edaspidi laskuda reavõitleja vaatesse ja programmeerida ka neile põnevaid olukordi, mida kodustele õhinal rääkida ja kunagi kiiktoolis õõtsudes lastelastele meenutada.

Lähtudes õppuste motost, loeb ikkagi iga okas. Õppustel osalenutelt suust suhu edasi leviv hinnang on mõjusam kui riigikaitse juhtide meediaveergudel võimendatud kõuehäälsed sõnad või riigisaladusega kaitstud staapides tehtud analüüsid üksuste võimekustest. Järgmisel õppusel täitkem ka see lünk.

https://jarvateataja.postimees.ee/4489400/uhe-okka-muljed-siilist

Nelja õe lugu vanas kingakarbis

«Häid maipühi õele ja õemehele!» kirjutas Maria Paidest oma Ammutas elavale õele Juuliele igal aastal saadetud kaardile. Vaid kolm päeva varem oli ta õele pannud posti kaardi sünnipäevaõnnitlustega ja küll see võidupüha kaart ka veel tuleb.


Avastasin karbi oma vanaema vanade postkaartidega juhuslikult mõni päev tagasi, täpselt tema 119. sünniaastapäeval. Vanaema oli aastakümnete vältel tallele pannud tähtpäevadeks sugulastelt ja naabritelt postkasti potsatanud õnnitluskaardid. Need olid pärast vanaema surma meile jõudnud ja aastakümneteks unustatud.


Lisaks kaartidele oli karbis muudki. Nagu kviitung, mis tõendab, et vanaisa ostis 1968. aasta septembris 14,5 rubla eest Oktoobri kolhoosist kaks põrsast.


Teise kviitungi järgi on vanaisa 1966. aastal lasknud Esna veskis jahvatada 210 kg rukist jahuks, makstes teenuse eest 1,7 rubla.


Arstipaberid näitavad, et Esna jaoskonnaarst oli 1970. aastal kupatanud vanaisa kehva nägemise pärast silmaarsti juurde. Tellimiskviitungid annavad teada, et järjepidevalt käis koju rajoonileht Võitlev Sõna ja Televisioonileht.


Päris põnev, mis pabereid vanaema omal ajal pidas oluliseks karpi koguda, nüüd saan infokildudest kokku klapitada puslet, mis jutustab mulle lookatkeid lähedaste ammumöödunud hetkedest ja manab silme ette lähedasi inimesi, keda ma kunagi kas juttude põhjal või silmast silma tundnud olen.


Ühe uueaastakaardilt leidsin ka koolieelikuna enda maalitud nime, ilmselt vanima säilinud oma käekirja näidise.


Tänapäeval kaarte väga ei saadeta. Näiteks mind pidas viimati sünnipäevadel postkaardiga meeles Paide linnavalitsus. Samuti on selline kiiks mu kunagisel töökaaslasel Heikkil.


Moodsal ajal tervitatakse sünnipäevalast Facebookis, saadetakse sõnum või helistatakse. Harvemini kirjutakse e-kiri.


Infotehnoloogia areng on teinud mõne klahvivajutusega suhtlemise lihtsaks. Internetisuhtluse häda on see, et inimeste suhtlusest ei jää järeltulevatele põlvedele jälgi ja nii ei tea minu lapselapsed aimata, mida ma oma lähedaste ja tuttavatele olen kirjutanud ja nemad mulle.

Beti-tädi ees vasakul.

Kahtlustan, et vanaema õe Marie umbes seitse korda aastas saadetud õnnitluskaartidel olid pühadesoovid pigem suusoojaks öeldud ettekääne, sest enamasti oli kaart tihedalt täis kirjutatud muust elust-olust ja pakitsevatest küsimustest.


Sageli uuris vanatädi vanaema-vanaisa tervise järele, läbi mitme aastakümne kurtis oma tõbesid ja uuris, kas õemees Madisel on müts jälle kuklas, kas mõlemad lehmad on ikka alles, kuidas piimavedu külmal ajal käib ning kas bussid liiguvad, et saaks külla tulla.


Teinekord kirjutas Maria, kes kirja alla oma nimeks märkis enamasti Marja, et lapselapsi tuuakse hoida või kuidas tööl läheb.


Vanatädi meenutas isegi seika, kuidas mu vanaisa käinud Marialt mingil põhjusel niiti-nõela laenamas, või kahetses, et Juuli käis viimati nii põgusalt külas, et ei jõudnud süüagi pakkuda ja see jäänud kripeldama.


1967. aasta 9. maiks saadetud telegrammiblanketil küsib Maria: «Kas mäletate seda päeva, kui sõja lõpetamine välja kuulutati? Oli hea meel, et meil nüüd rahu ja ei ole seda sõjamadinat.»
Ta lisab kuidagi rõhuval toonil: «Aga edaspidi see minule rõõmu ei toonud.»


Neid ridu lugedes jäin mõtlema, et mulle ei meenu, et kunagi oleks meil peres jutuks olnud, mis sai Maria mehe saatusest.


Vanatädi püüdliku käekirjaga kirjutatud teksti lugemine nõudis pingutust, sest õigekiri polnud kõige ladusam ja kirjaread jooksid risti-rästi. Kord mainis kirja autor ka ise, et poeg Ülo öelnud, et ta ei oskavat kirjutada.


Kui kodus oli keegi Maria lastest või hoida toodud keegi lastelastest, siis oli kaardi alla pandud ka nende nimed.


Tähtpäevasoovidele lisatud infokillud annavad mõista, et minu vanaema Juuli ja tema kolm õde hoidsid kokku. Näha on, et kaarte hakati üksteisele rohkem saatma pensionieas.


Ju ei lubanud vanus ja tervis enam üksteisel nii palju külas käia kui varem ning naistepäevaks, maipühadeks, uueks aastaks ja sünnipäevadeks saadetud kaardid sobisid üksteise järele igatsuse leevenduseks ja igapäevauudiste vahetuseks hästi.


Isegi õde Miina, kes elas paar kilomeetrit eemal, pidas õde truult nii isiklikel kui ka riiklikel tähtpäevadel meeles. Tema kaartidel pikka juttu polnud ja soovid kirja pannud käekiri on pea iga kord erinev. Ju dikteeris Miina soove kirjapanekuks lastele ja lastelastele.


Küllap said Miina ja Juulie omavahel tihedamini lobiseda. Mäletan, et vanaemal polnud kõrges eas mingi kunst jalgsi seitse kilomeetrit meile külla vudida, ammugi siis õe juurde.


Palus elanud õde Elisabethi nime leiab vanas kaardikarbis üksikutelt kolletanud kaartidelt. Ta oli õdedest kõige vanem ja suri mitu aastat enne minu ajaarvamist, seetõttu tean temast rohkem juttude järgi.


Beti-tädi kaotas oma väiksed lapsed haigustele ja hiljem uuesti ei proovinud. Ta võttis avasüli vastu toona Kohtla-Järvel elanud õe Juuli sõjapakku tulnud lapsed. Ka pärast sõda kodukanti tagasi kolides käidi Palu vahet palju.


Kaartidelt panin tähele, et üksteise poole pöördumiseks kasutati kaartidel tiitlit «õde» ja ka alla kirjutati oma nime ette «õde». Isegi abikaasasid nimetati pigem õemehe tiitli kui nimega, kuigi Miina ja Juulie mehed Albrecht ja Madis olid omavahel vennad.


Kaardikastist ei leidnud ma ühtegi kirjarida Juuli, Miina, Beti ega Maria vendadelt. Ma ei tea, miks. Eks ole õnn seegi, et ports 1950–70ndatel kirjutatud kaarte üldse alles on. Ilma nende lakooniliste säutsatusteta olnuks mu aim vanaema õdedest ja nende läbikäimisest oluliselt ähmasem.


Läinud nädalavahetusel surnuaial vanaemale sünnipäevaks küünalt panemas käies viisin leheprahi minema ka Maria ja Elisabethi haualt. Eluajal kokku hoidnud õed puhkavad surnuaial üksteise kõrval samal platsil.


Vanas kingakarbis talletunud kaarte sirvimata poleks ma nii tugevatele peresidemetele osanud ehk tähelepanu pöörata. Vaid Miina puhkab surnuaial oma mehe kõrval õdedest 40 sammu lõuna pool.


Loodan väga, et järeltulevad põlved ei viska esivanematest jäänud maamaju koristades säilinud infokilde lõkkesse või pane vanavaralaadal müüki, vaid need jäävad perearhiivis lugusid jutustama.


Eriti väärtuslikuks muutuvad kirjaread siis, kui elavatelt pole võimalik enam üle küsida.


Ent mis lugusid endast jätame järgmistele põlvedele, kui palju olulisest suhtlusest haihtub jälgi jätmata internetikosmosse? Vaat see on küsimus, mis jäi mind vaevama, mõeldes tänapäevale, kus kingakarpi enam lugusid ei koguta.


https://jarvateataja.postimees.ee/4482011/nelja-oe-lugu-vanas-kingakarbis