Ühel tingimusel võiks ju lasta Amblal minna

Keset kõige palavamat suve, 11. juulil võttis rahandusministeerium suurelt haldusreformi kokku. Neli viimast riigihaldusministrit deklareerisid kaunis üksmeelselt, et ära on tehtud Eestile vajalik reform ja kokkuvõttes läks kõik hästi.

Meenutuseks olgu öeldud, et haldusreformiga jäi Eesti 213 omavalitsusüksusest järele 79. Tervelt 10 valda jagunes kahe või enama omavalitsuse vahel. Vaid 28 omavalitsuse piirid ei muutunud.

Haldusreformiga jäid maakondadest endistesse piiridesse üksnes Viljandimaa ja saared. Ülejäänud kas ampsasid naabrilt tüki või andsid ära. Järvamaagi kosus. Tartumaa ja Jõgevamaa nii loovutasid maad kui ka võtsid teisest otsast tagasi.

Statistikaameti andmetel kaotas Läänemaa suisa 17 ja Põlvamaa üheksa protsenti elanikkonnast. Seevastu Võrumaa kasvatas elanike arvu kaheksa protsenti.

Mitu maanurka kasutas haldusreformi ära, et nõukogude ajal sassi löödud ajaloolisi sidemeid taastada.

Nii naasis Järvamaa rüppe Käru vald, mida viimase saja aasta jooksul on loksutatud tervenisti või ositi Pärnumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Raplamaa vahel.

Ajaloos pole midagi tavatut, et piirialadel nihutatakse tulpi, nagu Oru Pearu ja Mäe Andres oma kraavipervel maa ja võimu nimel jagelesid.

Näiteks Euroopa Liidu parlamendi tööpaik Strasbourg on viimase 500 aasta jooksul käinud sakslaste ja prantslaste vahel korduvalt käest kätte.

Järva vald võiks ohverdada tükikese tingimusel, et Järva maakond sellest kasvaks.

Samavõrd on Narva linna viimasel aastatuhandel himustanud venelased ja valitsenud nii taanlased kui ka rootslased ning tsaariajal ja sajanditagustes revolutsioonides käinud küll Eestimaa ja Peterburi kubermangu vahet.

Alles eelmisel nädalal pealkirjastas Postimees juhtkirja loosungiga «Narva on Eesti linn».
Eks kolinud president Kaljulaid oma residentsiga neljaks nädalaks Narva selleks, et kohaloluga veel aastakümneid pärast Eesti iseseisvuse taastamist ilma veenda: linn on meie.

Isegi minu kodukoht praeguse Esna servas on külast külla seigelnud: 1980ndatel tõmmati külapiir teisele poole maja ja nii elasin mitu tublit aastat Öötla külas. Ega passis vahetunud sissekirjutus tegelikus elus midagi muutnud.

Tagantjärele mõeldes oli kummaline, et nõukogude ajal korrigeeriti küla piire omaaegse Öötla mõisa maade järgi.

Kulgeb ju tõesti looduses praegugi tuvastatav Esna ja Öötla mõisa valduste piiri tähistav kiviaed minu kodu ja Esna vahelt.

Teises Järvamaa servas on nii Eesti Vabariigi kui ka nõukogude ajal lükata-tõmmata olnud põlise Järvamaa Ambla kihelkonna piirides tegutsenud omavalitsused.

Napilt aasta linnaõigusi maitsnud Tapa tahtis Järvamaalt Virumaale putkata juba 1927. aastal, kuid valitsus lükkas toona ettepaneku tagasi.

Stalini ajal moodustatud Tapa rajoon kuulus Tallinna oblastisse, kuid naasis 1962. aastal kaheks aastaks Paide rajooni alla, enne kui Rakvere külge liideti.

2005. aastal pani Tapa leivad ühte kappi Lehtse vallaga. Selleaegne vabariigi valitsus kaalus, kummasse maakonda liitvald jääb, kuid Lääne-Virumaal oli toona käpp Toompeal sügavamini sees ja nii tuli Järvamaal mõru pill alla neelata.

2017. aasta haldusreformiga nihkus Tapa piir Tamsaluni ehk suurem osa Ambla kihelkonnast oli liitunud ühte omavalitsusse.

Järvamaale asuvasse Järva valda on jäänud veel kihelkonnakeskus ja lõunaosa, Harjumaale kuulub Aegviidu kant ja Kõrvemaa metsi.

17. juulil Järva vallavolikogule Ambla ja Käravete kandi 492 inimese allkirjaga esitatud ettepanek anda nende külad üle Tapa vallale tõendab, et erinevalt ministrite deklaratsioonist on Eestis piirkondi, kus ei usuta, et haldusreform läks hästi.

Sealsete inimeste püsiv soov Tapale kihelkonnapõhise omavalitsuse rüppe minna on tugev ja tugevneb.

Muide, veelgi suurema kirega käärib Jõgeva valla Peipsi-poolsetes külades, kes nõuavad enda liitmist Mustvee vallaga.

Nagu minu kodukandi külade mullu maha tõmmatud, kuid tuha all hõõguv soov olla Järva valla asemel Paide linna osa, nii on ka arusaadav, et Ambla kihelkonna inimesi kisub ajaloolistel ja ka praktilistel logistilistel põhjustel Tapa poole. Selle mõistmiseks piisab korra kaardile vaatamisest.
Järva vallavalitsus ligi 500 inimese ettepanekut ei toetanud. Üsna tõenäoliselt ei tee seda ka Järva vallavolikogu.

Põhjuse leiab kasvõi seitsme Järva vallaks liitunud omavalitsuse ühinemislepingust.
'
Paljudele järvalastele oli 2005. aastal Lehtse valla äraandmine trauma, mida teist korda on raske alla neelata. Sestap pole küsimus üksnes poole tuhande inimese soovis, vaid vastuseisu sügavam põhjus peitub mures Järvamaa terviklikkuse pärast.

Kui Tapa valla ja Ambla kihelkonna muude paikade tõmme on nii tugev ja soov üheks saada vastastikune, siis ehk tasuks olla kaval ja otsida kompromisse, selle asemel et allkirju koguda ja tuima järjekindlusega minna laskmist nõutada, ette teades, et see läbi ei lähe.

Äri ja poliitikat aetakse põhimõttel vorst vorsti vastu. Kui tõsta lauale plaan, mille järgi Ambla kihelkonna Järva valda kuuluvad külad antakse üle Tapa vallale, siis vastutasuks võiks Tapa vald naasta Järva maakonna rüppe.

Minu arust oleks see väärikas ajalugu ja juuri väärtustav kompromiss, kui arvestada, et maakonnad on pärast haldusreformi muutunud rohkem kultuurilisteks nähtusteks.

Kui virulased hakkavad rahulolematult põrisema, siis neil soovitan ma suunata energia Virumaade taasühendamisele – haldusreformiga sai Aseri kaudu sammuke selles suunas juba mindud.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6247614/uhel-tingimusel-voiks-ju-lasta-amblal-minna

Mis saab tulevikus tööst?

Teadjamehed kuulutavad, et aastaks 2030 on kaks kolmandikku praegustest töökohtadest asendunud uutega. Millistega täpsemalt, selle üle ühiskonnateadlased alles vaidlevad.

Äsjasel arvamusfestivalil keskendus hulk aruteluteemasid töö mõiste ja iseloomu muutumisele. Ühes ollakse kindlad: automatiseeritakse kõik rutiinid, mida annab infotehnoloogia abil veel teha.

Samasugusel üksmeelel ollakse inimese taandumisel andmete kogumisest ja töötlemisest, masinad teevad seda põhjalikumalt, kiiremini ja täpsemini. Pole ka ime: minu taskus olev nutitelefon on sama võimekas, kui oli kogu USA kosmoseagentuuri NASA arvutipark minu sünni ajal, 1969. aastal.

Meil on e-riik, e-valitsus, e-pank ning tehnoloogiarevolutsioon ei paista peatuvat enne, kui tehisintellekt on arenenud nii kaugele, et vabastada inimene tööst ja eksistentsiaalsete probleemide lahendamisest, jättes inimkonnale vabaduse nautida elu ja olemist.

XVIII sajandi tööstusrevolutsioon ajas XIX sajandi alguseks Inglismaa kangrud mässama ja ketrusmasinaid lõhkuma. Masinapurustajad joonistasid tuleviku tarbeks välja ohukohad, milliste sotsiaalsete pingetega tuleb silmitsi seista kiirelt arenevatel ühiskondadel, kus tehnoloogilised hüpped muudavad järsult sotsiaalseid struktuure ja olukorda tööhõiveturul.

Viimaste aastasadade vältel on paljude uuendustele jalgu jäänud ametite esindajad pidanud tunnistama uute tehnoloogiate ülimuslikkust ning automatiseerimise tõttu seisnud silmitsi uue ameti õppimisega.

Tehnoloogia võidukäik vabastab tööst ja jätab rohkem aega hobidele.

Küsimus on muutuste kiiruses, millega uued leiutised said laiadele massidele kättesaadavaks ja enesestmõistetavaks.

Kristjan Port kirjutas eelmisel aastal teadusportaalis Novaator, et 1876. aastal leiutatud telefonil kulus ligi sada aastat saamaks kõigile soovijatele kättesaadavaks sidevahendiks.

Nõudepesumasinal kulus tootmisse minekust 80 aastat, et muutuda koduköökides argipäevaseks abiliseks. Internetil läks esimesest kommertsvõrgust üleilmse levikuni jõudmiseks kümmekond aastat. Tahvelarvutist sai laiatarbekaup viie ja nutitelefonist vaid paari aastaga.

Paratamatult tekib küsimus, kui kiirelt uued seadmed ja tehnoloogiad saavad tulevikus maailma vallutada ning kas ühiskonnad ja nende üksikliikmed on võimelised edaspidi elu muutvate protsessidega kohanema ning oma eluea vältel hakkama saama muutustega mitu korda järjest.

Suurenev konkurents sunnib ettevõtjaid muutuma. Reageerimata jätmine võrdub olelusvõitluses väljasuremisega. 2008. aasta majanduskriis näitas kätte suuna, kuidas inimesi tehnoloogiatega asendades töötajate hulk ja palgakulu vähenevad ning majandusnäitajad paranevad.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvõttel loodud Eesti infoühiskonna arengukavaga on meie maa võtnud sihiks olla info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuselt riigi arengumootor kõigis majandusharudes ja ühiskondlikel aladel. Eesti ambitsioonid on suured ja soov selles vallas silma paista veelgi suurem.

Arvutite ajudes podisevad andmekogud teavad täpselt iga kliendi ostukäitumist ja oskavad teha talle pakkumisi, millest on võimatu nutikassa ees seistes keelduda.

Moodsaimad digitehnoloogiad – riistvara, tarkvara ning nende käsutuses olevad üüratud ja aina kasvavad andmebaasid on suutelised diagnoosima haigusi arstidest täpsemini.

Isesõitvaid nutikaid busse, mis liiguvad roolikeeraja abita, on Eesti teedel juba katsetatud. Üht prototüüpi esitleti arvamusfestivalil ja selliste igapäevane kasutuselevõtt on aja küsimus.

Bussijuhtide tume tulevik on vaid üks näide paljudest, kuidas masinad tänapäeval üha enam eri valdkondades mõjutavad tööturgu.

2016. aastal ilmunud raamatus «The Second Machine Age: Work, Progress, and Prosperity in a Time of Brilliant Technologies» ütlevad autorid Andrew McAfee ja Erik Brynjolfsson, et tänapäevased infotehnoloogial põhinevad masinad on hakanud rutiinsete tööde ülevõtmise ja automatiseerimise asemel aina rohkem inimeste eest järjest nutikamaid ülesandeid lahendama ja inimese aitamise asemel teda asendama.

Kaldun arvama, et inimeste kohanemisvõimel on piir, mida me tänapäevastes tehnoloogilistes muutustes oleme peagi saavutamas. On ilmne, et nii nagu inimesed vajasid pikemat kohanemisaega esimesel masinaajastul, nii vajatakse seda ka nüüd.

Julgen inimkonna absoluutses tööst võõrandumises kahelda, sest arenegu inimühiskond kui tormiliselt, ikka säilivad manuaalseid või spetsiifilisi oskusi nõudvad tööd, mida pole võimalik automatiseerida. Keegi peab masinatele andma korraldusi ja süsteeme hooldama.

Ma pole kindel, et hästi organiseeritud ja vahenditega kindlustatud aja tapmine tsivilisatsiooni arengu lõppeesmärgina on päris see, mida ligimesed meie ümber soovivad.

Kahtlen, kas suur osa inimkonnast lepib masinate nende asemel tehtava töö eest kodanikupalka saades asendustegevuste viljelemisega, aga mul pole voli kõnelda ühiskonna või kogu inimkonna nimel.

Meenutades vanasõna «Töö tegi ahvist inimese», ei saa välistada, et tööst kui evolutsioonis eelist andvast privileegist loobumine viib inimkonna paradiisi asemel kiire allakäiguni või kihistumiseni, kus privilegeeritud osa tehnilise taibuga ühiskonnast suudab tehisintellekti juhtida ja uusi tehnoloogiaid ka edaspidi välja töötada.

Veelgi hullem, kui meie endi loodud ja inimesest kõrgema intellektiga masinad saavutavad ühel hetkel sellise ratsionaalsuse, kus tõdevad, et tehismaailm on veelgi täiuslikum ilma inimeseta.

Äsjane mõttekäik võib olla ulmeromaanide aines, kuid märgin, et juba praegu ei oska inimene tänavalt parandada kodumasinaid ega orienteeruda auto kapoti all.

Abitu inimene ilmselt ei ole õnnelik, ta ei tunne ennast olukorra peremehe ja protsesside juhtijana, vaid targema tehnoloogia poolt ajas ja ruumis nihutatava ühikuna.

Kui varem juurdusid tehnoloogilised uuendused mitme inimpõlve jooksul, siis tänapäeval tuleb uuesti kohaneda iga mõne aasta järel. Mida arenenumad on tehnoloogiad, seda suuremad on turvariskid.

Praegusaja ühiskonnad on muutunud manipuleeritavaks ja seeläbi haavatavaks, kuna suur osa ühiskonna ja üksikindiviidi ladusast toimimisest sõltub keerulistest tehnilistest süsteemidest ning käeline võimekus ilma infotehnoloogilise toeta hakkama saamiseks kahaneb.

Ennustan, et aina kiirust koguva tempo juures tabab inimkonda tehnoloogiline ülekuumenemine või üleväsimus, kus iga paari aasta tagant ei suudeta infotehnoloogia hiidude uute tehnoloogiliste arendustega enne eelmise põlvkonna elukaare ammendumist lühisesse sattumata kohaneda.

Ühiskonna kinnijooksmise vältimiseks ja kohanemisvõime laadimiseks on tarvis teha inimfüsioloogiat arvestavaid hingetõmbepause.

Inimkonna tulevikuväljavaadete sõltuvusse panek füüsilise maailma olemasolu jätkuvalt eirates on pigem fataalne risk tsivilisatsioonile kui võimalus kindlustada tulevastele põlvkondadele muretu elu.

https://jarvateataja.postimees.ee/6108778/mis-saab-tulevikus-toost

Kiletiivaliste ja kahejalgsete tsivilisatsiooni armutu kokkupõrge

Nad kaaperdavad nahaalselt kodusel terrassil su jäätisekokteili. Tänavakohvikus löövad hambad su praadi enne, kui sa ise kahvli jõuad kätte võtta. Häda sulle, kui kambale vastu astud või jalgu jääd.

Nende peale pole abi politseisse kaebamisest ega naabrivalvest, kui nad kutsumata su kodus end sisse seavad. Võitja õigusega kahmavad nad endale kõike ahvatleva, hea ja paremana tunduva.

Ajal, kui kaitseväe erioperatsioonide ülem pani meedia kihama ütlusega, et vaenlane võib kahe päevaga Tallinna jõuda, aga leiab siin ka otsa, oli randades lesiv Eesti ilma ühegi püssilasuta langenud ning NATO viies paragrahv on sissetungijate vastu võimetu.

Aina raskem on leida inimest, kes pole sel suvel terroriseerivatelt herilastelt surakat saanud. Lapsed ei julge nina õue pista, sest mesimummid tulevad kallale ja teevad sutsu. Seleta neile kogu aeg, et mesilased ja herilased on kaks eri asja.

Herilased kipuvad tänavu vägisi võimust võtma.

Aplad sindrid valitsevad õues ja tikuvad tuppa. Nädalavahetusel Narva kindluse restorani jahedate müüride vilus einestada olnuks päris mõnus, kui igas lauas poleks paari inimese kõrvale trüginud vähemalt kümnepealist herilaste gängi.

Tavalisel suvel äratab pesaehituseks aknaraamilt kõdupuitu ragistav üksik putukas sind alles millalgi kesksuvel ning nende ülbeid rüüsteretki on vaja üle elada paar augustilõpunädalat või törts vananaistesuve otsa.

Kliima üleilmne soojenemine on looduse tasakaalu nihutamas tundmatusse ka meie turvalisena tunduval laiuskraadil. Lepa­triinude tungimine suvitusrandadesse oli herilaste invasiooni süütu eelmäng.

Tänavune erakordselt varajane ja kuum suvi on pannud sõjakad kiletiivalised mühinal paljunema tavapärasest kuu-poolteist varem.

Meil oli tänavu kirsisaak üsna hea, aga korjata vilju ei saanud. Mitte selle pärast, et maias linnuparv ette oleks jõudnud nagu tavaliselt. Sajad ja sajad herilased kuulutasid puu oma territooriumiks ja on võrast isegi linnud välja söönud. Kooselu klapib neil vaid admirali liblikatega.

Alalhoidlik inimene sel suvel õunapuude ja marjapõõsaste juurde päevavalges nina ei pista.
Piiblilugusid meenutades oleks nagu needus meie maale langenud. Ergav kõrbepäike kõrvetab vilja põldudel, aplad putukad pistavad nahka puuviljad ja marjad. Mis järgmiseks?

Ega herilased inimese peale geneetilist vimma kanna. Kahejalgsed pole herilaste saakloomad. Oleme neile äbarikud naabrid, keda paari mürgihammustusega toidulauast kiljudes pagema panna ja eluruumides koomale võtma sundida.

Tänavu on herilastel pered suured, toitu kõigile ei jätku ning sellest kahejalgsete ja kiletiivaliste tsivilisatsioonide armutu kokkupõrge.

Lehed kirjutasid just, et nii Viljandi pärimusmuusika festivalil kui ka Võsu rannafestivalil oli meedikute põhitöö herilaste käest hammustada saanud inimesi turgutada.

Mõne nädala eest vahendas meedia uudist, kuis Saksamaal herilased hekipügamisega nende pesa tahtmatult vigastanud papi surnuks puresid. Nii et asi on tõsine. Neli protsenti inimesi olla herilasemürgi vastu allergilised ja hilinenud abi korral võivad tagajärjed olla väga kurvad.

Ise olen viimase kuu jooksul kümmekond laksu saanud. Õnneks on valu ja paistetus päevaga taandunud.

Oma viga, et ei jõua kogu aeg oma ümbrust 360 kraadi jälgida. Arvad, et rehmad niiskelt turjalt parmu eemale, aga seekord oli hoopis higipiiska kaevuna kasutav herilane, kes võtab vehkimist vastulööki noriva rünnakuna.

Teinekord kõnnin krõbedal murul liiga hoogsa sammuga või teen lõunalauas liiga järsu liigutuse. Pole vaja rapsida.

Õigupoolest on parmud ja pimedad kärbsed sel suvel taandunud tühiste tüütajate rolli. Sääski ei mäleta üldse, millal viimati sai kohatud. Nende paljunemiseks vajalikud veesilmad on ammu aurustunud ja lompe pole ju olnudki.

Korra laksas herilane mulle ka asja eest. Kahe nädala eest avastasime maal paar tundi enne lapse sünnipäevapeo algust koduselt mänguplatsilt kurjakuulutavalt sumiseva pesa, mida valvav armee oleks kümmekonna lapse olemise tunni-paari pärast kindlasti valusaks teinud.

Kiirelt poeretkelt putukamürki täis aerosooli ballooniga relvastatuna naastes pidasin maha seina vahele varjunud kindlusega võiduka lahingu, kuni üks pesavalvur mu ära karistas.

Ehk suudab keegi röövvallutajad organiseeritult lõa otsa võtta ja Eesti SKP hüvanguks tööle panna? Kus nüüd on meie paljukiidetud start-up`id, innovatsioon ja kohanemisvõimelised tehnoloogiad?

Samal ajal kui Tartust Tabivereni inimesed võitlevad tselluloositehase vastu, jahvatavad herilased pesi ehitades oma lõugade vahelt läbi tonnide viisi puitu tselluloosipallideks.

Tasuta tööjõud ja jõude tooraine paberivabrikutele, mis ei sea ohtu Emajõe tervist ega ülikoolilinna vaimsust. Selge raiskamine ju!

Ent messiast ei paista. Paari päeva eest otsustasin, et mina omal maal alla ei anna ega peitu ei poe. Tootsin internetist inspiratsiooni ammutades plastpudelitest kümmekond lõksu.

Kahjuks on nende tootlus väiksem emaherilase võimest uusi sõdalasi juurde muneda ning sel suvel jääb see relvasüsteem jänni.

Maalt põgeneda ma aga ei kavatse. Seega tuleb vastast pigistada kõige hellemast kohast. Olen mõne pesa asukoha välja peilinud ning isalt päritud vana talutarkusega kiirelt ja tõhusalt likvideerinud.

Ma pole kade ja jagan nippi. Tuleb oodata pimedani, kui pesakond on oma kindlusse taandunud, pahtlilabidaga pesa lahti lükata ja keeva vee ämbrisse kukutada. Kiire ja tõhus.

Andku rannapuhkuse nautijad mulle andeks, aga optimistina usun, et meie laiuskraadidel lõputuna tunduv suvi saab ükskord siiski läbi ja saabuv talv tuleb sama tõhus kui fritsude vastu 1941. aasta detsembris Moskva all.

Tsiteerides Heinz Valgu igihaljast sõjahüüdu: «Ükskord me võidame niikuinii!»

Ellujäämiskursus nimega suvi

«No on Taškent,» iseloomustati minu lapsepõlves troopiliselt palavaid ilmu, sarnaseid praegu Eesti vallutanud kuumalainega, kus paar palavat kuiva kuud on mulla tolmuks ja muru elutult pruuniks kõrvetanud.

Eestimaa rannad on sagimist täis ja kajavad laste kilgetest ning suvekaubitsejad pühivad higi ja rassivad ootamatult pikenenud hooajast maksimumi võtta.

Põuastel põldudel pole vili tärganud ja kariloomad on viimast rohuliblet taga ajades karjamaad viledaks närinud. Loodus karjub vihma järele. Põllumehed on veendunud, et saak ikaldub. Need on lõunamaise ilma varjuküljed.

Tänapäeval ei tea nooremad põlvkonnad Usbekistani pealinna kohta kuigi palju, kui nende seas pole just eksootikat ihkavaid rännumehi või ajaloolasi.

Vanemad turismikihuga põlvkonnad seevastu mäletavad Kesk-Aasia vennasvabariike läbinud muistse siiditee ergavast kõrbepäikesest praetud linnu hästi. Sealt pärineb ka folkloori siginenud võrdlus.

Moodsal ajal räägitakse suvekuumuse käes ägades globaalsest kliima soojenemisest, mis keerab maailma ilmaasjad pea peale: harjumuspäraselt jahedamas Põhja-Euroopas lõõskab suvel troopikakuumus ja muidu palavas Lõuna-Euroopas on ilm mõõdukalt soe.

Kargemas kliimas hakkama saama harjunud põhjaeurooplane on muutuste üle rõõmus, kui suvekuumus langeb nädalavahetusele või puhkusele.

Pärnusse peesitama sõita või mõnda vaiksemasse randa end telkima seada on oluliselt soodsam kui Vahemere või Musta mere äärde põigata.

Tänavu algas klimaatiline suvi Eestis tavatult vara, terve mai oli kuiv ja palav. Kui jaanipäeval keeras ilm tavapäraselt jahedaks ja tegi korra vihmagi, olid irvhambad valmis kihla vedama, et ega rohkem sel aastal rannailma tule.

Vale puha. Troopikakuumus praeb juba mitmendat nädalat. Internetist välja kaevatud ükskõik millised lähinädalate ilmaprognoosid näevad kõhklusteta leitsakule jätku ja vahele lubatud vihmahood enamasti adressaadini ei jõua.

Läinud nädalavahetuse kogemus näitas, et ka Pärnust lõuna poole jäävates muidu rahulikes randades oli rahvast murdu, majutuskohad kõik välja müüdud ning telkimisplatsid puupüsti suvitajaid täis.

Pole ime, et Pärnu popimates söögikohtades möödunud laupäeval isegi paduvihma ja rahevalingute ajal tunde lauajärjekorras seismata löögile ei pääsenud.

Ent ka linnast lõuna poole jäävates teeäärsetes puhvetites olid teenindajatel käed-jalad tööd täis. Siseturismi ettevõtjatele on ajad magusad.

Enamik meist kehitab põuda kiruvate põllumeeste hammaste krigistamise ja ikalduse kuulutamise peale õlgu ning arvab, et kui kohalik toidutootja kidub, siis küll poest ikka midagi rahvusvahelisemat hamba alla saab. Toidulauda mõjutav ilmarisk on esialgu meile veel kauge teema.

Isikliku tervisega on lood teised ja harjumatult pikaks ja palavaks veniv suvi hakkab lõpuks tüütuks muutuma.

Meedia õpetab inimesi, kuidas palav aeg üle elada. Mõistlik. Põhjamaa elanikule tekitab kestev kuumus terviseprobleeme: koormab südant, ähvardab vedelikupuudusega, suurendab päikesepõletuste ja sellega kaasneva nahavähi riski jne. See on aeg, kus nõrgemad tervised alla vannuvad.

Lehed tsiteerisid neil päevil Harwardi ülikooli teadlaste uuringut, mis tõestas, et püsivalt palav ilm näpistab IQ-d madalamaks.

Teine meediast silma jäänud uurimus väitis, et 22 kraadist kuumem ilm muudab inimesed agressiivsemaks ja impulssiivsemaks. Ka tähelepanu- ja keskendumisvõime langeb.

Kuumus muudab meid lolliks ja vihaseks, seega on mõistuse säilitamiseks ja Pisa testide jätkuvaks võitmiseks vaja organismi jahutada.

Tuttavate nägude järgi oli Ikla piiripoes läinud laupäeva õhtupoolikul tunne, nagu oleks sattunud jõululaupäeval Paide Maksimarketisse.

Ent kõrv tabas jahedas oaasis ostlejate eesti keele kõrval samaväärselt soomlaste jutuvada. Et vanas heas Heinaste toidupoes oli kesvamärjukese kast kaks eurot piiripoest odavam, seletab, miks lätlased ise piirile tormi ei jookse.

Mul õnnestus Vene kroonut teenida Aserbaidžaani kõrbesel madalikul, kus meie mõistes suvi algas märtsis ja kestis detsembrini, muutudes juulis-augustis talumatult palavaks.

30–40kraadise temperatuuriga suvekuudel voolas puu alt varju otsides ja sõrmeotsa liigutamata higi ikkagi ojadena. Teise aasta suvel sigines alaselga näriv neeruvalu.

1989. aasta suve lõpul koju puhkusele tulles oli esimene käik Paide polikliinikusse. Arsti diagnoos ütles, et kuiva lähistroopikasse sattunud põhjamaalase organismist ei käinud vedelik seedetraktipidi läbi ning suure higistamisega hakkas neerudesse settima kruusa.

Doktor vaatas ravi määrates sõdurpoisile sügavalt silma ja ütles, et apteeki sul asja pole, puhkusel joo õlut nii palju, kui jaksad – see uhub neerud kruusast puhtaks. Ravi osutus tõhusaks.

Nii võib piiripoode irooniliselt nimetada põhjamaalaste tervise Mekaks, arvestades, kui paljud kaasmaalased käivad seal oma neere ravimas ning dehüdratsioonist pääsu lunastamas.

Kui rahakott kannatab, võib kuuma eest põhja lendavate rändlindude tuules pageda muidugi ka Lapimaale leevendust otsima või keerata tööl ja kodus konditsioneeri paar kraadi jahedamaks. Võib ka kurguni jõkke ronida.

Kahest Kaukaasia katlas veedetud aastast sain sellise päikese üledoosi, et kulus oma paarkümmend aastat, enne kui suutsin oma kondid taas soojale maale vedada.

Nüüd on Muhamed tulnud mäe juurde ja tõenäosus põhjapoolsetel laiuskraadidel troopikat kogeda on reaalsem kui meie tajutavas ajaloos kunagi varem.

Kuuma suve üle elamist peame õppima Vahemere ääres elavatelt rahvastelt ja unustama ellu jäämise nimel vähemalt suveks eestlasliku töörügamise.

See tähendab, et kasulikku saab teha varahommikul, kui on veel jahedam. Südapäev on siesta pidamiseks. Elu läheb taas käima õhtul, kui palavus on järele andnud.

Korralik ellujäämiskursus ja ümberkohanemine, kas pole?

 https://jarvateataja.postimees.ee/5766208/ellujaamiskursus-nimega-suvi

Veel kord Jukust, Juhanist ja õppimisest

«Juurdepääs keelatud!» lajatab Tartu Ülikooli õppeinfosüsteem vastuseks sisenemiskatsele ja õigusega: jaaninädalast kapile tekkinud kommunikatsioonijuhi magistridiplom on kinnituseks, et vilistlastel tudengitele mõeldud infobaasi enam asja ei ole.

Neljale äsja ühele poole saanud ülikooliaastale tagasi vaadates ei teagi, kas oleks õigem nimetada seda aega Ameerika mägedeks või nagu mu lapsepõlves tähtsaid töövõite deklareeriti, «viisaastakuks nelja aastaga».

Nelja kooliaasta saak.

1999. aastal Euroopa Liidus vastu võetud Bologna deklaratsioon, mis Eestis kehtib 2002. aastast, näeb kõrghariduse omandamisel ette, et bakalaureusekraadi nominaalõppeaeg on kolm ja magistriõppes kaks aastat.

Mina, va kärsitu, näpistasin ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala bakalauruseõppest aasta kokku hoida. Algul võtsin lisaaineid teadmistejanusest uudishimust ja mõttega, et koolitükke ette tehes on pärast lihtsam.

Ei salga, et oma inimpõlvepikkust töökogemust uute teadmistega miksides oli kindlasti õpitut mõista ja mõtestada lihtsam kui minust poole noorematel kaastudengitel. Teise õppeaasta alguses avastasin, et üks aasta kipub hoopis üle jääma.

Vähe sellest. Sõbra õhutusel võtsin 2014. aastal värske tudengina ette kutsehariduskeskuses pottsepakursuse, kuhu kulusid õppeaasta vältel pea kõik nädalavahetused. Hea tunne on osata oma kätega asju teha.

2016. aasta südasuvel, kaks nädalat pärast bakalaureusediplomi saamist, andsin dokumendid uuesti ülikooli sisse, et ühe soojaga teha otsa kommunikatsioonijuhi magister.

Võiks ju kulmu kergitada, et mida pea kakskümmend aastat ajakirjaniku ja suhtekorraldajana praktiseerinud keskealisel inimesel enam nii pikalt ja põhjalikult koolipinki nühkida.

Ent maailm on praegu tormilises muutuses. Infotehnoloogia ülikiire areng ja levik ning igameheõiguseks saanud sotsiaalmeedia kõigutab tavamassimeedia alustalasid ning nii õige kui ka väär info levivad valguse kiirusel. Ilma värskete teadmisteta on tänapäeva kommunikatsioonis raske jalule jääda ja konkurentsis püsida.

Nii alma mater`i kui muude koolide teine hindamatu väärtus on inimesed, kellega koos õppimine annab mõttekaaslusel põhineva suhtevõrgustiku ja sõpruskonna, kelle teadmistele ja kogemustele vastastikku toetuda.

Ega ma magistriõppeski ilma rööprähklemiseta hakkama saanud. Rahvusvaheliselt segased ajad meie maanurgas panid vanuigi mõtlema riigikaitses isiklikule panusele. Kahe nädala eest lõpetasin kaitseväe ühendatud õppeasutuses aastase staabiohvitseride kursuse ning presidendi käskkirjaga sai minust nooremleitnant reservis.
 
Ei, neil kursustel ei õpetatud ballitantse ega šampanja serveerimist. Läinud suvest kuu kulus sõduri aluskursuse läbimisele Võrumaa metsades, kus päevad ja ööd intensiivset mahvi panid tõsiselt kompama füüsiliste võimete ja vaimu vastupidavuse piire.
 
Sügisest kevadeni drillisime nädala-paariste tsüklite kaupa staabitööd. Rambod muidugi kirtsutavad nina, et mis sõjamees see staabirott ikka on, aga kes vähegi organiseeritud ja mõtestatud tegevusega kursis on, see teab, et mida põhjalikumat tööd staap teeb, seda edukam on riviüksus eesliinil.

Neli tormilist õpiaastat võib jätta mulje, et see läks sama lihtsalt, kui nuga libiseb läbi sula või. Kaugel sellest. Ööpäevas on ikka 24 tundi ning koolitükideks tuli näpistada aega pere arvelt, sõpradele küllakutsed ära öelda, tööl läbi seedida pinged pidevalt õppepuhkusel redutamisest.

Oluliselt lihtsam olnuks käega lüüa, vanaviisi edasi tiksuda ja kurta, kui keeruline on keskealise valge heteromehe elu tänapäeva ühiskonnas.

Olen proovinud jalga ülikooli ukse vahele saada varemgi. Ju olen põhjamaiselt hilise avanemisega.
Esimest korda katsetasin Tartu Ülikooli, tollal veel riiklikkusse, astuda 1987. aastal. Esmalt käis mõte, et läheks õppima ajakirjanikuks, aga et üks klassivend märkis kutsevalikukomisjonis endale enne mind sama eriala, siis ei tahtnud teda ahvida ja valisin juura.

Olnuks mul nooruse uljuse ja kõrkuse asemel rohkem kainet mõistust, poleks ma juristiks tikkunud, vaid proovinud ajakirjandusse või ajalukku, mis on minu teine kirg. Aga ei.

Konkurss juurasse oli kõva. Nõukaaja lõpuaastatel eelistati paar aastat kohtusekretärina tiksunud tüdrukuid ja sõjaväest naasnud poisse, kes eksamid kuidagi kolmele lohistasid. Isegi medaliga keskkooli lõpetanud jäid ukse taha. Lootusetu ettevõtmine.

Viis aastat hiljem, Eesti iseseisvumise järel, proovisin juurasse uuesti. Siis enam erisusi ei tehtud ja minu omaaegsed kooliteadmised olid ülikoolikõlbmatuks tuhmunud.

Alles kolmandal katsel 1995.aastal sai minust Tartu Ülikooli juuratudeng avatud ülikooli tasulises õppes. Järva Teataja vastutava väljaandjana oli juriidilisi teadmisi tarvis, sest toona oli sage, et mis iganes põhjusel prooviti kohtu kaudu lehelt kahjutasu nõuda.

Kolm võidetud kohtulahingut oli kooliraha väärt, kuid ühel hetkel mõistsin, et minus juristi pole – õiglus kippus olema olulisem kui kalkuleeritud õigus.

Pealegi ei jagunud internetieelsel ajastul võhma Paidest Tartusse kooli ja Tallinna tööle käia ning aastas paarkümmend tuhat krooni õppemaksu maksta.

Tean oma 120 esivanemat kuni XVII sajandini ja neil kellelgi polnud kõrgharidust. Olin leppimas, et ka mina ei murra uuele tasemele ja jätan ülikoolidiplomi saamise oma poegadele.

Kuni 2014. aastal avastasin, et kõrgharidusreform on paotanud minusugustele jälle paljulubava ukse ning saan oma poistega võidu tudeng olla.

Tagasi vaadates on mul hea meel, et suutsin ennast koolikõlbulikuks mõelda ja naha toorena hoida.
Paljud mu eakaaslased on nimetanud kõige raskemaks takistuseks koolipinki naasmisel allutada ennast distsipliinile ja ollagi õpilane, mitte õppejõuga vägikaigast vedav vana toriseja. Eks ole veider küll, et enamik õppejõude on sinust nooremad, aga mis sellest.

Elukestev õpe ei ole sõnakõlks või näide keskeakriisi uutest avaldumisvormidest, vaid hoiab inimese vaimu virge ja professionaalselt aktiivse.

Kuigi tahan pärast nelja-aastast spurti nüüd õppimisest hinge tõmmata, soovitan kõigil, kel vahepeal koolitee on rohtu kasvanud, leida endas üles õpihimuline poiss või tüdruk, teha perega kaupa ja sättida tööasjad nii, et tekkiks ruumi õppimise tarvis.

Ärge peljake hüpata ajamasinasse ja muutuda jõrmist Juhanist jälle särasilmseks Jukuks – võidavad kõik.

https://jarvateataja.postimees.ee/4512636/veel-kord-jukust-juhanist-ja-oppimisest
 

Kohustused ei tohi lämmatada lapsepõlve

Tunnen tänini head meelt, et ma pole päevagi käinud lasteaias ega pidanud esimestest eluaastatest peale sukelduma olelusvõitlusse, vaid olen saanud kodus turvaliselt olla täiskohaga laps ilma, et pidanuks kellelegi midagi tõestama.

Minu lapsepõlves 1970ndate esimeses pooles oli veel üsna tavaline, et lapsed kasvasid kodus, kus polnud kogu aeg kuhugi kiirustamise stressi.

Vanemate töökoht Põhja kõrgepingevõrkude kohalikus meistripunktis ja tööandja eluruumid tähendasid suuremat koduõue ning ema pidevat lähedust. Sageli käisin ka autojuhist isaga tööl kaasas liine parandamas. Oi, see oli põnev!

Kui vanematel oli tarvis minu kantseldamisest vabaks võtta, tulid appi läheduses elavad vanaemad. Paljuski nende abil sain tähed ja numbrid ilma erilise sunnita selgeks ammu enne septembrikuud, mil kõik on uus.

Minu viimane koolieelne suvi.

Alles kooli minnes sain teada, et on olnud ka teistsuguseid lapsepõlvi, et on olemas üldse selline koht nagu lasteaed.

Minu kolhoosikeskuses elanud klassikaaslased rääkisid, kuidas neid esmaspäeva varahommikul topiti bussi ja viidi kolhoosidevahelisse lasteaeda ning vanemaid nägid nad jälle alles reede õhtul.

Sotsialistlikul põllumajandusel polnud tarvis, et lapsed häiriks uute töövõitude poole rühkivaid vanemaid. Õigupoolest on lasteaiad XIX sajandi tööstusrevolutsiooni sünnitis, et vabastada tööjõud tööajal laste järele vaatamisest.

Tean, et minu klassikaaslate emadel-isadel oli keelatud nädala sees oma maimukesi vaatamas käia. Nii mõnigi käinud lapsi keeldu eirates salaja piilumas.

Koolikaaslaste räägitud lasteaialood kõlasid kui õudusjutud. Need jutud tulid meelde, kui uudistest kuulsin teadus- ja haridusministri Mailis Repsi väljakäidud mõtet muuta kõikidele mudilastele lasteaias käimine kohustuslikuks.

Vahepealse ligi poole sajandiga on muidugi maailm palju muutunud. Muutunud on ka alusharidust pakkuvad lasteaiad. Minu lapsed on lasteaias käinud ja õudset ei midagi. Nii on minu võrdlus kindlasti üle pakutud.

Haridusminister muretseb, et alushariduse tase on ebaühtlane. Ministeeriumi varutud statistika ütleb, et kuus protsenti tänapäeva Eesti mudilastest ei käi lasteaias.

Omakorda umbes pooled lastest, kes ei käi lasteaias, olevat kooli jõudes eakaaslastest tugevalt maha jäänud nii õpitulemustes kui ka sotsiaalselt.

Ka endise haridus- ja teadusministri Jürgen Ligi meelest on lapsele hea, et ta saab omasugustega kokku ja suhelda. Tema meelest on lasteaed üldjoontes lapsele ikka hea ja hea on ka see, kui ta saab seal spetsialisti käe all kasvada.

Ons kodus kasvamine tõesti nii tagurlik ning lapse vaimset ja sotsiaalset arengut pärssiv, et maimukesi tuleb riikliku sunniga hakata kodust välja kiskuma?

Ehk tahetakse öelda, et laste kasvatamine on tänapäeval timmitud nii professionaalseks, et amatööridest vanemad sellega enam kodustes tingimustes toime ei tule.
   
Poliitikute soov laste kasvatamine ja harimine juba esimestest eluaastatest riigi taktikepi all hoida on nagu tippsportlase sulgemine Alpi majja, et olümpiamängude sooritus oleks maksimaalne. Või milleks me õigupoolest valmistume?

Kuigi kooliuusik peaks esimesse klassi minnes alles aabitsat hakkama õppima, on vaikimisi meie haridus nihkutud punkti, kus igalt kooli minejalt eeldatakse lugemis- ja kirjutamisoskust.

Üldise lasteaiakohustuse tekitamisega muudetakse lasteaed ametlikult koolitsükli osaks. Võrreldes naabritega olla meie koolitee gümnaasiumihariduseni niigi pikem ja muretu lapsepõlve arvel pikeneks see veelgi.

Maalehe kolumnist Hannes Rumm kahtles alles paari nädala eest, kas meie lapsed on nii aeglase taibuga, et peavad naaberriikidega võrreldes sama hariduse saamiseks aasta kauem koolipinki kulutama. Ta tegi ettepaneku koolikohustust aasta jagu kärpida.

Küllap vajab meie haridussüsteemi käekäik ja sisu suuremat arutelu kui valimiseelsete huvitavate ideede avalikul arvamusväljal või otsustena laste peal katsetamine.

Mulle teeb selle ettepaneku juures tuska lapsepõlve kallale minek ning mudilastele täiskasvanute maailma ja stressi murede kaela surumine. Milleks seda on vaja? Ei jää me kuhugi hiljaks. Keskmine eluiga ja aktiivselt elatud aastate hulk aina kasvab.

Teine asi, mis mulle ei meeldi, on riigi aina suurenev soov sekkuda üha rohkem oma alamate igapäevaellu rohujuure tasandil, nagu seda vaat et sünnitusmajast lapse riigi kasvatusmajadesse surumine paistab.

Muudkui reguleerime ja kohustame ning deklareerime, et Eesti on vabam maa kui ei eales varem. Ei klapi.

Mulle meeldib rohkem riik, kus lapsel lastakse olla laps, mitte orav rattas. Kus vanemad saavad teha valikuid ilma ametnike näpuviibutuseta ja sättida oma lapse arenemiseks sobilik tempo. Kes tahab, saab õppida kogu elu.

 https://jarvateataja.postimees.ee/4506077/kohustused-ei-tohi-lammatada-lapsepolve

Oma hirme ei tasu loomade kätte nuhelda

«Mahajäetud taluõuel vilksatas justkui suur koer, aga siis jooksis ta meie auto tagant üle tee põllule. See oli hoopis suur üksik karu,» meenutas eelmise laupäeva pärastlõunal Jäneda laadalt maale tulnud vennas Paide linna Kaaruka külas Tännapere teeotsal äsjast ja elu esimest kohtumist meie metsade majesteediga.

«Pagan!» pobisesin kadedalt omaette habemesse. Vaid tunnike varem tegin samast kohast kiviviske kaugusel oma valdustes hingelistki kohtamata väikse jalutuskäigu.

Nii on karu mul ikka veel looduses oma ihusilmaga nägemata, kuigi jälgede ja külarahva jutu järgi tean looma oma maakodu ümber luusivat aastaid. Viimane teade Esnast paari kilomeetri kaugusel Öötlas seigelnud karust pärineb alles esmaspäevast.

Arvestades, et aina sagedamini vilksatab juhuslikult kaamerasilma ette kolme, isegi nelja elujõulise pojaga emakaru, pole kaugel see päev, kui mõni neist jõmmidest mulle või kellelegi teisele õnnelikule elusuuruses teele satub.

Minu arvates näitab meie ümber liikuvate metsloomade rohkus elukeskkonna kvaliteeti.
Haldusreformi kurioosumina on Paide linnast saanud Pärnu järel Eestis territooriumi suuruselt teine omavalitsus ning koos sellega on karudest, põtradest, ilvestest, rebastest ja sadadest muudest metsalistest saanud enda teadmata linnaloomad.

Autori foto ignorantselt inimesest mööda jalutavast rebasest.

Keskajal ehitati linnale ümber kõrge müür ja väravad pandi ööseks lukku, nii et ükski elav hing ei pääsenud öö varjus sisse ega välja. Linn oli konkreetne ja seal kehtisid omad seadused.

Linnakodanikuks saamiseks tuli keskajal mõisahärra voli alt ära karanud talupojal end kaitsva müüri taga varjata üks aasta ja üks päev. Neist aegadest on pärit ütlus «Linnaõhk teeb vabaks».

Pärast äsjast haldusreformi on Paide linn valgunud laiali umbes kuuendikule Järvamaale. Minu läinud nädalavahetusel Paides käinud Talllinna-sõbrad ei jõudnud ära imestada, mis linn see on, kus linna piirilt kesklinna jõudmiseks tuleb 40 kilomeetrit metsa vahel sõita.

Kui inimene ise on segaduses, kus on linn, kus mets, siis miks peaks metsloom aina hõreneva inimasustusega aladel aimu saama, et ta parasjagu mõnda kahejalgset ehmatab?

Minu hiljutine kohtumine Paide keskväljaku ühte hoovi toitumisretkele astunud iseloomuliku sabarootsu tõttu kuulsaks saanud rebasega oli viisakas – kumbki ei seganud teist. Ei haaranud mina õhku ahmides rinnust ega lõristanud rebane mu püksisääre poole hambaid näidata.

Möödunud nädalal tõusis korraks staaristaatusse mitmel pool Paides ja selle ümbruses nähtud noor ilves. Sotsiaalmeediasse postitatud kommentaaride põhjal tuleb möönda, et asulates ekslevaid metsloomi linnaõhk vabaks ei tee.

Tsivilisatsiooni hüvedega harjunud ja loodusest kaugenenud inimeste seas on küllaga häälekaid, kes aina närvilisemalt küsivad, miks raekojas midagi ette ei võeta ega jahimehi kutsuta, et ilmselt kärntõbine julge rebane ja nooruke uudishimulik ilves tänavapildist kaoks.

Pean märkima, et keskväljakul Vanalinna kohviku terrassil istujaid terroriseeriv hakipaar on oluliselt tüütum kui omaette uitav rebane või ilves, aga see selleks.

Aegu tagasi priinimesid saades oli hulk meie kaasmaalasi valmis uhkuse ja lugupidamisega kandma metslooma nimesid.

Statistikaameti aasta alguse andmetel on 2242 inimesel nimeks Ilves ja 2208 inimesel Rebane, mis Eesti populaarsemate perekonnanimede edetabelis paiknevad esikümne piirimail.

Karu 1677 ja Põder 1583 nimekandjaga on popimate nimede loetelus kolmandas kümnendis. Inimeste iseloomustamiseks öeldakse nüüdki suur kui karu, kaval kui rebane või väle kui põder.
Kaasaegne inimene on suhtumises loomariiki oma esivanematest imelikum. Linnainimesena metsikust loodusest kaugenedes veab ta oma lapsed metsa asemel meelsamini loomaaeda, et näidata oma võsukestele puuri pistetud elukaid.

Läbi ohutu arvutiekraani vajutab ta sotsiaalmeedias loomapiltide peale nunnumeetri põhja ja õhkab kiidusõnu põlislaantes õnnestunud tabamusi teinud fotograafide meistriteostele.

Ent kui inimene näeb päise päeva ajal oma silmaga kuskil majade vahel vabalt luusivat metslooma või sattub mõne kogukama elukaga silmitsi seenemetsas või marjul käies, on ehmatus suur. Tema näole sigineb hirmuvari ja keha tabab kangestus.

Nagu ütles kunagi üks proua, siis lapsed on meie elu õied, aga õitsegu mujal kui Õllesummeri ajal lauluväljakul. Samamoodi peetakse metsloomi toredaks vaid senikaua, kui nad nina inimeste hõivatud alade lähedale ei pista.

Moodsa aja inimeste reaktsioonid meenutavad vägisi Ervin Abeli näideldud episoodi poole sajandi tagusest kultusfilmist «Mehed ei nuta»: «Ma nõuan... Ma nõuan... Ma kus... kus ma... Ma nõuan viivitamatult... Ma nõuan viivitamatult, et see loom... et see loom pandaks lühema keti otsa. Kas sa tead... Kas sa tead... Kas sa tead, ma olen nii kurat endast välja viidud! Kas sa tead, ma nii viimase piirini viidud, et ma... et ma... et ma... et ma teeks 25 grammi konjakit. Sa... Sa kuradi lammas ma ütlen!»

Samavõrd lahkelt, kui oleme valmis ohutult üle tee aitama 14 700 pulmameeleolus konna, tasuks suhtuda kõikidesse teistesse Eestis askeldavatesse metslastesse.

Eestis elavad loomaliigid on inimesele ohutud. Ükski neist ei pea kahejalgset looduse krooni oma saagiks. Kui lugeda kriminaalkroonika pealkirju, on inimesele ainus looduslik vaenlane inimene ise, aga liigikaaslasi ükskõik kus kohates me ju ei võpata.

Hirm neljajalgsete metsaliste ees tuleb loodusest kaugenemisest. Linnastunud inimpopulatsioon ei tunne end metsas kui võõras keskkonnas kuigi koduselt. Eks vanarahvas öelnud, et hirmul on suured silmad.

Meil ei ole tarvis karta metsloomi, kellega meie teed ristuvad, kui me neid ise oma torkimisega nurka ei aja, et nad on sunnitud hambaid näitama. Mets oma elurikkuses on sõbralik, kui järgime põhimõtet «Ela ise ja lase elada ka teistel».

On vahva, et Järva valla värskel vapikilbil ilutseb hunt. Loodan, et teda ei vaadata meil kui jahitrofeed vaid julget, tarka, südikat ja uhket naabrit, kellega tuleb igapäevaselt kõrvuti elada. Ilma hirmuta.

 https://jarvateataja.postimees.ee/4496735/oma-hirme-ei-tasu-loomade-katte-nuhelda