Õppijad mehed, kus te olete?

Nelisada aastat tagasi tappis Ungari krahvinna Elizabeth Báthory sadu neitsisid ja suples süütute veres, et igavesti noor olla. Tänapäeva nooruse eliksiir on elukestev õpe.

«Minu arust õppisid ikka mitu aastat,» kommenteeris ülikoolikaaslane Virgo mu äsjast kandideerimist tänavusele Järvamaa aasta õppija tiitlile rõhuga sõnal aasta.

Aasta õppija tunnustusüritus 2018. Foto Dmitri Kotjuh/JT

Muidugi oli tal õigus. Viimase nelja aastaga pressisin läbi teha neli kooli, mitu rauda paralleelselt korraga tules.

Kusjuures käisin päevases õppevormis, et mitte omaette õpikutes kopitada ja saada osa nooruslike koolide õhustikust. Hullumeelne aeg endast poole nooremate seltsis.

Ent pärast omaaegsete venima jäänud ülikooliõpingute katkemist läks oma tosin aastat, et vaim uuesti küpseks ning füüsiline keskkond koosluses pere, kodu, töö ja hobid võimaldaks koolipinki naasta.

Sobiva ajaakna avanemiseks pidi arenema ka kõrgharidussüsteem, et pakkuda keskealise inimese alma mater'i rüppe tagasi pöördumiseks paindlikumaid tingimusi ilma keskkooliõpikuid uuesti lahti löömata ja värskete abiturientidega koos riigieksamitel higistamata.

Enesearenduseks pidavat olema kõige raskem ponnistus diivanilt ukseni jõuda. Mitu mu eakaaslasest sõpra pidasid uuesti koolipinki istumisel suurimaks takistuseks enda allutamist koolidistsipliinile ja endast noorematele õppejõududele.

Mõistan neid. Nägin ülikooliaastatel eakaid õppijaid, kes auditooriumist häälekalt targutades ja õppejõududega vaieldes nägid kõvasti vaeva, et näidata oma üleolekut.

Enamasti jooksid need duellid liiva, paistsid kõrvaltvaatajale naeruväärsed ning raiskasid kaastudengite ja õppejõudude aega.

Seega tuleb täiskasvanud õppijaks pürgijal tagasi koolipinki pugedes kindlasti endale uuesti lahti mõtestada õpilase roll, lasta endast minna vanal torisejal ja avada meeled uute teadmiste vastuvõtule ning kui vaja, ka kannapööreteks.

Paar põlvkonda tagasi oli arusaam, et inimene omandab hariduse nooruses ühe jutiga, kuigi ka siis olid õhtukoolid ja kõrgkoolis kaugõppes õppimise võimalus.

Kui töömehekutse käes või kõrgem diplom taskus, pidi sellest piisama terveks eluks, kui just polnud tahtmist ennast teaduses teostada.

Uued ajad on inimese karjäärivalikutesse toonud mitmekesisust. Tööturg koos kiiresti arenevate tehnoloogiate ja valdkondlike värskete teadmiste tulvaga januneb muutustega kursis olevate ajude ja käte järele.

Konkurents läheb aina karmimaks. Meedias on palju räägitud keskealiste inimeste tõrjutusest headele töökohtadele kandideerimisel ja sellel on statistikapõhi all.

Kui Lääne-Euroopas hinnatakse küpsust, siis Eestis on maad võtnud noorusekultus. Keda kotib, et paarikümne tööaastaga peaks olema kogunenud hinnatav kogemus ja elupagas, kui sul pole värsket diplomit, maailmavallutuse ambitsioone ja rõõsasid põski?

Nii ei jää ka keskealistel üle muud, kui pugeda sileda jume hoidmiseks piimavanni, traavida noortega võidu loengust loengusse ja veenda esmalt end peegli ees kortse peites, et 50 on uus 30.

Möödunud nädalal peeti Eestis täiskasvanud õppija nädalt, kus tunnustati haridustee hilisemaid jätkajaid, aga ka koolitajaid ja koolitussõbralikke tööandjaid ning räägiti iseäranis palju õppimisvõimalustest.

Eesti olla maailmas esimene riik, kes täiskasvanud õppijale selliselt tunnustust jagab. Traditsioon on pärit juba aastast 1998. Teised maad käivat meilt šnitti võtmas.

Internet laseb Järvamaa aasta õppijaid vaadata aastani 2005. Ajalugu näitab, et kui algusaastatel pälvisid kõrgema tunnustuse täiskasvanute keskkooli, kutsekooli või mõne täienduskoolituse läbija, siis praegu ei ole enam argument ka mitu kõrgharidust.

See näitab, et järvalased õpivad aina rohkem ja seavad kõrgemaid sihte. Samavõrd võib arvata, et aastatega esitatakse üha rohkem tugevaid kandidaate, mis viitab konkursi paremale mainele ja akadeemilise hariduse tähtsusele.

Ent mulle jäi silma kriipima, et Järvamaal on aasta õppijaks esitatud väga vähe mehi: tänavu 14 kandidaadist kaks ja eelmisel aastal 11st samuti kaks.

Ehk kammitseb mehi roll olla pere toitja ning lähedaste heaolu arvel ei raatsita enesearendusega tegeleda? Võta sa kinni.

Äkki on meeskonkurssantide napp hulk tingitud esitajate loidusest? Järvamaal on aktiivsemad kolleegide tunnustamiseks esitajad haridus-, sotsiaaltöö- ja tööhõivega tegelevad asutused, kus enamik kollektiivist on naised.

Selles pole midagi norida. Küsimus on, kuidas tublid mehed üles otsida ning neid võrdselt naistega märgata ja hinnata.

Veelgi nukram on, et viimati pälvis mees maakonna aasta õppija tiitli 2005. aastal. Nagu oleks elukestev õpe ja selle eest kiita saamine soost tulenev privileeg. Kahtlemata oleks ka see järeldus vildak.

Et poleks sugudevahelist hõõrumist, tuleks teha ka aasta meesõppija ja naisõppija kategooria, nagu on aastatunnustus seatud näitlejatel, saatejuhtidel.

Et erisused on võimalikud, näitab Järvamaa 2007. aastal aasta õppija kõrvale ka aasta õppiva perekonna seadmine.

Mulle tundub ka, et hulk aktiivseid inimesi, kes elavad Järvamaal, kuid õpivad ja töötavad mujal, on justkui pildilt väljas.

Nüüd, kus aasta õppija nädalat ja tiitleid on jagatud inimpõlve jagu, oleks ehk infotehnoloogia ajastul tublide õppijate sõela seadistada sääraselt, et iga väärikas kandidaat leitakse ka siis, kui mõni juht, sõber või kolleeg midagi kahe silma vahele jätab. Ehk saaks hankida andmeid hariduse infosüsteemist või otse koolidelt?

Ma ei tea, kes on Järvamaal need kümmekond täiskasvanud õppija tugivõrgustikku kuuluvat hindajat, kes kuningas Saalomoni kombel sisetunde järgi laureaate hääletavad, kuid tahaks neilt küll küsida, mis on viga Järvamaa meestel või kuhu on nad tunnustusareenilt kadunud.

https://jarvateataja.postimees.ee/6440636/oppijad-mehed-kus-te-olete

Nagu näinuks mammuti väljasuremist

«Kas teate, kelle lehm see seal põllul uitab?» hõikas Öötla poolt tulnud jooksuringil olev näitsik ühel septembripäeval mulle Esna küla servas.

«Tean!» ütlesin käega üle tee naabri poole viibates. «Nende lehm! Oma põllul.»

Roosas dressis näitsik noogutas ja silkas pikema jututa Eesti kuulsaima bussipeatuse poole edasi.
81aastane naabrimemm ja tema neli aastat noorem õde olid ilmselt meie kandi viimased klassikalise maavanaema tüüpi ühelehmapidajad.

Küllap rebis nende hoolealune end tollel päeval jälle lahti ja kolas magusamat suutäit otsides omapäi.

Meie kandi põllud on paepealsemad kui mujal Eestis. Tean oma lapsepõlvest, kui raske oli keti vaia maasse saada – paarikümne sentimeetri pealt kõlksatas kivi vastu ja alles teisel-kolmandal katsel läks õnneks raudora maasse taguda.

Minugi vanemad pidasid kariloomi niikaua kui mäletan ja varemgi veel. Ikka tõtati hommikul enne tööd kiiruga lauta ja õhtul pärast tööd jälle.

Ema lüpsis lehmi kolm korda päevas. Suure tüki minugi lapsepõlvest haukas laudavahet sõtkumine.
Kuigi pärast sõda hävitati kolhooside sundloomisega talud, hoidsid tuhanded ja tuhanded Eesti maapered 1960ndatel laiemalt lubatud päris oma lehmadega elus helget mälestust omaaegsest taluelust. Et mitte öelda Eesti Vabariigist.

Eraettevõtluse hävitanud ja välistanud nõukogude võim pigistas ühtäkki silma kinni, lubades maainimestel põhitöö kõrvalt pidada lehma ja põldu harida ehk teisisõnu toiduaineid toota ja saadusi müüa.

Riigile polnud piiratud eraettevõtluse lubamine mingi lahke žest, vaid sundkäik. Kiire linnastumisega ei suutnud kolhoosid aina suureneva nõudlusega sammu pidada.

Loomapidajad ja potipõllumehed toitsid ennast ise mitme põlvkonna vältel edukalt ära, aitasid sotsialistlikul põllumajandusel tootmisplaane täita ja teenisid hoiukontole raha, millega lapsi koolitada ja jalule aidata.

Kuna agarad loomapidajad niitsid puhtaks kraavikaldad ja korjasid suurtootmisele sobimatutelt maalappidelt kokku viimse kui rohulible, oli boonusena heakord külades tipp-topp.

Parimatel aegadel, 1980ndatel, oli meie perel paar lehma ja mullikas või pull, mõni siga ning kasutada seitse hektarit heinamaad ja 15 hektarit karjamaad.

Nõukogude aja kohta tundub suisa uskumatu maalahmakas, eks? Tagantjärele ei teagi, mis nipiga isa hiljuti suletud kitsarööpmelise Türi–Tamsalu raudteega piirnevate maade kasutusõiguse välja kauples ja varasemad kodulähedased kolhoosikarjamaad enda kätte sai.

Meie pere lastele oli suvine heinategu terve juulikuu kestev orjalaager. Ent see neelas ka vanemate puhkuse. Käsitsi kaarutati ja riisuti üle iga põllulapp ning vinnati kärbisesse kuivama.

Ühe mäletseva suu üle talve pidamiseks tuli virna tallata kolm tonni heinu. Kuumas ja tolmuses küünis rassimine oli enamasti teismeliste laste, algul vendade, pärast ka minu töö.

Kui isal õnnestus töökohast, kõrgepingevõrkudest, maha kantud traktor «sakslane» ja veoauto GAZ 51 samas kaalus vanaraua vastu vahetada, läks heinategu palju kergemaks.

Lisaks käis isa oma traktoriga poolel külal heinaniitmisega maksuvaba lisa teenimas.
Varase lapsepõlve mälupiltidest on silme ees, kuis isa upitas hommikuti mootorratta paagile piimavinku, surus piimaraamatu vöö vahele ja sõitis raudteejaama juurde kogumisringi peatuspunkti.

Hiljem lubati meil väravasse isiklik piimapukk ehitada, kuhu lähimad naabridki oma suvel ööpäevase, talvel ülepäevase väljalüpsi vinnasid ja kell seitse saabuvat Tartu autotehases toodetud piimabussi oodates larapit ajasid.

Meeletu töörabamine tõi vanemate hoiukontole iga kuu palgatööga võrreldava kopika, mille eest osta külmutuskapp, värviteler, sõiduauto Moskvitš ja koguda raha maja tarvis. Viimane jäi küll ümbruskonnas sobiliku valiku puudumisel ostmata.

Mullegi pudenes taskurahaks alati mõni rubla, mille ma enamasti kõhklemata Esna poes raamatuteks konvertisin.

Loomapidamine võttis vaba aja, kuid andis aineliselt lahedama äraelamise. Ime, et ema vahel pensionipäeval nostalgiliselt ei ohanud, et mis vene ajal elul viga oli.

Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel sõid karmistunud suurtootjatele kontimööda sanitaarnõuded paari lehma pidajad loetud aastatega välja.

Meie pere viimane lehm sõitis lihakombinaati 1994. aastal. Isa rauast kokku keevitatud uhke jõude jäänud piimapuki taris naabrimees oma väravasse.

2003. aastal, kui väiketootjate piima ukselt uksele varumine oli olematuks kuivanud, kuulutas maanteeamet piimapukkidele kui teehooldust segavatele ja juhtide nähtavust piiravatele loata rajatistele sõja.

Nii kadusid järsku ajatolmu aastakümneid maa elustiili sümboliseerinud, ehk isegi pärandkultuuri tähistanud piimapukid.

Veel 2011. aastal tegi põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ettepaneku säilinud pukid muinsuskaitse alla võtta, kuid oli lootusetult hilja.

Olen tähele pannud, et Vodjale on hiljuti noored majaomanikud paar nostalgilist piimapukki koduväravasse sättinud.

Isegi vanad, roostesäbrused piimapütid on peal. Nagu mälestusmärgid ja kummardused töökatele jõukust taga ajanud esivanematele.

Eelmise nädala seisuga on PRIA andmetel Järvamaale jäänud veel 25 ühe-kahe lehma pidajat. Veel aasta tagasi oli neid 36.

Eestis on viimaseid mohikaanlasi järele jäänud 728 ehk 109 vähem kui eelmisel aastal.

Sama järjekindlalt, kui surid välja dinosaurused, hääbub ka ühe-kahe lehma pidamine.
Tänapäeval on ühe lüpsilehmaga mässamise kulu tulust suurem. Kui omal masinaid tundvat peremeest pole, sõltub heinategu teenuseosutajate armust.

Koju paari pange piima järele tööstused ei tule. Kui naabruskonna rahvas armastab ja seedimine kannatab rammusat talupiima, pererahvas mõistab kodujuustu ja võid müügiks teha, ei lähe piim ainult kassidele ega mahakallamisele.

Minu eakatel naabrinaistel läks aasta-aastalt oma ainsa vissiga toimetulek aina raskemaks. Lehma jõud käis ketist ja perenaistest üle. Ega loom loll ole – tundis ära, kui jõuvahekord pöördus, ja ajas sõrgu vastu.

Ometi oli lehmapidamine elustiil, milleta kogu elu rassinud vanamoodne maainimene naljata oma päevi ette ei kujuta ja venitab jätkata viimase võimaluseni.

Ühel mõnenädalatagusel reedel ohkas naabrinaine jutu sekka, et eile viidi lehm minema. Alles mõni päev varem nägin memmesid teehooldajate niidumasina järelt teekallastel rohtu riisumas.

Talupere küla teisest otsast tõmbas oma toekama piimakarja kokku ja naabrite loom läks sama küüdiga. Põuasuvega jäi talvehein tegemata ja lume tulekuni venitamisest polnuks tolku.

Üks ajastu on pöördumatult loojumas. On selline tunne, nagu näeks oma silmaga viimaste mammutite väljasuremist.

https://jarvateataja.postimees.ee/6429756/nagu-nainuks-mammuti-valjasuremist

Kaks kohtumist – Gorbatšov ja Franciscus

Niipea kui mustade limusiinide korteež pööras tiheda rahvamassiga palistatud Paide 21. Juuli väljakult Pikale tänavale, lõikasime koolivend Rauliga läbi hoovide otseteed joosta Järvekülje tänavale parteimaja ette.

Oli 1987. aasta 20. veebruar. Mõelda vaid, et aastake enne sinimustvalgete lippude julgemat lahtirullimist tervitas suur inimhulk rajoonikeskuse peaväljakul maailma esikommunisti rõõmsa lärmiga nagu tänapäeval rokkstaari.

20.02.1987.a. Paide praegusel Rüütli tänaval.

Kuigi Eesti oli tollal Moskva suitsuvorsti sahver, Liidu kõige tähtsamad mehed nõukogude Lääneks kutsutud vennalikku liiduvabariiki naljalt jalga ei tõstnud.

Nüüd oli kommunistlik messias, mees, kes lubas kurjuse impeeriumi uutmisega muuta inimnäoliseks riigiks, järsku isiklikult tiirutamas siinsamas Väätsa 9. Mai kolhoosis ja Paides.

Tolle päeva andis kool soovijatele parteijuhi visiidi puhul vabaks. Küllap hoolitsesid ka töökollektiivid, et väljak oleks õigel hetkel rahvarohke.

Mäletan, et NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi mitu tundi oodanud külmast näpistatud varvastega inimmass oli elevil ja heas tujus. Aega parajaks tehes visati võimumeeste aadresssil süütumaid nalju.

Perestroika tuules oli kadunud pelgus, et lohaka lõõbi pärast mustas ülikonnas mehed kedagi nurga taha veavad, autosse topivad ja trellide taha viivad.

Täna kolmekümne aasta taha kiigates tundub, et Läänes juba Gorba-maania vallandanud mehe tulekut võeti Paides rohkem sõu ja meelelahutusena, mida kunagi kiiktoolis hea lastelastele rääkida.

Võimalik, et abituriendina ma lihtsalt ei märganud tol päeval linnaväljakul veendunud kommuniste ja soomusrüüd meenutava plekkrinnaga veterane.

Meie plaan tähtsast korteežist ette jõuda töötas. Ühtegi julgeolekumeest polnud takistamas Paide 1. keskkooli abiturienti ega tema juuratudengist koolivenda ning Nõukogude Liidu tähtsaima mehe autorong peatus täpselt elu kiireimast spurdist hingeldavate noormeeste nina ees.

Mul ei ole enam meeles, mis küsimusega Raul Gorbatšovi rajalt maha võttis. Küllap puudutas see perestroikat. Kuuendiku maakera liider ja kogu maailma kommunistide vaimne isa igal juhul peatus, et sugereerivalt mahedal häälel meiega spontaanset vestlust pidada.

Ma ei mäleta Gorbatšovi sõnu, kuid silme ees on kuis vähesed parteimaja ette tulla taibanud inimesed nihkusid vargsi lähemale nagu lihtsurelike keskele laskunud jumalale.

Kapi mõõtu turvamehed muutusid ärevaks alles siis, kui paar Browni liikumist jäljendavat mudilast kohale sagis ja parteibossi nina alla pugeda proovis. Ihukaitsjad lennutasid jõmpsikad ranitsasangast haarates pikema jututa eemale lumehange nagu takukoonlaid.

Mulle tuli vana lugu kuidagi tuttavlikuna meelde eelmisel teisipäeval Tallinnas rahvast tulvil Vabaduse väljakul olles, kui minust paari meetri kaugusel veeres läbi rahvasumma Püha Tooli peremees paavst Franciscus I isiklikult.

Nagu praeguseks kadunud suurriigi juhi kunagise hiilguse puhul, ulatub katoliku kiriku pea mõjuvõim üle maailma – 1,2 miljardit katoliiklast joondub suurel või veel suuremal määral paavsti juhatuse järgi.

Ent paavst pole üksnes oma jüngrite vaimne liider, vaid mõjutab otseselt maailma poliitikat. Piisab, kui meenutada hiljutist Kolumbia vaenujalal olevate liidrite lepitamist riigi sisetülidest välja toomise nimel.

25.09.2018. Vabaduse väljak Tallinnas.

Kolumbia ja Kuuba diplomaatiliste suhete taastumist peetakse otseselt Franciscus I teeneks.

Küllap tagamõttega septembris ETV2s jooksnud seriaal «Noor paavst« avas omal moel Vatikani telgitaguseid ja tekitas koos meie nimekaima helilooja Arvo Pärdi loomingu katketega paljudes vaatajates huvi oma silmaga koju kätte tulev kristliku maailma liider üle vaadata.

Mulle mõistmata uhkusega end usuleigeks, vaat et isegi maailma uskmatumaks rahvaks pidavad eestlased elasid meediastaariks kujunenud paavsti visiidile kaasa ning olid tuhandete kaupa täiesti vabatahtlikult valmis tunni või kauem seisma järjekorras, et missale pääseda.

Seekord trumpasid lätlased jälle meid üle, nüüd usuleigusega. Seimi seadusemuudatusega paavsti tervitamiseks antud vabal päeval ummistasid riigi kagunurgas Aglonas peetud missa asemel nad hoopis Riias hiljuti avatud IKEA mööblipoe.

Ju oli Püha Isa külaskäik Maarjamaale olulisem, kui me kõva häälega suudame välja öelda. Franciscus oli alles teine Eestit külastanud paavst: 25 aastat tagasi suudles Tallinna lennujaamas maad legendaarne paavst Johannes Paulus II.

Alahinnata ei maksa meedia rolli paavsti visiidi reklaamimisel. Vaevalt pälvib ükski teine surelik uusi uudiseid kugistavas Eesti meedias nii pikka püsivat tähelepanu.

Töörahva paradiis pidas ajaproovile vastu napilt üle 70 aasta ja selle viimane juht Gorbatšov on praegu kõrges eas, üsna unustatud, mõju ja võimuta.

Seevastu paavstide juhitud kirikuriik on püsinud ligi 1600 aastat ega näita moodsa aja inimese teaduse arengule ja digiajastust kantud mõtteviisi muutusele ning kirikut ennast raputanud sisepuhastumist nõudvatele skandaalidele vaatamata maailmas nõrgenemise märke.

Raske on eitada, et 800 aastat kristlust on ka siinsesse kultuuri jätnud sügava jälje. Vähemalt üheks päevaks sättis riigikirikuta Eesti eliit end Vabaduse väljakule VIP-sektorisse oreliviledena ritta jumala maapealse asemiku õnnistust saama.

Sama ei korduks ilmselt Mekast või Medinast tulnud külalise kutsel.

Missale pääses iga surelik, kes vaevus tasuta pileti saamiseks end ette kirja panema.

Sedasi sagis Vabaduse väljakul katustelt vahti pidavate snaiperite kotkapilgu all selfitavate kristlaste kõrval palju usukaugeid uudishimulikke, nende seas silmatorkavalt palju koolilapsi.

Missa on lihtsustatult öeldes religioosne riitus, mis usklikele kannab sügavat armulikku sõnumit rahust, ligimesearmastusest, enesearendusest, eetilistest väärtustest ja pattude lunastusest.

Ent ka uskmatutele pakkus liturgia etendusena kirevaid kostüüme, ilusaid laule ja universaalset arusaadvat sõnumit inimeseks olemisest, mida tasub oma hingekeeli puudutavalt aeg-ajalt meelde tuletada.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6418486/kaks-kohtumist-gorbatsov-ja-franciscus

Liblikaefektist Järvamaa näidetel

4. septembri õhtul poole kümne paiku küsis endine kolleeg, praegune Türi lehemees Teet näoraamatusse saadetud sõnumis ärevalt, kas minu kodukandis on ajaloohuvilisi, kes prooviksid haruldase lipu antiigikaupmeeste käest päästa.

Teedu lisatud link andis teada, et Facebooki vanavara ostjate-müüjate grupis oli mõne tunni eest pandud müüki omaaegse Vodja perenaiste seltsi väga heas säilivuses lipp.

Mõne tunniga oli üks Läänemaa antiigikaupmees tõstnud panuse juba mitmesaja euroni, sest Eesti-aegsed suurepärases seisus lipud on sellel turul aina haruldasemad.

Keegi lipu müügi kommenteerijatest oli pakkunud, et ehk võtab Järvamaa muuseum vedu ja täiendab oma kogu. Muuseumis töötav Aile vastas aga, et nende võimalused on piiratud, küll saaks muuseum selliseid esemeid vastu võtta annetusena.

Peale ligi 80aastast peitmisi ja käest-kätte rännakut on Vodja lipp jõudnud kodukandi külaseltsi valdusesse.

Teine kommenteerija pakkus, et vahest tahaks Vodja kooli omanik Hannes Tamjärv õla alla panna.

Teedu müksu peale tundsin, et pean midagi ette võtma, et killuke Järvamaa ja Kareda kandi Vodja küla ajalugu ei jääks kommentaariumi hulpima ega läheks lipp Eestit mööda uitama.

Mitu minu isaliini pidi Öötlast pärit suguvõsa preilit läks XIX sajandil naaberkülla Vodjale mehele ning kindlasti oli nende järeltulijaid sealsete ärksate naiste seas. Nii oli asjal ka pisuke isiklik mekk man.

Kirjutasin lipust kohe Vodja ja Öötla küla ühendava Viru küla seltsi eestvedajale Annelile, kes hilisele tunnile vaatamata asus sedamaid lipu ostuhuvilistega võidu tegutsema.

Järgmisena saatsin ka ise lipu müüki pannud Ingridile külaseltsi toetava sõnumi. Järvamaa juurtega lipu omanik vastas, et sai rariteetse eseme päranduseks kadunud vanavarahuviliselt isalt ja kahjuks pole enam kelleltki lipu kohta täpsemalt uurida.

Naine otustas müügikuulutuse abil selgitada välja lipu väärtuse. Samuti kinnitas ta, et ei soovi, et see edasimüüjate kätte sattuks.

Kiire pilk internetiotsingusse näitas, et 4. aprillil 1929. aastal asutatud Vodja perenaiste selts oli tegusate kohalike naiste organisatsioon, millest ennesõjaaegne Järva Teataja kirjutas eriti sagedasti 1939. aastal, mil selts tähistas 10. aastapäeva.

Eelmisel nädala sain teate, et Viru küla seltsi inimesed said müüjaga tingimusel, et lipp jääb kogukonna kasutusse, mõistlikult kaubale.

Pärast ligi 80 aastat eksirännakuid on väärikas ajalooline lipp kodus tagasi. Tunnustus ja tänu lipu omanikule õiglase ja kindlasti vähem tulusa otsuse eest!

1940. aastal pani uus võim enamiku kodanikualgatuslikke organisatsioone kinni ning repressioonide alla sattusid ka nende eestvedajad.

Kahjuks pole praegu teada, kes lipu ära peitis ja kuidas täpselt müüja isani jõudis.
170 × 96 cm suurune narmastega lipp on väga hästi hoituna jõudnud tänasesse päeva. Vaid paar pisikest koiauku on kangas sees.

Kui keegi nende ridade lugejatest teab lipu lugu ja seda hoolsalt hoidnud inimesi, siis oleks vahva, kui seda teadmist jagataks ja lünk selles peatükis täituks.

Seoses lipusaagaga meenus üks teine, paari aasta tagune lugu. 2016. aasta 29. mai õhtul potsatas minu näoraamatu postkasti Türi lasteaia toonase direktori Kaia palve anda toetushääl Türi-Alliku lasteaia piirdeaia ehituse projektile.

IF Kindlustuse turvafondi toetuskonkursi auhind 4000 eurot jagati Facebookis enim hääli saava projekti vahel ning konkurents 20 lõppvooru pääsenud taotleja vahel oli tihe.

Paari viimase päevaga läks rebimine esikoha ja sellega kaasneva auhinnaraha pärast Türi-Alliku lasteaia ja Tartumaa külje all oleva Luke küla mänguväljaku vahel eriti ägedaks.

31. mai õhtul tundus, et lasteaeda Pärnu jõe kaldast eraldava aia ehitusest tuleb suu puhtaks pühkida. Suurema linna külje all oleva projekti toetushääled paistsid libedamalt tulevat.

Hääletusel silma peal hoides ja hasardi kasvades tundsin kripeldust, mis ei lasknud niisama käed rüpes istuda, kui minu võimuses on olukorda muuta.

Mõni tund enne ajaakna sulgumist spämmisin sadu oma Facebooki sõpru appi kutsuda. Minu rõõmuks väga paljud neist andsidki kiiresti oma poolthääle.

Küllap talitasid samamoodi neil päevil paljud teisedki omakandi projektile kaasaelajad, sest viimaste tundide kordamööda ette rebiva hääleskoori jälgimine kujunes mitmestki Hollywoodi kassahitist põnevamaks. Vähemalt mul olid peopesad higised.

Finišiks kogus Türi-Alliku lasteaed 3738 häält ehk vaid 13 häält rohkem kui konkurent.

Hiljem kirjutas Kaia mulle, et teist korda sellist hasartset konkurssi läbi teha ei peaks tervis vastu. Ent mis tähtis: kogukond suutis end kokku võtta ja projekti tuhandete inimeste spontaanses koostöös koju tuua.

Mõlema juhtumi happy end on mul teinud tagantjärele südame mõnusalt soojaks, sest saan olla kindel, et märkasin õigel ajal reageerida, teades, et olen võimeline aitama.

Mul ei tulnud mõttessegi võimalus õlgu kehitades rehmata, mis see minu asi on, ja tekki üle pea tõmmates riskida tagantjärele kahetsust oma kõrvalejäämise pärast.

Tänapäeval räägitakse palju küberturvalisusest ning internetis valitsevatest ohtudest ja kulutulena levivast negatiivsusest.

Ent need on näited, kuidas mõnel hilisel õhtutunnil saab just interneti vahendusel diivanilt tõusmata head tegeva lumepalli veerema tõugata, mille tulemusena kohalik kogukonna ajalugu sai killukese jagu rikkamaks ja lasteaed turvalise aia.

Nende näidetega panen lugejatele südamele, et aina kiireneva elutempoga kaasajal on tegelikult lihtsam kui kunagi varem appi tõtata ning kaugeltki alati pole tarvis ihurammu.

Piisab täiesti heast tahtest ligimesi ja kogukonda toetada ning lõppeks ka ise endale häid emotsioone koguda.

Ei maksa jääda ükskõikseks ja arvata, mis minust kui üksikust inimesest sõltub. Sõltub küll, nii nagu üksiku liblika liblikaefektiks kutsutud tiivalöök võib vallandada maailma muutva ahelreaktsiooni.
Küllap saab hiljem Peetruse ukse taga seistes heategu ka vääriliselt tasutud.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6407345/liblikaefektist-jarvamaa-naidetel

Ühel tingimusel võiks ju lasta Amblal minna

Keset kõige palavamat suve, 11. juulil võttis rahandusministeerium suurelt haldusreformi kokku. Neli viimast riigihaldusministrit deklareerisid kaunis üksmeelselt, et ära on tehtud Eestile vajalik reform ja kokkuvõttes läks kõik hästi.

Meenutuseks olgu öeldud, et haldusreformiga jäi Eesti 213 omavalitsusüksusest järele 79. Tervelt 10 valda jagunes kahe või enama omavalitsuse vahel. Vaid 28 omavalitsuse piirid ei muutunud.

Haldusreformiga jäid maakondadest endistesse piiridesse üksnes Viljandimaa ja saared. Ülejäänud kas ampsasid naabrilt tüki või andsid ära. Järvamaagi kosus. Tartumaa ja Jõgevamaa nii loovutasid maad kui ka võtsid teisest otsast tagasi.

Statistikaameti andmetel kaotas Läänemaa suisa 17 ja Põlvamaa üheksa protsenti elanikkonnast. Seevastu Võrumaa kasvatas elanike arvu kaheksa protsenti.

Mitu maanurka kasutas haldusreformi ära, et nõukogude ajal sassi löödud ajaloolisi sidemeid taastada.

Nii naasis Järvamaa rüppe Käru vald, mida viimase saja aasta jooksul on loksutatud tervenisti või ositi Pärnumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Raplamaa vahel.

Ajaloos pole midagi tavatut, et piirialadel nihutatakse tulpi, nagu Oru Pearu ja Mäe Andres oma kraavipervel maa ja võimu nimel jagelesid.

Näiteks Euroopa Liidu parlamendi tööpaik Strasbourg on viimase 500 aasta jooksul käinud sakslaste ja prantslaste vahel korduvalt käest kätte.

Järva vald võiks ohverdada tükikese tingimusel, et Järva maakond sellest kasvaks.

Samavõrd on Narva linna viimasel aastatuhandel himustanud venelased ja valitsenud nii taanlased kui ka rootslased ning tsaariajal ja sajanditagustes revolutsioonides käinud küll Eestimaa ja Peterburi kubermangu vahet.

Alles eelmisel nädalal pealkirjastas Postimees juhtkirja loosungiga «Narva on Eesti linn».
Eks kolinud president Kaljulaid oma residentsiga neljaks nädalaks Narva selleks, et kohaloluga veel aastakümneid pärast Eesti iseseisvuse taastamist ilma veenda: linn on meie.

Isegi minu kodukoht praeguse Esna servas on külast külla seigelnud: 1980ndatel tõmmati külapiir teisele poole maja ja nii elasin mitu tublit aastat Öötla külas. Ega passis vahetunud sissekirjutus tegelikus elus midagi muutnud.

Tagantjärele mõeldes oli kummaline, et nõukogude ajal korrigeeriti küla piire omaaegse Öötla mõisa maade järgi.

Kulgeb ju tõesti looduses praegugi tuvastatav Esna ja Öötla mõisa valduste piiri tähistav kiviaed minu kodu ja Esna vahelt.

Teises Järvamaa servas on nii Eesti Vabariigi kui ka nõukogude ajal lükata-tõmmata olnud põlise Järvamaa Ambla kihelkonna piirides tegutsenud omavalitsused.

Napilt aasta linnaõigusi maitsnud Tapa tahtis Järvamaalt Virumaale putkata juba 1927. aastal, kuid valitsus lükkas toona ettepaneku tagasi.

Stalini ajal moodustatud Tapa rajoon kuulus Tallinna oblastisse, kuid naasis 1962. aastal kaheks aastaks Paide rajooni alla, enne kui Rakvere külge liideti.

2005. aastal pani Tapa leivad ühte kappi Lehtse vallaga. Selleaegne vabariigi valitsus kaalus, kummasse maakonda liitvald jääb, kuid Lääne-Virumaal oli toona käpp Toompeal sügavamini sees ja nii tuli Järvamaal mõru pill alla neelata.

2017. aasta haldusreformiga nihkus Tapa piir Tamsaluni ehk suurem osa Ambla kihelkonnast oli liitunud ühte omavalitsusse.

Järvamaale asuvasse Järva valda on jäänud veel kihelkonnakeskus ja lõunaosa, Harjumaale kuulub Aegviidu kant ja Kõrvemaa metsi.

17. juulil Järva vallavolikogule Ambla ja Käravete kandi 492 inimese allkirjaga esitatud ettepanek anda nende külad üle Tapa vallale tõendab, et erinevalt ministrite deklaratsioonist on Eestis piirkondi, kus ei usuta, et haldusreform läks hästi.

Sealsete inimeste püsiv soov Tapale kihelkonnapõhise omavalitsuse rüppe minna on tugev ja tugevneb.

Muide, veelgi suurema kirega käärib Jõgeva valla Peipsi-poolsetes külades, kes nõuavad enda liitmist Mustvee vallaga.

Nagu minu kodukandi külade mullu maha tõmmatud, kuid tuha all hõõguv soov olla Järva valla asemel Paide linna osa, nii on ka arusaadav, et Ambla kihelkonna inimesi kisub ajaloolistel ja ka praktilistel logistilistel põhjustel Tapa poole. Selle mõistmiseks piisab korra kaardile vaatamisest.
Järva vallavalitsus ligi 500 inimese ettepanekut ei toetanud. Üsna tõenäoliselt ei tee seda ka Järva vallavolikogu.

Põhjuse leiab kasvõi seitsme Järva vallaks liitunud omavalitsuse ühinemislepingust.
'
Paljudele järvalastele oli 2005. aastal Lehtse valla äraandmine trauma, mida teist korda on raske alla neelata. Sestap pole küsimus üksnes poole tuhande inimese soovis, vaid vastuseisu sügavam põhjus peitub mures Järvamaa terviklikkuse pärast.

Kui Tapa valla ja Ambla kihelkonna muude paikade tõmme on nii tugev ja soov üheks saada vastastikune, siis ehk tasuks olla kaval ja otsida kompromisse, selle asemel et allkirju koguda ja tuima järjekindlusega minna laskmist nõutada, ette teades, et see läbi ei lähe.

Äri ja poliitikat aetakse põhimõttel vorst vorsti vastu. Kui tõsta lauale plaan, mille järgi Ambla kihelkonna Järva valda kuuluvad külad antakse üle Tapa vallale, siis vastutasuks võiks Tapa vald naasta Järva maakonna rüppe.

Minu arust oleks see väärikas ajalugu ja juuri väärtustav kompromiss, kui arvestada, et maakonnad on pärast haldusreformi muutunud rohkem kultuurilisteks nähtusteks.

Kui virulased hakkavad rahulolematult põrisema, siis neil soovitan ma suunata energia Virumaade taasühendamisele – haldusreformiga sai Aseri kaudu sammuke selles suunas juba mindud.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6247614/uhel-tingimusel-voiks-ju-lasta-amblal-minna

Mis saab tulevikus tööst?

Teadjamehed kuulutavad, et aastaks 2030 on kaks kolmandikku praegustest töökohtadest asendunud uutega. Millistega täpsemalt, selle üle ühiskonnateadlased alles vaidlevad.

Äsjasel arvamusfestivalil keskendus hulk aruteluteemasid töö mõiste ja iseloomu muutumisele. Ühes ollakse kindlad: automatiseeritakse kõik rutiinid, mida annab infotehnoloogia abil veel teha.

Samasugusel üksmeelel ollakse inimese taandumisel andmete kogumisest ja töötlemisest, masinad teevad seda põhjalikumalt, kiiremini ja täpsemini. Pole ka ime: minu taskus olev nutitelefon on sama võimekas, kui oli kogu USA kosmoseagentuuri NASA arvutipark minu sünni ajal, 1969. aastal.

Meil on e-riik, e-valitsus, e-pank ning tehnoloogiarevolutsioon ei paista peatuvat enne, kui tehisintellekt on arenenud nii kaugele, et vabastada inimene tööst ja eksistentsiaalsete probleemide lahendamisest, jättes inimkonnale vabaduse nautida elu ja olemist.

XVIII sajandi tööstusrevolutsioon ajas XIX sajandi alguseks Inglismaa kangrud mässama ja ketrusmasinaid lõhkuma. Masinapurustajad joonistasid tuleviku tarbeks välja ohukohad, milliste sotsiaalsete pingetega tuleb silmitsi seista kiirelt arenevatel ühiskondadel, kus tehnoloogilised hüpped muudavad järsult sotsiaalseid struktuure ja olukorda tööhõiveturul.

Viimaste aastasadade vältel on paljude uuendustele jalgu jäänud ametite esindajad pidanud tunnistama uute tehnoloogiate ülimuslikkust ning automatiseerimise tõttu seisnud silmitsi uue ameti õppimisega.

Tehnoloogia võidukäik vabastab tööst ja jätab rohkem aega hobidele.

Küsimus on muutuste kiiruses, millega uued leiutised said laiadele massidele kättesaadavaks ja enesestmõistetavaks.

Kristjan Port kirjutas eelmisel aastal teadusportaalis Novaator, et 1876. aastal leiutatud telefonil kulus ligi sada aastat saamaks kõigile soovijatele kättesaadavaks sidevahendiks.

Nõudepesumasinal kulus tootmisse minekust 80 aastat, et muutuda koduköökides argipäevaseks abiliseks. Internetil läks esimesest kommertsvõrgust üleilmse levikuni jõudmiseks kümmekond aastat. Tahvelarvutist sai laiatarbekaup viie ja nutitelefonist vaid paari aastaga.

Paratamatult tekib küsimus, kui kiirelt uued seadmed ja tehnoloogiad saavad tulevikus maailma vallutada ning kas ühiskonnad ja nende üksikliikmed on võimelised edaspidi elu muutvate protsessidega kohanema ning oma eluea vältel hakkama saama muutustega mitu korda järjest.

Suurenev konkurents sunnib ettevõtjaid muutuma. Reageerimata jätmine võrdub olelusvõitluses väljasuremisega. 2008. aasta majanduskriis näitas kätte suuna, kuidas inimesi tehnoloogiatega asendades töötajate hulk ja palgakulu vähenevad ning majandusnäitajad paranevad.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvõttel loodud Eesti infoühiskonna arengukavaga on meie maa võtnud sihiks olla info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuselt riigi arengumootor kõigis majandusharudes ja ühiskondlikel aladel. Eesti ambitsioonid on suured ja soov selles vallas silma paista veelgi suurem.

Arvutite ajudes podisevad andmekogud teavad täpselt iga kliendi ostukäitumist ja oskavad teha talle pakkumisi, millest on võimatu nutikassa ees seistes keelduda.

Moodsaimad digitehnoloogiad – riistvara, tarkvara ning nende käsutuses olevad üüratud ja aina kasvavad andmebaasid on suutelised diagnoosima haigusi arstidest täpsemini.

Isesõitvaid nutikaid busse, mis liiguvad roolikeeraja abita, on Eesti teedel juba katsetatud. Üht prototüüpi esitleti arvamusfestivalil ja selliste igapäevane kasutuselevõtt on aja küsimus.

Bussijuhtide tume tulevik on vaid üks näide paljudest, kuidas masinad tänapäeval üha enam eri valdkondades mõjutavad tööturgu.

2016. aastal ilmunud raamatus «The Second Machine Age: Work, Progress, and Prosperity in a Time of Brilliant Technologies» ütlevad autorid Andrew McAfee ja Erik Brynjolfsson, et tänapäevased infotehnoloogial põhinevad masinad on hakanud rutiinsete tööde ülevõtmise ja automatiseerimise asemel aina rohkem inimeste eest järjest nutikamaid ülesandeid lahendama ja inimese aitamise asemel teda asendama.

Kaldun arvama, et inimeste kohanemisvõimel on piir, mida me tänapäevastes tehnoloogilistes muutustes oleme peagi saavutamas. On ilmne, et nii nagu inimesed vajasid pikemat kohanemisaega esimesel masinaajastul, nii vajatakse seda ka nüüd.

Julgen inimkonna absoluutses tööst võõrandumises kahelda, sest arenegu inimühiskond kui tormiliselt, ikka säilivad manuaalseid või spetsiifilisi oskusi nõudvad tööd, mida pole võimalik automatiseerida. Keegi peab masinatele andma korraldusi ja süsteeme hooldama.

Ma pole kindel, et hästi organiseeritud ja vahenditega kindlustatud aja tapmine tsivilisatsiooni arengu lõppeesmärgina on päris see, mida ligimesed meie ümber soovivad.

Kahtlen, kas suur osa inimkonnast lepib masinate nende asemel tehtava töö eest kodanikupalka saades asendustegevuste viljelemisega, aga mul pole voli kõnelda ühiskonna või kogu inimkonna nimel.

Meenutades vanasõna «Töö tegi ahvist inimese», ei saa välistada, et tööst kui evolutsioonis eelist andvast privileegist loobumine viib inimkonna paradiisi asemel kiire allakäiguni või kihistumiseni, kus privilegeeritud osa tehnilise taibuga ühiskonnast suudab tehisintellekti juhtida ja uusi tehnoloogiaid ka edaspidi välja töötada.

Veelgi hullem, kui meie endi loodud ja inimesest kõrgema intellektiga masinad saavutavad ühel hetkel sellise ratsionaalsuse, kus tõdevad, et tehismaailm on veelgi täiuslikum ilma inimeseta.

Äsjane mõttekäik võib olla ulmeromaanide aines, kuid märgin, et juba praegu ei oska inimene tänavalt parandada kodumasinaid ega orienteeruda auto kapoti all.

Abitu inimene ilmselt ei ole õnnelik, ta ei tunne ennast olukorra peremehe ja protsesside juhtijana, vaid targema tehnoloogia poolt ajas ja ruumis nihutatava ühikuna.

Kui varem juurdusid tehnoloogilised uuendused mitme inimpõlve jooksul, siis tänapäeval tuleb uuesti kohaneda iga mõne aasta järel. Mida arenenumad on tehnoloogiad, seda suuremad on turvariskid.

Praegusaja ühiskonnad on muutunud manipuleeritavaks ja seeläbi haavatavaks, kuna suur osa ühiskonna ja üksikindiviidi ladusast toimimisest sõltub keerulistest tehnilistest süsteemidest ning käeline võimekus ilma infotehnoloogilise toeta hakkama saamiseks kahaneb.

Ennustan, et aina kiirust koguva tempo juures tabab inimkonda tehnoloogiline ülekuumenemine või üleväsimus, kus iga paari aasta tagant ei suudeta infotehnoloogia hiidude uute tehnoloogiliste arendustega enne eelmise põlvkonna elukaare ammendumist lühisesse sattumata kohaneda.

Ühiskonna kinnijooksmise vältimiseks ja kohanemisvõime laadimiseks on tarvis teha inimfüsioloogiat arvestavaid hingetõmbepause.

Inimkonna tulevikuväljavaadete sõltuvusse panek füüsilise maailma olemasolu jätkuvalt eirates on pigem fataalne risk tsivilisatsioonile kui võimalus kindlustada tulevastele põlvkondadele muretu elu.

https://jarvateataja.postimees.ee/6108778/mis-saab-tulevikus-toost

Kiletiivaliste ja kahejalgsete tsivilisatsiooni armutu kokkupõrge

Nad kaaperdavad nahaalselt kodusel terrassil su jäätisekokteili. Tänavakohvikus löövad hambad su praadi enne, kui sa ise kahvli jõuad kätte võtta. Häda sulle, kui kambale vastu astud või jalgu jääd.

Nende peale pole abi politseisse kaebamisest ega naabrivalvest, kui nad kutsumata su kodus end sisse seavad. Võitja õigusega kahmavad nad endale kõike ahvatleva, hea ja paremana tunduva.

Ajal, kui kaitseväe erioperatsioonide ülem pani meedia kihama ütlusega, et vaenlane võib kahe päevaga Tallinna jõuda, aga leiab siin ka otsa, oli randades lesiv Eesti ilma ühegi püssilasuta langenud ning NATO viies paragrahv on sissetungijate vastu võimetu.

Aina raskem on leida inimest, kes pole sel suvel terroriseerivatelt herilastelt surakat saanud. Lapsed ei julge nina õue pista, sest mesimummid tulevad kallale ja teevad sutsu. Seleta neile kogu aeg, et mesilased ja herilased on kaks eri asja.

Herilased kipuvad tänavu vägisi võimust võtma.

Aplad sindrid valitsevad õues ja tikuvad tuppa. Nädalavahetusel Narva kindluse restorani jahedate müüride vilus einestada olnuks päris mõnus, kui igas lauas poleks paari inimese kõrvale trüginud vähemalt kümnepealist herilaste gängi.

Tavalisel suvel äratab pesaehituseks aknaraamilt kõdupuitu ragistav üksik putukas sind alles millalgi kesksuvel ning nende ülbeid rüüsteretki on vaja üle elada paar augustilõpunädalat või törts vananaistesuve otsa.

Kliima üleilmne soojenemine on looduse tasakaalu nihutamas tundmatusse ka meie turvalisena tunduval laiuskraadil. Lepa­triinude tungimine suvitusrandadesse oli herilaste invasiooni süütu eelmäng.

Tänavune erakordselt varajane ja kuum suvi on pannud sõjakad kiletiivalised mühinal paljunema tavapärasest kuu-poolteist varem.

Meil oli tänavu kirsisaak üsna hea, aga korjata vilju ei saanud. Mitte selle pärast, et maias linnuparv ette oleks jõudnud nagu tavaliselt. Sajad ja sajad herilased kuulutasid puu oma territooriumiks ja on võrast isegi linnud välja söönud. Kooselu klapib neil vaid admirali liblikatega.

Alalhoidlik inimene sel suvel õunapuude ja marjapõõsaste juurde päevavalges nina ei pista.
Piiblilugusid meenutades oleks nagu needus meie maale langenud. Ergav kõrbepäike kõrvetab vilja põldudel, aplad putukad pistavad nahka puuviljad ja marjad. Mis järgmiseks?

Ega herilased inimese peale geneetilist vimma kanna. Kahejalgsed pole herilaste saakloomad. Oleme neile äbarikud naabrid, keda paari mürgihammustusega toidulauast kiljudes pagema panna ja eluruumides koomale võtma sundida.

Tänavu on herilastel pered suured, toitu kõigile ei jätku ning sellest kahejalgsete ja kiletiivaliste tsivilisatsioonide armutu kokkupõrge.

Lehed kirjutasid just, et nii Viljandi pärimusmuusika festivalil kui ka Võsu rannafestivalil oli meedikute põhitöö herilaste käest hammustada saanud inimesi turgutada.

Mõne nädala eest vahendas meedia uudist, kuis Saksamaal herilased hekipügamisega nende pesa tahtmatult vigastanud papi surnuks puresid. Nii et asi on tõsine. Neli protsenti inimesi olla herilasemürgi vastu allergilised ja hilinenud abi korral võivad tagajärjed olla väga kurvad.

Ise olen viimase kuu jooksul kümmekond laksu saanud. Õnneks on valu ja paistetus päevaga taandunud.

Oma viga, et ei jõua kogu aeg oma ümbrust 360 kraadi jälgida. Arvad, et rehmad niiskelt turjalt parmu eemale, aga seekord oli hoopis higipiiska kaevuna kasutav herilane, kes võtab vehkimist vastulööki noriva rünnakuna.

Teinekord kõnnin krõbedal murul liiga hoogsa sammuga või teen lõunalauas liiga järsu liigutuse. Pole vaja rapsida.

Õigupoolest on parmud ja pimedad kärbsed sel suvel taandunud tühiste tüütajate rolli. Sääski ei mäleta üldse, millal viimati sai kohatud. Nende paljunemiseks vajalikud veesilmad on ammu aurustunud ja lompe pole ju olnudki.

Korra laksas herilane mulle ka asja eest. Kahe nädala eest avastasime maal paar tundi enne lapse sünnipäevapeo algust koduselt mänguplatsilt kurjakuulutavalt sumiseva pesa, mida valvav armee oleks kümmekonna lapse olemise tunni-paari pärast kindlasti valusaks teinud.

Kiirelt poeretkelt putukamürki täis aerosooli ballooniga relvastatuna naastes pidasin maha seina vahele varjunud kindlusega võiduka lahingu, kuni üks pesavalvur mu ära karistas.

Ehk suudab keegi röövvallutajad organiseeritult lõa otsa võtta ja Eesti SKP hüvanguks tööle panna? Kus nüüd on meie paljukiidetud start-up`id, innovatsioon ja kohanemisvõimelised tehnoloogiad?

Samal ajal kui Tartust Tabivereni inimesed võitlevad tselluloositehase vastu, jahvatavad herilased pesi ehitades oma lõugade vahelt läbi tonnide viisi puitu tselluloosipallideks.

Tasuta tööjõud ja jõude tooraine paberivabrikutele, mis ei sea ohtu Emajõe tervist ega ülikoolilinna vaimsust. Selge raiskamine ju!

Ent messiast ei paista. Paari päeva eest otsustasin, et mina omal maal alla ei anna ega peitu ei poe. Tootsin internetist inspiratsiooni ammutades plastpudelitest kümmekond lõksu.

Kahjuks on nende tootlus väiksem emaherilase võimest uusi sõdalasi juurde muneda ning sel suvel jääb see relvasüsteem jänni.

Maalt põgeneda ma aga ei kavatse. Seega tuleb vastast pigistada kõige hellemast kohast. Olen mõne pesa asukoha välja peilinud ning isalt päritud vana talutarkusega kiirelt ja tõhusalt likvideerinud.

Ma pole kade ja jagan nippi. Tuleb oodata pimedani, kui pesakond on oma kindlusse taandunud, pahtlilabidaga pesa lahti lükata ja keeva vee ämbrisse kukutada. Kiire ja tõhus.

Andku rannapuhkuse nautijad mulle andeks, aga optimistina usun, et meie laiuskraadidel lõputuna tunduv suvi saab ükskord siiski läbi ja saabuv talv tuleb sama tõhus kui fritsude vastu 1941. aasta detsembris Moskva all.

Tsiteerides Heinz Valgu igihaljast sõjahüüdu: «Ükskord me võidame niikuinii!»