Blokkpost Reopalu sillal

Eelmise nädala ETV Foorumi saates küsitletud pea pooletuhandest inimestest 74,1 % pelgas, et Eestit ähvardab Ida poolt sõjaline oht.

Maailmas kinnistub üha enam arvamus, et Putini Venemaa ambitsiooniks on taastada kontroll endise NSVLi territooriumi üle. Nagu näitab Venemaa tegevus Ida-Ukrainas ei ole neil kiiret otese sõjalise sekkumisega, vaid tegeletakse selleks soodsama pinnase loomisega. Diversantide abil ja kohalike kaasajooksikute toel halvatakse riigiorganite toimimist ning tekitatakse võimalikult palju segadust.

Venemaa külvab mõnuga ärevust ka lähiriikides. Riigiduuma asespiiker tegi Poolale, Rumeeniale ja Ungarile kirjalikku ettepaneku Ukraina territorium omavahel tükeldada. Moldova Dnestri-äärne kant tõi Kalevi alt välja Venemaaga liitumise teema. Soome naabruses formeeritakse uusi väeosasi, mis on kohandatud Põhjala karnidele tingimustele.

Venemaal küsitakse milleks on Kasahstanile vaja põhjapoolsed venelastega asustatud oblasteid? Leedust tuli teateid, kuidas Venemaa üritab suurendada kontrolli kohalike meediaväljaannete üle. Lätis uurib Idanaaber sotsioloogiliste küsitluste varjus piiriäärsete, valdavalt venekeelse elanikkonnaga, piirkondade meelsust.

Eesti puhul on ühtäkki aktuaalseks saanud küsida kuidas käitub Ida-Virumaa. Pronksiöö-aegsed rahutuste korraldajad on pilti ujunud Vene meedias ja Tallinnas meeleavaldusi õhutades.

Kõikide nende tegevuste esmane siht on tekitada hirmu ja ebakindlust. Idanaaber on valmis soodsa pinnase tekkides õli veelgi tulle valama ja õhutama kohapealseid rahvustevahelisi konflikte, et oleks kelle kaitsmisega ähvardada.

Ida-Virumaa ja Tallinn said oma ristsed pronksiööde aegu. Palju muukeelseid elanikke on ka Tapal, Maardus, Keilas ja Paldiskis. Samas on neis paigus Eesti sõjavägi lähedal ja küllap politseistruktuuride silmgi valvsam ning provotseerimisvõimalused piiratumad.

Nii ei ole imestada, kui tüli võib lahvatada rahulikus provintsis, kus midagi erilist ei oodata. Kui Venemaa Ida-Ukraina suuremates linnades takerdus, suunati siht väiksematele linnadele ja asulatele, kus paarikümnel rohelisel mehikesel oli valitsusasutuste hõivamisest lihtsamgi infosõjaks efektseid teleuudiseid toota.

Esimene hüüatus on, et Järvamaal pole sellised asjad võimalikud. Ent kaua võtab aega blokkposti püstitamine Mündi, Sillaotsa ja Reopallu sillale, et sulgeda Paide linn? Venemaalt leiab piisavalt head eesti ja vene keelt kõnelevaid impeeriumimeelseid tüüpe, kellega happeningi korraldada. Ja meil on maavalitsuse majas telestuudio, mida hõivata ja kasutada maailmale „tõese info“ edastamiseks.

Näitamaks, kui lihtne on kulutuli valla päästa, meenutan oma kooliaega.

Ühel 1985. aasta suvelõpu õhtul kõnetasid kaks võõrast tüüpi Paides Põllu ja Aiavilja tänava nurgal minu mõned aastad nooremat koolivenda mahlakas vene keeles, mida koolitunnis ei õpetata. Kaagid tõlkisid kohe oma jutu rusikate ja jalahoopidega kehakeelde. Spordipoisina pääses koolivend lööke tõrjudes hullemast ja andis jalgadele valu. Kuid hinge jäi ülekohus kripeldama.

Järgnevate päevade esmalt rahumeelsest katsest rünnaku põhjusest selgust saada läks veerema lumepall, mille tulemusena lepiti kokku ülelinnaline arveteklaarimine. Pooled määras rahvus ja nii olid mitmedki sõbrad erinevatel vaenupooltel üksnes põhjusel, et veri on paksem, kui omasid pekstakse.

Vähemasti eestlased valmistusid Kentucky lõvidena lahinguks põhjalikult – teritati suusakeppe, varuti jalgrattakette ja meisterdati muid külmrelvi. Kokkulepitud hetkel olid praegusel Paide Gümnaasiumi staadionil vastakuti poolsada eestlast ja paarkümmend venekeelset teismelist. Viimastele oli isegi Tapalt tulnud abiväge.

Verise kokkupõrke hoidsid ära huilates kohale kihutanud miilitsaautod. Vaenupooled pagesid staadionilt nagu õhku ehmatatud varblaseparv, et mööda aedu ja nurgadaguseid koju hiilida.

Parlamentäärid said uuesti kokku ja korduskohtumine määrati mõned päevad hiljem Lembitu parki. Sedapuhku oli pargis miilitsaid vahest rohkemgi kui puid. Ja kui uue kooliaasta esimestel päevadel hakkasid poisid miilitsast ülekuulamiskutseid saama, siis rohkem katseid madinaid pidada ei tehtud.

2007. aastal otsustas Paide linnavalitsus Venemaa kodusõjaaegse punakomandöri Johannes Raudmetsa monumendi Lembitu pargist ajaloomuuseumisse saata. Toonane abilinnapea Kaido Ivask võttis töö käsile omaaegse armee- ja sõjalaevastiku aastapäeva hakul, paar kuud enne pronksiöid.

Korpusekomandör Johannese lähetamine.

Pool tundi peale kraana saabumist, nii hommikul kella 8 paiku helistas mulle kui linnavalitsuse avalike suhete nõunikule Tallinnast vene PBK telekanali korrespondent hingeldades: „Meile helistati Moskvast ja öeldi, et teil on seal jama lahti!“

See näitab, et ka meie vaiksel Järvamaal hoitakse süstemaatiliselt silma peal. Kuis teisiti märganuks kellegi valvas silm Paides nii operatiivselt fashismi ilmingut, et teatada sellest „kuhu vaja“? Jääb üksnes imestada kiirust, millega sõnum Moskva organitest ajakirjaniku küsimusena tagasi põrgatati.

Ma ei soovi külvata paanikat. Ent meil tasub oma tegudele ja väljaütlemistele rohkem tähelepanu pöörata, et tühjast ei tuleks jama. Samuti loodan väga, et sisejulgeoleku eest vastutavad struktuurid ei jätaks kahe silma vahele ka unisemana tunduvaid kante. Halba üllatust pole kellelegi vaja.

Maavanem kui armeeta operetikindral

Värskelt riigitüüri juurde saanud sotsid hellitavad Väätsa vallavanem Lauri Läänemetsa suu läbi nädalataguses Järva Teatajas pakutud ideed, et eelolevate riigikogu valimiste järel on poliitiline maastik küps riigireformi algatamiseks koos maakondliku omavalitsustasandi taastamisega ja rahvas saaks taas maavanema valida.

Maavanema praegune ülesanne on vabariigi valitsuse seadusest tulenevalt tagada maakonna tasakaalustatud areng, olla omavalitsuste järelvalvajaks, riigi esindajaks ja riigiasutuste töö koordinaatoriks. Institutsioonil puudub reaalne võim ja vahendid maakonna arengusuundade määramisel.

Riik ootab oma kubernerilt Toompealt lähtuva poliitika kohalikele selgeks tegemist. Omavalitsused eeldavad vanade mälestuste najal jällegi, et maavanem aitab kaitsta pealinnas kohalikke huve. Mõlemat ootust korraga täita pole võimalik.

Olukorras, kus tulevikuvõtmes rääkides võiks Järvamaal olla üks-kaks omavalitsust, on maavanema rolli muutumas veelgi hägusemaks ja arutelu tulevikuperspektiivi osas kindlasti tervitatav.

Iseenesest pole sotside idees midagi uut. Muistsetel Lembitu aegadel oli maavanem kogukonna toel kohalik juht, ülik, kui soovite kuningas. Eesti vabariigi sündides loodi sajandi eest rahvusromantilise nimega maavanema ametikoht, mis esmalt oli valitav, kuid 30ndatel aastatel maakonnaomavalitsused likvideeriti ja maavanematest said keskvõimu esindajad.

Sama kordus Eesti iseseisvuse taastamisel. 25 aastat tagasi asendati täitevkomiteed maavalitsustega ning maavanema kui maakonna sisulise juhi ja vaimse liidri valis kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev volikogu. 90.ndatel taandati maakonna juhi staatus riigi poolt määratavaks kuberneriks, ehk kindraliks, kellelt oli võetud tema armee.

Meenutame, et maavanemast kui maakonna tasakaalustatud arengu eest vastutavast ametnikust polnud erilist abi, kui jäime ilma tükist naabermaakonnaga liitunud põlisest Järvamaast või kui riigiasutused kukkusid sulgema maakondlikke kontoreid ja nelja regionaalseid tõmbekeskusi looma.

Esimene kaasaegne Järva maavanem Arvo Sarapuu, sai olla järvamaalaste mandaadiga valitud kohalik juht, kui sama tiitliga riigi esindaja maakonnas. 1998. aastal konkureeris maavanema kohale kaks inimest. Tulises konkurentsis sai kaalukeeleks maakonna omavalitsusjuhtide hääletus, kes eelistasid ühte endi seast ehk toonast Türi linnapead Theo Aasat.

Hiljem on koalitsioonierakonnad Toompea kuluaarides maavanema kohad eelnevalt ära jaganud. Üllar Vahtramäe. kui Tiina Oraste kandidaadi toomine Järvamaa omavalitsusliidu ette kooskõlastuseks oli juba formaalsus.

Praegu ametisolevatest 15st maavanematest kuulub 14 reformierakonda või IRLi. Parteitu on paberite järgi vaid üks maavanem. Nii on paratamatult maavanemale külge kleepunud silt poliitilisest seltsielu tegelasest, kelle roll on parandada maakonnas koduerakonna positsioone ja valimistel olla häältemagnet.

Maavanema koht, kui hüppelaud riigikogusse kinnistus erakonna kontorite jaoks 2003. aastal, kui 15 maavanemast kandideeris parlamenti kaheksa, neist kuus edukalt. Seitsmes sai põgusalt olla asendusliige.

Sealt edasi on vaid üksikud maavanemad üle Eesti  pääsenud parteipiletist või kohustusest kandideerida valimistel oma erakonna eest. Nii on lootus, et Järvamaa saab endale lähitulevikus erakondadeülese kodumaakonna patrioodist maavanema, on üsna sinisilmne.

Sügisel saab otsa praeguse Järva maavanema ametiaeg. Viimastel aastatel on kuluaarides Reformierakonna Järvamaa juhist Kristjan Kõljalast, kui järgmisest maavanemast räägitud palju. Koigi vallavanem Kõljalg on pikalt hoogu võtnud, et murda riigikogusse ning maavanema positsioon oleks abiks, kuigi praegune Järvamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimehe koht pole teps kehvem hüppelaud.

Et reformierakonna käes on maavanema kohti piisavalt, on sotsidel praeguse riigivalitsemise tava juures täielik õigus nõutada Järva maavanema koht endale. Oleks tore, kui kandidaate kaalutaks hoolikalt ja erakondlike eesmärkide kõrval ei unustataks ka Järvamaale lootusekiire andmist.

Kuigi ilmselt järvakate eelistus oleks kohalik inimene, oli meie jaoks veel tundmatu Lauri Läänemetsa nädalatagust Järva Teatajas avaldatud mõtisklust teemal milline peaks olema järgmine Järva maavanem raske võtta kuidagi teisiti potentsiaalse maavanema tutvustusena.

Kui just SDE juhatuse liikme arvamusloo siht polnud anda riigireformi käivitamise ideega ultimaatum värskele koalitsioonipartnerile. Reformirakond on teadupoolest aastaid jäigalt olnud vastu halduskorralduslikele reformidele ja soovimatus sellest lahti öelda võib nõrgestada nende positsioone püsida sadulas ka peale eelolevaid riigikogu valimisi.

Rissttuulest sasitud emotsioonid esilinastuselt

Tulin just CC plazast filmi Risttuules esilinastuselt. Halastamatult tõetruud 82 minutit meie rahva kannatustest ja riigi saatusest läbi ühe lõhki kistud ja porri paisatud Eesti pere traagilise narratiivi. Lugu rullub lahti läbi noore pereema kirjade oma armastatud mehele. Film pilt annab toonase õhustiku ja emotsioonid edasi karmilt ja ülepakutud teatraalsuseta, ilmselt täpselt nii nagu see tegelikkuses olidki.

Küüditamisest on ennegi filme tehtud nagu on filmiloojad varemalt katsetanud mustvalget pilti ja tardunud osalistega filmikeelt. Konkreetse loo puhul suurele linale kuvatud must-valget, hetkesse takerdunud nukrus ja jõuetu valu ei jäta kedagi puudutamata. Ent seda mõistab ilmselt paremini rahvas, kes selle ise ajaloos üle on elanud.

Isad kuklalasuga tapetud, emad Siberis kolhoosiesimehe poolt vägistatud, lapsed karmis kliimas haigustese või nälga surnud... Kas saab olla alistunutel suuremat alandust?
Toonased eurooplased arvasid, et XX sajandil pole selline kurjus ja häving võimalik. Ikkagi tsiviliseeritud maailm! Miks keegi politseid ei kutsunud küsisid nad lihtsameelselt.

Ka täna ahmivad paljud Ukraina sündmuste valguses õhku, et mis mõttes? XXI sajandil ju nii ei tehta!!! Aga see sama kurjus on Idas endiselt alles ja enam sugugi mitte uinununa, arvaku maailm sajandite või milleeniumite vahetumisest mida iganes.

Filmiloojate kiituseks pean mainima, et ekraanil ei märganud ma pea ühtegi tuttavat ega tuntud nägu. Nagu oleks pööningult leidnud hoolikalt peidetud pildialbumi unustusehõlma vajunud nägudega.

Kaamera siuglemine hetkesse tardunud inimeste vahel lõi mulje nagu filmivaataja ise oleks oma keha hüljanud ja omandanud võime vaimuna ruudulauale paigutatud malendite vahel liikuda. Filmi lõpus hõõrusid inimesed pimedas saalis samasuguste, ekraanilt peegelduvate tardunud varjudena silmi, ilmselgelt niiskeid.
Andke filmi loojad andeks, et ma ei tulnud esilinastusele järgnenud vastuvõtule, kuigi tiitritest oma nime tänatute seast leida oli südantsoojendav. Järelikult sai õigel ajal õigele asjale õlg alla pandud. Kuid kinost koos teiste vaikijatega tänavale astudes muretuid ja rõõmsaid inimesi linna õhtusäras vadistamas nähes tekkis tahtmine pisut oma mõtetega kahekesi olla.

Olen nõus, et seda lugu sünnib noortele näidata õppefilmina, et vahest lihtsakoeliselt käsitletud ajalugu saaks mitmekihilisema ja isiklikumat laadi tähenduse. Et mõista, et tänane muretu päev ja vabadus olla ning teha mida hing ihkab, ei pruugi olla iseenesestmõistetav ja igavene.

Kas arvamusfestivali Eesti Mõte jõuab valitsusse?

Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb Eesti elanikond 2040. aastaks 125 000 inimese võrra ja Järvamaale jääb kolmandik praegusest ehk 21 000 inimest. Äratuskell on helisenud: prognoos saab reaalsuseks, kui vanker veereb praegust rada pidi ja me midagi ette ei võta.

Kui mõned aastad tagasi Võrumaa Misso vald kutsus inimesi maale elama, peeti seda avantüristlikuks katseks jõge teistpidi voolama panna. Vald pakkus elamiseks tühjaks jäänud talusid ja abistas uusasukaid sisseseadmisel ja kohanemisel. Misso saavutas soovitu, sest mitte kõik inimesed ei taha elada linnas ja otsivad oma lastele rahulikku ja looduslähedast elukeskkonda.

Õigupoolest saavutas mõne aasta eest ilma suurema meediakärata sarnase tulemuse minu kodukandis Esna, Vodja ja Põhjaka mõisa omandanud Hannes Tammjärv. Esmalt mõisadele eluvaimu sisse puhuma tulnud noored inimesed said julgustust ja tuge jääda peredega paikseks ja elatavad end täna väikeettevõtlusega.

Roosna-Alliku vald sai üle Eesti kuulsaks, kui müüs Viisu külas nagu sooje saiu majatäie kortereid ühe euroga tükist. Aastaid tühjana seisnud maja korda tegemine võtab aega ja raha ning tahet ühiselt pingutada. Skeptikud kahtlevad, kas uutel omanike tuhin niikaua kestab? Vald on neile nõu ja jõuga abis ja usub, et ettevõtmine õnnestub.

Paari nädala eest mõlgutati Türi vallas kas ja kuidas oleks võimalik peresid ning ettevõtlikke inimesi suurtest linnadest Türi valda elama meelitada.

Minu koduvald Kareda, mida mitmed kohalikud omavalitsustegelased on varjamatult nimetanud väikseks ja mõttetuks, on ometi ainsana suutnud selle aasta 2 kuuga ealnikonda kasvatada, samal ajal kui kõik teised omavalitsused on rahvast kaotanud.

Üksikud näited maad taashõivavatest pioneeridest on tõestuseks, et ka suurtest linnadest eemal on elu võimalik ja hullud ideed ja algatused annavad lokaalseid tulemusi. Ent suures plaanis ei suuda nad kahjuks mõjutada üldist väljarännet, kui riik läbimõeldud hoobadega seda ei pidurda. Minejaid on kordades rohkem kui tulijaid.

Eesti kontekstis on Järvamaal ideaalne asukoht, kust igasse riigi nurka on sarnane vahemaa. Suured tootmis- ja logistikaettevõtted kaaluks Järvamaale kanna kinnitamist, kui siin oleks piisavalt potentsiaalseid töötajaid. Inimesed jälle tuleksid siia, kui maakonnas oleks pakkuda piisavalt hästi tasustatud tööd.

Nokk kinni, saba lahti. Tekkinud on surnud ring, kust ettevõtjad, omavalitsused, ammugi inimesed omal jõul läbi ei murra. Üksi haldusreformiga riigis elujärge ei paranda. Tarvis on riiklikult läbimõeldud toetusmeetmeid, mis soodustavad mitte ainult elustiiliettevõtete teket, vaid suurte sadadele inimestele tööd andvate firmade kanna kinnitamist.

Paidesse mullusele arvamusfestivalile söendasid Eesti Mõtte üle arutlema tulla üksnes kaks erakonna esimeest. Sotse juhtiv paidekas Sven Mikser nimetas toona massilist väljarännet ning külade tühjenemist suureks probleemiks, millele vastu seismine peab saama prioriteediks.

IRLi esimees Urmas Reinsalu, keda Marju Lauristin on tabavalt nimetanud nooreks inimeseks, kes räägib nagu Ivan Orav, maadles Mikserile vastu arvudega, mis seda teemat võimalikult tühisena näitaksid. Selle valguses tahan täna küsida lahkuvalt kaitsemisitrilt: ”Mis kasu on Eestile kaitsevõimele 44 tanki soetamisest, kui tankistid Soomes või Norras traktoristidena töötavad?”

Kas Toompea poliitikud uues võimukoalitsioonis on lõpuks valmis tunnistama, et haritud ja tööealiste inimeste pidurdamatu väljavool riigist ei ole mitte edulugu, vaid Eesti riigi tragöödia, et mitte öelda suurem oht riigi püsimisele kui ettearvamatu naaber?

Mitmed targad pead on hoiatavalt lohutanud, et Eesti maad on nii head, et kui me ise ei taha seda asustada, siis vaevalt need tühjaks jäävad. Iseasi, kas me enam siis eesti keelt kuuleme.

Neil päevil võtab Reformierakonnast ja sotsidest moodustuv uus valitsus üle riigi juhtimise. Peaministrikohast loobunud Siim Kallas soovis uude koalitsiooni arvamusfestivali vaimu, mida lubatakse ka ilma temata edasi kanda.

Nii nagu inimesed lähevad ära paremat elu otsides, tulevad nad Eestisse tagasi siis, kui siin on tööd ja väärilist palka. Jutt meie kaunist loodusest, värskest õhust ja turvalisest keskkonnast ei maksa seni midagi.

Olen tüdinud riigi kõige kõrgemal tasemel lausutud jõuetust vabandusest, et tühja sellest, et tuhanded inimesed otsutavad lahkuda, ehk tulevad nad kunagi tagasi. Tänase mõtteviisi jätkudes ei nad tule. Minekut on kaalutud pikalt ja kibedusega ning alles võõrsil kogetakse, mis tähendab ühiskonna hoolivus ja elamisväärne elu.

Riigil, omavalitsustel ja ettevõtjatel koos ühiskonnaga on vaja aktiivselt otsida sisulisi lahendusi ja meetmeid. Täna peaminisriks vannutatud Taavi Rõivas ütles, et riigi edu peab jõudma iga kodanikuni. See annab lootust, et eelarvetasakaalu kummardav statistilise heaolu valitsus asendub sotsiaalselt sidusa valitsusega. Ilma irooniata.

Venemaa unistab globaalsest Slaavi impeeriumist

Krimmis kulmineeruvad sündmused ei ole otsustava tähtsusega üksnes Ukraina riigi püsimise seisukohalt, vaid on kujunenud kristliku taustaga Lääne ja Ida mõtteviisi globaalseks jõukatsumiseks.

Kaude võib Ukrainas möödunud aasta lõpus tuure kogunud ja veebruaris lahvatanud Lääne ja Ida konflikti juuri otsida 1600 aasta tagant, kui Rooma impeerium lagunes kaheks. (Lääne-)Rooma keisririigi pärand pani aluse tänasele euroopalikule mõtteviisile ja väärtustele, millele tugineb Euroopa Liit, USA, Kanada ja Austraalia.

Seevastu Ida-Rooma ehk Bütsantsi keisririik, mis püsis kristliku ja peale suruva islmaistliku maailma piiril kuni XV sajandini, väärtustas diplomaatias jäika joont, mille tööriistadeks oli salakavalus, sõnamurdlikus, naabrite omavahel tülli ajamine ning oma hiilguse ja mõjuvõimu demonstreerimine.

Üle tuhande aasta tagasi jõudis Bütsantsi keisririigist Venemaale ortodoksne ristiusk ja koos sellega riigi valitsemise kultuur, mille järjepidevust on rõhutanud paljud Vene juhtid läbi aegade tänapäevani.

Üsna selgepiirilisemalt joonistub välja Venemaa praegune siht likvideerida XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof ehk taastada impeerium oma hiilgeaegade piirides ning nihutada oma mõjuvõimu piire võimalikult kaugele. Kui ei saa heaga, ehk endisi liiduvabariike esmalt SRÜsse ja seeläbi ühtsesse Euraasia tolliliitu kaasates, siis proovitakse eesmärk saavutada jõuga.

Praegu kasutatakse Venemaa laienemise ettekäändeks vene rahvusest inimeste õiguste kaitsmist väljaspool riigi piire. Juba on sellesse retoorikasse lisandumas vene keelt rääkivad inimeste kaitsmine. Silmas ei peeta üksnes lähemaid hõimurahvad, vaid kõik keelt valdavad inimesed sõltumata rahvusest.

Kaugel pole aeg, kus Venemaa võtab endale õigus rääkida kõigi etniliste slaavlaste nimel Balkanist Kesk-Euroopani. Eks kaitset vajavad 5 miljonit venelast Saksamaal, miks mitte ka miljonid teisel pool ookeani. Asjaosaliste endi käest muidugi seda ei küsita.

Asjata ei võrrelda Putinit Hitleriga. Venemaa praegusest käitumisest kumab sajandivanune rassiteooria, kus aarialased on asendunud slaavlastega, kel on väljavalitud rahvana õigus püss käes sekkuda kuhu iganes, valitseda kui mitte maailma, siis esialgu Euroopat. Kolmandast Reichist on maha kirjutatud ka propaganda kuldreegel, mida maailmale esitatakse – mida suurem vale seda usutavam.

Ütlus, kes valitseb Ukrainat, see valitseb Euroopat kõlab täna täpsemini kui kunagi varem. Müütilise slaavi riigi loomise idee taustal on määrava tähtsusega slaavlaste kuulsaima linna, iidse Vana-Vene riigi pealinna ja hälli, Kiievi tagasivõtmine. Seega on Krimm vaid samasugune testpolügon maailma reaktsioonide ja vastupanuvõime testimiseks nagu oli Gruusia kuus aastat tagasi.

Minu Krimm 1981. a. All paremal nurgas.

Näiliselt iseseisev ja diktaatorlik Valgevene on Venemaa käpa all. Ukraina oli kuni eelmise aasta oktoobrini vaikselt ja kindlalt libisemas sama teed. President Viktor Janukovitsi ülesanne oli Ukraina tüürimine Venemaa rüppe. Ukraina riigiaparaat oli läbi imbunud Vene riigi alamatest, kes agentidena töötasid selle nimel.

Ukraina sündmused on mudeliks kahe vastandliku mõtteviisi põrkumisest. Läänepoolsem osa riigist on katoliikliku taustaga ja hoiab Euroopa poole. Ortodoksne Ida- ja Lõuna-Ukraina tunneb sümpaatiat Venemaa vastu.

Liiga lihtsameelne on arvata, et ukrainlased üksi ilma kõrvalise abita neli kuud Kiievis Euroopast Vene rüppe keerata otsustanud türanniale vastu panid. Piisab, kui märgata, et kogu selle aja vältel oli opositsioonilisel Maidanil kümnetele tuhandetele inimestele kaetud rikkalik toidulaud, mis hinnanguliselt maksis 45 miljonit grivnat.

Esialgu on Venemaale arvestavat vastukaalu pakkumas USA. Euroopa riigipead räägivad esialgu paraku sama palju ja tegutsevad sama vähe kui 1938. aastal, mil Hitler alustas Euroopa südames saksakeelse vähemuse kaitsmise sildi all naaberriikide allaneelamist. Euroopa Liidu nõrkus on poliitline killustatus ja Venemaaga läbisaamisele rajatud majandus.

Maailmas käib globaalsete jõujoonte ümbermärkimine. Ukrainas elavate rahvaste ühtehoidmisest sõltub kas joon tõmmatakse piki Ukraina idapiiri, keset riiki või mööda läänepiiri. Krimmis ja Ida-Ukrainas toimuv näitab, et rajatav impeerium püsib brutaalsel jõul, kus teisitimõtlejad pekstakse vaikima ja muud rahvused tallatakse maha.

Eks öelnud Suurbritannia legendaarne peaminister Winston Churchill prohvetlikult, et tuleviku fasiste kutsutakse antifasistideks.

Ukraina sündmused tõendavad, et Venemaa naabritel ja nende naabritel on põhjust kokku hoida, et vältida ennustusmängu „Kes on järgmine?“ Venemaa on taaskord näidanud, et rahvusvahelised lepped ja kohustused on esimesel sobilikul juhul rikkumiseks ning neid ei takista diplomaatide näpuviibutused, vaid üksnes reaalne tugemam jõud.

„Хай живе вільна Україна“* hüüdis mu sõjaväekaaslane, kellega me koos keset Aserbaidzaani 1987. aastat ära saatsime. Sergei oli pärit Dnepropetrovskist, Ida-Ukrainast. Sestap usun, et ukraina elanikel on sõltumata kodusest keelest südikust suurte mängu sekkuda ja kaitsta riigi territoriaalset terviklikkust ning säästa maailma järjekordsest diktaatorist.

Praegu on Venemaa oluliselt nõrgem, kui välja paistab ja teda on võimalik peatada. Mõne aasta pärast kes teab. Ei tahaks, et mitu järgmist põlvkonda peab otsima lohutust ajaloost, mis näitab, et ükski impeerium ei püsi igavesti.

10. märts 2014

Aastas on 365 naistepäeva, küllap ka meestepäeva

Eesti rahvaarvust üle poole moodustavad naised. Ent kui vaatame naiste osakaalu ühiskonna asjade suunamisel kasvõi riigikogu ja valitsuse näitel, siis leiame kõrgeimast esinduskogust vaid 20 protsenti naisi. Valitsuse koosseisus on praegu vaid üks naine.

Põhjamaades, kellega me tihti ennast võrrelda armastame, on naiste aktiivsus ühiskondlikus elus oluliselt kõrgem ja parlamendis on naiste osakaal 40 protsendi ringis. Isegi islamistlikus Jordaanias, kus naise roll meie arusaamadest veelgi enam erineb, on riigi esinduskogus naistele eraldatud 150st kohast 15.

Põhjamaades pole aktiivsete naiste hulk punnitatud proportsioon, vaid loomulik osa demokraatlikust elukorraldusest, kus inimesed sõltumata soost tunnevad vajadust poliitilises elus kaasa rääkida ja nende sõnumid kõnetavad valijaid.

Meie naabrid soomlastel, lätlastel ja leedulastel on ette näidata säravad ning väärikaid naispresidente ja Balti naabritel ka peaministreid. Eestil on kõrvale seada küll riigikogu esimees, aseesimees ja pooled eurosaadikud, kuid ikkagi ei anna see võrdväärset mõõtu välja.

Kaasaegse Euroopa ülesehituse üheks nurgakiviks on sugudevaheline võrdõiguslikkus, mille poole püüeldakse igas eluvaldkonnas. Paraku peavad statistika austajad tõdema, et Eesti on soolist võrdsust ilmestavate näitajate poolest viimastel aastatel teinud pigem tagasiminekut.

Eesti poliitmaastik on karm, kus oma koha eest päikese all võideldakse küünte ja hammastega. Küllap ei ole naised harjunud selle pidevalt erutunud kukepoksijate retoorikaga, millega meeskolleegid omavahel suhtlevad.

Piisab kui meenutada, kuis rahandusminister Jürgen Ligi avalikult ärritus arvamust avaldada söendanud erakonnakaaslase Kaja Kallase peale turtsatades, et tal on tavaliselt vaid suured ilusad silmad ja kinnine suu.

Macholik käitumine reedab põlgavat suhtumist naistesse, mis ei tee au ühelegi härrasmehele. Laiemas plaanis aga sobib iseloomustama seda, kuidas paljude poliitikute seas arvestatakse soost sõltumata teiste inimeste ja nende arvamusega.

Kalestunud ja arrogantse poliitilise suuna kõrvale saavad just naised tuua tasakaalukamat ja pehmemat sõnakasutust, kui soovite, siis teist suhtluskultuuri.

Paradoksaalsel kombel aga ei vali suurem osa naisvalijatest oma sookaaslasi, vaid usaldavad enda eest kõnelema mehi. Kui vaadata valimistulemusi, siis riigikogu valimisel kogusid muljetavaldava häältesaagi naiskandidaatidest üksikud.

Kaasaegse maailma üks tugevaimaid naispoliitikuid Margaret Thatcher suutis küll tõusta Briti peaministriks, kuid ei suutnud pälvida sookaaslaste tugevat toetust. Sama risk on igal teisel naispoliitikul.

Praegust olukorda ei saa tasakaalukamaks muuta käskude keeldude ega kvootide kehtestamisega. Seda olukurda saavad ennekõike muuta naised ise ennast inimese ja isiksusena maksma pannes. See tähendab nende aktiivsemat sekkumist aruteludesse ja paremate argumentide esitamist, kuni tekkib autoriteet ja sellega koos inimeste tunnustus.

Kindlasti ei saa see olema kerge, sest meie maanurgas kehtivad konservatiivsed mõttemallid on juurdunud inimestesse aastasadade jooksul. Nende muutmine käib kohati visadusega, mis on võrdne tilkhaaval kivisse augu uuristamisega.

Kui edumeelsem osa maailmast on naiste toomisega ühiskondliku elu keskkpunkti tegelenud viimased 100 aasta ja rohkemgi, siis meie pole kogu aeg nii järjepidevad olnud. Ent miski peale meie endi, ei takista seda vahet tagasi tegemast.

Õigupoolest ei peaks valija tulevikus sedelit urni laste kaaluma kas ta hääletab naise või mehe poolt, vaid selle poolt mõtted ja teod on rohkem meeltmööda. Võibolla on mõnigi kord meie liiga karuse poliitika taga ülemääraselt meesotsustusi ning liiga vähe naiselikku vaistu ja ettenägelikkust.

3. märts 2014

Omavalitsusi tuleb värskendada koos riigireformiga

President Toomas Hendrik Ilves heitis äsjases iseseisvuspäeval peetud kõnes poliitikutel ette kõhklusi riigis läbi viia suuri reforme. Üks markantseim näide on pikki aastaid kestnud suutmatus kokku leppida uues, Eestile optimaalses halduskorralduses.

Vabariigi aastapäeva eel juhtisid haldusreformi läbiviimise vajadusesele jõuliselt tähelepanu kunagised ministrid Raivo Vare, Jaak Leimann ja Jüri Raidla, kelle manifestiga on liitunud hulk ühiskonnategelasi.

Õigupoolest meenutab haldusreformist rääkimine juba vana armsat aga räbalaks kulunud plaati, mida iga paari aasta tagant ettevaatlikult grammofonile asetatakse ja seejärel taas riiulile tolmama tõstetakse. Takerdumise põhjuseks on enamasti poliitilised erimeelsused ja erakondade hirm potentsiaalseid valijaid kaotada. Pea igal aastal on ju valimised ja reitinguid jälgitakse hoolega.

Mõneti võib nii presidendi kui manifestantide avaldust võtta, kui jõulist toetust regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri riigikogule esitatud seaduseelnõule haldusreformi käivitamiseks. Ent teada on ka praeguse valitsuse juhtpartei sügavalt skeptiline hoiak, mida jõudis juba värskendada Andrus Ansipi järel peaministritoolile tüüriv Sim Kallas.

Ega Järvamaalgi selles küsimuses üksmeelset entusiasmi ole. Mäletame hästi, kui sügisestel valimistel debateerisid kõik Paide linnapeaks kandideerinud kohalikud liidrid õhinaga Paide rollist olla liitumiste eestvedaja. Mitmed vallad heitsid naabritele silma.

Tänaseks on Paide linnavõim oma hinnangutes muutunud väga sõnu valivaks ja teisedki maakonna omavalitsused on teema kalevi alla sokutanud. Rehmatakse käega, et küll seegi liitumistuhin Toompeal üle läheb täpselt nagu eelmisedki.

Ometi oleks Paidel ideaalne võimalus ennast maakonna liidrina kehtestada ja valitseva koalitsiooni baasil tegutsema asuda. Nende erakonnakaaslased juhivad paljusid potensiaalseid liitumise osalisi ja omadega on kergem jutule saada.

Järvamaale oleks hea Türi kõrvale Paide ümber teise suure tugeva omavalitsuse tekkimine, kuigi regionaalministri kava näeb veel võimalike vallakeskustena ette Koerut, Aravetet ja mõõndustega ehk Järva-Jaanit. Tundub nagu oleks tõmbekeskuste määramisel oluliseks kuhu inimesed poodi käivad.

Skeptikud ütlevad, et ega liitumine kohaliku elu edendamiseks raha juurde anna, sest seda napib drastiliselt alates masust, kui keskkvõim omavalitsuste tulubaasist suure ampsu omale haukas. Ka ei loo pelgalt uute piiridega kaartide joonistamine uut kvaliteeti.

Olen sellega päri. Ent usun, et suur omavalitsus suudab piirkonna elukeskkonda arendada efektiivsemalt kui mitu väikest. Täna käib omavalitsustes justkui võidurelvastumine, kus mõnekilomeetriste vahedega ehitatakse riigi ja Euroopa tõukefondide raha toel kalleid objekte unustades küsida kellele seda tehakse. Inimesi on ju maale jäänud vähe. 2013. aastaga lahkus Järvamaalt üle 900 inimest. Ma ei imesta, kui tänavu ja järgnevatel aastatel äravool sarnases tempos jätkub ning sellele faktile tuleb adekvaatselt näkku vaadata.

Nii jäävad hulga rajatisi paratamatult kahaneva elanikkonnaga omavalitsuse kaelale koormana, mis sööb halduskuluna suure osa eelarvest ega jäta vahendeid oluliste teenuste osutamiseks. Suurvald kaaluks ehitamise asemel ehk tõhusasse ühistranspordi panustamist, mis võimaldaks inimestele teenuste järele liikuda kuhu vaja.

Arvan, et siiski on praeguse kava järgi välja hõigatud liitumine poolik lahendus ja sellisel kujul 10 aastat hiljaks jäänud. Oleme 20 aastat ehitanud riiki Lääne-Euroopa mudeli järgi, kus on asusustustihedus on 10 korda suurem, kui meil. Aina enam on näha, et selleks luksuseks pole meil majanduslikku võimekust ja aus on tunnistada, et ei saa ka olema.

Äkki oleks nutikam joonduda hoopis Islandi järgi, kus territoorium üle kahe korra Eestist suurem ja rahvast neli korda vähem? Kus pikkade vahemaade ja looduslikelt raksete oludega eraldatud piirkondades inimesed saavad paljude asjadega hakkama kogukonnale tuginedes ega eeldagi riigilt võimekust igas olukorras kohal olla ja appi tulla. Ent riik aitab efektiivselt just seal, kus seda vaja. Näiteks ostab vahatahtlikele päästetehnikat jms.

Põhimõtteliseks elukorralduse muutuseks, mis oleks praegusega võrreldes Eestile kui tervikule jõukohasem, saame valmistuda ainult siis, kui haldusreform on osa riigireformist. Tegelikult painavad riiki samad probleemid aga nende viljad lihtsalt avalduvad pisut hiljem.

Mõistlik on seega poolikute lahenduste asemel võtta käsile läbimõeldud Eestile omase ja sobiliku mudeli välja töötamine. Muidu teeb seda elu ise niikuinii ja nagu ajalugu meie ajalugu näitab: kellegi teise kätega.

26. veebruar 2014