Tule eile meile!

Mõte küsida Järvamaal Kareda valla inimeste käest nõu võimalike liitumiseelistuste üle on mõistlik. Seda enam, et sügisel valimiste eel oli teema üsna teravalt üleval ja üksmeelt millise naabriga liituda ei olnud. Siis tundus, et mõned naabrid tahavad sõlmida sobinguid valla allaneelamiseks oma eesmärkide saavutamisel küsimata Kareda valla rahvalt, mis neil sellest tolku.

Kareda vallas küsitluse ajastamine Europarlamendi valmisitega ühte ei nõua vallalt küll suurt lisaressurssi, kuid pelgan, et ülejala kiirustades asjade korraldamine ei anna tulemuseks usaldusväärset läbilõiget valla inimeste seisukohast, vaid ainult nende arvamuse, kes on otsustanud europarlamentääre valima minna. Ja neid ei ole politoloogide ennustuse järgi kuigi palju.

Nimelt polnud eilse seisuga vallakodanikele saadetud sellekohast teavituskirja nagu valimiskomisjon valijatele tavatseb saata, et lisaks Euoopa asjade üle otsustamisele oodatakse neilt ka oma koduõue arengutele suuna andmist. Rahvaküsitlusele peaks eelnema kohalikul tasandil mingigi värske diskussioon.

Parim paik ilmaasjade üle arutlemiseks :) Eks ikka bussipeatus.

Nii ei ole ootamatult järgmitele valimistele sattuvatel inimestel erilist läbikaalumiaega. Nagu humoorikas reklaamis:“ Ütle, ütle, ära mõtle!“ Sama usaldusväärse tulemuse saaks päeva poetrepil veetes ja juhuslikke möödujaid küsitledes. Nagu Maksimarketis leiba ostma minnes ründab keegi elektrit müüa.

Kaotsi läheb ka internetis ja eelhääletusel osalenute arvamus. Eile õhtul, kui viisin ema vallamajja hääletama polnud rahvahääletusest juttugi. Ka vallamaja teadetetahvlil ei hakkanud silma. Kareda valla kodulehe kalender kinnitab, et 25. mail on Euroopa parlamendi valimised, ei muud. Vallalehes olevat olnud infokilde, et rahvaküsitluse plaan on, kuid Vallaleht on tellitav ja poest ostetav, seega ei jõua seal aimuantav kaugelt mitte kõigini. Valla kodulehel on viimane Vallaleht märtsikuine.

Nii on seni kättesaadavaim teave Järva Teataja uudis, mida ei saa parimagi tahtmise juures võtta ametliku teadaandena rahvaküsitluse korraldamise kohta. Ega maakonnalehtki levi iga vallakodaniku postkasti.

Rahva arvamust ei saa pärida rahvast küsitlusest ette teavitamata või puudulikult seda tehes veendumata, et iga vallakodanik teab ette milleks ta vallamajja tuleb. Muidu meenutab see Krimmi või Donetski rahvahääletusi.

Läbimõtlemata tegevus lörtsib hea idee. Keegi saab linnukese kirja, et justkui inimesed on kaasatud. Ent sisuliselt saadav tulemus ei sünni arengukava uuendamiseks ega valla tuleviku plaanimise alusdokumendiks. Vallavanem Kulno Klein möönab isegi Järva Teatajale, et kui vähe inimesi võtab vaevaks valimispäeval vallamajja tulla, siis ei ole tagasiside järelduste tegemiseks piisav.

Mis õpetaja Laur rehkenduse kohta ütleski?

Vendetta Paide moodi

Paide volikogus hargnev võimuvõitlus on nagu Sitsiilia maffiaperede veritasu Vendetta. Kord rapsatakse vaip alt ühelt erakonnalt, siis vastutasuks teiselt ja kui vaid sobilik hetk tekib, tõmmatakse rusikas taskust, et minna taas uuele ringile. Heitlus on kiskunud nõiaringis tammumiseks, kust väljapääs on silmist kadunud.

Kinolinal kannataks selline seebikat veel vaadata. Jama on selles, et võttepaik pole seitsme maa ja mere taga, vaid etendus käib reaalselt meie silme all. Halb on, et selle tagajärjed mõjutavad lisaks Paidele ka tervet Järvamaad ja mitte positiivses võtmes.

Läinud neljapäeval enne volikogus järjekordse võimupöörde mahamängimist soovitas Järva-Jaani vallavanem Järva Teataja kodulehel Paide linnavolinikel ennast kokku võtta ja keskenduda linna ja maakonna arendamisele, mitte üksteisele ärapanemisele ning susserdamisele. "Kui linn ei suuda enda sees koostööd teha, siis kuidas saab üldse maakonna tasandil koostööst rääkida,“ küsis ta.

Ent IRLile on peale sügisest alandust, kus ülejooksmiste tõttu kaotati võim ja kukuti opositsiooni, linnapeaks tõusnud Alo Aasma skalbi nülgimine ja Raekoja vallutamine sama oluline ajaloolise õiguse taastamine, kui Putinile Krimmi tagasivõtmine.

Reformierakond on samuti sügisest saati haudunud plaani kuidas napsata tagasi enda omaks peetud volikoguesimehe koht, mis valimisjärgse koalitsiooni kokku kukkudes käest libises. Ideaalne võimalus selleks avanes irlika Andres Jalaku hiljutise naasmisega riigikogust Paide volikogusse.

Viimati möllasid poliitilised kired nii eredalt Paides kümmekond aastat tagasi. Toonane reformikast linnapea Tõnis Kõiv suutis teiste erakondadega suhted nii nugadele ajada, et pidi tagasi astuma. Reformierakonda ei aidanud sadulas püsida ka lühikese vahega ametisse pandud kaks uut linnapead. Võimuvõitluse ajal linna arengust eriti rääkida ei saanud.

2005. aasta kohalikest valimistega tehti reformierakonnale kambakas, kus ülejäänud erakonnad ja valimisliit valitsesid turvaliselt aastaid. Kuni Kõiv osales Järvamaa poliitikas polnud hirmugi, et Paide koalitsioon võiks lagunenda.

Olukord muutus paari aasta eest, mil ühine vaenlane kui koalitsiooni kodurahu garant Toompea poliitikale keskendus. Reformierakonna maakonna ja Paides rakukeses võtsid ohjad uued inimesed, kes asusid aktiivselt otsima võimalusi võimu juurde naasta.

Esimese punkti võtsid reformikad poolteist aastat tagasi, kui seadsid IRL ja keskerakonnale mõlemaga tiiba ripsutades nii osava lõksu, et mõlemad leerid usuvad siiani siiralt, et pikaajalise koostöö reetis just teine erakond. Kas olid IRLil nõrgemad närvid või kiirem reaktsioon, kuid eelmise aasta algusest loodi parempoolsete erakondade koalitsioon, mis valitses linna kuni sügisest valimisteni.

Vaimusilmas valitsenuks kauemgi, sest valimisööl uuendasid IRL ja reform koalitsioonilepet teistele võimalust andmata ja olid raudkindlad, et sellega on lugu lõppenud.

Ent Alo Aasma ja sotsid ei andnud alla. Neil tegi hinge täis, kuidas IRL neilt põliseid kandideerijaid valimiste eel poolt vahetama mõjutas ning kui ülbel toonil neile kohta kätte taheti näidata. Keskerakond oli nõus vandenõus kampa lööma. Nähes mitme irlika pooltevahetusega kaasnenud tasakaalu muutust kargas ka reformierakond imekspandava kergusega ühest koalitsioonist teise. Tuleb tunnistada, et ilus see noorte ja vanade ületulekute ja kannapöörete virrvarr välja ei näinud.

Poole aastaga suutis linnapeaks saanud Alo Aasma näidata end rahvamehena. Järva-Jaani vallavanem nimetas Aasma omavalitsusjuhtide seas hinnatud meheks. Rääkimata linnavalituse kollektiivist, kes esitas Alo kui unelmate ülemuse aasta juhi konkursile.

Alo selja taga on ka noored, kes tahtsid volikogule aru pähe panna ja linnapea kaitseks üles astuda. Aga noortevolikogu ei saanud sõna, sest volikogu tööreglement ei anna selleks võimalust. Nagu räägiks linnakodanik siis kui kana pissib...

Uuel linnapeakandidaadil Priit Värgil on kahtlemata sellisest positsioonist raske usaldust võita ja ennast kehtestada. Ta võib olla kui tubli ja hakkaja tahes, kuid ikka teatakse, et ta pannakse linnapeaks vaid põhjusel, et IRL ei saa praegustest volikogust lihtsalt kedagi linnavalitsusse lasta, ilma, et see uuesti jõudude tasakaalu kõigutaks.

Niikuinii pole selgust, kes kelle reetis või esimesena üle joone astus. Igal erakonnal on sellest oma versioon ja uskumine. Aeg oleks peeglisse vaadata ja endas kibestumine, umbusk ja viha maha suruda ja taastada kodurahu.

Üsna võimatu on valitseda linna ühe enamhäälega. Iga järgnev volikogu istung on kui potentsiaalne juhtimiskriis. Valimiste eel möönsid, kõik linnapeakandidaadid, et isegi opositsioonita koalitsiooni moodustamine on võimalik. Olge siis niipalju riigimehed ja näidake, et poliitika on kompromisside kunst.

Iga erakonna eesmärgiks on tulla võimule. Aga see ei saa olla eesmärk iseeneses, võimuga tuleb ka midagi peale hakata. Linna nõuab edasi arendamist. Maakond vajab liidrit. Kui ehk võimuhoidmiseks piisabki ühest enamhäälest, siis tegudeks on vaja veenvat enamuskoalitsiooni. Nii et miinimum kolmikliit on hädavajalik.

Kui seda ei suudeta võiks kogu volikogu koosseis tagasi astuda ja teha ruumi nimekirjas järgmistele, kes ei ole poliitika pahedest nii läbi imbunud. Vahest suudavad uued inimesed meeled avada, läbirääkima istuda ja linnavankri uuesti veerema tõmmata.

Eurovalimised kui ameerikaliku kampaaniaarsenali katsepolügon

Eelolevate Euroopa parlamendi valimiste olulisem hetk pole niivõrd kandideerijate lahterdamine vene- või eestimeelseteks, kuivõrd euroopaliku ja ameerikaliku mõtteviisi ja kampaaniakultuuri heitlus.

USA valimiskampaaniad on kujunenud brutaalsuseteks ja loosunglikeks showdeks, kus eesmärgi nimel võideldakse tihti vahendeid valimata. Sõnumite sügavusele väga ei keskenduta, vaid mängitakse rohkem emotsioonidega, tihti madalate tunnetega.

Jänkide olulisemad positsioonid jagatakse valimisduellides, kus tugevad kandidaadid võistlevad kindla ametiposti nimel üksteisega sõnasõda pidades. Gladiaatoritena publiku silme all valijate soosingu pärast võideldakse saamaks riigi presidendiks, senaatoriks, osariigi kuberneriks kuni kohaliku sherifini välja.

Hammas hamba vastu heitlusest ei määra võitjat üksnes raudsed närvid, leidlikus, sõnaosavus ja vastasele jagatud maksahaakide arv, vaid tulemuseni viiva masinavärgi töös hoidmine maksab palju raha.

Ameerikaliku kampaania ülesehituse juuri võib tinglikult otsida metsikust kauboiajastust, kus võitja selgus kui püssirohusuits oli hajunud ja kaotaja lebas vereloigus. Tänapäeval on heitlus sellevõrra tsiviliseeritum, et vaenupooled tõmbavad peale valimisi rahupiipu ja kuni uute valimisteni rusikatega väga ei vehita.

Euroopas, kus poliitiline kultuur on arenenud vähema vägivallaga ja läbi aastasadade, keskendudtakse tänapäeval mõtleva inimese veenmisele ühe või teise poliitika tahkudes ja paremuses. Kusjuures loevad mitte loosungid vaid argumendid.

Paljudes Euroopa Liidu riikides on seatud piirangud valimiskuludele, mis tähendab, et rohkem tuleb teha vahetut tööd valijaga ega saa loota osavatelt müügimeistritelt tellitud reklaamikampaaniatele ja üüratutele retusheeritud plakatitele. See on kindlasti raskem tee.

Olen sattunud Euroopa Liidu riikides valimiste aegu ringi liikuma ja näinud kandidaatide valmidust tulla keset linnaväljakut valijate palge ette ennast ja oma mõtteid tutvustama. See nõuab kandideerijalt teemade sügavat läbimõeldust, laia silmaringi ja head ettevalmistust.

Samavõrd meeldiv on kuulama sättinud inimeste aktiivsus kaasa mõelda ja küsida lisaselgust. Nii ei kujune valimiskampaania ühesuunaliseks reklaamitulvaks, vaid areneb dialoog, kus kodanikul säilib tunne, et teda võetakse kuulda ja ta on vahetu osaline poliitiliste sihtide seadmisel ning tuleviku korraldamises.

Seega erineb ameerikalik ja euroopalik kampaania lisaks visuaalsele poolele ka valitavate suhtumises valijasse.

IRL näitas juba kohalike valimiste ajal, et ameerikalike võtetega jõuline Savisaare ahistamine tõstis nad Tallinnas populaarsuselt Keskerakonna järel teisele kohale. Kui nooremad ja radikaalsemad poliitikud on vaimustuses showst ja sättisid plakatile Tallinna linnapea Putiniga suudlema, siis vanemad eelistavad hoida tasakaalukamat joont ja kõnetada valijat leebemal toonil.

Reformierakond on IRList veelgi selgemalt fokusseerinud oma pildisõnumi selgrooks ameerikaliku värvikirevuse surudes Savisaar ja Venemaa ühte patta ja pakudes Ansipit sellele vastandades ainsaks alternatiiviks. Kusjuures enam ei piirduta poliitiliste vaadete ründamisega, vaid narritakse koolikiusajalikult isegi oponendi füüsist. Inimlik tsiviliseeritud mõõde hakkab kaduma.

Muide, kui Savisaar peaks misiganes põhjusel ühel päeval poliitikast taanduma, siis milline saab olema paremerakondade edasise eksistentsi mõte, kui aastaid on taotud aina valjemini ühte ja sama rauda ja rohkem sõnumeid pole?

Olen veendunud, et lisaks iga hinna eest valimisvõidu saavutamisele peab erakondadel olema ka vastutus. Mõtlevale avatud meeltega inimesele on vastuvõetamatu sõjakas toon stiilis, kes ei ole meie erakonna poolt on Eesti vastu. Demokraatia aluseks on arvamuste paljusus ja oponentide seisukohtade respekteerimine ka siis, kui me ise nendega ei nõustu. Ole lihtsalt parem.

Oleks minu teha, paneks ma vastandamiskampaaniate ideoloogid laupäevaõhtuti vaatama ETVst Downton Abbey seriaali, et nad saaksid õppida, kuidas ka kõige inetumaid situatsioone elegantsete ja hästi kaalutud väljaütlemistega lahendada.

Madalatel tunnetel mängimine võib ärevatel aegadel olla vägagi tulemuslik. Eks valinud sakslased ise kunagi ülesköetuna Hitleri Saksamaad valitsema. Ka Putin mängib edukalt suuri masse muu maailma vastu üles küttes. Milleni viib madalatel tunnetel manipuleerimine näeme praegu Ida-Ukraina pööblirahutustes, kus demokraatia sildi all lüüakse telliskiviga teisitimõtlejatele pähe.

Nii et omade ja vaenlaste eristamisel ei erine IRL ega reformierakond praeguses eurovalimiste kampaanias tehnoloogiliselt Putini Venemaa propagandamasinast. Vastandamine mobiliseerib nii peksjatele, kui pekstavate poolehoidjaid ja kaasatundjaid selgemini kui debatt.

Kas olete märganud kaasakiskuvaid vaidlusi teemal milline peaks olema tuleviku Euroopa ja milline peaks olema Eesti roll ja positsioon ning millised on erakondade selgesõnalised vaatenurgad? Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on valinud tasakaalukama tee, mis paraku jääb räuskava kampaania varju. Vaevalt viitsitakse nii jõuliste sõnumite taustal erakondade valimisplatvormi vastu sügavamat huvi tunda.

Ometi ei vali me paari nädala pärast sõjapealikke järgisesse ilmasõtta vaid käputäit ekspertteadmistega inimesi, kes on võimelised tegelema keerukate rahvusvaheliste küsimustega. Võib jääda mulje, et Euroopa parlament on koht kuhu saadetakse erakonnasisede opositsionäärid jalust ära või enne erru minekut aktiivsest kodumaisest poliitikast puhkama.

Erakondliku poliitika räpasus ja üle võlli laskmine loob paremaid võimalusi üksikkandidaatidele, kelle seas tublisti kasvavad nii Indrek Tarandi tagasivalimise väljavaated, kui Silver Meikari ja teiste tuntumate üksiküritajate lootus enam toetajaid leida.

Tõehetk saabub häälte kokkulugemisel. Kindel on, et Europarlamendi valimised on katsepolügoniks ja annavad suuna tulevasteks valimiskampaaniateks. Nagu poliitikud avameelselt tunnistavad - eesmärk määrab abinõu. Meie oleme indikaatoriks.

Blokkpost Reopalu sillal

Eelmise nädala ETV Foorumi saates küsitletud pea pooletuhandest inimestest 74,1 % pelgas, et Eestit ähvardab Ida poolt sõjaline oht.

Maailmas kinnistub üha enam arvamus, et Putini Venemaa ambitsiooniks on taastada kontroll endise NSVLi territooriumi üle. Nagu näitab Venemaa tegevus Ida-Ukrainas ei ole neil kiiret otese sõjalise sekkumisega, vaid tegeletakse selleks soodsama pinnase loomisega. Diversantide abil ja kohalike kaasajooksikute toel halvatakse riigiorganite toimimist ning tekitatakse võimalikult palju segadust.

Venemaa külvab mõnuga ärevust ka lähiriikides. Riigiduuma asespiiker tegi Poolale, Rumeeniale ja Ungarile kirjalikku ettepaneku Ukraina territorium omavahel tükeldada. Moldova Dnestri-äärne kant tõi Kalevi alt välja Venemaaga liitumise teema. Soome naabruses formeeritakse uusi väeosasi, mis on kohandatud Põhjala karnidele tingimustele.

Venemaal küsitakse milleks on Kasahstanile vaja põhjapoolsed venelastega asustatud oblasteid? Leedust tuli teateid, kuidas Venemaa üritab suurendada kontrolli kohalike meediaväljaannete üle. Lätis uurib Idanaaber sotsioloogiliste küsitluste varjus piiriäärsete, valdavalt venekeelse elanikkonnaga, piirkondade meelsust.

Eesti puhul on ühtäkki aktuaalseks saanud küsida kuidas käitub Ida-Virumaa. Pronksiöö-aegsed rahutuste korraldajad on pilti ujunud Vene meedias ja Tallinnas meeleavaldusi õhutades.

Kõikide nende tegevuste esmane siht on tekitada hirmu ja ebakindlust. Idanaaber on valmis soodsa pinnase tekkides õli veelgi tulle valama ja õhutama kohapealseid rahvustevahelisi konflikte, et oleks kelle kaitsmisega ähvardada.

Ida-Virumaa ja Tallinn said oma ristsed pronksiööde aegu. Palju muukeelseid elanikke on ka Tapal, Maardus, Keilas ja Paldiskis. Samas on neis paigus Eesti sõjavägi lähedal ja küllap politseistruktuuride silmgi valvsam ning provotseerimisvõimalused piiratumad.

Nii ei ole imestada, kui tüli võib lahvatada rahulikus provintsis, kus midagi erilist ei oodata. Kui Venemaa Ida-Ukraina suuremates linnades takerdus, suunati siht väiksematele linnadele ja asulatele, kus paarikümnel rohelisel mehikesel oli valitsusasutuste hõivamisest lihtsamgi infosõjaks efektseid teleuudiseid toota.

Esimene hüüatus on, et Järvamaal pole sellised asjad võimalikud. Ent kaua võtab aega blokkposti püstitamine Mündi, Sillaotsa ja Reopallu sillale, et sulgeda Paide linn? Venemaalt leiab piisavalt head eesti ja vene keelt kõnelevaid impeeriumimeelseid tüüpe, kellega happeningi korraldada. Ja meil on maavalitsuse majas telestuudio, mida hõivata ja kasutada maailmale „tõese info“ edastamiseks.

Näitamaks, kui lihtne on kulutuli valla päästa, meenutan oma kooliaega.

Ühel 1985. aasta suvelõpu õhtul kõnetasid kaks võõrast tüüpi Paides Põllu ja Aiavilja tänava nurgal minu mõned aastad nooremat koolivenda mahlakas vene keeles, mida koolitunnis ei õpetata. Kaagid tõlkisid kohe oma jutu rusikate ja jalahoopidega kehakeelde. Spordipoisina pääses koolivend lööke tõrjudes hullemast ja andis jalgadele valu. Kuid hinge jäi ülekohus kripeldama.

Järgnevate päevade esmalt rahumeelsest katsest rünnaku põhjusest selgust saada läks veerema lumepall, mille tulemusena lepiti kokku ülelinnaline arveteklaarimine. Pooled määras rahvus ja nii olid mitmedki sõbrad erinevatel vaenupooltel üksnes põhjusel, et veri on paksem, kui omasid pekstakse.

Vähemasti eestlased valmistusid Kentucky lõvidena lahinguks põhjalikult – teritati suusakeppe, varuti jalgrattakette ja meisterdati muid külmrelvi. Kokkulepitud hetkel olid praegusel Paide Gümnaasiumi staadionil vastakuti poolsada eestlast ja paarkümmend venekeelset teismelist. Viimastele oli isegi Tapalt tulnud abiväge.

Verise kokkupõrke hoidsid ära huilates kohale kihutanud miilitsaautod. Vaenupooled pagesid staadionilt nagu õhku ehmatatud varblaseparv, et mööda aedu ja nurgadaguseid koju hiilida.

Parlamentäärid said uuesti kokku ja korduskohtumine määrati mõned päevad hiljem Lembitu parki. Sedapuhku oli pargis miilitsaid vahest rohkemgi kui puid. Ja kui uue kooliaasta esimestel päevadel hakkasid poisid miilitsast ülekuulamiskutseid saama, siis rohkem katseid madinaid pidada ei tehtud.

2007. aastal otsustas Paide linnavalitsus Venemaa kodusõjaaegse punakomandöri Johannes Raudmetsa monumendi Lembitu pargist ajaloomuuseumisse saata. Toonane abilinnapea Kaido Ivask võttis töö käsile omaaegse armee- ja sõjalaevastiku aastapäeva hakul, paar kuud enne pronksiöid.

Korpusekomandör Johannese lähetamine.

Pool tundi peale kraana saabumist, nii hommikul kella 8 paiku helistas mulle kui linnavalitsuse avalike suhete nõunikule Tallinnast vene PBK telekanali korrespondent hingeldades: „Meile helistati Moskvast ja öeldi, et teil on seal jama lahti!“

See näitab, et ka meie vaiksel Järvamaal hoitakse süstemaatiliselt silma peal. Kuis teisiti märganuks kellegi valvas silm Paides nii operatiivselt fashismi ilmingut, et teatada sellest „kuhu vaja“? Jääb üksnes imestada kiirust, millega sõnum Moskva organitest ajakirjaniku küsimusena tagasi põrgatati.

Ma ei soovi külvata paanikat. Ent meil tasub oma tegudele ja väljaütlemistele rohkem tähelepanu pöörata, et tühjast ei tuleks jama. Samuti loodan väga, et sisejulgeoleku eest vastutavad struktuurid ei jätaks kahe silma vahele ka unisemana tunduvaid kante. Halba üllatust pole kellelegi vaja.

Maavanem kui armeeta operetikindral

Värskelt riigitüüri juurde saanud sotsid hellitavad Väätsa vallavanem Lauri Läänemetsa suu läbi nädalataguses Järva Teatajas pakutud ideed, et eelolevate riigikogu valimiste järel on poliitiline maastik küps riigireformi algatamiseks koos maakondliku omavalitsustasandi taastamisega ja rahvas saaks taas maavanema valida.

Maavanema praegune ülesanne on vabariigi valitsuse seadusest tulenevalt tagada maakonna tasakaalustatud areng, olla omavalitsuste järelvalvajaks, riigi esindajaks ja riigiasutuste töö koordinaatoriks. Institutsioonil puudub reaalne võim ja vahendid maakonna arengusuundade määramisel.

Riik ootab oma kubernerilt Toompealt lähtuva poliitika kohalikele selgeks tegemist. Omavalitsused eeldavad vanade mälestuste najal jällegi, et maavanem aitab kaitsta pealinnas kohalikke huve. Mõlemat ootust korraga täita pole võimalik.

Olukorras, kus tulevikuvõtmes rääkides võiks Järvamaal olla üks-kaks omavalitsust, on maavanema rolli muutumas veelgi hägusemaks ja arutelu tulevikuperspektiivi osas kindlasti tervitatav.

Iseenesest pole sotside idees midagi uut. Muistsetel Lembitu aegadel oli maavanem kogukonna toel kohalik juht, ülik, kui soovite kuningas. Eesti vabariigi sündides loodi sajandi eest rahvusromantilise nimega maavanema ametikoht, mis esmalt oli valitav, kuid 30ndatel aastatel maakonnaomavalitsused likvideeriti ja maavanematest said keskvõimu esindajad.

Sama kordus Eesti iseseisvuse taastamisel. 25 aastat tagasi asendati täitevkomiteed maavalitsustega ning maavanema kui maakonna sisulise juhi ja vaimse liidri valis kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev volikogu. 90.ndatel taandati maakonna juhi staatus riigi poolt määratavaks kuberneriks, ehk kindraliks, kellelt oli võetud tema armee.

Meenutame, et maavanemast kui maakonna tasakaalustatud arengu eest vastutavast ametnikust polnud erilist abi, kui jäime ilma tükist naabermaakonnaga liitunud põlisest Järvamaast või kui riigiasutused kukkusid sulgema maakondlikke kontoreid ja nelja regionaalseid tõmbekeskusi looma.

Esimene kaasaegne Järva maavanem Arvo Sarapuu, sai olla järvamaalaste mandaadiga valitud kohalik juht, kui sama tiitliga riigi esindaja maakonnas. 1998. aastal konkureeris maavanema kohale kaks inimest. Tulises konkurentsis sai kaalukeeleks maakonna omavalitsusjuhtide hääletus, kes eelistasid ühte endi seast ehk toonast Türi linnapead Theo Aasat.

Hiljem on koalitsioonierakonnad Toompea kuluaarides maavanema kohad eelnevalt ära jaganud. Üllar Vahtramäe. kui Tiina Oraste kandidaadi toomine Järvamaa omavalitsusliidu ette kooskõlastuseks oli juba formaalsus.

Praegu ametisolevatest 15st maavanematest kuulub 14 reformierakonda või IRLi. Parteitu on paberite järgi vaid üks maavanem. Nii on paratamatult maavanemale külge kleepunud silt poliitilisest seltsielu tegelasest, kelle roll on parandada maakonnas koduerakonna positsioone ja valimistel olla häältemagnet.

Maavanema koht, kui hüppelaud riigikogusse kinnistus erakonna kontorite jaoks 2003. aastal, kui 15 maavanemast kandideeris parlamenti kaheksa, neist kuus edukalt. Seitsmes sai põgusalt olla asendusliige.

Sealt edasi on vaid üksikud maavanemad üle Eesti  pääsenud parteipiletist või kohustusest kandideerida valimistel oma erakonna eest. Nii on lootus, et Järvamaa saab endale lähitulevikus erakondadeülese kodumaakonna patrioodist maavanema, on üsna sinisilmne.

Sügisel saab otsa praeguse Järva maavanema ametiaeg. Viimastel aastatel on kuluaarides Reformierakonna Järvamaa juhist Kristjan Kõljalast, kui järgmisest maavanemast räägitud palju. Koigi vallavanem Kõljalg on pikalt hoogu võtnud, et murda riigikogusse ning maavanema positsioon oleks abiks, kuigi praegune Järvamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimehe koht pole teps kehvem hüppelaud.

Et reformierakonna käes on maavanema kohti piisavalt, on sotsidel praeguse riigivalitsemise tava juures täielik õigus nõutada Järva maavanema koht endale. Oleks tore, kui kandidaate kaalutaks hoolikalt ja erakondlike eesmärkide kõrval ei unustataks ka Järvamaale lootusekiire andmist.

Kuigi ilmselt järvakate eelistus oleks kohalik inimene, oli meie jaoks veel tundmatu Lauri Läänemetsa nädalatagust Järva Teatajas avaldatud mõtisklust teemal milline peaks olema järgmine Järva maavanem raske võtta kuidagi teisiti potentsiaalse maavanema tutvustusena.

Kui just SDE juhatuse liikme arvamusloo siht polnud anda riigireformi käivitamise ideega ultimaatum värskele koalitsioonipartnerile. Reformirakond on teadupoolest aastaid jäigalt olnud vastu halduskorralduslikele reformidele ja soovimatus sellest lahti öelda võib nõrgestada nende positsioone püsida sadulas ka peale eelolevaid riigikogu valimisi.

Rissttuulest sasitud emotsioonid esilinastuselt

Tulin just CC plazast filmi Risttuules esilinastuselt. Halastamatult tõetruud 82 minutit meie rahva kannatustest ja riigi saatusest läbi ühe lõhki kistud ja porri paisatud Eesti pere traagilise narratiivi. Lugu rullub lahti läbi noore pereema kirjade oma armastatud mehele. Film pilt annab toonase õhustiku ja emotsioonid edasi karmilt ja ülepakutud teatraalsuseta, ilmselt täpselt nii nagu see tegelikkuses olidki.

Küüditamisest on ennegi filme tehtud nagu on filmiloojad varemalt katsetanud mustvalget pilti ja tardunud osalistega filmikeelt. Konkreetse loo puhul suurele linale kuvatud must-valget, hetkesse takerdunud nukrus ja jõuetu valu ei jäta kedagi puudutamata. Ent seda mõistab ilmselt paremini rahvas, kes selle ise ajaloos üle on elanud.

Isad kuklalasuga tapetud, emad Siberis kolhoosiesimehe poolt vägistatud, lapsed karmis kliimas haigustese või nälga surnud... Kas saab olla alistunutel suuremat alandust?
Toonased eurooplased arvasid, et XX sajandil pole selline kurjus ja häving võimalik. Ikkagi tsiviliseeritud maailm! Miks keegi politseid ei kutsunud küsisid nad lihtsameelselt.

Ka täna ahmivad paljud Ukraina sündmuste valguses õhku, et mis mõttes? XXI sajandil ju nii ei tehta!!! Aga see sama kurjus on Idas endiselt alles ja enam sugugi mitte uinununa, arvaku maailm sajandite või milleeniumite vahetumisest mida iganes.

Filmiloojate kiituseks pean mainima, et ekraanil ei märganud ma pea ühtegi tuttavat ega tuntud nägu. Nagu oleks pööningult leidnud hoolikalt peidetud pildialbumi unustusehõlma vajunud nägudega.

Kaamera siuglemine hetkesse tardunud inimeste vahel lõi mulje nagu filmivaataja ise oleks oma keha hüljanud ja omandanud võime vaimuna ruudulauale paigutatud malendite vahel liikuda. Filmi lõpus hõõrusid inimesed pimedas saalis samasuguste, ekraanilt peegelduvate tardunud varjudena silmi, ilmselgelt niiskeid.
Andke filmi loojad andeks, et ma ei tulnud esilinastusele järgnenud vastuvõtule, kuigi tiitritest oma nime tänatute seast leida oli südantsoojendav. Järelikult sai õigel ajal õigele asjale õlg alla pandud. Kuid kinost koos teiste vaikijatega tänavale astudes muretuid ja rõõmsaid inimesi linna õhtusäras vadistamas nähes tekkis tahtmine pisut oma mõtetega kahekesi olla.

Olen nõus, et seda lugu sünnib noortele näidata õppefilmina, et vahest lihtsakoeliselt käsitletud ajalugu saaks mitmekihilisema ja isiklikumat laadi tähenduse. Et mõista, et tänane muretu päev ja vabadus olla ning teha mida hing ihkab, ei pruugi olla iseenesestmõistetav ja igavene.

Kas arvamusfestivali Eesti Mõte jõuab valitsusse?

Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb Eesti elanikond 2040. aastaks 125 000 inimese võrra ja Järvamaale jääb kolmandik praegusest ehk 21 000 inimest. Äratuskell on helisenud: prognoos saab reaalsuseks, kui vanker veereb praegust rada pidi ja me midagi ette ei võta.

Kui mõned aastad tagasi Võrumaa Misso vald kutsus inimesi maale elama, peeti seda avantüristlikuks katseks jõge teistpidi voolama panna. Vald pakkus elamiseks tühjaks jäänud talusid ja abistas uusasukaid sisseseadmisel ja kohanemisel. Misso saavutas soovitu, sest mitte kõik inimesed ei taha elada linnas ja otsivad oma lastele rahulikku ja looduslähedast elukeskkonda.

Õigupoolest saavutas mõne aasta eest ilma suurema meediakärata sarnase tulemuse minu kodukandis Esna, Vodja ja Põhjaka mõisa omandanud Hannes Tammjärv. Esmalt mõisadele eluvaimu sisse puhuma tulnud noored inimesed said julgustust ja tuge jääda peredega paikseks ja elatavad end täna väikeettevõtlusega.

Roosna-Alliku vald sai üle Eesti kuulsaks, kui müüs Viisu külas nagu sooje saiu majatäie kortereid ühe euroga tükist. Aastaid tühjana seisnud maja korda tegemine võtab aega ja raha ning tahet ühiselt pingutada. Skeptikud kahtlevad, kas uutel omanike tuhin niikaua kestab? Vald on neile nõu ja jõuga abis ja usub, et ettevõtmine õnnestub.

Paari nädala eest mõlgutati Türi vallas kas ja kuidas oleks võimalik peresid ning ettevõtlikke inimesi suurtest linnadest Türi valda elama meelitada.

Minu koduvald Kareda, mida mitmed kohalikud omavalitsustegelased on varjamatult nimetanud väikseks ja mõttetuks, on ometi ainsana suutnud selle aasta 2 kuuga ealnikonda kasvatada, samal ajal kui kõik teised omavalitsused on rahvast kaotanud.

Üksikud näited maad taashõivavatest pioneeridest on tõestuseks, et ka suurtest linnadest eemal on elu võimalik ja hullud ideed ja algatused annavad lokaalseid tulemusi. Ent suures plaanis ei suuda nad kahjuks mõjutada üldist väljarännet, kui riik läbimõeldud hoobadega seda ei pidurda. Minejaid on kordades rohkem kui tulijaid.

Eesti kontekstis on Järvamaal ideaalne asukoht, kust igasse riigi nurka on sarnane vahemaa. Suured tootmis- ja logistikaettevõtted kaaluks Järvamaale kanna kinnitamist, kui siin oleks piisavalt potentsiaalseid töötajaid. Inimesed jälle tuleksid siia, kui maakonnas oleks pakkuda piisavalt hästi tasustatud tööd.

Nokk kinni, saba lahti. Tekkinud on surnud ring, kust ettevõtjad, omavalitsused, ammugi inimesed omal jõul läbi ei murra. Üksi haldusreformiga riigis elujärge ei paranda. Tarvis on riiklikult läbimõeldud toetusmeetmeid, mis soodustavad mitte ainult elustiiliettevõtete teket, vaid suurte sadadele inimestele tööd andvate firmade kanna kinnitamist.

Paidesse mullusele arvamusfestivalile söendasid Eesti Mõtte üle arutlema tulla üksnes kaks erakonna esimeest. Sotse juhtiv paidekas Sven Mikser nimetas toona massilist väljarännet ning külade tühjenemist suureks probleemiks, millele vastu seismine peab saama prioriteediks.

IRLi esimees Urmas Reinsalu, keda Marju Lauristin on tabavalt nimetanud nooreks inimeseks, kes räägib nagu Ivan Orav, maadles Mikserile vastu arvudega, mis seda teemat võimalikult tühisena näitaksid. Selle valguses tahan täna küsida lahkuvalt kaitsemisitrilt: ”Mis kasu on Eestile kaitsevõimele 44 tanki soetamisest, kui tankistid Soomes või Norras traktoristidena töötavad?”

Kas Toompea poliitikud uues võimukoalitsioonis on lõpuks valmis tunnistama, et haritud ja tööealiste inimeste pidurdamatu väljavool riigist ei ole mitte edulugu, vaid Eesti riigi tragöödia, et mitte öelda suurem oht riigi püsimisele kui ettearvamatu naaber?

Mitmed targad pead on hoiatavalt lohutanud, et Eesti maad on nii head, et kui me ise ei taha seda asustada, siis vaevalt need tühjaks jäävad. Iseasi, kas me enam siis eesti keelt kuuleme.

Neil päevil võtab Reformierakonnast ja sotsidest moodustuv uus valitsus üle riigi juhtimise. Peaministrikohast loobunud Siim Kallas soovis uude koalitsiooni arvamusfestivali vaimu, mida lubatakse ka ilma temata edasi kanda.

Nii nagu inimesed lähevad ära paremat elu otsides, tulevad nad Eestisse tagasi siis, kui siin on tööd ja väärilist palka. Jutt meie kaunist loodusest, värskest õhust ja turvalisest keskkonnast ei maksa seni midagi.

Olen tüdinud riigi kõige kõrgemal tasemel lausutud jõuetust vabandusest, et tühja sellest, et tuhanded inimesed otsutavad lahkuda, ehk tulevad nad kunagi tagasi. Tänase mõtteviisi jätkudes ei nad tule. Minekut on kaalutud pikalt ja kibedusega ning alles võõrsil kogetakse, mis tähendab ühiskonna hoolivus ja elamisväärne elu.

Riigil, omavalitsustel ja ettevõtjatel koos ühiskonnaga on vaja aktiivselt otsida sisulisi lahendusi ja meetmeid. Täna peaminisriks vannutatud Taavi Rõivas ütles, et riigi edu peab jõudma iga kodanikuni. See annab lootust, et eelarvetasakaalu kummardav statistilise heaolu valitsus asendub sotsiaalselt sidusa valitsusega. Ilma irooniata.