Kas ettevõtjad jõuavad poliitikutest ette?

Nädala eest pakkus ettevõtja Indrek Neivelt ambitsioonika eesmärgi tõsta Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ehk nelja aastaga miinimumpalk 1000 euroni.

Tuntud pankuri ja hiilgava vabamõtleja idees peitub mitu sõnumit. Laiale auditooriumile pakkus elevust, et lõpuks leidub ka ettevõtja, kes nõustub, et meie tööinimene väärib elamist võimaldavat palka.

See pole esimene kord, kui Neivelt ärgitab riiki ja ettevõtjaid töötajate sissetulekuid suurendama. Mullusel Paide arvamusfestivalil tegi ta ettepaneku tõsta maksuvaba miinimum 320 euroni.

Ettepaneku taga pole lihtsalt suuremeelsus, vaid pragmaatiline tõdemus, et kui Eesti palgad ei tõuse nii 70 protsendini Põhjamaade keskmisest, siis Soome ja teised Skandinaaviamaad löövad lähiaastatel meilt üle viimasedki tublid töökäed.

Distsiplineeritud tööjõud on naabrite juures hinnas ja kui me ise oma inimesi ei väärtusta, siis teevad seda teised. See tähendab aga, et kohalikel ettevõtjatele jääb aina vähemaks töötajaid, külad tühjenevad ja majad lagunevad, riigil pole maksumaksjaid jne.

Vähem oli aga neid, kes märkasid, et Neivelti sõnumis peitus sügavam etteheide riigi majandusele ja ettevõtlusele. Ridade vahelt võis aru saada, et üldistavalt on Eesti ettevõtted ebaefektiivsed ja rahvusvahelises konkurentsis püsitakse tänu odavale tööjõule, mis pikemas perspektiivis on tupiktee.

Ei ole saladus, et meie ettevõtluse tootlikus on Euroopa keskmisega võrreldes oluliselt madalam ja kordades kehvem, kui Põhjamaades. Seda on raske aga avalikult tunnistada, sest raamatupidamislik juhtimisstiil emotsioone ei tunnista niikaua, kui bilanss on korras. Lihtsam on nautida imetlust ja kiitust Skype või e-riigi eduloo valguses.

Eesti majanduse edukus sõltub juba ammu maailmaturuhindadest olgu jutt, toorainest või energiast. Ent ka eksport naudib maailmaturu hindadest saadavat tulu. Ühise majandusruumi puhul peame seda üldiselt paratamatuks ja loomulikuks.

Selle taustal on kummaline, et ettevõtluse kulupoolet pea ainus komponent, mida hoitakse tabuna, on kulutused tööjõule ehk palgad, mis jäävad regiooni edukamatest kordades maha.
Kui Saksamaa, Soome ja teiste Euroopa Liidu liikmeriikide ettevõtted suudavad samade kulude ja kordades kõrgemate palkade juures kasumit teenida, siis mis on viga meie ettevõtetel? Oleme ju turumajanduse tingimustes arenenud pea veerand sajandit ja peaks olema piisavalt talletunud nii kogemusi, oskusi kui kapitali.

25 aastat tagasi oli meil ühiseks suureks eesmärgiks riigi iseseisvuse taastamine. Seejärel hingas ühiskond Euroopa Liidu ja NATOga liitumise rütmis. Hiljuti ponnistasime euro ühisraha kasutuselevõtu nimel. Kuni mõne kuu eest tunnistas äsja peaministriks saanud Taavi Rõivas, et Eestil on suured narratiivid otsa saanud.

Mäletame valimisaegseid loosungeid viie rikkama riigi hulka jõudmisest ja 25 000 kroonisest keskmisest palgast. Nüüd on aeg riigil võtta uus siht ning nendele uljastele mõttelendudele ka sisu anda, millele õigupoolest ekspankurist ettevõtja ju oma ettepanekuga assisteerib.

Imelikul kombel tõttas esmaspäeval Eesti Päevalehele antud intervjuus rahandusminister Jürgen Ligi Neivelti julgete mõtete eest noomima, selmet haakida julge ideega kaasa mõtlema. Kas poliitikud pelgavad ärritada parteide suurrahastajaid? Riigikogu valimised on ukse ees ja reklaamiarved vajavad maksmist.

Arvestades, et Eesti on Maailma majandusfoorumi koostatud värskes Euroopa Liidu konkurentsivõime edetabelis 12. kohal, on küsimus pigem tahtes olukorda muuta isegi siis kui me mõnes edetabelis peaks seeläbi paar kohta kaotama. Teema vältimist võib nimetada ka mugavuseks või suisa laiskuseks.

Loodan, et Eesti ettevõtjaid ühendavatel organisatsioonidel jätkub poliitikutest rohkem südikust võtta majanduse tõhustamiseks initsiatiiv. Tõesti, miks ei võiks 1000-eurose miinimumpalga eesmärgi võtta kaubandus-tööstuskoda andes ettevõtjatele sõnumi, et tehkem protsessid korda, juurigem välja ebaefektiivsus, makskem rohkem palka ja elavdagem siseturgu?

Vanaded Euroopa riikide majandus põhineb lisaks efektiivsuse poole pürgimisele inimese väärtustamisel ja arusaamal, et töö eest makstakse tasu, mis võimaldab peret toita ja ära elada. Selle normi Eesti ühiskonda juurutamine sobib ideaalselt meie riigi järgmise nelja aasta eesmärgiks.

Valimised olgu võimalikult lihtsad

Nädala eest valisime viieks aastaks taas oma esindajad Europarlamenti. kogu Eesti oli üks valimisringkond ja laias laastus osutusid valituks isikud, kes said teistest rohkem hääli. Edu saatis nii erakondade esindajaid kui üksikkandidaate. Üle pika aja oli asi lihtne ja selge.

Eurovalimiste ja viimasel poolel aastal Paide linnavolikogu haaranud kirgede valguses hakkasin mõtlema, kas oleks mõistlik kaaluda vähemalt kogukondliku juhtimisorganite valimiskorra kohendamist.

1992. aastast Eestis kasutusel olev D'Hondti meetodil põhinevat valimissüsteemi nimetavad kriitikud keeruliseks ja valijale arusaamatuks. Häälte ülekandmised ja kompensatsioonimandaadid on aluseks arvamusele, et valides ühe kandidaadi, saad esinduskogusse hoopis kellegi teise. Inimesed ei saa aru, kellele tegelikult nende hääl läheb. See omakorda mõjutab valija suhtumist poliitikasse ja poliitikute võõrandumist.

Omavalitsustes, kus niikuinii kõik tunnevad kõiki piisaks isikuvalimistest, kus volikogu moodustatakse kogutud häälte põhjal koostatud üldise pingerea alusel. Aus ja lihtne.

Tegelikkuses ju toimivad isikuvalimised kohapeal niikuinii. Paide näitel valisime vormilselt linnavolikogu liikmeid, kuid inimesed, kes andsid oma hääle Kersti Sarapuule, Alo Aasmale, Janno Lehemetsale või Kaido Ivaskile valisid neid kui linnapäid.

Samamoodi korjas Pipi-Liis Siemann vallavanemana Türil või näiteks Kalju Kertsmik Albus teistest kandidaatidest kordades rohkem hääli, mis näitab, et neil on jõuline mandaat, mis ongi vallavanemaks valitule kohane. Selliseid näiteid on kuhjaga.

Et vältida kohalike huvide tahaplaanile taandumist isiklike võimuambitsioonide ees võiks mõttearenduses veelgi edasi minna ja vannutadagi enim hääli kogunud kandidaadi kus linnapeaks kus vallavanemaks ja teisele kohale tulnu volikogu esimeheks, kui nad ise vastupidiselt kokku ei lepi.

Igal juhul las juhivad need kellel on rahva suurim toetus, mitte need, kes on osavamad poliitikute omavahelistes sobingutes. Ühe erakonna liikmed või muud huvigrupid saavad piisava esindatuse korral koostada fraktsioone ja poliitilist tegevust seada siis juba kujunenud jõujoonte järgi, mitte ise neid üritada ümber luua. Siis ei pea muretsema ka ärakargavate asendusliikmete pärast.

Puder ja kapsad ei valitse alates viimastest valimistest üksnes Paide linna juhtimises. Sarnane jant käib ka näiteks Otepää või Viimsi volikogus. Mäletame Koeru vallas aastaid kestnud purelemis, kus ka üks võimutasakaalu loonud hääl kaldus siia-sinna. Nii et pingelistes olukordades löövad välja süsteemi nõrkused ja vead ka mujal.

Isikuvalimistega saavutatav tulemus hoiab eemale inetu tagatoa poliitika. Kes tahab omavalitsust juhtida, see peab ka võitma vahetult oma valijate südame, mitte panustama võimalikult pikale ja peibutuspartidest kubisevale nimekirjale. Ja kui keegi tahab järgmine kord võitjat edestada, peab ise tulema järgmistel valimistel kodanike ette paremate mõtetega.

Kindlasti võib olla veelgi paremaid ideid esinduskogude kvaliteedi ja sihipärasuse tõstmiseks. Kindlasti ei tule ühtki valimissüsteemi muutvat algatust arutlemata maa sisse taguda, teisalt tormama uisapäisa muutusi sisse viima. Ent pidevalt üleskerkivad ideed alates noortele valimisõiguse andmisest, kuni peibutuspartide ohjamiseni tuleks lõpuks kokku koguda ja läbi arutada, et sõeluda välja paremini toimiv mudel.

Europarlamendi valimistel oli näha, et edukamad olid need kandidaadid, kes ei ilutsenud üksnes reklaamides ja plakatitel, vaid tegid inimeste seas vahetut tööd oma ideede selgitamisel. Nad olid aktiivsed arvajad meedias ega peljanud isiklikke kohtumisi. Eks seegi ole tõestuseks isiku rolli suurenemisest.

Peame Eestit innovaatiliseks ja paindlikuks riigiks, kus reegleid on võimalik kiiresti kohandada muutuvale keskkonnale sobivaks. Ka valimissüsteem peaks paremini peegeldama ühiskonna ootusi ja hoiakuid.

Tule eile meile!

Mõte küsida Järvamaal Kareda valla inimeste käest nõu võimalike liitumiseelistuste üle on mõistlik. Seda enam, et sügisel valimiste eel oli teema üsna teravalt üleval ja üksmeelt millise naabriga liituda ei olnud. Siis tundus, et mõned naabrid tahavad sõlmida sobinguid valla allaneelamiseks oma eesmärkide saavutamisel küsimata Kareda valla rahvalt, mis neil sellest tolku.

Kareda vallas küsitluse ajastamine Europarlamendi valmisitega ühte ei nõua vallalt küll suurt lisaressurssi, kuid pelgan, et ülejala kiirustades asjade korraldamine ei anna tulemuseks usaldusväärset läbilõiget valla inimeste seisukohast, vaid ainult nende arvamuse, kes on otsustanud europarlamentääre valima minna. Ja neid ei ole politoloogide ennustuse järgi kuigi palju.

Nimelt polnud eilse seisuga vallakodanikele saadetud sellekohast teavituskirja nagu valimiskomisjon valijatele tavatseb saata, et lisaks Euoopa asjade üle otsustamisele oodatakse neilt ka oma koduõue arengutele suuna andmist. Rahvaküsitlusele peaks eelnema kohalikul tasandil mingigi värske diskussioon.

Parim paik ilmaasjade üle arutlemiseks :) Eks ikka bussipeatus.

Nii ei ole ootamatult järgmitele valimistele sattuvatel inimestel erilist läbikaalumiaega. Nagu humoorikas reklaamis:“ Ütle, ütle, ära mõtle!“ Sama usaldusväärse tulemuse saaks päeva poetrepil veetes ja juhuslikke möödujaid küsitledes. Nagu Maksimarketis leiba ostma minnes ründab keegi elektrit müüa.

Kaotsi läheb ka internetis ja eelhääletusel osalenute arvamus. Eile õhtul, kui viisin ema vallamajja hääletama polnud rahvahääletusest juttugi. Ka vallamaja teadetetahvlil ei hakkanud silma. Kareda valla kodulehe kalender kinnitab, et 25. mail on Euroopa parlamendi valimised, ei muud. Vallalehes olevat olnud infokilde, et rahvaküsitluse plaan on, kuid Vallaleht on tellitav ja poest ostetav, seega ei jõua seal aimuantav kaugelt mitte kõigini. Valla kodulehel on viimane Vallaleht märtsikuine.

Nii on seni kättesaadavaim teave Järva Teataja uudis, mida ei saa parimagi tahtmise juures võtta ametliku teadaandena rahvaküsitluse korraldamise kohta. Ega maakonnalehtki levi iga vallakodaniku postkasti.

Rahva arvamust ei saa pärida rahvast küsitlusest ette teavitamata või puudulikult seda tehes veendumata, et iga vallakodanik teab ette milleks ta vallamajja tuleb. Muidu meenutab see Krimmi või Donetski rahvahääletusi.

Läbimõtlemata tegevus lörtsib hea idee. Keegi saab linnukese kirja, et justkui inimesed on kaasatud. Ent sisuliselt saadav tulemus ei sünni arengukava uuendamiseks ega valla tuleviku plaanimise alusdokumendiks. Vallavanem Kulno Klein möönab isegi Järva Teatajale, et kui vähe inimesi võtab vaevaks valimispäeval vallamajja tulla, siis ei ole tagasiside järelduste tegemiseks piisav.

Mis õpetaja Laur rehkenduse kohta ütleski?

Vendetta Paide moodi

Paide volikogus hargnev võimuvõitlus on nagu Sitsiilia maffiaperede veritasu Vendetta. Kord rapsatakse vaip alt ühelt erakonnalt, siis vastutasuks teiselt ja kui vaid sobilik hetk tekib, tõmmatakse rusikas taskust, et minna taas uuele ringile. Heitlus on kiskunud nõiaringis tammumiseks, kust väljapääs on silmist kadunud.

Kinolinal kannataks selline seebikat veel vaadata. Jama on selles, et võttepaik pole seitsme maa ja mere taga, vaid etendus käib reaalselt meie silme all. Halb on, et selle tagajärjed mõjutavad lisaks Paidele ka tervet Järvamaad ja mitte positiivses võtmes.

Läinud neljapäeval enne volikogus järjekordse võimupöörde mahamängimist soovitas Järva-Jaani vallavanem Järva Teataja kodulehel Paide linnavolinikel ennast kokku võtta ja keskenduda linna ja maakonna arendamisele, mitte üksteisele ärapanemisele ning susserdamisele. "Kui linn ei suuda enda sees koostööd teha, siis kuidas saab üldse maakonna tasandil koostööst rääkida,“ küsis ta.

Ent IRLile on peale sügisest alandust, kus ülejooksmiste tõttu kaotati võim ja kukuti opositsiooni, linnapeaks tõusnud Alo Aasma skalbi nülgimine ja Raekoja vallutamine sama oluline ajaloolise õiguse taastamine, kui Putinile Krimmi tagasivõtmine.

Reformierakond on samuti sügisest saati haudunud plaani kuidas napsata tagasi enda omaks peetud volikoguesimehe koht, mis valimisjärgse koalitsiooni kokku kukkudes käest libises. Ideaalne võimalus selleks avanes irlika Andres Jalaku hiljutise naasmisega riigikogust Paide volikogusse.

Viimati möllasid poliitilised kired nii eredalt Paides kümmekond aastat tagasi. Toonane reformikast linnapea Tõnis Kõiv suutis teiste erakondadega suhted nii nugadele ajada, et pidi tagasi astuma. Reformierakonda ei aidanud sadulas püsida ka lühikese vahega ametisse pandud kaks uut linnapead. Võimuvõitluse ajal linna arengust eriti rääkida ei saanud.

2005. aasta kohalikest valimistega tehti reformierakonnale kambakas, kus ülejäänud erakonnad ja valimisliit valitsesid turvaliselt aastaid. Kuni Kõiv osales Järvamaa poliitikas polnud hirmugi, et Paide koalitsioon võiks lagunenda.

Olukord muutus paari aasta eest, mil ühine vaenlane kui koalitsiooni kodurahu garant Toompea poliitikale keskendus. Reformierakonna maakonna ja Paides rakukeses võtsid ohjad uued inimesed, kes asusid aktiivselt otsima võimalusi võimu juurde naasta.

Esimese punkti võtsid reformikad poolteist aastat tagasi, kui seadsid IRL ja keskerakonnale mõlemaga tiiba ripsutades nii osava lõksu, et mõlemad leerid usuvad siiani siiralt, et pikaajalise koostöö reetis just teine erakond. Kas olid IRLil nõrgemad närvid või kiirem reaktsioon, kuid eelmise aasta algusest loodi parempoolsete erakondade koalitsioon, mis valitses linna kuni sügisest valimisteni.

Vaimusilmas valitsenuks kauemgi, sest valimisööl uuendasid IRL ja reform koalitsioonilepet teistele võimalust andmata ja olid raudkindlad, et sellega on lugu lõppenud.

Ent Alo Aasma ja sotsid ei andnud alla. Neil tegi hinge täis, kuidas IRL neilt põliseid kandideerijaid valimiste eel poolt vahetama mõjutas ning kui ülbel toonil neile kohta kätte taheti näidata. Keskerakond oli nõus vandenõus kampa lööma. Nähes mitme irlika pooltevahetusega kaasnenud tasakaalu muutust kargas ka reformierakond imekspandava kergusega ühest koalitsioonist teise. Tuleb tunnistada, et ilus see noorte ja vanade ületulekute ja kannapöörete virrvarr välja ei näinud.

Poole aastaga suutis linnapeaks saanud Alo Aasma näidata end rahvamehena. Järva-Jaani vallavanem nimetas Aasma omavalitsusjuhtide seas hinnatud meheks. Rääkimata linnavalituse kollektiivist, kes esitas Alo kui unelmate ülemuse aasta juhi konkursile.

Alo selja taga on ka noored, kes tahtsid volikogule aru pähe panna ja linnapea kaitseks üles astuda. Aga noortevolikogu ei saanud sõna, sest volikogu tööreglement ei anna selleks võimalust. Nagu räägiks linnakodanik siis kui kana pissib...

Uuel linnapeakandidaadil Priit Värgil on kahtlemata sellisest positsioonist raske usaldust võita ja ennast kehtestada. Ta võib olla kui tubli ja hakkaja tahes, kuid ikka teatakse, et ta pannakse linnapeaks vaid põhjusel, et IRL ei saa praegustest volikogust lihtsalt kedagi linnavalitsusse lasta, ilma, et see uuesti jõudude tasakaalu kõigutaks.

Niikuinii pole selgust, kes kelle reetis või esimesena üle joone astus. Igal erakonnal on sellest oma versioon ja uskumine. Aeg oleks peeglisse vaadata ja endas kibestumine, umbusk ja viha maha suruda ja taastada kodurahu.

Üsna võimatu on valitseda linna ühe enamhäälega. Iga järgnev volikogu istung on kui potentsiaalne juhtimiskriis. Valimiste eel möönsid, kõik linnapeakandidaadid, et isegi opositsioonita koalitsiooni moodustamine on võimalik. Olge siis niipalju riigimehed ja näidake, et poliitika on kompromisside kunst.

Iga erakonna eesmärgiks on tulla võimule. Aga see ei saa olla eesmärk iseeneses, võimuga tuleb ka midagi peale hakata. Linna nõuab edasi arendamist. Maakond vajab liidrit. Kui ehk võimuhoidmiseks piisabki ühest enamhäälest, siis tegudeks on vaja veenvat enamuskoalitsiooni. Nii et miinimum kolmikliit on hädavajalik.

Kui seda ei suudeta võiks kogu volikogu koosseis tagasi astuda ja teha ruumi nimekirjas järgmistele, kes ei ole poliitika pahedest nii läbi imbunud. Vahest suudavad uued inimesed meeled avada, läbirääkima istuda ja linnavankri uuesti veerema tõmmata.

Eurovalimised kui ameerikaliku kampaaniaarsenali katsepolügon

Eelolevate Euroopa parlamendi valimiste olulisem hetk pole niivõrd kandideerijate lahterdamine vene- või eestimeelseteks, kuivõrd euroopaliku ja ameerikaliku mõtteviisi ja kampaaniakultuuri heitlus.

USA valimiskampaaniad on kujunenud brutaalsuseteks ja loosunglikeks showdeks, kus eesmärgi nimel võideldakse tihti vahendeid valimata. Sõnumite sügavusele väga ei keskenduta, vaid mängitakse rohkem emotsioonidega, tihti madalate tunnetega.

Jänkide olulisemad positsioonid jagatakse valimisduellides, kus tugevad kandidaadid võistlevad kindla ametiposti nimel üksteisega sõnasõda pidades. Gladiaatoritena publiku silme all valijate soosingu pärast võideldakse saamaks riigi presidendiks, senaatoriks, osariigi kuberneriks kuni kohaliku sherifini välja.

Hammas hamba vastu heitlusest ei määra võitjat üksnes raudsed närvid, leidlikus, sõnaosavus ja vastasele jagatud maksahaakide arv, vaid tulemuseni viiva masinavärgi töös hoidmine maksab palju raha.

Ameerikaliku kampaania ülesehituse juuri võib tinglikult otsida metsikust kauboiajastust, kus võitja selgus kui püssirohusuits oli hajunud ja kaotaja lebas vereloigus. Tänapäeval on heitlus sellevõrra tsiviliseeritum, et vaenupooled tõmbavad peale valimisi rahupiipu ja kuni uute valimisteni rusikatega väga ei vehita.

Euroopas, kus poliitiline kultuur on arenenud vähema vägivallaga ja läbi aastasadade, keskendudtakse tänapäeval mõtleva inimese veenmisele ühe või teise poliitika tahkudes ja paremuses. Kusjuures loevad mitte loosungid vaid argumendid.

Paljudes Euroopa Liidu riikides on seatud piirangud valimiskuludele, mis tähendab, et rohkem tuleb teha vahetut tööd valijaga ega saa loota osavatelt müügimeistritelt tellitud reklaamikampaaniatele ja üüratutele retusheeritud plakatitele. See on kindlasti raskem tee.

Olen sattunud Euroopa Liidu riikides valimiste aegu ringi liikuma ja näinud kandidaatide valmidust tulla keset linnaväljakut valijate palge ette ennast ja oma mõtteid tutvustama. See nõuab kandideerijalt teemade sügavat läbimõeldust, laia silmaringi ja head ettevalmistust.

Samavõrd meeldiv on kuulama sättinud inimeste aktiivsus kaasa mõelda ja küsida lisaselgust. Nii ei kujune valimiskampaania ühesuunaliseks reklaamitulvaks, vaid areneb dialoog, kus kodanikul säilib tunne, et teda võetakse kuulda ja ta on vahetu osaline poliitiliste sihtide seadmisel ning tuleviku korraldamises.

Seega erineb ameerikalik ja euroopalik kampaania lisaks visuaalsele poolele ka valitavate suhtumises valijasse.

IRL näitas juba kohalike valimiste ajal, et ameerikalike võtetega jõuline Savisaare ahistamine tõstis nad Tallinnas populaarsuselt Keskerakonna järel teisele kohale. Kui nooremad ja radikaalsemad poliitikud on vaimustuses showst ja sättisid plakatile Tallinna linnapea Putiniga suudlema, siis vanemad eelistavad hoida tasakaalukamat joont ja kõnetada valijat leebemal toonil.

Reformierakond on IRList veelgi selgemalt fokusseerinud oma pildisõnumi selgrooks ameerikaliku värvikirevuse surudes Savisaar ja Venemaa ühte patta ja pakudes Ansipit sellele vastandades ainsaks alternatiiviks. Kusjuures enam ei piirduta poliitiliste vaadete ründamisega, vaid narritakse koolikiusajalikult isegi oponendi füüsist. Inimlik tsiviliseeritud mõõde hakkab kaduma.

Muide, kui Savisaar peaks misiganes põhjusel ühel päeval poliitikast taanduma, siis milline saab olema paremerakondade edasise eksistentsi mõte, kui aastaid on taotud aina valjemini ühte ja sama rauda ja rohkem sõnumeid pole?

Olen veendunud, et lisaks iga hinna eest valimisvõidu saavutamisele peab erakondadel olema ka vastutus. Mõtlevale avatud meeltega inimesele on vastuvõetamatu sõjakas toon stiilis, kes ei ole meie erakonna poolt on Eesti vastu. Demokraatia aluseks on arvamuste paljusus ja oponentide seisukohtade respekteerimine ka siis, kui me ise nendega ei nõustu. Ole lihtsalt parem.

Oleks minu teha, paneks ma vastandamiskampaaniate ideoloogid laupäevaõhtuti vaatama ETVst Downton Abbey seriaali, et nad saaksid õppida, kuidas ka kõige inetumaid situatsioone elegantsete ja hästi kaalutud väljaütlemistega lahendada.

Madalatel tunnetel mängimine võib ärevatel aegadel olla vägagi tulemuslik. Eks valinud sakslased ise kunagi ülesköetuna Hitleri Saksamaad valitsema. Ka Putin mängib edukalt suuri masse muu maailma vastu üles küttes. Milleni viib madalatel tunnetel manipuleerimine näeme praegu Ida-Ukraina pööblirahutustes, kus demokraatia sildi all lüüakse telliskiviga teisitimõtlejatele pähe.

Nii et omade ja vaenlaste eristamisel ei erine IRL ega reformierakond praeguses eurovalimiste kampaanias tehnoloogiliselt Putini Venemaa propagandamasinast. Vastandamine mobiliseerib nii peksjatele, kui pekstavate poolehoidjaid ja kaasatundjaid selgemini kui debatt.

Kas olete märganud kaasakiskuvaid vaidlusi teemal milline peaks olema tuleviku Euroopa ja milline peaks olema Eesti roll ja positsioon ning millised on erakondade selgesõnalised vaatenurgad? Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on valinud tasakaalukama tee, mis paraku jääb räuskava kampaania varju. Vaevalt viitsitakse nii jõuliste sõnumite taustal erakondade valimisplatvormi vastu sügavamat huvi tunda.

Ometi ei vali me paari nädala pärast sõjapealikke järgisesse ilmasõtta vaid käputäit ekspertteadmistega inimesi, kes on võimelised tegelema keerukate rahvusvaheliste küsimustega. Võib jääda mulje, et Euroopa parlament on koht kuhu saadetakse erakonnasisede opositsionäärid jalust ära või enne erru minekut aktiivsest kodumaisest poliitikast puhkama.

Erakondliku poliitika räpasus ja üle võlli laskmine loob paremaid võimalusi üksikkandidaatidele, kelle seas tublisti kasvavad nii Indrek Tarandi tagasivalimise väljavaated, kui Silver Meikari ja teiste tuntumate üksiküritajate lootus enam toetajaid leida.

Tõehetk saabub häälte kokkulugemisel. Kindel on, et Europarlamendi valimised on katsepolügoniks ja annavad suuna tulevasteks valimiskampaaniateks. Nagu poliitikud avameelselt tunnistavad - eesmärk määrab abinõu. Meie oleme indikaatoriks.

Blokkpost Reopalu sillal

Eelmise nädala ETV Foorumi saates küsitletud pea pooletuhandest inimestest 74,1 % pelgas, et Eestit ähvardab Ida poolt sõjaline oht.

Maailmas kinnistub üha enam arvamus, et Putini Venemaa ambitsiooniks on taastada kontroll endise NSVLi territooriumi üle. Nagu näitab Venemaa tegevus Ida-Ukrainas ei ole neil kiiret otese sõjalise sekkumisega, vaid tegeletakse selleks soodsama pinnase loomisega. Diversantide abil ja kohalike kaasajooksikute toel halvatakse riigiorganite toimimist ning tekitatakse võimalikult palju segadust.

Venemaa külvab mõnuga ärevust ka lähiriikides. Riigiduuma asespiiker tegi Poolale, Rumeeniale ja Ungarile kirjalikku ettepaneku Ukraina territorium omavahel tükeldada. Moldova Dnestri-äärne kant tõi Kalevi alt välja Venemaaga liitumise teema. Soome naabruses formeeritakse uusi väeosasi, mis on kohandatud Põhjala karnidele tingimustele.

Venemaal küsitakse milleks on Kasahstanile vaja põhjapoolsed venelastega asustatud oblasteid? Leedust tuli teateid, kuidas Venemaa üritab suurendada kontrolli kohalike meediaväljaannete üle. Lätis uurib Idanaaber sotsioloogiliste küsitluste varjus piiriäärsete, valdavalt venekeelse elanikkonnaga, piirkondade meelsust.

Eesti puhul on ühtäkki aktuaalseks saanud küsida kuidas käitub Ida-Virumaa. Pronksiöö-aegsed rahutuste korraldajad on pilti ujunud Vene meedias ja Tallinnas meeleavaldusi õhutades.

Kõikide nende tegevuste esmane siht on tekitada hirmu ja ebakindlust. Idanaaber on valmis soodsa pinnase tekkides õli veelgi tulle valama ja õhutama kohapealseid rahvustevahelisi konflikte, et oleks kelle kaitsmisega ähvardada.

Ida-Virumaa ja Tallinn said oma ristsed pronksiööde aegu. Palju muukeelseid elanikke on ka Tapal, Maardus, Keilas ja Paldiskis. Samas on neis paigus Eesti sõjavägi lähedal ja küllap politseistruktuuride silmgi valvsam ning provotseerimisvõimalused piiratumad.

Nii ei ole imestada, kui tüli võib lahvatada rahulikus provintsis, kus midagi erilist ei oodata. Kui Venemaa Ida-Ukraina suuremates linnades takerdus, suunati siht väiksematele linnadele ja asulatele, kus paarikümnel rohelisel mehikesel oli valitsusasutuste hõivamisest lihtsamgi infosõjaks efektseid teleuudiseid toota.

Esimene hüüatus on, et Järvamaal pole sellised asjad võimalikud. Ent kaua võtab aega blokkposti püstitamine Mündi, Sillaotsa ja Reopallu sillale, et sulgeda Paide linn? Venemaalt leiab piisavalt head eesti ja vene keelt kõnelevaid impeeriumimeelseid tüüpe, kellega happeningi korraldada. Ja meil on maavalitsuse majas telestuudio, mida hõivata ja kasutada maailmale „tõese info“ edastamiseks.

Näitamaks, kui lihtne on kulutuli valla päästa, meenutan oma kooliaega.

Ühel 1985. aasta suvelõpu õhtul kõnetasid kaks võõrast tüüpi Paides Põllu ja Aiavilja tänava nurgal minu mõned aastad nooremat koolivenda mahlakas vene keeles, mida koolitunnis ei õpetata. Kaagid tõlkisid kohe oma jutu rusikate ja jalahoopidega kehakeelde. Spordipoisina pääses koolivend lööke tõrjudes hullemast ja andis jalgadele valu. Kuid hinge jäi ülekohus kripeldama.

Järgnevate päevade esmalt rahumeelsest katsest rünnaku põhjusest selgust saada läks veerema lumepall, mille tulemusena lepiti kokku ülelinnaline arveteklaarimine. Pooled määras rahvus ja nii olid mitmedki sõbrad erinevatel vaenupooltel üksnes põhjusel, et veri on paksem, kui omasid pekstakse.

Vähemasti eestlased valmistusid Kentucky lõvidena lahinguks põhjalikult – teritati suusakeppe, varuti jalgrattakette ja meisterdati muid külmrelvi. Kokkulepitud hetkel olid praegusel Paide Gümnaasiumi staadionil vastakuti poolsada eestlast ja paarkümmend venekeelset teismelist. Viimastele oli isegi Tapalt tulnud abiväge.

Verise kokkupõrke hoidsid ära huilates kohale kihutanud miilitsaautod. Vaenupooled pagesid staadionilt nagu õhku ehmatatud varblaseparv, et mööda aedu ja nurgadaguseid koju hiilida.

Parlamentäärid said uuesti kokku ja korduskohtumine määrati mõned päevad hiljem Lembitu parki. Sedapuhku oli pargis miilitsaid vahest rohkemgi kui puid. Ja kui uue kooliaasta esimestel päevadel hakkasid poisid miilitsast ülekuulamiskutseid saama, siis rohkem katseid madinaid pidada ei tehtud.

2007. aastal otsustas Paide linnavalitsus Venemaa kodusõjaaegse punakomandöri Johannes Raudmetsa monumendi Lembitu pargist ajaloomuuseumisse saata. Toonane abilinnapea Kaido Ivask võttis töö käsile omaaegse armee- ja sõjalaevastiku aastapäeva hakul, paar kuud enne pronksiöid.

Korpusekomandör Johannese lähetamine.

Pool tundi peale kraana saabumist, nii hommikul kella 8 paiku helistas mulle kui linnavalitsuse avalike suhete nõunikule Tallinnast vene PBK telekanali korrespondent hingeldades: „Meile helistati Moskvast ja öeldi, et teil on seal jama lahti!“

See näitab, et ka meie vaiksel Järvamaal hoitakse süstemaatiliselt silma peal. Kuis teisiti märganuks kellegi valvas silm Paides nii operatiivselt fashismi ilmingut, et teatada sellest „kuhu vaja“? Jääb üksnes imestada kiirust, millega sõnum Moskva organitest ajakirjaniku küsimusena tagasi põrgatati.

Ma ei soovi külvata paanikat. Ent meil tasub oma tegudele ja väljaütlemistele rohkem tähelepanu pöörata, et tühjast ei tuleks jama. Samuti loodan väga, et sisejulgeoleku eest vastutavad struktuurid ei jätaks kahe silma vahele ka unisemana tunduvaid kante. Halba üllatust pole kellelegi vaja.

Maavanem kui armeeta operetikindral

Värskelt riigitüüri juurde saanud sotsid hellitavad Väätsa vallavanem Lauri Läänemetsa suu läbi nädalataguses Järva Teatajas pakutud ideed, et eelolevate riigikogu valimiste järel on poliitiline maastik küps riigireformi algatamiseks koos maakondliku omavalitsustasandi taastamisega ja rahvas saaks taas maavanema valida.

Maavanema praegune ülesanne on vabariigi valitsuse seadusest tulenevalt tagada maakonna tasakaalustatud areng, olla omavalitsuste järelvalvajaks, riigi esindajaks ja riigiasutuste töö koordinaatoriks. Institutsioonil puudub reaalne võim ja vahendid maakonna arengusuundade määramisel.

Riik ootab oma kubernerilt Toompealt lähtuva poliitika kohalikele selgeks tegemist. Omavalitsused eeldavad vanade mälestuste najal jällegi, et maavanem aitab kaitsta pealinnas kohalikke huve. Mõlemat ootust korraga täita pole võimalik.

Olukorras, kus tulevikuvõtmes rääkides võiks Järvamaal olla üks-kaks omavalitsust, on maavanema rolli muutumas veelgi hägusemaks ja arutelu tulevikuperspektiivi osas kindlasti tervitatav.

Iseenesest pole sotside idees midagi uut. Muistsetel Lembitu aegadel oli maavanem kogukonna toel kohalik juht, ülik, kui soovite kuningas. Eesti vabariigi sündides loodi sajandi eest rahvusromantilise nimega maavanema ametikoht, mis esmalt oli valitav, kuid 30ndatel aastatel maakonnaomavalitsused likvideeriti ja maavanematest said keskvõimu esindajad.

Sama kordus Eesti iseseisvuse taastamisel. 25 aastat tagasi asendati täitevkomiteed maavalitsustega ning maavanema kui maakonna sisulise juhi ja vaimse liidri valis kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev volikogu. 90.ndatel taandati maakonna juhi staatus riigi poolt määratavaks kuberneriks, ehk kindraliks, kellelt oli võetud tema armee.

Meenutame, et maavanemast kui maakonna tasakaalustatud arengu eest vastutavast ametnikust polnud erilist abi, kui jäime ilma tükist naabermaakonnaga liitunud põlisest Järvamaast või kui riigiasutused kukkusid sulgema maakondlikke kontoreid ja nelja regionaalseid tõmbekeskusi looma.

Esimene kaasaegne Järva maavanem Arvo Sarapuu, sai olla järvamaalaste mandaadiga valitud kohalik juht, kui sama tiitliga riigi esindaja maakonnas. 1998. aastal konkureeris maavanema kohale kaks inimest. Tulises konkurentsis sai kaalukeeleks maakonna omavalitsusjuhtide hääletus, kes eelistasid ühte endi seast ehk toonast Türi linnapead Theo Aasat.

Hiljem on koalitsioonierakonnad Toompea kuluaarides maavanema kohad eelnevalt ära jaganud. Üllar Vahtramäe. kui Tiina Oraste kandidaadi toomine Järvamaa omavalitsusliidu ette kooskõlastuseks oli juba formaalsus.

Praegu ametisolevatest 15st maavanematest kuulub 14 reformierakonda või IRLi. Parteitu on paberite järgi vaid üks maavanem. Nii on paratamatult maavanemale külge kleepunud silt poliitilisest seltsielu tegelasest, kelle roll on parandada maakonnas koduerakonna positsioone ja valimistel olla häältemagnet.

Maavanema koht, kui hüppelaud riigikogusse kinnistus erakonna kontorite jaoks 2003. aastal, kui 15 maavanemast kandideeris parlamenti kaheksa, neist kuus edukalt. Seitsmes sai põgusalt olla asendusliige.

Sealt edasi on vaid üksikud maavanemad üle Eesti  pääsenud parteipiletist või kohustusest kandideerida valimistel oma erakonna eest. Nii on lootus, et Järvamaa saab endale lähitulevikus erakondadeülese kodumaakonna patrioodist maavanema, on üsna sinisilmne.

Sügisel saab otsa praeguse Järva maavanema ametiaeg. Viimastel aastatel on kuluaarides Reformierakonna Järvamaa juhist Kristjan Kõljalast, kui järgmisest maavanemast räägitud palju. Koigi vallavanem Kõljalg on pikalt hoogu võtnud, et murda riigikogusse ning maavanema positsioon oleks abiks, kuigi praegune Järvamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimehe koht pole teps kehvem hüppelaud.

Et reformierakonna käes on maavanema kohti piisavalt, on sotsidel praeguse riigivalitsemise tava juures täielik õigus nõutada Järva maavanema koht endale. Oleks tore, kui kandidaate kaalutaks hoolikalt ja erakondlike eesmärkide kõrval ei unustataks ka Järvamaale lootusekiire andmist.

Kuigi ilmselt järvakate eelistus oleks kohalik inimene, oli meie jaoks veel tundmatu Lauri Läänemetsa nädalatagust Järva Teatajas avaldatud mõtisklust teemal milline peaks olema järgmine Järva maavanem raske võtta kuidagi teisiti potentsiaalse maavanema tutvustusena.

Kui just SDE juhatuse liikme arvamusloo siht polnud anda riigireformi käivitamise ideega ultimaatum värskele koalitsioonipartnerile. Reformirakond on teadupoolest aastaid jäigalt olnud vastu halduskorralduslikele reformidele ja soovimatus sellest lahti öelda võib nõrgestada nende positsioone püsida sadulas ka peale eelolevaid riigikogu valimisi.