Sel suvel olen enekas või päris?

Iseendast pildi tegemine on popp. Pea kõigil meil on taskus fotoaparaat, millega saab muuhulgas ka helistada. Nii on kiusatus ennast ise läbi fotosilma sündmustekeerisesse asetada vaid käe taskusse sirutamise kaugusel.
Teadupoolest pole kiusatustega võitlemiseks lihtsamat viisi kui alla anda. Selfie`sid või eesti keeles enekateks nimetatud klõpse teevad nii teismelised kui ka keskealised igas maailma nurgas.
Lihtsamast lihtsam on tänapäeval hetki käigult jäädvustada ja neid telefonist kohe kogu maailmaga jagada. Ei enam mingit fotoka kivi otsa upitamist ja säriaja sättimist, fotode ilmutamisest ega kinnitamisest rääkimata. Kuidas saavad siis üldisest moevoolust maha jääda president, peaminister ja kasvõi vallavanemad?
Iseenesest pole ju autoportreede klõpsimises midagi uut. Küllap meenub paljudele minuealistele esimene mälestus enekast «Nu pogadi!» multikast, kus hunt napsab staadionil ühelt tegelaselt fotoka ja endast terve seeria pilte sähvib teha. Minulgi on fotoalbumis tallel klassiruumi aknal Smenaga 1987. aasta kevadel endast tehtud udupilte.

Enekas anno 1987

President Toomas Hendrik Ilves tegi pooleteise nädala eest laulupeolistele tervituse lausumise järel samuti kiire klõpsu ja suskas selle varmalt sotsiaalmeediasse. Lehepealkirjad rõkkasid vaimustusest ja piirigi taga leidus ohtralt neid, kes Eesti presidenti maailma lahedaimaks riigipeaks nimetasid. Facebook`is on fotol ligi 37 000 fänni. President on enekaid teinud varemgi, näiteks parimate koolilõpetajate vastuvõtul. Viimase nädalavahetuse hitt on aga juba peaminister Taavi Rõivase käesirutusest sündinud klõps.
Selfie valiti Oxfordi ülikooli teadlaste poolt 2013. aasta sõnaks. Ehk on enekate tegemine üks reegleid muutev verstapost inimkäitumises ja enese pidev eksponeerimine on internetiavarustes normiks saamas? Selle mõõdupuu järgi on meie riigijuhid popid, uuendusmeelsed ja noortepärased.
Kiitjate kõrvale jagub ka hurjutajaid, kes ütlevad, et riigijuhid peaksid olema väärikad ja jälgima etiketti, isegi kui see tundub igav. Tõesti. Ei pannud ju miljard teleri ette naelutatud inimest pühapäeva õhtul tähele, et Brasiilias maailmameistritiitli võitnud Saksamaa jalgpallikoondist emmanud kantsler Angela Merkel oleks samal ajal ridikülist telefoni järele kobanud. Parimate emotsioonide jäädvustamine jäi ikka profipiltnike teha.
Eks etikett ja kombed ole ajas muutuvad. XIX sajandi keskpaigani ei kujutanud keegi ette, et nooblite härrade püksitorud võiks olla kanti pressitud, kuni üks rätsepale kätte jäänud püksivirn käiku läks ja ootamatult populaarseks sai. Täna on viikimata ülikonnapüksid välistatud.
Läinud sajandi alguse suurlinnade salongides levis daamide seas komme sigarette läbi peene suitsupitsi pahvida. Sajandeid oli tubakasuitsu sissehingamine meeste hobi. Esimene ilmasõda ei pööranud peapeale ainult Euroopa kaarti, vaid heitis prügikasti ka hulga seisuslikke kombeid ja sugudevahelisi dogmasid.
Äsjasel laulupeol tehti meie presidendist veel üks pilt, mis näitab, et medalil on ka pahupool. Laulupeokontserdi ajal tehtud ülesvõttel näpib riigipea eemalolevalt oma nutitelefoni. Paljude arvates oli paatosliku kõne pidanud riigipea mõni aeg hiljem netis surfamisega uudishimu või igavuse peletamine eestlaste kõige pühama riituse ajal ennekuulmatu ebaviisakus.
Lahtiste silmadega enda ümber ringi vaadates näeme väikse taskulooma vangis olijaid igal sammul. Inimesed, kes on justkui füüsiliselt meiega, on oma nutiseadme kaudu põgenenud teise maailma. Seda ei juhtu ainult tänaval lonkides või bussisõiduaega parajaks tehes.
Näitena meenuvad sügisel Paide kogukonnamajas valimisnimekirjade esinumbrite osavõtul peetud valimisdebatid. Oli tavaline, et samal ajal, kui keegi kandidaatidest küsimusele vastas, nokkis kõrvalistuja vargsi oma telefoni või tahvelarvutit. Kui vastamisjärg temani jõudis, tõusis ehmunud ja järjekaotanud pilk ning kostus mühatus, millele järgnes kobav jutt ei millestki.
Küllap on tuttav pilt ka mõnelt koosolekult, kus nõu pidama kogunenud inimesed jätavad keha laua taha ja lasevad vaimu küberruumi hulkuma, selle asemel, et keskenduda kokkutulnute kuulamisele või jututeemadele. Tulemuseks on hajevil pealiskaudsus.
See näitab, et me oleme sõltlastena kaotamas oskust ennast netisuhtlusest välja lülitada. Nutiseade omab meie üle võimu ja nõuab kapriisselt tähelepanu, ka siis kui selleks pole sobivam hetk. Nimetagem seda sõltuvuseks.
Pidev eemalolek sünnitab lugupidamatust inimeste suhtes, kellele peaksime samal ajal silmast silma pühenduma. Ärge unustage, et paljud meie seast peavad nutitelefoni ja internetti abivahendiks, mitte küberruumis viibimist elu mõtteks.
Tänapäeval ei alga ükski teatrietendus meeldetuletuseta telefonid välja lülitada. Oleme sellega harjunud ja saame aru. Sama loomulik on telefon kõrvale heita paljudes muudes kohtades ja olukordades kasvõi vanaemale külla minnes.
Näiteks Soomes kujunesid sel suvel otsitud kaubaks vanamoodsad telefonid, millega ei saa netis surfata. Puhkusele minnes puhatakse ka internetist ja elatakse päriselt mitte virtuaalselt.

Suarezed Paide volikogus

Hammaste vastase õlga löömine Uruguai jalgpallistaari Luis Suareze poolt ja Paide linnavolikogu allkirjade võltsimine on sarnased rängalt reegleid rikkuvad võtted. Ent kui maailma jalgpalliüldsus mõistis ebasportliku käitumise kiiresti ja hukka ja valemängija sai karmilt karistada, siis Paide Suarezed ja nende kamraadid teevad jätkuvalt nägu, et juhtunu oli süütu ”tehniline” aps.
Mäletatavasti ei tunnistanud esmalt ka Luis Suarez, Uruguai jalgpalliametnikud ega riigi üldsus, et ta midagi valesti tegi. Juhtunut vabandati süütu mänguolukorraga ja vibutati rusikat itaallaste ja inglaste suunas, kes keerutavat ärategevat vandenõud.

Alles nädalapäevad hiljem, pärast karmi mängukeeluga karistamist, määratud trahve ja suursponsori koostööst lahtiütlemist, jõudis antikangelane teo ülestunnistamiseni, vabandusteni ja vandeni, et ta kunagi hambaid kellelegi turja rohkem ei löö.
Paides on valemängijate väljaselgitamise ja ühese hukkamõistmisega lood keerulisemad. Mäletatavasti andis linnavolikogu reformierakonna fraktsioon 15. mail oma seniste koalitsioonikaaslate: sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste linnavalitsuse liikmete ja volikogu juhtide vastu IRLi fraktsiooniga koos sisse umbusaldusavalduse.
Nüüd juba eelmise volikogu esimehe Kersti Sarapuu kahtlust, et linnavolinik Andrus Tulli allkiri umbusaldusavaldusel on võltsitud, kinnitas kohtuekspertiisi instituudilt tellitud ekspertiis. Võltsimise fakti avalikustas Sarapuu alles 16. juuni volikogu istungil, sest kuluaarides tehti IRLile ettepanek vale allkirjaga avaldus tagasi võtta, mida isamaalased lubasid kaaluda ja viivitasid vastusega viimase hetkeni.
Järgnenust jääb mulje, et seda aega kasutas uus koalitsioon hoopis enda kogumiseks ja avalikkusele juhunu kohta oma versiooni välja mõtlemiseks. Igal juhul jäi reformi ja IRLi värske liit volikogu koosolekul kindlaks ja hääletas end võltsimissüüdisustele vaatamata võimule.
Linnavolinik Ants Hiiemaa väitis volikogu koosolekut jälginud meediale, et Tull andis allkirja umbusaldusele 11. või 12. mail ülejäänud mõttekaaslaste silme all. Miks kõik ülejäänud uue koalitsiooni moodustajad koos dokumenti ei allkirjastanud, tal ammendavat selgitust pakkuda ei olnud.
Kersti Sarapuu ütles Kuma raadiole, et ei usu seda, sest kohtus Andrus Tulliga enne tema komandeeringusse sõitu ning mees väitis, et ta ei tea midagi võimukukutamise plaanidest.
17. mail teatas uueks linnavolikogu esimeheks saanud reformierakondlane Tarmo Alt, et eelmise volikogu esimehe, volikogu aseesimehe, linnapea ja abilinnapea umbusaldusavalduse, ehk neljast lehest koosneva dokumendipaki, rikkus kasutuskõlbmatuks moosiste kätega tema laps. Seetõttu kopeeris Alt enda sõnul allkirjad uuesti puhtale väljatrükile. Kummaline on, et ta originaaldokumendid seejuures ära hävitas.
Uue koalitsiooni loomisega seotud inimesed on kuluaarivestlustes andud mõista, et tegelikult pandi avalduse tekst kokku alles 15. mai hommikuks, kui see linnavolinik Viktor Kasakule kuuluvas Katri poes allkirjastati.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi piisab umbusaldamiseks kolmandiku volinike allkirjadest. Ent lähetuses oleva Tulli allkirja oli aga vaja paberile iga hinna eest tekitada põhjusel, et reformikad ei olnud nõus enne liituma, kui kõik isamaalased olid avaldusele oma käe alla pannud.
Üsna arusaaamatu on, miks Tulli puuduvat või riknenud allkirja ei uuendatud digiallkirjaga. Ekspertiisiakti järgi oli kopeeritud allkirjaga nähtud isegi niipalju vaeva, et muudetud allkirja värvitooni. Muide, teine linnalegend räägib versiooni, mis soovitavad võltsijat otsida hoopis IRLi leerist.
2. juuli õhtuks oli Järva Teataja koduleheküljel küsimusele: ”Kas teie usute Tarmo Aldi selgitust, et laps määris dokumendid moosiste kätega?” vastanud eitavalt 88 protsenti vastanutest ehk 1980 inimest ja uusi klikke lisandus pidevalt.
Vaatamata põhjendustele jääb allkirja kopeerimine võltsimiseks. Seda tõestab eelmises lehes meenutatud kõike kohtuinstantse läbinud kaasus, kus 2000. aastal teede- ja sideministeeriumi lähetuses olnud kantsleri allkirju kopeeris dokumentidele majasisese asjaajamise kiirendamiseks tema referent. Tegu on kriminaalne, mis sest, et kantsler oleks neile dokumentidele paar päeva hiljem allkirja andnud niikuinii.
Uue koalitsiooni võimuletulek koos sellega kaasnenud skandaalidega on tekitanud paljudes siinkandi inimestes seninägemata pahameelt. Seda väljendatakse üsna erineval moel. Järgmisel hommikul peale kopeerimise üles tunnistamist oli Altide koduaed tualetpaberi rullidega dekoreeritud. Kes kahtlustas selles noori, kes sotsiaalmeedias pererahvast ennast.
21. juunil Paide Gümnaasiumi lõpupeo aktust läbi viinud noormees luges ametlike sõnavõttude järel auditooriumile protestihõnguliselt ette paar päeva varem linnapea ametist lahti saanud Alo Aasma pöördumise. Vabadussõjas võidelnute mälestuseks püstitatud Paide vana kultuurimaja omanik Aare Kalvik deklareeris, et Paide uued juhid pole Võidupühal langenud kangelasi mälestama oodatud.
25. juunil internetilehel petitsioon.ee algatatud Paide linnavolikogu umbusaldusavaldusele on tänase seisuga antud 256 allkirja. 28. juunil Paidesse jõudnud laulu- ja tantsupeo tulest anti Lembitu pargis lõke süüdata praeguste linnajuhtide asemel eelmisele linnapeale.
Nimetatud näited kinnitavad, et inimeste eri vormides avalduv protest võimupöördes kasutatud võtete suhtes on visa vaibuma ja volikogu liikmed ei saa omale ehitada klaastorni, kust kõrgilt alla vaadata ja teha nägu, et see pole kellegi asi. Pole ju praegu kostunud ühtegi vabandust.
Veelgi kohatum on süüdistada aktiivsemaid protestijaid noori ajupestuses ajal, kui riigikogu kaalub valimisea langetamist 16. eluaastani.
Mõneti meenutab spontaanselt oma vabaduse kaitsele asunud inimeste tegevus Eestis ACTAvastaste aktsioonideni ja Ukrainas Euromaidanini viinud sündmuste ahelat.
Politseile on esitatud avaldus võltsimiskahtluse suhtes uurimise algatamiseks. Loodan väga, et korrakaitsjad ei lükka seda tagasi viitega, et tegu on pelgalt poliitilise kemplusega. See annaks poliittehnoloogidele signaali, et võimu võtmiseks on kõik vahendid lubatud.
Võltsimine on võltsimine sõltumata selle teo motiividest ja mistahes õilsaks räägitud eesmärkidest. Tegu ei olnud ju siseringi kirjavahetusega, vaid ametliku dokumendiga, mis mõjutab olulisel määral Paide linna valitsemist.
Praegu tundub, et suur osa Paide linnavolikogu liikmeid ei adu millega nad on hakkama saanud ja mida õigustama asunud. Juhtunule tuleb anda ühene õiguslik hinnang ja selgitada, kas avalikkusele esitatud põhjendused on tõesed või väljamõeldud. Kuidas saavad linnakodanikud teisiti usaldada linna seadusloome juurde inimesi, kes ei pruugi seaduskuulekust enda puhul oluliseks pidada?
Nii või teisiti on antud loos liiga palju segaseid otsi ja vasturääkivusi, millele uurimine saab anda kiretu vastuse. See lugu ei tohi lõppeda seadusest üleastuja(te)le punast kaarti näitamata.

Kas ettevõtjad jõuavad poliitikutest ette?

Nädala eest pakkus ettevõtja Indrek Neivelt ambitsioonika eesmärgi tõsta Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ehk nelja aastaga miinimumpalk 1000 euroni.

Tuntud pankuri ja hiilgava vabamõtleja idees peitub mitu sõnumit. Laiale auditooriumile pakkus elevust, et lõpuks leidub ka ettevõtja, kes nõustub, et meie tööinimene väärib elamist võimaldavat palka.

See pole esimene kord, kui Neivelt ärgitab riiki ja ettevõtjaid töötajate sissetulekuid suurendama. Mullusel Paide arvamusfestivalil tegi ta ettepaneku tõsta maksuvaba miinimum 320 euroni.

Ettepaneku taga pole lihtsalt suuremeelsus, vaid pragmaatiline tõdemus, et kui Eesti palgad ei tõuse nii 70 protsendini Põhjamaade keskmisest, siis Soome ja teised Skandinaaviamaad löövad lähiaastatel meilt üle viimasedki tublid töökäed.

Distsiplineeritud tööjõud on naabrite juures hinnas ja kui me ise oma inimesi ei väärtusta, siis teevad seda teised. See tähendab aga, et kohalikel ettevõtjatele jääb aina vähemaks töötajaid, külad tühjenevad ja majad lagunevad, riigil pole maksumaksjaid jne.

Vähem oli aga neid, kes märkasid, et Neivelti sõnumis peitus sügavam etteheide riigi majandusele ja ettevõtlusele. Ridade vahelt võis aru saada, et üldistavalt on Eesti ettevõtted ebaefektiivsed ja rahvusvahelises konkurentsis püsitakse tänu odavale tööjõule, mis pikemas perspektiivis on tupiktee.

Ei ole saladus, et meie ettevõtluse tootlikus on Euroopa keskmisega võrreldes oluliselt madalam ja kordades kehvem, kui Põhjamaades. Seda on raske aga avalikult tunnistada, sest raamatupidamislik juhtimisstiil emotsioone ei tunnista niikaua, kui bilanss on korras. Lihtsam on nautida imetlust ja kiitust Skype või e-riigi eduloo valguses.

Eesti majanduse edukus sõltub juba ammu maailmaturuhindadest olgu jutt, toorainest või energiast. Ent ka eksport naudib maailmaturu hindadest saadavat tulu. Ühise majandusruumi puhul peame seda üldiselt paratamatuks ja loomulikuks.

Selle taustal on kummaline, et ettevõtluse kulupoolet pea ainus komponent, mida hoitakse tabuna, on kulutused tööjõule ehk palgad, mis jäävad regiooni edukamatest kordades maha.
Kui Saksamaa, Soome ja teiste Euroopa Liidu liikmeriikide ettevõtted suudavad samade kulude ja kordades kõrgemate palkade juures kasumit teenida, siis mis on viga meie ettevõtetel? Oleme ju turumajanduse tingimustes arenenud pea veerand sajandit ja peaks olema piisavalt talletunud nii kogemusi, oskusi kui kapitali.

25 aastat tagasi oli meil ühiseks suureks eesmärgiks riigi iseseisvuse taastamine. Seejärel hingas ühiskond Euroopa Liidu ja NATOga liitumise rütmis. Hiljuti ponnistasime euro ühisraha kasutuselevõtu nimel. Kuni mõne kuu eest tunnistas äsja peaministriks saanud Taavi Rõivas, et Eestil on suured narratiivid otsa saanud.

Mäletame valimisaegseid loosungeid viie rikkama riigi hulka jõudmisest ja 25 000 kroonisest keskmisest palgast. Nüüd on aeg riigil võtta uus siht ning nendele uljastele mõttelendudele ka sisu anda, millele õigupoolest ekspankurist ettevõtja ju oma ettepanekuga assisteerib.

Imelikul kombel tõttas esmaspäeval Eesti Päevalehele antud intervjuus rahandusminister Jürgen Ligi Neivelti julgete mõtete eest noomima, selmet haakida julge ideega kaasa mõtlema. Kas poliitikud pelgavad ärritada parteide suurrahastajaid? Riigikogu valimised on ukse ees ja reklaamiarved vajavad maksmist.

Arvestades, et Eesti on Maailma majandusfoorumi koostatud värskes Euroopa Liidu konkurentsivõime edetabelis 12. kohal, on küsimus pigem tahtes olukorda muuta isegi siis kui me mõnes edetabelis peaks seeläbi paar kohta kaotama. Teema vältimist võib nimetada ka mugavuseks või suisa laiskuseks.

Loodan, et Eesti ettevõtjaid ühendavatel organisatsioonidel jätkub poliitikutest rohkem südikust võtta majanduse tõhustamiseks initsiatiiv. Tõesti, miks ei võiks 1000-eurose miinimumpalga eesmärgi võtta kaubandus-tööstuskoda andes ettevõtjatele sõnumi, et tehkem protsessid korda, juurigem välja ebaefektiivsus, makskem rohkem palka ja elavdagem siseturgu?

Vanaded Euroopa riikide majandus põhineb lisaks efektiivsuse poole pürgimisele inimese väärtustamisel ja arusaamal, et töö eest makstakse tasu, mis võimaldab peret toita ja ära elada. Selle normi Eesti ühiskonda juurutamine sobib ideaalselt meie riigi järgmise nelja aasta eesmärgiks.

Valimised olgu võimalikult lihtsad

Nädala eest valisime viieks aastaks taas oma esindajad Europarlamenti. kogu Eesti oli üks valimisringkond ja laias laastus osutusid valituks isikud, kes said teistest rohkem hääli. Edu saatis nii erakondade esindajaid kui üksikkandidaate. Üle pika aja oli asi lihtne ja selge.

Eurovalimiste ja viimasel poolel aastal Paide linnavolikogu haaranud kirgede valguses hakkasin mõtlema, kas oleks mõistlik kaaluda vähemalt kogukondliku juhtimisorganite valimiskorra kohendamist.

1992. aastast Eestis kasutusel olev D'Hondti meetodil põhinevat valimissüsteemi nimetavad kriitikud keeruliseks ja valijale arusaamatuks. Häälte ülekandmised ja kompensatsioonimandaadid on aluseks arvamusele, et valides ühe kandidaadi, saad esinduskogusse hoopis kellegi teise. Inimesed ei saa aru, kellele tegelikult nende hääl läheb. See omakorda mõjutab valija suhtumist poliitikasse ja poliitikute võõrandumist.

Omavalitsustes, kus niikuinii kõik tunnevad kõiki piisaks isikuvalimistest, kus volikogu moodustatakse kogutud häälte põhjal koostatud üldise pingerea alusel. Aus ja lihtne.

Tegelikkuses ju toimivad isikuvalimised kohapeal niikuinii. Paide näitel valisime vormilselt linnavolikogu liikmeid, kuid inimesed, kes andsid oma hääle Kersti Sarapuule, Alo Aasmale, Janno Lehemetsale või Kaido Ivaskile valisid neid kui linnapäid.

Samamoodi korjas Pipi-Liis Siemann vallavanemana Türil või näiteks Kalju Kertsmik Albus teistest kandidaatidest kordades rohkem hääli, mis näitab, et neil on jõuline mandaat, mis ongi vallavanemaks valitule kohane. Selliseid näiteid on kuhjaga.

Et vältida kohalike huvide tahaplaanile taandumist isiklike võimuambitsioonide ees võiks mõttearenduses veelgi edasi minna ja vannutadagi enim hääli kogunud kandidaadi kus linnapeaks kus vallavanemaks ja teisele kohale tulnu volikogu esimeheks, kui nad ise vastupidiselt kokku ei lepi.

Igal juhul las juhivad need kellel on rahva suurim toetus, mitte need, kes on osavamad poliitikute omavahelistes sobingutes. Ühe erakonna liikmed või muud huvigrupid saavad piisava esindatuse korral koostada fraktsioone ja poliitilist tegevust seada siis juba kujunenud jõujoonte järgi, mitte ise neid üritada ümber luua. Siis ei pea muretsema ka ärakargavate asendusliikmete pärast.

Puder ja kapsad ei valitse alates viimastest valimistest üksnes Paide linna juhtimises. Sarnane jant käib ka näiteks Otepää või Viimsi volikogus. Mäletame Koeru vallas aastaid kestnud purelemis, kus ka üks võimutasakaalu loonud hääl kaldus siia-sinna. Nii et pingelistes olukordades löövad välja süsteemi nõrkused ja vead ka mujal.

Isikuvalimistega saavutatav tulemus hoiab eemale inetu tagatoa poliitika. Kes tahab omavalitsust juhtida, see peab ka võitma vahetult oma valijate südame, mitte panustama võimalikult pikale ja peibutuspartidest kubisevale nimekirjale. Ja kui keegi tahab järgmine kord võitjat edestada, peab ise tulema järgmistel valimistel kodanike ette paremate mõtetega.

Kindlasti võib olla veelgi paremaid ideid esinduskogude kvaliteedi ja sihipärasuse tõstmiseks. Kindlasti ei tule ühtki valimissüsteemi muutvat algatust arutlemata maa sisse taguda, teisalt tormama uisapäisa muutusi sisse viima. Ent pidevalt üleskerkivad ideed alates noortele valimisõiguse andmisest, kuni peibutuspartide ohjamiseni tuleks lõpuks kokku koguda ja läbi arutada, et sõeluda välja paremini toimiv mudel.

Europarlamendi valimistel oli näha, et edukamad olid need kandidaadid, kes ei ilutsenud üksnes reklaamides ja plakatitel, vaid tegid inimeste seas vahetut tööd oma ideede selgitamisel. Nad olid aktiivsed arvajad meedias ega peljanud isiklikke kohtumisi. Eks seegi ole tõestuseks isiku rolli suurenemisest.

Peame Eestit innovaatiliseks ja paindlikuks riigiks, kus reegleid on võimalik kiiresti kohandada muutuvale keskkonnale sobivaks. Ka valimissüsteem peaks paremini peegeldama ühiskonna ootusi ja hoiakuid.

Tule eile meile!

Mõte küsida Järvamaal Kareda valla inimeste käest nõu võimalike liitumiseelistuste üle on mõistlik. Seda enam, et sügisel valimiste eel oli teema üsna teravalt üleval ja üksmeelt millise naabriga liituda ei olnud. Siis tundus, et mõned naabrid tahavad sõlmida sobinguid valla allaneelamiseks oma eesmärkide saavutamisel küsimata Kareda valla rahvalt, mis neil sellest tolku.

Kareda vallas küsitluse ajastamine Europarlamendi valmisitega ühte ei nõua vallalt küll suurt lisaressurssi, kuid pelgan, et ülejala kiirustades asjade korraldamine ei anna tulemuseks usaldusväärset läbilõiget valla inimeste seisukohast, vaid ainult nende arvamuse, kes on otsustanud europarlamentääre valima minna. Ja neid ei ole politoloogide ennustuse järgi kuigi palju.

Nimelt polnud eilse seisuga vallakodanikele saadetud sellekohast teavituskirja nagu valimiskomisjon valijatele tavatseb saata, et lisaks Euoopa asjade üle otsustamisele oodatakse neilt ka oma koduõue arengutele suuna andmist. Rahvaküsitlusele peaks eelnema kohalikul tasandil mingigi värske diskussioon.

Parim paik ilmaasjade üle arutlemiseks :) Eks ikka bussipeatus.

Nii ei ole ootamatult järgmitele valimistele sattuvatel inimestel erilist läbikaalumiaega. Nagu humoorikas reklaamis:“ Ütle, ütle, ära mõtle!“ Sama usaldusväärse tulemuse saaks päeva poetrepil veetes ja juhuslikke möödujaid küsitledes. Nagu Maksimarketis leiba ostma minnes ründab keegi elektrit müüa.

Kaotsi läheb ka internetis ja eelhääletusel osalenute arvamus. Eile õhtul, kui viisin ema vallamajja hääletama polnud rahvahääletusest juttugi. Ka vallamaja teadetetahvlil ei hakkanud silma. Kareda valla kodulehe kalender kinnitab, et 25. mail on Euroopa parlamendi valimised, ei muud. Vallalehes olevat olnud infokilde, et rahvaküsitluse plaan on, kuid Vallaleht on tellitav ja poest ostetav, seega ei jõua seal aimuantav kaugelt mitte kõigini. Valla kodulehel on viimane Vallaleht märtsikuine.

Nii on seni kättesaadavaim teave Järva Teataja uudis, mida ei saa parimagi tahtmise juures võtta ametliku teadaandena rahvaküsitluse korraldamise kohta. Ega maakonnalehtki levi iga vallakodaniku postkasti.

Rahva arvamust ei saa pärida rahvast küsitlusest ette teavitamata või puudulikult seda tehes veendumata, et iga vallakodanik teab ette milleks ta vallamajja tuleb. Muidu meenutab see Krimmi või Donetski rahvahääletusi.

Läbimõtlemata tegevus lörtsib hea idee. Keegi saab linnukese kirja, et justkui inimesed on kaasatud. Ent sisuliselt saadav tulemus ei sünni arengukava uuendamiseks ega valla tuleviku plaanimise alusdokumendiks. Vallavanem Kulno Klein möönab isegi Järva Teatajale, et kui vähe inimesi võtab vaevaks valimispäeval vallamajja tulla, siis ei ole tagasiside järelduste tegemiseks piisav.

Mis õpetaja Laur rehkenduse kohta ütleski?

Vendetta Paide moodi

Paide volikogus hargnev võimuvõitlus on nagu Sitsiilia maffiaperede veritasu Vendetta. Kord rapsatakse vaip alt ühelt erakonnalt, siis vastutasuks teiselt ja kui vaid sobilik hetk tekib, tõmmatakse rusikas taskust, et minna taas uuele ringile. Heitlus on kiskunud nõiaringis tammumiseks, kust väljapääs on silmist kadunud.

Kinolinal kannataks selline seebikat veel vaadata. Jama on selles, et võttepaik pole seitsme maa ja mere taga, vaid etendus käib reaalselt meie silme all. Halb on, et selle tagajärjed mõjutavad lisaks Paidele ka tervet Järvamaad ja mitte positiivses võtmes.

Läinud neljapäeval enne volikogus järjekordse võimupöörde mahamängimist soovitas Järva-Jaani vallavanem Järva Teataja kodulehel Paide linnavolinikel ennast kokku võtta ja keskenduda linna ja maakonna arendamisele, mitte üksteisele ärapanemisele ning susserdamisele. "Kui linn ei suuda enda sees koostööd teha, siis kuidas saab üldse maakonna tasandil koostööst rääkida,“ küsis ta.

Ent IRLile on peale sügisest alandust, kus ülejooksmiste tõttu kaotati võim ja kukuti opositsiooni, linnapeaks tõusnud Alo Aasma skalbi nülgimine ja Raekoja vallutamine sama oluline ajaloolise õiguse taastamine, kui Putinile Krimmi tagasivõtmine.

Reformierakond on samuti sügisest saati haudunud plaani kuidas napsata tagasi enda omaks peetud volikoguesimehe koht, mis valimisjärgse koalitsiooni kokku kukkudes käest libises. Ideaalne võimalus selleks avanes irlika Andres Jalaku hiljutise naasmisega riigikogust Paide volikogusse.

Viimati möllasid poliitilised kired nii eredalt Paides kümmekond aastat tagasi. Toonane reformikast linnapea Tõnis Kõiv suutis teiste erakondadega suhted nii nugadele ajada, et pidi tagasi astuma. Reformierakonda ei aidanud sadulas püsida ka lühikese vahega ametisse pandud kaks uut linnapead. Võimuvõitluse ajal linna arengust eriti rääkida ei saanud.

2005. aasta kohalikest valimistega tehti reformierakonnale kambakas, kus ülejäänud erakonnad ja valimisliit valitsesid turvaliselt aastaid. Kuni Kõiv osales Järvamaa poliitikas polnud hirmugi, et Paide koalitsioon võiks lagunenda.

Olukord muutus paari aasta eest, mil ühine vaenlane kui koalitsiooni kodurahu garant Toompea poliitikale keskendus. Reformierakonna maakonna ja Paides rakukeses võtsid ohjad uued inimesed, kes asusid aktiivselt otsima võimalusi võimu juurde naasta.

Esimese punkti võtsid reformikad poolteist aastat tagasi, kui seadsid IRL ja keskerakonnale mõlemaga tiiba ripsutades nii osava lõksu, et mõlemad leerid usuvad siiani siiralt, et pikaajalise koostöö reetis just teine erakond. Kas olid IRLil nõrgemad närvid või kiirem reaktsioon, kuid eelmise aasta algusest loodi parempoolsete erakondade koalitsioon, mis valitses linna kuni sügisest valimisteni.

Vaimusilmas valitsenuks kauemgi, sest valimisööl uuendasid IRL ja reform koalitsioonilepet teistele võimalust andmata ja olid raudkindlad, et sellega on lugu lõppenud.

Ent Alo Aasma ja sotsid ei andnud alla. Neil tegi hinge täis, kuidas IRL neilt põliseid kandideerijaid valimiste eel poolt vahetama mõjutas ning kui ülbel toonil neile kohta kätte taheti näidata. Keskerakond oli nõus vandenõus kampa lööma. Nähes mitme irlika pooltevahetusega kaasnenud tasakaalu muutust kargas ka reformierakond imekspandava kergusega ühest koalitsioonist teise. Tuleb tunnistada, et ilus see noorte ja vanade ületulekute ja kannapöörete virrvarr välja ei näinud.

Poole aastaga suutis linnapeaks saanud Alo Aasma näidata end rahvamehena. Järva-Jaani vallavanem nimetas Aasma omavalitsusjuhtide seas hinnatud meheks. Rääkimata linnavalituse kollektiivist, kes esitas Alo kui unelmate ülemuse aasta juhi konkursile.

Alo selja taga on ka noored, kes tahtsid volikogule aru pähe panna ja linnapea kaitseks üles astuda. Aga noortevolikogu ei saanud sõna, sest volikogu tööreglement ei anna selleks võimalust. Nagu räägiks linnakodanik siis kui kana pissib...

Uuel linnapeakandidaadil Priit Värgil on kahtlemata sellisest positsioonist raske usaldust võita ja ennast kehtestada. Ta võib olla kui tubli ja hakkaja tahes, kuid ikka teatakse, et ta pannakse linnapeaks vaid põhjusel, et IRL ei saa praegustest volikogust lihtsalt kedagi linnavalitsusse lasta, ilma, et see uuesti jõudude tasakaalu kõigutaks.

Niikuinii pole selgust, kes kelle reetis või esimesena üle joone astus. Igal erakonnal on sellest oma versioon ja uskumine. Aeg oleks peeglisse vaadata ja endas kibestumine, umbusk ja viha maha suruda ja taastada kodurahu.

Üsna võimatu on valitseda linna ühe enamhäälega. Iga järgnev volikogu istung on kui potentsiaalne juhtimiskriis. Valimiste eel möönsid, kõik linnapeakandidaadid, et isegi opositsioonita koalitsiooni moodustamine on võimalik. Olge siis niipalju riigimehed ja näidake, et poliitika on kompromisside kunst.

Iga erakonna eesmärgiks on tulla võimule. Aga see ei saa olla eesmärk iseeneses, võimuga tuleb ka midagi peale hakata. Linna nõuab edasi arendamist. Maakond vajab liidrit. Kui ehk võimuhoidmiseks piisabki ühest enamhäälest, siis tegudeks on vaja veenvat enamuskoalitsiooni. Nii et miinimum kolmikliit on hädavajalik.

Kui seda ei suudeta võiks kogu volikogu koosseis tagasi astuda ja teha ruumi nimekirjas järgmistele, kes ei ole poliitika pahedest nii läbi imbunud. Vahest suudavad uued inimesed meeled avada, läbirääkima istuda ja linnavankri uuesti veerema tõmmata.

Eurovalimised kui ameerikaliku kampaaniaarsenali katsepolügon

Eelolevate Euroopa parlamendi valimiste olulisem hetk pole niivõrd kandideerijate lahterdamine vene- või eestimeelseteks, kuivõrd euroopaliku ja ameerikaliku mõtteviisi ja kampaaniakultuuri heitlus.

USA valimiskampaaniad on kujunenud brutaalsuseteks ja loosunglikeks showdeks, kus eesmärgi nimel võideldakse tihti vahendeid valimata. Sõnumite sügavusele väga ei keskenduta, vaid mängitakse rohkem emotsioonidega, tihti madalate tunnetega.

Jänkide olulisemad positsioonid jagatakse valimisduellides, kus tugevad kandidaadid võistlevad kindla ametiposti nimel üksteisega sõnasõda pidades. Gladiaatoritena publiku silme all valijate soosingu pärast võideldakse saamaks riigi presidendiks, senaatoriks, osariigi kuberneriks kuni kohaliku sherifini välja.

Hammas hamba vastu heitlusest ei määra võitjat üksnes raudsed närvid, leidlikus, sõnaosavus ja vastasele jagatud maksahaakide arv, vaid tulemuseni viiva masinavärgi töös hoidmine maksab palju raha.

Ameerikaliku kampaania ülesehituse juuri võib tinglikult otsida metsikust kauboiajastust, kus võitja selgus kui püssirohusuits oli hajunud ja kaotaja lebas vereloigus. Tänapäeval on heitlus sellevõrra tsiviliseeritum, et vaenupooled tõmbavad peale valimisi rahupiipu ja kuni uute valimisteni rusikatega väga ei vehita.

Euroopas, kus poliitiline kultuur on arenenud vähema vägivallaga ja läbi aastasadade, keskendudtakse tänapäeval mõtleva inimese veenmisele ühe või teise poliitika tahkudes ja paremuses. Kusjuures loevad mitte loosungid vaid argumendid.

Paljudes Euroopa Liidu riikides on seatud piirangud valimiskuludele, mis tähendab, et rohkem tuleb teha vahetut tööd valijaga ega saa loota osavatelt müügimeistritelt tellitud reklaamikampaaniatele ja üüratutele retusheeritud plakatitele. See on kindlasti raskem tee.

Olen sattunud Euroopa Liidu riikides valimiste aegu ringi liikuma ja näinud kandidaatide valmidust tulla keset linnaväljakut valijate palge ette ennast ja oma mõtteid tutvustama. See nõuab kandideerijalt teemade sügavat läbimõeldust, laia silmaringi ja head ettevalmistust.

Samavõrd meeldiv on kuulama sättinud inimeste aktiivsus kaasa mõelda ja küsida lisaselgust. Nii ei kujune valimiskampaania ühesuunaliseks reklaamitulvaks, vaid areneb dialoog, kus kodanikul säilib tunne, et teda võetakse kuulda ja ta on vahetu osaline poliitiliste sihtide seadmisel ning tuleviku korraldamises.

Seega erineb ameerikalik ja euroopalik kampaania lisaks visuaalsele poolele ka valitavate suhtumises valijasse.

IRL näitas juba kohalike valimiste ajal, et ameerikalike võtetega jõuline Savisaare ahistamine tõstis nad Tallinnas populaarsuselt Keskerakonna järel teisele kohale. Kui nooremad ja radikaalsemad poliitikud on vaimustuses showst ja sättisid plakatile Tallinna linnapea Putiniga suudlema, siis vanemad eelistavad hoida tasakaalukamat joont ja kõnetada valijat leebemal toonil.

Reformierakond on IRList veelgi selgemalt fokusseerinud oma pildisõnumi selgrooks ameerikaliku värvikirevuse surudes Savisaar ja Venemaa ühte patta ja pakudes Ansipit sellele vastandades ainsaks alternatiiviks. Kusjuures enam ei piirduta poliitiliste vaadete ründamisega, vaid narritakse koolikiusajalikult isegi oponendi füüsist. Inimlik tsiviliseeritud mõõde hakkab kaduma.

Muide, kui Savisaar peaks misiganes põhjusel ühel päeval poliitikast taanduma, siis milline saab olema paremerakondade edasise eksistentsi mõte, kui aastaid on taotud aina valjemini ühte ja sama rauda ja rohkem sõnumeid pole?

Olen veendunud, et lisaks iga hinna eest valimisvõidu saavutamisele peab erakondadel olema ka vastutus. Mõtlevale avatud meeltega inimesele on vastuvõetamatu sõjakas toon stiilis, kes ei ole meie erakonna poolt on Eesti vastu. Demokraatia aluseks on arvamuste paljusus ja oponentide seisukohtade respekteerimine ka siis, kui me ise nendega ei nõustu. Ole lihtsalt parem.

Oleks minu teha, paneks ma vastandamiskampaaniate ideoloogid laupäevaõhtuti vaatama ETVst Downton Abbey seriaali, et nad saaksid õppida, kuidas ka kõige inetumaid situatsioone elegantsete ja hästi kaalutud väljaütlemistega lahendada.

Madalatel tunnetel mängimine võib ärevatel aegadel olla vägagi tulemuslik. Eks valinud sakslased ise kunagi ülesköetuna Hitleri Saksamaad valitsema. Ka Putin mängib edukalt suuri masse muu maailma vastu üles küttes. Milleni viib madalatel tunnetel manipuleerimine näeme praegu Ida-Ukraina pööblirahutustes, kus demokraatia sildi all lüüakse telliskiviga teisitimõtlejatele pähe.

Nii et omade ja vaenlaste eristamisel ei erine IRL ega reformierakond praeguses eurovalimiste kampaanias tehnoloogiliselt Putini Venemaa propagandamasinast. Vastandamine mobiliseerib nii peksjatele, kui pekstavate poolehoidjaid ja kaasatundjaid selgemini kui debatt.

Kas olete märganud kaasakiskuvaid vaidlusi teemal milline peaks olema tuleviku Euroopa ja milline peaks olema Eesti roll ja positsioon ning millised on erakondade selgesõnalised vaatenurgad? Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on valinud tasakaalukama tee, mis paraku jääb räuskava kampaania varju. Vaevalt viitsitakse nii jõuliste sõnumite taustal erakondade valimisplatvormi vastu sügavamat huvi tunda.

Ometi ei vali me paari nädala pärast sõjapealikke järgisesse ilmasõtta vaid käputäit ekspertteadmistega inimesi, kes on võimelised tegelema keerukate rahvusvaheliste küsimustega. Võib jääda mulje, et Euroopa parlament on koht kuhu saadetakse erakonnasisede opositsionäärid jalust ära või enne erru minekut aktiivsest kodumaisest poliitikast puhkama.

Erakondliku poliitika räpasus ja üle võlli laskmine loob paremaid võimalusi üksikkandidaatidele, kelle seas tublisti kasvavad nii Indrek Tarandi tagasivalimise väljavaated, kui Silver Meikari ja teiste tuntumate üksiküritajate lootus enam toetajaid leida.

Tõehetk saabub häälte kokkulugemisel. Kindel on, et Europarlamendi valimised on katsepolügoniks ja annavad suuna tulevasteks valimiskampaaniateks. Nagu poliitikud avameelselt tunnistavad - eesmärk määrab abinõu. Meie oleme indikaatoriks.