Juhanist sai jälle Juku vol 2

Jaanieelse pühapäeva pärastlõunal seisin keset Paide kultuurikeskuse suurt lava, et ohverdatud veerandsaja savimördise nädalavahetuse eest võtta vastu Järvamaa kutsehariduskeskuselt kroonukulliga tunnistus pottsepa õppekava täiemahulise täitmise eest.
Läinud sügisel samal ajal Tartu Ülikooli päevasesse õppesse ajakirjandust ja kommunikatsiooni ning kutsehariduskeskusse ahjumeistriks õppima asumine oli ilmselge hull hüpe tundmatusse sogasesse vette.

Nädala sees sai nühitud pinke akadeemilistes auditooriumides ning nädalavahetusel mäkerdatud savimördi ja tellistega. Vähemalt oli vaimne ja füüsiline tegevus tasakaalus.
Ent laupäeva-pühapäeva varahommikuti magusalt magavate pereliikmete juurest kikivarvul kooli hiilida tundus mõnelgi hommikul liigsuure suutäiena, mis ähvardas pudrumulku lõhki rebida.
Esimese ülikooliaastaga tehtud 81 ainepunkti ja kevadsemestriga kümnes aines võetud maksimumhinne ning edukalt omandatud kutseharidus näitab, et kui inimene tahab, siis suudab.
Tõsi, eks tulemuse taga ole mitu ohvrit: pere nägi mind sama harva kui kuuvarjutust ja et koolid neelasid enamiku ajast, siis jäi ka singiviil leival õhemaks.
Aastakümned tagasi lõpetasid tönki verisulis noorukid, kes pidid majanduse konveierile andma õppinud töökäsi. Nüüdisaegse kutsehariduskeskuse lõpuaktusel tõusis lavale tunnistust vastu võtma üsna kirju seltskond erineva ea ja taustaga inimesi.
Paljud neist olid kõrgharitud muudel erialadel ja tulnud oma maailma rikastama uute oskustega. Meie kursusel õppis savi ja šamottkividega  ümberkäimist muide kooli direktor isiklikult.
Erinevalt oma kutsumust kompavatest noortest tulevad halliseguste peadega õppurid kooli kindla teadmisega, mida nad õppida tahavad ja miks, ning leiavad kooli, mis  pakub neile enesetäienduseks parimaid võimalusi.
Elu jooksul mitut ringi tagasi koolipinki jõuda, erinevaid ameteid ja oskusi õppida on tänapäeva tempokas maailmas mõistlik ja üsna lihtne. Eks Hunt Kriimsilmgi proovinud üheksat ametit. Tuleb ennast vaid diivanilt püsti ajada.
Mina lugesin enne otsustamist maal kokku kõpitsemist vajavad korstnad, pliidid, ahjud ja kaminad ning sain alla paarikümne ühiku. See on ühe hobipottsepa vaat et elutöö ja nii andsin suurema kõhkluseta kuradile sõrme.
Et paar aastat tagasi käisin Luua koolis palkmajaehitamist nuusutamas, võin ilma naljata öelda, et segastel aegadel saan laande kindlat varju pakkuva punkri ehitamisega hakkama küll.
Paganama hea tunne oli, kui tahutud palk lopsti tihkelt oma kohale vajus või koolitunnis laotud ahi laitmatult tõmbama hakkas.
Pottsepa eriala paistab olevat muutunud popiks. Meie grupi meister Ivar ütles lõpuaktusel, et juba mitu kuud enne uue õppeaasta algust on järgmine kursus sooviavaldustega kaetud.
Eks elame ka laiuskraadil, kus sooja saamiseks tuleb tuba tänavusel näitel kütta isegi juunis.
Mõnigi tuttav on saanud julgustust ja öelnud, et mõlgutab mõtet pottsepaks õppida. Vanemast peast olla hea rahulikult omaette nokitseda ja olla tegemistes teistest sõltumatu.
Muide, ahjumeister pole sugugi üksnes meesteamet. Meedias jõuavad aina tihemini kaanele näitsikud, kes on pliidi ehitamiseks käised üles käärinud. Meiegi kursusel alustas kaks naist. Tõsi, üks neist sünnitas jõuluvaheajal uue ilmakodaniku ja lükkas õpingute jätkamise tulevikku.
Järvamaa ametikool muidugi loodab, et värsketest pottsepasellidest saavad kutselised meistrid – tööturul rakendust leidnud spetsialistide järgi mõõdavad haridusametnikud kooli tublidust.
Julgen arvata, et mitmele mu kaasõppurile ja tulevasele koolivennale või -õele jääb omandatud oskus siiski toredaks hobiks. Ent nagu on öeldud: ära iial ütle iial.
Lõpupeole järgnenud nädala jooksul on juba paar sugulast tulnud jutuga, et kuule, mul oleks vaja uut pliiti ja mul uut kaminat. Nii et nõudluse üle pott­sepp ei saa kurta. Üks pärijatest viskas minu esimese ehmatuse ebaluse peale kohe: «Noh, ei julge või?»
Selline otsekohene pealepõrkamine pani kaaluma. Lõpupeol õnnitlejate antud pojengide lopsakad õied pudenesid vaasist lauale ja pühiti prügikasti paari päevaga. Samamoodi tuhmuvad ajapikku omandatud oskused, kui need pikalt jõude jätta.

 http://www.jt.ee/3239531/juhanist-sai-jalle-juku-vol-2

Valijad pagevad parempoolsusest

Ajal, mil iga päev üle Vahemere ulpivad tuhanded paadipõgenikud ja nende edasine saatus kütab debattides kirgi, pagevad tuhanded meie kaasmaalased mitte üksnes välismaale, vaid ka kodusest mõtteruumist.
Kordan üle, et ma ei pea silmas kohvrite pakkimist, vaid emotsionaalset pagemist erakondade selja tagant, keda seni on harjutud toetama.

Valija ei halasta ega andesta. Kui keegi jamaga tegeleb, laseb ta erakonna seljatagant jalga. (Joonistus on minu)
Juhtus Eesti poliitikas tavatu: uus valitsus kaotas ametis oleku esimese kuuga valijate enamuse soosingu. Ei meenugi, millal parempoolsete kogutoetus viimase 25 aasta jooksul nii madal on olnud.
Toetajate pagemise taga on pettumus, lootuse kaotus paranemisele ja usk, et uued lemmikud on paremad.
Poliitilisel rahvaste rändel on seni olnud kaks lainet. Esimene suurem ümberrivistumine algas pool aastat enne valimisi, kui kirgi küttis kooseluseaduse vastuvõtt, õigemini selle peaaegu olematu sisuline ja loosungivaba seletamine ühiskonnale.
Toonastest parlamendierakondadest kaotasid sotsid selle ajaga oma toetajatest veerandi ja kui võrrelda aastataguste reitingutega, siis isegi rohkem kui kolmandiku.
IRLi selja tagant kadusid kuue kuuga pisut vähem kui pooled valijatest. Seevastu Reformierakonna ja Keskerakonna valijad jäid iidolitele truuks.
Valijate ümberrivistumiseks andis võimaluse uue erakonna – värsket poliitilist kultuuri lubanud Vabaerakonna areenile tulek ja EKRE jõuline astumine poliitilise skaala konservatiivsele tiivale.
Uuesti läksid valijad rändama valimiste järel kargel kevadel, kui uue valitsuse koalitsioonilepingust selgus, et valimised oli võitnud erakond, kes enne lubas valijatele seda, mida nemad tahtsid, ja hakkas hiljem jõuliselt dikteerima partneritele ja ühiskonnale seda, mida ise tahtis.
Taaskord olid võimulolijad inimesed jätnud selgete põhjendusteta ja publik võttis seda kui hääle väljapetmist. EMORi uuringu andmetel kukkus Reformierakonna toetus valimiste järel 28 protsendilt 19 protsendile ehk kolmandiku ja koalitsioonipartner IRLil 10 protsendilt 8 protsendile. Vaid sotsidel õnnestus koalitsioonikaaslastele vastuporisemisega toetust protsendi jagu 17ni kasvatada.
Valijatele meeldib tasakaalukas ja argumenteeritud opositsioon maksurallit kruvivast valitsusest rohkem. Vabaerakond on vaikselt ja järjekindlalt oma nägu ja isepäisust säilitades kasvatanud valimiseelse 8protsendise toetuse aprilli lõpuks 18 protsendi peale.
Kummalisel kombel on Keskerakond ilma Savisaareta veelgi populaarsem ja hõivas 26 protsendiga eelistatuima erakonna positsiooni. Nende toetus on 2 protsenti suurem kui valimiskuul.
Kuigi EKRE võttis lärmaka opositsiooniliidri rolli ja tõi tuhanded inimesed aktsiitõusu vastu meelt avaldama, kärpis see nende reitingut hoopis protsendi jagu 8 protsendile.
Viimasel paaril nädalal on valimiste suurimad põrujad sotsiaaldemokraadid ja IRL vahetanud esimehi ning Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna õlul on erakondades mõnda aega kestnud käärimine lõpetada ja taastada poolehoidjate usaldus.
Kuigi Reformierakonna seest kostis hulgaliselt rahulolematust, Taavi Rõivasele alternatiive ei pakutud. Erakonna tagatuba on vankumatu: populaarsust on mõtet timmida valimisteks ja muul ajal tuleb pea hoida külm.
Ilma probleemideta valiti tagasi Vabaerakonna esimees Andres Herkel. Keskerakond ootab juhi valimistega, kuni Edgar Savisaare tervis lubab tal suurele areenile naasta. Ka EKREl pole riigikogusse murdmise rõõmust põhjust kurssi muuta.
Olen kindel, et üksnes juhtide vahetamisest erakondade reitingute parandamiseks ei piisa ja kuni koalitsioon sihte uuesti ringi vaatama ei asu, kahaneb parempoolsete valitsuserakondade kogutoetus veelgi. Ilma rahva usalduseta riiki ei valitse.

 http://www.jt.ee/3218049/valijad-pagevad-parempoolsusest

Mida teha, kui uksel seisab must mees?

Kui kuulsa vene luuletaja Aleksander Puškini tõmmunahaline vaarisa kindralmajor Abram Hannibal 1742. aastal Tallinna ülemkomandandi ametisse määrati, ei osanud ta unes aimata, et paar sajandit hiljem lööb Eestimaa tuhande samasuguse mooramaalase pelguses ärevalt kihama.
Lapsena tsaar Peeter I hoolealusena Konstantinoopolist Peterburi toodud Ida-Aafrikast pärit Hannibal tegi vaatamata oma päritolule tsaaririigis auväärset karjääri, pidas Harjumaal mitut mõisat ning tema jumekad ja kräsupäised järglased olid õukonnas lugupeetud inimesed.
Viimastel kuudel massiliselt Põhja-Aafrikast üle Vahemere peaasjalikult Itaaliasse tuhandete kaupa maabuvate põgenikega ei oska aga Euroopa Liit praegu  peale hakata muud, kui kvoodi alusel mööda liikmesriike laiali pillutada.

Vanarahvas ütles, et häid lambaid mahub palju ühte lauta.

Kuu aja eest päris valimistel riigikogu ukse taha jäänud Rahva Ühtsuse Erakond valitsuselt aru peagi meile saabuvate sadade Aafrika põgenike kohta. Tunnistan, et siis tundus küsimuse selline püstitus uskumatult utoopilisena.
Napp kuu hiljem seisab Eesti tõsimeeli fakti ees, et Euroopa Liit surub meile kostile rohkem kui tuhandet teadmata päritolu aafriklast. Keegi ei oska öelda, kui suureks see number edaspidi võib paisuda, kauaks nad meile jäävad ja mida nad siin tegema hakkavad.
Räägime uhkusega, et oleme rahvana asustanud seda maad 11 000 aastat. Maailma kontekstis on selline paiksus ebatavaline.
Inimkond alustas sadu tuhandeid aastaid tagasi Aafrikast teekonda laia maailma ning on läbi ajaloo toitu ja paremaid elamistingimusi otsides liikunud ühelt alalt teisele teisi hõime alistades ja välja tõrjudes või ka koos kohalikega kõrvuti elanud ja segunenud.
Naiivne oleks arvata, et tänapäeval või tulevikus rahvad enam ei rända. Praegusaegne rahvusriiklus on vaid 100–150 aastat vana nähtus ja ilmselt mitte igavene. Homo sapines on ikka veel teel.
Eesti on siserännanuid võõrustanud korduvalt. Venemaalt Peipsi järve siinsele kaldale asunud vanausulised on meie külalislahkuse tõttu unikaalne kultuurikild maailmas.
Vabadussõja lõppedes Eestisse taandunud Loodearmee sõduritega me nii sõbralikud enam ei olnud: suur osa neist suri interneeritute laagris haigustesse. Ellu jäänud rändasid edasi Euroopasse või lahustusid kohapeale jäädes eestlaste sekka.
Ilmasõdade ajal ja järel oleme vastu võtnud ida poolt ümber asunud soome-ugri hõimuvendi. Tänini elab kõrvuti eestlastega Nõukogude Liidu eri servadest siia kui nõukogude rahva sulatusahju paisatud sadu tuhandeid inimesi. Tuleb möönda, et viimaste integreerimise edukusega me kiidelda ei saa.
Eestlased on ka ise läinud. Küll tsaari kutsel õnne otsima Venemaa viljakate maadega avarustesse, küll Ameerikasse.
Teine ilmasõda pillutas kümneid tuhandeid eestlasi Läände. Täname külalislahkuse eest ameeriklasi, inglasi, austraallasi, rootslasi jne, kuid tõdegem, et meie kaasmaalastele ei pakutud kuskil hõlpäraelamist, vaid pagulastes nähti odavat tööjõudu, keda võõrustajad vajasid raske töö tegemiseks, mida põlisrahvas teha ei soovinud. Lugupidamine tuli ränga tööga välja teenida ja see võttis aastaid.
Varasemaid Eestist minejaid ja tulejaid iseloomustab sattumine samasugusesse kultuuriruumi. Nüüd on olukord teine. Meil puudub ajaloost kogemus, mida teha tuhande täiesti erinevast kultuurist, teistsuguse nahavärvi ja tundmatut keelt rääkivate inimesega.
Võõristust tekitab ebaselgus teadmatus põgenike päritolu ja kavatsuste kohta. Vastuseta on küsimused, kas nad jäävad siia kauemaks või rändavad esimesel võimalusel edasi jõukamatesse riikidesse, soovivad nad teha tööd või otsivad hõlpu äraelamist riigi kulul?
Meedias on spekuleeritud, et kurikuulus islamiriik saadab põgenike seas Trooja hobustena Euroopasse oma võitlejaid. Kui rutiinne piirikontroll tõkestab segase tausta ja kavatsustega inimeste riiki pääsu, siis praegu pahiseb Euroopasse kümneid tuhandeid dokumentideta inimesi.
Kuidas tulevad julgeolekuorganid toime terade ja sõkalde eraldamisega?
Kristlikus läänemaailmas on teise inimese aitamine sõltumata nahavärvist, usust, kultuurist õilis. Paraku näitab Euroopa kogemus, et paljud pagulased ei näita üles mingit tänulikkust abistajate vastu, harjuvad mugava eluga ja on konfliktsed.
Millisel valitsusel on plaan, kuidas probleeme ennetada ja vältida?
Paksu verd tekitab ka teadmine, et pagulastele pakutakse kõiki mugavusi ja elatisraha, samas kui paljud maapered elavad vaesuses ja lootusetult viletsates tingimustes.
Rahvaomakaitse mehed Andrus Kivirähk ja Mart Juur pakkusid jamade ärahoidmiseks asustada moorlased elamisväärsetele, kuid inimtühjadele Eesti väikesaartele. Ettepanek on muidugi küüniline.
Ajaloolane David Vseviov on mõni aasta tagasi öelnud, et Eesti on nii viljakas maa, et vaevalt kunagi tühjaks jääb. Kui me ise välja rändame ja põllud võssa  kasvada laseme, siis ehk ongi nüüd käes aeg koomale tõmmata ja uutele maaharijatele ruumi teha?
Me ei kujuta ette, millist Pandora laegast on Euroopa Liit avamas, lastes maale kümneid tuhandeid üle Vahemere seilavaid põgenikke, külvates nendega üle kogu Euroopa.
Maailma ajalugu teab mitmeid näiteid kuidas enesekindlatest kõrgeltarenenud kultuuridest on primitiivsemad rändrahvad kerge vaevaga üle jooksnud ja paisanud inimkonna arengus sadu või tuhandeid aastaid tagasi.
Ma ei väida, et hädasolevaid inimesi ei peaks aitama, kuid seda peaks tegema läbimõeldult. Väga palju põhjendatud kahtlusi ja küsimusi on vastuseta ja eksimusi ei andesta ei põlisasukad ega sisserännanud. Euroopa Liidu ajud põgenikekriisi lahendamisel aga praegu millegagi ei hiilga.

 http://www.jt.ee/3201965/mida-teha-kui-uksel-seisab-must-mees

Võidupäevast on saanud ambitsioonikas karneval

«Nüüd on siis see kauaoodatud rahu ükskord saabunud. Meile tuli ta siiski pisut ootamatult. Olime teel eesliinile. Järgmisel hommikul oleks alanud lahing,» loen kolletunud kirjast, mille neil päevil 70 aastat tagasi kirjutas Kareda valla Kodasema küla ühe talu peretütrele Eesti Laskurkorpuse sõdur Kuramaalt.
 «8. ja 9. mai vaheline öö oli soe. Magasime nagu sõdurid kunagi – põõsa all, sinel üle pea. Öösel äratas meid mingi imelik kisa ja hurraa karjumine. Saime meiegi teada kapituleerumis pakti allakirjutamisest,» seisab laitmatu käekirjaga ülestähendatud rindesõnumis, mille leidsin mõne aasta eest talumajast, kuhu kiri oli saadetud.

 70 aastat vanad eesti meeste kirjad rindelt: Полевая почта ja Feldpost.

«Ei saa öelda, et oleksime tundnud teab mis rõõmu ja õndsust. Rahu, see oli nagu mingi uus võõrastav asi, millega ei olnud harjutud. Mis saab nüüd edasi? Mõnel oli koguni tunne, nagu oleks ametikoht üles öeldud. Ma ei taha siiski öelda, et igatseksime sõja järele. Ei, sellest oli meie kõigile küllalt,» arutleb kirja autor edasi.
Ent sõja lõpust tähtsam oli kogu sõja läbi teinud rindemehele unistus kojujõudmisest: «Eemalviibimine on meid oma maaga veel rohkem ühte kasvatanud, sest neli aastat elasime mälestustes.»
Teine maailmasõda pillutas eestlasi mitmele poole rindejoont. Samasse tallu, samale peretütrele oli kirju tulnud varemgi. Ainult käekiri oli olnud teine ja väliposti tempel Saksa kroonukulliga.
Kes on näinud mõne kuu eest linastunud Eesti uusimat sõjafilmi «1944», kujutab toonast õhustikku elavalt ette.
Mulle on 9. mai lapsepõlvest eredalt meelde jäänud ühe, aastast-aastasse kordunud episoodiga. Ma ei tea, kuidas mujal, aga Peetri koolis oli toona komme, et õpilased viisid kodukandi sõjasangaritele õnnitluskaarte. Nii oli umbes 35 aastat pärast Berliini vallutamist minul käsk külastada võidupühal kõiki nelja Esna alevis elanud sõjaveterani.
Endel, Kalju, Kusti ja Juhan – kõik toredad eesti mehed. Kutsusid ukse taha ilmunud jõmpsika tuppa, pakkusid istet ja ajasid mõne sõna juttu. Need jutud ei olnud sõjast. Ma ei tea, mis mõtted nende peas tegelikult keerlesid.
Kordagi ei meenu, et ükski neist oleks tähistanud seda päeva erilise pidulikkusega, löönud rusikaga vastu rinda või riputanud endale pühade puhul ordeneid kuuereväärile.
Küll võisin kindel olla, et vähemalt paki kommi või rubla-paar kaardi toonud kullerile nad ikka pihku poetasid. See oli minu võit sellel pühal.
Kakskümmend aastat tagasi olin ajakirjanikuna Paide linna delegatsiooni koosseisus reisil Saksamaa sõpruslinna Annaberg-Buchholzi. Samal ajal tähistasid Hitleri-vastase koalitsiooni riigipead Normandias suurejooneliselt sõja lõpu 50. aastapäeva.
8. mai õhtupoolikul istusime kristlik-demokraatliku linnavalitsuse pressišefiga kahekesi tema kodu elutoas. Minust mõnevõrra vanem võõrustaja tõi kapist pudeli iseaetud pirnišnapsi ja selle kõrval me ilmaasju arutasime. Paratamatult veeres jutt ka sõjale. Tema Idarindel sõdinud isa jõudis elusana Siberist koju kümme aastat pärast Berliini langemist.
Kuna linnapildis ei meenutanud tähtpäeva miski, küsisin, kuidas nad vaatavad poole sajandi tagustele sündmustele. «See ei ole meie püha,» ütles ida-sakslane lakooniliselt, jahedal toonil ja ilma igasuguse poliitkorrektsuseta.
Laupäeval möödus teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpust juba 70 aastat. Vähe on neid, kes mäletavad neid aegu vahetult, veelgi napimalt on mehi ja naisi, kes sõjast ise osa võtsid. Aeg teeb oma töö.
Ühes osas Euroopast mälestati eelmisel nädalal viimases mandrit laastanud sõjas hukkunuid ja meenutati õudusi, mis ei tohiks iial korduda.
Ida pool ülistatab riigivõim seevastu ohvriterohket võitu, sisendades rahvale, et nagu 70 aasta eest, nii on ka praegu ümberringi fašistid, kellele tuleb oma sõjalise jõuga hirm naha vahele ajada või koguni koht kätte näidata. Tähtpäevast on saanud propagandistlik musklite näitamise sõu.
Emadepäeva eel Tallinnast koju tulnud pojad ütlesid, et linnapilt jättis mulje, nagu oleks Venemaale sattunud. Nojah, samal ajal, kui koloraadod pealinna vallutasid, olid eesti mehed Virumaa metsades õppustel.
Vaatasin kolme päeva eest uudistest, kuidas vene keelt kõnelevad inimesed tähistasid võidupüha Narvas, Berliinis, Torontos ja mujal. Kõikjal nägi aktsioon välja nagu üksteise pealt maha kirjutatud: Georgi lindid, lehvivad punalipud, Punaarmee mundrites noored inimesed marssimas, rind suvalisi nõukogude aurahasid täis.
Võiks ju lõõpida, et 9. maist on saanud karneval, sama kirev kui Rios. Pigem oli see ennast suurele osale maailmast vastanduva Venemaa signaal: meid on kõikjal ning kui tahame, tuleme järgmisel korral taas tänavatele ja lööme rusika lauale. No ei suuda inimesed ajaloost õppida.

http://www.jt.ee/3186259/voidupaevast-on-saanud-ambitsioonikas-karneval

Vasaku jala valitsus tammub nagu kana takus

Napp kolm nädalat sõidus olnud valitsusvankri raam on olnud algusest peale kõver ja säti, kuidas tahad, sirgelt veerema seda ei saa – ikka kihutab külg ees ja nii, et  võsa lookas nagu pöörane koer.
 Õigupoolest pole peaminister Taavi Rõivase majandusnõuniku kohalt lahkunud Ruta Arumäe südamepuistamises, et riiki juhitakse primitiivselt, selge pikaajalise sihita ja majanduses toimuvat tunnetamata, midagi uut.
Sügisel Tartu Ülikooli majandusteooria loenguid kuulates jäid mulle mitut puhku kõrvu professor Olev Raju torked, et meie ministrite majandusteadmised pole paremad kui põhikooli jõnglastel. Paljud pidasid siis õppejõu kriitikat vana vasakpoole torisemiseks.
Eelmise aasta oktoobris manitses TÜ majandusteaduskonna dekaan professor Raul Eamets rahvusringhäälingule antud intervjuus, et kui riigieelarves tahetakse mõnda kulu suurendada, siis seda saab teha ainult nii-öelda ümberjagamise, mitte mingisuguste täiendavate tulude nuputamisega.
Meie riigis pole kombeks majandusteadlasi kuulata. Kurikuulsaks autoriteediks on viimastel nädalatel räägitud-kirjutatud Exeli tabel ja nutitelefon.
Ei midagi uut siin taeva all: saja aasta eest kuulati tsaar Nikolai II õukonnas pühamees Rasputinit ja siiani vaieldakse, kas Venemaa viis hukatusse tema nõu kuulamine või sellest loobumine.
Praegune valitsus peab maksumaksja rahakotti nagu oma sahvriks: kui kulutada on vaja, aga raha pole, siis jalutad sisse ja võtad nii palju kui tarvis.
Eeldati, et inimesed ja ettevõtted sülitavad ja kiruvad natuke, aga küll nad ära kannatavad. Sest muidu tuleb Savisaar või nüüd ehk Madison.
Valitsuse heaks töötavate ekspertide rolliks paistab võimulolevate poliitikute ideedele toetavate põhjenduste joonistamine, mitte kainestav ja objektiivne analüüs. Mida roosamanna ajamine riigi majandusele ja inimeste elujärjele tähendab, pole tänane mure vaid ülehomne.
Näiteks esitas peaministri rahandusnõunik Sven Kirsipuu eelmisel nädalal valitsuskoalitsiooni maksutõusuplaani toetava analüüsi, mis väitis, et kütuseaktsiisi ja majutusettevõtete käibemaksu tõstmise mõju inimeste rahakotile on ebaoluline ja inimestele tuleb see raha rõõmsalt tagasi lapsetoetuste ja mõne tööjõumaksu kerge alandamisega.

Foto: Postimees.

Eesti maksumaksjate liidu juhatuse liige Lasse Lehis ja LHV Panga analüütik Heido Vitsur lasid nõunikuhärra analüüsi kerge vaevaga auklikuks ja tõestasid, et sellest on välja jäänud hulk olulisi andmeid ning esitatud seisukohad on ilmselgelt ilustatud.
Heido Vitsur osutas, et arvutaja unustas täiesti ära kolmandiku Eesti elanikkonnast ning kolme ja enama lapsega peresid, kelle hüvanguks trummi lüüakse, on Eestis kõigest kaks protsenti.
Maksuekspert Lasse Lehis oli veelgi otsekohesem ja ütles, et töö oli tehtud «tellija materjalist» ehk näited konstrueeriti nii, et need näitaksid võimalikult positiivset tulemust.
Üsna ootuspäraselt andsid valitsuse ootamatule maksutõusu­plaanile turmtuld opositsioonierakonnad. Ent samavõrd kriitilised oli mitu koalitsioonierakondade poliitikut.
Avalikkuse ette jõudis väliskaubandus- ja ettevõtlusministri koha kaotanud Anne Sullingu Reformierakonna liikmetele saadetud ettepanek maksutõusudest loobuda. Riigikogu kuluaaridest on kuulda, et ka tuntav osa sotsiaaldemokraate on aktsiisitõusu vastu.
IRLi riigikogu eelmise koosseisu fraktsiooni liige Tõnis Palts põrutas eile Postimehe arvamusrubriigis spontaanselt ja armu andmata, et kõige rumalam, mis riik teha saab, on oma tööjõumaksudesse tehtud investeering ära nullida täiendavate koormistega, nagu kütuseaktsiis ja majutusasutuste käibemaks.
Palts oli armutu: «Praeguse poliitika jätkudes jääb sadadel tuhandetel eestlastel tänu nõndanimetatud katteallikatele elu elamata. Jürgen Ligi, Taavi Rõivas, kas te julgete silma vaadata nende inimeste sugulastele ja järeltulijatele, kelle elu kurikuulsate katteallikate otsimise mängu tõttu jäi elamata?»
Eelneva taustal kõlavad iseäranis kentsakalt endiste rahandusministrite Jürgen Ligi ja Maris Lauri katsed valitsuse kava siluda.
Ligi tembeldas autosõidu ühtäkki taunitavaks paheks, mille pealt tulebki rohkem maksta. Lauri hiilgas mõttega, et kui kütus on odavnenud, siis on loomulik, et riik koorib vahe enda tasku.
Facebookis ütles paari nädalaga  kütusekatsiisi tõusule ei 66 749 inimest. Toompea ees käis pühapäeval neid meelt avaldamas mõni tuhat.
Inimestel ajas lisaks aktsiisitõusu plaanile harja punaseks, et valimiste eel ei rääkinud kavandatavast maksutõusust keegi.
Käredamad nimetavad valitsust valelikuks. Valitsuserakonnad kaotavad reitinguid. Populistid koguvad populaarsust. Ühiskond on rahulolematu. Teha nägu, et kõik on hästi, pole võimalik.
Kolme nädalaga on valitsus muutunud sihitult triivivaks kummituslaevaks. Raske on mõista, kes või mis ja kuhu seda juhib.
Paljud koalitsiooniliikmed on sõnakamad valitsuse kriitikud kui opositsionäärid. Ma ei imesta, kui enne jaanipäeva asendatakse vasaku jala valitsus uuega. Kui ikka masinavärk kinni jookseb, siis tuleb teha restart.

 http://www.jt.ee/3171083/vasaku-jala-valitsus-tammub-nagu-kana-takus

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/urmas-glase-vasaku-jala-valitsus-tammub-nagu-kana-takus?id=71347589

Marsi ja Veenuse võrdne liit

Alates 2. aprillist tuleb Paidet Jüriöö ülestõusust saati saatnud müüdis kuningad parandada kuningannadeks: ametisse nimetatud uude Paide linnavalitsusse kuulub neli naist.
Paide poliitilist kultuuri on viimastel aastatel kõvasti pilgatud, kuid naiste edutamisega teeme silmad ette ka kõige eesrindlikumatele Euroopa riikidele.
Kohalik meedia ja inimesed võtsid sõnumi naiste ülemvõimust vastu heasoovliku muhedusega. Keegi ei märganud ahastada: «Kus on mehed?»
Eelmisel neljapäeval andis riigikogus ametivande peaminister Taavi Rõivase juhitav 15liikmeline valitsus, kuhu kuulub vaid kaks naist. Eelmises valitsuses oli ministreid 14, neist naisi kuus.
Meedias puhkes sedamaid elav arutelu, kuidas valitsus taastoodab soolist ebavõrdsust ja kaugeneb moodsast Euroopast.
Poliitikauuringute keskuse Praxis juht Annika Uudelepp osutas eelmisel nädalal Postimehes, et vaadates värsket valitsust ning meeste ja naiste suhet riigikogus, sarnaneb Eesti pigem Ida-Euroopa kui Põhjamaadega.
Kui uues riigikogus on naisi alla veerandi, siis Põhja-Euroopas, kuhu valimised võitnud erakond lubas Eesti tüürida, on neid 40 protsendi juures.

tentotwenty.com

Reedeses Eesti Päevalehes möönis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper, et koalitsioonileppe päisesse on küll kirjutatud lause, et ollakse kõigi võrdsete võimaluste ja inimõiguste poolt, kuid valitsuse moodustamisel polnud näha, et nende sõnade taga olnuks tegelikku sisu ja tahet.
Eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette ka reformierakondlase ja Euroopa Parlamendi liikme Kaja Kallase pahane kiri erakonnakaaslastele, kus ta heidab ette naiste vähest kaasatust nii valitsuses kui riigikogu juhtkohtadel. Hea valimistulemuse teinud ja ministritööga edukalt hakkama saanud naised heideti üle parda.
Koalitsioonierakondade suhtumise naistesse võttis eelmise nädala «Foorumi» saates ehmatava ilmekusega kokku vastne isamaalasest riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder, kes ütles, et parem meestega koalitsioonis kui naistega opositsioonis. Erakondadele on võim ja vajalike inimeste premeerimine tähtsam kui naiste ja meeste võrdsus.
Eestis ei tohi kedagi diskrimineerida soo järgi ja kõigil on võrdne õigus eneseteostuseks. Nii juba 1992. aasta 3. juulist, kui jõustus
põhiseadus, mis deklareerib, et kõik inimesed on võrdsed.
Viitega värskelt ametisse seatud valitsuse maskuliinsusele tuleks soovoliniku meelest vaatamata põhiseaduse praegusele sõnastusele sinna kirjutada täiendav sugude tasakaalu kehtestav nõue.
Naisi on riigikogu liikmete seas olnud alates 1990ndatest napilt üle viiendiku. Annika Uudelepa meelest peaksid erakonnad naiste osa suurendamiseks kasutama rohkem nn tõmblukumeetodit ehk valimisnimekirju, mis koosnevad vaheldumisi meestest ja naistest.
Viimased riigikogu valimiste tulemused näitavad, et see ei aita. Keskerakonnal ja sotsidel oli naisi kandidaatide esikahekümnes pooleks, kuid riigikogus on neil naisi ikka vastavalt 26 ja 20 protsenti.
Reformierakonnal ja Vabaerakonnal oli naisi nimekirja esikahekümnes jämedalt viiendik, kuid valituks osutunud riigikogulaste seas on neid esimesel 30 ja teisel 37,5 protsenti.
Nii on väär väita, et naiste edu või ebaedu valimistel määrab nende paigutus erakonna nimekirjas. Vahest tasub otsida vastust küsimusele, miks valijad, kelle seas on naisi rohkem kui mehi, ei usalda valimistel oma sookaaslasi.
Soolistest stereotüüpidest ja nende ilmingutest rääkides materdatakse innukalt tagajärgi. Nagu näha, visalt ja vähese eduga.
Teine viga on muutuste jõuga peale surumine viisil, mis ei pane inimesi kaasa mõtlema. Liiga tihti kuuleme mantrat, et kui me ei tee kõike samamoodi nagu on kombeks Euroopas või Põhjamaades, oleme metslased.
See on sama tõhus viis ühiskonna mõtteviise muuta kui vahva sõdur Švejki lugudest tuttava kroonuarst Grünsteini kinnisidee kõiki haigusi klistiiriga ravida.
Ent kus tulevad need hoiakud, mis näevad maailma meestekeskselt ja suruvad naisi kitsamatesse raamidesse? Milline roll on meie haridussüsteemil, milline kodustel hoiakutel? Kas inimeste pidev lahterdamine ja ametikohtade arvestamine sugude järgi saabki üldse tuua võrdsust?
Alles siis, kui inimesed hakkavad probleemide olemuse üle sisuliselt arutlema, mõistma põhjusi ja tagajärgi ning võrdsuse loogilisust ja kasu ühiskonnale, on lootust muutustele. Peab olema aega ja kannatust, et saavutada hea dialoog.
Eks lihtsam ole kasvatada puud kohe sirgelt, kui hiljem kõverat jändrikku koolutada, kuid mõlemad tegevused võtavad aega ja nõuavad kannatlikkust. See ei ole üksnes naiste mure, vaid ka meeste asi, et Veenus ja Marss saaksid sõbralikult koos olla.
Muutuma peab ka võrdõiguslikkuse voliniku büroo. Kui usaldusväärne on kogu ühiskonna sugude võrdsusest rääkima asutus, kus üheksa töötaja seas pole ühtegi meest?
Irvhambad ütleksid, et kättemaksukontor. Konkurss uue voliniku leidmiseks käib ja üsna värskendav võiks olla kuulda sugude võrdsuse eestkõnelejana mehehäält.

http://www.jt.ee/3155043/marsi-ja-veenuse-vordne-liit

Rumeenia viisakad mehed

Eelmisel neljapäeval, samal ajal kui Paide raekojas kulmineerus iga-aastane linnapea vahetamise draama, peatus mõnisada meetrit eemal, Suur-Aia tänaval Juta lillepoe ees, minust mõne sammu kaugusel erepunane mättakujuline Eesti numbrimärgiga auto.

Seljakotti meenutavas masinas istusid kaks vilavate tumedate silmadega India põhjaosast pärit rändurrahva välimusega keskealist meest. Nad nägid välja nagu tulnukakütid filmist «Men in black» või eksinud matuselised: seljas must ülikond, valge triiksärk ja lõua all ülikonnaga samas toonis lips.
Silmanurgast märkasin, et üks neist lehvitab ja üritab mu tähelepanu võita. Et olin ninapidi telefoni vaatamas ja oma mõtetes, tegin näo nagu ei paneks viibet tähele.

Foto on illustratiivne.


Sohvri kõrvalistuja, kelle vuntsid sobiks meie presidendile kikilipsuks, väljus autost ja siblas nagu Väike Mukk minu poole: «Gospadin, vabandage! Kas te vene keelt räägite?» Tema paarimees jõllitas mind ootusärevalt läbi tuuleklaasi ja hoidis auto mootori töötavana.
«Nu gavarju,» venitasin kerge umbusuga. Peast jooksis läbi mitu mõtet. Kõige leebem neist tundus olevat klantsajakirju sokutavatest usukuulutajatest. Teate küll neid, ukselt uksele käivaid usinaid mesilasi.
Mida lähemale õieli vuntsidega lõunamaalane mulle jõudis, seda enam olin valmis kihla vedama, et satun tunnistama etüüdi kaotatud pangakaardist.
«Kas saate aidata bensiinirahaga? Muidu ei vea õhtuks välja sugulaste juurde jäänud pereni. No kui teisiti ei saa, siis ehk jätan perereliikvia, kullast klotseri pandiks? Saja euro eest?» konstrueerisin järgmist tõenäolist monoloogi. Või pakuvad viisakad mehikesed sõrmuse asemel müüa kümneeuroseid Rolexi käekelli, mis paras kahe kivi vahele virutada.
Kõige hullemana tundus, kui võõras teeline manab ette hüpnotiseeriva kullipilgu, mille peale ma ei suuda pärast meenutada, kuhu rahakoti panin.
Silme ette kerkis 40 aasta tagune mälupilt lapsepõlvest, kuidas samasugust nahatooni ja vuntsidega taadid sõitsid sahisevate kummidega hobuvankril uljalt õuele ja pakkusid lakka kopitama kogunenud vanade hilpude eest purgikaasi ja villast lõnga.
Toona teati arvestada, et kaltsukaupmeesteks kutsutud ärimees Nossovite retke järel oli lisaks vahetuskaubale veel üht-teist majapidamisest hulkuma läinud.
Võõras punasest autost jätkas juttu meie kandis tundmatu aktsendiga vene keeles: «Ma vaatasin kohe, et te olete nii viisakas inimene. Mul on pakkuda kvaliteetseid Sveitši nuge. Ehk läheb komplekt kastruleid? Kas te olete huvitatud?»
Jutuvurina vahele arutas ta nagu lõõtsa rinnal tõmmates lahti kiiskavpunase reklaamvoldiku, kus kaup kogu hiilguses säramas.
Nagu ma ei osta turult arbuuse põhjamaise välimusega blondilt siresäärelt, ei usalda ma hobuseparisnikult osta Victorinoxi terast. «Vabandust, ei soovi,» ütlesin.
Kordasin ennast, aga murjan ei teinud mind ikka kuulma, vaid jätkas omasoodu ärijuttu. «Tänan ei,» manasin polkovniku tõrrehäälsel toonil põristada. «Soovin teile edu, nägemist!» Aitas.
Kodus nädala uudiseid sirvides jäi silma õige mitu sarnast lugu. Rumeeniast on koos esimeste kevadiste rändlindudega saabunud Eestisse petukaubitsejad, kes üle maa laiali valgununa heauskseid ohvreid jahivad. Samasuguse välimuse ja võtetega kevadekuulutajad on tuuritanud meie kandis ka varasematel aastatel.
Samal õhtul eetris olnud TV3 «Seitsmesed uudised» pärisid otse, ilma keerutamata: «Kas olete saanud mustlastelt petta?» Nelikümmend protsenti küsitlusele vastanutest ütles jah.
Muidugi on ebaõiglane kuritegelike jõukude tegusid üksi välimuse järgi kogu rahvuse kaela väänata. Aga mõned nende pojad paistavad jamadega siin silma küll.
Saame ise kaasa aidata, et petta saanud inimeste protsent väheneks. Kui asi kahtlaseks kisub, võib helistada politseisse või tänaval kassikulda ja klaashelmeid müüvad Rumeenia mehikesed lihtsalt pikalt saata.

http://www.jt.ee/3139897/rumeenia-viisakad-mehed