Vahendajad piidlevad metsa kui palderjanised kõutsid

Hiljuti sain tundmatult numbrilt kõne. «Tere, Urmas,» kostus kujuteldava traadi teisest otsast meeldiv, pisut kohmetunud, mulle tundmatu neiu hääl.

Ma ei tea, kuhu teie kevadpäikesest paitatud fantaasia liikuma hakkas, kuid ise sain hetk hiljem teada, et helistajat huvitab tükike minu hinge taga olevat metsa.

Hääl torus pikalt ei keerutanud ja tulistas küsimuse küsimuse otsa: «Kas see kinnistu on teie oma? Soovime teilt metsa ära osta! Kuhu võime pakkumise saata?»

  Foto: Urmas Glase

«Teate, see on minu lapsepõlvemets, majanduslikult väheväärtuslik, kuid minu jaoks hinnalistest mälestustest ja emotsioonidest tulvil. Kas te suudate seda kõike kinni maksta,» küsisin vastu. Minu hull jutt ajas näitsiku kauplemistuju ruttu ära.

Mõne nädala jooksul sain teistelt tüdrukutelt teistest firmadest veel paar sama sisuga kõnet. Ükski neist ei olnud nõus minu mälestusi tihumeetri hinnaga mõõtma.

Mind jäeti rahule, kuid seejärel võeti ette abikaasa, kes on registris kaasomanikuna kirjas. Mõnepäevaste vahedega rippus temagi toru otsas kolm nurujat. Kaasa ajas silmad suureks: «Mis jant selle metsaga on?»

Paari päeva eest käisin naabril külas ja pärisin suusoojaks, et kas talle ka metsa pärast helistatakse. «Vähe sellest, isegi kirju on saadetud,» kuulsin üleaedselt.

Minu metsamehest sõber ütles, et tema lasi helistamise peale uudishimust oma tükile pakkumise teha, kuid isegi pikema tingimise peale ei kerkinud hind kauba vääriliseks. Nad ei teadnud, et vastas on inimene, kes metsandust hästi jagab.

Keskkonnaministeeriumi aasta alguses avaldatud uuring «Eesti erametsaomandi struktuur ja kasutamine 2015. aastal» ütleb maakatastri ja kinnisturegistri andmetele viidates, et 2015. aastal oli Eestis 107 170 füüsilisest isikust ja 5752 juriidilisest isikust metsaomanikku.

Eestis on kokku 1 065 993 hektarit erametsamaad, millest füüsilistele isikutele kuulub 65 ja juriidilistele isikutele 35 protsenti.

Uuring märkis, et 2014. aastal esitasid metsaomanikud raieks metsateatisi 7,6 protsenti erametsade kogupindalast, mis viitab, et enamik väikseid erametsi on majandamata. Metsatüki väiksus ei võimaldagi metsatööstuslikus tähenduses korralik peremees olla.

Uuring tõdeb ka, et altimad metsamaa müüjad on pärijad. Kes elab maast kaugel, kes pole huvitatud metsa majandamisest või puuduvad selleks teadmised ja oskused.

Suur hulk metsaressursist seisab jõude ning nende omanikel pole aimu, mis sellega peale hakata ning paljud ei tea ka, mis mets ja maa on väärt.

Kui need viimatinimetatud momendid kokku viia, saab selgeks, mis ajab metsaärikaid palderjanijuurt närinud kõutsi kombel iga metsatuka ümber hiilima. Miljon hektarit on üüratu ja ahvatlev lahmakas, mis tekitab kullapalavikku.

Sõber seletas, et riik on metsafirmadele andnud ligipääsu maaomanike registrile. Enda kogemuse ja tuttavatega rääkimise põhjal võib arvata, et varem või hiljem kammivad vahendajad läbi kõik erametsaomanikud.

Metsamaterjali hinnad on praegu niigi madalad. Äriloogika ütleb, et osta siis, kui kaup odav ja tee see rahaks, kui hind tõuseb. Seega on praegu soodne aeg metsa investeerida.

Äriskeem metsamaa turule sikutamiseks on lihtne. Omanikule pakutakse metsa reaalselt nägemata hektarite järgi hinda, tõenäoliselt madalat. Kui olete nõus metsa poolmuidu ära andma, pakub vahendaja teie metsatüki edasi mõnele ülesostjale ning paneb vaheraha oma tasku.

Arvestades telefonikauplejate hulka ja aktiivsust võib arvata, et äri töötab. Eks passiivsele metsaomanikule ole ahvatlev, et keegi vabastab hulgast tülikatest toimingutest ja jätab veel kenakese rahapakigi lauanurgale.

Kellel saab midagi vastu olla metsamajanduse kvaliteedi tõusule ja metsade tervise parandamisele?

Küll soovitan metsaomanikel enne pealtnäha lahke pakkumisega nõustumist mõne asjatundjaga nõu pidada, et mitte oma esivanematelt päritud varandus klaashelmeste eest vahendajatele loovutada.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3634247/vahendajad-piidlevad-metsa-kui-palderjanised-koutsid

Kui ei meeldi, annad molli

«Viruta raisale!» kriiskas musta pööratud lambanahkse kasukaga papi Moskvitši kõrvalt­istmelt. Järgmisel hetkel paiskas salatirohelise pikapi tagaistmelt välja karanud mehemüraka lõuahaak varateismelise nagu takutuusti näoli lumme. Poiss ei näinud, kuidas ta tõukekelk kõrge kaarega üle kraavi lendas.

Nooruk sai temast mitu korda suurema koljati käest autoseltskonna ergutushüüete saatel peksa, sest käänuline tee enne Esnat oli lumest kitsalt lahti lükatud, lumevallid kahel pool teed kõrged ning roolis olnud toonase Paide rajooni tähtis asjapulk ei märganud kurvi tagant ees tõukekelguga rühkivat kogu.

Mossel oli vähe võimalusi mööda mahtuda ja sõiduk peatus lumevallis paar meetrit enne tõukekelku. Seega polnud verine huul hullim, mis poisiga võinuks tol päeval juhtuda.

Kirjeldatud lugu on laagerdanud mu mälus 33 aastat. Mina olin see poiss, kes vanemate eest oma rullis huult ja paistes põske nädalapäevad varjas.

Otsustasin toona vanemaid tähtsa ninaga kemplemisest säästa. Loodan, et Peetruse juures tuli või tuleb sel seltskonnal oma maapealsetest tegudest niikuinii aru anda.

Rohkem kui kolme kümnendiga on muutunud riigikord, kuid mitte inimloomus. Meie seas on endiselt inimesi, kes mõistavad ennast väljendada üksnes rusikatega. Nagu poleks inimesele antud mõistust ja sõnavara.

Kümmekond päeva tagasi noomis südi pereisa Jaanus Tartu kesklinnas kõige käidavamal tänaval päise päeva ajal prügikasti kallal laamendavaid purjus noormehi. Mõni hetk hiljem lebas ta vereloigus oma kolmeaastase poja silme all.

Sotsiaalmeedia lõi jahmunult kihama, Facebooki riputati löömameeste fotod ja heideti politseile ette aeglast tegutsemist. Tartu sai kiirelt peksupealinna tiitli.

Arvamusliidrid mõistsid kui üks mees rusikakangelased hukka. Politsei palus vabandust, et oli kohmakas. Siseminister andis Jaanusele kodanikujulguse eest tänukirja. Peaminister lubas rusikameestele karmi kohtlemist. Selline on medialiseerunud ühiskonna reaktsioon.

Õigupoolest on viimasel kümnendil peksupealinna tiitel liikunud üsna tempokalt ühest Eesti linnast teise. 2007. aasta suvel noomis Valga ärimees Pärnu kesklinnas kõnniteel autoga tuuritanud noori mehi ja peksti kodanikujulguse eest jõhkralt läbi. Viga tekitavaid obadusi sai kirja ka tema abikaasa. Seegi draama hargnes lapse silme all.

Muide, sama aasta sügisel löödi ühes Pärnu ööklubi olmeolukorras möödaminnes ninaluu sisse ka praegusel peaministril Taavi Rõivasel.

Kui netiotsingusse sisestada «peksupealinn», jookseb pretendentidena läbi Haapsalu, Valga, Viljandi, Kuressaare.

Arvatavasti leiab nokastanud ja võõrastega tüli norivaid rusikakangelasi ükskõik milliselt küla jaanitulelt. Häda kummitab igaüht, kes pole kohalik või nendega mestis.
Eks ole Paidegi kandideerinud peksupealinna tiitlile. Mis restoranipidu see ikka on, kus keegi ei poksi?

Alles mõne aasta eest tiirles Järvamaal kamp hästi treenitud noormehi, kellele pakkus sportlikku hasarti baarides ja pidudel suvalisi inimesi peksmas käia. Nad lendasid sisse ja peksid, kuni väsisid või tüdinesid.

Tegelikult ei tea iialgi, kes ja mille peale rusika rõngasse kisub. Uueaasta ööl tulin keskkooliaegse pinginaabriga Paide linna pealt koju. Astusime rahulikul sammul, kuni Laial tänaval üks noormees reipal sammul meist mööda kõndis.

Märkisin sõbrale mööduja tempot mõõtes naljatamisi. «Tea, kas me hakkame vanaks jääma?» Noormees keeras ringi, ajas oksad laiali ja kukkus ennast kasvava ärritusega üles kütma.
Ta hääl muutus aina kiledamaks: «Milles on probleem?» Tõesti, oli mul vaja ebaeestlaslikult seletada. Kindlam olnuks mokk ja pilk maas hoida.

Kes teab, millega see intsident oleks päädinud, kui selja tagant poleks tulnud kaks noormeest, kes mind poja järgi tundsid ja ütlesid, et mingu me edasi, nemad räägivad selle tüübiga ise.
Tore, et Pärnus, Valgas, Tartus ja Paides on inimesi, kes söandavad vahele astuda, kui keegi käitub agressiivselt ja norib avalikult tüli.

Peaasi, et korrale kutsujad ise rusikaid käiku ei lase. Muidu on piir hea ja kurja vahel kerge kaduma. Las õigusrikkuja karistamine jääda korrakaitsjate tööks.

Paari Tartu kaagi näidishukkamine rahuldab küll õiglust ja turvalisust ootava ühiskonna kättemaksuhimu. Karm karistus paneb palsamit kogukonna õiglustundele, kuid ei anna vastust, miks koguneb osa inimeste hinge teistele ohtlik raev, mis otsib rusika kaudu väljapääsu.

Küllap peegeldab vägivallatseja alkoholiga segatud agressiivsust rõõmutu lapsepõlv, probleemid kodus, sõpruskonna hoiak ja sellest tingitud inimese enda suutmatus ühiskonnas normaalselt hakkama saada.

Jõhkardid pole ju tulnukad Marsilt, vaid kellegi lapsed, vennad ja sõbrad. Jalahoobid teiste ehitatud lumememme pihta võivad vabalt olla esimesed sammud valel rajal.

Tartu kesklinnas käiku lastud rusikad on inimese allakäigu viljad, mida vanglaga ei ravi. Need jõhkardid saab trellide taha peites silma alt ära. Aga homme-ülehomme ilmub mõnes Eestimaa paigas välja järgmine, kes arvab, et kui miski ei meeldi, anna molli.

Et kümne aasta pärast ei saaks järgmine noomija Tartu kesklinnas tappa, peab probleemsete perede ja ülekäte minevate lastega tegema ennetustööd. Ilma trummipõrinata, kuid tõhusalt ja visalt.

http://jarvateataja.postimees.ee/3618193/kui-ei-meeldi-annad-molli

Pärimuskonverents helistas järvakatele äratuskella

Eelmisel reedel tegi Kesk-Eesti pärimuskultuuri konverents Paides koos Raplamaa naabritega lootustandva katse pühkida sammal siinse rahva eripäralt ja identiteedilt.

Kuluaarides kuuldus, et raputust oli tarvis esireas istuvale ministrihärrale ja kõrgetele kultuuriametnikele selgitamaks, et järvakate ja lõunaharjukate tavad ja murre on sama unikaalne ja tähelepanu väärt kui setode leelotamine või saarlaste ö-täht.

Iga paikkonna pärimuskultuur kandub inimestelt inimestele ja põlvest põlve ning on elujõuline seni, kuni rituaalid ja toimingud on osa igapäevaelust.

Minu oma tükike pärimuskultuuri. Foto Urmas Glase.

Konverentsipäeval igaviku teele siirdunud maestro Eri Klas on kunagi öelnud, et traditsioonid on need, mis annavad inimestele eluks pidepunktid ja kindluse. Järvalaste identiteet vajab ilmselget turgutust, et mitte saada nelja ilmakaare poole tükkideks rebitud.

Ent kuidas kokku leppida, milline on see õige ja traditsiooniline eesti kultuur ja Järvamaa pärimuslik osa suuremast retseptist?

Püstitades küsimust, mis on eesti kultuur, ja otsides sellele vastust, nimetas Rein Veidemann 2011. aastal ajakirjas Looming mõne eelduse: vaja on kogukondlikku ja kultuurilist identiteeti koos ümbritseva narratiivide ja sümbolitega kandva püsiasustusega inimrühma, kes on võimeline kultuurilise võrgustikuna kommunikeeruma, kus on piisavalt loojaid ja vastuvõtjaid, ning rahvuse olemasolu ja kestmist tagavat keelt.

Eespool loetletud eelduste põhjal otsustades peaks meie rahva kultuurilugu ulatuma iidsetesse aegadesse. Ometi ei loe me ajalooõpikutest oma esivanemate antiikseid tegusid nagu sumerite, Egiptuse või Vana-Kreeka ajalugu. Kas jääaeg ja karmid aastaajad on pühkinud koos uurimisväärse kultuurikihiga minema meie rahvusliku mälu?

Kui kultuur ei ole akadeemiline ajalooteadus, siis on õigustatud pidada selle osaks pärimuslikke legende, looduses seni leiduvaid märke, miks mitte ka vabamalt tõlgendatud ajaloolisi fakte ning sellest kooslusest tuletada rahvale omaseid tavasid ja kombestikke ehk kogu minevikust tänapäeva kostnud esivanemata sosinate kaja.

Meile meeldib toonitada, et oleme rahvana paikselt elanud 10 000 aastat. Tekib küsimus, miks peame oma kultuurist rääkides silmas ennekõike viimasel 150 aastal kujunenud väärtusi.
Või ongi see tsükkel, mille vältel moodsas ja kiiresti arenevas maailmas ühed pärimused vaovad, et teha ruumi uutele?

Mahlakama kõnepruugiga kultuurivaatleja Valdur Mikita on 2012. aastal Postimehes avaldatud mõtiskluses «Kalevipoeg lehma seljas» veendunud, et eestlased on elanud korilastena neoliitikumist pärit tavadega kõik need aastatuhanded kuni XX sajandi lõpuni.

Mikita jagas Eesti kultuuriajaloo kaheks 5000aastaseks perioodiks. Ent ta jääb üldsõnaliseks kirjeldades, milline oli meie eellaste täpsem kultuur läbi nende aegade.

Foto: Urmas Glase.


Kuigi ärkamisaja ideoloogid võtsid omaks rahvusromantilise lähenemise XIII sajandi muistsele vabadusvõitlusele ja 1343. aasta Jüriöö ülestõusule, ei pidanud nad sama oluliseks eestlaste muistseid tavasid ja kombeid.

Traditsiooniline, nn looduslähedane paganlike sugemetega elustiil ja kombestik püsis talurahva seas üsna elujõulisena ordu, Rootsi kui Vene võimu all, olles kuni rahvusliku ärkamisajani välja.

Argielus järgiti ennekõike rahvalikke kombeid ja rituaale ning ristiusu omi kasutati pigem väljaspool igapäevast kogukonda suheldes.

Laulupidude traditsioon, mille üle me tänapäeval nii uhked oleme, on võetud üle sakslastelt. Triibumustriga rahvarõivaseelikud on saanud inspiratsiooni Lõuna-Euroopa toonastest moevooludest nagu praegused kleidimoed tulevad Milano lavadelt.

Traditsiooniliste ja siinsele kandile iseloomulike rehielamute asemele hakati sajandi eest ehitama peenemaid häärbereid. Kust tuli hapukapsas meie kööki? Seda loetelu omast võõrandumisest võiks jätkata pikalt.

Meenutagem Karl Ernst von Baeri 1814. aastal tehtud doktoritööd «Eestlaste endeemilistest haigustest», millega tunnustatud teadlane andis üsna piinliku hinnangu eestlaste eluviisidele ja kommetele.

Jääb mulje, nagu üritanuks ärkamisaja suurkujud põliseestlaslikule kultuurile pandud häbistavat pitserit iga hinna eest uue euroopaliku kristliku kultuuri loomisega maha pesta.

Moderniseeritud eesti kultuuri loomise järgmine puhang saabus XX sajandi 20-30ndatel, kui riikliku kampaania korras alustati käimlakultuuri juurutamisest ning jätkati kodukaunistamise ja muude rahvuslikku eneseteadvust tõstvate tegevustega. «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!» kõlas luuletaja Gustav Suitsu üleskutse.

Olen veendunud, et eesti kultuur on oluliselt rikkam, kui viimase poolteise sajandiga loodud kuvand. Näiteks peab kaasaegne Türgi häbenemata oma kultuuri osaks lisaks seldžuki hõimude pärandile vana-kreeka, bütsantsi ja teisi riigi territooriumil varem olnud ja hääbunud kultuure.

Meilgi on ajaga ladestunud väga mitmekesisid põnevaid kihte. Oleme püüdnud ammutada mütoloogilist usku ja jõudu Lennart Meri «Hõbevalgest», Sigtuna väravate kojutoomisest ja arvanud, et andsime Venemaale Rjurikud.

Foto. Urmas Glase


Ajaloolased on värskemate arheoloogiliste väljakaevamistega jõudnud veendumusele, et meie rahva ajalugu pole üks lõputu orjaöö, vaid VII kuni IX sajandini elati jõukat ja külluslikku elu tänu rauamaagi tootmisele ja töötlemisele, mida Euroopas vähesed rahvad sel ajal sama hästi oskasid.
Selle põhjal julgen kahelda, kas tänapäevaste heeroldite hõiked, et eestlased pole iialgi paremini elanud kui praegu, ikka sobituvad igavikulisemasse konteksti.

Paarikümne aasta eest püstitas itaallasest mütoloogia uurija Felice Vinci hullumeelsena tundunud hüpoteesi, et antiikse Kreeka tsivilisatsiooni juured paiknevad jääajaeelse Läänemere ääres ja kuulus eeposekangelane Achilleus pärinevat Ahjast.

Kuigi ajaloolased võpatasid selle teooria peale üsna üksmeelselt, pole saladus, et maailma vanima tsivilisatsiooni valitsejate kroonijuveelidel ilutsesid Läänemere-äärset päritolu merevaik. Ehk tallume hoopis jäälaamade aastatuhandetega killustikuks lihvitud muistse tsivilisatsiooni hällil.

Hoolikamalt süüvides saab selgemaks, et meie ajalugu ja kultuuri on mõjutanud millenniumide vältel mitu naabrit, oleme neilt üle võtnud kombeid ja tavasid, mille tunnistuseks tasub süüvida meie laenudest kubisevasse emakeelde.

Kes söandab vastata, milline on olnud aastatuhandete vältel see ainus ja õige eesti kultuur? Ilmselt oleme selle aja jooksul omaks võtnud ja hüljanud kümneid kultuure ja iga uue omaksvõtul kaotanud oma näo, arvab Mikita.

Veidemann ennustab professor Rein Taageperale viidates, et demograafiline allakäik viib juba lähima poolesajandi pärast alla kriitilist piiri, mis võimaldab omakeelset kultuuri veel üleval hoida.

Ehk ongi see igavikuline areng, et kultuurid ja keeled vahetuvad, aga inimesed jäävad? Võime kindlad olla, et ka sellisel juhul elab meie rahva tuhandete aastate jooksul erinevatest kultuuridest geeni ladestunud mälestus edasi siinsetes inimestes, sõltumata, mis keeles nad räägivad ja millise jumala poole kummardavad.

Geeniteadlased väidavad, et iidsed foiniiklased elavad edasi kõigi Vahemere rahvastes, nagu elavad hõimuvelled liivlased edasi lätlastes ja meis endis. Nii võiks utreeritult väita, et iga praegusele kultuurile järgnev kultuur on endiselt eestlaste kultuur.

Juhan Liiv on kunagi öelnud: «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.» Ehk ongi praegu maailmas paigast nihkuv kultuuritelg märkuseks neile, kes on klammerdunud viimasesse 150 aastasse ega püüa haarata kaugemate aegade sidet?

Vahest on mõistlik teha uus katse kohendada unikaalsemaks arusaama eesti kultuurist, mis annab meile eneseuhkust rohkem kui pidev orjaöö ja kannatuste meenutamine.

Esmalt peaks valitsus koos poliitilise ja vaimueliidiga vabanema järjest rohkem vohavast retoorikast, kui häbi on olla eestlane, ja vaimse restardiga naasma aastasse 1988, kui kogu maa ümises Alo Mattiisen isamaalise laulu refrääni «Eestlane olla on uhke ja hää...».

Et mitte oma eluajal näha eesti kultuuri lahustumist globaalses sulatuskatlas, peaks ühiskond võtma selgema positiivse hoiaku eesti kultuuri säilitamisse, piirkondlike eripärade elushoidmisse ja oma ainuomase positiivse müüdi loomisse, selmet joonduda peaministri järgi, kes viimati vabariigi aastapäeva kõnes rõhutas jälle ihalust olla Põhjamaade ehk kellegi teise moodi.

Vahvat ärkamist, Järvamaa ja Rapla rahvas!

http://jarvateataja.postimees.ee/3603785/konverents-helistas-jarvakatele-aratuskella

Kus ema siis on?

Nii küsis ehmunud silmapaar lastekliiniku vastuvõtutoa ukse vahelt, kui nädalapäevad tagasi pesamunaga Tartusse pikalt ette plaanitud uuringutele läksin.

 Kivinenud stereotüübist johtuvalt juhtusin olukorda, kus ühiskonnas valitseva soorolli jaotuse järgi mind ikka veel poleks tohtinud olla – lapse saatjana haiglasse jäämas.

Haiglasse. Kas isa või emaga?

Tunnistan, et eks ma olnud ennast mudilasega koos haiglasse asutades pisut omakasupüüdlik ka: õpin ülikoolis ja kalkuleerisin, et sealt on mugav vahel paari tunni kaupa kooliasju ajama põigata.

Osakonnas kordus hetk varem kogetud imestus. Ju oli kellelgi kõrvust mööda läinud nädal varem telefonitsi antud kinnitus, et pojaga jääb haiglasse isa.

Maimukestega emasid on lihtne paigutada ühispalatitesse, aga kuidas sa lased mammade sekka mõne mehe?

Haiglas olen kentsakas olukorras olnud ennegi. 20 aastat tagasi ärkasin pärast ränka avariid Paide haiglas naistega ühes palatis. Korpuses oli remont, osakondades ruumi vähe ja nii mind teadvusetuna günekoloogiaosakonda veeretatigi.

Kui silma lahti sain ning nali ja naiste naer palatis suureks paisus, küüditati mind ruttu norskavate ja muid heliefekte tegevate taatide manu.

Seekord juhatati meid ühte tühja palatisse soovitusega mitte ennast liiga mugavalt tunda ja oodata ümbermajutamist. Poolteist tundi hiljem saadeti samasse ruumi üks slaavlasest proua, kes põrkas ukselt tagasi, nagu oleks lohe Gorõnitšit näinud.

Enne kui õhku täis tõmmatud kopsudest suurem lärm jõudis valla pääseda ja taburetid lendama hakata, evakueeriti meid vabanenud üksikpalatisse.

Enne protseduure pidin täitma mitu formulari, kus muuhulgas oli vaja lapsevanemana kirjeldada, kuidas kulges mu rasedus. Helistasin igaks juhuks abikaasale, sest kahtlesin, kas minu toonane seisund haiglale ikka nii suurt huvi pakub.

Seejärel võtsin lugeda haigla sisekorraeeskirja. Dokument selgitas, mida lapsega koos olev vanem ehk ema võib kliinikumi seinte vahel teha koos manitsusega arvestada teiste emadega. Eeskiri toonitas, et haigla ei vastuta ema isiklike asjade eest. Sisekorra tekstis isadega seoses muret polnud, õigemini üldse midagi ei olnud.

Kui esimene ehmatus ja olukorrakoomika kõrvale jätta, oli kliiniku personal tore ja abivalmis. Ma ei kritiseeri haiglat, sest enamasti ongi lapse olmemurede või tervisega tegelemine peres jäänud iseenesestmõistetavalt ema hooleks.

Ju on ka eeskirjad paika loksunud ja formularid koostatud pikaajalise praktika peegeldusena. Moodsal ajal, kus tavasid ümber vaadatakse, oleks ehk aeg haiglareeglid tänapäevasemaks kohendada enne, kui soolise võrdõiguslikkuse volinik häält tõstab.

Lihtne on sattuda igapäevaelu elades rattasse, kus on kiire ja aina kiiremaks läheb. Mulle meeldis hoog maha võtta, et oma pojaga kahekesi koos olla, mis sest, et haiglas nelja seina vahel passida oli kohutavalt igav.

Saime arutada ilmaasju ja ajade jutte, mida vahest muidu ei räägiks. Joonistasime koos päikesesüsteemi ja mängisime lugematu hulga kordi tsirkuse lauamängu.

Teisi isasid nägin kliinikukoridoris vaid külastusajal emadele lilli ning võsukestele maiust ja mänguasju toomas või peret haiglasse ja sealt ära eskortimas. Praegu on see veel üsna argine vaatepilt.

Küll asjad tasahilju muutuvad. Kui mõni mees jääb isapuhkusele, siis kirjutatakse sellest suisa lehes. Eeskuju annab idee ja julgustab mõnda teist meest lõhkuma stereotüüpi, et pereisa koht on tööl.

24 aastat tagasi lubati mind Järvamaa haiglas esiklapse sünni juurde. Toona oli isa sünnitustoas veel harv nähtus. Järgmisel päeval haiglasse naastes sain uue vahetuse õetädilt tõreleda, kuhu ma trügin.

Kui värske isana uhkelt raporteerisin, et olin siin abiks ka eile, ühmas tädi, mis abi siin neist meestest.
Nüüd on suhtumises palju muutunud. Ei pelga keegi tüli, kui sünnituse juures vajab mõni minestama kippuv isa rohkem turgutust kui last ilmale toov ema. Haiglates on perepalatid ja puha.

Ühiskond harjub ääri-veeri, et mees ei pea 24/7 olema tööd rügav Tori hobune, vaid võib rohkem olla perega. Minu kirjatüki mõte pole haiglaid manada. Soovin innustada isasid jagama emade, oma kaasade, koormat ja andma naistele rohkem hõlpu, võttes mõne asja enda kanda.

Kui lastega koos on näha rohkem isasid, ei imesta enam ka vastuvõtutädi. Boonusena lisandub hinge talletuvast soe tunne, mida annab vanemale ja lapsele koos veedetud aeg.

http://www.jt.ee/3584121/kus-ema-siis-on

Haldusreform toob poolteiseaastase valimiskampaania

«Kus sa minema hakkad? Valimistele või?» küsis perenaine oma ülikonda pugenud ja õhevil taluõuel tammuvalt kaasalt Ärnilt omaaegses menufilmis «Siin me oleme».

Samasuguste õhetavate paledega nagu Ärni promeneeris kivisel rannal Tallinnast suvitama tulnud punapeaga päikeseloojangut vaadata, heidavad üksteisele silma Järvamaa omavalitsused.

Peremees, kallis meremees, misasi on parim maailmas? - Siiakala! - Hihii, ma armastan sind nagu siiakala! Kaader filmist Siin me oleme!

Vahelduseks kiigatakse üle Järvamaa piiride ja sealt hõigutakse meie omavalitsustele meelitusi vastu.
Vabariigi valitsus on otsustanud, et aasta pärast tuleb haldusreformi käigus valdadel ja linnadel liituda nii, et üheski omavalitsuses poleks alla 5000 kodaniku.

Kas uue liitvalla otsast teise on 50 kilomeetrit või rohkem, ei oma tähtsust. See tähendab, et peale Türi valla ja Paide linna on kõigil teistel ühinemine niikuinii soolas.

Praegu on ühteheitjatel aega kosjasõite teha oma äranägemise järgi. Vabatahtlikele kokkuminejatele annab valitsus korraliku kaasavara. Hiljem surub riik ripakile jäänud vägisi paari veimevakka kaasa andmata.

Valitsuse piits ja präänik on pannud volikogude silme ette dollarimärgid tiirlema ning naabritele läbirääkimiskutseid saatma ja delegatsioone liigutama.

Järvamaal on üsna keeruline jälgida, kes kellel parasjagu kosjas käib. Sebimine on tihe.

Valla- ja linnajuhid tõmbavad Muhumaa Ärni kombel püksivärvli lõua alla ja lähevad aga valgete villaste sokkide välkudes naabrite manu. Võta sa kinni, kuhu need jutud tüürivad.

Rahvale keerutatakse esialgu Ärni kombel ebalevalt vastata, et inimeses peab köik kaunis olema. Küllap kombitakse pinda ja sobitatakse vaikselt diile.

Lisaks kiikab Türi vald Rapla suunas Käru ning Viljandi poole Võhmat ja Kõo valda. Albust on kuulda mõtet maakonnapiire ületavast Kõrvemaast. Eks Tapale meeldiks Ambla ja Tamsalule Järva-Jaani ehk isegi Koeru. Kui Viljandi suund välja jätta, on tegu omaaegse Järvamaaga.

Kuigi mulle meeldiks, pean siiski ebausutavaks, et mõni ajalooline Järvamaa osa, nagu Aegviidu, Tapa, Tamsalu või Rakke, pöördub tagasi juurte juurde, kui, ehk siis Käru.

Uhkete viljandimaalaste keel ei paindu mitte kuidagi end järvakateks arvama. Ent ma ei imesta, kui mõni meie piirivald pageb Lehtse eeskujul ajalooliselt kodumaalt mõne naabermaakonna suurema rüppe.

Ehk oskab mõni teravama vaistuga selgeltnägija aimata, milline näeb välja Järvamaa kaart 2017. aasta lõpuks. Võimalik, et maakond kui tänapäevane haldusjaotuslik mõiste kaob piiriüleste liitumiste järel üldse käibelt ning maakondlik identiteet vajub tolmu koguma kultuurilukku ja pruunidele siltidele maanteepervel.

Järvamaale tähendab omavalitsuste hulga jõuline kahanemine igal juhul hulk muutusi.
Maavanema unistus liita Järvamaa üheks suureks vallaks on ilus ja idealistlik, kuid tundub täitumatu. Liiga palju on ambitsioone, mis ühe mütsi alla ei mahu. Parimal juhul säilib maakond paari-kolme vallaga praegustes piirides.

Muutuma peab ka omavalitsusliit, mis praegu on 12 omavalitsuse esindajaga mõnus jututuba. Paari-kolme vallaga maakonna omavalitsuste koostöövorm ja ühiste otsuste langetamine on väga konkreetne.

Inimestele on vahest tajutav uute vallakeskuste ja -servade omavahelise suhtluse vajadust peegeldava ühisveondusvõrgu loomine.

Raske on ette kujutada rolli ka maavalitsusele paari omavalitsusega maakonnas.

Uutesse valdadesse valitakse järgmisel sügisel uued volikogud. Kahtlustan, et senise kogukondliku vaimu asemel võtab suurtes volikogudes võimust toompealik erakondlik poliitika.

Kaardipakk mängitakse põhjalikult ringi ja suur hulk seniseid vallajuhte jääb üle. Toole ei jätku.
Koos omavalitsuste liitumiskompamistega on Järvamaal alanud suur poliitiliste jõudude ümbergrupeerimine. Terasem jälgija on aru saanud, et stardipauk 2017. aasta omavalitsuste volikogude valimiseks on juba antud.

Otsa tegi lahti värskelt maakonna sotsiaaldemokraatide ette tõusnud Väätsa vallavanem Lauri Läänemets, kes oma sihi uue suuromavalitsuse juhiks saamiseks selgelt välja ütles.

Mida varem kaardid lauale saavad, seda parem. Ent küllap on sotside leeris veelgi inimesi, kel on sama ambitsioon.

Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin andis juba eelmiste valimiste aegu teada, et seab järgmine kord kohalikus poliitikas oma eesmärgid kõrgele. Veel äsja kinnitas ta meedias üle, et plaan on endiselt jõus.

Vaevalt teistegi erakondade maakonnaorganisatsioonide juhid mõttes kahvatumaid plaane mõlgutavad. Usun, et näeme peagi, kuidas ranitsatest järgmised marssalikepid välja otsitakse. Egas Reformierakond, IRL või Keskerakond lahjem saa olla.

Nii tõotavad liitumisläbirääkimised paratamatu kõrvalnähuna poliitikutele tihedat ja halastamatut konkurentsi, et säilitada positsioon pärast liitumisi ja valimisi. Tore oleks, kui see tähendab rohkem avalikke debatte maakonna tuleviku üle.

Kaugemale nägevate vallajuhtide mättalt vaadates on ahvatlus haarata ohjad suur, et leida kosilasi nende omavalitsuste seast, kus koduerakonna toetus on selline, mis annab veenva häältesaagi ka uues volikogus. Naabrite juures tuleb külas tihemini käia juba selle pärast, et oma nimi ja nägu tulevastele valijatele tuttavaks teha.

Siin me oleme! Valla piiri tagused asjamehed hakkavad aina rohkem aiaväravalt aiaväravale käima ja pärima: «Peremees, kallis peremees, misasi on parim maailmas?»

Kui te vastate nagu Ärni, et siiakala, siis nurrub kosilane kaasa: «Hihii, ma armastan sind nagu siiakala!»

Paides paistab, et seniste volikoguerakondade kõrvale on tekkimas mitu erakondadevälist valimisnimekirja ja oma tahavad võtta seni kohalikus poliitikaelus nõrgalt esindatud või esindamata erakonnad.

Uutel tulijatel on raske leida kohapealt puhtaid lehti, keda rahvas tunneb ja kes pole veel poliitikas kaasa löönud. Lihtsam on välja sõeluda ja üle meelitada oma koduerakonnas pettunud poliitikud.

Paide ja Järvamaa pärast näevad vaeva Vabaerakond ja EKRE. Sotside suvel susisema hakanud sisetülid viivad tõenäoliselt osa seniseid staažikaid liikmeid EKRE rüppe. Jaanuari lõpul juba arutati ülekolimist ühise laua taga.

Ei imesta, kui teistestki nn kartellierakondadest on uude leeri ülehüppajaid. Viimased aastad Paide volikogus on näidanud, et poolte vahetus on poliitika igapäevaosa.

Eeloleval reedel on Paides Vabaerakonna raskekahurvägi. Ka neil on pärast edu riigikogu valimistel oluline näidata oma arengut ning leida oma ridadesse rohkem kohalikke inimesi, kes siinsete toetajate hääled kokku korjavad.

Kohalike omavalitsuste volikogude valimisteni on jäänud veel 20 kuud. Need kosjakuud muudavad Järvamaad rohkem, kui praegu arvata oskame.

 http://www.jt.ee/3563985/haldusreform-toob-poolteiseaastase-valimiskampaania

Buss võiks peatuda iga talu väravas

Maaliinidel on kahesuguseid bussijuhte: ühed, kes pigistavad sõbralikult silma kinni ja lubavad inimese koduväravas maha hüpata, ja teised, kes ei tee seda mingil juhul isegi siis, kui oled ainus reisija liinil.

Nii oli see 1970ndate teises pooles, kui bussisõit oli minu koolitee igapäevaosa. Nii on see praegu, kus vahel harva pean logistiliselt mõistlikumaks bussile hüpata.

Isegi paljud bussiroolis istuvad mehed on samad, kes aastakümnete eest, vaid hõredate LAZide asemel vuravad istumise all nüüdisaegsed soojad mugavad masinad.

Toona tundsid reisijad oma bussijuhte ja juhid reisijaid, küllap on samamoodi nüüdki. Koolipõlves oli üsna tavaline, et juht sõna lausumata peatusest mööda sõitis ja hoopis su koduväravas hoo maha võttis.

Neid piimapukke, kus buss viivuks peatus, oli teisigi. Lihtsalt niisama, inimlikkusest.

Ent oli ka selliseid, kes iga kord koolijütsilt tuima järjekindlusega sõidukaarti nõudsid ja seda hoolega uurisid, ja oh häda, kui tähtis dokument vahel koju ununes või aegunud oli.

Inimlikkuse üks tahke seegi.

Läinud laupäeva videvikku kiskuval õhtupoolikul otsustasin jälle üle pika aja bussiga Paidest maale sõita. Linnast väljus buss kolme reisijaga. Mõõtsime jäisel teel kilomeetreid tempos, mis suvel on jalgratturile jõukohane, järjest kümme peatust, kus keegi ei tulnud peale ega läinud maha.

Enne päralejõudmist uurisin bussijuhilt, ega talle tüli tee kahe peatuse vahel korra peatada. «Ei saa!» kõlas dialoogi välistav vastus.

Bussipeatuse saab ise endale meisterdada. Nõudmiseni!

Tean maanteeameti seisukohta, mis ajab reeglitest näpuga rida ja ütleb, et reisijad võivad väljuda ja siseneda ainult sõiduplaanis ettenähtud peatustest ning mitte kusagil mujal. Polevat turvaline. Punkt.
Ega mul midagi nuriseda olnud. Ma pidanuks piinlikkustki tundma, et mis see natuke alla kilomeetri täies elujõus mehel visata ole selmet ahvatleda juhti käsulaudu väänama.

Paide–Türi liinil, kus rahvast on kahe linna vahel liikumas palju, ei kujutaks tõesti ette igas väravas peatumist. Ent maal, kus talvel suitsevaid korstnaid on armetult vähe ja neistki taludest jäänud bussiga oma poesõite tegema valdavalt sügavas pensionieas inimesed või üksikud kooli-kodu vahet rühkivad mudilased, tasuks ehk ühistranspordi korralduse reegleid inimlikumaks seada. Tööinimene maal niikuinii ühissõidukile väga ei looda.

1980ndatel Kaukaasia mägedes matkates ja hiljem samas kandis sundteenistust läbides märkasin, kui lihtsalt sealkandis bussiliiklus oli paika loksutatud.

Liinibussi peatamiseks piisas käeviipest ja piletit ostes leppisid juhiga kokku, kus ta su välja laseb. Raha eest keeras buss ka maanteelt kõrvale. Paindlik ja reisijasõbralik, kas pole?

Euroopa Liidu regulatsioone tuntud jäikuses tõlgendavale Eesti riigiaparaadile oleks see ilmselt õudu tekitav anarhia. Meil on tähtis seadus, reeglid ning alles siis inimeste vajadused ja rahulolu.

Ja reegel ei halasta – hõreda asustusega maapiirkondades võib bussipeatus su kodust olla kuni kolme kilomeetri kaugusel. Siis on teenuse standard hea.

Kas on turvalisem kitsal lumme tuisanud või jäiseks lihvitud külavaheteel vanamemmel lasta nädala toidumoona mitu kilomeetrit käe otsas tassida või ranitsaga koolijütsil hangede vahel seigelda? Minu arust pole see inimlik.

Mulle meeldivad bussijuhid, kes aitavad inimeste jalavaeva kokku hoida ning turvaliselt koduväravasse jõuda. Mulle ei meeldi, et tööandja võib neid heateo eest karistada, sest silmakirjalikud reeglid ligimesest hoolimist sinisest peatusesildist kaugemal ei tunnista.

Järgmisel aastal tuleb omavalitsuste liitumisega koos niikuinii uue regionaalhalduse ja kaalu saavate tõmbekeskuste järgi ühissõidukite liikumine ümber kujundada. Miks mitte Järvamaal inimestele teenust mugavamaks teha?

Ühe ministrihärra 15 aastat tagasi kehtestatud teenusetaseme soovituslikud normid lubavad ju suhtuda reisijasse hoolitsevalt ja abivalmilt.

Teeks sedapuhku vastuväidete otsimise asemel teisiti ja selgitaks, kuidas inimestele paindlikumalt vastu tulla ja iganenud takistused kõrvaldada.

Näiteks pole ülemäära keerukas teha nutikale bussireisijale äpp, kus reisija saab aegsasti teada anda, kust soovib bussile tulla ja kus maha minna.

Tõestame, et oleme uuendusmeelsed ja paindlikud. President saab kuskil tähtsal foorumil meie edumeelsusest sõna poetada.

Loobugem Järvamaa-suguses väikses kogukonnas masinlikust jäikusest. Eks aita seegi maad hoida elamisväärsena ja tõmmata külade tühjenemisele pidurit. Väike asi, aga abiks ikka.

 http://www.jt.ee/3472959/buss-voiks-peatuda-iga-talu-varavas

Aasta meelelahutusauhind läheb.... presidendile!

Ilma presidendi pulmadeta olnuks uue aasta esimene nädalavahetus meedias tavapäraselt surmigav aastavahetusest taastumine vana-aasta lõpu kordussaadete seltsis.

President Toomas Hendrik Ilvest võib liialdamata pidada riigi hinnatuimaks sõumeheks. Oleks minu teha, annaksin talle aasta meelelahutaja tiitli.

Tema käteldud vabariigi aastapäeva vastuvõtt naelutas eelmisel aastal teleekraani ette 345 000 kaasmaalast ja viimase viie aasta vaadatavusreitingu keskmine jääb sellele alla ainult paarikümne tuhandega.

Nende vaatajaarvudega troonib presidendi vastuvõtt aastast-aastasse Eesti vaadatuimate telesaadete edetabeli tipus. Ennustada võib, et tänavune vastuvõtt lööb uusi rekordeid.

Sama palju inimesi ühel ajahetkel on teleekraanide ette naelutanud veel «Pealtnägija», seriaalid «Õnne 13» ja «Pilvede all» ning vahest veel mõni kodumaise meelelahutustaeva täht.

Varem lõbustas Kadrioru tähtis peremees avalikkust teravmeelsete ja irooniliste öiste sotsiaalmeedia säutsudega, mis ärritas arvamusliidreid nii idas kui läänes, ning hurjutas kõnedes sekka oma kaasmaalasi ja Keskerakonda. Hakkasime sellega juba liialt harjuma.

Viimane aasta on presidendi tegemistele lisanud seebiooperliku mõõtme teise abielu suure raginaga karile jooksmine ja järgnenud lahutus. Ühtäkki selgus, et president on samasugune tavaline eesti mees oma pereasjades nagu tuhanded tema kaasmaalased.

Soomlastega sõnasõda pidanud nõuniku väljajuurimine lisas veelgi intriige ja dramaatilisust. Ka Ilvese uue, lätlannast silmarõõmu rutakas seltskonda installeerimine käis meelelahutuslikul viisil üle tuntuima kaasaegse eestlase Arvo Pärdi sünnipäevakontserdi punase vaiba.

Sellele järgnes fotograafide välklampide sähvides presidendi lemmiklugude plaadi esitlus­tuur Tallinnast Riiani.

Kuigi presidendi staap tegi näo, et eelmisel laupäeval Mulgimaal Halliste kirikus kitsamas pereringis peetud laulatustseremoonia polnud mõeldud avalikkuse huvi kütmiseks, valiti selleks millegipärast aasta sündmustevaeseim päev. Ega ometi kogemata?

Kadrioru kantselei on avalikkuse ette visanud riigi esipaari uue koosseisu kohta infokilde valikuliselt ja viisil, mis üldsuse uudishimu ammendava rahuldamise asemel puhub uudishimu lõkkele ning tekitab aina uusi ja uusi küsimusi.

Värske presidendiproua ununenud pisitütar või poolõde tekitavad aina uusi vandenõuteooriaid ning öelgu presidendi kaaskondlased mida tahes, pole ma viimaste nädalate seltskondlikes vestlustes kohanud inimest, kes usuks, et presidendiproua pesamuna on siia ilma tulnud pühast vaimust.
Teadagi, oleme uhkusega Euroopa usuleigem rahvas ju.

Avalikkus sai presidendi uuest suhtest tilkhaaval lakoonilisi kaitsepositsioonilt tõrjuvaid uudiseid, nagu lõigataks koera saba jupi kaupa. Siiani on meediat samas salatsevas stiilis edukalt õrritanud ja endast suutnud rääkima panna Tallinna boss Savisaar.

Eks soovitata Ärmalgi läbi viia puhastav rituaal. Nagu oleks ükskõik, mida meedias räägitakse, peaasi, et nimi on õigesti kirjutatud.

Meelelahutuslik areen pole poliitikutest ainult riigipea pärusmaa. Peaminister Taavi Rõivas hoiab kogu aeg telefoni selfi tegemiseks käepärast või hoolitseb, et fotograaf tabaks teda mõnel tähtsal või vähem tähtsal kohtumisel poliitikataeva suurte tähtedega poseerimas või jutlemas.

Tema sotsiaalmeedia galerii «Mina ja kuulsus» on aukartustäratav.

Mina, kuulsus ja paar kahtlast tüüpi.

Valitsusjuhi tuules lasevad paljud ministrid ja riigikoguliikmed. Sotsiaalmeedia pildipostitused viivad tuhanded uudishimulikud seltskonna keskele, kuhu lihtsurelikul varem niisama asja polnud.

Uue ajastu poliitik on sotsiaalmeedias nagu hiir – ükskõik kuhu läheb, kogu aeg on rida järel.
USA presidendi Barack Obama visiidi ajal selgus, et väärikate ministrihärrade asemel on meil valitsuses trobikond teismelisena käituvaid tehnikahuvilisi, kes lasid tähtsa külalise uhke limusiini kõrval endast pilte klõpsida. Nunnu ju?

Eks tea me oma maavanemat Alo Aasmatki meedia vahendusel rohkem vapra langevarjuri ja vesiville trotsiva luuremänguri kui kabinetivaikuses tähtsatesse paberitesse kaevunud halli näoga ametnikuna.

Kes ütles, et riigiametniku töö peab olema rõõmuvaene?

Järva-Jaanis on südi jalgpallur, bändimees, talisupleja, rahvatantsija. Pika loetelu lõpuks on Arto Saar ka vallavanem. Hea suhtleja tunneb ennast meediumites nagu kala vees. Moodne.

Viimastes valitsustes ja riigikogu koosseisuses on ohtralt näitlejaid, ajakirjanikke, tippsportlasi ja muid kultuuritegelasi. Nii nagu on meelelahutajad siirdunud poliitikasse, on poliitikud kaotanud piiri riigi juhtimise ja sõumaailma vahel.

Uute meediumite lisandumine on alati muutnud valitsevaid arusaamu. Sajandi eest massimeediakanaliks saanud raadio tõi ühtäkki kuninga kõne paleede õukonnasaalist kuulaja elutuppa.

Mis varem oli mõeldud hoolikalt valitud seltskonnale, sai ühtäkki kättesaadavaks igaühele.

Televisioon võimaldas inimestel juba diivanilt presidentidele ja kuningatele vastu lehvitada.

Internetiajastu uus meedia võimaldab meil virtuaalselt seista Ilvese ja Rõiva kõrval ning piiluda reaalajas igat nende sammu. Neist on saanud naabrimehed, kelle lukuaugust võib sisse piiluda igaüks.
Nad ise on oma magamistoal kardinad eest tõmmanud. Nagu ütles kellamees Lible, on nad nüüd laulu sees ja sealt enam kätte ei saa.

Meediumid ei edasta enam olulisemaid uudiseid, vaid lahutavad meelt. Meedial on ühiskonna üle suurem võim kui kunagi varem. Sotsiaalmeedia kaudu aitame seda ise toota ja levitada.

Ühiskonna mediaseerumine, kus paljusid tegusid ajastatakse ja tehakse, et meedias paremini silma paista ja muljet avaldada. Tõsieluseriaal arvestab täpselt, mis kell leht trükki läheb või uudistesaade kokku lõigatakse.

Tähtis pole, kui viljakalt tööd tehakse, vaid kuidas see ilusamini välja paistab ja klikke kogub.

Mugavalt võid tugitoolis
Meiega koos veeta terve öö
Naudid vaatemängu olles kindel
Meelelahutajad teevad tööd
Naervad näod või kurvad maskid
Rebida me võime kõigil eest
Nii me sulandume ühte massi
Meelelahutajad teevad tööd.

Ümisen kaasa Getter Jaanile ega saa lahti mõttest: «Kui poliitikutest on saanud meelelahutajad, siis kes ikkagi juhib riiki ja kuhu me välja jõuame?»
 
http://www.jt.ee/3458783/aasta-meelelahutusauhind-laheb-presidendile