Rahvahääletus kui demokraatia naeruväärsus

Esimesed valimised, mida mäletan, olid 1975. aasta 15. juunil. Valiti ENSV Ülemnõukogu. Paari kuu pärast sain ma kuueseks.


Vaevalt needki, kes sel päeval käisid sedelit kasti laskmas, suudavad meenutada, kellele nad hääle andsid. Ega sel mingit tähtsust olnukski, sest maailma kõige demokraatliku konstitutsiooniga riigis olid asjad kontrolli all. Ometi on mul see päev meeles, nagu juhtunuks kõik eile.

Ilm Esna mõisas avatud valimisjaoskonnas oli päikeseline ja palav, mida tänapäeval kuidagi harva ette tuleb. Nagu meie pere, asutasid ümberkaudsed end valimisjaoskonda juba üsna hommikul.

Sõltumata sellest, kui palju tegelikult inimesi valimas käis, oli toona valimisaktiivsus paberil niikuinii vähemalt 99,7 protsenti.

Õigupoolest nägi avar mõisaesine välja rahvarohke ja lõbus nagu laadaplats Paunvere väljanäitusel, kuhu Oskar Lutsu kirjutatud «Suve» noorisandad eesotsas Venemaalt naasnud Tootsiga kord sammud seadsid.

Paralleel pole juhuslik, sest mõisa saalis näidati tollel kaugel keskpäeval uut, praegu Eesti kinoklassikaks saanud mängufilmi «Suvi». Kinomehaaniku jutust jäi mulje, et film oli timmitud linastuma spetsiaalselt valimiste ajaks. Ta võis ajada ka lora.

Samal ajal kui mina pärani silmadega suurelt linalt Tootsi ja Kiire kemplust vaatasin, oli isa koos teiste meestega jäänud puhveti lähedale põõsa varju asju arutama. Et kiosk pakkus kanget rüübet, jätkus neil aina lõbusamaks paisuvat juttu õhtuhämaruseni.

Murul kepslesid rahvarõivais tantsijad ja esines koor. Inimesed tundusid muretud ja rõõmsad. Mudilasele jäi kuhugi kuklasse tunne, et valimised tähendavadki päeva kestvat pidu.

Lapse tujule tegid lisarõõmu apelsinid, mida toona oli Tallinnast saja kilomeetri kaugusel asunud külapoest niisama kui võimatu saada. Küllap meelitati inimesi valimisjaoskonda üles sätitud müügipunktides muugi hea ja paremaga.
 
Ise käisin esimest korda hääletamas 1989. aasta 26. märtsil NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel. Mul pole halli aimu, kellele Aserbaidžaanis 60 kilomeetri kaugusel Iraagiga madistanud Iraanist ja teist sama palju Mägi-Karabahhist asunud lennuväegarnisonis oma hääle poetasin.

Hääletatud. 26.03.1989.


Olime kohalike salakavaluse ja sõjakusega värskelt kokku puutunud, kui keeldusime väeossa varjule põgenenud armeenlasi välja andmast, seetõttu tegin linnukese mõne samasuguse sissesõitnu nime taha nagu ma isegi. Sama hoomamatult hääletasid tuhanded võõrsil olevad ja kohalikest asjadest aimu mitteomavad ajateenijad kõikjal üle kuuendiku planeedist.

Väeosas mõistagi pidu ei olnud, kui tavalised pühapäevased kaks keedumuna ja suurem võitükk välja arvata. Esmahääletajale ei antud isegi punast nelki, nagu koduses Eestis oli sel alal kombeks.

Juba aasta hiljem selgus, et valimised võivadki olla demokraatlikud ja valija häälel on suur kaal. Ise oma asjade eest otsustamise õhinat lõi esmalt 1990. aastal Eesti Kongress, siis vabade valimiste hõnguga ülemnõukogu, seejärel juba iseseisvuse taastanud Eesti riigikogu, kohalikud omavalitsused.

Koos moodsa e-hääletusega on haihtunud viimane fluidum valimistelt kui rituaalselt seltskondlikult tegevuselt. Kodanikukohuse täitmiseks ei pea enam diivanilt tagumikkugi kergitama. Aina vähem viimaseid mohikaanlasi katsub visalt valimispäeval lipsu ette pannes ja jaoskonda jalutades traditsioone ja demokraatia pidupäeva erilisust elus hoida.

Mina käisin viimati valimisurni juures paar nädalat tagasi. Olin üks 97 inimesest ehk 1,4protsendist paidelasest, kes avaldas oma arvamust haldusreformi valikule.

Mõistan neid, kes leidsid neil päevil muud tegevust ega viitsinud rahvaküsitluse peale kulmugi kergitada. On ju seadus sättinud asjad nii, et inimestelt tuleb liitumise kohta arvamust küsida, aga omavalitsuse volikogul pole mingit kohustust seda kuulata. Minu meelest naeruvääristab selline suusoojaks ja vormitäiteks tehtud rahvaküsitlus demokraatiat.

Ilmekalt tõestas rahvahääletuse jaburust minu koduvald Kareda, kus volikogu enamust jättis külmaks, et oktoobris soovis paar küla rahvaküsitlusel liituda Paidega ja hilisemal rahvaküsitlusel enamus hääletamas käinud vallakodanikest. Ühe enamhäälega teatas vallavolikogu, et teab rahvast paremini, mis neile hea ja otsustas jäärapäiselt jääda Järva maavalla manu.

Tabasin end mõttelt, et kuidagi sarnased on 40 aasta sisse mahtunud esimesed ja viimased mälestused hääletustest. Mõlemal puhul oli rahvale jäänud ebaolulise statisti roll.

Üks vahe siiski on: stagnatsiooniaja haripunktis võtsid inimesed punaste lippude all valimisi kui meelelahutust. Praegu tahavad inimesed kaasa rääkida ja tunda, et liidrid teevad nii, nagu rahvas soovib.

Pettunud suruvad käe rusikasse, tõstavad häält ja kui võim ikka kurdiks jääb, tuletavad järgmisel sügisel liidritele meelde, mida põhiseadus kõrgeima võimu kandmise kohta ütleb.

Mis juhtub, kui poliitiline eliit liiga kõrgiks muutub, oleme näinud juba brittide Brexiti ja äsjase Donalt Trumpi triumfiga USAs presidendivalimistel. Asjata ei peljata, et kausid lüüakse kummuli veel mitmetel järgmistel Euroopa suurriikide valimistel. Pole see eestlanegi nii tuim ühti.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3918761/rahvahaaletus-kui-demokraatia-naeruvaarsus

Ilma kirudes saame jalad kindlalt maha

Ma ei kadesta inimesi, kes pidid eile-üleeile kuhugi sõitma, veel hullem kui autoga, millel all viledad kummid. Sooja toa aknast on tuisuilma möllu oluliselt mõnusam vaadata – kui isu saab täis, siis vahetad kanalit  ja aknatagune unub.

Mõni aasta tagasi, kui riigi majanduse kohale kogunesid mustad pilved, ütles toonane peaminister Andrus Ansip, et kui see on kriis, siis just sellises kriisis ta tahtvatki elada.

Kriisile ja stiihiale on inimestel hasarti uudishimulikult kaasa elada, kui ennast tuntakse turvaliselt ega tajuta, et oht oma heaolule oleks võimalik.

In Erwartung eines schweren Sturms. Leer 2013.
 
Kolm aastat tagasi enne jõule juhtusin olema Friisimaal ajal, kui seda kanti räsis harvaesinevalt jõuline torm. Kardeti, et see paisuvat hullemaks kui 1968. aasta oma, mis murdis Põhjamere tammid, ujutas üle merelt võidetud maale rajatud asulad ja hukutas palju inimesi.

Saksa meedia paiskas kogupaukudena avalikkusele hoiatusi püsida kodus ja õpetusi, kuidas selle vältel ohutult toime tulla. Palju meenutati eelmisi suurtorme, nende põhjustatud kadu ja analüüsiti, mida tänapäeval on looduse musklinäitamiste vastu valmistumisel õpitud.

Kuna ka poolteist kuud varem oli tugeva tormiga saanud mõni inimene samas kandis hukka, valitses meedias ennetustöö üleküllus, mis tekitas kohalikus kogukonnas ärevust. Ent sakslased olid sellega rahul – parem olla ettevaatlikum, kui pärast lugeda ohvreid.

 Hoiatusi võeti tõsiselt: linnakeses jalutades olid neil päevil tänavad, kauplused ja pubid inimtühjad ning mis peamine – keegi ei saanudki hukka. Et soojas toas ei värelenud ükski pirn, arvasime, ega vist akna taga midagi tõsisemat toimunudki.

Eestis ju käivad karmid ilmaolud ja elektrikatkestused käsikäes. Meile meeldib arvata, et oleme põhjamaiselt karmide oludega kohanenud ning mõni päev elektrita ja lummemattununa metsakülas kükitada on romantiline seiklus.

Pigem teeb meile nalja ühe Prantsuse raadiojaama paari aasta tagune hoiatus maanteeliiklejatele lumetormis mitte sammu pidada Eesti numbrimärkidega autoga. See on pannud meid arvama, et oleme loodusest kangemad ja murrame välja igast olukorrast.

2010. aasta detsembris Monikaks kutsutud tormi ajal olin koos mitme semuga Rakveres, kuhu juba päevane sõit nägi välja kui hüpe tundmatusse, sest nähtavus oli olematu ja pea tuli aknast välja pista, et õiget teeotsa tabada. Sellele vaatamata tundus loogiline veel samal õhtul sõita tagasi koju Paidesse.

Meie optimism lõppes linnast paari kilomeetri kaugusel, sest maantee uppus sõna otseses mõttes lumehange ja meie ise samamoodi. Õnneks tõmbas mööduv traktor maasturi mõistliku summa eest välja ja saba sorgus keerasime nina Rakvere poole tagasi.

 Meil oli õnne saada kohalikus spaas viimane vaba tuba. Järgmised vintsutatud varjupaiga otsijad vajusid riietesse puhunud lume sulamisest tilkuvatena hotelli fuajeesse paremat ilma ootama.
Järgmisel päeval hommikusöögilauas tuli tunne, nagu oleksime jõudnud Hukkunud Alpinisti hotelli – kedagi ei tulnud, keegi ei läinud. Üks mu sõber veetis sama öö Padaorus lumevangis.

Ometi vajus teema pärast suurt elevust üldsuse päevakorrast üllatavalt ruttu välja. Kui päästeamet ja maanteeamet kohendasid oma kriisioludes käitumist, siis ühiskond elas aastaid muretult edasi. Eks tuisk ja lumesadu ole meie talvede lahutamatu osa, rehmati muretult käega.

Alles viimasel ajal on vastutavad ametid toonud uuesti päevakorrale iga üksikisiku isikliku kriisioludes hakkamasaamise. Juba mitmendat kuud taotakse meedia kaudu visa järjekindlusega, et igas kodus peaks olema nädala äraelamist võimaldav pika säilivusajaga toiduainetest varu.

ETV «Ringvaate» saade pani isegi telemees Kajar Kase pere nädalaks elama elektrita ja kasina kuivpajuki peale, et puust ette ja punaseks teha, kuidas me kõik peaksime olema valmis ekstreemsetes tingimustes vähemalt nädala kõrvalise abita hakkama saama.

On neid, kes kahtlustavad, et looduskatastroofidele tähelepanu juhtimine on ühiskonda rahustav sõnakõlks. Vanemad inimesed mäletavad ilmajaama sünoptiku Pilvi Kirsi nõukogude ajal öeldud kuulsat ütlust, et idast ei ole meil jälle midagi head oodata.

Teadjamad noogutavad äraseletatud nägudega, et lisaks halvale ilmale on meil muidki põhjusi kahtlustavalt ida suunas piiluda, ning viivad jutu Ukrainale ja Venemaale kuni globaalsemate julgeolekuteemadeni välja.

Olen nõus, et oleme muutunud muretuks usus, et tänane heaolu on igavene. Samal ajal muutub maailm meie ümber keerulisemaks.

Veel 10–20 aastat tagasi oli paljudel inimestel side maa ja ajaloolise mäluga vahetu. Talupojatarkuse järgi pidi maapere enda ja oma linnas elavate lähedaste toitmisega vajadusel ka ise hakkama saama.

Seetõttu oli talvekartul nagu muudki juurikad paljudel omast käest võtta. Näiteks meil kodus oli lihakirn soolalihast punnis ja laudas mõni orikas varuks. Eks keldri riiulid olid moosidest või muudest hoidistest ka lookas.

Vanaemal oli koguni soojamüüri peal kuivamas pakkide kaupa tikutoose ja kodus omakeedetud seepi ning soola ja küünlaidki oli tallel suure varuga.

Elu ja agu näinud inimesi ei morjendanud elektri puudumine. Külmal hommikul pliidi alla tehtud tuli sulatas kööginurgas ööga jääkirmet kogunud ämbrilt kaane ja ennesõjaaegne Philipsi raadio võis töötada vabalt patareidega, kui keset talvepakast vanaema juures oldud aega meenutada.

Vahepeal on maal elavaid vanavanemaid jäänud lootusetult väheks ja nende keerulistest aegadest pärit ettenägelikkus läinud järgmiste põlvedega kaotsi.

Moodsad inimesed on harjunud tooma värsket otse poest. Mäletan ühe poeketi reklaamikampaaniat, mis soovitas külmiku kui kasutu kodumasina aknast välja visata, sest sinu külmkapp asuvat edaspidi linna supermarketis.

On selle talvetuisu ja kevadise suurveega kuidas on, kuid aina ärevamaks minevas maailmas on ilmselt kõige paanikavabam viis ühiskonna ettenägelikkust taastada ilma sarjates.

Ühel päeval võib sõltuda meie ellujäämine keldrinurka soetatud pika säilivusajaga konservidest ja tatratanguplokist. Nimetagem seda siis kasvõi kahe jalaga maa peale tagasi tulekuks.

http://jarvateataja.postimees.ee/3901149/ilma-kirudes-saame-jalad-kindlalt-maha

Auto on suremas, elagu auto!

Saksamaa parlamendi kodades ringlev plaan sisepõlemismootoritega sõidukid hingusele saata kõlab kui Vene tsaar Tarass Bulba ütlus oma pojale: «Mina sinu sünnitasin, mina su tapan!»

Kui Saksamaa Liitvabariigi parlamendi ühe koja otsus peaks järgmises kojas kinnitust saama, ei veere 2030. aastast selle riigi autosalongidest välja enam ühtegi sisepõlemismootoriga sõidukit.

Esimese ehmatusega võiks arvata, et Saksmaa riigitüüri juurde on pääsenud tehnika võidukäigule altkulmu kiikavad tegelased, kes on otsustanud oma kuulsate kaasmaalaste, 1876. aastal sisepõlemismootori leiutanud Nicolaus Otto ja 1885. aastal selle vankri jõuallikaks nuputanud Karl Benzi leiutised poolteist sajandit hiljem inimkonna suurimaks eksimuseks kuulutada.

Küllap jääb sisepõlemismootorita auto ikkagi autoks.


Ons sakslased peast põrunud ja tahavad ajalooratast keerata tagasi aega, kus päevateekondi mõõdeti hobuse jaksuga suuremaid vahemaid läbida?

Mis saab sakslaste 1930ndatel rajatud maailma esimestest kiirteedest ja selle eeskujul üle Euroopa ja maailma rajatud teedevõrgust?

Kas ka meie peame hakkama häbenema mõnes ürikus toodud teabekildu, et Eesti territooriumile 1895. aastal siginenud esimene jõuvanker kuulunud Paide kreisiametnikule?

Tegelikult on sakslaste mõistus korras. Radikaalsete avalduste taga on riiklikult võetud siht asendada vanad head bensiini ja diislikütusega tuksuvad autod elektriautode vastu.

Kevadel otsustas Saksa valitsus 60 000 eurost kallimate elektriautode ostjatele maksta koguni tootjatega kahasse peale 4000 ja hübriidauto soetajatele 3000 eurot.

Selle meetmega loodetakse 2020. aastaks Saksamaa teedel näha vähemalt miljonit elektriautot. Veebruari seisuga oli sakslastel elektriautosid koos hübriidjõuallikaga masinatega 55 000, mis on autode üldarvu silmas pidades piisk meres. Seega on sakslastel paariks järgmiseks aastaks võetud tõsine eesmärk.

Eelmisel nädalalal arvasid ETV hommikuprogrammis «Terevisioon» kodumaised teadusmehed, et sakslased on võtnud ette liiga jõulise ja suure tüki. Nende meelest on praegu toodetavate elektriautode liitiumioon­akud liiga väikse mahtuvuse ja väikese töökindlusega, et neist oleks tõsiseltvõetavat alternatiivi sisepõlemismootoritele.

Ent ka nemad möönsid, et bensiini ja diisliküttega sõitvate autode tootmise lõpetamine on aja küsimus ja fossiilsetel kütustel tugineval tsivilisatsioonil on jäänud piiratud aeg alternatiive otsida. Kuskilt tuleb ots lahti teha, vaja on veel tõhusamaid tehnoloogiaid, mille kallal juba töötavad ka Eesti ettevõtted.

Tuhanded targad maailma eri paigus murravad juba aastaid pead, mis saab mitte väga kauges tulevikus, kui fossiilsete kütuste varu maailmas hakkab pöördumatult otsa saama.

Harjumuspärase elustandardi säilitamiseks nähakse abi alternatiivsete kütuseliikide, ennekõike taastuvenergia nagu tuule-, hüdro- või päikeseenergia kasutamist.

Samavõrd oluline moment kui alternatiivide leidmine laepirni hõõgvel hoidmiseks on transpordi ümberkorraldamine elektrijõule, mis nõuab sõidukite tarbega kohandumiseks suurt salvestusmahtu.

Sotsiaalteadlased hoiatavad, et kui seda lähima 50 aastaga ei õnnestu saavutada, siis on praegune maailmakorraldus ja majandusmudel määratud hukule.

Ebaõnnestumise hind võib olla kapitalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine, diktatuuride taasteke ja muud mustad stsenaariumid. Liiga palju on maailma ajaloost tuua näiteid, kus tsivilisatsioonid on hukkunud oma arengu tipus.

Kaasaegne inimene, kes on harjunud end pidama kõikvõimsaks usub veel sinisilmselt, et küll mõeldakse midagi senise tarbimispeo jätkamiseks välja. Ka praeguse rahvusvahelise poliitilisest olukorra tõttu madalaks surutud nafta hind mõjub uinutavalt.

Kunagi keerati jõgesid tagurpidi voolama ja saadeti inimesi kuule. Küll aitab hädast aatom, kuulutas veel hiljuti inimkonna optimism uut õitsengut.

Paraku on tuumaenergia keskkonnale sama ohtlik kui ahju aetud või sisepõlemismootorile joodetud fossiil. Viimase paarisaja aastaga on inimkond planeedi loodust kõvasti solkinud.

Kui tahame oma maailma elamiskõlblikuna tulevastele põlvedele edasi anda, siis polegi suurt valida, kas kobida tagasi savionni või meelitada tuul ja päike praeguste autode paagitäiega võrreldava efektiivsusega akusid laadima.

Hoiame sakslaste algatusel silma peal, küllap siis sõidame veel.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3884315/auto-on-suremas-elagu-auto

Presidendi valimine kajakasupi retsepti järgi

Tänavusel arvamusfestvalil rääkisin Vallimäe kaugemas servas Vabaerakonna esimehe Andres Herkeliga ilmaasjadest. Meiega liitus Herkelile tuttav Euroopa Kontrollkoja liige Kersti Kaljulaid, kes oli äsja ühel arutelulaval öelnud, et eetiline riik ei mängi oma rahvaga.

Vaagisime festivali teemasid ja korraldust ning veeretasime sundimatut juttu, nagu seda ikka teevad suvesoojal päeval juhuslkult kohtunud inimesed. Mäletan, et Kaljulaid oli oluliselt emotsionaalsem, kui me teda viimaste nädalate teleekraanilt oleme harjunud nägema. Vaevalt oskas keegi siis aimata, et kahe kuu pärast on üks sellest seltskonnast Eesti Vabariigi president, inimene, kelle iga samm on üldsuse tähelepanu all ja kaamerate vaateväljas.

Seekordsed presidendivalimised olid üldse imelikud. Mõneti meenutas see kajakasupi keetmist, kus erakonnad viskasid üldsuse ette rappimiseks viis kandidaati. Vaesekestelt kitkuti sulgi kevadest saati, visati külma vette, keedeti ja riisuti vahtu.

Autori foto.


Vaikne tuli hõõgus poti all kuid. Augusti lõpus kallati vesi ära, tiriti kandidaadid kastrulist välja ja sätiti riigikogu ette. Parlamendisaadikud mekutasid neid paar päeva ja tõdesid, et ega neist ükski veel süüa sünni.

Presidendikandidaadid kallati uuesti külma veega üle ja keedeti veel kuu aega. Vahepeal pandi ikka pipart ja loorberit, näpuga soola. Septembri lõpus õngitseti kandidaadid valimiskogu ette ja lasti leemekulp uuesti ringi käima. Prooviti mitu korda, aga mitte kuidagi ei jäänud sõelale pala, mis ühe jagu rohkem kui pooltel kohaletulnutest oleks keele alla viinud.

Veelgi enam. Kui suurem osa proovis kokkade serveeritud leeme juures teha maiat nägu, siis 60 valijameest jooksis nina kinni hoides ja öökides valimiskasti juurest kriipsugi sedelile tõmbamata minema. Neist piisas, et kogu supitegu leent selgineda lastkmata ja tükis pajaga üle aia visata.

Nii poliitikute kui ka üldsuse seas hakkasid aina valjemini kõlama hääled, mis tunnistasid senise presidendi valimise korra mädaks ja nõudsid koos sisuga ka poti minemavisakamist. Käredamad soovinuks potile veel paar korda järele joosta ja seda uuesti ja uuesti minema visata.

«Ajagem vusskokad pliidi äärest eemale ja laskem valimis­urnide juurde kodust seapraadi moorida mõistvad pereemad ja kartulite praadimisele spetsialiseerunud pereisad! Rahvas peab ise saama endale presidenti teha,» nõudsid nad.

Ajaloost leiab näiteid, kus riik on langemas kaosesse, võimu- ja ametikandjad on kaotanud lootuse ja vaatavad käed põlvedeni rippu apaatselt, kuidas riik nende ümber kokku variseb.

Just sellelt pinnalt tõusis 1429. aastal saja-aastases sõjas Jeanne d`Arc Prantsuse väe etteotsa, et viia ellu pühakutelt saadud ilmutuslik ülesanne ajada inglased maalt välja ja aidata kuningas troonile.

Küllap on liig võrrelda nelja lapse ema ja vanaema Orleansi neitsiga. Ometi leidsid riigikogu vanematekogu aksakallid, et viimase kuu-paariga poliitikas lahvatanud isekus, vaen ja rivaalitsemine tuleb maha matta ja viie päevaga leida Eestile imetegija. Seda oli kõigest päeva jagu vähem, kui kulus taevataadil kogu maailma loomiseks.

Kersti Kaljulaidi kiirkorras presidendiks tuunimist serveerisid Toompea poliitrühmitused erakondade kokkuleppena, mis taastab kodurahu ja heastab inetuks kiskunud eelmised valimisvoorud.

Eile ametisse astunud riigipea on andnud sõna olla erapooletu ja kõikide alamate president sõltumata nende ilmavaatelistest eelistustest.

Ta on lubanud olla seal, kus Eestis on probleeme, rääkimas inimestega. Meie vastne president on tark ja erudeeritud naine, tema mõttevahedust on võrreldud eelkäija Lennart Meriga.

Viimane nädal on tekitanud skeptikutes küsimusi, kas kõik on nii ilus, nagu räägitakse, või on ikkagi presidendi selja taga toimetamas mõni kitsam tagatuba.

Kohe tuletati meelde, et vastne president on kunagi kuulunud IRLi ja olnud peaminister Mart Laari nõunik. Eelmine nädal tõi teate, et presidendi kantseleid hakkab juhtima sama erakonna hiljutine peasekretär.

Ka IRLi endise peaministri ja esimehe Juhan Partsi sujuv määramine Kaljulaidi asemel uueks kontrollkoja liikme kandidaadiks, mille üle varem kõvasti piike murti, jätab mulje, nagu näeksime jäämäe veepealset osa.

Eile riigikogus peetud kõne annab lootust, et presidendil on soov olla riigi eetilise ja aatelise vaimu kandja. Oma sõnade tõestamiseks on vaja malbel häälel ja emotsioone peitval presidendiproual hakkata ennast väga veenvalt kehtestama ja karismat rahvale näitama.

Palju jõudu talle selleks!

http://jarvateataja.postimees.ee/3867471/presidendi-valimine-kajakasupi-retsepti-jargi

Kui ma viimati surmasõlme tegin

«Kuidas teil tervis on?» küsis piloot õppelennuki JAK 52 kabiini vabale istmele rihmadega kinni tõmmatud ajakirjanikult kuskil Koigi lennuvälja kohal taevas tiirutades.

Vastus «Hea!» tähendas, et hetk hiljem ei saanud 22aastane lõbureisija enam aru, kus on taevas, kus on maa. Kabiini kuplist vilksas murdosa sekundiga kord roheline, kord sinine vaade.

Tervis oli tõesti hea, sest ajakirjaniku sisikond ei teinud peadpööritava vigurlennu peale teist nägugi.
See ei olnud veel kõik. «Tahad ise lennata proovida?» kõlas kõrvaklappides tuntud lennuinstruktori Illar Lingi järgmine küsimus. Küllap juba aimate, et too õhuseiklusse sattunud ajakirjanik olin 25 aasta tagune mina.

Kuigi piloot selgitas muretult, et lennuk on lihtne kui jalgratas, talla pedaale ja sikuta juhtkangi ning lennuk kuuletub, ei julgenud ma higiste pihkude vahele ootamatult sattunud kangiga eriti rapsida.

Minu enesealalhoiuinstinkt oli liiga tugev, et kamikaze kombel tundmatusse pikeerida. Mõne kerge jõnksu juhtkangiga ikka tegin, et tunnetada, kuidas lennuk reageerib,  ja kõik. Juba sellest piisas, et higinire saaks selgroogu mööda alla nõrguda.

Ega see, et mõned ajad varem olin Kaukaasias parasjagu sõdiva Iraani piiri lähistel kaks aastat aega teeninud lennuväes polgujao alalises valmisolekus ründelennukite SU 24 keskel, ei teinud minust ju kriipsu jagugi lendurit.

 Zoomitud tõmmis 28.09.1991.a . Järva Teatajast.

 Sel päeval oli mul omajagu õnne, et eakam ja kogukam publik ei söandanud end lenduri viipe peale kitsukesse kabiini mahutada. Nii avanes 22. septembril 1991. aastal mulle kordumatu võimalus kirjutada end Eesti lennunduse ajalukku.

Kui keegi taipab mõnes viktoriinis kunagi küsida ajakirjaniku nime, keda on taasiseseisvunud Eesti tsiviilõhusõidukite registrisse kantud esimese lennuki juhtkangi taha lastud päeval, mil värskelt värvitud Eesti pardanumbritega lennumasin esimest korda pilvede vahele tõusis, siis jätke meelde.

Katsu sa tänapäeval juhusliku möödakäijana lennuki kokpitti piloodi toolile pääseda. Vaba riigi värsked vabad kodanikud tundsid, et nad võivad teha, mida tahavad. Pealegi oli igas ettevõetud asjas õhinat.

Kuu, mis 1991. aastal oli möödunud ülemnõukogu otsusest taastada Eesti riik, tõi igal hetkel meie argipäeva aina rohkem ja rohkem iseseisvust. Lisaks rahvusvahelisele iseseisvuse tunnustamisele iseseisvusime täistuuridel siseriiklikult.

Aeg oli selline, et ajakirjanikuna võisin iga päev näha ajaloolisi sündmusi. Näiteks 26. augustil olin koos Järvamaa prokuröri, politseiprefekti ja kodukaitse meestega Paides KGB kohaliku kontori ülevõtmisel.

Tagantjärele võib praalida, aga napp nädal pärast augustiputši läbikukkumist ja NSV Liidu lagunemist nõudis kurikuulsa ja hirmu sisendava asutuse ukselingi vajutamine neilt meestelt omajagu julgust.

Ent mis iseseisev riik me olnuks, kui oleksime lasknud võõrriigi julgeolekul rahumeeli oma õuel iga päev edasi nuhkida? Või mõnel teisel viisnurgaga tärnil edasi peremeest mängida.

Kus vähegi oli võimalik mõni märgilise tähendusega iseseisvuskuulutus taasesitada, seda ka tehti.
Nii polnud imestada, et tol pühapäeval, kui eestlased võtsid üldrahvalikult kartulit, oli Koigi lennuväljal transpordiminister Tiit Vähi taktikepi all tseremoonia, mis jälle muutis Eesti grammikese iseseisvamaks.

Vaieldamatult oli see toiming sümboolne, sest Eesti tsiviillennupark koosnes ainult paarist Nõo lennuringi õppelennukist. Aeroflotist oli tükk nimega Estonian Air alles eraldamata, kuigi Boening oli jõudnud oma skaudid juba Eestisse uutest lennukitest rääkima läkitada.

Küsite juba, miks ma täna ammustest aegadest nii õhinal pajatan?

Eks ikka selle pärast, et ju igatsen 25 aasta tagust vaest, kuid üleüldist teotahet ja lootust täis aegu.

Viimast kuud ammusega võrreldes teeb nukraks, et meie valitud riigipilootidel on kadunud isu kõrgele lennata ja nauditava poliitilise kõrgpilotaaži asemel jätkub vaid võhma hiilida üksteisel angaaridesse telikuid saagima.

http://jarvateataja.postimees.ee/3850759/kui-ma-viimati-surmasolme-tegin 

Käärinud õunte needus

Sügiseti ronib mõni käärinud õuntega maiustanud karu kellegi koduaiale kõõluma või jaurab kevadel mullustest jõhvikatest lõbusana ringi. Eks septembrikuine noppimata sõstrapõõsas pane ka linnud edevamalt sädistama.

 

Inimloomal pole vahet, mis aastaajal, nädalapäeval või kellaajal mõnda kääritist või destilaati mekkida. Mõne inimese teeb see lõbusaks, mõne kurjaks. Mõni jääb märjukese väel tukkuma, mõnda tabab suur kihk seiklema minna.

Mäletan 90ndate hullumeelset kauboiaega, kus oli vaat et iseenesestmõistetav, et baari sõideti autoga ja pärast rooliti sealt kuidagiviisi tagasi. Nagu oleks see olnud osa iseseisvuse taastamisest – teen, mida tahan.

Tagantjärele on raske hinnata, kust selline mentaliteet pärineb. Ei meenu loomeliitude pleenumilt, öölaulupidudelt, Balti ketist, ammugi rahvarinde või kodanike komitee üleskutsetest innustust nõukogude korra vastu end mälukasse võidelda.

Nõukogude ajal oli vähe vintis peaga rooli tikkujaid, vahel leidis mõni neist kraavist mõne puu, mida autoga emmata. Meenub paar sugulast, kes jamaga hakkama said ja ilma jututa viieks aastaks jalameheks tehti. Pärast võttis kollektiiv nad käendusele ja lubas ümber kasvatada.

Et 30-40 aastat tagasi oli autosid ja õnnetusi vähe, leidis iga tõsisem kõks lehes äramärkimist. Vähe sellest, juhtumi foto ja lühikokkuvõte riputati miilitsamaja aknale nädalateks pleekima, et ühiskonna hukkamõist oleks täielik. 1980ndatel kruviti napsinina autole suisa O-seeria registrinumber, mille rahvasuu oinamärgiks tembeldas.

Tänapäeval teeb maanteeamet ennetustööna  liiklusohutuskampaaniaid, politsei manitseb, paneb juhte järjest puhuma ja nuhtleb patustajaid. Aga sama visalt nagu lendavad ööliblikad lambikuplile, tulevad vahele võetud ja jalameheks tehtud roolijoodikute asemele järgmised, nagu kasvab lohele tagasi maharaiutu asemele uus pea või mitu pead.

Joovastavad ained on ajaloos inimkonnaga ühte jalga käinud aastatuhandeid. Muinaseestlased tõstsid tuju meest pruulitud mõduga, ristisõdijatega jõudsid meie kanti õlu ja vein.

Hundijalavee võidukäigu eest peame tänama tsaarivõimu ja mõisahärrasid, kelle piirituseäri lõi õitsele XVIII sajandi lõpul.

Pea igas mõisas tuksus Piiteri põhjatut turgu jootev piiritusevabrik ja mõisniku soosingul kuskil samas kõrts, kus kodumaist turgu sisse määriti ning uusi tarbimisharjumusi talurahva geneetilisse koodi punuti.

Mäletate Tammsaare «Tõde ja õigust» ja Vargamäe kangeid naisi, kes väikeste vankritega oma kõrtsipraalimisest väsinud peremehi koju lohistasid? Mitu sajandit on naps olnud meie elu ja kirjandusklassika lahutamatu osa. Kellele ei meenuks juba lapsepõlvest tuttav Tootsi maias nägu Lati Paci pudelit sahvririiulilt alla upitamas.

Kaasaja populaarsete seriaalide edetabelites troonivad Esna kuulsaimad mehed Sokrates, Insener ja Tola, kelle elu tiirleb suuresti uue pudeli nuputamise ümber. Vaatajaid paneb heldima viinas peituv humoorikas tõde.

Veel enne «Naabriplika» seriaali tähelendu panin eriti Lõuna-Eesti kandis ringi liikudes tähele, et paljude bussipeatuste pingil kõlgutas kaheliitrise ballooni seltsis jalgu paar kohalikku filosoofi ja parandas maailma.

Ometi kurdavad tänapäeva arvamusliidrid, et eestlastel pole joogikultuuri ja tilk napsi paneb eestlase käituma sama veidralt kui tulivett rüübanud indiaanlase või saket luristanud jaapanlase.

Küllap oleks ausam öelda, et alkoholikultuur on meil olemas, aga häbeneme oma kaasmaalaste muudest eurooplastest rajumat ja enesehävitajalikku stiili.

Terviseedenduse seisukohast on tore, et aina rohkem on neid, kes löövad silmad maha, kuulates teiste kiitlemist, kuidas me napsilembesemate rahvuste edetabelis heitleme esikoha pärast tšehhide, soomlaste ja venelastega.

Lohutab, et minu põlvkonna jagu nooremad ülikoolikaaslased väidavad, et noortel pole enam aega napsi võtta – vaja on õppida, tööl käia, hobidega tegeleda. Pokemonide tagaajamine ja kettagolfi pildumine ei tekita ka uude hommikusse pohmelli. Siiski mitte kõik noored ei pea õppimist ja enesearendust nii oluliseks.

Oma kogemusest tean, et näiteks saksakeelne Euroopa keskendub noorte harimisele ja harjumuste muutmisele ega looda ümber kasvatada vanu vintskeid jändrikke.

Mis rohi mõjuks visalt vastu panevatele saurustele, kes järjekordsel puhumisreidil ei oska seletada, kuidas kaks õhtust õlut on nii vaevalised organismist välja minema? Kas peaks neid karmilt türmi mõistma kui potentsiaalseid mõrtsukaid? Ehk luua mõnele hõredama asustusega saarele reservaat, kus nad oma kombeid saaks muud ilma ohustamata edasi harrastada?

Patoloogiliste roolijoodikutega on midagi sõbralikku ette võtta raske. Mida aga näiteks teha õnnetu porterisõbrast vallavanemaga, kel halvimal juhul on kaotada poliitiku renomee, ametikoht või isegi haldusreformi eduka läbiviimise eest lubatud aastapalk?

Pärast karistust ja hukkamõistmist on oluline inimesed, kes oma tegu siiralt kahetsevad, stressist ja piinlikkusest välja tuua. Käärinud õunte needusest lahtisaamiseks ärgu olgu kahju kasvõi psühholoogi abist, et elu sõlmpunktid lahti harutada ja reeglitesse mõtestatult suhtuva kodaniku kompassi asimuut taas paika saada.

http://jarvateataja.postimees.ee/3833697/kaarinud-ounte-needus

 

Valida presidenti või Lennartit, selles on küsimus

Sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin ütles Postimehele mõne päeva eest antud intervjuus, et Eesti rahva presindendi kuvand on Lennart Meri loodud.


See tähendab, et veel 15 aastat ja kaht järgmist presidenti soovime me näha riigijuhi tüüri juures inimest, kellel, tsiteerides Lauristini, «ei ole vaimset mõju mitte ainult Eestis, vaid kes suudab end maksma panna ka Washingtonis ja Brüsselis. Keda seal teatatakse, tuntakse ja kuulatakse».

Nii oleks tabavam öelda, et eile riigikogus tulemuseta jäänud ja täna jätkuval hääletamisel ei kaaluta, kellest võiks saada Eesti president, vaid mõõdetakse, kas inimene sobib kaks ametiaega riigipeaks olnud Lennart Meri mantlipärijaks.

Ammustel eelmise sajandi 90ndatel olen minagi noore ajakirjanikuna president Meriga mitu puhku kokku puutunud. Need olid humoorikad ja meeldejäävad sündmused, kus president tegi alati midagi ettearvamatut.

1994. aasta 21. novembri pärastlõunal oli sidepataljon rivistatud Kadrioru lossi ette, et võtta vastu koopia lipust, mille Järva maavalitsus ja Paide linnavalitsus annetasid väeosale 1928. aastal.

Koos kõrgete aukandjatega ootasid lossi uste avanemist toonane Järva maavanem Arvo Sarapuu ja Paide linnapea Jaan Rõuk.  Lossi uksed läksid valla. President astus trepile. Tseremoonia hakkas peale. Trepist laskuv president märkas trepi kõrval punti ajakirjanikke, kelle seas minagi olin sündmust kajastama tulnud, ja võttis suuna meie poole, jättes lipu õnnistamist ootavad sõjaväelased ja tähtsad ametnikud suurte silmadega ootama.

«Tere, kuidas läheb?» tuli president meie juurde ja kätles muhedat nalja visates kirjatsurad läbi. Ei saa salata, et ajakirjanike seas tekkis meeldiv elevus, et president eelistas meid, jättes kogu ametliku krempli mitmeks minutiks ebamugavasse olukorda tammuma.

Juba mõni hetk hiljem kõneles president Meri sidepataljoni sõduritele lippu üle andes: «Sümbolid ei oma tähendust, kui need pole südames. Lipp ei aita, kui lehvib vardas, vaid selle koht on südames, kus arendab kohusetunnet, austust ja distsipliini.»

Aasta hiljem, 22. novembril 1995 veetsin mõne tunni president Lennart Meri tuules Tapal. Toona oli kombeks, et president tegi riigisiseseid visiite maakondadesse ning see oli kohalikele inimestele suur sündmus, mis tõi kokk hulgaliselt uudistajaid.

Lennart Meri ei püüdnud linna vahel liikudes olla tähtis mees tähtsas ametis, vaid eelistas näidata end inimlikust küljest ja suhelda tänaval uudistajatega. Kes küsis riigipealt paremat elu, see sai vastuseks, et see tuleb endale ise ehitada.

Juhuslikke vestlusi pidades oli president teravmeelne ja lakooniline. Kui mõnigi tapalane lootis presidendihärra nööbist pikemalt kinni hoida,  vabandas Meri: «Aega ei ole. Mina pean ju igale poole jõudma!»

Sel hetkel meenutas president jõuluvana, kes igale säravate silmadega lapsele räägib, et peab tõttama kõigile kingitust viima.

Talle ei maksnud palju Tapa kaubamaja müüjatelt uurida, miks pole müügil suuremat komplekti majaehituslegosid, või küsida juhatust, kuidas koduõlle valmistamiseks poest maltoosat leida. Kangaosakonna meetrine joonlaud sobis hästi protokolliülema mõõtmiseks.

Raudteejaamas pistis president pea kassaluugist sisse ja küsis: «Pilet Pariisi, palun!» Kadrina piletid olid ametnikel niikuinii juba varutud. Küsimust tuli seekord vene keeles üle korrata, enne kui hämmeldunud piletimüüja eitavat vastuse suutis anda. Sellele vaatamata jätkas president mõttelendu, et Pariisist sõitnuks ta edasi Versailles’sse, ning uuris, kas meie raudteel oleks selleks puhuks vagun olemas.

President Meri andis pidevalt mõista, et riigipea ei allu reeglitele, vaid kujundab raame ja muudab neid ise. Neid inimesi, kes suudavad sama elegantsel moel seda teha, ei ole meie paesel kamaral palju.

Ent ega Merilgi õnnestunud kõiki omatahtsi seada. Tapalt rongile minnes keelitas ta mahajäävaid kaameramehi ja piltnike efektseid kaadreid võtma, kus president lehvitab kaugeneva rongi ukselt. Nii kui rong paigalt võttis, sulgusid susinal ka rongi uksed. Nii jäi paljudele Tapa jaamas lehvitajatele viimaseks vaatepildiks kaugenev rong ukse vahel sipleva presidendiga.

Hiljem olen kohtunud ka teiste presidentidega. Arnold Rüütlil oli kriitikute meelest maalähedast suhtumist, kuid jäi vajaka rahvusvahelisest haardest.

Toomas Hendrik Ilvest kiidetakse jälle Eesti riigi maine parandamisel väljaspool riiki ja kübermaailmas, aga heidetakse ette vähest rahvamehelikkust ja tegemata tööd kodanikuühiskonna ühendajana.

Lauristinil on õigus, sest nii Rüütlit kui ka Ilvest hinnati ikka Meri kontuuridest lõigatud šablooni järgi. Ma arvan, et pingutagu keegi palju tahes, ühelgi järgneval presidendil ei õnnestu olla Lennart Meri kloon. Mida rohkem püüda, seda koomilisem see välja näeks.

Soovin, et täna või hiljemalt valijameeste kogus suudetakse leida Eestile president, kes ühendab rahvast, taltsutab erakondi soosikuid hellitamata ning oleks välispoliitiliselt osav, kuid seda enda moodi. Unistada ju võib.

http://jarvateataja.postimees.ee/3817005/valida-presidenti-voi-lennartit-selles-on-kusimus