Kirjad emale

Kolmekuningapäeva hommikul ärkasin ilma äratuskellata. Ometi olin kindel, et pean tõusma, aga kell näitas 4.52. Pugesin sooja teki alla tagasi.

Mõne tunni pärast sain teada, et hetkel, kui voodist välja kargasin, lõppes siin ilmas minu ema maine teekond. Ka vend oli samal ajal silmad lahti teinud ja kella vaadanud. Lähedaste inimeste vahel on side, mis ei tunnista pikki vahemaid ega loodusseadusi.

Sama päeva pärastlõunal maakonnalinna ametiasutustes asju ajades päris ametnik ebalevalt: «Oot, kes te talle olite?» Õige küll. Oma tööd korrektselt teinud ametniku küsimuse peale pole põhjust kulmu kergitada.

Dokumendilahtrid registris ju ei näita, et ema Ilse oli suure südamega lahke inimene, kes hetkegi ei kõhelnud 1969. aasta sügisel võtta kahekuuselt emata jäänud orvust vennapoega enda kasvatada ja olla talle armastavaks emaks. Seda kõike oma kulude ja kirjadega. Ükski riik pole vist välja mõelnud sellist autasu, mis sellist suuremeelsust piisavalt tunnustaks.

Tagantjärele imestan, et nõukogude bürokraatia ei teinud teist nägugi ja lasi mudilasel kasvada teises peres ilma, et selleks oleks pidanud pabereid määrima või midagi võimudega kooskõlastama. Kogukond teadis, et asjad lihtsalt nii on.

Minu saatust mõjutanud traagikat olen teadnud senikaua, kuni mäletan. Perealbumeid sirvides olin näinud lihase ema Maie matusepilte ja pidanud teda fotodel nähtud lumivalge kleidi tõttu ingliks.

Teadsin, et Türil on mul isa ja vend, kellel ma aeg-ajalt külas käisin, ja nemad meil. Veel olin kuulnud lugusid ühest Esna lahkest naisest, kes mulle imikueas oma lapse kõrvalt emalikult rinnapiima jagas.

See kõik kumas kuskil foonil, sest Esnas oli mul iga päev ema, kes õhtuti teki peale pani, hommikuti mannapudrule ja klaasile piimale kutsus või sülle võttis, kui rattaga põlve marraskile kukkusin, ning isa, kelle süles õhtuti tööautot garaaži ajada.

Lapsena tundsin pigem rõõmu sellest, et mul on kaks isa või kolm vanaema, rohkem vendi ja hulgem lahedaid sugulasi.

Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanemad kinkisid mulle stressivaba koduse lapsepõlve. Ma ei tea, milline inimene kasvanuks minust teistes tingimustes. Mina olen rahul.

Kui tahtsin, nihverdasin endale sae, haamri ja naelad ning lippasin omaette nagu Mowgli kodumetsa onni ehitama. Teisel päeval väänasin traadist pihlakapüssi või proovisin kadakast painutada vibu. Ema luges üksnes sõnad peale, et ärgu ma naelu ega traadijuppe karjamaal rohu sisse pillaku – väike rauatükk lehma maos teeb loomale paha.

Nüüd tuli ametnikule seletada, et minu ema on kulli ja pitseritega paberite keeles ja vereliini ajades hoopis isa õde. Üsna raskelt paindus mu keel seda ütlema. Olen aastate eest varemgi pidanud võõrale inimesele oma eraelulisi nüansse ametnike keeles seletama. Ema kuulis sellest toona ja oli solvunud.

Ma usun, et kirjutamine on mul ikka hästi välja tulnud. Olin viiene, kui ema mulle tähed selgeks tegi ja lugemishuvi tekitas. Tänutäheks maalisin telelehest ETV saatepäeva kava trükitähtedega vihikulehele ja kinnitasin töölt tulnud vanematele elutoa seinale näha.

Peetri koolis oli naistepäeva eel tava kirjutada emast kirju, mille poetasin õigel hetkel kodus köögilauale. Ema hoidis neid tallel esivanematelt päritud piibli vahel kõrvuti koolist tubli poja kasvatuse eest antud tänukirjade ja vanavanaema 160 aastat vana koltunud leeritunnistusega.

Esimesed päris kirjad emale lasin postkasti 1981. aasta novembris Krimmist. Kuu üleliidulist pioneerilaagrit oli mu esimene iseseisev pikem eemalolek kodust, mida lähedastega jagada.

Oma arhiivimärkmeid sirvides avastasin, et Kaukaasias aastatel 1987.–89 sõjaväes olles olin kirjutanud emale 86 kirja. Need olid enamasti lustakad ja mahlakad reportaažid päikeselisest Aserbaidžaanist, mis ulja muretusega paberile visatuna pidid kodustele olema rahustavad, et minuga on kõik hästi.

Juhtumisi olen viimase kolme aasta jooksul Järva Teatajas avaldatud samuti 86 kolumni. Endamisi olen neidki nimetanud kirjadeks emale.

Kaasaja kiire elutempo juures ei jõudnud ma maale emaga juttu puhuma nii tihti ja pikalt, kui ta soovinuks. Lohutasin teda, et kui mul jääb mahti väheks läbi astuda, saadan teateid oma tegemistest, mõtetest ja arvamustest talle üle nädala ajalehega.

Paberile trükitud kirjasõna ei pühi kosmiliseks tähetolmuks otsad andnud kõvaketas ega pange lennanud e-kirjakast. Ehk on saja aasta pärast mu järglastelgi vanu lehti huvitav sirvida ja vaarisa mõttemaailma aimata.

Viimased kaheksa kuud raskelt tõvevoodis olnud mu hea ema on nüüd, loodan, et paremas paigas. Ilmselt hoiab ta poja tegemistel silma peal teisiti, kui lehesaba kirjatükke luubiga uurides. Kirjad tulevad muudkui edasi.

http://jarvateataja.postimees.ee/3981509/kirjad-emale

Maailm otsib uusi tasakaalupunkte

Kirja­nik Valdur Mikita ennustab Järva Teatajale antud aastalõpuintervjuus, et oleme tunnistajaks uue maailma sünnile, aga me ei saa veel täpselt aru, kuhupoole ilmaasjad pöörduvad.

Teistelt kontinentidelt Euroopasse tulvav rahvaränne, terrorismirünnakute sagenemine ja idanaabri suurenev sõjakus on esimesed asjad, mis meenuvad maailma muutumisest rääkides.

Hiljuti jäi näppu Hispaania riikliku teadusuuringute nõukogu teadlaste Antonio Garcia-Olivarese ja Jordi Sole umbes aastatagune teadusartikkel, kus nad ennustavad, et tänapäevasele Lääne tarbimisele rajatud majanduskasvust toituvale kapitalistlikule majandusmudelile on jäänud elada ehk paarkümmend kuni 50 aastat.

Kuidas kujutada ette kapitalismi ilma kasumita? Autori foto.

Artikli autorid ütlevad, et majanduskasvu kultus ammutab energiat fossiilsetest kütustest ja loodusvarade intensiivsest kasutamises ning lähimal kümnendil-paaril saavutame tarbimise haripunkti, millele järgneb  varude kiire ammendumine.

Artikli autorid ennustavad, et terendav energia defitsiit ja järsk kallinemine piirab rahvusliku koguprodukti kasvu, mis saab saatuslikuks sellele kapitalismile, mida nüüdisajal tunneme edukuse mõõtmisele toetuva moodsa majandussüsteemina.

Üleilmsest energiapõuda suudab leevendada tuule-, päikse- ja hüdroenergia ehk taastuvate energiaallikate kasutusel rajanevad tehnoloogiad. Ent  maavarade, vee ja haritava maa ammendumisest või kasutuskõlblikuks saastumisest pole pääsu, kui jätkame praegusel viisil majandamist.

Planeedi ökosüsteemid on üle taluvuspiiri koormatud ja üles ütlemas. Puhas magevesi on defitsiit ja üleväetamine muudab maa viljatuks. Inimkond ei suuda toiduainete tootmist suurendada mahus, mis tagaks endiselt paisuva populatsiooni äratoitmise.

Teadlased ei halasta: praegusel kujul on kapitalism määratud hukule, paremal juhul marginaliseerumisele. Selle asemele tulev majanduslik sümbioos peab genereerima ideid, kuidas säilitada praegused elustandardid tingimustes, kus majandus seisab paigal ja ettevõtted ei teeni kasumit.

Katsumus pole kerge, sest juba praegu takistab majanduse paigaltammumine ühiskonnas pingeid: kasvab tööpuudus ja varaline kihistumine, hinnad tõusevad, majanduslik ja poliitiline surve suureneb, inimesed muutuvad rahulolematuks ja kõigutavad ühiskonnakorralduse alustalasid.

Inglaste Brexit või USA presidendivalimised näitavad, et senise poliitilise ja majandusliku eliidi vastu on tekkinud ühiskonnas trots, mis juba otsib ja leiab väljapääsu.

Hispaania teadlased pakuvad artiklis välja karmi juhise, kuidas kapitalism võib teatud tingimustel säilida: tuleb loobuda majanduskasvust ja kasumijahist, tarbimise suurendamisest ja elustandardi parandamisest.

Teine võimalus on efektiivsem ressursikasutus ja suurem tootlikkus, mis võimaldab vähema tööga saavutada sama või paremat tulemust ja pikendada senise heaolu jätku.

Et hoida  ära sotsiaalsete probleemide paisumist riigikorrale ähvardavaks, on riik aina rohkem sunnitud sekkuma majandusse, mis tekitab omakorda turutõrkeid. See paneb kahtluse alla senise eraomandil rajaneva majandusmudeli ja riikide suutlikkuse hoida praegust ühiskondlik-poliitilist-majanduslikku formatsiooni pikemas perspektiivis muutumatuna.

Võimalik, et ühiskond ei suuda kohaneda uute tehnoloogiate, alternatiivenergia ja nullkasumi teenimisega ning maailma eri nurkades tekivad erinevad majandusmudelid.

Üks võimalus on energiasõltuvusest vabanedes naasta varasemate kapitalismieelsete arhailisemate, kuid autonoomsemate ja globaalsest majandusest sõltumatute majandusmudelite juurde, kus elatakse ja toodetakse kogukondlikult ja spetsialiseerudes. See nõuab ühiskonnalt restarti ja mobilisatsiooni, et mõtestada muutunud tingimustes ringi riigi, kodanike ja majanduse suhted.

Kapitalismil on lootust, kui suudetakse ümber orienteeruda taastuvatele energiaallikatele ja tõhustada tootmist usus, et ressursside kasutuse ümbermängimise järel on võimalik loodusvarasid edukalt edasi ekspluateerida.

Teine positiivne stsenaarium näeb kapitalismile olulist mõjuvõimu kaotust ning  mittetulundusliku turusektori suurenemist koos riigi kasvava rolliga majanduses. Võimalikult paljude teenuste suunamine internetti aitab säästa materiaalset ressurssi ja  leevendada majandussurutist.

Neis etappides nähakse üleminekut sega- või läbipõimunud majandusele, kus on saavutatud ökoloogiliselt tasakaalustatud  ühiskonna ja infoühiskonna harmooniline kooseksisteerimine.

Majanduskasvust loobudes ei suuda turud paraku end üleval pidada ja tarvis läheb demokraatliku riiklikku kompenseerivat regulatsiooni. Teadlased eeldavad, et muutub ka pangandus: kommertspangad asenduvad avalike pankadega, kust saab raha laenata tasuta.

Teadlased möönavad, et riikliku sekkumise suurenemisega kaotab eraomandus mõtte ja see nõuab suuremat demokraatiat ehk rahvahulkade kontrolli majandusmudeli regulatsioonide täitmise üle.

Mõneti sarnaneb tulevikku vaade energiajulgeoleku ja ressursside kontrollivajaduse põhjal juba praeguse Hiina majandusmudeliga, mis küll lõhnab totalitarismi järele.

Uue maailmakorraldusliku tasakaalu saavutamine nõuab poliitiliste institutsioonide, korporatsioonide ja ühiskonna kokkulepet, mis tagaks minimaalselt  heaolu säilimise või suudaks seda suurendada ning hoiaks ära ühiskonna kaldumise totalitarismi. Samuti nõuab uus mudel planeedi loodusvarade üleekspluateerimisest loobumist.

Artikli autorite mõttekäikude tõeks saamisel võivad nende ühiskondlikud tagajärjed olla etteaimamatud, tuues kaasa ühiskondliku formatsiooni muutmist ja uusi majandussuhteid, isegi kui seda teha demokraatlikult ja kontrollitult.

Üleminekul ühelt ühiskonnakorralduselt teisele on alati risk, et protsessid väljuvad kontrolli alt ja viivad sotsiaalsete ja etniliste konfliktideni, mida maailmas juba niigi märkame.

Olukorras, kus päevakorras pole heaolu, vaid ellujäämine, suureneb riikide või etniliste gruppide agressiivsus, mis võib viia fataalsete tagajärgedega jõu kasutuseni.

Karl Marx ja Vladimir Lenin keeravad hauas rõõmust külge, sest kirjeldatud stsenaariume lugedes kangastub kommunismi uus tulek. Ega ilmaasjata ole autorid  toonud viiteid Hiina majandus- ja riigikorraldusmudelile.

Segamajanduseks nimetatav uus mudel pakub samasugust heaolu ja hüvede jagamist igaühele tema vajaduste ja võimete järgi, nagu XIX sajandil pakkus Karl Marx ja mida on nüüdisaegsesse modifikatsiooni pannud hiinlased.

Kindlasti ei saa loodusressursside intensiivsele jätkusuutmatule kasutusele rajatud majanduskasvu, tarbimis- ja meelelahutusmaailm praeguse tarbimispeona kaua kesta. Uue tasakaalu otsing on inimkonna ellujäämiseks oluline. Head uut aastat soovides tõdegem, et elame põneval ajal.

http://jarvateataja.postimees.ee/3965593/maailm-otsib-uusi-tasakaalupunkte

Jõulud on inimeseks olemise pühad

Esimesed jõulud minu mälupildis jäävad 1970ndate aastate keskpaika. Võite ette kujutada vanematega Järva-Peetri kirikusse sattunud koolieeliku suuri silmi, kes polnud enne näinud mudilasele üüratus kõrgete võlvidega hoones laeni ulatuvaid ehtesäras kuuski.

Lugematu hulk eredaid lühtreid, oreli saatel iidsetelt seintelt vastu kaikuvad teistmoodi laulud, jõulupuu vahelt paistev maal vanaaegses rõivais habemes mehega ning turvalisust ja rahu sisendavad inimeste näoilmed salvestasid minu mällu elamuse, mille järgi tunnen seni ära jõulud.

Jõululaupäeval kirikusse minek polnud meie peres religiooni küsimus, vaid põlvest põlve järgitav ilus südamlik komme.

Minu lapsepõlves saadeti kirikust igavikuteele ka vanavanemaid või väärikaid kaime. Kodus perealbumeid vaadates teadsin, et paljud sugulased olid samade seinte vahel laulatatud, ristitud, leeritatud ja leinatud. Moodsalt öeldes kuulus pühakoda meie kandi kogukondlikku kultuuriruumi nii kahe suure sõja vahel kui ka enne seda.

Mul ei tulnud kunagi pähe oma esivanemaid ja ammu elanud sugulasi pidada ristikoerte käsilasteks ja vastutavateks 700aastase orjaöö eest, nagu veel tänapäevalgi hüüatab mõni religiooni allergiliselt suhtuv kaaskondne.

Jõulutunde püsimisel mängis üllataval kombel toetavat rolli vanemate töökoht Põhja Kõrgepingevõrkudes, mida tänapäeval teame osana Eesti Energiast. Nõukogude ajal oli tava tähistada ametkondlikke tähtpäevi ja 1920. aastal Lenini algatatud ülemaalise elektrifitseerimise tõttu oli energeetikute päev NSV Liidus alati 22. detsembril ehk täna.

Nii tuli selle asutuse lastele näärivana millegipärast alati tükk aega enne aastavahetuse nääre ja emmed-issid pidasid ehitud kuuse all ametipidu, mida isekeskis jõulupeoks kutsuti.

Päkapikke lubati sussi sisse käia ka neil aegadel. Proovisin mudilasena neid hiirelõksuga edutult püüda. Muide, mõne päeva eest tuli meie pesamuna Markus jutuga, et tal oleks veebikaamerat aknalauale vaja. Teadmine, et mõni asi ei muutu, pani muhelema.

Usun, et Eestis oli palju kohti, kus nõukogulik grotesksus endisaegsete kommete salgamisel ei paistnud sugugi nii teravalt välja kui suuremates linnades või esitatakse seda menuseriaalis «ENSV».

Aga näe, Mustamäel elas minust pea viis kuud noorem tüdruk, kes ilmselt sellist elamust oma lapsepõlvest kaasa ei saanud. Temale on tänapäevani jõulud sõna, mis ei käi kokku kirikuga, vaid tähistab talvist pööripäeva.

Sain alles 1984. aastal Paidesse keskkooli õppima minnes teada, et jõulude ajal kirikusse minek oli sotsialismi ehitavale noorsoole kohatu. Minu uutele koolikaaslastele oli keelust üleastumine julgustükk, mida pühakoja uksel vahti pidavad õpetajad üles tähendasid ja hiljem karistasid.

«Religioon on oopium rahvale,» kuulutas kommunismi ideoloog Karl Marx ja tema usinad järgijad kogu nõukogudemaal. Hirmust saada endisaegsete pühade tähistamise eest represseeritud hülgas mitu põlvkonda kuskil naabermajades, külades ja linnades jõulud ning jättis sellest ilma ka oma lapsed.

Nõukogude Liitu pole ammu, aga nõukogude ideoloogiast pärit ateistlik põlgus usku ja hingehoolitsuse vastu püsib meie inimestes kui elav mälestusmärk.

1988. aasta detsembris pääsesin Kaukaasiast väeteenistusest puhkusele. Mäletan, et ütlesin kodus jõulukoosistumist tõrjudes, et on teised plaanid. Tahtsin nappi vabadust võimalikult lõbusalt sõprade keskel nautida.

Jõuluõhtul Paide kirikust läbi astudes lõi klaariks – tundsin, et kui ma koju ei lähe, on midagi väga valesti. Õhtul bussid enam ei käinud, taksoraha polnud ega meenunud ühtegi autoga sõpra, sest isiklik liiklusvahend oli tollal vähestel. Ent ma pidin minema.

Ilmselt oleksin läbi pakase ja lume 20kilomeetrise tee Esnasse ka jalgsi ette võtnud. Õnneks leidsin samuti Kaukaasias aega teeniva kooliaegse semu abivalmi isa Oti, kes mu aitähi eest ära viskas. Mitukümmend aastat hiljem, kui Oti Roosna-Alliku poe juurest peale võtsin ja koju aitasin, tuletas ta meie jõulusõitu meelde kui ka endale erilist hetke.

Minakeskses maailmas ühendab meid keel ja rahvakultuur, kuid pelgan, et puudub rahvana liitev eesmärk ja seda toetav usk. Riigiisad räägivad Euroopa kultuuriruumist, kuhu me kuulume, ja jagatavatest läänelikest väärtustest häbenedes, et need põhinevad kristlikul moraalil.

Paljud armastavad öelda, et eestlased on metsausku. Käin ka ise aeg-ajalt oma metsast väge ammutamas. See käib loodusega tihedalt kookõlas elava rahva juurde. Mets on aidanud meid rahvana ellu jääda, pakkudes varju ja kõhutäidet, ning on kujundanud suhtumist ilmaasjadesse.

Meie riigis on tagatud vääramatu õigus südametunnistusvabadusele. Moodne on öelda, et iga inimese sees on miniatuurne pühakoda, kus ajukäärude ja südame vahele paigutatud altaril on isiklikud pidepunktid, millele konfessiooni juurde panna ei tihka.

Häda on selles, et oma vaimsusest ja moraalist saamegi igaüks aru isemoodi ning rasketel hetkedel ei leia ligimestega ühist keelt, ei mõista kirjeldada kollektiivset ühisosa ega otsida üksteiselt tuge. Pusime üksi ja murdume üksi.

Pisut rohkem kui kaks aastat pärast Vene invasiooni sattusin täpselt suure paastu alguspäeval Gruusiasse. Käisin sel päeval mitmes Thbilisi-lähedases rahvast tulvil rohkem kui 1500aastases kirikus.

Temperamentsed mägilased võivad argipäeviti omavahel tuliselt sõneleda. Neist võib tugevam vaenlane oma sõjamasinaga üle sõita ja võtta nende maa.

Sel päeval nägin, kui võimas, väärikas, siiras ja murdmatu on neid liitev usk, mis annab kõige keerulisematel aegadel inimestele lootust ja meelekindlust.

Mul tuleb sõnadest puudus, et kirjeldada, kui kadedaks grusiinide kokkuhoidmine mind Eestile mõeldes tegi. Seda rahvast liitva vaimse selgroo tugevust tuleb ise kogeda.

On öeldud, et sõjaväljal ei ole ateiste. Pisikese mutrina suures kaoses oma väiksust tunnetades jääb hinges üksi olev inimene moraalsete universaalsete pidepunktideta suuremasse hätta.

Oma maa hoiab vaba see, kes usub rohkem oma rahvasse kui vastane oma võitmatusse. Elame segastel aegadel ja avalikus ruumis kõlav uhkus uskmatuse üle ja egoismi ülistamine tekitab kõhedust.

Lõviosa minu suguvõsast on pärit Peetri kihelkonna maadelt. Peetri kirik on ilmselt ainus hoone maailmas, mille lävepakul mütsi peast võttes saan olla kindel, et minu esivanemad ja kaimud on vähemalt 300 aastat enne mind teinud siin sama. Nad puhkavad sealsamas pühitsetud mullas nii tähistatud kui ka unustusse pühitud kalmudes.

Ülehomme Peetrisse kirikusse minnes lähen tunnetama ammuseid põlvkondi ja olen kindel, et kohtun paljude sugulaste ja tuttavatega. Mul on seda vaimset sidet oma esivanemate ja kodukandiga vaja.
Jõulud pole üksnes sakraalhoone, pööripäev või pakike kingikotis, vaid asjad loksuvad paika südames. Soovin kõigile eneseleidmist ja head inimeseks olemise pühi!

http://jarvateataja.postimees.ee/3954155/joulud-on-inimeseks-olemise-puhad

Sissekirjutusest on saamas jõuluaja börsikaup

«Loterii, alle­grii!» hõiguvad omavalitsused Eesti eri nurkadest iga ilmakaare poole nagu kellamees Lible Paunvere laadal enne Kiire Jorhile auhinnakuke kätteandmist.

Hulkuvad inimhinged on 2016. aasta jõulukuul läinud hinda rohkem kui kunagi varem. Haldusreform on jõudnud järku, kus uutel omavalitsustel on aastavahetuseks elutähtis saada kokku 5000 elanikku, mis on haldusreformi kavas liituva omavalitsuse rahvaarvu miinimummõõt.

Kui maagilisest piirist jääb puudu kasvõi mõni hing, poogib riik alamõõdulised kellegagi kokku sunniviisi, et nõutav rahvaarv ikkagi täis tuleks. Ent sundabielu ei meeldi enamikule omavalitsustest.

Suurematele liitujatele on lisastiimul saada kokku 11 000 elanikku, mille pealt potsatab riigilt kogukonna ühiskassasse preemiaks pool miljonit eurot. See on suur raha, mille nimel tasub vaeva näha. Näiteks Paidele tähendab lisapreemia ilmselt uue ujula või koguni veekeskuse ehitamist.

Etteantud arvud ja nende saavutamisega kaasnevad ahvatlused on pannud omavalitsusi vilaval pilgu ringi vaatama ja nuputama nippe elanike arvu kasvatamiseks veel enne, kui kalender uue aastanumbri ette viskab.

«Kõik metsaloomad teadsid ammu juba, et varsti tuleb inimjahi luba. Nüüd õige aeg on valmis panna lõksud, küüned, hambad ja veel teised nõksud,» rõkkas kunagi laulda ansambel Kukerpillid. See laul sobib võitlust elanike pärast ilmestama nagu rusikas silmaauku.

Mõne aasta eest ajas Tallinn suurel osal Eestist harja punaseks, kui tasuta ühissõidu eest hakkasid tuhanded pealinnas toimetavad mujalt pärit inimesed järsku tallinlasteks.

Järvamaa rahvaarv on juba mõnda aega mühinal vähenenud, kahanedes aastas keskeltläbi poole tuhande inimese jagu. Rohtu inimeste äravoolu peatamiseks pole seni leitud.

Tallinna eeskuju näitas, et kui omavalitsusel on pakkuda ahvatlevaid hüvesid, sigineb uusi elanikke nagu seeni pärast vihma. Eesti eri paigus on kõlanud mitu Tallinna omaaegset algatust järgivat stardipauku.

Ida-Virumaa Vaivara vallal on hirm, et kui naabritega kamba peale 5000 inimest kokku ei tule, ootab neid sundliitmine Narvaga. Kohalik võim usub, et puuduolevad inimesed toob hingekirja ligi 40 000 eurot maksva maasturi Toyota Land Cruiser loosimine. Muide, sama marki iludusega sõidab ka mitu Paide linnavolinikku.

Keegi ei imesta ammu, et autovõiduga ahvatlemine aitab müüa Perenaise saia või meelitada inimesi kindlasse kaupluseketti poodlema. Kui äriettevõtted järjekindlalt kliente autoga peibutavad, peab see olema tõhus ka uute kodanike värbamisel. Jalgratas on ju ammu leiutatud, omavalitsustel jäi üle üksnes sadul endale parajaks timmida.

Selle kõrval paistab kahvatu Otepää valla pakkumine loosida uute vallakodanike vahel välja 750 eurot.

Inimesi on hädasti juurde tarvis ka liituvasse Paide linna. Väätsa vald ei lasknud paidelaseks hakata Reopalu ning Kareda vald Öötla ja Vodja küla inimestel. Paide linna ja valla ning Roosna-Aliku valla rehkendus ütleb, et 11 000 elanikust ja kopsakast preemiast jääb puudu umbes 150 inimest.

Puuduvatele inimestele vilgutab Uus-Paide Toyota hübriidjõuallikaga sõiduauto tulesid. Jõululaadal linna keskväljakule veeretatud sõiduk loositakse välja juhul, kui soovitud rahvaarv on koos.

Paide loteriis võidab iga loos, sest kõik uued kodanikud saavad sajaeurose kingi, mille eest võib omal valikul külastada kultuurikeskuse üritusi, teha sporti või ujuda ning uudistada Vallimäel ajakeskust.

Viieliikmeline pere saab paari klikiga paidelaseks hakkamise eest poole tuhande euro eest hüvesid ja äkki auto pealekauba. Pole ju paha?

Kus nõudlust, seal pakkumist. Ma imestan, et mõni nutikas arvutiguru pole veel teinud oksjonikeskkonda, kus inimesed, kel on savi, kus elada, võiksid oma sissekirjutuse omavalitsustele enampakkumisele panna.

Ehk oleks inimestele, kes otsivad teadlikult parimat elupaika, mõistlik luua veebikalkulaator, kuhu pere suurust, elustiili, hobisid, sissetulekut, ootusi avalikele teenustele sisestades saaks välja arvutada, milline omavalitsus neile ootustele kõige paremini vastab ja vastu annab?

 http://jarvateataja.postimees.ee/3935379/sissekirjutusest-on-saamas-jouluaja-borsikaup

Rahvahääletus kui demokraatia naeruväärsus

Esimesed valimised, mida mäletan, olid 1975. aasta 15. juunil. Valiti ENSV Ülemnõukogu. Paari kuu pärast sain ma kuueseks.


Vaevalt needki, kes sel päeval käisid sedelit kasti laskmas, suudavad meenutada, kellele nad hääle andsid. Ega sel mingit tähtsust olnukski, sest maailma kõige demokraatliku konstitutsiooniga riigis olid asjad kontrolli all. Ometi on mul see päev meeles, nagu juhtunuks kõik eile.

Ilm Esna mõisas avatud valimisjaoskonnas oli päikeseline ja palav, mida tänapäeval kuidagi harva ette tuleb. Nagu meie pere, asutasid ümberkaudsed end valimisjaoskonda juba üsna hommikul.

Sõltumata sellest, kui palju tegelikult inimesi valimas käis, oli toona valimisaktiivsus paberil niikuinii vähemalt 99,7 protsenti.

Õigupoolest nägi avar mõisaesine välja rahvarohke ja lõbus nagu laadaplats Paunvere väljanäitusel, kuhu Oskar Lutsu kirjutatud «Suve» noorisandad eesotsas Venemaalt naasnud Tootsiga kord sammud seadsid.

Paralleel pole juhuslik, sest mõisa saalis näidati tollel kaugel keskpäeval uut, praegu Eesti kinoklassikaks saanud mängufilmi «Suvi». Kinomehaaniku jutust jäi mulje, et film oli timmitud linastuma spetsiaalselt valimiste ajaks. Ta võis ajada ka lora.

Samal ajal kui mina pärani silmadega suurelt linalt Tootsi ja Kiire kemplust vaatasin, oli isa koos teiste meestega jäänud puhveti lähedale põõsa varju asju arutama. Et kiosk pakkus kanget rüübet, jätkus neil aina lõbusamaks paisuvat juttu õhtuhämaruseni.

Murul kepslesid rahvarõivais tantsijad ja esines koor. Inimesed tundusid muretud ja rõõmsad. Mudilasele jäi kuhugi kuklasse tunne, et valimised tähendavadki päeva kestvat pidu.

Lapse tujule tegid lisarõõmu apelsinid, mida toona oli Tallinnast saja kilomeetri kaugusel asunud külapoest niisama kui võimatu saada. Küllap meelitati inimesi valimisjaoskonda üles sätitud müügipunktides muugi hea ja paremaga.
 
Ise käisin esimest korda hääletamas 1989. aasta 26. märtsil NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel. Mul pole halli aimu, kellele Aserbaidžaanis 60 kilomeetri kaugusel Iraagiga madistanud Iraanist ja teist sama palju Mägi-Karabahhist asunud lennuväegarnisonis oma hääle poetasin.

Hääletatud. 26.03.1989.


Olime kohalike salakavaluse ja sõjakusega värskelt kokku puutunud, kui keeldusime väeossa varjule põgenenud armeenlasi välja andmast, seetõttu tegin linnukese mõne samasuguse sissesõitnu nime taha nagu ma isegi. Sama hoomamatult hääletasid tuhanded võõrsil olevad ja kohalikest asjadest aimu mitteomavad ajateenijad kõikjal üle kuuendiku planeedist.

Väeosas mõistagi pidu ei olnud, kui tavalised pühapäevased kaks keedumuna ja suurem võitükk välja arvata. Esmahääletajale ei antud isegi punast nelki, nagu koduses Eestis oli sel alal kombeks.

Juba aasta hiljem selgus, et valimised võivadki olla demokraatlikud ja valija häälel on suur kaal. Ise oma asjade eest otsustamise õhinat lõi esmalt 1990. aastal Eesti Kongress, siis vabade valimiste hõnguga ülemnõukogu, seejärel juba iseseisvuse taastanud Eesti riigikogu, kohalikud omavalitsused.

Koos moodsa e-hääletusega on haihtunud viimane fluidum valimistelt kui rituaalselt seltskondlikult tegevuselt. Kodanikukohuse täitmiseks ei pea enam diivanilt tagumikkugi kergitama. Aina vähem viimaseid mohikaanlasi katsub visalt valimispäeval lipsu ette pannes ja jaoskonda jalutades traditsioone ja demokraatia pidupäeva erilisust elus hoida.

Mina käisin viimati valimisurni juures paar nädalat tagasi. Olin üks 97 inimesest ehk 1,4protsendist paidelasest, kes avaldas oma arvamust haldusreformi valikule.

Mõistan neid, kes leidsid neil päevil muud tegevust ega viitsinud rahvaküsitluse peale kulmugi kergitada. On ju seadus sättinud asjad nii, et inimestelt tuleb liitumise kohta arvamust küsida, aga omavalitsuse volikogul pole mingit kohustust seda kuulata. Minu meelest naeruvääristab selline suusoojaks ja vormitäiteks tehtud rahvaküsitlus demokraatiat.

Ilmekalt tõestas rahvahääletuse jaburust minu koduvald Kareda, kus volikogu enamust jättis külmaks, et oktoobris soovis paar küla rahvaküsitlusel liituda Paidega ja hilisemal rahvaküsitlusel enamus hääletamas käinud vallakodanikest. Ühe enamhäälega teatas vallavolikogu, et teab rahvast paremini, mis neile hea ja otsustas jäärapäiselt jääda Järva maavalla manu.

Tabasin end mõttelt, et kuidagi sarnased on 40 aasta sisse mahtunud esimesed ja viimased mälestused hääletustest. Mõlemal puhul oli rahvale jäänud ebaolulise statisti roll.

Üks vahe siiski on: stagnatsiooniaja haripunktis võtsid inimesed punaste lippude all valimisi kui meelelahutust. Praegu tahavad inimesed kaasa rääkida ja tunda, et liidrid teevad nii, nagu rahvas soovib.

Pettunud suruvad käe rusikasse, tõstavad häält ja kui võim ikka kurdiks jääb, tuletavad järgmisel sügisel liidritele meelde, mida põhiseadus kõrgeima võimu kandmise kohta ütleb.

Mis juhtub, kui poliitiline eliit liiga kõrgiks muutub, oleme näinud juba brittide Brexiti ja äsjase Donalt Trumpi triumfiga USAs presidendivalimistel. Asjata ei peljata, et kausid lüüakse kummuli veel mitmetel järgmistel Euroopa suurriikide valimistel. Pole see eestlanegi nii tuim ühti.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3918761/rahvahaaletus-kui-demokraatia-naeruvaarsus

Ilma kirudes saame jalad kindlalt maha

Ma ei kadesta inimesi, kes pidid eile-üleeile kuhugi sõitma, veel hullem kui autoga, millel all viledad kummid. Sooja toa aknast on tuisuilma möllu oluliselt mõnusam vaadata – kui isu saab täis, siis vahetad kanalit  ja aknatagune unub.

Mõni aasta tagasi, kui riigi majanduse kohale kogunesid mustad pilved, ütles toonane peaminister Andrus Ansip, et kui see on kriis, siis just sellises kriisis ta tahtvatki elada.

Kriisile ja stiihiale on inimestel hasarti uudishimulikult kaasa elada, kui ennast tuntakse turvaliselt ega tajuta, et oht oma heaolule oleks võimalik.

In Erwartung eines schweren Sturms. Leer 2013.
 
Kolm aastat tagasi enne jõule juhtusin olema Friisimaal ajal, kui seda kanti räsis harvaesinevalt jõuline torm. Kardeti, et see paisuvat hullemaks kui 1968. aasta oma, mis murdis Põhjamere tammid, ujutas üle merelt võidetud maale rajatud asulad ja hukutas palju inimesi.

Saksa meedia paiskas kogupaukudena avalikkusele hoiatusi püsida kodus ja õpetusi, kuidas selle vältel ohutult toime tulla. Palju meenutati eelmisi suurtorme, nende põhjustatud kadu ja analüüsiti, mida tänapäeval on looduse musklinäitamiste vastu valmistumisel õpitud.

Kuna ka poolteist kuud varem oli tugeva tormiga saanud mõni inimene samas kandis hukka, valitses meedias ennetustöö üleküllus, mis tekitas kohalikus kogukonnas ärevust. Ent sakslased olid sellega rahul – parem olla ettevaatlikum, kui pärast lugeda ohvreid.

 Hoiatusi võeti tõsiselt: linnakeses jalutades olid neil päevil tänavad, kauplused ja pubid inimtühjad ning mis peamine – keegi ei saanudki hukka. Et soojas toas ei värelenud ükski pirn, arvasime, ega vist akna taga midagi tõsisemat toimunudki.

Eestis ju käivad karmid ilmaolud ja elektrikatkestused käsikäes. Meile meeldib arvata, et oleme põhjamaiselt karmide oludega kohanenud ning mõni päev elektrita ja lummemattununa metsakülas kükitada on romantiline seiklus.

Pigem teeb meile nalja ühe Prantsuse raadiojaama paari aasta tagune hoiatus maanteeliiklejatele lumetormis mitte sammu pidada Eesti numbrimärkidega autoga. See on pannud meid arvama, et oleme loodusest kangemad ja murrame välja igast olukorrast.

2010. aasta detsembris Monikaks kutsutud tormi ajal olin koos mitme semuga Rakveres, kuhu juba päevane sõit nägi välja kui hüpe tundmatusse, sest nähtavus oli olematu ja pea tuli aknast välja pista, et õiget teeotsa tabada. Sellele vaatamata tundus loogiline veel samal õhtul sõita tagasi koju Paidesse.

Meie optimism lõppes linnast paari kilomeetri kaugusel, sest maantee uppus sõna otseses mõttes lumehange ja meie ise samamoodi. Õnneks tõmbas mööduv traktor maasturi mõistliku summa eest välja ja saba sorgus keerasime nina Rakvere poole tagasi.

 Meil oli õnne saada kohalikus spaas viimane vaba tuba. Järgmised vintsutatud varjupaiga otsijad vajusid riietesse puhunud lume sulamisest tilkuvatena hotelli fuajeesse paremat ilma ootama.
Järgmisel päeval hommikusöögilauas tuli tunne, nagu oleksime jõudnud Hukkunud Alpinisti hotelli – kedagi ei tulnud, keegi ei läinud. Üks mu sõber veetis sama öö Padaorus lumevangis.

Ometi vajus teema pärast suurt elevust üldsuse päevakorrast üllatavalt ruttu välja. Kui päästeamet ja maanteeamet kohendasid oma kriisioludes käitumist, siis ühiskond elas aastaid muretult edasi. Eks tuisk ja lumesadu ole meie talvede lahutamatu osa, rehmati muretult käega.

Alles viimasel ajal on vastutavad ametid toonud uuesti päevakorrale iga üksikisiku isikliku kriisioludes hakkamasaamise. Juba mitmendat kuud taotakse meedia kaudu visa järjekindlusega, et igas kodus peaks olema nädala äraelamist võimaldav pika säilivusajaga toiduainetest varu.

ETV «Ringvaate» saade pani isegi telemees Kajar Kase pere nädalaks elama elektrita ja kasina kuivpajuki peale, et puust ette ja punaseks teha, kuidas me kõik peaksime olema valmis ekstreemsetes tingimustes vähemalt nädala kõrvalise abita hakkama saama.

On neid, kes kahtlustavad, et looduskatastroofidele tähelepanu juhtimine on ühiskonda rahustav sõnakõlks. Vanemad inimesed mäletavad ilmajaama sünoptiku Pilvi Kirsi nõukogude ajal öeldud kuulsat ütlust, et idast ei ole meil jälle midagi head oodata.

Teadjamad noogutavad äraseletatud nägudega, et lisaks halvale ilmale on meil muidki põhjusi kahtlustavalt ida suunas piiluda, ning viivad jutu Ukrainale ja Venemaale kuni globaalsemate julgeolekuteemadeni välja.

Olen nõus, et oleme muutunud muretuks usus, et tänane heaolu on igavene. Samal ajal muutub maailm meie ümber keerulisemaks.

Veel 10–20 aastat tagasi oli paljudel inimestel side maa ja ajaloolise mäluga vahetu. Talupojatarkuse järgi pidi maapere enda ja oma linnas elavate lähedaste toitmisega vajadusel ka ise hakkama saama.

Seetõttu oli talvekartul nagu muudki juurikad paljudel omast käest võtta. Näiteks meil kodus oli lihakirn soolalihast punnis ja laudas mõni orikas varuks. Eks keldri riiulid olid moosidest või muudest hoidistest ka lookas.

Vanaemal oli koguni soojamüüri peal kuivamas pakkide kaupa tikutoose ja kodus omakeedetud seepi ning soola ja küünlaidki oli tallel suure varuga.

Elu ja agu näinud inimesi ei morjendanud elektri puudumine. Külmal hommikul pliidi alla tehtud tuli sulatas kööginurgas ööga jääkirmet kogunud ämbrilt kaane ja ennesõjaaegne Philipsi raadio võis töötada vabalt patareidega, kui keset talvepakast vanaema juures oldud aega meenutada.

Vahepeal on maal elavaid vanavanemaid jäänud lootusetult väheks ja nende keerulistest aegadest pärit ettenägelikkus läinud järgmiste põlvedega kaotsi.

Moodsad inimesed on harjunud tooma värsket otse poest. Mäletan ühe poeketi reklaamikampaaniat, mis soovitas külmiku kui kasutu kodumasina aknast välja visata, sest sinu külmkapp asuvat edaspidi linna supermarketis.

On selle talvetuisu ja kevadise suurveega kuidas on, kuid aina ärevamaks minevas maailmas on ilmselt kõige paanikavabam viis ühiskonna ettenägelikkust taastada ilma sarjates.

Ühel päeval võib sõltuda meie ellujäämine keldrinurka soetatud pika säilivusajaga konservidest ja tatratanguplokist. Nimetagem seda siis kasvõi kahe jalaga maa peale tagasi tulekuks.

http://jarvateataja.postimees.ee/3901149/ilma-kirudes-saame-jalad-kindlalt-maha

Auto on suremas, elagu auto!

Saksamaa parlamendi kodades ringlev plaan sisepõlemismootoritega sõidukid hingusele saata kõlab kui Vene tsaar Tarass Bulba ütlus oma pojale: «Mina sinu sünnitasin, mina su tapan!»

Kui Saksamaa Liitvabariigi parlamendi ühe koja otsus peaks järgmises kojas kinnitust saama, ei veere 2030. aastast selle riigi autosalongidest välja enam ühtegi sisepõlemismootoriga sõidukit.

Esimese ehmatusega võiks arvata, et Saksmaa riigitüüri juurde on pääsenud tehnika võidukäigule altkulmu kiikavad tegelased, kes on otsustanud oma kuulsate kaasmaalaste, 1876. aastal sisepõlemismootori leiutanud Nicolaus Otto ja 1885. aastal selle vankri jõuallikaks nuputanud Karl Benzi leiutised poolteist sajandit hiljem inimkonna suurimaks eksimuseks kuulutada.

Küllap jääb sisepõlemismootorita auto ikkagi autoks.


Ons sakslased peast põrunud ja tahavad ajalooratast keerata tagasi aega, kus päevateekondi mõõdeti hobuse jaksuga suuremaid vahemaid läbida?

Mis saab sakslaste 1930ndatel rajatud maailma esimestest kiirteedest ja selle eeskujul üle Euroopa ja maailma rajatud teedevõrgust?

Kas ka meie peame hakkama häbenema mõnes ürikus toodud teabekildu, et Eesti territooriumile 1895. aastal siginenud esimene jõuvanker kuulunud Paide kreisiametnikule?

Tegelikult on sakslaste mõistus korras. Radikaalsete avalduste taga on riiklikult võetud siht asendada vanad head bensiini ja diislikütusega tuksuvad autod elektriautode vastu.

Kevadel otsustas Saksa valitsus 60 000 eurost kallimate elektriautode ostjatele maksta koguni tootjatega kahasse peale 4000 ja hübriidauto soetajatele 3000 eurot.

Selle meetmega loodetakse 2020. aastaks Saksamaa teedel näha vähemalt miljonit elektriautot. Veebruari seisuga oli sakslastel elektriautosid koos hübriidjõuallikaga masinatega 55 000, mis on autode üldarvu silmas pidades piisk meres. Seega on sakslastel paariks järgmiseks aastaks võetud tõsine eesmärk.

Eelmisel nädalalal arvasid ETV hommikuprogrammis «Terevisioon» kodumaised teadusmehed, et sakslased on võtnud ette liiga jõulise ja suure tüki. Nende meelest on praegu toodetavate elektriautode liitiumioon­akud liiga väikse mahtuvuse ja väikese töökindlusega, et neist oleks tõsiseltvõetavat alternatiivi sisepõlemismootoritele.

Ent ka nemad möönsid, et bensiini ja diisliküttega sõitvate autode tootmise lõpetamine on aja küsimus ja fossiilsetel kütustel tugineval tsivilisatsioonil on jäänud piiratud aeg alternatiive otsida. Kuskilt tuleb ots lahti teha, vaja on veel tõhusamaid tehnoloogiaid, mille kallal juba töötavad ka Eesti ettevõtted.

Tuhanded targad maailma eri paigus murravad juba aastaid pead, mis saab mitte väga kauges tulevikus, kui fossiilsete kütuste varu maailmas hakkab pöördumatult otsa saama.

Harjumuspärase elustandardi säilitamiseks nähakse abi alternatiivsete kütuseliikide, ennekõike taastuvenergia nagu tuule-, hüdro- või päikeseenergia kasutamist.

Samavõrd oluline moment kui alternatiivide leidmine laepirni hõõgvel hoidmiseks on transpordi ümberkorraldamine elektrijõule, mis nõuab sõidukite tarbega kohandumiseks suurt salvestusmahtu.

Sotsiaalteadlased hoiatavad, et kui seda lähima 50 aastaga ei õnnestu saavutada, siis on praegune maailmakorraldus ja majandusmudel määratud hukule.

Ebaõnnestumise hind võib olla kapitalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine, diktatuuride taasteke ja muud mustad stsenaariumid. Liiga palju on maailma ajaloost tuua näiteid, kus tsivilisatsioonid on hukkunud oma arengu tipus.

Kaasaegne inimene, kes on harjunud end pidama kõikvõimsaks usub veel sinisilmselt, et küll mõeldakse midagi senise tarbimispeo jätkamiseks välja. Ka praeguse rahvusvahelise poliitilisest olukorra tõttu madalaks surutud nafta hind mõjub uinutavalt.

Kunagi keerati jõgesid tagurpidi voolama ja saadeti inimesi kuule. Küll aitab hädast aatom, kuulutas veel hiljuti inimkonna optimism uut õitsengut.

Paraku on tuumaenergia keskkonnale sama ohtlik kui ahju aetud või sisepõlemismootorile joodetud fossiil. Viimase paarisaja aastaga on inimkond planeedi loodust kõvasti solkinud.

Kui tahame oma maailma elamiskõlblikuna tulevastele põlvedele edasi anda, siis polegi suurt valida, kas kobida tagasi savionni või meelitada tuul ja päike praeguste autode paagitäiega võrreldava efektiivsusega akusid laadima.

Hoiame sakslaste algatusel silma peal, küllap siis sõidame veel.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3884315/auto-on-suremas-elagu-auto