Korrastame komberuumi ilma sisekujundajateta

Lugedes järjekordset uudist mõnest õhinapõhisest kombemuutusest, meenub, kuis ema kahetses kergust, millega tema noorusajal kuhjati elupõline täispuidust mööbel lõkkesse ja tuppa toodi odav nõukogudeaegne ersats, mis peagi koost lagunes.

Vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Kersti Kaljulaid, et meil on õigus nõuda oma komberuumi tunnistamist kõigilt, kes Eestisse pikemaks või päriselt tulevad, ning eestlane saab olla igaüks, kes tunnistab meie keelt, kombeid ja väärtusi.

Viimaste aastate lihvitud poliitkorrektsuse taustal oli tähtsast kantslist maha öeldu palsam paljude eestlaste hingele. Kui praeguse riigipea eelkäija manitses meid võõraste huve kõrgele seadma ja tuletas meelde, et suure tüki Eesti julgeolekust ja heaolust oleme võlgu oma liitlastele, siis Kaljulaid rõhutas, et ennekõike oleme peremehed omal maal.

Nüüd, kus pidupäevašampanja mullid on lahtunud, hakkab kuklas kripeldama küsimus, mis asi on poliitleksikonis uudissõnana kõlav Eesti komberuum.

Läinud suvel Võrumaal sõprade pulmas komberuumi loomas.

Keelega on asi lihtsam. Pärast vabadussõda Tapal kogunenud siit- ja sealtpoolt Põltsamaa jõge tulnud delegaatidega keelekomisjon leppis kokku, et riigikeel kujuneb Põhja-Eesti keskmurdest.

Segasem lugu on kommete ja väärtustega. Moodsa aja arvamuste paljususes kipub ühisosa leidmisel pind jalge alt kaduma, sest nii palju kui on end eestlaseks pidavaid inimesi, on ka unikaalseid kombinatsioone kommetest ja väärtustest.

Vaba inimene ei pea ju ometi kuulama ega tegema seda, mida keegi talle ette kirjutab, ta kehtestab ise endale reeglid. Kui tahab, paneb ka jõed tagurpidi voolama, nagu kujutati ette aastaid tagasi teisel pool idapiiri. Ma olen muidugi irooniline.

Kolmandik meie kaasmaalastest nimetab end kristlaseks. Ülejäänud kaks kolmandikku on ülimalt kirju seltskond, kes usuvad muid eksootilisi jumalaid, kohalikku maausku, selgeltnägijaid, naabrit, kukkuvat kägu, iseennast või mitte kedagi ega midagi.

Kui pole ühtseid religioosseid või muid ühiskonna kõiki kihte läbivaid kombestikke, kas saame kõneleda Eesti rahva ja riigi selgroona üldtunnustatud ja teada kultuuriruumist?

Läinud sajandi 30ndatel oli riigivanem ja hilisem president Konstantin Päts juba kord peamine rahvusliku komberuumi ideoloog. Toona tegeleti õhinal kodukaunistusega, kasvatati patriotismi ja püstitati vabadussõja kangelastele mälestusmärke. Tagantjärele vaadates tundub vaikival ajastul haigeks kuulutatud rahva ravimine lihtne ja viljakas.

Okupatsiooniaastatel hõõrus nõukogude võim tolmuks eestlaste riiklusega seotud tavasid sama jõuliselt, nagu kujundas siinset maastikku ja kultuurikihti 20 000 aasta tagune jääaeg.

Riigi ja rahva kombed ja traditsioonid iseseisvuse taastanud riigis ei kujune üleöö, selleks kulub aastakümneid või meist vanemaid riike vaadates suisa sadu aastaid. Kord omaks võetut hoitakse kiivalt isegi siis, kui see kaasajal tundub vähe pentsik, ega muudeta hetkeemotsiooni ajel.

Näiteks Tapal asunud USA 8. ratsarügemendi sõjamehed on ammu sõjaratsu sadulast kolinud soomusmasinasse, aga nimi elab edasi veel 150 aastat pärast väeosa asutamist ja häda ei midagi.

Arvan, et meil on praegu korraga käsile võetud liiga palju muutusi. Iga uus soleeriv võimukandja sügeleb midagi omatahtsi ümber sättima. Ent meremehed teavad, et kui õbluke laev järsku lainega risti keerata, on asi paha.

Alles see oli, kui suitsupääsuke ja rukkilill heideti kõrvale ning asemele tuli roheline moodustis, mis tõlgiti rändrahnuks.

Mulle meenutas see rohkem sõjaväe ajast tuttavat goipasta tahket känkrat, millega sõdurid oma rihmapannalt läikima hõõrusid.

Mõnele teisele meenutab see oksendavat siili. Nii mõistame ühte ja sama kujundit täiesti erinevalt. Kuidas saame sellise kultuuriruumi ühest mõistmist nõuda teistelt?

President ise on oma ametiaja esimestel kuudel muutnud paljusid eelkäijate rahvale omaseks harjutatud tavasid, millega leppimine ei lähe kõigil ühtviisi kergelt.

Haldusreform keerab lõplikult kummuli Eestis aastasadadega paika loksunud ja möödunud sajandi 50ndatel mõnevõrra solgitud haldusterritoriaalse identiteedi, kus vanad tähenduslikud vallanimed asendatakse kohaliku võimu juures parasjagu olevate inimeste vaimusähvatustega.

Reeglite ja tavade muutumine tekitab tuntavas osas ühiskonnas ebakindlust ja segadust. Paljude reeglite korraga muutmisel on kaos kerge tekkima.

Ehk võtaks rahulikult ja lõpetaks rapsimise. Teeme oma rahvuslikus sahvris korraliku inventuuri, peitsime vana Lutheri vabriku kapi uuesti läikima, selmet saata kogu sisustuse kolikambrisse ja tellida peened sisekujundajad oma komberuumi uueks looma.

http://jarvateataja.postimees.ee/4028361/korrastame-komberuumi-ilma-sisekujundajateta

Konstantin Pätsist Maljuta Skuratovini

Ühel õhtul 1940ndate lõpul hõikasid teismelised koolipoisid Esna mõisas kinoseansil üle pimendatud saali: «Elagu Päts ja piparkoogid, kaua see Stalin meid ikka nöögib!»

Keegi omakandi inimestest andis tollal rahvasuus ringelnud salmi valjult kõlada lasknud poisid üles. Julgeolekumehed ei mõistnud nalja – noorukite käed pandi raudu ja nad saadeti tapiga nõukogude riigi reeturitena Siberi vangilaagrisse, kust tagasi koju lubati alles aastaid pärast nöökija surma.

Ütlus Pätsist ja piparkookidest ringles vene ajal rahvasuus edasi nagu ka laulusalm «Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge ja rahaks on Eesti sent.»

Mäletan lapsepõlves kodus räägitud vanaema lugu, kes käis 1934. aastal Müüsleris Vabadussõja ausamba avamisel ja nägi lähedalt toonast peaministrit riigivanema ülesannetes Konstantin Pätsi. See kõlas kui muinasjutt.

Lisaks mälestustele hoiti meil alles vanadelt kirjadelt rebitud postmargid tähtsa mehe portreega. Teiste vanavanemate kodus oli nähtaval kohal kaks köidet Vabadussõja ajalugu, mida lubati lastel sirvida.

Ühel õhtul 1940ndate lõpul hõikasid teismelised koolipoisid Esna mõisas kinoseansil üle pimendatud saali: «Elagu Päts ja piparkoogid, kaua see Stalin meid ikka nöögib!»

Küllap soojendati paljudes peredes suust suhu kantud pärimustes president Pätsi nimega helgeid mälestusi oma kadunud riigist, mida müstifitseeritud suurkuju aitas 50 okupatsiooniaasta jooksul elus hoida.

Sama kindlalt oli Eestis peresid, kus lapsed tõsimeeli harjutasid laulusalmi «Suur Lenin, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead. Ta lahkelt meil vaataks silma ja küsiks: «Kuis läheb teil?»»

Viimastel kuudel on ühiskondlikes aruteludes palju vaieldud, kas Eesti riigi 100. sünnipäeva peaks tähistama riigi Esimese presidendi ausambaga ja kus see võiks asuda. President Kaljulaid ütles Sakala ajakirjanikule, et tema oma esimese eelkäija ausamba avamisele ei läheks.

See vallandas ühiskonnas ägeda debati, kus vastased tulistasid: Päts olnud diktaator, demokraatia tapja, Eesti riigi hukutaja, korruptant, Vene spioon ja kes kõik takkapihta.

Nagu ikka, on võidul palju poegi. Oma riigi loomise eduloos rõhutavad mõjukad arvamusliidrid, et egas Päts üksi Eestit vabaks teinud. Õigus! Aga ülekohtune on väita, et Päts üksi suutis hiljem riigi tuksi keerata ja maha mängida.

Tuleb möönda, et moodne ajalugu lammutab halastamatult müüte. Paraku annavad ajaloost kerkivate uute faktide tõlgendajad minevikule hinnanguid tänapäevaste arusaamade võtmes. Rahuajal elanud inimestele tundub kõik nii lihtne.

Minu meel tõrgub uskumast, et Konstantin Päts mõtles teise ilmasõja eelõhtul ja koidikul Venemaaga enda arust kassi ja hiirt mängides Eesti riigist, nagu tsaar Tarass Bulba ütles Ivan Gogoli teoses oma pojale Ostapile: «Mina su sünnitasin, mina su tapan!»

Ega Päts ole erand. Leidub hulk inimesi, kelle meelest pole riigi ükski president väärt austust ja armastust. Mäletame vihjeid Lennart Meri ja tema diplomaadist isa seotusele KGBga, Arnold Rüütel oli ju puha kommunist, rääkimata jänkist Toomas H. Ilvese Ärma jokitamisest. Ärgu lootku armu ka Kersti Kaljulaid, kelle napi ametiaja väljaütlemisi olen kuulnud hinnatavat tubli pavlikmorozovliku pioneeri omadeks.

Ma ei imestaks, kui varsti tõmmatakse liistule ka muistne eestlaste vanem Lembitu, sest Muinas-Eesti ülikute mitmenaisepidamine ajab kindlasti paljudel tänapäevastel inimestel harja punaseks.

Mäost läbi kihutavad teelised võivad Paide suunas kiigates märgata põldudevahelisel künkal kõrgumas obeliski. Selle juurde ei vii teed. 1886. aastal lasi Mäo mõisa parun Olaf von Stackelberg püstitada obeliski Liivi sõjas 1572–1573 Paide piiramisel hukkunud vene sõjameeste mälestuseks.

Üks, kes Paide piiramisel elu kaotas, oli tsaar Ivan Julma parem käsi Maljuta Skuratov. Tema sadistlik jõhkrus Venemaal veresaunade korraldamisel tegi silmad ette 1930ndate KGB surmalaagritele.

1573. aastal praadisid Eestimaad laastanud ja siinset rahvast halastamatult tapnud Skuratovi sõjakaaslased kättemaksuks oma väejuhi hukkumise eest Paide garnisoni vangi langenud inimesi elusalt ja pildusid laipu mööda põlde laiali.

Mäo mälestusmärk püsib tänini kõigutamatult. Selle rajamisega tsaarivõimule truudust näidanud viitseadmiralist parunihärra kinkis Paide kirikule siiani kasutuses oleva eksootilisest pärlikarbist ristimisvaagna ja altarimaali, mis viitab taaskord, et ajalugu ongi vastuoluline.

Ega mullegi meeldi Pätsi alalhoidlikkus 1940. aasta hääletul alistumisel. Riigi hinnaga rahva säilitamine võttis meilt võimaluse olla, relv käes, uhke oma riigi eest võitleja, nagu seda tegid belglased, taanlased, norrakad ja teised Euroopa väikeriikide rahvad. Mis sest, et lühikest aega ja edutult. Vähemalt hakkasid nad vastu.

Suhtarvult olid alla andunud Eesti inimkaotused teises maailmasõjas suuremad kui südilt vastu hakanud Soomel. Varsti pidime ikkagi jagama oma poegi haakristi ja viisnurka kandvate vägede vahel ning pidama kodumaa pinnal vennatapusõda.

Ent ükski tegu ei kustuta fakti, et Päts oli Eesti riigi tollaste seaduste järgi valitud legitiimne president ja vastuolulisusele vaatamata riigile oluline isik. Kui Maljuta Skuratovil on obelisk, siis miks ei või olla Pätsil ausammas?

http://jarvateataja.postimees.ee/4015851/konstantin-paetsist-maljuta-skuratovini

Need vanad kroonukulliga kirjad

Sotsiaalkindlustusameti üleskutse luhvtitada tööraamatuid ehmatas tuhanded inimesed ärevatele kaevetöödele isiklikesse arhiividesse, sest raamatuke olla tulevikus väljateenitud vanaduspuhkusele jäädes ainuke allikas, mis kinnitab, et olete kunagi tööl käinud ja väärt saama riigi pensioni.

Kummaline, kuidas mitu aastat tagasi kirja pandud klausel on riigiameti meeldetuletuse peale ühtäkki tekitanud üldrahvaliku aktsiooni, millest kirjutavad lehed, püüavad pilti teleuudised, ahmivad õhku inimesed sotsiaalvõrgustikes ning poliitikud harjutavad meediatähelepanus kümmeldes retoorilisi draamaetüüde.

Dokument on tähtis asi. Kui sa paberit ette ei näita, siis pole sind olemas. Ei aita Prostokvašino multikakangelase onu Fjodori neljajalgse sõbra pröökamine «Kõrvad, käpad, saba – see on minu dokument!».

Mul kulus võluraamatukese leidmiseks alla minuti. Tundmatu kaadriinspektor on kunagi sellele hoolikalt valgest paberist ümbrise voltinud. Nii näeb mitu aastat panipaigas lebanud raamatuke välja nagu uus.

Ometi on sellesse esimene sissekanne tehtud 1985. aastal enne jaani, kui 15aastane keskkoolipoiss läks Paide rajooni tarbijate kooperatiivi abitööliseks. Inimkeeli tähendas see õpilasmaleva koosseisus Tööstuse tänava ladudes poolteist kuud jutti iga tööpäev isikliku ihurammuga kümne tonni kauba peale  ja maha laadimist.

Millegipärast lasti elu esimest töökohta pidavad jõmpsikad kohe 24tonniste, otse Sakust  tulnud «emalaevade» kallale. Suve teiseks pooleks olin nagu noor Palusalu – tõmbasin lõuga, kuni tüdinesin.

Veel 1991. aastal on minu töised tulekud ja minekud püüdliku käekirjaga maalitud kahes keeles.

Sama aastal kirjutati mu tööraamatusse: «Tööle võetud ajalehe Võitlev Sõna vanemkorrespondendi ametikohale». Mis sest, et lehe päisesse ilmus nimi Järva Teataja juba paar aastat varem. Olid segased ajad, kus vana võim ei olnud veel päriselt maha raputatud ja uus polnud veel jalgu alla saanud.

Mul pole olnud kommet kasutuid dokumente purki pilduda, prügikasti lasta ega tulehakatiseks kasutada. Oma arhiivi sirvides avastasin sealt veel mitu omaaegset tähtsat atestaati. Näiteks ENSV raamatuühingu liikmepileti, mis avas lugemishullule ukse väärt raamatute ettetellimiseks.

Veel on seal komsomolipilet, mille kahekopikased sissekanded lõppesid sõjaväkke minekuga. Üksuse komsorg oli veider mees, küsis: «Kas sa ei taha komsomol olla?» Julgesin vastu lõõpida, et ei taha. «No ma arvan su siis välja,» ütles vanemleitnant silma pilgutades. «Mu õde elab Iigeval.» Mõtles vist Jõgevat.

On ka sõjaväepilet sissekandega rjadavoi, tuletõrjeauto sohver, hiljem UAZi juht nagu paljudel eesti poistel. Ei raatsinud ma sedagi omal ajal Genf-49 liikumise algatusel kartulikotti lasta.

Kroonupileti vahel on oma käega maalitud kaardike meelespeaga, kuhu tormata siis, kui Iraani väed 60 kilomeetri kauguselt üle piiri tulevad.

Kui keegi peaks kunagi küsima, siis on mul alles Tallinna vaatega Ostukaart ning mõni suhkru- ja seebitalong. Sahtlis on veel mitu oma aja ära teeninud Eesti passi. Minu enda omad.

Ju on see kodust kaasa tulnud harjumus dokumente isiklikus arhiivis tallel hoida. Esivanematelt olen pärinud vaarema leeritunnistuse, vabariigiaegse raadiomaksu raamatu, vanaema Eesti kodaniku passi, kus on risti lajatatud tempel «Pasport võdan 1940», ning vanaisa pärastsõjaaegse metsatöölise ametiühingu liikmepileti ja veel ühtteist.

Paarkümmend aastat tagasi kinkis Kabalas elanud Eesti-aegne konstaabel mulle kui teda intervjueerinud noorele ajakirjanikule oma konstaabli teatmikkalendri aastast 1936. Ka see on mul kenasti tallel, kuigi vahepeal tahtsid tõsisema politseimuuseumi rajamise mõtetega inimesed minult selle välja manguda.

Elu näinud politseinik oli ettevaatlik mees: muutis oma nime ja pääses repressioonidest. Mul läks terve päev pinnimist, et umbusklik konstaablihärra memuaare rääkima saada. Hiljem sain talt riiklikel pühadel korrapäraselt õnnitluskaarte.

Õigupoolest olen tänulik, et üks riigiamet ärgitas vanu dokumente tuulama. Vahel on mõnus aeg maha võtta ja tolmunud mälestusi kirkamaks poleerida. Kui vanad kõvad kaaned pihku võtta, hakkavad dokumendid sõrmede vahel jutustama lugusid – avad kaane ja nagu vanaaegne mängutoos hakkaks plaati keerutama.

Ma ei ole kindel, kas usaldan oma arhivaali riigiameti riiulitele põhjatusse kasti ärakirja tegemiseks. Paar aastat tagasi saatsin ülikoolile sisseastumisel oma keskkooli lõputunnistuse neile postiga nagu nõutud. Ära kaotasid, sindrid. Jupp aega otsisid, kuni lõpuaktusega samal päeval sain sellegi tagasi.
No ei raatsi ma tööraamatut käest anda. Küllap saab koopia teha ka raamatukest silmist laskmata.

http://jarvateataja.postimees.ee/4000149/need-vanad-kroonukulliga-kirjad

Kirjad emale

Kolmekuningapäeva hommikul ärkasin ilma äratuskellata. Ometi olin kindel, et pean tõusma, aga kell näitas 4.52. Pugesin sooja teki alla tagasi.

Mõne tunni pärast sain teada, et hetkel, kui voodist välja kargasin, lõppes siin ilmas minu ema maine teekond. Ka vend oli samal ajal silmad lahti teinud ja kella vaadanud. Lähedaste inimeste vahel on side, mis ei tunnista pikki vahemaid ega loodusseadusi.

Sama päeva pärastlõunal maakonnalinna ametiasutustes asju ajades päris ametnik ebalevalt: «Oot, kes te talle olite?» Õige küll. Oma tööd korrektselt teinud ametniku küsimuse peale pole põhjust kulmu kergitada.

Dokumendilahtrid registris ju ei näita, et ema Ilse oli suure südamega lahke inimene, kes hetkegi ei kõhelnud 1969. aasta sügisel võtta kahekuuselt emata jäänud orvust vennapoega enda kasvatada ja olla talle armastavaks emaks. Seda kõike oma kulude ja kirjadega. Ükski riik pole vist välja mõelnud sellist autasu, mis sellist suuremeelsust piisavalt tunnustaks.

Tagantjärele imestan, et nõukogude bürokraatia ei teinud teist nägugi ja lasi mudilasel kasvada teises peres ilma, et selleks oleks pidanud pabereid määrima või midagi võimudega kooskõlastama. Kogukond teadis, et asjad lihtsalt nii on.

Minu saatust mõjutanud traagikat olen teadnud senikaua, kuni mäletan. Perealbumeid sirvides olin näinud lihase ema Maie matusepilte ja pidanud teda fotodel nähtud lumivalge kleidi tõttu ingliks.

Teadsin, et Türil on mul isa ja vend, kellel ma aeg-ajalt külas käisin, ja nemad meil. Veel olin kuulnud lugusid ühest Esna lahkest naisest, kes mulle imikueas oma lapse kõrvalt emalikult rinnapiima jagas.

See kõik kumas kuskil foonil, sest Esnas oli mul iga päev ema, kes õhtuti teki peale pani, hommikuti mannapudrule ja klaasile piimale kutsus või sülle võttis, kui rattaga põlve marraskile kukkusin, ning isa, kelle süles õhtuti tööautot garaaži ajada.

Lapsena tundsin pigem rõõmu sellest, et mul on kaks isa või kolm vanaema, rohkem vendi ja hulgem lahedaid sugulasi.

Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanemad kinkisid mulle stressivaba koduse lapsepõlve. Ma ei tea, milline inimene kasvanuks minust teistes tingimustes. Mina olen rahul.

Kui tahtsin, nihverdasin endale sae, haamri ja naelad ning lippasin omaette nagu Mowgli kodumetsa onni ehitama. Teisel päeval väänasin traadist pihlakapüssi või proovisin kadakast painutada vibu. Ema luges üksnes sõnad peale, et ärgu ma naelu ega traadijuppe karjamaal rohu sisse pillaku – väike rauatükk lehma maos teeb loomale paha.

Nüüd tuli ametnikule seletada, et minu ema on kulli ja pitseritega paberite keeles ja vereliini ajades hoopis isa õde. Üsna raskelt paindus mu keel seda ütlema. Olen aastate eest varemgi pidanud võõrale inimesele oma eraelulisi nüansse ametnike keeles seletama. Ema kuulis sellest toona ja oli solvunud.

Ma usun, et kirjutamine on mul ikka hästi välja tulnud. Olin viiene, kui ema mulle tähed selgeks tegi ja lugemishuvi tekitas. Tänutäheks maalisin telelehest ETV saatepäeva kava trükitähtedega vihikulehele ja kinnitasin töölt tulnud vanematele elutoa seinale näha.

Peetri koolis oli naistepäeva eel tava kirjutada emast kirju, mille poetasin õigel hetkel kodus köögilauale. Ema hoidis neid tallel esivanematelt päritud piibli vahel kõrvuti koolist tubli poja kasvatuse eest antud tänukirjade ja vanavanaema 160 aastat vana koltunud leeritunnistusega.

Esimesed päris kirjad emale lasin postkasti 1981. aasta novembris Krimmist. Kuu üleliidulist pioneerilaagrit oli mu esimene iseseisev pikem eemalolek kodust, mida lähedastega jagada.

Oma arhiivimärkmeid sirvides avastasin, et Kaukaasias aastatel 1987.–89 sõjaväes olles olin kirjutanud emale 86 kirja. Need olid enamasti lustakad ja mahlakad reportaažid päikeselisest Aserbaidžaanist, mis ulja muretusega paberile visatuna pidid kodustele olema rahustavad, et minuga on kõik hästi.

Juhtumisi olen viimase kolme aasta jooksul Järva Teatajas avaldatud samuti 86 kolumni. Endamisi olen neidki nimetanud kirjadeks emale.

Kaasaja kiire elutempo juures ei jõudnud ma maale emaga juttu puhuma nii tihti ja pikalt, kui ta soovinuks. Lohutasin teda, et kui mul jääb mahti väheks läbi astuda, saadan teateid oma tegemistest, mõtetest ja arvamustest talle üle nädala ajalehega.

Paberile trükitud kirjasõna ei pühi kosmiliseks tähetolmuks otsad andnud kõvaketas ega pange lennanud e-kirjakast. Ehk on saja aasta pärast mu järglastelgi vanu lehti huvitav sirvida ja vaarisa mõttemaailma aimata.

Viimased kaheksa kuud raskelt tõvevoodis olnud mu hea ema on nüüd, loodan, et paremas paigas. Ilmselt hoiab ta poja tegemistel silma peal teisiti, kui lehesaba kirjatükke luubiga uurides. Kirjad tulevad muudkui edasi.

http://jarvateataja.postimees.ee/3981509/kirjad-emale

Maailm otsib uusi tasakaalupunkte

Kirja­nik Valdur Mikita ennustab Järva Teatajale antud aastalõpuintervjuus, et oleme tunnistajaks uue maailma sünnile, aga me ei saa veel täpselt aru, kuhupoole ilmaasjad pöörduvad.

Teistelt kontinentidelt Euroopasse tulvav rahvaränne, terrorismirünnakute sagenemine ja idanaabri suurenev sõjakus on esimesed asjad, mis meenuvad maailma muutumisest rääkides.

Hiljuti jäi näppu Hispaania riikliku teadusuuringute nõukogu teadlaste Antonio Garcia-Olivarese ja Jordi Sole umbes aastatagune teadusartikkel, kus nad ennustavad, et tänapäevasele Lääne tarbimisele rajatud majanduskasvust toituvale kapitalistlikule majandusmudelile on jäänud elada ehk paarkümmend kuni 50 aastat.

Kuidas kujutada ette kapitalismi ilma kasumita? Autori foto.

Artikli autorid ütlevad, et majanduskasvu kultus ammutab energiat fossiilsetest kütustest ja loodusvarade intensiivsest kasutamises ning lähimal kümnendil-paaril saavutame tarbimise haripunkti, millele järgneb  varude kiire ammendumine.

Artikli autorid ennustavad, et terendav energia defitsiit ja järsk kallinemine piirab rahvusliku koguprodukti kasvu, mis saab saatuslikuks sellele kapitalismile, mida nüüdisajal tunneme edukuse mõõtmisele toetuva moodsa majandussüsteemina.

Üleilmsest energiapõuda suudab leevendada tuule-, päikse- ja hüdroenergia ehk taastuvate energiaallikate kasutusel rajanevad tehnoloogiad. Ent  maavarade, vee ja haritava maa ammendumisest või kasutuskõlblikuks saastumisest pole pääsu, kui jätkame praegusel viisil majandamist.

Planeedi ökosüsteemid on üle taluvuspiiri koormatud ja üles ütlemas. Puhas magevesi on defitsiit ja üleväetamine muudab maa viljatuks. Inimkond ei suuda toiduainete tootmist suurendada mahus, mis tagaks endiselt paisuva populatsiooni äratoitmise.

Teadlased ei halasta: praegusel kujul on kapitalism määratud hukule, paremal juhul marginaliseerumisele. Selle asemele tulev majanduslik sümbioos peab genereerima ideid, kuidas säilitada praegused elustandardid tingimustes, kus majandus seisab paigal ja ettevõtted ei teeni kasumit.

Katsumus pole kerge, sest juba praegu takistab majanduse paigaltammumine ühiskonnas pingeid: kasvab tööpuudus ja varaline kihistumine, hinnad tõusevad, majanduslik ja poliitiline surve suureneb, inimesed muutuvad rahulolematuks ja kõigutavad ühiskonnakorralduse alustalasid.

Inglaste Brexit või USA presidendivalimised näitavad, et senise poliitilise ja majandusliku eliidi vastu on tekkinud ühiskonnas trots, mis juba otsib ja leiab väljapääsu.

Hispaania teadlased pakuvad artiklis välja karmi juhise, kuidas kapitalism võib teatud tingimustel säilida: tuleb loobuda majanduskasvust ja kasumijahist, tarbimise suurendamisest ja elustandardi parandamisest.

Teine võimalus on efektiivsem ressursikasutus ja suurem tootlikkus, mis võimaldab vähema tööga saavutada sama või paremat tulemust ja pikendada senise heaolu jätku.

Et hoida  ära sotsiaalsete probleemide paisumist riigikorrale ähvardavaks, on riik aina rohkem sunnitud sekkuma majandusse, mis tekitab omakorda turutõrkeid. See paneb kahtluse alla senise eraomandil rajaneva majandusmudeli ja riikide suutlikkuse hoida praegust ühiskondlik-poliitilist-majanduslikku formatsiooni pikemas perspektiivis muutumatuna.

Võimalik, et ühiskond ei suuda kohaneda uute tehnoloogiate, alternatiivenergia ja nullkasumi teenimisega ning maailma eri nurkades tekivad erinevad majandusmudelid.

Üks võimalus on energiasõltuvusest vabanedes naasta varasemate kapitalismieelsete arhailisemate, kuid autonoomsemate ja globaalsest majandusest sõltumatute majandusmudelite juurde, kus elatakse ja toodetakse kogukondlikult ja spetsialiseerudes. See nõuab ühiskonnalt restarti ja mobilisatsiooni, et mõtestada muutunud tingimustes ringi riigi, kodanike ja majanduse suhted.

Kapitalismil on lootust, kui suudetakse ümber orienteeruda taastuvatele energiaallikatele ja tõhustada tootmist usus, et ressursside kasutuse ümbermängimise järel on võimalik loodusvarasid edukalt edasi ekspluateerida.

Teine positiivne stsenaarium näeb kapitalismile olulist mõjuvõimu kaotust ning  mittetulundusliku turusektori suurenemist koos riigi kasvava rolliga majanduses. Võimalikult paljude teenuste suunamine internetti aitab säästa materiaalset ressurssi ja  leevendada majandussurutist.

Neis etappides nähakse üleminekut sega- või läbipõimunud majandusele, kus on saavutatud ökoloogiliselt tasakaalustatud  ühiskonna ja infoühiskonna harmooniline kooseksisteerimine.

Majanduskasvust loobudes ei suuda turud paraku end üleval pidada ja tarvis läheb demokraatliku riiklikku kompenseerivat regulatsiooni. Teadlased eeldavad, et muutub ka pangandus: kommertspangad asenduvad avalike pankadega, kust saab raha laenata tasuta.

Teadlased möönavad, et riikliku sekkumise suurenemisega kaotab eraomandus mõtte ja see nõuab suuremat demokraatiat ehk rahvahulkade kontrolli majandusmudeli regulatsioonide täitmise üle.

Mõneti sarnaneb tulevikku vaade energiajulgeoleku ja ressursside kontrollivajaduse põhjal juba praeguse Hiina majandusmudeliga, mis küll lõhnab totalitarismi järele.

Uue maailmakorraldusliku tasakaalu saavutamine nõuab poliitiliste institutsioonide, korporatsioonide ja ühiskonna kokkulepet, mis tagaks minimaalselt  heaolu säilimise või suudaks seda suurendada ning hoiaks ära ühiskonna kaldumise totalitarismi. Samuti nõuab uus mudel planeedi loodusvarade üleekspluateerimisest loobumist.

Artikli autorite mõttekäikude tõeks saamisel võivad nende ühiskondlikud tagajärjed olla etteaimamatud, tuues kaasa ühiskondliku formatsiooni muutmist ja uusi majandussuhteid, isegi kui seda teha demokraatlikult ja kontrollitult.

Üleminekul ühelt ühiskonnakorralduselt teisele on alati risk, et protsessid väljuvad kontrolli alt ja viivad sotsiaalsete ja etniliste konfliktideni, mida maailmas juba niigi märkame.

Olukorras, kus päevakorras pole heaolu, vaid ellujäämine, suureneb riikide või etniliste gruppide agressiivsus, mis võib viia fataalsete tagajärgedega jõu kasutuseni.

Karl Marx ja Vladimir Lenin keeravad hauas rõõmust külge, sest kirjeldatud stsenaariume lugedes kangastub kommunismi uus tulek. Ega ilmaasjata ole autorid  toonud viiteid Hiina majandus- ja riigikorraldusmudelile.

Segamajanduseks nimetatav uus mudel pakub samasugust heaolu ja hüvede jagamist igaühele tema vajaduste ja võimete järgi, nagu XIX sajandil pakkus Karl Marx ja mida on nüüdisaegsesse modifikatsiooni pannud hiinlased.

Kindlasti ei saa loodusressursside intensiivsele jätkusuutmatule kasutusele rajatud majanduskasvu, tarbimis- ja meelelahutusmaailm praeguse tarbimispeona kaua kesta. Uue tasakaalu otsing on inimkonna ellujäämiseks oluline. Head uut aastat soovides tõdegem, et elame põneval ajal.

http://jarvateataja.postimees.ee/3965593/maailm-otsib-uusi-tasakaalupunkte

Jõulud on inimeseks olemise pühad

Esimesed jõulud minu mälupildis jäävad 1970ndate aastate keskpaika. Võite ette kujutada vanematega Järva-Peetri kirikusse sattunud koolieeliku suuri silmi, kes polnud enne näinud mudilasele üüratus kõrgete võlvidega hoones laeni ulatuvaid ehtesäras kuuski.

Lugematu hulk eredaid lühtreid, oreli saatel iidsetelt seintelt vastu kaikuvad teistmoodi laulud, jõulupuu vahelt paistev maal vanaaegses rõivais habemes mehega ning turvalisust ja rahu sisendavad inimeste näoilmed salvestasid minu mällu elamuse, mille järgi tunnen seni ära jõulud.

Jõululaupäeval kirikusse minek polnud meie peres religiooni küsimus, vaid põlvest põlve järgitav ilus südamlik komme.

Minu lapsepõlves saadeti kirikust igavikuteele ka vanavanemaid või väärikaid kaime. Kodus perealbumeid vaadates teadsin, et paljud sugulased olid samade seinte vahel laulatatud, ristitud, leeritatud ja leinatud. Moodsalt öeldes kuulus pühakoda meie kandi kogukondlikku kultuuriruumi nii kahe suure sõja vahel kui ka enne seda.

Mul ei tulnud kunagi pähe oma esivanemaid ja ammu elanud sugulasi pidada ristikoerte käsilasteks ja vastutavateks 700aastase orjaöö eest, nagu veel tänapäevalgi hüüatab mõni religiooni allergiliselt suhtuv kaaskondne.

Jõulutunde püsimisel mängis üllataval kombel toetavat rolli vanemate töökoht Põhja Kõrgepingevõrkudes, mida tänapäeval teame osana Eesti Energiast. Nõukogude ajal oli tava tähistada ametkondlikke tähtpäevi ja 1920. aastal Lenini algatatud ülemaalise elektrifitseerimise tõttu oli energeetikute päev NSV Liidus alati 22. detsembril ehk täna.

Nii tuli selle asutuse lastele näärivana millegipärast alati tükk aega enne aastavahetuse nääre ja emmed-issid pidasid ehitud kuuse all ametipidu, mida isekeskis jõulupeoks kutsuti.

Päkapikke lubati sussi sisse käia ka neil aegadel. Proovisin mudilasena neid hiirelõksuga edutult püüda. Muide, mõne päeva eest tuli meie pesamuna Markus jutuga, et tal oleks veebikaamerat aknalauale vaja. Teadmine, et mõni asi ei muutu, pani muhelema.

Usun, et Eestis oli palju kohti, kus nõukogulik grotesksus endisaegsete kommete salgamisel ei paistnud sugugi nii teravalt välja kui suuremates linnades või esitatakse seda menuseriaalis «ENSV».

Aga näe, Mustamäel elas minust pea viis kuud noorem tüdruk, kes ilmselt sellist elamust oma lapsepõlvest kaasa ei saanud. Temale on tänapäevani jõulud sõna, mis ei käi kokku kirikuga, vaid tähistab talvist pööripäeva.

Sain alles 1984. aastal Paidesse keskkooli õppima minnes teada, et jõulude ajal kirikusse minek oli sotsialismi ehitavale noorsoole kohatu. Minu uutele koolikaaslastele oli keelust üleastumine julgustükk, mida pühakoja uksel vahti pidavad õpetajad üles tähendasid ja hiljem karistasid.

«Religioon on oopium rahvale,» kuulutas kommunismi ideoloog Karl Marx ja tema usinad järgijad kogu nõukogudemaal. Hirmust saada endisaegsete pühade tähistamise eest represseeritud hülgas mitu põlvkonda kuskil naabermajades, külades ja linnades jõulud ning jättis sellest ilma ka oma lapsed.

Nõukogude Liitu pole ammu, aga nõukogude ideoloogiast pärit ateistlik põlgus usku ja hingehoolitsuse vastu püsib meie inimestes kui elav mälestusmärk.

1988. aasta detsembris pääsesin Kaukaasiast väeteenistusest puhkusele. Mäletan, et ütlesin kodus jõulukoosistumist tõrjudes, et on teised plaanid. Tahtsin nappi vabadust võimalikult lõbusalt sõprade keskel nautida.

Jõuluõhtul Paide kirikust läbi astudes lõi klaariks – tundsin, et kui ma koju ei lähe, on midagi väga valesti. Õhtul bussid enam ei käinud, taksoraha polnud ega meenunud ühtegi autoga sõpra, sest isiklik liiklusvahend oli tollal vähestel. Ent ma pidin minema.

Ilmselt oleksin läbi pakase ja lume 20kilomeetrise tee Esnasse ka jalgsi ette võtnud. Õnneks leidsin samuti Kaukaasias aega teeniva kooliaegse semu abivalmi isa Oti, kes mu aitähi eest ära viskas. Mitukümmend aastat hiljem, kui Oti Roosna-Alliku poe juurest peale võtsin ja koju aitasin, tuletas ta meie jõulusõitu meelde kui ka endale erilist hetke.

Minakeskses maailmas ühendab meid keel ja rahvakultuur, kuid pelgan, et puudub rahvana liitev eesmärk ja seda toetav usk. Riigiisad räägivad Euroopa kultuuriruumist, kuhu me kuulume, ja jagatavatest läänelikest väärtustest häbenedes, et need põhinevad kristlikul moraalil.

Paljud armastavad öelda, et eestlased on metsausku. Käin ka ise aeg-ajalt oma metsast väge ammutamas. See käib loodusega tihedalt kookõlas elava rahva juurde. Mets on aidanud meid rahvana ellu jääda, pakkudes varju ja kõhutäidet, ning on kujundanud suhtumist ilmaasjadesse.

Meie riigis on tagatud vääramatu õigus südametunnistusvabadusele. Moodne on öelda, et iga inimese sees on miniatuurne pühakoda, kus ajukäärude ja südame vahele paigutatud altaril on isiklikud pidepunktid, millele konfessiooni juurde panna ei tihka.

Häda on selles, et oma vaimsusest ja moraalist saamegi igaüks aru isemoodi ning rasketel hetkedel ei leia ligimestega ühist keelt, ei mõista kirjeldada kollektiivset ühisosa ega otsida üksteiselt tuge. Pusime üksi ja murdume üksi.

Pisut rohkem kui kaks aastat pärast Vene invasiooni sattusin täpselt suure paastu alguspäeval Gruusiasse. Käisin sel päeval mitmes Thbilisi-lähedases rahvast tulvil rohkem kui 1500aastases kirikus.

Temperamentsed mägilased võivad argipäeviti omavahel tuliselt sõneleda. Neist võib tugevam vaenlane oma sõjamasinaga üle sõita ja võtta nende maa.

Sel päeval nägin, kui võimas, väärikas, siiras ja murdmatu on neid liitev usk, mis annab kõige keerulisematel aegadel inimestele lootust ja meelekindlust.

Mul tuleb sõnadest puudus, et kirjeldada, kui kadedaks grusiinide kokkuhoidmine mind Eestile mõeldes tegi. Seda rahvast liitva vaimse selgroo tugevust tuleb ise kogeda.

On öeldud, et sõjaväljal ei ole ateiste. Pisikese mutrina suures kaoses oma väiksust tunnetades jääb hinges üksi olev inimene moraalsete universaalsete pidepunktideta suuremasse hätta.

Oma maa hoiab vaba see, kes usub rohkem oma rahvasse kui vastane oma võitmatusse. Elame segastel aegadel ja avalikus ruumis kõlav uhkus uskmatuse üle ja egoismi ülistamine tekitab kõhedust.

Lõviosa minu suguvõsast on pärit Peetri kihelkonna maadelt. Peetri kirik on ilmselt ainus hoone maailmas, mille lävepakul mütsi peast võttes saan olla kindel, et minu esivanemad ja kaimud on vähemalt 300 aastat enne mind teinud siin sama. Nad puhkavad sealsamas pühitsetud mullas nii tähistatud kui ka unustusse pühitud kalmudes.

Ülehomme Peetrisse kirikusse minnes lähen tunnetama ammuseid põlvkondi ja olen kindel, et kohtun paljude sugulaste ja tuttavatega. Mul on seda vaimset sidet oma esivanemate ja kodukandiga vaja.
Jõulud pole üksnes sakraalhoone, pööripäev või pakike kingikotis, vaid asjad loksuvad paika südames. Soovin kõigile eneseleidmist ja head inimeseks olemise pühi!

http://jarvateataja.postimees.ee/3954155/joulud-on-inimeseks-olemise-puhad

Sissekirjutusest on saamas jõuluaja börsikaup

«Loterii, alle­grii!» hõiguvad omavalitsused Eesti eri nurkadest iga ilmakaare poole nagu kellamees Lible Paunvere laadal enne Kiire Jorhile auhinnakuke kätteandmist.

Hulkuvad inimhinged on 2016. aasta jõulukuul läinud hinda rohkem kui kunagi varem. Haldusreform on jõudnud järku, kus uutel omavalitsustel on aastavahetuseks elutähtis saada kokku 5000 elanikku, mis on haldusreformi kavas liituva omavalitsuse rahvaarvu miinimummõõt.

Kui maagilisest piirist jääb puudu kasvõi mõni hing, poogib riik alamõõdulised kellegagi kokku sunniviisi, et nõutav rahvaarv ikkagi täis tuleks. Ent sundabielu ei meeldi enamikule omavalitsustest.

Suurematele liitujatele on lisastiimul saada kokku 11 000 elanikku, mille pealt potsatab riigilt kogukonna ühiskassasse preemiaks pool miljonit eurot. See on suur raha, mille nimel tasub vaeva näha. Näiteks Paidele tähendab lisapreemia ilmselt uue ujula või koguni veekeskuse ehitamist.

Etteantud arvud ja nende saavutamisega kaasnevad ahvatlused on pannud omavalitsusi vilaval pilgu ringi vaatama ja nuputama nippe elanike arvu kasvatamiseks veel enne, kui kalender uue aastanumbri ette viskab.

«Kõik metsaloomad teadsid ammu juba, et varsti tuleb inimjahi luba. Nüüd õige aeg on valmis panna lõksud, küüned, hambad ja veel teised nõksud,» rõkkas kunagi laulda ansambel Kukerpillid. See laul sobib võitlust elanike pärast ilmestama nagu rusikas silmaauku.

Mõne aasta eest ajas Tallinn suurel osal Eestist harja punaseks, kui tasuta ühissõidu eest hakkasid tuhanded pealinnas toimetavad mujalt pärit inimesed järsku tallinlasteks.

Järvamaa rahvaarv on juba mõnda aega mühinal vähenenud, kahanedes aastas keskeltläbi poole tuhande inimese jagu. Rohtu inimeste äravoolu peatamiseks pole seni leitud.

Tallinna eeskuju näitas, et kui omavalitsusel on pakkuda ahvatlevaid hüvesid, sigineb uusi elanikke nagu seeni pärast vihma. Eesti eri paigus on kõlanud mitu Tallinna omaaegset algatust järgivat stardipauku.

Ida-Virumaa Vaivara vallal on hirm, et kui naabritega kamba peale 5000 inimest kokku ei tule, ootab neid sundliitmine Narvaga. Kohalik võim usub, et puuduolevad inimesed toob hingekirja ligi 40 000 eurot maksva maasturi Toyota Land Cruiser loosimine. Muide, sama marki iludusega sõidab ka mitu Paide linnavolinikku.

Keegi ei imesta ammu, et autovõiduga ahvatlemine aitab müüa Perenaise saia või meelitada inimesi kindlasse kaupluseketti poodlema. Kui äriettevõtted järjekindlalt kliente autoga peibutavad, peab see olema tõhus ka uute kodanike värbamisel. Jalgratas on ju ammu leiutatud, omavalitsustel jäi üle üksnes sadul endale parajaks timmida.

Selle kõrval paistab kahvatu Otepää valla pakkumine loosida uute vallakodanike vahel välja 750 eurot.

Inimesi on hädasti juurde tarvis ka liituvasse Paide linna. Väätsa vald ei lasknud paidelaseks hakata Reopalu ning Kareda vald Öötla ja Vodja küla inimestel. Paide linna ja valla ning Roosna-Aliku valla rehkendus ütleb, et 11 000 elanikust ja kopsakast preemiast jääb puudu umbes 150 inimest.

Puuduvatele inimestele vilgutab Uus-Paide Toyota hübriidjõuallikaga sõiduauto tulesid. Jõululaadal linna keskväljakule veeretatud sõiduk loositakse välja juhul, kui soovitud rahvaarv on koos.

Paide loteriis võidab iga loos, sest kõik uued kodanikud saavad sajaeurose kingi, mille eest võib omal valikul külastada kultuurikeskuse üritusi, teha sporti või ujuda ning uudistada Vallimäel ajakeskust.

Viieliikmeline pere saab paari klikiga paidelaseks hakkamise eest poole tuhande euro eest hüvesid ja äkki auto pealekauba. Pole ju paha?

Kus nõudlust, seal pakkumist. Ma imestan, et mõni nutikas arvutiguru pole veel teinud oksjonikeskkonda, kus inimesed, kel on savi, kus elada, võiksid oma sissekirjutuse omavalitsustele enampakkumisele panna.

Ehk oleks inimestele, kes otsivad teadlikult parimat elupaika, mõistlik luua veebikalkulaator, kuhu pere suurust, elustiili, hobisid, sissetulekut, ootusi avalikele teenustele sisestades saaks välja arvutada, milline omavalitsus neile ootustele kõige paremini vastab ja vastu annab?

 http://jarvateataja.postimees.ee/3935379/sissekirjutusest-on-saamas-jouluaja-borsikaup