Ühe okka muljed Siilist

«Soh, sa ei karda kohe üldse võõrast onu?» üllatus vanaema Võrumaal Roosiku külas, kui memme seelikusaba varjust jooksis silma järgi kooliuusiku eas tüdruk talumaja lävepakule astunud kaitseväe vormis meest kallistama.

Tüdrukutirts ei öelnud sõnagi, ainult embas kõvasti-kõvasti. Vormikandja silmanurk tõmbus niiskeks. «Tulin ütlema, et homme-ülehomme võib siinkandis sõjakära paisuda. Õppused on sealmaal, kus hakkame Mustajõe silda kaitsma pealetungiva vastase eest ja läheb paugutamiseks. Kui teil on kartlik koer, siis mõistlik oleks ta neil päevil toas hoida,» selgitas sõjamees.

Esimene kokkuvõte Siilist sai räägitud TV3 mikri ees õppuste lõpetamisel Paju lahinguväljal.Taustal massistseenides Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülem ning mu CIMICu kamraadid.

«Mis te, poisid, pullite, venelane teispool piiri ainult naerab selle peale,» ühmas viimasena uksele tulnud vanaisa torisedes.

Seni laigulise maastikuauto juures seisnud telekast tuttava näoga reservväelane astus ligi ja selgitas poliitikule omase veenvusega, et 15 000 inimest mundrisse pannud õppus näitab igale võimalikule vastasele, et meil on oma maa kaitsmisega tõsi taga.

Seletamisest oli kasu. «Pange edasi, poisid!,» hüüdis taat lahkuvatele kaitseväelastele juba hoopis teisel toonil. Väike tüdruk surus samal ajal kingituseks saadud digilaigulist «Eesti jõud» kirjaga šokolaaditahvlit ühe käega vastu rinda teisega ootamatutele külalistele järele lehvitades.

Reservväelasena suurõppusel Siil tsiviil-militaarkoostööga (CIMIC) tegeledes tuli mul palju käia ukselt uksele ja rääkida seda kanti puudutavast õppuste käigust ja üldpildist laiemalt. Teisisõnu tähendas see suhtlemist ja selgitamist ning võimalike pingete ennetamist või maandamist.

Võru- ja Valgamaa muidu vaiksetel teedel paisus neil päevil kaitseväe autode ja lahingutehnika liiklus meenutama suurlinna tipptundi. Kohalikud olid heatahtlikud ja lehvitasid igale mööda vuravale militaarsõidukile. Üksuste lähedastes külapoodides panid sõdurid elu kihama.

Vahel tuli ka häbelikele lastele olla vahemeheks, et viia teel peatunud üksuste juurde palvega näidata tehnikat ja relvi.

Suurõppus Siil oli kaugel kaitseväelaste omaette nokitsemisest kuskil eraldatud alal. Üldist fooni hinnates oli tegu justkui üldrahvaliku ettevõtmisega.

Paljud ettevõtted säilitasid oma laigulistesse riietunud töötajatele õppuste ajaks palga. Hulk kauplusi tegi siililistele soodustust. Meedia kihas õppusi kajastavatest lugudest ja eetris oli suisa oma raadiojaam Sõduri FM.

Käisin koos oma pataljoni lahingkompanii ühe rühmaga «Teeme ära!» talgute ajal Roosiku külaseltsil abis lehti riisumas ja oksaprahti kokku korjamas. Sõduritele oli see hea vaheldus ja kohalikule kogukonnale abiks suure pargi kordategemisel.

Kui üks järjekordne uudishimulik memm päris, millega sõdurid kõik need päevad tegelevad, tundus talle mu jutt strateegiatest ja taktikatest ning moraali tugevdamisest liialt keeruline. Tema silm läks särama alles siis, kui naljaga pooleks ütlesin, et eks need ole sõdurite suvepäevad.

Eesti on tõenäoliselt ainus Euroopa riik, kus kaitsevägi harjutab suurtel õppustel sõjapidamist tegelikul maastikul ja asulastes, mitte ei sulgu polügoonile. Tegelikus kriisiolukorras annab iga käänaku ja puu tundmine veelgi suurema koduseinte eelise.

Nii oli minu kandev roll käia ühe õppusel osaleva pataljoni tarvis maaomanikelt paiknemis- ja lahingualasid välja kauplemas ja pärast lahkumist klaarimas. Pea kahe õppusenädalaga liikus meie üksus korduvalt ringi Sännast Tõrvani, kui vaja, siis kaitsepositsioonidele kaevudes.

Eks tuli oma tööd tehes vahel kuulata ärritunud maaomaniku emotsionaalset sõnavalingut, kui lubatud territooriumil mõni raske veok murule sõites sildadeni sisse vajus ning pärast väljasikutamist endast kraatri maha jättis. Päeva lõpuks olime maaomanikuga jälle sõbrad.

Teist maaomanikku tuli veenda, et ta lubaks sõjaväelastel koduhoovi läbivat teed mööda liikuda ning nii «omade» kui «vastaste» üksustele sõnad peale lugeda, et kiirus jääks õuealale vastavaks.

Pärast õppust silub kaitsevägi kõik roopad, parandab teed ja hüvitab omanikele kahjud. Teed saavad vaat et paremaks kui enne. Lavkat ootavate memmedega juttu puhuma jäädes rõõmustas üks neist, et enne oli külateel auk augus kinni, õppuste ajal on tee silutud siledaks kui laud.

Minu suurim katsumuse oli Jõgevestel, kus kompanii jagu võitlejaid valmistus kaitsma Väike-Emajõe silda, kuid pimedast kurvist suurel kiirusel alla tuiskavad rekad ja muud sõidukid muutsid ülematelt saadud ülesande täitmise ohtlikuks.

Elava liiklusega riigimaanteel ei saa üksik sõdur käeviipega liiklust rahustada nagu külavahe tolmuteel. Kõrgemad ülemad vangutasid pead, et maanteeametiga ametlik asjaajamine kiirusepiirangute seadmise kooskõlastuseks võtvat aega vähemalt kuu.

Kõne maanteeameti peakontorisse ja kohaliku piirkonna juhile tõendasid, et hea tahtega on võimalik ohtlik olukord maanteel piirata poolteise tunniga, ning minu sügav kummardus ääretult mõistvatele ametnikele. Nii said ka tsiviilstruktuurid panustada õppuste kordaminekusse.

Minu CIMICu ekipaaž vuras oma ülesannet täites Lõuna-Eesti teedel maha jämedalt 2500 kilomeetrit, seetõttu sain õppustest parema ülevaate kui metsaserva kaitsepositsioonidele kaevunud sõdurid.

Nägin lahinguid, staapide pingelist plaanimistööd, liitlaste üksuste tegevust ja vägede ümberpaiknemisi ehk õppusi iga kandi pealt. Tegin õppustest hobikorras sadu fotosid ja minule oli nähtu elamus.

Kes sattusid otse palavamate sündmuste keskele, ütlesid, et õppus oli äge. Ent paljud kaitseväelased, eriti reservistid, nurisesid, et konutasid niisama positsioonidel, saamata terve õppuse vältel püssi palge panna. Liigagi tihti ühmati pettunult, et teist korda samamoodi kümmet päeva surnuks lüüa ei viitsiks.

Ma saan aru, et väejuhatusel on oluline näha üksusi maastikul liikumas ja hindamas nende võimekust. Ent mitu lahinguüksust ei sattunud õppuste vältel kordagi vastasega mõõtu võtma.

Ka päris sõjas olla palju passimist. Arusaadav, et vastane väldib tugevalt kindlustatud vastupanu ja otsib edasiliikumiseks nõrku kohti. Ent õppustel nädalapäevad puud valvanud sõdurit see ei lohuta.

Et lugeda õppust kõikides elementides õnnestunuks, peab edaspidi hoolitsema ka selle eest, et tsiviilellu naasvad reservväelased ja reservi arvatavad ajateenijad räägiksid kodus pereliikmetele, sõpradele ja töökaaslastele kui positiivsest elamusest ja kasulikust kogemusest.

Tahtmata väga viriseda, on siin kaitseväe juhtkonnale ja õppuste plaanijatele mõtlemise koht, kuidas edaspidi laskuda reavõitleja vaatesse ja programmeerida ka neile põnevaid olukordi, mida kodustele õhinal rääkida ja kunagi kiiktoolis õõtsudes lastelastele meenutada.

Lähtudes õppuste motost, loeb ikkagi iga okas. Õppustel osalenutelt suust suhu edasi leviv hinnang on mõjusam kui riigikaitse juhtide meediaveergudel võimendatud kõuehäälsed sõnad või riigisaladusega kaitstud staapides tehtud analüüsid üksuste võimekustest. Järgmisel õppusel täitkem ka see lünk.

https://jarvateataja.postimees.ee/4489400/uhe-okka-muljed-siilist

Nelja õe lugu vanas kingakarbis

«Häid maipühi õele ja õemehele!» kirjutas Maria Paidest oma Ammutas elavale õele Juuliele igal aastal saadetud kaardile. Vaid kolm päeva varem oli ta õele pannud posti kaardi sünnipäevaõnnitlustega ja küll see võidupüha kaart ka veel tuleb.


Avastasin karbi oma vanaema vanade postkaartidega juhuslikult mõni päev tagasi, täpselt tema 119. sünniaastapäeval. Vanaema oli aastakümnete vältel tallele pannud tähtpäevadeks sugulastelt ja naabritelt postkasti potsatanud õnnitluskaardid. Need olid pärast vanaema surma meile jõudnud ja aastakümneteks unustatud.


Lisaks kaartidele oli karbis muudki. Nagu kviitung, mis tõendab, et vanaisa ostis 1968. aasta septembris 14,5 rubla eest Oktoobri kolhoosist kaks põrsast.


Teise kviitungi järgi on vanaisa 1966. aastal lasknud Esna veskis jahvatada 210 kg rukist jahuks, makstes teenuse eest 1,7 rubla.


Arstipaberid näitavad, et Esna jaoskonnaarst oli 1970. aastal kupatanud vanaisa kehva nägemise pärast silmaarsti juurde. Tellimiskviitungid annavad teada, et järjepidevalt käis koju rajoonileht Võitlev Sõna ja Televisioonileht.


Päris põnev, mis pabereid vanaema omal ajal pidas oluliseks karpi koguda, nüüd saan infokildudest kokku klapitada puslet, mis jutustab mulle lookatkeid lähedaste ammumöödunud hetkedest ja manab silme ette lähedasi inimesi, keda ma kunagi kas juttude põhjal või silmast silma tundnud olen.


Ühe uueaastakaardilt leidsin ka koolieelikuna enda maalitud nime, ilmselt vanima säilinud oma käekirja näidise.


Tänapäeval kaarte väga ei saadeta. Näiteks mind pidas viimati sünnipäevadel postkaardiga meeles Paide linnavalitsus. Samuti on selline kiiks mu kunagisel töökaaslasel Heikkil.


Moodsal ajal tervitatakse sünnipäevalast Facebookis, saadetakse sõnum või helistatakse. Harvemini kirjutakse e-kiri.


Infotehnoloogia areng on teinud mõne klahvivajutusega suhtlemise lihtsaks. Internetisuhtluse häda on see, et inimeste suhtlusest ei jää järeltulevatele põlvedele jälgi ja nii ei tea minu lapselapsed aimata, mida ma oma lähedaste ja tuttavatele olen kirjutanud ja nemad mulle.

Beti-tädi ees vasakul.

Kahtlustan, et vanaema õe Marie umbes seitse korda aastas saadetud õnnitluskaartidel olid pühadesoovid pigem suusoojaks öeldud ettekääne, sest enamasti oli kaart tihedalt täis kirjutatud muust elust-olust ja pakitsevatest küsimustest.


Sageli uuris vanatädi vanaema-vanaisa tervise järele, läbi mitme aastakümne kurtis oma tõbesid ja uuris, kas õemees Madisel on müts jälle kuklas, kas mõlemad lehmad on ikka alles, kuidas piimavedu külmal ajal käib ning kas bussid liiguvad, et saaks külla tulla.


Teinekord kirjutas Maria, kes kirja alla oma nimeks märkis enamasti Marja, et lapselapsi tuuakse hoida või kuidas tööl läheb.


Vanatädi meenutas isegi seika, kuidas mu vanaisa käinud Marialt mingil põhjusel niiti-nõela laenamas, või kahetses, et Juuli käis viimati nii põgusalt külas, et ei jõudnud süüagi pakkuda ja see jäänud kripeldama.


1967. aasta 9. maiks saadetud telegrammiblanketil küsib Maria: «Kas mäletate seda päeva, kui sõja lõpetamine välja kuulutati? Oli hea meel, et meil nüüd rahu ja ei ole seda sõjamadinat.»
Ta lisab kuidagi rõhuval toonil: «Aga edaspidi see minule rõõmu ei toonud.»


Neid ridu lugedes jäin mõtlema, et mulle ei meenu, et kunagi oleks meil peres jutuks olnud, mis sai Maria mehe saatusest.


Vanatädi püüdliku käekirjaga kirjutatud teksti lugemine nõudis pingutust, sest õigekiri polnud kõige ladusam ja kirjaread jooksid risti-rästi. Kord mainis kirja autor ka ise, et poeg Ülo öelnud, et ta ei oskavat kirjutada.


Kui kodus oli keegi Maria lastest või hoida toodud keegi lastelastest, siis oli kaardi alla pandud ka nende nimed.


Tähtpäevasoovidele lisatud infokillud annavad mõista, et minu vanaema Juuli ja tema kolm õde hoidsid kokku. Näha on, et kaarte hakati üksteisele rohkem saatma pensionieas.


Ju ei lubanud vanus ja tervis enam üksteisel nii palju külas käia kui varem ning naistepäevaks, maipühadeks, uueks aastaks ja sünnipäevadeks saadetud kaardid sobisid üksteise järele igatsuse leevenduseks ja igapäevauudiste vahetuseks hästi.


Isegi õde Miina, kes elas paar kilomeetrit eemal, pidas õde truult nii isiklikel kui ka riiklikel tähtpäevadel meeles. Tema kaartidel pikka juttu polnud ja soovid kirja pannud käekiri on pea iga kord erinev. Ju dikteeris Miina soove kirjapanekuks lastele ja lastelastele.


Küllap said Miina ja Juulie omavahel tihedamini lobiseda. Mäletan, et vanaemal polnud kõrges eas mingi kunst jalgsi seitse kilomeetrit meile külla vudida, ammugi siis õe juurde.


Palus elanud õde Elisabethi nime leiab vanas kaardikarbis üksikutelt kolletanud kaartidelt. Ta oli õdedest kõige vanem ja suri mitu aastat enne minu ajaarvamist, seetõttu tean temast rohkem juttude järgi.


Beti-tädi kaotas oma väiksed lapsed haigustele ja hiljem uuesti ei proovinud. Ta võttis avasüli vastu toona Kohtla-Järvel elanud õe Juuli sõjapakku tulnud lapsed. Ka pärast sõda kodukanti tagasi kolides käidi Palu vahet palju.


Kaartidelt panin tähele, et üksteise poole pöördumiseks kasutati kaartidel tiitlit «õde» ja ka alla kirjutati oma nime ette «õde». Isegi abikaasasid nimetati pigem õemehe tiitli kui nimega, kuigi Miina ja Juulie mehed Albrecht ja Madis olid omavahel vennad.


Kaardikastist ei leidnud ma ühtegi kirjarida Juuli, Miina, Beti ega Maria vendadelt. Ma ei tea, miks. Eks ole õnn seegi, et ports 1950–70ndatel kirjutatud kaarte üldse alles on. Ilma nende lakooniliste säutsatusteta olnuks mu aim vanaema õdedest ja nende läbikäimisest oluliselt ähmasem.


Läinud nädalavahetusel surnuaial vanaemale sünnipäevaks küünalt panemas käies viisin leheprahi minema ka Maria ja Elisabethi haualt. Eluajal kokku hoidnud õed puhkavad surnuaial üksteise kõrval samal platsil.


Vanas kingakarbis talletunud kaarte sirvimata poleks ma nii tugevatele peresidemetele osanud ehk tähelepanu pöörata. Vaid Miina puhkab surnuaial oma mehe kõrval õdedest 40 sammu lõuna pool.


Loodan väga, et järeltulevad põlved ei viska esivanematest jäänud maamaju koristades säilinud infokilde lõkkesse või pane vanavaralaadal müüki, vaid need jäävad perearhiivis lugusid jutustama.


Eriti väärtuslikuks muutuvad kirjaread siis, kui elavatelt pole võimalik enam üle küsida.


Ent mis lugusid endast jätame järgmistele põlvedele, kui palju olulisest suhtlusest haihtub jälgi jätmata internetikosmosse? Vaat see on küsimus, mis jäi mind vaevama, mõeldes tänapäevale, kus kingakarpi enam lugusid ei koguta.


https://jarvateataja.postimees.ee/4482011/nelja-oe-lugu-vanas-kingakarbis

Haldusreform viis vallamaja tajuväljast

Mõne päeva eest maal õhtul puude taha vajuvat tulekera vaadates tabasin end mõttelt, et pärast sügisest haldusreformi on kõige suurem maastikul tajutav muutus koduses Esnas ehk see, et päike loojub vana raudteetammi taha Roosna-Alliku valla asemel Paide linna.

Kui haldusreform tõi Paide linna piiri mu koduaknast mõnesaja meetri kaugusele, siis vallamaja viis mitme metsa taha. Nii on pärismaalastel pool aastat pärast valdade liitmist suhe uue vallavalitsuse ja endistest naabritest vallakaaslastega jäänud üsna pinnapealseks ja juhuslikuks.

Viimased pool aastat on loojunud Paide linna. Foto Urmas Glase

Enam ei viska vallavanem küla vahel vastu sõites näppu, sest praegune lihtsalt ei sõida seda kaudu. Kohalikud ei tunne vallavalitsust ja volinikke sedavõrd, et neid kiruda või kiita, ja nii on suhe omavalitsusse üsna leige. No toimetab keegi kuskil.

Geograafiliselt on Järva-Jaani vana raudteed pidi minnes üks jaamavahe edasi ehk oluliselt lähemal kui Paide linnasüda. Ometi on mööda lauget asfaltteed meie maanurk harjunud lehvima Paide vahet, mitte üksi tee, vaid parema bussiühenduse, harjumuse, kaubavaliku ja tööasjade pärast.

Kolm kõige otsemat teed Esnast Järva-Jaani on kruusateed ja kaks neist viivad läbi suureks kasvanud linna. Mööda tolmuvaba teed saab vallamajja kolmandiku pikemat teed mööda.

Mõni kilomeeter kruusateed tolmuvabaks muutes toob endise Kareda valla lääneserva uuele vallamajale oluliselt lähemale. Ent tolmuvaba otseühenduse puudumine valla keskusega on mitme teisegi paiga mure, näiteks Koigi ja Imavere rahvas saab asfaldil liikuda Mäeküla kaudu.

Kui varem juhtus kodutee lumme mattuma ja lükkamine viibis või oli prügivedajaga vaja segadust klaarida, oli omakandi vallavanemale traati tõmmata käkitegu.

Kuigi tunnen ka suure valla vanemat, on mastaap nüüd teine ja käsi nii lihtsalt telefonitoru haarama ei tõuse.

Oma viga, et uus vallamaja Järva-Jaanis jääb ikka veel väljapoole tajuvälja. Äkki suurendab vallamaja kaugenemine taotluslikult kohaliku inimese iseseisvust, et mitte öelda omaette olemist?

Mulle tundub, et eri paikkondade uueks vallaks kasvamist aeglustab tõik, et uue omavalitsuse tähtsamad võimukandjad on minu kodukandi külapildist kadunud.

Nende käiguteed ei läbi suure valla nurgatagust serva ning tööd-tegemised tunduvad tähtsamad kui varem väikses vallas. Mis seal imestada, kui suure valla ühest otsast teise on 80 kilomeetrit. Ega ma arva, et uute kodanikega tuttavaks saada on lihtne.

Loodan, et valla mõne asjamehe eksimine kaugemas külas hoovile ei ehmata meie kandi inimesi sedavõrd kui Paide küljealuses Valgma külas, et politseile kaevata. Minupärast tulgu julgelt külla kogukonna käekäigu kohta pärima, muidugi siis, kui pererahvas on kodus.

Enne haldusreformi oli iga Kareda vallavolikogu istung draamarohke koduõuel hargnev etendus. Esnast oli esinduskogus suisa kaks inimest ning kohalik võim oli oma võlus ja valus käega katsuda ning aiaväraval naabriga arutada.

Praegu on  Järva vallavolikogus vanast vallast vaid üks inimene  ja ega ta jõua suurema esindatusega asumitega võidu joosta.

Nii mõnigi kohalik on toonast kohalikku poliitikat praegusega võrreldes tõdenud, et igav on. Öötla memmed ütlesid eelmisel nädalal riigihaldusminister Jaak Aabilt nööbist kinni hoides, et hakkavad otsast ajama piirikülade saagat Paidega liitumiseks. Eks siis läheb jälle põnevaks.

Mäluvärskenduseks meenutan, et mullu tekitas kirgi haldusreformi piiride tõmbamine ja Paide lähikülade elanike enamiku soov linna tiiva alla pageda.

Plehku ei lastud toona kedagi. Või siiski. Öötla küla ühe piiritalu postkasti hakkas Järva Valla Lehe asemel käima Paide Linnaleht.

Vallalehest rääkides on see kõige selgem kanal, mis kogu uue valla rahva peaks siduma ühte inforuumi. Igast lehenumbrist otsin esmalt tuttavaid oma nurga uudiseid ja inimesi, aga neid napib.

 Ehk annab minu maanurgast üle valla aimu jüriöö märgutulede saatmine Rakvere poole või Naabriplika kevadlaat.

Nii naljakas, kui see pole, siis kõige rohkem Esna uudiseid tuleb iga esmaspäeva õhtul hoopis «Naabriplika» seriaalist. Nüüd, kus naabrimees metsa võttis, paistab Eesti kuulsaima bussipeatuse napsivendade askelduste taustal mu kodumajagi telekast kätte.

Vaatasime just koos väikse pojaga koos järjekordset osa. Pesamuna nentis, et Esnas on kõik lollid peale Alina. Nojah. Tõepähe seriaali elu võtta muidugi ei saa, aga lõbusat aseainet reaalsele elule pakub küll.

Näen kõrvalt, kuidas Paide linn möllab huvigruppe kokku kutsuda, et seada arengusihte ja ideid ammutada. Vaatan seda kadedal meelel. Järva vallast pole mu postkasti jõudnud ühtegi kutset samasugustele ideekorjetele.

Vahetu omavahelise suhtlusega saamegi üüratu valla teiste kantide inimestega isiklikult tuttavamaks. Aktiivne läbikäimine ja organiseeritud kaasamine liidab inimesi ja seob paiku.

Niikaua kui seda ei juhtu, ei tunne ma Tartu poolt või mööda Piibet põhjast Järvamaale sõites, et olen jõudnud koduvalda.

https://jarvateataja.postimees.ee/4474903/haldusreform-viis-vallamaja-tajuvaljast

Hiiumaa laevatee kui tsaarilaevastiku Trooja hobune

Keset ülestõusmispühi põrgatas mitu minu head hiidlastest sõpra sotsiaalmeediasse emotsionaalseid sajatusi taaskord katkenud praamiühenduse kohta ning kutsus andma allkirja majandus- ja taristuministri umbusaldavale petitsioonile.

Minuga jagatud umbusaldav pöördumine algas sõnadega: «Toeta, kui vöid!» Hiidlased peavad madalveega praamide kuivalejäämise eest vastutavaks just minister Simsoni, viimane jälle viitab eelkäija Kristen Michalile. Hiidlaste mure on tõsine ja olulisem süüdlase otsimisest on praamiliikluses ladusa rütmi taastamine.

Heltermaa sadam. Foto: Hiiumaa Mudeliklubi

Kui talvel on ilus ilm, alaneb Läänemere veetase alla kriitilise piiri ning saare ja mandri vahel eluteed lahti hoidvad praamid hakkavad kõhuga Väinamere põhja kraapima ega pääse meretagusele maale ega tagasi.

Ülemöödunud nädalal juhtus see jälle ja praamiliiklus kiratseb siiani. Ühenduse ajutised katkemised ruineerivad Hiiumaa ettevõtteid ja inimesi. Olla ärisid, kes tõmbavad ennast seetõttu koomale, ning inimesi, kes annavad alla ja kolivad saarelt mandrile. Kohalikud näevad, kuidas praamijama saare konkurentsivõimet ja rahvastikku õõnestab ja närib.

No kujutage ise ette siin südamaal, kui peaksime jääma näiteks nädalateks lumevangi ega pääse tööle, kooli, asju ajama või koju. Teeb tuska küll, eriti kui ei tea, millal sama probleem kordub. Hädas inimesel on ükskõik, kas süüdi on rohkem ilmataat või valitsus, rusikat näitab ikka.

Läänemeres on mitu suurt saart, kuhu tänapäeval ei vii silda ja kuhu sõidetakse mandrilt enamasti meritsi, nagu näiteks Bornholm Taanis, Gotland Rootsis, Ahvenamaa Soomes ning Saaremaa ja Hiiumaa Eestis.

Hiiumaa häda on selles, et vett mandri ja saare vahel on kohati mõni meeter, pigem järve sügavusega ning maakoore aeglase kerkimise mõjul väheneb veekiht millimeeter haaval veelgi.

Praamidest saavad Heltermaa ja Rohuküla vahel sõita üksnes mööda inimtekkelist laevateed. Paraku on Rukkirahu kanali süvendus nagu võitlus lohega: raiu maha mitu pead tahes, ikka kasvab uus asemele.

«Merre kraavi kaevamine on lootusetu tegevus,» ütles aprilli alul ETV saates «Ringvaade» ka akadeemik ja merendusteadlane Tarmo Soomere. Hoovused ja laevade sõukruvide võnked ajab kraavi peagi täis.

Viimase viie aastaga olevat merevee tase kukkunud alla laevatatava piiri 37 korral. Ehk süvenda Hiiumaa laevateed Rukkirahu alt palju tahad, garantiid pole, et veetase ikka alla kriitilise piiri ei vaju.

Mandri ja Hiiumaa vahelise laevatatava meretee ajalugu ulatub sajandi taha esimese ilmasõja aegadesse, kui tsaar Nikolai II käsul rajati Rohukülla sadam keskmise suurusega sõjalaevadele, meenutas ajakiri Eesti Loodus 2010. a veebruaris.

Hiiumaa laevatee on nagu sajanditaguse impeeriumi sõjalaevastiku maha jäetud Trooja hobune, mille lõksus nii hiidlased kui ka valitsus siplevad pea igal aastal.

Hilisemad Venemaal loodusele esitatud muidki proovikive, näiteks jõgede tagurpidi voolama panek ja muud ettevõtmised on maksnud kolossaalseid summasid ja olnud enamasti edutud.

Loomulikult elan ma hiidlastele südamest kaasa, kuid pole lõpuni päri mu sõprade arusaamaga, et praeguse majandus- ja taristuministri Simsoni kangutamine pikemas plaanis loodusseadusi muudab ja mere veega täidab. Viimane, kes midagi nii ulatuslikku suutis, oli Jeesus Kristus.

Üks mu vaheda keelega kolleeg prahvatas hiidlaste petitsiooni peale sotsiaalmeedias, et ministri töö pole merre kraavi kaevata või muu mikromänedžmenti puutuv teema, vaid strateegiat ja poliitikat välja töötada ning selle elluviimise eest vastutada.

Iga päev Järvamaalt pealinna vahet lehviva töömesilasena oleksin üsna kuri, kui Tallinna–Tartu maantee talvel lahti hoidmine sõltuks parasjagu valitsevast koalitsioonist, kohalike inimeste petitsioonidest või ametit pidava ministri päevapoliitilisest valikust.

Kui riik on otsustanud, et hiidlased peavad praamiga mandrile saama, siis sõltumata koalitsioonist peab olema antud ametkondadele ülesanne ja tagatud rahastus selle täitmiseks.

20. aprillil sõidab minister Simson hiidlastega rahupiipu tegema ja paberid on ametkondade vahel läinud liikuma, et Rukki kanali süvendus saaks alata ehk varem.

Ent kui loodusega võitlemine võtab pikas perspektiivis riigi rahakoti võhmale, tuleb saarele pääsuks välja mõelda muu, senisest toimivam ja püsivam lahendus.

Andku mulle hiidlased andeks, aga iga-aastane laevatee süvendamine meenutab sõelaga vee kandmist. Tunnistavad petitsiooni autorid ka ise, et jama Hiiumaa praamiühendusega on kestnud aastakümneid.

Nii kahju kui ka pole, jääb Hiiumaa praamiliikluse praegusel viisil jätkumisel alles suur looduslike mõjurite risk ja seda sõltumata ametis olevast valitsuse tegevusest või tegevusetusest.

Akadeemik Soomere vihjas juba mainitud telesaates üsna delikaatselt, et äkki on Hiiumaa praamid antud looduslikesse oludesse lootusetult suured.

No eks olnud mõne aasta eest nende liinile toomine ühe teise tõsise poliitilise vägikaikaveo vili. Kes söandab praegu teha südame kõvaks ja proovib alused välja vahetada loomulikke mereolusid arvestavate vastu, mis ei jääks pidevalt kuivale?

Valitsejad on hiidlastele lubanud tihedamat lennuliiklust ja suuremaid lennukeid. Viimastel nädalatel suurenenud lennureisijate arv näitab, et see meede on alternatiiviks ja abiks.

Grupp ärimehi on tõsiselt võtnuid ette idee ehitada sild Muhumaale ja Saaremaale ning sealt edasi Hiiumaale. See võib võtta küll mitukümmend aastat, aga tajutav samm suunas, mida teistel Läänemere rannikul olevatel saartel on püsiühenduse loomisel juba tehtud.

Olen käinud Rootsi rannikuvetes oleval Ölandi saarel ning kuulnud sealsetelt inimestelt ja näinud oma silmaga, millise arenguhüppe veel mõnikümmend aastat tagasi toona üsna nurgatagusel saarele kuue kilomeetri pikkuse silla ehitus vallandas.

Ent sild võttis Ölandilt Euroopa Liidu silmis saare staatuse ja jätnud ilma saartele mõeldud toetustest. Nii et kaalumise koht.

12 meremiili ületav otsesild Hiiumaale kõlab utoopiliselt, aga olgu mainitud, et maailma pikim meresild on 55 kilomeetrit pikk ja see ulatub Hongkongist Macausse. Iseasi, kas Maarjamaal leidub rahakotti, mis sellise fantaasia tasuvaks hindab. Ent kui unistada, siis juba suurelt.

Ajukurdude liigutamisest pole pääsu mingil juhul. Praegusest punniseisust lahti rebimiseks peaksid riikliku transpordipoliitika ja tegevuste ideoloogid julgema lahti lasta senisest looduse tujudest kammitsetud mudelist ja otsima ajukäärudest XXI sajandisse mõni rohkem sobituv püsivam lahendus.

Hoian hiidlastele pöialt ja loodan siiralt, et nad saavad oma probleemile perspektiivika lahenduse niisamuti nagu meie Järvamaal näeme mõne aasta pärast pealinna viivat kiirteed.

https://jarvateataja.postimees.ee/4464989/hiiumaa-laevatee-kui-tsaarilaevastiku-trooja-hobune

Ehk mahub Järvamaale veel mõni suurtööstus?

«Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!» tormas Tartu raad kui üks mees linnapea sõjahüüu saatel raekoja trepist alla, hõõguvad ahjuroobid kurjakuulutavalt käes, Emajõe Ateena ümber maia näoga luusivaid puiduvabrikantidest kalkunitolkameid klohmina.


Märtsi alguses kaevus Tartu volikogu harvanähtava üksmeelega Emajõele, Taaralinnast ülesvoolu kavandatava ettevõtte Est-For tselluloositehase vastu ega ole positsioonidelt tolligi taganenud.


Kas vabrik on ka tegelikult nii jube, nagu kriitikud kuulutavad, ei tea muidugi keegi, sest uuringuid, kuidas kavandatav hiigeltehas keskkonda mõjutab, veel tehtud ei ole. Tehase poolt rääkivad argumendid kõlavad kurtidele kõrvadele.

Eestlased tõrguvad oma agraar-looduslähedasse maailmapilti laskmast suurtööstusi ning muid mastaapseid äriedendusi ning seetõttu meenutab tselluloositehase teema tsivilisatsioonide kokkupõrget.

Maailma õnnelikemas riigis Soomes on selliseid tselluloositehaseid kümmekond. Õnnelikkuse edetabeli 64. kohal olevas riigis elavaid tartlasi uuringud ei huvita, neil on niigi selge: «Mis nad tulevad siis meie õue peale kaklema ja haisema!»


Eestlaste seas kogub tuure eneseavastus metsarahvana. Kahjuks ei ela see rahvas metsa keskel ega elatu metsast. Uus metsarahvas vaatab metsa autoaknast ja õhkab puudele kaasa elada kivilinna müüride vahelt, muutudes aina ortodoksemaks nende suhtes, kes näevad metsa majanduslikust vaatenurgast.


Nende meelest on harvesteriga metsas müttamine korralik roim. Roimareid ei kannata ka heade mõtete linn. «Mis kinni ei jää, saab kinni löödud,» laseb Tartu vaimueliidilt aina uusi kogupauke puidu väärindajate suunas.


Kui poliitikute puhul on emotsionaalne ülereageerimine tavaline, siis nüüd on nende tuules kõrgeks ja hääle kiledaks ajanud ka teadlased, kellelt ootaks pigem kainelt tasakaalustatud ja kaalutletud seisukohti, mis tuginevad faktitäpsele teadustööle.


Arutelu koht pole isegi see, miks reostab Tartu linn Emajõge oluliselt rohkem kui kavandatav tselluloositehas. Parafraseerides antiikklassikuid: «Mis on lubatud Tartule, pole lubatud tselluloositehasele.»


See näitab, et Tartus on läbi viidud üldmobilisatsioon ning oma ametirüü on heitnud seljast ja Stalingradi kaitsele tulnud kõik, kes linnas jaksavad teravalt sõna öelda või suudavad loosungit kanda. Ilma võitluseta ei anta ära jalatäitki maad.


Metsandusettevõtjad on öelnud, et elaksime rikkamalt, kui ei ekspordiks kolmandikku riigist raiutud puidust ümarpalgi ehk odava toorainena. Metsamaterjali kohapealne väärindamine annaks ümbruskaudsetele tööd ja leiba ning ettevõtjatele rikkust, mida majanduse elavdamisse ringiga tagasi suunata.


Ega ka tartlased selles kahtle, et puitu on vaja kallima hinna saamiseks töödelda kohapeal, kuid tehtagu seda mujal – linnatanuma taga tossavad korstnad pärsivad vaba vaimu ja mürgitavad akadeemilist õhku ning peletavad tudengeid, keda ülikoolid vajavad kui õhku.


Eesti häda on selles, et väikses riigis napib kohti, kuhu tehas energia- ja veevarustuse ning transpordivõrgustiku ja tooraine läheduse tõttu sobiks.


Metsatöösturite parimaks asukohaks hinnatud Tartus peetakse tselluloosivabrikut idülli lõhkuvaks sissetungijaks. Ehk on koer maetud siia, et tehase kavandajad pole proovinud linnale omaks saada ega pakkunud piisavat meelehead? Slaavi kroonikud on muiste kirjutanud, kuidas Läänemere äärest tulnud kaupmehed käisid bojaaridele austust avaldamas, et saada luba Novgorodi turul kaubelda.


Hilja on arutada, kas ärimehed pidanuks õiget ust otsides vaatama tagasi Dorpati aegadesse, kui soodsa ärikeskkonna saamiseks laotati bojaaride jalge ette sooblinahku, kopranõret, hõbedat ja kulda.


Tänapäeval oleks aidanud linnaväravaid avada ehk mõni avalikuks kasutuseks linnale kingitud spordihall, uus park või mängulinnak.


Huvitaval kombel on Tartust sada kilomeetrit põhja pool olukord ühe teise tehasega, mis pakub ka kohalikele töökohti, kuid tarbib vett ja koormab keskkonda, risti vastupidine. Eksib see, kes arvab, et rihin äsja Imaveres nurgakivi saanud uut söödatehast.


Eks ole sama mis metsamehed kurtnud ka põllumehed, et Eestist veetakse päevas odavalt välja pool tuhat tonni toorpiima, mis on samuti hinnanguliselt kolmandik riigi piimatoodangust, selmet riigi jõukuse huvides teha piimast kallimaid tooteid, mida suurema raha eest kannataks müüa välismaale.


Piimaga saab asi klaariks, kui riigi ja eraettevõtjate koosrahastusel kerkib Paidesse uus ühistuline meierei. Südamelinnas ei roninud piimakombinaadi vastu barrikaadidele keegi.


Vastupidi. Linnavalitsus nägi mullu hullu vaeva, et tööstus omale saada ja teisi meepoti ümber tiirlevaid kosilasi eemale peletada. Tartu võitlust vaadates on suisa kurioosne, et Järvamaa rahvas hääletas piimakombinaadi tuleku maakonna aasta teoks isegi enne, kui kopp üldse maasse löödi.


Erinevus ongi selles, et Järvamaal on piimakombinaat oma. Põlises põllumajandusmaakonnas on sügavad traditsioonid, meil on isegi Eesti piimandusmuuseum! Siinse piimatöötluse hiilgeaegu meenutatakse nostalgiapisaraga ja nüüd on võimalik endisaegne kuulsus Paides taastada.


Põllumajandus on endiselt Järvamaa majanduse trumpvaldkond ja E-Piim on oma, kohalik ettevõte: aitas Jaak Mae omal ajal Albu suusaradadelt olümpiasangariks ja toetab Paide spordihalli.


Tartu puidutööstust omaks ei võta. Kui ka iga linnavolinik piinapingil nelja ilmakaare poole tükkideks tõmmata, karjub iga tükk edasi, et Tartusse puidumassi keedukoda ei tule.


Tüürin oma jutuga sinnakanti, et Eesti metsatöötluse ajalugu teha soovivad ettevõtjad on siinkandis omad. Nad on nullist üles ehitanud Imavere saetööstuse, taastanud elamiseks omale keset Järvamaad lapsepõlvekoduks olnud mõisa.


Võidujooks on juba alanud. Valga pakkus juba ennast tselluloositehasele alternatiiviks. Neil on raudtee ja metsad siin- ja sealpool piiri, aga pole piisavalt vett.


Pandivere kõrgustik pressib Järvamaal vett välja rohkelt. Türil on raudtee ja mitu üheks saavat veerikast jõge ning ajalooline kogemus nii metsakombinaadi kui ka paberivabrikuga. Hakkab koitma?


Ehk oleks aeg kosja minna? Ent rõhutan, et kui kosjaviinad peaks ka vastu võetama, siis ilma keskkonda võimalikult vähe koormava tehnoloogiata ei saaks tselluloositehas tulla ka Järvamaale, muidu lasevad pärnakad Rae silla õhku ja neavad meid maapõhja.




https://jarvateataja.postimees.ee/4446389/ehk-mahub-jarvamaale-veel-moni-suurtoostus

Kas ülikooli naasevad kuldmune munevad kanad?

Minu esimene klassijuhataja Peetri koolis, õpetaja Reedla, tavatses kooliuusikutele sügavamõttelisel ilmel öelda, et rumal on olla rumal. Mulle ei meenu klassikaaslastest kedagi, kes tahtnuks olla rumal.


Läinud nädalal laiutasid Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektorid üheskoos käsi, et targaks saamine on kallis ja ülikoolidel tasuta hariduse andmiseks enam raha ei jätku.


Koolipapad andsid mõista, et tudengid peaksid hakkama ülikoolitarkuse eest omast taskust juurde maksma. Selline avaldus pani ilmselt tuhandeid üliõpilasi, tulevasi õppureid ja nende vanemaid võpatama ning kulm kipras pere eelarvet ümber rehkendama, aga ka valitsuse liikmeid kukalt kratsima.


Rumal olukord. Alles viis aastat tagasi viidi Eestis läbi kõrgharidusreform, mis kohustas avalik-õiguslikke ülikoole andma kodumaistele tudengitele tasuta kõrgharidust. Vastutasuks tasulistest õppekohtadest loobumisele said ülikoolid tollel hetkel korraliku rahasüsti.


Mäletan aegu, kus ülikooli uksi sai avada rahakotiga. 1990. aastate keskel läksin õppima avatud ülikooli. Oma raha eest. Kiirelt elus edenenud inimeste jaoks andis hinnalipikuga tsükliõpe võimaluse töö ja pere kõrvalt koolis käia.

Internetieelsel ajastul ühest Eesti otsast teise töö, pere ja kooli vahet lehvimine oli paras katsumus, aga ülikool oli kasinama õppeedukusegi puhul kannatlik kuni õppemaks tasutud. Nagu üks õppejõud naljatas: «Egas kuldmune munevaid kanu tapeta.»


Ühel hetkel jäi rahakott omal kulul õppimiseks õhukeseks ja sinnapaika toona mul kool jäi. «Rumal on olla rumal,» kõlasid esimese õpetaja sõnad kuklas, aga oma varjust üle hüpata jaksu polnud.


Koos tasuta kõrgharidusega avas 2013. aasta reform ülikooli ukse uuesti ka minusugustele, kellel keskhariduse omandamisest või kõrgkooli õpingute katkemisest möödas kümnend või mitu, rääkimata arvukatest noortest, kes varem riigieelarvelistele kohtadele ei mahtunud.


Minu jaoks oli 2014. aastal ülikooli minekul kaalukeeleks asjaolu, et tekkisid erialad, kuhu astumiseks polnud vaja enam koos noortega riigieksameid õiendada, vaid sisseastumisküpsust hinnati olemasolevate teadmiste ja võimete pinnalt. Ma ei saa hästi aru ühe rektori möödunudnädalasest väitest, et hariduse eest maksmine distsiplineerib üliõpilast ning tasuta õpe teeb laisaks.


Olen täiega kasutanud mulle vanuigi avanenud võimalust riigieelarvelisel kohal õppida: kahe aastaga tegin läbi bakalaureuseõppe ja teise kahega olen jõudnud magistriõppes lõpusirgele.


Ülikooli esimesel aastal põikasin aastaks paralleelselt veel kutseõppesse ja selleks jaanipäevaks saab ühele poole ka aasta intensiivset reservohvitseri õpet. Nelja aastaga neli diplomit teha ei ole just eriline laiskuse märk. Pigem tekkis tasulisel kohal õppides meelepete, et mina maksan ja tellin muusika.


Mööngem siiski, et üks ja isiklik näide ei ole piisav üldistamiseks. Küllap on neid, kes naudivad tasuta õppimist täiel rinnal, neid kes kasutavad priilt ühelt erialalt teisele hüppamist endas selgusele jõudmiseks, kui neid, kes tiksuvad ülikoolis lapsepõlve pikendada. Küllap leidub neidki, kes on valmis uskuma, et kulutatud isiklik raha annab haridusele tõelise väärtuse.


On teistega, kuidas on. Mulle meeldis pärast 15aastast pausi uuesti ülikoolipinki istuda ja akadeemilises keskkonnas riigieelarvelisel kohal nagu tudeng muiste uuema aja tarkusi ammutada. Elukestvas õppes tuleb nahk kogu aeg toores hoida.


Arvamusliidrid korrutavad mantrat, et inimene peab elu jooksul korduvalt koolipinki naasma, et tehnoloogiliselt tormiliste sammudega areneval tööturul konkurentsis püsida.


Õpikulude surumine õppija enda kraesse ei kõla elukestva õppe soodustamise kontekstis motiveerivalt, seda enam, et ka riigi poliitika rõhub rahva haritusele. Seega jätab rektorite idee üsna toore ja provokatiivse mulje, mille tagamõte pigem on anda valitsusele tugevam signaal rahakraanide avamiseks kõrghariduse alarahastuse leevenduseks.


Eks ole tõesti paradoks, et samal ajal, kui poliitikud ja majandusinimesed kinnitavad, et kunagi varem pole elu Eestis olnud parem kui praegu, on ülikoolidel põsed rahapuudusest lohus ja silmad auku vajunud?


Arutelu kõrghariduse tuleviku üle on tervitatav, et ümber hinnata hariduse andmise võimalusi, muutuda efektiivsemaks ja paindlikumaks ning hinnata kõrgemalt ka õppejõudude panust. Oma ettepanekutega on tulnud välja üliõpilasesindused, tööandjad, teadlased.


Haridus- ja teadusminister Mailis Reps rahustas Õpetajate Lehes üldsust, et riigi eelarve­­s­trateegia prioriteetideks aastatel 2019-2022 on ülikoolide lisarahastamine. Ent erarahastust ei välista temagi. Eks näis.


Usun, et oma kodanike haritust kõrgelt tähtsustava ja edukust hindava riigi jaoks on aasta enne riigikogu valimisi raskesti seeditav kõrghariduse kättesaadavuse piiramine varalise võimekuse järgi, kuni puudub mehhanism, kuidas ka tasuline haridus jääks kättesaadavaks kõigile võimekaile õppida soovijaile.


https://jarvateataja.postimees.ee/4431893/kas-ulikooli-naasevad-kuldmune-munevad-kanad

Paar päeva on veel sättimisaega

Iga riigitelevisiooni vaataja teab, et viimane aeg on hakata end sättima. Päevast päeva ketrav reklaamrull näitab manuaalina, kuis ideaalne Eesti pere valmistub eeloleval laupäeval tähistama Eesti Vabariigi 100. aastapäeva.


Viimastel nädalatel sisendab sinine teleekraan aina kasvava järjekindlusega meisse, et 24. veebruar võiks olla midagi veelgi hardamat, kui on jõululaupäevane põlvkondi ühendav perekondlik koosistumine.


Pean tunnistama, et teleklipi talvises idüllilises ideaalmaailmas maale kenasse taluhäärberisse pidulikule õhtusöögile seenioridele külla ristlev punapäine pere toob pisara silma küll.

Kenad muhedad inimesed, ilusad rõivad, korralik auto ja tulede säras vuntsitud taluhäärber kui talviselt postkaardilt panevad unistavalt ohkama. Seega on klipimeistrid teinud head tööd ja pigistanud välja võimsa emotsiooni.


On isegi veider, et alles riigi saja aasta juubeliks hakkame looma rahvalikumat kuvandit või peenes pildikeeles maalitud ettekujutust, kuidas riigi alamal oleks paslik seda päeva veeta.


Pigem tundis suurem hulk kodanikke seni lihtsalt rõõmu vabast päevast. Kes magas ennast korralikult välja ja vaatas telerist hommikukohvi kõrvale kaitseväe marssivaid kolonne, lasi muude toimetuste taustaks pildikastil kanda üle oikumeenilist jumalateenistust ning tõmbas õhtul end diivanile kerra imetlema eliidi pingviinide paraadi ja uhkeid kleite.


Loomulikult jagub ka neid, kes 24. veebruaril on koos päiksetõusuga jalul, kui Toompeal ja üle Eesti keskväljakutel heisatakse riigilippe, päeva edenedes asetatakse ausammastele pärgi ning paljastatakse päid jumalateenistustel mäletamaks ja mälestamaks neid rahvuskaaslasi, kellele võlgneme oma riigi sünni.


Kui riigitegelaste osalusel peetavad tähtsamad tseremooniad kõrvale jätta, pole kohalikud tähistamised paraku nii rahvarohked olnud. Tähtpäeva kajastatavates galeriides kipuvad korduma kaitseliitlased, kodutütred ja noorkotkad, poliitikud, korporandid ning näpuotsaga vabadusvõitlejaid ja muud rahvast.


Vahepealse 50 aastaga inimestesse harjutatud komme paksude kardinate taga sinimustvalge korraks lauale tõsta ja pits valget teha hoiab inimesi ikka veel kodudes. «Eks ilm ole külm ka,» võiks ühmata varavalges värske õhu kätte tulemata jätmist välja vabandades.


Tunnen, et riigi juubeli tähistamine on võtnud üldrahvalikuma suuna alles Eesti 100. aastapäeva pika ja mahuka programmiga. Ühtäkki on inimesi Virust Setumaani haaranud suur kihk midagi riigile kinkida või ise oma käte ja peaga kaasa lüüa.


Pisut meenutab see läinud sajandi 30ndatest tuttavat kodukaunistuse tuhinat, kus riigi õhutusel haaras inimesi patriootlik loomepuhang.


Internetis Eesti 100 koduleheküljel on lugematu hulk näiteid, mida inimesed lähedalt ja kaugelt on meie riigi aastapäevaks teinud.


Kes pole veel vaadanud, siis uskuge, fantaasial ei paista piire olevat: kes kudus üüratut riigilippu, kes timmis kanu munema 100 värvi mune, kes istutas 100 puud või mõtles välja 100 muud asja, mida riigile pühendada. Ehk polegi aina minakeskseks muutuvas maailmas rahvusliku ühtekuuluvustunde levitamise ja kinnistamisega hiljaks jäädud. Parem hilja kui veelgi hiljem.


Eks Landeswehri alistamist hakkasime võidupühana tähistama alles 1934. aastal ehk 15 aastat hiljem. Ka taasiseseisvumise päev, 20. august sai Savisaare püha staatusest lahti ja omandas riigiülese mõõtme alles 20 aastat hiljem, kui kampa lõi kogu poliitiline koorekiht.


Muretsema paneb pigem, et ega me üle pinguta. Juubeli tähistamine on venitatud üle mitme aasta ja võib muutuda väsitavaks püsiseisundiks, millega kõik on harjunud kui osaga argipäevast.


Peab olema tõsise maratonimehe võhma, et esimese juubeliaasta ja Euroopa Liidu Eesti eesistumise järel hoida rõõmus ilme näol veel kuni Tartu rahu 100. aastapäevani 2020. aasta veebruaris.


Lemmikloomaomanikud teavad, et paarinädalane koera pulm või armuvalus kasside kontsert paneb nii pererahva kui ka naabrite närvid üsna tugevalt proovile. Eks katsuge veel kaks aastat vastu pidada pidevas peomeeleolus nii, et see tervisele või ajudele ei hakka!


Teadlased vaidlevad endiselt selle üle, mitu tuhat aastat on siin räägitud eesti keelt, kuid põhjust seda maanurka praegu enda omaks pidada on meil kindlasti rohkem kui kellelgi teisel.


Maailma mõistes tillukese rahvakillu oma riigi sünd 100 aasta eest on geopoliitiline ime nagu seegi, et 1991. aastal teises ilmasõjas kaotatud vabaduse tagasi saime.


Praegustes igapäevatoimetustes kipume pidama vabadust liiga iseenesestmõistetavaks ja loomulikuks. Samavõrd oleme mõne pehme talvega hakanud nimetama nappe külmakraade pakaseks, kuigi tõenäosus arktiliselt külmade talvede naasmiseks pole kuhugi kadunud.


Eesti ime püsib meie endi inimeste toel. Kutsun lugejaid üles 24. veebruaril heitma kõrvale naaklused naabriga, kirju tulumaksusüsteemi ja aktsiiside siunamise, Rail Balticu ja tselluloositehase vaenamise ja üleüldse kõik, mis tuju rikub.


Ärgem unustagem, et Eesti on midagi enamat, kui üks või teine valitsuskoalitsioon, moevool või kampaania.


Tunneme rõõmu, et maailmas on olemas üks riik, kus eestlased saavad kõnelda, mõelda ja kirjutada eesti keeles ning tunda end selles maanurgas koduselt ja peremehena.


Olemaks ime jätkumise tunnistajaks ja edasikandjaks, tulgem kõik 24. veebruaril kodudest välja, võtkem lapsed kaasa ja osalegem mõnel päevakajalisel sündmusel, lehvitagem lippe ja näidakem oma uhkust oma riigi üle. Mõni päev on aega veel end sättida!


https://jarvateataja.postimees.ee/4414685/paar-paeva-on-veel-sattimisaega