Päikseline külmapüha 15 000 sammuga

Kasutaja samme ja maha astutud kilomeetreid lugev nutitelefon minu taskus oli üleeilsel külmapühal veendunud, et rühkisin pärastlõunal ronida 41 korrust ülespoole ehk sama hea kui mõne pilvelõhkuja tippu.

Eestis peaks pilvelõhkuja tiitli saamiseks hoone olema kõrgem kui 124 meetrit ja 35 korrusega ehk tsipake üle pealinna Oleviste kiriku torni.

Tallinna ligi 80st vähemalt 45meetrisest kõrghoonest ükski pole pilvelõhkuja. Tartu kõrgeimal hoonel, niinimetatud tigutornilgi on vaid 23 korrust.

Minu lapsepõlves piisas maal koolijütsil külmapühale jäämiseks köögi akna taga termomeetril 25 miinuskraadi nägemisest. Keskkooliastmes ei vabastanud koolipingist ka kõige käredam külm.

1986. aasta alul paukus siinkandis päevi 30 miinuskraadist kangem pakane. Koolimajas kukkus toasoe alla 20 kraadi.

Istusime klassivendadega abituuriumile kohase väärikusega tundides, lipsud ees ja pintsakud seljas, kuid jalas nõukogude rõivatööstuse leiutatud vatipüksid ja vildid ning käes ema kootud villased käpikud.

Tänapäevane rehnung arvestab tuulekülma ning liidab termomeetrinäidule tajutava temperatuuri koefitsiendi. Nii on moodsal ajal võimalik koolilastel külmapühi pidada ammustest aegadest hõlpsamini.

Taskupõhjas truult püsinud nutitelefon ei läinud siiski 20kraadisest pakasest lolliks, kui läkitas mind oma vaimusilmas Eestis veel ehitamata pilvelõhkuja tippu.

Ei saa nutividinas omaette podisevale äpile ette heita, et too luges tuima järjekindlusega kokku kõik üleeilse pärastlõuna küngastest ja kraavipervedest üles ronimised ning Esna jõe vanasse ja uude sängi kobraste rajatud tammidest ja risti-rästi langetatud puudest üle turnimised ning konventeeris teekonnal läbitud kõrguste vahed alistatud korrusteks.

Ainus elushing, keda külmapühal värskes õhus kohtasin.

Nimelt pakkisin teisipäeval end matkariietesse, viskasin fotokaamera seljakotti ja otsustasin meedias selle talve esimeseks külmapühaks ristitud päeva pärastlõuna sumbata kodukandi metsade, väljade ja jõgede vahel ning nautida loodust.

Viimastel nädalatel mahasadanud paks lumevaip kaotas maanteeäärsetelt põldudelt päiksetõusudel ja -loojangutel jõlkunud kitsekarjad ning mõtlesin, et äkki leian fotojahti pidades mõne metseluka igapäevastest inimkäiguradadest puutumatutes paikadest.

Esialgu märkasin vaid Kalamatsi meiereist mööda kahlates lüpsikordade vahel heinapallide ümber päevitavat kitsekarja. Kümne kilomeetri kõrgusel vedasid Kopli trammi sagedusega idast läände triipe Aasiast Ameerikasse liuglevad lainerid.

Kuigi jälgede järgi nägin ohtralt jänesehaake ja lumekaevikuid, uudishimulike rebaste vonklevat sammurida, jõejääl kopra ukerdamist, hangedesse uppunud üksikuid kitsi, okaspuude all trallinud oravaid ning maanteel hukkunud linnu lumesahaga peeneks hekseldatud sulepuru, ei tabanud ma oma silmaga Esnast Karedale ja sealt Öötlasse kahlates ühtegi metsalist. Isegi linnud ei lennanud.

Ainuke adrenaliini tekitanud moment tekkis veerand tundi pärast kella kahte. Jõeäärsest võserikust läbi murdes tabas kõrv sekunditega valjenevat müra ning üle pea tuhises madallennul kaks Eesti taevast kaitsvat Saksamaa õhujõudude hävituslennukit Eurofighter Typhoon. Vaevu sain eikuskilt ootamatult ilmunud teraslindudel fotokaga sabast kinni.

Muidu valitses kolme küla vahel 1960ndatel rabast heinamaaks kuivendatud väljadel täielik vaikus. Ei väiksematki tuuleiili. Aeg-ajalt pani külm siin-seal mõne puu plaksuma või aiateiba paukuma. Nagu muiste.

Kuskilt Kareda poolt kostis üksik traktoripõrin. Keegi lõi kirvega pooleks paar puupakku. Õhuvoolud kandsid ninna mõne pahvaku kodust ahjukütmise vingu segatuna plastmassi põletamise kärsahaisuga.

Imelik, et kuigi ilm hoidis paarikümne kraadi ringis miinust, püsisid laskevalmis fotoaparaati hoidvad käed ilma kinnasteta soojad nagu kuskil hõredama õhuga kõrgmäestikus päikesevanne võttes.

Küll kippus külm läbi talviste matkasaabaste ja mitme sooja sokipaari varvasteni imbuma.

Hiljem päikese loojudes pöördus olukord vastupidiseks: külm lõikas näppu, aga jalad olid tuhandetest sammudest mõnusalt soojad.

Esna vana vallamaja juures pöördusin tagasi tsivilisatsiooni rüppe ehk maanteele, sest kilomeetrite viisi põlvini või kraave ületades ja tuisuvaaludes kubemeni lumes sumpamine kulutas aega ja energiat ning sama teed tagasi minnes jäänuksin kindlapeale pimeda kätte.

Karget õhtutaevast valitses loojuva päikse võõbatud värvide mäng – punased ja oranžid toonid vaheldumisi türkiissinise ja jäise lillaga jäid fotodele eriti ilusana.

Paar autot peatus eemal minu matkakäitumist hindama ja ka möödasõitjad võtsid hoo maha. Seesistujad jõllitasid mind kui kuutõbist. Tõsi, ühtegi teist jalakäijat ma oma teel ka ei kohanud. Inimeste asukohad reetsid majade korstnatest välja imbuvad valgevatised suitsujoad.

Öötla ristteel käis üks karvapallist kuts korraks mind heleda klähvimisega hurjutamas, kuid pööras teeäärseid lumevalle märgistades koduteele.

Hiljem õhtul kuuma teetassi kõrvale uudiseid lugedes jäi silm pidama politsei üleskutsele märgata teeääres külmumisohus üksikult uitavaid inimesi.

Ju siis möödujad märkasid ja hindasidki, kas ehakuma poole kummargil seljakotiga keskealine mees meenutab bussipeatusse pingile kerra sättivat joodikut või mitte.

Ametkondade külmakäitumismanitsusi lugedes peaks vist oma matkaloo kokkuvõtteks lisama, et ärge kodus seda järele tehke.

Teisalt, kui teil on ilmale vastav riietus, taskus laetud telefon, paar jõudu andvat müslibatooni ja jook ning lihastes piisav jõuvaru, siis miks mitte?

Karge päikeseline päev piltpostkaardivaateid pakkuvas looduses on kordades rohkem väärt, kui kodus nelja seina vahel konutamine. Mulle andis retk paarsada vahvat kaadrit, hea tuju, kümme kilomeetrit ja 15 000 rammestavat sammu.

Matka galerii: https://www.facebook.com/urmas.glase/media_set?set=a.2263617900575720&type=3

 https://jarvateataja.postimees.ee/6506067/paikseline-kulmapuha-15-000-sammuga

Kadunuid otsides otsime iseennast

Tavaliselt mõtleme, et inimene pole taskust kohevasse lumehange pudenenud sent või nõel heinakuhjas, mida on võimatu üles leida.

Omastele on lähedase inimese jäljetu kadumine rusuv. Teadmatus närib hinge, kuigi toidab lootust isegi siis, kui kõik märgid räägivad õnneliku lahenduse vastu.

Segastel aegadel keset sõda ja küüditamisi kadusid jäljetult tuhanded. Vanaema ootas kuni surmani sõtta läinud meest, kes püssi alla minnes oli öelnud, et sandina ta koju perele koormaks ei tule.

Haavatud grenaderina ta 1944. aasta sügisel Haapsalust laevale ju viidi.

Memme ei kõigutanud ka sõjast naasnud kamraadi jutt, kes näinud oma küla meest viimati 1945. aasta märtsis Opelni piiramisrõngas. Vanaema raius omasoodu, et küllap taat jäi Saksamaale ega anna endast märku, sest ei taha punaste võimu alla jäänud perele varju heita.

Vanatädi mehe viisid hävituspataljonlased kaasa 1941. aasta suvel. Päevi hiljem ilmutas kadunud kaasa end naisele unes ja ütles, et tal on metsas oksahunniku alla peidetuna paha lamada.

Vanatädi läks järgmisel päeval unenäos saadud juhatust kontrollima ja sai mehe ristiinimese kombel maha matta ning endal tagasi hingerahu.

5. jaanuaril Roosna-Allikul kadunud 81aastast Luulet otsimas.

Mäletan lapsepõlvest oma Nipernaadi hingega onu, kes kadus kuudeks kariloomi rongiga Eestist Kesk-Aasiasse eskortima.

Kord läks onu temperamentsete kaaslastega tülli, need andsid talle korraliku kitlitäie peksa ja viskasid sõidu pealt loomavagunist ilma dokumentideta välja.

Onu jäi imekombel ellu. Arstid lappisid lugematu hulga luumurde kokku ja saatsid sõna, et sugulased saaksid mehe kaugelt maalt koju tuua.

Niipea kui onu sai jalad alla, kadus ta loomatapiga uuele ringile. Keegi ei teadnud temast pikka aega midagi, kuni ta ühel päeval jälle uksest sisse astus.

Ent mäletan ka oma teist onu, metsameest. Ühel päeval ei tulnud ta koju, kadus. Aeg-ajalt arvas mõni tuttav, et oleks nagu onu moodi meest kuskil näinud.

Iga selline vihje andis uut lootust, kuid ka ängi: miks ta ometi koju ei tule? Umbes pool aastat hiljem selgus, et ta oli võtnud endalt elu ja olnud kõik see aeg üsna lähedal.

Keset rahuaega ja enneolematut õitsengut kaob Eestis igal aastal keskeltläbi paar-kolmkümmend inimest ehk üle nädala keegi. Osa leitakse elusana, osa surnuna.

Ent pea igal aastal on näpuotsaga neid, kelle saatus jääb pikaks ajaks, kui mitte igaveseks teadmata.

Meie liikumistel hoiab silma peal teadmata hulk turva- või pardakaameraid, rääkimata arvukatest nutitelefonidest, mille salvestisi kerides saavad kaamerasse püütud kaadreid edasi-tagasi kruttida kõik, kel on ülesvõetud materjalile ligipääs.

Piltlikult öeldes oleme digimaailmas siblides kui hiired, kellel puudub seedetrakti lõpus sulgurlihas, mistõttu on igast meie sammust rida järel.

Kuidas saab juhtuda, et keegi ei märka inimese radariekraanilt kadumist ega tõtta kohe kõikide võimalike jõududega otsima?

Vahel plaanivad inimesed ise hoolikalt oma kadumist, jättes telefoni ja pangakaardi kapile või pambu riietega jõekaldale, ega soovigi, et neid leitaks. Oma kõige lähedasemate inimeste suhtes on see julm valik.

Teine põgeneb võlausaldajate või politseiuurimise eest teadmata suunas. Kolmas satub kurjategija ohvriks. Neljas läheb lähedastega raksu, raiub vihasena läbi kõik sidemed ja kaob sõna jätmata laia maailma seiklema.

Üle ääre keevate tunnetega pubekad jooksevad uksi paugutades kodust, sest neid ei mõisteta või on koolikiusamine võtnud olemise isu. Enamasti leiab politsei ula peal noored üles ning viib koju jahtuma ja maailmaga leppima, kuid mitte alati.

On elu hammasratastest räsitud inimesi, kes valivad kõrvalise koha, et oma käega ilmaliku maailmaga lõpparve teha. Neist hiljem enamasti avalikult ei räägita.

Tihti on kadunute seas uitama läinud hoolekandeasutuse asukad, kes ei mõista adekvaatselt hinnata oma võimeid ja varustuse vastavust ilmale ega taipa leida tagasiteed.

Teinekord kipuvad üksi elavad eakad eksima seenemetsa, koduteel kaotama suunataju või ütleb tervis ootamatult üles. Meist kõigiga võib juhtuda midagi ootamatut.

Kui kadumine jääb külmale ajale, peavad inimesed väljas abita vastu mõne tunni, soojal ajal janus ja söömata vahest mitu päeva. Inimese elusana leidmiseks on iga tund ja minut olulise tähtsusega.

Detsember tõi ridamisi uudiseid Järvamaal kadunud inimestest. Kõik, kes on leitud, on olnud surnud. Mõne kohta pole senini teateid.

Eelmisel nädalavahetusel käisin vabatahtlikuna otsimas jõulude eel Roosna-Allikul koduteel haihtunud vanamemme.

Üle-eestilise kodanikualgatuse korras ette võetud otsinguga leiti lumme mattunud eakas naine mõne tunniga kodumajast paarisaja meetri kauguselt võsast.

Aheliku ühe lülina memmele kuuluvat metsa läbi kammides mõtlesin omaette, miks meie ühiskond suhtub inimese kadumisse sama pikaldaselt, kui anekdoodikangelasena tuntud «gorjatšii estonskii paren».

Island on Eestist poole suurem maa, kus on kolm korda vähem elanikke. Sealsetel tuttavatel külas käies kinnitasid kohalikud, et kui neil läheb keegi lumistel laavaväljadel kaotsi, on terve kogukond kui üks mees hetkegi kõhklemata otsimas.

Pagar keerab ahju kinni ka siis, kui värske leivategu on käsil, ja läheb. Ehitaja heidab kellu nurka, mis sest, et värske betoonikoorem saabus, ja läheb. Kui inimene on leitud, siis on aega küll töid jätkata.

Teise näitena ühiskonna hoolivusest ja osavõtlikkusest meenus mulle umbes viie aasta tagune seik Inglismaalt Bristolist.

Sõitsin kevadisel pühapäevahommikul kella nelja paiku taksoga lennujaama, mis asus linnast mitu kilomeetrit eemal.

Varavalges põldude vahel kulgedes märkas taksojuht ühel teeotsal seismas autot.

Minu kui kliendi käest luba küsimata pidas juht masina kinni ja läks autos kössitavatelt naistelt uurima, kas kõik on korras. Naised olidki teelt eksinud ja said taksojuhilt kasulikku juhatust.

Alles seejärel jätkus minu sõit lennujaama. Taksojuhi selline prioriteetide seadmine oli liigutav ja mõtlemapanev.

Meil on politsei, kes korraldab kadunute otsinguid, omab ligipääsu infole ja õigust uurida.

Meil on vabatahtlike sihtasutuse Kadunud operatiivne otsingugrupp, kes on valmis ükskõik millisesse Eesti otsa appi tõttama.

Meediast on jäänud mulje, et kohati nende koostöö laabub, siis jälle ollakse üksteise aadressil kriitiline ja rahulolematu, mis näitab, et arenguruumi otsingute operatiivsemaks ja tõhusamaks muutmisel on küllaga.

Roosna-Allikul liitus otsinguüleskutsele ligi paarkümmend kohalikku, kes tundsid kadunut, teadsid tema harjumusi ja käiguteid ning olid tuttavad maastikuga.

Lisaks sõitis üle Eesti oma vabast ajast ja tahtest memme otsima rohkem kui 30 inimest.

Kadunud inimese elusana leidmisel on oluline ülikiire tegutsemine ja pädeva juhi käe all otsingul võimalikult suure hulga abiväe rakendamine.

Muidugi saab iga inimene kaotsimineku riski vähenduseks ennetavalt anda lähedastele teada oma käikudest ja välja minnes kontrollida, et telefon oleks laetud ja riietus ilmastikukindel.

Arvan, et kui omavalitsustel jätkub fantaasiat nuputada välja peibutusloteriisid uute kodanike värbamiseks, siis oleks neist viisakas olla juhtiv eestvedaja kogukondlike päästemehhanismide väljatöötamisel, et tagada kogukonnale toetuv rohujuure tasandi turvalisus.

Piirkonnapolitseiniku kõikvõimsusele ja heale õnnele loota on vähe. Omavalitsused, külaseltsid, politsei ja vabatahtlike otsijate esindajad peaksid kiiremas korras ühe laua taha saama ja välja mõtlema, kuidas leidmist ootavale inimesele kõige kiirem ja tõhusam koostöövorm üles ehitada.

Oma äsjase kogemuse pealt usun, et kui on head eestvedajad, tulevad inimesed meeleldi kaasa, sest üksteise aitamine suurendab turvatunnet. Alustuseks tasub kasvõi Islandi kogemusega lähemalt tutvust teha.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6495205/kadunuid-otsides-otsime-iseennast

Juba kilplased pidasid taastuvenergiast lugu

Pühapäeval Tallinnas Euroopa kauneimalt jõuluturult läbi jalutades ja külmast kangeid sõrmi hõõgveinitopsi ümber soojendades kujutasin ette, kuidas üldsus haarab validooli järele, kui poolehektarist raekoja platsi täidaksid ühel kenal päeval päikesepaneelide sirged hõbedaselt sillerdavad read.

Muide, detsembri alguses teatas Tallinna linnavalitsus, et linna omandis olevatele hoonetele rajatakse sada päikesejaama. Rohelise varjundiga taastuvenergia tootmisse investeerib raad kolm miljonit eurot.

Miks mitte hullata ideega lõpetada avaliku ruumi esteetilistel ja tseremoniaalsetel eesmärkidel raiskamine ning väljakud ja pargid päikesepaneele täis külvata?

Kaua me maailmaturu kõrgete naftahindade ja keskkonda rüüstava põlevkivienergeetika lõa otsas sipleme, kui päike on igal hommikul tasuta võtta? Sama soojaga sobiks hommikupäikese poole koogutavad tahvlikesed koidukiiri püüdma Paide keskväljakule, muusika- ja teatrimaja parklasse ning teiste linnade lagedatele raeplatsidele.

Kilplased. Eno Raua ümberjutustus Kreuzwaldi algendist. Illustreerinud Peeter Ulas. 1962.

Lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas juba 160 aasta eest ilmavalgust näinud raamatus «Kilplased» sellest, kuidas Järvamaa Peetri kihelkonna Upakallo küla mehed kottidega loojuvat päikest taga ajasid.

Õhtupimeduse leevenduseks kotiga valguse tuppa tassimisest kilplastel toona asja ei saanud, kuid oma taastuvenergeetikat väärtustavalt mõtteviisilt olid ohmudeks peetud kaimud kaasaegsetest kaugel ees.

Ah et te ei suuda hästi ette kujutada päikesepaneele tihedalt täis pikitud Tallinna esindusväljakut?

Minu kodukandis, otse 250aastase Öötla baroksest mõisahäärberist üle tee nokitsevad töömehed juba teist kuud päikesepargi kallal. Küla kontekstis võrdub ehitustanner raekoja platsiga.

Vabadussõja järel jagas värske riik sõjasangaritele tasuks eluga riskimise ja isikliku vapruse eest autasuks mõisasüdameid, kus arvati olevat kõige viljakamad ja hinnatumad maad.

Kolhooside ajal pressisid mõisatesse end kolhoosikontorid ja nende suurenedes osakonnakeskused. Oi kui paljude mõisate külje alla ehitati ühismajandite lautu ja töölistele korrusmaju, mis sobisid sajanditega arendatud komplekside miljöösse nagu siga ja kägu.

Nii või teisiti on mõis aastasadu olnud küla keskpaik ning kannatab kogukonna mõistes võrdlust iga linna raekoja platsiga. Mäletate, 15 aastat tagasi istutas suur hulk ettevõtlikke maaomanikke põllud täis astelpajupõõsaid lootuses ratsa rikkaks saada?

Eufooria lahtus mõne aastaga ja selgus, et marjapõõsaid sai kordades rohkem, kui turg Eestis ja naaberriikides suutis tarbima. Pealegi oli raske leida korjajaid, kes tahtnuks vabatahtlikult oma käsi üliokkalisse põõsasse toppida. Nüüd torkab Eestis ringi liikudes silma, et aina rohkem kõlvikuid kannavad vilja asemel päikesepaneele.

Päikesepüüdmise rallit tiivustab Eesti riigi võetud ambitsioonikad eesmärgid suurendada taastuvenergia osa energiamajanduses ning eesmärgi saavutamiseks makstavad kopsakad toetused. Euroopa Liidu taastuv­energia direktiiviga võttis Eesti aastaks 2020 kohustuse kasutada kogu energiamahust 25 protsenti taastuvenergiat.

Eurostati andmetel oli Eestis taastuvenergia osa juba 2016. aastal 28,8 protsenti. Ent energiamajanduse arengukava 2030+ järgi peaks meie taastuvenergia osa 2030. aastaks olema 50 protsenti, seejuures soojamajanduses 80 ja elektrimajanduses 50 protsenti. Internetis guugeldades paistab, et päikeseparkidesse investeerijad on paaril viimasel aastal äratanud elule ridamisi riiulifirmasid, mille ainus tegevus on kahmata kokku suvalisi põllusiile kus iganes, et riigi toetuste najal päikeseloojanguks kotisuu Upakallo meeste kombel pärani tõmmata.

Äri ühe perspektiivina koidab tuksuv rahamasin vaheltkasuga mõnele suurele energiahiiule maha müüa. Eelmisel nädalal läbis riigikogus esimese lugemise maaelu ja põllumajandusturu korralduse seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis seab piiranguid väärtuslike põllumajandusmaade kergel käel kasutusotstarbe muutmiseks.

Eelnõud on plaanitud seaduseks vormida järgmisel aastal, kuid nähes mööda Eestit ringi sõites viljapõldude asemel päikeseväljade tekkimise tempot, paistab, et paljudele väärt maalappidele jääb seadusemuutus hiljaks. Sool on juba külvatud, kui kilplasi meenutada.

Õigupoolest pole praegu tehnoloogiate areng veel jõudnud punkti, kus päikeseelektrijaamade ehitus ilma peale maksmata majanduslikult end ära tasuks.

Kulud suurenevad veelgi, kui ehitada elektrijaam viletsa ligipääsuga kõrvalisse kohta, kuhu ei ulatu teed või pole energiavõrguga liitumiseks liinivõrku.

Arendajatel on kiire ka seetõttu, et peagi muutuvad toetuse määramise tingimused. Edaspidi antakse abiraha tõenäolisemalt neile elektrijaama ehitajatele, kes vähempakkumisel konkurentidest vähem riigilt lisa küsivad.

3800 aastat tagasi sisenes Väike-Maarja kohal Maa atmosfääri meteoriit. Tulekera tuhises kõuekõminal üle praeguse Järvamaa ja sadas väiksema tuumapommi jõuga Saaremaale, kohta, mida tunneme Kaali kraatrina.

Lennart Meri püstitas raamatus «Hõbevalgem» hüpoteesi muistse põlisrahva uskumusest, et Saaremaa on paik, kus päike käib magamas, tõmmates võrdusmärgi Euroopa keskaegses mütoloogias tuntud salapärase põhjamaise saare Ultima Thule ja Saaremaa vahele.

Ka Liivimaa Henriku muinasajal üles tähendatud kroonikas kirjeldatud saarlaste jumala Tarapita lennutee seostub rauaaegse meteoriidi langemistrajektooriga ja viitab eestlaste religioossele sidemele päikese väega.

Maaomaniku ettevõtlusvabadus on püha, ent samavõrd püha on arvestada kogukonna huvidega. Lähiajaloo võimsaim näide kogukonna sõnajõust on tuua Tartust, kus avalik arvamus ja huvi nurjas kavandatava tselluloositehase eriplaneeringu algatuse.

Öötla küla rahvas on solvunud, et vallavõimud andsid kooskõlastuse justkui taevast kukkunud elektrijaama püstipanekuks ja maa kasutusotstarbe muutmiseks ilma kogukonnaga arutamata.

Pärismaalased said tööstusrajatisest aimu alles siis, kui töömehed hakkasid tokke põllule taguma.

Käremeelsemad sajatavad, et Järva valla võimudele on nad silmapiiritagune ääremaa, mille elukeskkonna kvaliteedi hoidmine omavalitsusreformiga kaugenenud võimu ei huvita.

On neid, kes peavad päiksepaneelide külvamist mööduvaks moehaiguseks, nagu omal ajal ehitati Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse põllud täis pappmaju.

Isegi kui seadused ei nõua, on tänapäeval elementaarne teavitada kogukonda neid puudutavatest otsustest ja ettevõtmistest, et ennetada asjatuid pingeid ja hoida suhteid. Miks mitte tulla inimestele lihtsas keeles seletama taastuvenergeetika nüansse ja nuputama, kuidas kohalikud oma küla põldudelt kogutud elektrit soodsamalt tarbida saaksid. Ega rääkimine kedagi rumalamaks tee.

https://jarvateataja.postimees.ee/6481462/juba-kilplased-pidasid-taastuvenergiast-lugu

Rubriigist täna 30 aasta tagasi: Kuidas me enne maavärinat Kaukaasiast tulema saime

7. detsembri õhtul 1988. a. mängisime Tbilisi-Moskva rongis Ailo, Valmari ja Harriga paari hingetõmbega maha pea kogu kojureisiks varutud toiduraha, mis jäi üle platskaardi piletite kupee kohtade vastu vahetamisest.

Mingi libekeelne Rostovi suller imbus meie kupeesse ja ahvatles sõdurpoisid raha peale atškood taguma. Arvasime, et oleme kavalad aga tutkit brat. Paari  ringiga oli selge, et ees terendas kolm päeva vagunisaatja pakutavat teevee dieeti.

Pea aasta teeninud kamraadidele mõisteti tubli teenistuse eest käskirjaga 10 päeva puhkust pidulikult rivi ees 7. novembril. Lisaks 3300 kilomeetri edasi-tagasi sõiduks kuus päeva. 

Minu puhkusepilet oli kojusõitu oodates laagerdanud juba paar kuud.  

Minu puhkuse eellugu algas sellest, et sattusin suve teisel pooles väeosa zampoteh Masalõkini mahitusel lennuväe abiteenistuse pataljoni keemiakaitse jakku. 

Juba paar nädalat hiljem leidsin end Gruusiast, Tbilisi lähistelt Marneuli lennuväebaasist, kogu Taga-Kaukaasias paikneva 32. õhuarmee võistluslikelt keemiakaitseõppustelt. 

Motivatsiooni tõstmiseks pani õhuarmee keemiateenistuse ülem, volgasakslane major Miller individuaalse esikoha võitjale välja puhkusepileti. 

Paide 1. keskkooli sõjalise tunnis Koigi merelennuväljalt erru läinud major Ilkevitši näidatud dosimeetrite ja seadmete kasutamine oli veel mingil määral meeles. Sellest piisas, et individuaalselt tulla ilma erialase väljaõppeta Taga-Kaukaasia õhuväe paremuselt kolmandaks keemikuks. Selline tase siis armees.

Kujutage ennast ette kuu aja vältel 40kraadises kuumuses keemiakaitseülikondades kalpsamas higi gaasimaski illuminaatorite ülemise piirini loksumas. Päris karm oli sedasi omas mahlas ligunedes tehnikad desinfitseerida, dosimeetritega saastekiirgust mõõta ja aja peale takisturibal päiksepiste eest ära joosta. Ega varju minna polnud väga kuhugi. Lühidalt öeldes on lihtsamaid enesetapuviise.

Mäletan, et võistu gaasimaski pähe sikutamises sain alavõidu. Küljel kõlkuv kott käis lahti randmenõksust ja lohv pähe sama ruttu, kui vesternites osavaimad kaoboid haarasid kabuurist revolvri järele. 3 sekundit ja valmis.

Keemiateenistuse ohvitserid vaatasid ammulisui mind ja stopperit ja tõdesid, et isegi neli aastat sõjakooli drilli polnud neist kellelegi sellist kiirust andnud. Ega ma isegi tea, kuidas see juhtus. Ideelane pakutabamine ilmselt.

Ohvitserid pakkusid, et kui veel korra sama teen, siis saan puhkusele. Ootamatust pakkumisest oli närv suur sees ja loomulikult värises käsi juba liiga palju. Teine katse läks täiega aia taha.

Oma puhkuse ma siiski sain. Minu õnneks hõivasid õppuste üldarvestuse kaks esimest kohta utšebkas keemikuks õppinud demblist seersanti. Kuna neil oli kuu pärast niikuinii kojuminek, kukkus õhuarmee staabist välja kirjutatud puhkusepilet järgmisele ehk mulle.

Õppuselt naastes sain demblisse minevalt Borissilt päranduseks juba varem kokku lepitud pataljoniülema autojuhi koha. Seetõttu ei kiirustanud ma puhkust välja võtma enne kui ametisse sisse elatud ja oma koht kindlustatud.

6. detsembril olin just naasnud tšerkessist pataljoni komandör major Zavališiniga pikemalt sõidult Kaspia äärde Aljaatidesse (Aljatõ), kus oli meie punakotkaste polügon. Pealiku eesmärk oli lõhkemata pommide vahel slaalomi sõitmise asemel läbi põigata hoopis kalurite juurest, kes Kaspiast püütud rondimõõtu tuuradel kõhud lõhki lõikasid, kaaviari suurde vanni kaapisid ja komandörile kaasa pakkisid. Ei osanud siis, kui lusikas seisis silmapesukausis püsti, seda va Beluga-kraami eriti kõrgelt hinnata.

Sumedal õhtul võtsid poisid väeosas mul nööbist kinni: „Meil on täna puhkusele minek, tuled ka?“ Neil olid asjad juba pakitud ja paraadvorm triigitud. Lippasin staapi pealiku jutule. Rongini oli jäänud vaid  mõned tunnid. 

Komandöri õnnistus käes tormasin kaptjoršiku jutule,  kahmasin tutika mundri ja kell 23.30 seisme neljakesi Kürdamiri raudteejaama perroonil Bakuu-Tbilisi rongi oodata.

Hommikuks olime Tbilis ja järgmiseks Moskva rongil. 7. detsembri põikasime Suhhumi raudteejaamas peatudes fotosid klõpsima. Samal teraassil olin 1985. aasta suvel koolipoisina kuurortis mägimatkast lõõgastudes viinamarju muginud. 

Vasakult: Ailo, Valmar ja mina 7. detsembril 1988. a. Suhhumi raudteejaamas.

 

7. detsembril polnud kellelgi meil aimu, et kell 11.41 oli mõnesaja kilomeetri kaugusel Armeenias epitsentriga Spitakis värises maa, mis võttis kümnete tuhandete inimeste elu ja vigastas kaugelt üle saja tuhande ja purustas hulga linnu. Loksuvas rongis võnkeid tunda ei olnud.

Päev hiljem puhkuseteed alustades oleks meie puhkuseplaan katastroofi tõttu tühistatud. Mu väeosa asus epitsentrist küll pisut alla 400 km, nagistavast Karabahhist 100 km, Iraagiga sõjas olevast Iraanist 60 km kaugusel, kuid kui kuskil kuumaks läks, keelati kohe nii puhkused kui isegi linnaload Meie garnisoni sõjaväelastega oli vahetut pistmist kõikides mainitud suundades.

Koduteel kulgevatel rahatutel sõdurpoistel olid neil päevil aga teised mured. Küllap oleks meil teel oldud kolme päevaga kõhud selgroo külge kuivanud, kui poleks olnud õnnelikku juhust. 

Me ei saanud pileteid ühte kupeesse vaid kaks meist olid ühes ja kaks teises kupees. Teised juhtusid samasse kupeesse mammiga, kes osutus nõukogude liidu kangelaseks, sõjaaegseks naislendurist ööpommitajaks. Klassikaline krunniga lopsakas ja lahke umbes seitsmekümnene Mahvalda.

Kangelaslendur, kuuldes lennuväepoiste tühjadest taskutest ja veel tühjematest kõhtudest, taris lennuväelaste solidaarsuse märgiks välja suitsukanad ja muud head paremat ning Moskvani oli meie elu tema emalikust hoolitsusest lill. Andis teine teelegi veel taskuraha. 

Moskvas lahutas kodust vaid üks öö. Vaksalis Tallinna rongi oodates jalutades kostus ühtälkki seljatagant kõuehäälne: „Anuka stajat!“ Patrulli tähelepanu köitis minu pisut uljalt kukla poole nihkunud müts ning pikemata viidi mind raudteejaama komandatuuri.

Sain punastelt ketikoertelt voorimehe kombel sõimu ja ähvardusi, et oma puhkuse ülejäänud päevad nühin kartseris vaksali peldikupotte küürida.

Lasin kõrvad lonti ja kahetsesin eksimust mis jaksasin. Sellest oli abi. Veerand tunni pärast sain komandatuurist välja, ise näost punane kui peet, sinelialune selg ligumärg ja müts määrustiku järgi silmile sätitud. Järgmisel hommikul istusin Tapal õnnelikult Paide bussile ja olin peagi lumises kodus.

Ma ei hakka sedapukhu kirjeldama tormilist puhkust, mis tundus ilmselgelt lühike. Ma ei olnud üldse vaimustuses vahetult  enne jõule Lõunasse tagasi kihutamisest. Polikliiniku tohtrid andidki nädala olematust tõvest taastumiseks. Väeosas tagasi kettas olin 27. detsembril. Teise puhkuseni oli jäänud seitse kuut ja demblini mõned veel lisaks.

Vangla kui muretu pensionipõlve veetmise paik?

Ma ei imesta, kui ühel kenal päeval mõni terve elu ontlikult elanud eakas võtab teadlikult ette jõletu teo, mis viib ta elupäevade lõpuni trellide taha.

«Miks peaks üks täie mõistusega inimene seda tegema?» hüüate õhku ahmides.

Olen kaugel, et pahategusid õigustada või heaks kiita. Ometi tuleb möönda, et nii kummaline, kui see ka ei tundu, siis just kainelt ja majanduslikult kalkuleerides selline samm astuda võidaksegi.

Neil päevil alustab tööd uus, 1208 kohaga Tallinna vangla, Tartu ja Jõhvi vangla ees Eesti suurim hotell. Tõsi, rangelt turvatud ja valvatud.

Varjamatu uhkusega on värskelt valatud betoonkuup kuulutatud Euroopa moodsaimaks vanglaks.
89 miljonit eurot maksma läinud kinnimaja hinnatakse vaat et Eesti ajaloo suurimaks ehitusprojektiks. Mõne nädala eest kuulutas justiitsministeerium nüüdisaegsete ehitiste ja tehnoloogiliste lahendustega vangla tunnustavalt haldusala aasta projektiks.

Käisin eelmisel kuul uut vangimaja ka uudistamas. Tulevastele asukatele on plussiks prii ülalpidamine koos sooja toa, avara spordisaali ning võimalusega õppida ja lugeda.

Miinuseks on ilmselt kitsukesest Rootsi kardinatega aknast avanev kehv vaade, piiratud liikumisvabadus ja kõhedakstegevad naabrid.

Justiitsministeeriumi andmetel on uues vanglas ühe kinnipeetava ülalpidamiskulu 1417 eurot kuus.
Seda on mitusada eurot rohkem, kui on järvaka keskmine palk, ja ainult pisut vähem, kui teenib keskmiselt harjumaalane või tallinlane.

Paari päeva eest lugesin uudist Luisanne'i ülikooli uurimusest, mis 2015. aasta andmetele tuginedes ütleb, et Eestis on 100 000 elaniku kohta 210,3 vangi.

Seda on 30 protsenti vähem kui kümme aastat varem, kuid ikkagi Euroopa Liitu silmas pidades palju.
Euroopa Liidu riikides on rohkem vange üksnes Leedus ja Lätis. Näiteks naaberriigis Soomes istub kinni 54,8 inimest 100 000 kohta. Hollandis on neid veelgi vähem.

Vaevalt kedagi lohutab, et Venemaa kurikuulus vanglate süsteem neelab Eesti omast üle kahe korra rohkem inimesi.

Eesti vanglates istub jämedalt 2600 vangi. Kolmes Eesti piirkondlikus vanglas koos uue Tallinna vanglaga on kohti 3276 kinnipeetavale. Seega on üle 600 koha jõude.

 Võite ette kujutada, mis tundega loeb nõks üle 400 euro kuus pensioni saav pensionär riigiisade uhkusest vangidele loodud suurepärase meeleparandusliku keskkonna üle, millele riik kulutab vangi kohta kuus üle kolme korra rohkem, kui maksab eakale pensioniks.

Hullem veel, kui meie kujuteldav eakas on tervisega kimpus ega tule enam igapäevaeluga toime või on voodihaige ja vajab hoolekandeteenust.

On ebaõiglane, et hoolekoduasuka ülalpidamiskulud on poole väiksemad kui vangla leivale saadetul ja needki ületavad kõrges kaares hoolealuse sissetuleku.

Kui pensionärina kalkuleerida, kas tunda piinlikkust väikse pensioni ja laste kaela peal olemise pärast või lasta riigil elu samasuguste askeetlike seinte vahel poole suuremas summas kinni taguda, siis on argument vanglaväärilist kurja teha täiesti olemas.

Ühiskonna kaalud on ilmselt taatlemata, kui riik tagab seaduste ja ligimese tervise ning vara vastu käe tõstnule heaolu, aga elu loojangul eakas peab ülimale säästurežiimile timmitud hoolekodudes siit ilmast pääsu ootama.

Riigikogu vaeb praegu pensionireformi, mis tööstaaži arvestades vähendab madala- ja kõrgepalgaliste pensioni vahet.

Juhul kui reformikava saab parlamendis heakskiidu, hakatakse uue valemi järgi pensione arvestama 2021. aastast ja praegustele pensionäridele muudatus ei laiene.

Arvatavasti ei tule reformitud pension iialgi nii suur, et ka tulevikus kataks hoolekandevajadusega inimesele oma kasvanud kulude katmisel majanduslikult toimetuleku.

Nii peavad ka tulevikupensionärid hoidma kõvasti pöialt, et tervis peaks hoolekandeteenust vajamata viimase hingetõmbeni vastu, aga see ei pruugi nii lihtne olla.

Nagu kirjutab esmaspäevane Eesti Päevaleht, on tänapäevane meditsiin toonud kaasa ebainimlikult pika suremise.

Jääb üle nõustuda lehe tõdemusega, et ravimatu haiguse intensiivne ravi suurendab ja pikendab inimkannatusi ja valu, ning lisada, et toidab hoolealuse arvel süsteemi kaugast.

Meie riigis on midagi viltu, kui eluloojangu väärika veetmise kulu kontrolli all hoidmise arvestatav variant on kedagi maha lüüa.

https://jarvateataja.postimees.ee/6470287/vangla-kui-muretu-pensionipolve-veetmise-paik

"Seltsimees, komissaar! Pange meid ühte, me oleme vennad!

Täpselt 31 aastat tagasi, 24.11.1987. a. oli mul kaheks aastaks minek. 

Tegelikult oli mul kutse ajateenistuuse ilmuda 29.daks aga 23. hommikul helises kodus telefon ja toru teises otsas oli Paide rajooni sõjakomissar isiklikult küsimusega, et kas mulle sobib minna homme. 

Mis vahet kas homme või kuue päeva pärast? Kuna üks mu klassivend ja ka kolmandas keskas käinud sõber olid sama reisiga minemas, siis miks mitte. 

Panin toru hargile ja hõikasin köögis askeldavale emale, et mul homme minek. 

Ema ei saanud algul aru, et mis ja kuhu. "Sõtta noh!" Ema muidugi purskas nutma nagu olekski sõda lahti.

Onu Rein, kes meie vahmiili poisid kõik käsimasinaga nõka-nõka kiilaks ajas, jõudis minuga oma töö õhtul ilusti ära teha. 

 

Nädal teeninud.

24.11. hommik oli karge ja lumine. Isa sõidutas mu oma tööauto GAZ63 mõni minut enne kella 6 treppi. Hea sugulane Margus tuli ka saatma. Pruut tõttas ka veel musi andma. See oli ka viimane. Ei jäänud ootama

Mul oli seljas onupoeg Aini tutikas demblisinel. Eelmise õhtu peatäis veel välja magamata, astusime sõber Aivariga kaleakuti Paide komissariaadi uksest sisse.

Hõiskasime ülevoolava kuraasiga üle komisariaadi: "Seltsimees komissaar! Pange meid ühte, me oleme vennad!" Kes mäletab filmi "Inimesed sõdurisinelis", see teab seda episoodi omaaegsest kultusfilmist.

Komissaar Uustalu polnud kitsi ja ütles, et kui tee vennad vaiksemaks ei võta, siis lähete naabermajja rahunema. Seal asus miilitsajaoskond. Olime vaiksemalt.

Klassivend Alo saadetitagasi koju. ja ta viilis edaspidi kroonust ära. Poisil oli juba väike laps ja teismelisest peale kellegi targal nõuandmisel polikliinikusse viimaste aasatega korjunud telliskivipaksune haiguslugu. Aitas.

Meid saatnud praapor Jäetma istus PAZ bussi esiistmel ega vaadanud kordagi tahapoole. Nii läks bussis korralik pidu lahti kus joodi ära kõik, mis õnnestus kaasa võtta. Ärkasime sõbraga Lasnamäel bussi põrandal ristseliti ega saanud esmalt aru, kus kõrgete majatornide vahel me oleme. 

Vastuvõtupunkti kadalipus kamandati meil kotid pahempidi ja seerud võtsid endale mida hing ihkas. Ziletiterad ja taskurätid läksid näuhti ja mats põlvega tagumikku:"Idii!"

Esimesel õhtul rivistusel hõikus siniste pagunitega leitnant ümber platsi rivistatud nekrutite seast välja sõber Aivari välja nagu ka mu paralleelikas Kalvi. 

Mina jäin üle. Lonkisin nukralt tagasi narile. Hea veel, et meremehed omale ei võtnud lohutasin end.

Varsti jooksis Aivar hingeldades kasarmusse ja kirus, et kuhu ma kadusin, minu nimi oli ka kirjas. Ju libises orjaturu kaupleja sõrm üle. 

Igal õhtupoolikul sõitsime 45 saatusekaaslasega lennujaama ja kuna polnud lennuilma, siis peale paaritunnist Ülemistel passimist jälle tagasi Lasnamäe kogunemispunkti. Tallinna poisid käisid isegi üle pangu hüppes, sest ega öösel meil edasi ikka minekut olnud.

26.11. hommikul jõudsin järele oodata ka oma pinginaabri Aarne ja kui mälu alt ei vea, siis ka majanaabrist sõber Urki. Eks me tundsime neljandal päeval Lasnamäel kõlkudes juba ennast nagu vanad kalad ja jagasime uustulnukatele tähtsate nägudega näpunäiteid. 

Bravuuri jätkus juba nii palju, et soovitasime mind ja Aivarit kasarmut koristama sundima tulnud seersandil mõni teine loll leida. Kidurat kasvu seersant seda ka tegi.

Meie värske boss, armeenlasest lennuväe leitanant Hatsaturjan meile rohkem ei rääkinud, kui lendame Bakuusse ja edasi natuke ronngiga, eks siis näe. Sellest piisas, et oma punti hakata nõuka easterni järgi Bakuu komissaarideks kutsuma.

Bakuu lennujaamast raudteejaaam marssisime jala. Mis see paarkümmend kilti läbi sumeda öö visata oli. Et minu suu väga paigal ei püsinud, siis arvas leitnant heaks mind koormata Tallinnast kokku ostetud tapeedirullidega. No ega see mu suud talitust väga ei mõjutanud. 

Bakuust natuke tähendas 200 kilomeetrit. Enamus meie satsist pääses utshebkast ja jagati peale 2 nädalat karantiini üksustesse. Muide, ma ei mäleta üldse prisjaga andmist. Ju see allkiri sai siis kuhugi poetatud või midagi.

10 meist jäi Kürdamiri õhuväegarnisoni, ülejäänud paisati laiali mööda Kaukaasias dislotseerunud 32. õhuarmeed.

Sõjakomissar oli sõnapidaja mees. Suvitasime Aivariga Kaukaasias koos kõik need 2 aastat. Hiljem sõjaväepileti vahelehte uurides selgus, et hariliku pliiatsiga oli sõjaväepiletisse saatus igaljuhul juba Paides sisse kirjutatud.

2 aastast võiks kirjutada Tammsaare "Tõest ja Õigusest" mitu klotsi paksema romaani.

Tõsi, 10.11.1989. a. astusin erariietes (arvestades ärevaid ja sõjakaid kohalikke olusid oli mundris seiklemine keelatud) garnisoni väravast välja ilma Aivarita, sest nakkuslik kollatõbi niitis ta enne maha ja küüditas kuuks Bakuu hospidali. 

Minul tõusis palavik alles Tshaika rongis peale Minskit ja silmamunad läksid kollaseks kodus. 3 nädalat Türi Tolli haiglas üksikpalatis oli tüütum, kui 2 aastat lennuväes :D



24.11.1987 Kürdamiri läinud pundist mälu järgi ja kamraadide abiga:
1. Urmas Glase Kürdamir (Paide)
2. Ailo Roov Kürdamir (Rakvere)
3. Peeter Lossmann Kürdamir (Viljandi)
4. Aivar Sepp Kürdamir (Paide)
5. Mati Viiknurm Kürdamir (Türi)
6. Veikko Olonen Kürdamir (Õisu)
7. Valmar Allekõrs Kürdamir (Põlgaste)
8. Toomas Ehanurm Kürdamir (Kose)
9. Harri Jõesalu Kürdamir (Tihemetsa)
10. Ulvar Niitsoo Kürdamir (Türi)
11. Vello Ruusand Kürdamir (Mikitamäe)
12. Vallo Põldmaa Kürdamir (Tartu)
13. Dmitri ? Kürdamir (Tallinn)
14. Aleksandr ? (Tallinn)
15. Priit Noorhani Tbilisi
16. Margus Peterson ?
17. Aimur Taim ?
18. Sergei Tšistjakov ?
19. Margus Kivisto ?
20. Raivo Mandre Kutaisi
21. Sven Ernesaks ?
22. Ringo Rohi ?
23. Jaanis Pintman ?
24. Aivar Oder ?
25. Ain Laurits ?
26. Meelis Koppel ?
27. ??? Kuusk Bolšie Širaki
28. Kalvi Sõmera ? (Paide)
29. Jüri Müürsepp ? (Jõhvi)
30. Teet Tuiv ? (Jõhvi)
31. Ermas Paumere/Sveijk ?

Ühiskond pressib keskealisi teenimatult sotsiaalsesse riskirühma

Muinasjutuprints on poisikeseohtu rõõsa palge, koheva tuka ja lehviva keebiga vapper noormees, kes kappab kriitilisel hetkel kohale valgel ratsul, et päästa printsess vangitornist, äratada nõidusest või aidata Tuhkatriinule jalga kristallking.

Klassikalises muinasloos kingivad kroonitud pead oma kaunitari kosinud võsule pool kuningriiki, kus nood saaks rahus, kaua ja õnnelikult riiki valitseda.

Tänapäevane maailm erineb muinasjutu omast üsna oluliselt. Eelmisel nädalal tähistas maailma mõjuvõimsaima kuningriigi troonipärija, hallipäine, hõreneva soenguga prints Charles 70. sünnipäeva.

Ta on kolmekordne vanaisa ja kevadel on oodata veel üht lapselast.

Prints Charles on Ühendkuningriigi troonipärimisjärjekorras esimene olnud juba 66 aastat. Pole kindel, kas ta jõuabki ära oodata päeva, mil saab kuningaks.

Kroonprintsi ema, kuninganna Elizabeth II on kõbus vanaproua, kelle käes riigi ohjad püsivad kindlad ka 92aastasena. Tema kõrval seisab abikaasa, 97aastane Edinburghi hertsog prints Philip.

Meenutagem, et kuninganna emal jäi 102. sünnipäevast puudu vaid mõni kuu. Ma ei imesta, kui kõige kauem briti troonil püsinud monarh, kuninganna Elizabeth II veel kümne aasta pärastki Buckinghami palee rõdult oma alamatele lehvitab.

Tahan selle näitega öelda, et viimasel sajandil on elukvaliteedi tõus ja meditsiini areng ja kättesaadavus pikendanud inimese oodatavat eluiga jõudsalt ning lühema elukaare poolt paika loksunud rotatsioon ei pea enam paika.

Minu vanemate põlvkonnas langesid paljud mehed loogu enne pensioniikka jõudmist, jättes oma kaasad aastakümneteks lesepõlve pidama.

Pole vahet, kas põhjus oli ületöötamine, alkohol või mõlemad koos. Nende asemele asusid tööpostile uued ja nooremad.

1990ndate võitjate põlvkonnast paljud rabelesid ennast nooremas keskeas surnuks tööpostil, said hukka autoroolis kihutades või kukkusid spordiplatsil ülepingutusest kokku. Nende asemele astusid tööpostile uued ja nooremad.

Eesti rahvastiku tervise arengukava eesmärk on pikendada aastaks 2020 tervena elatud eluiga meestel keskmiselt 60 ja naistel 65 eluaastani.

Kava järgi tõuseb keskmine eeldatav eluiga meestel paari aasta pärast 75 ja naistel 84 eluaastani.

Statistikaameti andmetel on juba aastatel 2006–2009 tervena elatud eluiga pikenenud väga kiiresti: nii meestel kui ka naistel üle viie aasta. Viimastel aastatel on tervena elatud aastad püsinud meestel 53 ja naistel 57 eluaasta juures.

Statistika kinnitab, et HIVi haigestumine, joobes juhtide osalusel juhtunud õnnetustes hukkunute arv, alla 65aastaste suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning igapäevasuitsetajate osa on sel kümnendil vähenenud.

Kaasaegse skandinaavialiku heaoluühiskonna normid tüürivad rahulikumat elutempo, tervisliku toitumise ja kõrge vanuseni heas füüsilises vormis püsimise poole.

Näiteks eile teatas minuga ühest aastakäigust siseminister Andres Anvelt ametist tagasi astudes, et on teinud kümme aastat poliitikutööd südamega ja see on hakanud südamele.

Et elada kaua ja säilitada töövõime, tuleb hinge tõmmata, tempot timmida ning julgeda kõva häälega välja öelda, et sajaga läbi elu tormamine toob finiši liiga lähedale.

Tervena elatud aastad ja eluea pikenemine on tore. Ent olen märganud, et Eesti ühiskonnas on varasemat elu- ja karjäärikõverat arvestava ühiskonna ja keskmise eluea tõusu vahel konflikt.

Ent kas meie ühiskonna vaim on valmis, et keskealine põlvkond ei sure eest noortele kiireks karjääriks teed sillutades?

Eesti ühiskonnale on omane ülepaisutatud noorusekultus. Loosungitelt loeme, et noored on need, kes viivad ühiskonda edasi, on ettevõtlikud ja paindlikud tööturul ja ühiskonna muutustega kaasa minekul ning võimelised tegema peadpööritavat karjääri.

Tuletan meelde, et 1961. aastal ja hiljem sündinutele saabub Eestis vanaduspensioni iga alles 65aastaselt.

Ent ühiskond ei tea ikka veel, mida elukogemuste, teadmiste ja mõtteküpsuse kõrghetke saavutanud inimestega õieti peale hakata.

Kuigi räägitakse, et 50 on uus 30, ei muuda see tõika, et elujuubelini jõudnud inimesed on karjäärikõveras saavutanud justkui nähtamatu lae ja jäävad noorematele jalgu.

Pigem peetakse vanemat põlvkonda oma elutarkuses tülikateks targutajateks ja noortel jalus tolknevateks dinosaurusteks.

Mul on tutvusringkonnas arvukalt eakaaslasi, kes on omal nahal kogetud suhtumist jaganud.

Kummaline on meediast lugeda ärevaid uudiseid, et perearstide keskmine vanus on 58 aastat või õpetajatel nõks alla viiekümne.

Nagu oleks keskmine vanus üle mõistuse kõrge. Minu arust ongi need elualad, kus kogemus ja elutarkus maksavad.

Üsna jabur on, et praegune kord, kus näiteks politseinikud muutuvad spetsialistina 55- või juhina 60aastaselt teenistuskõlbmatuks ning jäävad eripensionist ilma, kui soovivad ametis edasi olla.

Nii läheb hea väljaõppega ja kogenud siseturvalisuse spetsialist teenistuse jätkamise asemel kuhugi välja õpetamata lihttööliseks, et noore pensionärina mingit argist tegevust leida.

Samasugune lugu on kaitseväe tegevväelastega. Rääkimata noortest, 50 ringis kindralitest, kellele pole anda auastmekohast rakendust ja lihtsalt erru saadetakse.

Eelolevate valimiste valguses annan poliitikutele pureda pähkli, kuidas ühiskonnas õiglaselt taasväärtustada keskealisi kogemustega ja haritud töökäsi, arvestades inimeste kasvavat keskmist ja tervena elatavat eluiga, ning seda era ja avaliku sektori juhtidele selgeks teha.

Maailma rändeprobleemide valguses odava ja vähenõudliku võõrtööjõu sissetoomise nimel kemplemise asemel tasub esmalt omamaine kvaliteetne keskeas ressurss sotsiaalse riskirühma staatusest vabastada, õiglaselt väärtustada ja rakendada.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6458947/uhiskond-pressib-keskealisi-teenimatult-sotsiaalsesse-riskiruhma