Kevade anno 2019

«Helir-Valdor, lase ruttu üks polka, ma lähen Kaja peikaga breikima!» hüüdis Mart üle riigikogu istungite saali ja lennutas kaabu elegantse kaarega riigikogu esimehe poodiumile nagu Clint Eastwood 1970ndate legendaarsetes vesternides. 

Äsjastel valimistel kasvatas EKRE oma kohtade arvu riigikogus võrreldes nelja aasta tagusega ligi kolmekordseks ja tõstis erakonna parlamendis suuruselt kolmandaks jõuks.

Igati LatiPaci ja rosinatest mustavat saia väärt tulemus.

Edward von Lõngus 2013 Palamuse poe seinal.

 Kelmikas helk silmis, sättis Viljandist pärit pärimusmuusik kandle mugavamalt põlvedele ja nõksatas peaga kujuteldavat tukka üle pea heita.

Pessimistlikumad küsitlused ennustasid Isamaale vaat et valimiskünnise alla jäämist, aga konservatiivse joone hoidmine tasus neilegi ära tosina saadikukohaga.

Helir Valdori sõrmede alt tulevad hoogsad kandlehelid panid Tõukre ja mitme teise kaugema küla poistel ja tüdrukutel jala kaasa lõnksuma sama hoogsalt nagu Patusele Poolele või Helladele Velledele.

«Jäta järele, lase lahti, ei tohi niimoodi, lase lahti!» protestis Jüri kiledalt, kuid halvasti teeseldud solvumisega.

Äkki oli tusatuju ka ehtne, sest peaministripartei eeldatud valimisvõit jäi tulemata ja Keskerakonna peaministritool kõikus kõvasti.

Jüri järgnes Mardile nagu hüpnotiseeritult, et riigi esinduslikemasse saali sobiva siivsa valsi asemel saltosid visata, värskelt vahatatud parketil püherdada ja seninägematuid poognaid võtta, nagu see vahest Misso baaris või mõnes Pärnu äärelinna öölokaalis võiks pähe tulla proovida.

Kalamaja, Viimsi ja Lasnamäe nooblimate istumiskohtadega harjunud Yana, Mihhail, Raimond, Jürgen, Taavi ja teised vaatasid seninägematut tantsupaari silmi pööritades, nagu oleks näinud põrgu eeskojas orgiat pidavaid sortse.

Martin, Jaak, Urmas ja Jaanus ning veel mõni Jüri lähedale hoidev semu elas tuure koguvale simmanile seevastu heatujuliselt naeru kihistades kaasa.

Jevgeni oma sotsiaaldemokraatidega nihutas ennastki tantsuplatsi serva Tiugu kombel lootuses, et ehk ei tule Imelikul ilma temata jälle rehkendus kokku.

Marina upitas spatsiirstokki susata Mardi ja Jüri improviseeritud sõu kodaratesse, aga ürituseks jäi seegi.

Keegi õelusekott tagumisest reast hüüdis, et enne uute tantsupartnerite valimist peaks Jürka Volodjale lubatud kamaaruška tühistama. Öeldu sumbus üldisse melusse ilma, et keegi oleks seda tõsiselt võtnud – vana ja kulunud nali.

Kaja vaatas tükk aega suurte silmade ja kinnise suuga tema ees pingiridade vahel väänlevat paari, enne kui kõnevõime taastus. Olgem ausad, selline kooslus tantsupõrandal on paljude liberaalide õudusunenägu kuubis.

Kaja hõõrus silmi ja näpistas end vargsi, et veenduda ärkvelolekus. Alles paari õhtu eest oli ta Jürile sügavat silma vaadanud ja kutsunud noorhärrat kõigi kuuldes koos üle Kabelimäe vudima.

Reformierakond uskus valimiste võitja õigusega, et tantsukaart on kindlalt nende ridikülis ja kosilaste roll on kannatlikult oodata letti kutsumist.

Kuigi Jüri võttis järelemõtlemiseks aega, tundus, et poiss jääb nõusse ja kaugel see kihluski enam. Nüüd järsku selline korvi andmine ja avalik alandus.

Kalamaja padjaklubi ahmis õhku: ennekuulmatu, et printsessi kosimise asemel tikkus poistebänd esindusareenile omavahel poognaid vedama. Mida Euroopa sedasi Eestist küll arvab?

Kaja ise poleks ehk märganudki, aga terava silmaga kogenud spordimees Jürgen sosistas kõrva, et selline füüsilist pingutust nõudev duett pole spontaanne ja raudselt enne salaja garderoobis kokku harjutatud.

Kaja sisemus pulbitses jõuetust nördimusest. Alles mõni kuu tagasi oli Jüri vana paju all tõotanud, et selle va Mardiga, kes aina punanahkadele valu vannub ja näksivat kutsikat põues kaasas tassib, tema tamasseri raudu näppima ei lähe. Vähemalt sai Kaja Jüri jutust nõndaviisi aru.

Tantsuhoos paar tuhises ennastunustavalt omasoodu mööda saali ringi nagu paela kaotanud õhupall ega märganud samal ajal akselbantidega ehitud ohvitserihärra saatel sisenenud sirge seljaga presidendiprouat. Kõmaki!

Mart sai tekkinud segaduses külakuhjast esimesena jalad alla ja putkas kiirelt riigikogu puhvetisse kiluvõileiba hammustama.

Kersti-tädi tiris Jüri kättpidi saali keskele ja nõudis selgitust: «Mis see Mart sind rebis?»

«Koalitsiooni tegema kutsus,» proovis Jüri ümber suu nutuvõru manada.

Kersti-tädi puuris nõudlikul pilgul saali: «Kuhu see masuurikas läks?"

Äsja plagiaadijamasse sattunud Rainer näitas pintsakuhõlma varjust ebalevalt näpuga puhveti poole. Kersti tuhises viidatud suunas.

«Oh sa juudas!» praalis teisest uksest saali tagasi hiilinud Mart. «Kus Kalamaja hipsterid läksid suitsunurgas meie vabakava peale leili, kukkusid kõigile ja igalepoole südameid kleepima!»

«Sakste pastor Verhofstadt helistas just ja küsis, kas meie lasime liberaalide parve põhja...,» ei jõudnud Mardi uljusest innustust saanud Jüri oma lauset lõpetada.

Koridori mööda hoogsalt lähenev Kersti-tädi kontsaklõbin keeras Jüri suu lukku ja surus Mardi Isamaa fraktsiooni pingi alt varju otsima. «Kuhu Mart läks? Kas ma saan vastust või ei saa?» laksas Kersti-tädi lahtise käega vastu riigikogu kõnepulti.

«Madisson, kuhu läks Mart?» kamandas võbeleva silmalauga Kersti-tädi kleenukese poisi püsti.

«Mina ei tea midagi, mina olin fraktsiooni toas,» kogeles pihtide vahele jäänud vibalik.

Kersti-tädi ajas silmad vidukile, kummardus ja märkas kohe pingi all kössitavat kogu. «Tule välja, ma ütlen sulle!»

«Ma tahan selle hirmsa inimeseloomaga mõni sõna juttu ajada,» teatas Kersti-tädi Marti nattipidi riigikogu juhatuse käärkambrisse lohistades.

Uks nende taga prantsatas kinni sellise pauguga, et piida kõrvalt lendas hiirvaiksesse saali krohvitükke mürinaga, mis on võrreldav kevadise lumelaviiniga Alpides.

«Kas ma ei öelnud piisavalt selgelt, et luban valitsuskõneluste avavalsi Kajal teha?» kostis läbi seina summutatud kõuekõminat.

«Jüri! Jüri! Ära võta seda tänast asja väga südamesse!» hõikas Kaja õhtu hakul Toompealt alla tõttavale poisile järele, proovides varasemale silmaviskamisele uut kaalu anda. «Ma oleks sulle appigi tulnud, aga...»

Olemisse kõrkust kogunud Jüri ajas silmad teatraalselt vidukile ja katkestas Kaja kogelemise justkui noaga lõigates: «Kasi minema!»

Pärast kandvat pausi vaatas Jüri pead üle õla kallutades Kaja poole ja nähvas justkui leebudes: «No eks tule siis!»

Kui ennast kogunud Kaja pea Ratta talu häärberi ukse vahelt teretades sisse pistis, pidi ta istuli kukkuma: Jüri polnud kambris sugugi üksi.

«Tere, tere, kuda sina siia said?» uuris elutoa laual lebavat põhiseadust näppiv Helir-Valdor nurruvalt sulni tämbriga.

Kaja maigutas vastuseks suud nagu kuivale jäänud kala.

«Eks istu,» ütles Jüri nipsakalt ja nihutas laua ääres jõude seisvat kolmandat tooli uksel tammujale lähemale.

«Kas sa pahane oled või?» Jüri hääles oli pilget ja jäisust.

«Ei!» õhkas Kaja ebalevalt kustuv lootus hääles.

«Tule siia, Helir-Valdor mängib sulle kannelt,» sädistas Jüri säravaid silmi ainiti pillimehel hoides märkamata, millal Kaja kibedaid pisaraid alla surudes ukseavalt kadus.

PS! Igasugune kokkusattumus tegelike isikute või aset leidnud sündmustega on juhuslik.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6549665/kevade-anno-2019

Valimisvõit alles ootab valitsuseks vormistamist

Teisipäeval veel kord üle loetud hääled ei jäta kahtlusruumi riigikogu XVI koosseisu valimistulemustes – võitjad jäävad võitjateks ja kaotajad kaotajateks, mis sest, et valimiskomisjonil võib kuluda ametlike tulemuste väljakuulutamisele veel mõni nädal.

Meedia on juba pool nädalat üldsust harjutanud mõttega, et Eesti saab ajaloo esimese naispeaministri naispresidendi kõrvale. Maailmas polevat ainsatki riiki, kus mõlemad tähtsad kohad korraga on naiste käes.

Pole taibanud uurida, mida arvavad riigi autoriteetsemad selgeltnägijad matriarhaadi saabumisest, kuid usun, et on veel pisut vara üle 20 000 hääle kogunud Kaja Kallasele peaministri ametinimetusega visiitkaarte trükkida.

Kallase juhitud ja kolmandiku rahvaasemike toolidest hõivanud Reformierakond saab võidukalt valitsusse naasta alles siis, kui tint koalitsioonilepingul on kuivanud.

Partneri või mitme leidmiseks ja valitsuse moodustamiseks on armuaega laias laastus kuu-poolteist. Vaid viljatu poliitilise pulmamängu korral on oht erakorralisteks valimisteks.

Meenutagem, et kuigi Eesti parlamentaarses traditsioonis annab president valimiste võitjale õiguse valitsus kokku panna, pole võitja alati saanud volitusi või suutnud valitsuskoalitsiooni kokkupanekuga hakkama saada.

Näiteks võitis Keskerakond järjest kahed riigikogu valimised: 1999. aastal ja 2003. aastal, aga mõlemal korral on avastanud end opositsioonist. Nii et olukordi, kus midagi läheb vussi ja võit ei vii Stenbocki majja, on küllalt.

Kohalike omavalitsuste valimistel leiab laiemalt kamaluga näiteid, kus valimiste võitja on jäänud loorberitele tulemust nautima, samal ajal on nobedad kaotajad viivitamata seljad kokku löönud ja valijate lemmikul vaiba alt tõmmanud.

Valitsuse moodustamisega on äsja kurja vaeva näinud ka meie naabrid. Rootsis kulus erakondadel läbirääkimistele pisut üle nelja kuu, et saada lõpuks 21. jaanuaril valitsus ametisse.

Kaks päeva hiljem sai pärast 16 nädalat väldanud läbirääkimisi ja ummikusse jõudmisi valitsuse pukki ka Läti.

Innaajal on lambakarjas tavaline, et samal ajal kui talu uhkeim jäär teise sama kange konkurendiga laupu kokku taob lootuses, et voonakestele väe näitamine mõjub, nokitseb mõni kleenukesem tegelane rahulikult uttede selja taga.

Valitsuse moodustamine pole kerge jalutuskäik, vaid peen ja närvesööv töö. Läbirääkimiste vedaja ei saa olla liiga jäik, et vinti üle keerata, ega ülemäära lahke, et lasta ennast ümber sõrme kruttida.

Sestap pani kulme kergitama Kaja Kallase valimisõhtune ütlus «Nüüd hakkab tõeline töö, et saada kokku valitsus ja hakata seda riiki jälle terve mõistusega valitsema».

Võitja tundus võidueufoorias unustavat, et kõik potentsiaalsed koalitsioonipartnerid on selle nn nõrgamõistusliku valitsuse liikmed ning ennast rumalaks tegemata ühelgi neist pole võimalik eilsetest otsustest lahti öelda.

Reformierakond on ju välistanud ainsa viimaste aastate valitsuskogemusteta EKREga valitsusse mineku tema käremeelsuse tõttu. Seega on neil valida kas Keskerakonna või Isamaa ja sotsiaaldemokraatide vahel.

Kaks viimast hülgasid Reformierakonna alles kahe ja poole aasta eest ning pole ka viimasel ajal omavahel olnud erilised sõbrad.

Nii on ühisosa leidmiseks vaja kõigil astuda mõni samm tagasi ja enne suu lahtitegemist hingata sügavalt sisse-välja. Koalitsioon eeldab kompromisse ja ei pääse sellest ka valimised võitnud erakond.

Ükski parlamendierakondadest ei meenuta koalitsiooniläbirääkimiste lävel aadlipreilide pansionaati, kus kasvandikud häbelikult pilku maha pöörates kannatlikult seina ääres tantskutset ootavad.

Peaministriportfelli säilitamiseks on Keskerakonna esimehel Jüri Ratasel vaja näidata initsiatiivi ja selgitada välja, kui suur vastastikune kiindumus on Isamaal ja EKRE-l ning tahe kanda koos senise valitsusjuhiga valitsusevastutust.

Kui veel valimisööl pildusid riigikokku pääsenud erakonnad konkurentide suunas ridamisi programmist nopitud punaseid jooni, millest ei taganeta, siis paari järgnenud päevaga on toon mitu kraadi mahedamaks võetud.

Praegu on leerid võimalikele partneritele jätmas ohtralt vihjeid, kuidas kosilased lakka õige tee leiavad. Seal on puhtad linad kaubategemise ootuses õlgedele laotatud.

On täiesti normaalne, et iga valitsusse ihkav erakond paneb mängu oma parimad sõnaseadmisoskused ja sõjakavalused, et võimalikelt partneritelt endale parimaid tingimusi välja kaubelda.

Sama normaalne on erakondade huvi pääseda valitsusse, et oma programmilisi eesmärke võimalikult suures ulatuses ellu viia ja anda oma liikmetele selleks rakendust. Opositsioonis saab olla lõrisev valvekoer, kuid ei enamat.

Ma ei usu, et ükski koalitsiooni juhtohje hoidev erakond partnereid oma soovi järgi ümber kasvatab või oma tahet kompromissitult peale suruda suudab.

Sellisele kooslusele, kus partnerid on algusest peale rahulolematud ja vimmas, ei saa pikka iga ennusta.

Pigem on kokkulepete võti taluda suutlikkuses partnerit ka neis seisukohtades, mis oma programmiga kõige paremini ei haaku.

Edu erakondadele valimistulemuse valitsuseks vormistamisel.

Loodan, et liit ei tule mitte ainult kokkuleppijatele mugavaim, vaid tõesti selline, mis arvestab võimalikult laia valijate hulga huve sõltumata sellest, millises Eesti nurgas nad elavad.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6538727/valimisvoit-alles-ootab-valitsuseks-vormistamist

Juubeliaasta on aidanud kompassi seada

Pühapäeval korralikku füüsilist pingutust, patriootlikku innustust ja nauditavat ilma pakkunud Pitka matkalt tulles märkasin keset külavahet kurameerivat rebasepaari.

Uhke koheva kasukaga loomad viskasid päise päeva ajal ennastunustavalt kukerpalle nii, et lumi lendas kahte lehte. Vahva vaatepilt!

Mõni kilomeeter eemal võseriku servas piidles palg vastu päikest terase pilguga ja otsivalt ümbrust järgmine kihku täis reinuvader.
 

Haripunktis on rebaste jooksuaeg, soojätkamispidu, mis kestab nädalakese-paar ja käivitab liigi elutsükli järgmise aastaringi.

Eesti riigi 100. aastapäeva ja igavest kestmist ülistav juubelipidu kestab väsimuse märke ilmutamata juba pea kaks aastat.

Mäluvärskenduseks olgu täpsustatud, et tähistamine algas 2017. aasta 16. aprillil, kui möödus 100 aastat Eestimaa kubermangu ühendamisest Liivimaa põhjaosaga ja maailmakaardile joonistusid esimest korda tekkiva Eesti riigi kontuurid.

Trilli-tralli jätkub veel üheks aastaks ehk Tartu rahu sõlmimise 100. aastapäevani 2020. aasta 2. veebruaril. Järgneval aastal keskendub ettevõtmiste teravik Vabadussõjale ja sellega seonduva tähistamisele.

Tänapäeva arvamuste paljusust ja inimese individualistlikku otsustusvabadust ülemuslikuks hindavas ühiskonnas on viimasel kümnendil olnud üsna keeruline luua ühtset universaalset ideoloogilist arusaama oma riigi vundamendist ja alusmüüridest.

Juubeliaasta on teadvustanud, et enesemääramisõigus riigina ja inimese õigus olla oma otsustes ja tegudes vaba, ei ole iseenesestmõistetav privileeg. Need õigused on esivanemad ohvreid tuues välja võidelnud ning jätnud järeltulevatele põlvedele hoida ja kaitsta.

Meie lähinaabruses on riike, kus riikliku ideoloogia ühiskonda installeerimiseks ja patriootliku meelsuse tõstmiseks, aga ka agresiivsuse õhutamiseks ja õigustamiseks kulutatakse vaat et piiramatuid ressursse.

Pole välistatud, et ühel päeval tuleb meilgi esivanemate kombel võitlusse asuda, et mitte saada muutuva maailma veskikivide vahel tolmuks jahvatatud.

Omariikluse 100. aastapäeva tähistamine andis Eesti fragmenteerunud ühiskonnale hea ettekäände luua riigi saamisloole ja käekäigule ühtne narratiiv ning korraldada pideva voona rahvast kokku toovaid ja ühte liitvaid ettevõtmisi, mis alusväärtusi kinnistavad.

Eesti riigi juubeliks kooti vaipu, istutati tammikuid, anti välja raamatusarju, võeti üles mängu- ja tõsielufilme, matkati, lauldi, tantsiti, loodi emotsioone.

Kõikide olnud ja veel tulevate ettevõtmiste loetlemiseks kuluks ilmselt päevi. Aastapäeva egiidi all ette võetust kirju spektriga tegevustest ja sündmustest saab täpsema ülevaate EV100 veebilehelt.

Paljud riiklikud institutsioonid ja -asutused said võimaluse suurejooneliselt tähistada oma aastapäeva, jäädvustada ajalugu ja tõmmata meedia tähelepanu tulevikuplaanidele.

Võimupööretest räsitud Eestis loodi 1934. aastal valitsuse informatsiooni ja propaganda talitus. Loodud institutsiooni eesmärk oli valitsuse ja selle asutiste tegevusest ühiskonna teavitamine ja meedia suunamine.

Samuti riikliku ja rahvusliku selgitustöö korraldamine ning vungi andmine avalikule elule, seltskondlikule isetegevusele ja sotsiaalsele ühistööle.

1935. aastal algatati kampaania, et iga majapidamine saaks oma riigilipu. Aasta hiljem jõuti kampaania korras kodukaunistamiseni.

Just neil aegadel pandi alus vabariigi aastapäeva ja võidupüha ning emadepäeva tähistamise traditsioonile kujul, nagu me seda tänapäevalgi teame.

On kiusatus tõmmata paralleele praeguse Eesti 100. aastapäeva tähistamiseks riigikantselei juurde loodud korraldustoimkonna tegevuse ning omaaegse informatsiooni ja propagandatalitusega.

Ent olgu riik kui vaba ja demokraatlik tahes, peab sel olema rahvuslike alusväärtuste selgroog, millele toetuvad riigi ja rahvuse põhiväärtused. Sellest tuleb uhkus oma riigi üle ning tahe kaitsta ja pärandada tulevastele põlvedele elamisväärne ja turvaline Eesti riik.

1996. aastal Ühendkuningriigis uurivat ajakirjandust tudeerimas käies rääkisid juhtivate päevalehtdede peatoimetajad meile, kuis nad regulaarselt kohtuvad peaministriga, et kokku leppida riiklikud huvid, mida ühiselt kaitsta.

See näitas, et massimeedial on kohustuse kõrval olla ühiskonna valvekoer ka vastutus panustada riigi ja ühiskonna kooshoidmisse.

Mulle tundub, et Eesti riigi sünni tähistamise aastatel on eestlaseks olemise kompass leidnud üles vahepeal hägustunud asimuudi. Loodan, et riigikogu valimiste turbulentsi sukeldunud erakondade üle võlli üksteise materdamine sellele karuteenet ei osuta.

Inimestena saame säilitada kaine meele ja armastada oma maad ka siis, kui parasjagu ametis olev valitsus meile meeltmööda pole.

Inimestena saame kaasa minna EV100 korraldustoimkonna ja presidendi üleskutsega pühapäeval kell 20.19 tähistada Eesti Vabariigi 101. aastapäeva, tänades oma lähedasi koos oldud aja eest kallistusega.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6527766/juubeliaasta-on-aidanud-kompassi-seada

Kontrollige, et piirikupitsaid poleks lennukilt pillutud

Ühel üksikul Esna maapoisil oli kaugetel eelmise sajandi 70ndatel selline mäng, kus heinamaalt pesast kahmatud ämbritäis musti sipelgaid tegi dessandi raudsikute kuhilasse ja siis jälle vastupidi.

Gladiaatorite armutut taplust jätkus mitmeks minutiks, kuni sissetungijad viimseni maha notiti. Ent kord pidid alla vanduma ka kodukuhila kaitsjad.

Maa-ameti aastavahetusel aerofotode põhjal ette võetud kinnistu piiride ja kõlvikute kasutusotstarbe korrigeerimise värskeid tulemusi varasemaga võrreldes tundus esimese ehmatusega, et riik teeb maaomanikega mingit masti katseid.

«Maa-amet korrastas eelmise aasta lõpus maatüki andmeid, mille tulemusel viidi maatüki piiri ja pindala andmed kooskõlla teiste kaardiandmetega. Sellest tulenevalt muutusid kõlvikute andmed ja vähesel määral võis muutuda ka maatüki pindala. Maatüki uued pindalad on kantud nii maakatastrisse kui ka kinnistusraamatusse,» lugesin eelmisel nädalal ameti kodulehelt leiget meediahuvi tekitanud teadet.

Oma valduste andmemuutusi üle vaadates ajasin kulmud kõrgeks: minu Esna kahele kinnistule oleks nagu mingi nipiga siginenud kolmandiku korvpalliplatsi suurune siil naabri haritava maa servast. 60 aastat vana kuuseheki alt pole mina peenramaad küll kunagi leidnud.

Kuidas riigi korrektuuri naabrile tülita seletada? Ilmselt mäletavad kõik kooliaegsest kohustuslikust kirjandusest, kuidas «Tõe ja õiguse» Oru Pearu Mäe Andrese piirikupitsaid öösiti nihutas ja milline vihane kemplus sellest arenes.

Kasvava huviga jätkasin geoportaalis surfamist. Ah et kolhoosi ajal paestelt väljadelt korjatud ja põllupeenrale kallatud kivikoormad on nüüd konverteeritud kiviaedadeks? Huvitav.

Aerofotolt on ametniku kotkasilm teise naabri metsatukka istutanud tükikese haritavat maad. Tean kindlalt, et seda maakamarat kole kunagi teistpidi pööratud.

Minu koduõuest on haihtunud tükike, mis on sama suur kui minu vanemate puhkepaik surnuaial. Samasugune tükk on kadunud ka minu Paide linnas asuva kinnistu küljest ja sajandivanuse taluhäärberi ümbert on likvideeritud õuemaa.

Pähe kargas ridamisi küsimusi. Mis õigusega saavad notariaalselt kinnitatud tehingu tingimusi ametnikud andmebaasides tagaselja maaomanikuga läbi rääkimata muuta?

Kas muutmisele läinud mõõtmetega kinnistut ostes olen saanud petta? Kuidas mõjutab andmete muutmine vara väärtust ja edasisi kasutusvõimalusi?

Kuidas on aerofotode järgi kabinetis tehtud ümberhindamised usaldusväärsemad kui maamõõtjate oma silmaga fikseeritud ja mõõteriistadega kontrollitud andmed?

Minult haihtunud jalatäied maad on köömes, kui märkasin, et üleaedse kinnistu pindala on vähenenud 1200 ruutmeetri jagu, aga maa maksustamise hind on sellele vaatamata rühkinud 100 eurot ülespoole.

Nagu oleks omal ajal kinnistu piire paika pannud maamõõtjad piirikupitsaid lennukilt pildunud. Või on geodeetilised maamärgid nihkes?

Muide, korrigeeriva suletõmbega naabrilt rekvireeritud mõõdus elamumaa krunte müüakse Paide linna südames paarikümne tuhande euro eest. Ega põllumaagi väärtuseta ole.

Milline silmamoondaja suudab kaotada linnaeramu krundi mõõtu tüki nii, et looduses piirid ei muutu? Äkki oli vahval sõduril Švejkil õigus väites, et maakera sees on teine maakera, mis on palju suurem kui välimine.

Enda ja naabrite maade pindala kahanemist vaadates jääb mulje, nagu oleks maakera meie külas kokku tõmbunud. Kodukohas pisteliselt ringi vaadates ei täheldanud, et kellelegi oleks maad juurde korrigeeritud.

Eestlastele on maa olnud aastasadu püha ja oma lapike vaat et kallim kui elu. Maa päriseks lubamine oli tõuge, mis saja aasta eest veenis paljusid maatamehi Vabadussõtta sündiva riigi eest relva haarama ja verd valama.

Iga jalatäie maa pärast ei tülitsetud ainult Vargamäel. Minu Vabadussõja järel mundri varna riputanud vanaisal kargas hing täis, kui ta koju naastes avastas, et lihane vend oli temale lubatud maale käpa peale pannud ja asenduseks pakuti asunikukohta hoopis naaberkülas.

Taat loobus hingetäiega maast ja läks laia ilma õnne otsima, naastes kodukülla elama alles paarkümmend aastat hiljem. Vennad tegid rahu siiski juba varem.

1990ndatel omandireformi kõrghetkedel torkasid kuraasikamad peremehed oma maale astunud kutsumata külalisele tuki nina alla. Käredamad vajutasid isegi päästikule: «Minu maa, minu seadused!»

Seega on riik eestlasele pühamast pühama maa kallal nahistanud nüüd nagu hiir sahvris. Läbiviidud korrigeerimine ei puuduta üksnes kinnistute piire, vaid ka maa kasutusotstarvet, mis omakorda mõjutab maamaksu.

Enda ja naabrite andmete võrdluse põhjal panin tähele, et elamumaal kõlvikute muutused maa maksustamishinda ei muuda.

Seevastu tulundusmaa korrektiividega hind üldjuhul tõuseb. Seda isegi siis, kui kinnistu pindala vähenes. Näiteks paisus kolmandal naabril maa maksustamishind pea poole jagu.

Esmapäeval helistasin maa-ameti infotelefonile. Sama soovitan võimalikult kiiresti teha kõigil, kel maadega küsimusi tekib. Lahke ametnik teisel pool toru selgitab ja korjab vaidlusküsimused spetsialistidele edastamiseks kokku.

Sain lubaduse, et saan tagasi oma kinnistult ära võetud õuemaa, ja imestama pannud muudatused, millele mina looduses vastet ei leia, vaadatakse uuesti üle.

Kas teadsite, et lagunenud hoonete vundamendile uut hoonet ehitada ei tohi, kui maa kasutusotstarve pole enam õuemaa, vaid näiteks looduslik rohu-, haritav või muu kasutusliigiga maa?

Soovitan kõigil valduste kohta tehtud kanded võimalikult ruttu maa-ameti geoportaalist üle vaadata ja ebakõladest ametile teada anda. Tulundusmaa puhul tähendavad tehtud muudatused sageli suuremat maamaksu, nii on nende vaidlustamisel ka rahaline mõõde.

Jäägu uudishimulike ajakirjanike rehkendada, kui palju korrektiivid varjatud maamaksu tõusuga kohalike omavalitsuste kaukasse täiendavat tulu kõlistavad. 29. jaanuari ajalehest Saarte Hääl lugesin, et ainuüksi Saaremaa vallavalitsus teenib lisa 58 000 eurot.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6517181/kontrollige-et-piirikupitsaid-poleks-lennukilt-pillutud

Päikseline külmapüha 15 000 sammuga

Kasutaja samme ja maha astutud kilomeetreid lugev nutitelefon minu taskus oli üleeilsel külmapühal veendunud, et rühkisin pärastlõunal ronida 41 korrust ülespoole ehk sama hea kui mõne pilvelõhkuja tippu.

Eestis peaks pilvelõhkuja tiitli saamiseks hoone olema kõrgem kui 124 meetrit ja 35 korrusega ehk tsipake üle pealinna Oleviste kiriku torni.

Tallinna ligi 80st vähemalt 45meetrisest kõrghoonest ükski pole pilvelõhkuja. Tartu kõrgeimal hoonel, niinimetatud tigutornilgi on vaid 23 korrust.

Minu lapsepõlves piisas maal koolijütsil külmapühale jäämiseks köögi akna taga termomeetril 25 miinuskraadi nägemisest. Keskkooliastmes ei vabastanud koolipingist ka kõige käredam külm.

1986. aasta alul paukus siinkandis päevi 30 miinuskraadist kangem pakane. Koolimajas kukkus toasoe alla 20 kraadi.

Istusime klassivendadega abituuriumile kohase väärikusega tundides, lipsud ees ja pintsakud seljas, kuid jalas nõukogude rõivatööstuse leiutatud vatipüksid ja vildid ning käes ema kootud villased käpikud.

Tänapäevane rehnung arvestab tuulekülma ning liidab termomeetrinäidule tajutava temperatuuri koefitsiendi. Nii on moodsal ajal võimalik koolilastel külmapühi pidada ammustest aegadest hõlpsamini.

Taskupõhjas truult püsinud nutitelefon ei läinud siiski 20kraadisest pakasest lolliks, kui läkitas mind oma vaimusilmas Eestis veel ehitamata pilvelõhkuja tippu.

Ei saa nutividinas omaette podisevale äpile ette heita, et too luges tuima järjekindlusega kokku kõik üleeilse pärastlõuna küngastest ja kraavipervedest üles ronimised ning Esna jõe vanasse ja uude sängi kobraste rajatud tammidest ja risti-rästi langetatud puudest üle turnimised ning konventeeris teekonnal läbitud kõrguste vahed alistatud korrusteks.

Ainus elushing, keda külmapühal värskes õhus kohtasin.

Nimelt pakkisin teisipäeval end matkariietesse, viskasin fotokaamera seljakotti ja otsustasin meedias selle talve esimeseks külmapühaks ristitud päeva pärastlõuna sumbata kodukandi metsade, väljade ja jõgede vahel ning nautida loodust.

Viimastel nädalatel mahasadanud paks lumevaip kaotas maanteeäärsetelt põldudelt päiksetõusudel ja -loojangutel jõlkunud kitsekarjad ning mõtlesin, et äkki leian fotojahti pidades mõne metseluka igapäevastest inimkäiguradadest puutumatutes paikadest.

Esialgu märkasin vaid Kalamatsi meiereist mööda kahlates lüpsikordade vahel heinapallide ümber päevitavat kitsekarja. Kümne kilomeetri kõrgusel vedasid Kopli trammi sagedusega idast läände triipe Aasiast Ameerikasse liuglevad lainerid.

Kuigi jälgede järgi nägin ohtralt jänesehaake ja lumekaevikuid, uudishimulike rebaste vonklevat sammurida, jõejääl kopra ukerdamist, hangedesse uppunud üksikuid kitsi, okaspuude all trallinud oravaid ning maanteel hukkunud linnu lumesahaga peeneks hekseldatud sulepuru, ei tabanud ma oma silmaga Esnast Karedale ja sealt Öötlasse kahlates ühtegi metsalist. Isegi linnud ei lennanud.

Ainuke adrenaliini tekitanud moment tekkis veerand tundi pärast kella kahte. Jõeäärsest võserikust läbi murdes tabas kõrv sekunditega valjenevat müra ning üle pea tuhises madallennul kaks Eesti taevast kaitsvat Saksamaa õhujõudude hävituslennukit Eurofighter Typhoon. Vaevu sain eikuskilt ootamatult ilmunud teraslindudel fotokaga sabast kinni.

Muidu valitses kolme küla vahel 1960ndatel rabast heinamaaks kuivendatud väljadel täielik vaikus. Ei väiksematki tuuleiili. Aeg-ajalt pani külm siin-seal mõne puu plaksuma või aiateiba paukuma. Nagu muiste.

Kuskilt Kareda poolt kostis üksik traktoripõrin. Keegi lõi kirvega pooleks paar puupakku. Õhuvoolud kandsid ninna mõne pahvaku kodust ahjukütmise vingu segatuna plastmassi põletamise kärsahaisuga.

Imelik, et kuigi ilm hoidis paarikümne kraadi ringis miinust, püsisid laskevalmis fotoaparaati hoidvad käed ilma kinnasteta soojad nagu kuskil hõredama õhuga kõrgmäestikus päikesevanne võttes.

Küll kippus külm läbi talviste matkasaabaste ja mitme sooja sokipaari varvasteni imbuma.

Hiljem päikese loojudes pöördus olukord vastupidiseks: külm lõikas näppu, aga jalad olid tuhandetest sammudest mõnusalt soojad.

Esna vana vallamaja juures pöördusin tagasi tsivilisatsiooni rüppe ehk maanteele, sest kilomeetrite viisi põlvini või kraave ületades ja tuisuvaaludes kubemeni lumes sumpamine kulutas aega ja energiat ning sama teed tagasi minnes jäänuksin kindlapeale pimeda kätte.

Karget õhtutaevast valitses loojuva päikse võõbatud värvide mäng – punased ja oranžid toonid vaheldumisi türkiissinise ja jäise lillaga jäid fotodele eriti ilusana.

Paar autot peatus eemal minu matkakäitumist hindama ja ka möödasõitjad võtsid hoo maha. Seesistujad jõllitasid mind kui kuutõbist. Tõsi, ühtegi teist jalakäijat ma oma teel ka ei kohanud. Inimeste asukohad reetsid majade korstnatest välja imbuvad valgevatised suitsujoad.

Öötla ristteel käis üks karvapallist kuts korraks mind heleda klähvimisega hurjutamas, kuid pööras teeäärseid lumevalle märgistades koduteele.

Hiljem õhtul kuuma teetassi kõrvale uudiseid lugedes jäi silm pidama politsei üleskutsele märgata teeääres külmumisohus üksikult uitavaid inimesi.

Ju siis möödujad märkasid ja hindasidki, kas ehakuma poole kummargil seljakotiga keskealine mees meenutab bussipeatusse pingile kerra sättivat joodikut või mitte.

Ametkondade külmakäitumismanitsusi lugedes peaks vist oma matkaloo kokkuvõtteks lisama, et ärge kodus seda järele tehke.

Teisalt, kui teil on ilmale vastav riietus, taskus laetud telefon, paar jõudu andvat müslibatooni ja jook ning lihastes piisav jõuvaru, siis miks mitte?

Karge päikeseline päev piltpostkaardivaateid pakkuvas looduses on kordades rohkem väärt, kui kodus nelja seina vahel konutamine. Mulle andis retk paarsada vahvat kaadrit, hea tuju, kümme kilomeetrit ja 15 000 rammestavat sammu.

Matka galerii: https://www.facebook.com/urmas.glase/media_set?set=a.2263617900575720&type=3

 https://jarvateataja.postimees.ee/6506067/paikseline-kulmapuha-15-000-sammuga

Kadunuid otsides otsime iseennast

Tavaliselt mõtleme, et inimene pole taskust kohevasse lumehange pudenenud sent või nõel heinakuhjas, mida on võimatu üles leida.

Omastele on lähedase inimese jäljetu kadumine rusuv. Teadmatus närib hinge, kuigi toidab lootust isegi siis, kui kõik märgid räägivad õnneliku lahenduse vastu.

Segastel aegadel keset sõda ja küüditamisi kadusid jäljetult tuhanded. Vanaema ootas kuni surmani sõtta läinud meest, kes püssi alla minnes oli öelnud, et sandina ta koju perele koormaks ei tule.

Haavatud grenaderina ta 1944. aasta sügisel Haapsalust laevale ju viidi.

Memme ei kõigutanud ka sõjast naasnud kamraadi jutt, kes näinud oma küla meest viimati 1945. aasta märtsis Opelni piiramisrõngas. Vanaema raius omasoodu, et küllap taat jäi Saksamaale ega anna endast märku, sest ei taha punaste võimu alla jäänud perele varju heita.

Vanatädi mehe viisid hävituspataljonlased kaasa 1941. aasta suvel. Päevi hiljem ilmutas kadunud kaasa end naisele unes ja ütles, et tal on metsas oksahunniku alla peidetuna paha lamada.

Vanatädi läks järgmisel päeval unenäos saadud juhatust kontrollima ja sai mehe ristiinimese kombel maha matta ning endal tagasi hingerahu.

5. jaanuaril Roosna-Allikul kadunud 81aastast Luulet otsimas.

Mäletan lapsepõlvest oma Nipernaadi hingega onu, kes kadus kuudeks kariloomi rongiga Eestist Kesk-Aasiasse eskortima.

Kord läks onu temperamentsete kaaslastega tülli, need andsid talle korraliku kitlitäie peksa ja viskasid sõidu pealt loomavagunist ilma dokumentideta välja.

Onu jäi imekombel ellu. Arstid lappisid lugematu hulga luumurde kokku ja saatsid sõna, et sugulased saaksid mehe kaugelt maalt koju tuua.

Niipea kui onu sai jalad alla, kadus ta loomatapiga uuele ringile. Keegi ei teadnud temast pikka aega midagi, kuni ta ühel päeval jälle uksest sisse astus.

Ent mäletan ka oma teist onu, metsameest. Ühel päeval ei tulnud ta koju, kadus. Aeg-ajalt arvas mõni tuttav, et oleks nagu onu moodi meest kuskil näinud.

Iga selline vihje andis uut lootust, kuid ka ängi: miks ta ometi koju ei tule? Umbes pool aastat hiljem selgus, et ta oli võtnud endalt elu ja olnud kõik see aeg üsna lähedal.

Keset rahuaega ja enneolematut õitsengut kaob Eestis igal aastal keskeltläbi paar-kolmkümmend inimest ehk üle nädala keegi. Osa leitakse elusana, osa surnuna.

Ent pea igal aastal on näpuotsaga neid, kelle saatus jääb pikaks ajaks, kui mitte igaveseks teadmata.

Meie liikumistel hoiab silma peal teadmata hulk turva- või pardakaameraid, rääkimata arvukatest nutitelefonidest, mille salvestisi kerides saavad kaamerasse püütud kaadreid edasi-tagasi kruttida kõik, kel on ülesvõetud materjalile ligipääs.

Piltlikult öeldes oleme digimaailmas siblides kui hiired, kellel puudub seedetrakti lõpus sulgurlihas, mistõttu on igast meie sammust rida järel.

Kuidas saab juhtuda, et keegi ei märka inimese radariekraanilt kadumist ega tõtta kohe kõikide võimalike jõududega otsima?

Vahel plaanivad inimesed ise hoolikalt oma kadumist, jättes telefoni ja pangakaardi kapile või pambu riietega jõekaldale, ega soovigi, et neid leitaks. Oma kõige lähedasemate inimeste suhtes on see julm valik.

Teine põgeneb võlausaldajate või politseiuurimise eest teadmata suunas. Kolmas satub kurjategija ohvriks. Neljas läheb lähedastega raksu, raiub vihasena läbi kõik sidemed ja kaob sõna jätmata laia maailma seiklema.

Üle ääre keevate tunnetega pubekad jooksevad uksi paugutades kodust, sest neid ei mõisteta või on koolikiusamine võtnud olemise isu. Enamasti leiab politsei ula peal noored üles ning viib koju jahtuma ja maailmaga leppima, kuid mitte alati.

On elu hammasratastest räsitud inimesi, kes valivad kõrvalise koha, et oma käega ilmaliku maailmaga lõpparve teha. Neist hiljem enamasti avalikult ei räägita.

Tihti on kadunute seas uitama läinud hoolekandeasutuse asukad, kes ei mõista adekvaatselt hinnata oma võimeid ja varustuse vastavust ilmale ega taipa leida tagasiteed.

Teinekord kipuvad üksi elavad eakad eksima seenemetsa, koduteel kaotama suunataju või ütleb tervis ootamatult üles. Meist kõigiga võib juhtuda midagi ootamatut.

Kui kadumine jääb külmale ajale, peavad inimesed väljas abita vastu mõne tunni, soojal ajal janus ja söömata vahest mitu päeva. Inimese elusana leidmiseks on iga tund ja minut olulise tähtsusega.

Detsember tõi ridamisi uudiseid Järvamaal kadunud inimestest. Kõik, kes on leitud, on olnud surnud. Mõne kohta pole senini teateid.

Eelmisel nädalavahetusel käisin vabatahtlikuna otsimas jõulude eel Roosna-Allikul koduteel haihtunud vanamemme.

Üle-eestilise kodanikualgatuse korras ette võetud otsinguga leiti lumme mattunud eakas naine mõne tunniga kodumajast paarisaja meetri kauguselt võsast.

Aheliku ühe lülina memmele kuuluvat metsa läbi kammides mõtlesin omaette, miks meie ühiskond suhtub inimese kadumisse sama pikaldaselt, kui anekdoodikangelasena tuntud «gorjatšii estonskii paren».

Island on Eestist poole suurem maa, kus on kolm korda vähem elanikke. Sealsetel tuttavatel külas käies kinnitasid kohalikud, et kui neil läheb keegi lumistel laavaväljadel kaotsi, on terve kogukond kui üks mees hetkegi kõhklemata otsimas.

Pagar keerab ahju kinni ka siis, kui värske leivategu on käsil, ja läheb. Ehitaja heidab kellu nurka, mis sest, et värske betoonikoorem saabus, ja läheb. Kui inimene on leitud, siis on aega küll töid jätkata.

Teise näitena ühiskonna hoolivusest ja osavõtlikkusest meenus mulle umbes viie aasta tagune seik Inglismaalt Bristolist.

Sõitsin kevadisel pühapäevahommikul kella nelja paiku taksoga lennujaama, mis asus linnast mitu kilomeetrit eemal.

Varavalges põldude vahel kulgedes märkas taksojuht ühel teeotsal seismas autot.

Minu kui kliendi käest luba küsimata pidas juht masina kinni ja läks autos kössitavatelt naistelt uurima, kas kõik on korras. Naised olidki teelt eksinud ja said taksojuhilt kasulikku juhatust.

Alles seejärel jätkus minu sõit lennujaama. Taksojuhi selline prioriteetide seadmine oli liigutav ja mõtlemapanev.

Meil on politsei, kes korraldab kadunute otsinguid, omab ligipääsu infole ja õigust uurida.

Meil on vabatahtlike sihtasutuse Kadunud operatiivne otsingugrupp, kes on valmis ükskõik millisesse Eesti otsa appi tõttama.

Meediast on jäänud mulje, et kohati nende koostöö laabub, siis jälle ollakse üksteise aadressil kriitiline ja rahulolematu, mis näitab, et arenguruumi otsingute operatiivsemaks ja tõhusamaks muutmisel on küllaga.

Roosna-Allikul liitus otsinguüleskutsele ligi paarkümmend kohalikku, kes tundsid kadunut, teadsid tema harjumusi ja käiguteid ning olid tuttavad maastikuga.

Lisaks sõitis üle Eesti oma vabast ajast ja tahtest memme otsima rohkem kui 30 inimest.

Kadunud inimese elusana leidmisel on oluline ülikiire tegutsemine ja pädeva juhi käe all otsingul võimalikult suure hulga abiväe rakendamine.

Muidugi saab iga inimene kaotsimineku riski vähenduseks ennetavalt anda lähedastele teada oma käikudest ja välja minnes kontrollida, et telefon oleks laetud ja riietus ilmastikukindel.

Arvan, et kui omavalitsustel jätkub fantaasiat nuputada välja peibutusloteriisid uute kodanike värbamiseks, siis oleks neist viisakas olla juhtiv eestvedaja kogukondlike päästemehhanismide väljatöötamisel, et tagada kogukonnale toetuv rohujuure tasandi turvalisus.

Piirkonnapolitseiniku kõikvõimsusele ja heale õnnele loota on vähe. Omavalitsused, külaseltsid, politsei ja vabatahtlike otsijate esindajad peaksid kiiremas korras ühe laua taha saama ja välja mõtlema, kuidas leidmist ootavale inimesele kõige kiirem ja tõhusam koostöövorm üles ehitada.

Oma äsjase kogemuse pealt usun, et kui on head eestvedajad, tulevad inimesed meeleldi kaasa, sest üksteise aitamine suurendab turvatunnet. Alustuseks tasub kasvõi Islandi kogemusega lähemalt tutvust teha.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6495205/kadunuid-otsides-otsime-iseennast

Juba kilplased pidasid taastuvenergiast lugu

Pühapäeval Tallinnas Euroopa kauneimalt jõuluturult läbi jalutades ja külmast kangeid sõrmi hõõgveinitopsi ümber soojendades kujutasin ette, kuidas üldsus haarab validooli järele, kui poolehektarist raekoja platsi täidaksid ühel kenal päeval päikesepaneelide sirged hõbedaselt sillerdavad read.

Muide, detsembri alguses teatas Tallinna linnavalitsus, et linna omandis olevatele hoonetele rajatakse sada päikesejaama. Rohelise varjundiga taastuvenergia tootmisse investeerib raad kolm miljonit eurot.

Miks mitte hullata ideega lõpetada avaliku ruumi esteetilistel ja tseremoniaalsetel eesmärkidel raiskamine ning väljakud ja pargid päikesepaneele täis külvata?

Kaua me maailmaturu kõrgete naftahindade ja keskkonda rüüstava põlevkivienergeetika lõa otsas sipleme, kui päike on igal hommikul tasuta võtta? Sama soojaga sobiks hommikupäikese poole koogutavad tahvlikesed koidukiiri püüdma Paide keskväljakule, muusika- ja teatrimaja parklasse ning teiste linnade lagedatele raeplatsidele.

Kilplased. Eno Raua ümberjutustus Kreuzwaldi algendist. Illustreerinud Peeter Ulas. 1962.

Lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas juba 160 aasta eest ilmavalgust näinud raamatus «Kilplased» sellest, kuidas Järvamaa Peetri kihelkonna Upakallo küla mehed kottidega loojuvat päikest taga ajasid.

Õhtupimeduse leevenduseks kotiga valguse tuppa tassimisest kilplastel toona asja ei saanud, kuid oma taastuvenergeetikat väärtustavalt mõtteviisilt olid ohmudeks peetud kaimud kaasaegsetest kaugel ees.

Ah et te ei suuda hästi ette kujutada päikesepaneele tihedalt täis pikitud Tallinna esindusväljakut?

Minu kodukandis, otse 250aastase Öötla baroksest mõisahäärberist üle tee nokitsevad töömehed juba teist kuud päikesepargi kallal. Küla kontekstis võrdub ehitustanner raekoja platsiga.

Vabadussõja järel jagas värske riik sõjasangaritele tasuks eluga riskimise ja isikliku vapruse eest autasuks mõisasüdameid, kus arvati olevat kõige viljakamad ja hinnatumad maad.

Kolhooside ajal pressisid mõisatesse end kolhoosikontorid ja nende suurenedes osakonnakeskused. Oi kui paljude mõisate külje alla ehitati ühismajandite lautu ja töölistele korrusmaju, mis sobisid sajanditega arendatud komplekside miljöösse nagu siga ja kägu.

Nii või teisiti on mõis aastasadu olnud küla keskpaik ning kannatab kogukonna mõistes võrdlust iga linna raekoja platsiga. Mäletate, 15 aastat tagasi istutas suur hulk ettevõtlikke maaomanikke põllud täis astelpajupõõsaid lootuses ratsa rikkaks saada?

Eufooria lahtus mõne aastaga ja selgus, et marjapõõsaid sai kordades rohkem, kui turg Eestis ja naaberriikides suutis tarbima. Pealegi oli raske leida korjajaid, kes tahtnuks vabatahtlikult oma käsi üliokkalisse põõsasse toppida. Nüüd torkab Eestis ringi liikudes silma, et aina rohkem kõlvikuid kannavad vilja asemel päikesepaneele.

Päikesepüüdmise rallit tiivustab Eesti riigi võetud ambitsioonikad eesmärgid suurendada taastuvenergia osa energiamajanduses ning eesmärgi saavutamiseks makstavad kopsakad toetused. Euroopa Liidu taastuv­energia direktiiviga võttis Eesti aastaks 2020 kohustuse kasutada kogu energiamahust 25 protsenti taastuvenergiat.

Eurostati andmetel oli Eestis taastuvenergia osa juba 2016. aastal 28,8 protsenti. Ent energiamajanduse arengukava 2030+ järgi peaks meie taastuvenergia osa 2030. aastaks olema 50 protsenti, seejuures soojamajanduses 80 ja elektrimajanduses 50 protsenti. Internetis guugeldades paistab, et päikeseparkidesse investeerijad on paaril viimasel aastal äratanud elule ridamisi riiulifirmasid, mille ainus tegevus on kahmata kokku suvalisi põllusiile kus iganes, et riigi toetuste najal päikeseloojanguks kotisuu Upakallo meeste kombel pärani tõmmata.

Äri ühe perspektiivina koidab tuksuv rahamasin vaheltkasuga mõnele suurele energiahiiule maha müüa. Eelmisel nädalal läbis riigikogus esimese lugemise maaelu ja põllumajandusturu korralduse seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis seab piiranguid väärtuslike põllumajandusmaade kergel käel kasutusotstarbe muutmiseks.

Eelnõud on plaanitud seaduseks vormida järgmisel aastal, kuid nähes mööda Eestit ringi sõites viljapõldude asemel päikeseväljade tekkimise tempot, paistab, et paljudele väärt maalappidele jääb seadusemuutus hiljaks. Sool on juba külvatud, kui kilplasi meenutada.

Õigupoolest pole praegu tehnoloogiate areng veel jõudnud punkti, kus päikeseelektrijaamade ehitus ilma peale maksmata majanduslikult end ära tasuks.

Kulud suurenevad veelgi, kui ehitada elektrijaam viletsa ligipääsuga kõrvalisse kohta, kuhu ei ulatu teed või pole energiavõrguga liitumiseks liinivõrku.

Arendajatel on kiire ka seetõttu, et peagi muutuvad toetuse määramise tingimused. Edaspidi antakse abiraha tõenäolisemalt neile elektrijaama ehitajatele, kes vähempakkumisel konkurentidest vähem riigilt lisa küsivad.

3800 aastat tagasi sisenes Väike-Maarja kohal Maa atmosfääri meteoriit. Tulekera tuhises kõuekõminal üle praeguse Järvamaa ja sadas väiksema tuumapommi jõuga Saaremaale, kohta, mida tunneme Kaali kraatrina.

Lennart Meri püstitas raamatus «Hõbevalgem» hüpoteesi muistse põlisrahva uskumusest, et Saaremaa on paik, kus päike käib magamas, tõmmates võrdusmärgi Euroopa keskaegses mütoloogias tuntud salapärase põhjamaise saare Ultima Thule ja Saaremaa vahele.

Ka Liivimaa Henriku muinasajal üles tähendatud kroonikas kirjeldatud saarlaste jumala Tarapita lennutee seostub rauaaegse meteoriidi langemistrajektooriga ja viitab eestlaste religioossele sidemele päikese väega.

Maaomaniku ettevõtlusvabadus on püha, ent samavõrd püha on arvestada kogukonna huvidega. Lähiajaloo võimsaim näide kogukonna sõnajõust on tuua Tartust, kus avalik arvamus ja huvi nurjas kavandatava tselluloositehase eriplaneeringu algatuse.

Öötla küla rahvas on solvunud, et vallavõimud andsid kooskõlastuse justkui taevast kukkunud elektrijaama püstipanekuks ja maa kasutusotstarbe muutmiseks ilma kogukonnaga arutamata.

Pärismaalased said tööstusrajatisest aimu alles siis, kui töömehed hakkasid tokke põllule taguma.

Käremeelsemad sajatavad, et Järva valla võimudele on nad silmapiiritagune ääremaa, mille elukeskkonna kvaliteedi hoidmine omavalitsusreformiga kaugenenud võimu ei huvita.

On neid, kes peavad päiksepaneelide külvamist mööduvaks moehaiguseks, nagu omal ajal ehitati Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse põllud täis pappmaju.

Isegi kui seadused ei nõua, on tänapäeval elementaarne teavitada kogukonda neid puudutavatest otsustest ja ettevõtmistest, et ennetada asjatuid pingeid ja hoida suhteid. Miks mitte tulla inimestele lihtsas keeles seletama taastuvenergeetika nüansse ja nuputama, kuidas kohalikud oma küla põldudelt kogutud elektrit soodsamalt tarbida saaksid. Ega rääkimine kedagi rumalamaks tee.

https://jarvateataja.postimees.ee/6481462/juba-kilplased-pidasid-taastuvenergiast-lugu