Mitu põdravasikat maksab Eesti vabadus?

«Mängige oma sõjamänge sügisel!» on mitu loomasõpra viimastel päevadel sotsiaalmeedias turtsatanud digilaiguliste kaitseväelaste suunas verbaalset rusikat viibutada.

 

Äsja lõppenud kaitseväe õppus Kevadtorm ajas loomakaitsjad kurjaks, sest Ida-Virumaal harjutuste piirkonnast leiti viis inimeste arvates hüljatud põdravasikat. Häälekad aktivistid survestavad avalikule pöördumisele allkirju kogudes kaitseministeeriumi lükkama õppusi tingimusteta kevadest sügisesse.

Foto: Kaitseministeeriumi FB konto

Muide, täpselt aasta tagasi vajutas kaitseväe Lõuna-Eestis peetud suurõppusel tehtud klõps sõduri ja põdravasika kohtumisest nunnumeetri seieri hoopis põhja ja muhe uudis levis BBC kaudu laia ilma.

Hinnanguliselt on Eestis 13 000 põtra, kellest pooled jäävad igal aastal jahimeeste suitseva püssitoru ette. Nii elavad praegu imearmsad põdravasikad kahe-kolme aasta vanuseks, et saada suitsuvorstiks lugematutel laadalettidel.

Skandinaavias tehtud uuringute järgi pistavad karud igal aastal nahka üle veerandi sündinud põdravasikatest. Seega võib aimata, et meie metsade suurima loom põder on looduslikus toiduahelas väga olulisel kohal.

Põtru, nagu ka isendeid teistest loomaliikidest, saab veel arvukalt hukka maanteeliikluses ja jääb läbi metsamassiivide põrutavate rongide alla.

Ometi pole ma märganud petitsioone suitsuvorsti ja autode keelamise, raudtee ülesvõtmise või karude riigist pagendamise nõudmiseks.

Ma ei soovi olla kuidagi küüniline ega iroonilne õppustele jalgu jäänud väikeste põtrade traagilise saatuse suhtes, vaid juhin tähelepanu, et maailm on oluliselt mitmekesisem, kui üksikjuhtumite najal lõkkele puhutud emotsioonide valguses paistab.

Eesti vabaduse kaitsmiseks harjutamine pole käputäie sõjardite ja nende välismaiste sõprade eralõbu, vaid iga siinse kodaniku põhiseaduslik kohus, nagu on ka looduskeskkonna säästmine.

Seega tuleb otsida ühiskonnagruppide terava vastandumise asemel kompromisse. Ent leppida ka ohvritega.

Eesti iseseisvuse jätkusuutlikkust on võimatu ette kujutada rahva kaitsetahte, tugeva ja motiveeritud armee ja kahe eelnevaga otseses põhjuslikus seoses oleva NATO liitlaste toetuseta.

Kulla sõbrad, kaitsevägi ei mängi kuskil metsas poisikeste kombel mingeid suvalisi sõjamänge, vaid harjutab riigi kaitsmist parimate relvade ja sõduritega just neis paigus, kus sajandite taha ulatuv ajalugu on korduvalt näidanud, et vaenlane tikub meie maale ja kus on talle kõige tõhusamalt võimalik vastu nina anda.

Mets on eestlasi katnud, toitnud ja kaitsnud aastasadu, isegi aastatuhandeid ja jääb kaitsma ka edaspidi, kui meis säilib mehemeel.

Mitme väliõppuse kogemuse najal saan kinnitada, et kaitstava maastiku hea tundmine annab omadele vastase ees suurema eelise, kui nende kõrgtehnoloogiline tank, droon või rakett lubaks arvata.

Oleks lühinägelik harjutuste ajal taanduda silma alt ära kinnistele polügoonidele ja hüljata looduslik eelis või ronida avamaastikule ning ainult asulatesse, kus tegelikkuses saab võimalik vaenlane ennast rohkem maksma panna.

Kaitsevägi ei seisa väljaspool ühiskonda. Vormi kandes täidavad oma kohust meie lapsed, vanemad, sugulased, sõbrad ja tuttavad. Ajateenijate väljaõpe on osa riigi haridussüsteemist koos suurde pilti haakuvate kinnitatud õppekavade ja -tsüklilisusega.

Suvel, sügisel ja talvel ajateenistusse kutsutud nekrutid saavad kevadeks üksustena kokku harjutades väljaõppe, mis teeb neid osaks tugevast reservarmeest, mida vajadusel rakendada. Kevadine suurõppus on oskuste viimane lihv.

Õppetsükli nihutamine petitsioonis nõutud sügisesse rebiks abituriendid enne lõpetamist koolipingist ning paneks ajateenistusest vabanenud noored aastaks ootama ülikooli- või kutseõpingute jätkamist.

Alternatiiv on koos õppuste kalendri muutmisega kehtestada koolides õppeaasta jaanuarist oktoobrini, mis keerab pea peale kogu riigi elukorralduse ja eristab meist muust maailmast.

Isegi kui koolitsükli nihutamine õnnestuks, olen enam kui kindel, et sügisvihmadesse lükatud õppustel kahjustaks kasutatav rasketehnika maastikku ja floorat praegusest oluliselt rohkem.

Ehk mäletate ajaloost, kuidas Wehrmahti seni laitmatult töötanud sõjamasin takerdus Moskva all 1941. aastal mülkasse?

Küllap tõstaksid sügiseti häält ka seenelised, marjulised ja jahimehed, kelle tegemisi metsadesse ilmuvad kaitseväelased häiriksid.

Pahuralt uriseks talveunne käppa imema sättiv karu ja niheleks lehehunnikusse kerra tõmbunud siil.

Kindlasti tunneks meie iseendale korraldatud kaosest rõõmu naabreid saakloomadeks pidav Kremli peremees, kes muide on öelnud, et tema maa pole nii rikas, et keskkonnahoiuga tegeleda.

Tasub meeles pidada Ukrainat, keda rünnati hetkel, kui kaitsevõime oli viimaste kümnendite kehvim, ja teisi endistes vennasvabariikides madalal tulel hõõguvana hoitavaid relvakonflikte.

Tahtmatult kerkib niigi leierdatud küsimus, kes lõikab loomakaitsjate algatusest tegelikku kasu. Mitu põdravasikat on väärt Eesti vabadus?

Vaata kuidas tahad, õppuste perioodi tuima nihutamisega sügisesse on ikkagi nokk kinni ja saba lahti, kui jääme eeldama, et tugev riigikaitse on meie maa ja rahva säilimise üks nurgakividest.

Usun, et kaitseväel ja looduskaitsjatel on võimalik hea tahte korral ühise laua taha istudes arutada, kuidas praegu toimiv väljaõppe saab järgmisel korral vähem loodust häirida ja kahjustada ning info veelgi paremini liikuma.

Ehk tulevad loomakaitsjad edaspidi kaitseväele appi, et loomad õppuste alalt eemale peletada, või on muid tõhusamaid ideid kui keelumalakaga äsamine.

Olin üks tänavusel Kevadtormil osalenud reserväelastest. Muuhulgas oli minu roll jälgida, et kaitsealasid läbivad üksused täidaksid piiranguid, näiteks ei teeks pauku ega keeraks masinatega teelt maha.

Jõhvi ja Sillamäe ümbruse metsades veedetud poolteise nädalaga nägin masendavas koguses metsa alla ja kõrvalteede pervedele kuhjatud ehitusprahti, vanu kodumasinaid, sanitaartehnikat ja muidu olmeprügi, nagu poleks mujal Eestis rakendatud jäätmehooldussüsteemist Ida-Virumaal midagi kuuldud.

Üks mu kamraade nentis, et keset improviseeritud prügimäge kanda maha panna soovivale Poola üksusele oli üsna keeruline seletada, et nad on kaitsealal.

Kurtna maastikukaitsealal kohatud rühmaülem ütles, kuidas äsja oli otse tema üksuse nina all peatunud auto, mille juht loopis maha mitu prügikotti ja kadus. Kaitseväelased märkisid numbri üles ja vähemalt üks jultunud reostaja saab liistule tõmmatud.

Tore, et Eestis on «Teeme ära!» koristustalgud saamas traditsiooniks. Oleme uhked, et vedasime maailmakoristuspäeva.

Ehk paneksid hoopis kõik looduse pärast südant valutavad inimesed ja organisatsioonid seljad kokku ja märkaksid prügimäega äravahetamiseni sarnanevaid Ida-Viru metsi?

Selle kandi inimeste keskkonnateadlikkuse Augeiase tallid ootavad puhtaks rookimist ning loodus lagast välja kaevamist mitte vähem, kui kevadised põdravasikad igatsevad oma ema.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6683902/mitu-podravasikat-maksab-eesti-vabadus

Poliitikasse saabub suitsevate suude ajastu

«Poiss, neil, kes valetavad, hakkab suu suitsema!» manitses vanaema ükskord omavahel olles koolieelikut aus olema.

Inimese kõige ausam aeg elust ollagi lapsepõlv ja seetõttu polnud lihtne ette kujutada teisi mudilasi, kelle suu tossab kui korsten.

Täiskasvanud tossajaid olin seni pidanud tavalisteks suitsumeesteks. Vaatasin onu ja mõnda isa töökaaslast edaspidi hoopis kahtlustavama pilguga.

Vanaema sõnum peas tiirlemas, piidlesin silmanurgast ka ennast, et suu rääkides ei suitseks. Läks aastaid taipamaks, et verbaalse udu ajamine ei muuda hingeauru karvavõrdki tummisemaks.

Moraalses võtmes on valetamine taunitav nagu muud madalamad instinktid, mida loodus on liigile ekstreemsetes oludes toimetulekuks kaasa andnud ja mida tsivilisatsioon on põlu alla pannud.

Tunnustatud ameerika psühholoog Paul Ekman defineerib valetamist kui teadlikku tegevust ohvri eksitamiseks, sellest kavatsusest ilma viimasele teada andmata, järjestades kuus valetamise viisi:
1. Teabe varjamine. Kuigi valetaja ei valeta ega anna edasi olematuid fakte või emotsioone, hoiab ta enda teada tõese teabe.
2. Teabe moonutamine. Lisaks tõe varjamisele lisab valetaja katteta fakte ja eksitavaid emotsioone.
3. Emotsiooniallika varjamine. Valetaja ajab ohvri segadusse väitega, et emotsiooni põhjustaja on midagi muud kui tegelikult.
4. Tõe esitamine valetamise kaudu. Tõele lisatakse sarkastiline toon, mis paneb adressaati infos kahtlema.
5. Pooltõde. Räägitakse küll tõtt, kuid mitte kõike.
6. Trikk. Ootamatu ja väljapaistev, kuid situatsiooniga mitte seotud käitumise esitamine.

Vene kirjanik Anton Tšehhov on öelnud, et ausad inimesed ei valeta, kui selleks pole vajadust.

Meie ümber on endiselt palju talutavat valet, mis hoiab ühiskonda koos.

Vanematena pikendame oma maimukeste lapsepõlve, puhudes neile hambasse legendi jõuluvanadest ja päkapikkudest või lapsi toovatest toonekurgedest.

Ilukirjandus ja teatrilavadele toodud etendused ning haaravad mängufilmid on enamasti lood, mida tegelikkuses pole juhtunud. Ometi peame väljamõeldud kangelasi ja konstrueeritud lugusid eeskujuks.

Eks ole mustkunstnikugi trikid pettus, mis hajutavad tähelepanu ja panevad vaataja silma uskuma osavat kelmi ime pähe.

Uksest ja akendest sisse pressiv reklaam on ju lihtsustatult peen pettuse kunst, kuidas illusioone luues mõjutatakse masside ajutegevust suunas, mis suunab inimest ostma teatud asju ja teenuseid või muutma oma käitumist reklaamijale soodsas suunas.

Utreeritult väljendades on ka poliitika peen valetamise kunst, kuidas müüa grupile inimestele unistusi paremast tulevikust, mis ei taha ega taha saabuda, ning panna poolehoidjaid uskuma oma ainueksimatusse ja oponendi saamatusse.

Teame ajaloost arvukaid näiteid säravatest väejuhtidest, kes emotsiooni najal oma alluvatesse usku süstides on alistanud endast tugevamaid vastaseid. Sõjanduses ongi vaenlase eksiteele ajamine oluline võidu võti ja võitjate üle teatavasti kohut ei mõisteta.

Lihtsustatult võttes on triumfikaare alt tammepärgadega läbi ratsutavad kindralid tavalised valevorstid, kes eesmärgi saavutamiseks on teadlikult valinud abinõu.

Riigid ja rahvad on ajaloo vältel eeltoodud näiteid tšehhovlikult aktsepteerinud ausate valedena. Ent see register on ajastute vahetudes muutuv.

Nõukogude ajal näitas asjameeste oskus Moskvat tüssata juhi võimekust. Laiadesse massidesse jõudnud korruptiivne käepesu ja riigi varastamine oli norm üldise majandusliku ebaõigluse ja defitsiidi leevenduseks ehk näitas oskust elada.

Tänapäeval on samu tõekspidamisi järgides kerge sattuda kohtupinki ja trellide taha.

Kaasaegses Eesti ühiskonnas näikse olevat uue tasakaalu otsingutes suhtumine poliitikute retoorikasse.

Kui veel hiljuti vaadati läbi sõrmede ükskõik millisele intellektuaalselt veidrale mõtteavaldusele teadmisega, et poliitikud võivadki uskuda ja rääkida ebareaalseid asju ja USA presidendi eeskujul tulla püünele alternatiivsete faktidega, siis enam mitte.

Meedias ja suhtlusvõrgustikes on poliitiliste avalduste hindamise skaalalt kadumas varjundid ja jäämas kaks jaotust - tõde ja vale. Kõik, kes pooltoonidega mängivad, taotakse teravate naeltega moraalsesse häbiposti.

Aina sagedamini loeme meediast meetrikõrgustest pealkirjadest, kuidas üks poliitik teise järel valetas.

Kõige tragikoomilisem on see, et oma tsunftikaaslaste paljastamise esirinnas sõuavad poliitikud ise.

Nii on aja küsimus, kui ühiskondlik hoiak peab opositsiooni või koalitsiooni eristamata igat poliitikut patoloogiliseks valetajaks.

Nii on poliitilist maastikku haaranud valede paljastamise tuhinas peidus kahe teraga mõõk. Iiri päritolu inglise kirjaniku George Bernhard Shaw meelest ei ole valetaja karistus mitte see, et teda ei usu keegi, vaid see, et ta ise ei saa enam kedagi uskuda.

Musta stsenaariumi järgi jäävad nii lähiajapoliitikat ilmestama üksnes suitsevad suud.

https://jarvateataja.postimees.ee/6676636/poliitikasse-saabub-suitsevate-suude-ajastu

Kinu peab saama!

1980. aasta südasuvel oma kodukohas kümnese jõmpsikana filmidebüüti tehes ei osanud ma uneski näha, et comeback laseb oodata pea 40 aastat.

Mäletan oma jahmatust, kui koduuksele ilmunud võõras tädi pakkus mõnesaja meetri kaugusel Esna alevis suursuguse veski juures parasjagu vändatavasse mängufilmi «Ideaalmaastik» rollisutsakat.

Tallinna poiss, kes Asseri tädi vanimat last mängima pidi, jäi ootamatult haigeks ja filmimeeskond peilis poetädi juhatusel välja lähima sama mõõtu mehehakatise.

Olin kõhklemata nõus ja ka ema ei vaielnud vastu.

Edasi käis nagu näosaate liftis, kuhu Tallinna olümpiaregati suvest pärit poiss sisenes veskiperemehe Aaviku häärberisse ja hetk hiljem astus välja sõjajärgse kolhooside loomisaega maandunud traksidega põlvpükstes ja mitu numbrit suuremate kotadega marakratt.

Teise lapse ebaõnn kinkis mulle tolle suve suure seikluse, lasi piiluda filmitööstuse köögipoolele ja vaadata, suu ammuli, enda ümber tööd tegevaid kuulsaid näitlejad.

Kodukandis tegi pisike filmiroll mu korraks mikrokuulsuseks, kelle pilt jõudis filmi linastudes isegi kinoajakirja Ekraan.

Eks toona oli mängufilmi tegemine igas võttepaigaks valitud maakohas kõneainet pakkuv sündmus.

Tuntud ja armastatud näitlejad koos võttemeeskonnaga olid mustlaslaagri elustiili harrastades paigal nädalaid ja tegid filmitöö vahele ka niisama pulli, jättes endast maha legende, mida aeg-ajalt tänini meenutatakse.

1983. aasta suvel veeti Peetri töö- ja puhkelaagri lapsi sööma Järva-Jaani sööklasse. Samal ajal filmiti sealkandis 1944. aasta sõjasuvest kõneleva mängufilmi «Reekviem» episoode, kus alla tulistatud ja Saksa tagalas redutavat nõukogude sõjalendurit Viktor Venet mängis poppstaar Ivo Linna.

Vahel juhtus meiega samal ajal lõunale ka filmirahvas. Oh seda elevust, kui külkaga tsikkel saksa sõduritega söökla treppi kimas ning korvist puges välja Vene mundris kuulus laulja, keda püssimeeste vahel supisappa konvoeeriti.

Milliseid selfisid saanuks teha, kui siis olnuks käepärast tänapäevane tehnoloogia!

Esna on vahepeal kogunud tuntust «Naabriplika» seriaaliga, andnud meile Eesti kuulsaima bussipeatuse, kus läbisõitjad tihti poseerimas käivad. Seriaali järgi nimetud laat toob mai teisel laupäeval Esnasse kokku suuri rahvamasse.

Ent filmimaagiat tehakse Esnas endiselt haruharva. 1976. aastal vändati Esna kodanliku aja funkstiili juuksurisalongis «Karikakramängu» konstaabli poja Marguse kiilakaks pügamist. Eluaeg juuksurisalongi pidanud vanaproua Friida lõikas samas toolis mulle samal sügisel esimesse klassi mineku frisuuri. Arvatavasti püsis see fassong muutumatuna alates 1930ndatest.

Kuu aega tagasi märkasin sotsiaalmeedias üleskutset, et Esna mõisas üles võetavasse mängufilmi otsitakse sõdurite ja sõjavangide rolli keskealisi mehi. «Aeg on teha comeback!» kihvatas südame all.

Soomlaste eestvõttel ja eestlaste toel tehakse Haapsalus, Tallinnas ja Esnas filmi Soome kõige kuulsamast naiskunstnikust Helene Schjerfbeckist (1862–1948) ning keskendutakse aastatele 1915-20 ja kangelanna armastusele.

Filmi režissöör on Antti Jokinen, kes on koos Marko Leinoga ka stsenarist. Helenat mängib Laura Birn, keda Eesti publik peaks mäletama hästi seoses mõne aasta tagusest Sofi Oksaneni raamatu ainel tehtud filmist «Puhastus».

Casting'ul seisin kannatlikult tunnikese sabas, et koos kümnete teiste filmisutsakat teha soovivate suguvendadega end üles anda. Pilt portrees ja profiilis, mõõdud ja kontaktid kirja ja edasisi korraldusi ootama.

Võttepäeva lähenedes selgus paraku, et seekord minu teeneid ei vajata. Režisöör tõmbas sõdurite ja sõjavangide hulka koomale ning soovitatud juuksuri vältimine ja paar nädalat habeme kasvatamist osutus asjata vaevaks.

Kraapisin lõua puhtaks ja lasin tuka viisakaks pügada, kui järgmisel päeval helises telefon ja toru otsas rääkiv proua teatas, et üks sõduri rolli valitud meesterahvas väänanud hullusti jalga ega saa näidelda. «Kas saaksite homme kell 12 Esna mõisa tulla?» küsis ta.

«Täpselt nagu eelmine kord! Saatusel on oma korduma kippuvad mustrid,» jõudsin enne nõusoleku andmist déjà-vu'le mõelda.

Kokkulepitud ajal Esna mõisa teisele korrusele ronides oli kostüümikunstniku ajamasinast läbi käinud juba kümmekond Soome punakaartlast ja mõni valge.

Grimeerijad tuunisid sõjameestel nägusid ja käsi tahmasemaks, mõnel ka seaverega vigasemaks. «Meie kiisul kriimud silmad,» pobisesin omaette jumestajate käe alt tulnud kolleege pilguga mõõtes.

Aega parajaks tehes koorus jutu käigus välja, et mitu meest on massistseenides ja väikestes sutsakates ennegi kunstile oma aega ohvriks toonud. Oli Paide ja Türi mehi ning stseeni-paari filmimiseks Tallinnast sada kilomeetrit maha sõitnud.

Mõisa viinaköögi varemete juures ootas kodusõjast räsitud välimusega osalisi režissööri käe all valmis seatud võttepaik, sületäis Mossini vintpüsse ja nimiosaline Helene.

Nullilähedane temperatuur ja lõikav tuul välistas pikema jorutamise. «Action!» Paar duublit ja pool väesalka ning vangid lasti koju.

Tänapäeval paistavad filmivõtted käivat ilma liigse kisa-kärata. Vaat et vastupidigi. Võttetiim seletas uudistama tulnud naabrinaisele, et Esna maastikukaitsealal pesitsevaid linde katsutakse mitte häirida.

Järgmisest stseenist tegime vaikselt ja kiirelt paar võtet ja purgis! Eks näis, palju tuntemattomat sotilaat (soome k tundmatut sõdurit) filmi alles jääb ja kas ta sihver üldse äratuntavalt vilksatab.

Peaosaline Laura luges mulle sõnad peale, et temaga tehtud fotomälestuse võin avaldada alles pärast filmi esilinastumist. Vastuseks režissööri heatujulise lõõbile, et niikuinii läheb kohe Facebooki, kinnitasin, et pilt püsib järgmise kevadeni isiklikus arhiivis.

Esna mõisast lahkudes sätiti häärberit juba prožektorivihku ning madalale vajunud taeva ja lume alt sulanud halli looduse taustal nägi järgmine võtteplats eemalt vaadates välja kui UFOde maandumisplats.

Alles õhtul ülelahesõbra Pasiga sotsiaalmeedias muljetades avas veli mu silmad, kui tähtsas seltskonnas Soome kinokunsti kontekstis olin äsja oma kodukandis viibinud.

«Näh, rumal ei taibanud autogrammigi küsida,» sarjasin ennast.

Kummaline on mõelda, et minu «Ideaalmaastiku» stseeni partnerid Helle Kuningas ja Arvo Kukumägi on mõlemad juba igaviku radadel ja Helene peaosalise sünnini oli minu esimeste filmikatsetuste ajal jäänud umbes aasta.

Võib ju fantaseerida, et ilmselt on veel sündimata see näitleja, kes mängib peaosa 40 aasta pärast järgmises Esnas üles võetavas filmis, kuhu ehk vanaätt kutsutakse, kui mõne algselt rolli valitud papi puusaliiges peaks kurvis välja viskama. «Kinu peab ju saama!»

«Ideaalmaastik» võitis omal ajal liidus ohtralt auhindu. Isegi San Remo filmifestivalilt tuli žürii eriauhind tundliku ja emotsionaalse inimese kujutamise eest rahvale pöördelisel ajal.

Peeter Simmi esimest täispikka mängufilm on arvatud üheks Eesti parimaks mängufilmiks.

Loodan oma suurusehullustust maha surudes, et ka Helene läheb suurte tähtedega Soome filmikunsti ajalukku.

Link mängufilmi Helena treilerile:

https://www.youtube.com/watch?v=H-r-ZVc7QWg

https://jarvateataja.postimees.ee/6571778/kinu-peab-saama

Metsa tulevik keerleb ruletilauas

Loterii-allegriga pole mul kunagi eriti vedanud. Harva, kui Bingo lotoga mõni nurkademängu euro tilgub.

Õnnemängude kõige heldemat kätt mäletan 1987. aasta suvest. Lunastasin toona Paide laadal loosiputkast rubla eest soetatud sedeli vastu korraliku voodipesukomplekti. Vantsisin lotovõitu kaenla alla surudes Peetri pargist koos pinginaabriga otse matemaatikaeksamile.

Silme ette kerkib veel mälupilt, kui viiesena suure venna rattapulgal onu juurde sõites nägin mõnekümnemeetrise vahega maanteepervel kaht paberrubla. Mudilase meeleolule mõjus kellegi kaotatud kupüüride ülesnoppimine samaväärselt kullalastis piraadilaeva avastamisega.

Kui uskuda tuttava kogenud vanemohvitseri möödunud nädalal pillatud väidet, päritakse ilmse tagamõttega isegi USA piloodikandidaatidelt akadeemia sisseastumiskatsetel õnnegeeni järele.

Teisisõnu – mul peaks hasartmänge sinnapaika jättes õnne jätkuma piisava varuga.

Nii hellitasin ka väikemetsaomanikuna paari nädala eest keskkonnaministeeriumi metsakogusse kandideerimiskirja saates pisukest lootust jõuda kahesaja vabatahtliku seast harvendatud poolesajaliikmelisse valikusse, et oma mõtte ja sõnaga metsanduse tulevikku mõjutada.

Minu soov ei täitunud. Fortuuna tahtel esindavad kogus Järvamaad väikemetsaomanikuna keskkoolis minu paralleelklassis õppinud koolivend, eakam seeneline-marjuline proua ja metsakonsulent.

Veidi kummaline on mõelda, et Eesti metsa tuleviku üle otsustajate ringi kujundab loterii. Täpsemalt valis ministeerium metsakogus riigi metsanduse tuleviku üle vaagima inimesed soolise, vanuselise,
päritolu ja metsaga seotuse põhjal.

Selgituseks neile, kes pole välja nuputanud, kuhu ma oma jutuga tüürin, et keskkonnaministeerium koostab riigile metsanduse arengukava aastani 2030. Järgmise kümnendi metsanduse arengusuundade maha märkimiseks hakkavad sõna sekka ütlema erialaorganisatsioonid, huvigrupid, metsandusteadlased, metsatöösturid ja metsakogusse arvatud eraisikud.

Mul on metsa kaitseks barrikaadidele tõusnute seas sõpru-tuttavaid, kes usuvad, et puidutöösturite kasuahnus rüüstab langetustraktorite raginal halastamatult meie metsi, võtab eluslooduselt elupaiga, seenelistelt-marjulistelt nende sahvri ja planeedilt kopsud.

Mul on sõpru ja tuttavaid metsameeste seas, kes on turris metsakaitsjate peale, sest nad usuvad, et kogu nende arusaam metsandusest on nähtud läbi autoakna ning ilma aastakümnetepikkust inimkäelist majandamist poleks meil jalutamismõnu pakkuvaid metsi, seenekohti ja marjavälusid.

Nad on nõutud, kuidas on samal ajal võimalik soovida elada puumajas ning sisustada oma kodu täispuidust mööbliga ning kompromissitult võidelda metsa intensiivsema majandamise ja puidu kohapealse tööstusliku väärindamise vastu.

Tuleb nõustuda, et tänapäevases mõistes metsad on aastasadade jooksul inimese käega majandades kujundatud just sellisteks, nagu me oleme neid harjunud nägema.

Kui inimene hoiaks käed metsast täiesti eemale, on vaid aastakümne-paari küsimus, kuidas avar nõmm muutub läbimatuks padrikuks, kus puud kasvavad, surevad ja mädanevad omanikule tulu andmata.

Loodan, et metsanduse järgmise kümnendi arengukava koostamine ei ole järjekordne loterii, vaid metsaomanikud ja puiduväärindajad saavad oma seisukohti argumenteeritult kaitsta ja tuge uusimate tehnoloogiate rakendamiseks, mis mõõdukal loodussõbral ei kisu suunurki allapoole.

Niisamuti tasub kuulata metsakaitsjate ja -teadlaste seisukohti ning otsida ühisosa, kuidas ettevõtjad saavad metsa raiuda ja majandada nii, et see ei tunduks rüüstamisena.

Ma ei usu, et metsanduse arengut saab rajada kõhutundele. Loodan väga, et järgmine arengukava sünnib teadlaste, metsameeste, maaomanike, puidutöösturite, loodusesõprade ja laia üldsust esindavate huvigruppide koostöös ning kogu ühiskonnale heaolu pakkuval viisil.

Mis peamine – kõik osapooled peavad tasakaalustatud arengukava koostamise huvides suutma emotsioone talitseda ja pidada oponentidega dialoogi ning olema valmis metsamajanduse jätkusuutlikkust tagavateks kompromissideks.

Viimasel kuul on kevadekuulutajatena aktiviseerunud ka metsaparisnikud, kes registris näpuga järge ajades helistavad läbi metsaomanik metsaomaniku järel, ahvatledes neid metsamaad müüma või võõrandama kasvava metsa raieõigust. Üks näitsik püüdis mind suisa tasuta heinaga ahvatleda.

Omamoodi rulett seegi.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6560737/metsa-tulevik-keerleb-ruletilauas

Kevade anno 2019

«Helir-Valdor, lase ruttu üks polka, ma lähen Kaja peikaga breikima!» hüüdis Mart üle riigikogu istungite saali ja lennutas kaabu elegantse kaarega riigikogu esimehe poodiumile nagu Clint Eastwood 1970ndate legendaarsetes vesternides. 

Äsjastel valimistel kasvatas EKRE oma kohtade arvu riigikogus võrreldes nelja aasta tagusega ligi kolmekordseks ja tõstis erakonna parlamendis suuruselt kolmandaks jõuks.

Igati LatiPaci ja rosinatest mustavat saia väärt tulemus.

Edward von Lõngus 2013 Palamuse poe seinal.

 Kelmikas helk silmis, sättis Viljandist pärit pärimusmuusik kandle mugavamalt põlvedele ja nõksatas peaga kujuteldavat tukka üle pea heita.

Pessimistlikumad küsitlused ennustasid Isamaale vaat et valimiskünnise alla jäämist, aga konservatiivse joone hoidmine tasus neilegi ära tosina saadikukohaga.

Helir Valdori sõrmede alt tulevad hoogsad kandlehelid panid Tõukre ja mitme teise kaugema küla poistel ja tüdrukutel jala kaasa lõnksuma sama hoogsalt nagu Patusele Poolele või Helladele Velledele.

«Jäta järele, lase lahti, ei tohi niimoodi, lase lahti!» protestis Jüri kiledalt, kuid halvasti teeseldud solvumisega.

Äkki oli tusatuju ka ehtne, sest peaministripartei eeldatud valimisvõit jäi tulemata ja Keskerakonna peaministritool kõikus kõvasti.

Jüri järgnes Mardile nagu hüpnotiseeritult, et riigi esinduslikemasse saali sobiva siivsa valsi asemel saltosid visata, värskelt vahatatud parketil püherdada ja seninägematuid poognaid võtta, nagu see vahest Misso baaris või mõnes Pärnu äärelinna öölokaalis võiks pähe tulla proovida.

Kalamaja, Viimsi ja Lasnamäe nooblimate istumiskohtadega harjunud Yana, Mihhail, Raimond, Jürgen, Taavi ja teised vaatasid seninägematut tantsupaari silmi pööritades, nagu oleks näinud põrgu eeskojas orgiat pidavaid sortse.

Martin, Jaak, Urmas ja Jaanus ning veel mõni Jüri lähedale hoidev semu elas tuure koguvale simmanile seevastu heatujuliselt naeru kihistades kaasa.

Jevgeni oma sotsiaaldemokraatidega nihutas ennastki tantsuplatsi serva Tiugu kombel lootuses, et ehk ei tule Imelikul ilma temata jälle rehkendus kokku.

Marina upitas spatsiirstokki susata Mardi ja Jüri improviseeritud sõu kodaratesse, aga ürituseks jäi seegi.

Keegi õelusekott tagumisest reast hüüdis, et enne uute tantsupartnerite valimist peaks Jürka Volodjale lubatud kamaaruška tühistama. Öeldu sumbus üldisse melusse ilma, et keegi oleks seda tõsiselt võtnud – vana ja kulunud nali.

Kaja vaatas tükk aega suurte silmade ja kinnise suuga tema ees pingiridade vahel väänlevat paari, enne kui kõnevõime taastus. Olgem ausad, selline kooslus tantsupõrandal on paljude liberaalide õudusunenägu kuubis.

Kaja hõõrus silmi ja näpistas end vargsi, et veenduda ärkvelolekus. Alles paari õhtu eest oli ta Jürile sügavat silma vaadanud ja kutsunud noorhärrat kõigi kuuldes koos üle Kabelimäe vudima.

Reformierakond uskus valimiste võitja õigusega, et tantsukaart on kindlalt nende ridikülis ja kosilaste roll on kannatlikult oodata letti kutsumist.

Kuigi Jüri võttis järelemõtlemiseks aega, tundus, et poiss jääb nõusse ja kaugel see kihluski enam. Nüüd järsku selline korvi andmine ja avalik alandus.

Kalamaja padjaklubi ahmis õhku: ennekuulmatu, et printsessi kosimise asemel tikkus poistebänd esindusareenile omavahel poognaid vedama. Mida Euroopa sedasi Eestist küll arvab?

Kaja ise poleks ehk märganudki, aga terava silmaga kogenud spordimees Jürgen sosistas kõrva, et selline füüsilist pingutust nõudev duett pole spontaanne ja raudselt enne salaja garderoobis kokku harjutatud.

Kaja sisemus pulbitses jõuetust nördimusest. Alles mõni kuu tagasi oli Jüri vana paju all tõotanud, et selle va Mardiga, kes aina punanahkadele valu vannub ja näksivat kutsikat põues kaasas tassib, tema tamasseri raudu näppima ei lähe. Vähemalt sai Kaja Jüri jutust nõndaviisi aru.

Tantsuhoos paar tuhises ennastunustavalt omasoodu mööda saali ringi nagu paela kaotanud õhupall ega märganud samal ajal akselbantidega ehitud ohvitserihärra saatel sisenenud sirge seljaga presidendiprouat. Kõmaki!

Mart sai tekkinud segaduses külakuhjast esimesena jalad alla ja putkas kiirelt riigikogu puhvetisse kiluvõileiba hammustama.

Kersti-tädi tiris Jüri kättpidi saali keskele ja nõudis selgitust: «Mis see Mart sind rebis?»

«Koalitsiooni tegema kutsus,» proovis Jüri ümber suu nutuvõru manada.

Kersti-tädi puuris nõudlikul pilgul saali: «Kuhu see masuurikas läks?"

Äsja plagiaadijamasse sattunud Rainer näitas pintsakuhõlma varjust ebalevalt näpuga puhveti poole. Kersti tuhises viidatud suunas.

«Oh sa juudas!» praalis teisest uksest saali tagasi hiilinud Mart. «Kus Kalamaja hipsterid läksid suitsunurgas meie vabakava peale leili, kukkusid kõigile ja igalepoole südameid kleepima!»

«Sakste pastor Verhofstadt helistas just ja küsis, kas meie lasime liberaalide parve põhja...,» ei jõudnud Mardi uljusest innustust saanud Jüri oma lauset lõpetada.

Koridori mööda hoogsalt lähenev Kersti-tädi kontsaklõbin keeras Jüri suu lukku ja surus Mardi Isamaa fraktsiooni pingi alt varju otsima. «Kuhu Mart läks? Kas ma saan vastust või ei saa?» laksas Kersti-tädi lahtise käega vastu riigikogu kõnepulti.

«Madisson, kuhu läks Mart?» kamandas võbeleva silmalauga Kersti-tädi kleenukese poisi püsti.

«Mina ei tea midagi, mina olin fraktsiooni toas,» kogeles pihtide vahele jäänud vibalik.

Kersti-tädi ajas silmad vidukile, kummardus ja märkas kohe pingi all kössitavat kogu. «Tule välja, ma ütlen sulle!»

«Ma tahan selle hirmsa inimeseloomaga mõni sõna juttu ajada,» teatas Kersti-tädi Marti nattipidi riigikogu juhatuse käärkambrisse lohistades.

Uks nende taga prantsatas kinni sellise pauguga, et piida kõrvalt lendas hiirvaiksesse saali krohvitükke mürinaga, mis on võrreldav kevadise lumelaviiniga Alpides.

«Kas ma ei öelnud piisavalt selgelt, et luban valitsuskõneluste avavalsi Kajal teha?» kostis läbi seina summutatud kõuekõminat.

«Jüri! Jüri! Ära võta seda tänast asja väga südamesse!» hõikas Kaja õhtu hakul Toompealt alla tõttavale poisile järele, proovides varasemale silmaviskamisele uut kaalu anda. «Ma oleks sulle appigi tulnud, aga...»

Olemisse kõrkust kogunud Jüri ajas silmad teatraalselt vidukile ja katkestas Kaja kogelemise justkui noaga lõigates: «Kasi minema!»

Pärast kandvat pausi vaatas Jüri pead üle õla kallutades Kaja poole ja nähvas justkui leebudes: «No eks tule siis!»

Kui ennast kogunud Kaja pea Ratta talu häärberi ukse vahelt teretades sisse pistis, pidi ta istuli kukkuma: Jüri polnud kambris sugugi üksi.

«Tere, tere, kuda sina siia said?» uuris elutoa laual lebavat põhiseadust näppiv Helir-Valdor nurruvalt sulni tämbriga.

Kaja maigutas vastuseks suud nagu kuivale jäänud kala.

«Eks istu,» ütles Jüri nipsakalt ja nihutas laua ääres jõude seisvat kolmandat tooli uksel tammujale lähemale.

«Kas sa pahane oled või?» Jüri hääles oli pilget ja jäisust.

«Ei!» õhkas Kaja ebalevalt kustuv lootus hääles.

«Tule siia, Helir-Valdor mängib sulle kannelt,» sädistas Jüri säravaid silmi ainiti pillimehel hoides märkamata, millal Kaja kibedaid pisaraid alla surudes ukseavalt kadus.

PS! Igasugune kokkusattumus tegelike isikute või aset leidnud sündmustega on juhuslik.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6549665/kevade-anno-2019

Valimisvõit alles ootab valitsuseks vormistamist

Teisipäeval veel kord üle loetud hääled ei jäta kahtlusruumi riigikogu XVI koosseisu valimistulemustes – võitjad jäävad võitjateks ja kaotajad kaotajateks, mis sest, et valimiskomisjonil võib kuluda ametlike tulemuste väljakuulutamisele veel mõni nädal.

Meedia on juba pool nädalat üldsust harjutanud mõttega, et Eesti saab ajaloo esimese naispeaministri naispresidendi kõrvale. Maailmas polevat ainsatki riiki, kus mõlemad tähtsad kohad korraga on naiste käes.

Pole taibanud uurida, mida arvavad riigi autoriteetsemad selgeltnägijad matriarhaadi saabumisest, kuid usun, et on veel pisut vara üle 20 000 hääle kogunud Kaja Kallasele peaministri ametinimetusega visiitkaarte trükkida.

Kallase juhitud ja kolmandiku rahvaasemike toolidest hõivanud Reformierakond saab võidukalt valitsusse naasta alles siis, kui tint koalitsioonilepingul on kuivanud.

Partneri või mitme leidmiseks ja valitsuse moodustamiseks on armuaega laias laastus kuu-poolteist. Vaid viljatu poliitilise pulmamängu korral on oht erakorralisteks valimisteks.

Meenutagem, et kuigi Eesti parlamentaarses traditsioonis annab president valimiste võitjale õiguse valitsus kokku panna, pole võitja alati saanud volitusi või suutnud valitsuskoalitsiooni kokkupanekuga hakkama saada.

Näiteks võitis Keskerakond järjest kahed riigikogu valimised: 1999. aastal ja 2003. aastal, aga mõlemal korral on avastanud end opositsioonist. Nii et olukordi, kus midagi läheb vussi ja võit ei vii Stenbocki majja, on küllalt.

Kohalike omavalitsuste valimistel leiab laiemalt kamaluga näiteid, kus valimiste võitja on jäänud loorberitele tulemust nautima, samal ajal on nobedad kaotajad viivitamata seljad kokku löönud ja valijate lemmikul vaiba alt tõmmanud.

Valitsuse moodustamisega on äsja kurja vaeva näinud ka meie naabrid. Rootsis kulus erakondadel läbirääkimistele pisut üle nelja kuu, et saada lõpuks 21. jaanuaril valitsus ametisse.

Kaks päeva hiljem sai pärast 16 nädalat väldanud läbirääkimisi ja ummikusse jõudmisi valitsuse pukki ka Läti.

Innaajal on lambakarjas tavaline, et samal ajal kui talu uhkeim jäär teise sama kange konkurendiga laupu kokku taob lootuses, et voonakestele väe näitamine mõjub, nokitseb mõni kleenukesem tegelane rahulikult uttede selja taga.

Valitsuse moodustamine pole kerge jalutuskäik, vaid peen ja närvesööv töö. Läbirääkimiste vedaja ei saa olla liiga jäik, et vinti üle keerata, ega ülemäära lahke, et lasta ennast ümber sõrme kruttida.

Sestap pani kulme kergitama Kaja Kallase valimisõhtune ütlus «Nüüd hakkab tõeline töö, et saada kokku valitsus ja hakata seda riiki jälle terve mõistusega valitsema».

Võitja tundus võidueufoorias unustavat, et kõik potentsiaalsed koalitsioonipartnerid on selle nn nõrgamõistusliku valitsuse liikmed ning ennast rumalaks tegemata ühelgi neist pole võimalik eilsetest otsustest lahti öelda.

Reformierakond on ju välistanud ainsa viimaste aastate valitsuskogemusteta EKREga valitsusse mineku tema käremeelsuse tõttu. Seega on neil valida kas Keskerakonna või Isamaa ja sotsiaaldemokraatide vahel.

Kaks viimast hülgasid Reformierakonna alles kahe ja poole aasta eest ning pole ka viimasel ajal omavahel olnud erilised sõbrad.

Nii on ühisosa leidmiseks vaja kõigil astuda mõni samm tagasi ja enne suu lahtitegemist hingata sügavalt sisse-välja. Koalitsioon eeldab kompromisse ja ei pääse sellest ka valimised võitnud erakond.

Ükski parlamendierakondadest ei meenuta koalitsiooniläbirääkimiste lävel aadlipreilide pansionaati, kus kasvandikud häbelikult pilku maha pöörates kannatlikult seina ääres tantskutset ootavad.

Peaministriportfelli säilitamiseks on Keskerakonna esimehel Jüri Ratasel vaja näidata initsiatiivi ja selgitada välja, kui suur vastastikune kiindumus on Isamaal ja EKRE-l ning tahe kanda koos senise valitsusjuhiga valitsusevastutust.

Kui veel valimisööl pildusid riigikokku pääsenud erakonnad konkurentide suunas ridamisi programmist nopitud punaseid jooni, millest ei taganeta, siis paari järgnenud päevaga on toon mitu kraadi mahedamaks võetud.

Praegu on leerid võimalikele partneritele jätmas ohtralt vihjeid, kuidas kosilased lakka õige tee leiavad. Seal on puhtad linad kaubategemise ootuses õlgedele laotatud.

On täiesti normaalne, et iga valitsusse ihkav erakond paneb mängu oma parimad sõnaseadmisoskused ja sõjakavalused, et võimalikelt partneritelt endale parimaid tingimusi välja kaubelda.

Sama normaalne on erakondade huvi pääseda valitsusse, et oma programmilisi eesmärke võimalikult suures ulatuses ellu viia ja anda oma liikmetele selleks rakendust. Opositsioonis saab olla lõrisev valvekoer, kuid ei enamat.

Ma ei usu, et ükski koalitsiooni juhtohje hoidev erakond partnereid oma soovi järgi ümber kasvatab või oma tahet kompromissitult peale suruda suudab.

Sellisele kooslusele, kus partnerid on algusest peale rahulolematud ja vimmas, ei saa pikka iga ennusta.

Pigem on kokkulepete võti taluda suutlikkuses partnerit ka neis seisukohtades, mis oma programmiga kõige paremini ei haaku.

Edu erakondadele valimistulemuse valitsuseks vormistamisel.

Loodan, et liit ei tule mitte ainult kokkuleppijatele mugavaim, vaid tõesti selline, mis arvestab võimalikult laia valijate hulga huve sõltumata sellest, millises Eesti nurgas nad elavad.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6538727/valimisvoit-alles-ootab-valitsuseks-vormistamist

Juubeliaasta on aidanud kompassi seada

Pühapäeval korralikku füüsilist pingutust, patriootlikku innustust ja nauditavat ilma pakkunud Pitka matkalt tulles märkasin keset külavahet kurameerivat rebasepaari.

Uhke koheva kasukaga loomad viskasid päise päeva ajal ennastunustavalt kukerpalle nii, et lumi lendas kahte lehte. Vahva vaatepilt!

Mõni kilomeeter eemal võseriku servas piidles palg vastu päikest terase pilguga ja otsivalt ümbrust järgmine kihku täis reinuvader.
 

Haripunktis on rebaste jooksuaeg, soojätkamispidu, mis kestab nädalakese-paar ja käivitab liigi elutsükli järgmise aastaringi.

Eesti riigi 100. aastapäeva ja igavest kestmist ülistav juubelipidu kestab väsimuse märke ilmutamata juba pea kaks aastat.

Mäluvärskenduseks olgu täpsustatud, et tähistamine algas 2017. aasta 16. aprillil, kui möödus 100 aastat Eestimaa kubermangu ühendamisest Liivimaa põhjaosaga ja maailmakaardile joonistusid esimest korda tekkiva Eesti riigi kontuurid.

Trilli-tralli jätkub veel üheks aastaks ehk Tartu rahu sõlmimise 100. aastapäevani 2020. aasta 2. veebruaril. Järgneval aastal keskendub ettevõtmiste teravik Vabadussõjale ja sellega seonduva tähistamisele.

Tänapäeva arvamuste paljusust ja inimese individualistlikku otsustusvabadust ülemuslikuks hindavas ühiskonnas on viimasel kümnendil olnud üsna keeruline luua ühtset universaalset ideoloogilist arusaama oma riigi vundamendist ja alusmüüridest.

Juubeliaasta on teadvustanud, et enesemääramisõigus riigina ja inimese õigus olla oma otsustes ja tegudes vaba, ei ole iseenesestmõistetav privileeg. Need õigused on esivanemad ohvreid tuues välja võidelnud ning jätnud järeltulevatele põlvedele hoida ja kaitsta.

Meie lähinaabruses on riike, kus riikliku ideoloogia ühiskonda installeerimiseks ja patriootliku meelsuse tõstmiseks, aga ka agresiivsuse õhutamiseks ja õigustamiseks kulutatakse vaat et piiramatuid ressursse.

Pole välistatud, et ühel päeval tuleb meilgi esivanemate kombel võitlusse asuda, et mitte saada muutuva maailma veskikivide vahel tolmuks jahvatatud.

Omariikluse 100. aastapäeva tähistamine andis Eesti fragmenteerunud ühiskonnale hea ettekäände luua riigi saamisloole ja käekäigule ühtne narratiiv ning korraldada pideva voona rahvast kokku toovaid ja ühte liitvaid ettevõtmisi, mis alusväärtusi kinnistavad.

Eesti riigi juubeliks kooti vaipu, istutati tammikuid, anti välja raamatusarju, võeti üles mängu- ja tõsielufilme, matkati, lauldi, tantsiti, loodi emotsioone.

Kõikide olnud ja veel tulevate ettevõtmiste loetlemiseks kuluks ilmselt päevi. Aastapäeva egiidi all ette võetust kirju spektriga tegevustest ja sündmustest saab täpsema ülevaate EV100 veebilehelt.

Paljud riiklikud institutsioonid ja -asutused said võimaluse suurejooneliselt tähistada oma aastapäeva, jäädvustada ajalugu ja tõmmata meedia tähelepanu tulevikuplaanidele.

Võimupööretest räsitud Eestis loodi 1934. aastal valitsuse informatsiooni ja propaganda talitus. Loodud institutsiooni eesmärk oli valitsuse ja selle asutiste tegevusest ühiskonna teavitamine ja meedia suunamine.

Samuti riikliku ja rahvusliku selgitustöö korraldamine ning vungi andmine avalikule elule, seltskondlikule isetegevusele ja sotsiaalsele ühistööle.

1935. aastal algatati kampaania, et iga majapidamine saaks oma riigilipu. Aasta hiljem jõuti kampaania korras kodukaunistamiseni.

Just neil aegadel pandi alus vabariigi aastapäeva ja võidupüha ning emadepäeva tähistamise traditsioonile kujul, nagu me seda tänapäevalgi teame.

On kiusatus tõmmata paralleele praeguse Eesti 100. aastapäeva tähistamiseks riigikantselei juurde loodud korraldustoimkonna tegevuse ning omaaegse informatsiooni ja propagandatalitusega.

Ent olgu riik kui vaba ja demokraatlik tahes, peab sel olema rahvuslike alusväärtuste selgroog, millele toetuvad riigi ja rahvuse põhiväärtused. Sellest tuleb uhkus oma riigi üle ning tahe kaitsta ja pärandada tulevastele põlvedele elamisväärne ja turvaline Eesti riik.

1996. aastal Ühendkuningriigis uurivat ajakirjandust tudeerimas käies rääkisid juhtivate päevalehtdede peatoimetajad meile, kuis nad regulaarselt kohtuvad peaministriga, et kokku leppida riiklikud huvid, mida ühiselt kaitsta.

See näitas, et massimeedial on kohustuse kõrval olla ühiskonna valvekoer ka vastutus panustada riigi ja ühiskonna kooshoidmisse.

Mulle tundub, et Eesti riigi sünni tähistamise aastatel on eestlaseks olemise kompass leidnud üles vahepeal hägustunud asimuudi. Loodan, et riigikogu valimiste turbulentsi sukeldunud erakondade üle võlli üksteise materdamine sellele karuteenet ei osuta.

Inimestena saame säilitada kaine meele ja armastada oma maad ka siis, kui parasjagu ametis olev valitsus meile meeltmööda pole.

Inimestena saame kaasa minna EV100 korraldustoimkonna ja presidendi üleskutsega pühapäeval kell 20.19 tähistada Eesti Vabariigi 101. aastapäeva, tänades oma lähedasi koos oldud aja eest kallistusega.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6527766/juubeliaasta-on-aidanud-kompassi-seada