esmaspäev, 16. veebruar 2015

Sorry, teie laps on aegunud!

Kolmas laps on  riigikogu valimiste kulmineeruvas kampaanias kujunenud sama tähtsusega võtmeküsimuseks nagu julgeolek, väljaränne, palk ja majandus või regionaalpoliitika.


Kõik erakonnad alates parlamendis tooni andvatest kuni uute, jõuliste tulijate ning valimiste ajal meenuvate väikeparteideni rõhutavad, kui tähtis on iivet tõsta ja peredele turvalist toimetulekut kindlustavat keskkonda luua.



Raske on vastu vaielda. Keskmises Eesti peres on üks, harvemini kaks last. Kolmas maimuke lõhnab tänapäevases arusaamas juba suurpere järele. Veel sajandi eest tavalised viie- kuni kümnelapselised pered on nüüdisajal haruldus.


Selle taustal on ühiskonnas õigustatud mureküsimus, mis saab meie rahvast 10, 20 ja 100 aasta pärast, kui iive püsib negatiivne ja viimastel aastatel on riigist majanduslikel põhjustel lahkunud samas suurusjärgus inimesi, kui 70 aasta eest pages idast peale vajuva sõjavankri eest.


Kõige häälekamalt lubavad tuge kolmanda lapse ilmaletuleku puhul Reformierakond ja Keskerakond. Nad usuvad, et 300 eurot on imerohi, mis muudab tare tagatoast kostvad kilked kolmehäälseks.


Viimane neist pakub lisaraha ka vanematele lastele ning kolmanda lapsega suurpere staatust, mis lisab positiivset tähelepanu veelgi.


Ka sotsiaaldemokraadid peavad kolmelapselist peret lasterikkaks ja rehkendavad kokku, et selle hulga pealt maksab riik toetusi (lapse-, suurepere- ja huviharidusetoetust) kokku 525 eurot, ja nimetavad seda nutikaks.


Lasterikka pere defineerimisel püsib IRL eelmainitutega samal lainel, lubades lisaks peretoetustele kolmelapselistele peredele eluaseme soetamiseks kodutoetust. Summadest nad valimisprogrammis ei räägi.


Konservatiivid on valimisprogrammi sõnastanud kaskaadi meetmeid, lubades iga lapse kohta kustutada kodulaenust 25%, anda vanematele iga lapse eest 5% tulumaksusoodustust, lisada lapsekasvatamise aastad arvestuslikule tööstaažile.


Rohelised on valmis kehtestama kodanikupalga, mis asendaks kõiki senikehtivaid toetusi ja mida makstaks ühe mõõdupuuga kõigile Eesti riigi alamatele alates imikust kuni raugani.


Üldsõnaliselt ning konkreetsetest tegevustest ja summadest rääkimata pajatavad perede toetamisest, toimetuleku tagamisest ja iibe parandamisest ka Vabaerakond, Rahva Ühtsuse Erakond, Vasakpartei ja Iseseisvuspartei.


Mis siin salata, erakondade lubadused loovad peret plaanivatele vanematele magamistoas tule kustutamiseks hea meeleolu. Eks erakonnad looda, et see tunne püsib sees kuni valimisurnini jõudmiseni. Ent võtkem korraks hoog maha.


Kogu see roosamanna töötab siis, kui  esiklapse asemel  õnnistatakse teid kolmikutega. Muudel juhtudel selgub varem või hiljem, et teie kolmest lapsest vanim aegub täisealiseks saades, siis teine ja teie kauaoodatud pesamuna muutub riigi silmis pere ainsaks lapseks. Koos sellega kuivab kokku toetused, mis siis, et kulud ei kao kuhugi, pigem kodust eemal õpinguid jätkates kasvavad.


Suure pere staatus püsib, kuni pere jõuab uusi lapsi juurde toota. Varasemat panust iibe tõstmisse ei peeta miskiks.


Praegune riigis valitsev peretoetuste ideoloogia põhineb arusaamal, et kolme lapse täisealiseks kasvades muutub pere riigi silmis lastetuks ja ükski erakond ei ütle, et kavatseb seda dogmat riigikogu järgmises koosseisus muuta.


Hea veel, et poliitikud ei soovita hakata kolm last täisealiseks kasvatanud pereema hellitavalt neitsiks kutsuma.


Küll tuletatakse kuni 24aastast kutse- või kõrgkoolis õppivat last uuesti meelde, kui perel peaks olema tarvidus toimetulekutoetuse järele, ja ikka selleks omal käel elava ja kooli kõrvalt tööl käiva üliõpilase arvel toetust kärpida.


Ainsana on käesolevas kampaanias selgelt oma tagala kindlustanud Reformierakond, kes on kirjutanud valimisprogrammi, et toetust saavad alaealised lapsed. Kuid rohketes reklaamides ja ülistavates artiklites vaikivad sellest klauslist nemadki.


Niikaua, kuni erakonnad ei ütle selgelt välja, et kolmanda lapse staatus ei sõltu tema vanemate õdede või vendade vanusest, liigitub kaunis lubadus enamikule peredele lihtlabaseks populismiks.


Kõige viimane, mida lastevanemad pärast valimis poliitikutelt kuulda tahavad,  on lause: «Sorry, teie laps on aegunud!»



http://www.jt.ee/3093445/sorry-teie-laps-on-aegunud

esmaspäev, 2. veebruar 2015

Kuidas töötab kompass, kui asimuuti pole

Eelmisel nädalal jõudsin rõõmustada, et internetti riputatud valimiskompass rehkendab välja,  milline erakond riigikogu valimistele vastu minnes oma lubadustega vastab kõige rohkem minu kui valija ootustele. Ent tulemusi nähes oli tunne, nagu oleks keegi mõõduriista hulluks ajamiseks kirve kompassi alla sokutanud.
Omakäeline kriitseldus valimiskompassist.

Tartu Ülikooli, rahvusringhäälingu ja OÜ Statistikalabor koostööna valminud valimiskompass on kokku korjanud erakondade programmid ja valimislubadused.
Vastamiseks antud 30 küsimust puudutavad poliitilisi vaateid, maksusüsteemi, riigi julgeolekut, sotsiaaltoetusi, rahvusküsimusi.
Kompassi küsimustele vastamine peaks olema nagu röntgenis käik: viie minutiga on hinge- ja ajusopid läbi valgustatud ja pilt maailmavaatele sobiliku erakonnaga klaar. Tulemus võttis kukalt sügama, sest selgus, et pea kõik kassid lubavad ühtviisi hästi hiiri püüda.
Valimiskompassile pole ette heita midagi, see peegeldab parteide avalikkusele hinnata riputatud portreid.
Valimiskompass näitas, et võrdselt 69 protsendi ulatuses esindavad minu vaateid Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond, 67 protsendiga hingas kuklasse Vabaerakond ja sotsiaaldemokraadid 66 protsendiga.
64 protsendiga olid ühel pulgal Reformierakond ja Rohelised. Kõige lahjamalt – 60 protsendiga, täitis minu ootusi Konservatiivne Rahvaerakond.
Et viie protsendi, võiks öelda statistilise hälbe sees olid kõik kompassi kaasatud parteid peale EKRE, näitab, et erakonnad müüvad otsustamise ristteel olevale valijale üht ja sama pesupulbrit, vaid pakend on erinevates värvitoonides kirjuks ja kirevaks võõbatud.
Kui minu huve esindavad karvapealt ühtviisi nii IRL kui ka Keskerakond ja väikse vahega ükskõik milline poliit­skaala eri servades paiknev erakond, siis mis väärtuspõhisest või maailmavaatelisest erinevusest saame rääkida? Enamasti valitseb ühtne loosung: vali mind, saad hulk raha ja ilusa elu.
Olen tuttavatelt kuulnud, et on samamoodi segaduses, sest arvasid üht eelistavat, aga kompass osutas teisele erakonnale. Küllap on õnnelikumas seisus need, kes nägid loodetud tulemust. Ehk saavadki erakondade liikmed või tulihingelised pooldajad valimiskompassi seades selgemaid ja ootuspärasemaid vastuseid.
Emori jaanuaris avaldatud uuringu põhjal ei oska veel viiendik valijaid oma eelistust nimetada ja 40 protsenti neist ei ole kindlad, kas nad üldse valima lähevad.
Eks siia olegi kampaaniameistrite koer maetud. Erakondadel pole kuu enne valimisi vaja tegelda niivõrd kindlate pooldajate veenmisega, kui hoida turmtule all kõhklejaid, kellele hääle eest aina pealiskaudsemalt, kuid seda pöörasemat roosamannat pakutakse.
Teeb kõhedaks, et parlamendikogemusega erakondi ei pane muretsema teadmine, et lubatavat rahahunnikut pole tegelikult riigil kuskilt võtta. Või siis kaubeldakse teadlikult kiiskavate, aga odavate klaashelmestega.
Isegi selgelt parempoolsed erakonnad on massidele mõeldud valimislubadustes väga vasakpoolsed, sest rahvale tuleb häälte saamiseks iga hinna eest meeldida.
Samasuguseid virvatulena helkivaid maasikaid on istutatud valimisplatvormidesse kitsamatele sihtrühmadele. Mitte, et seda tõsiselt mõeldakse, aga ikka meeldimise pärast.
Juba oma 15 aastat tagasi ütles üks mu ammune tuttav elutargalt: «Valimiste ajal räägi seda, mida sinu valijad tahavad kuulda, ja pärast, kui tulemus käes, tee seda, mida ise tahad.»
Tunnistan, et paganama raske on minna valimisurni juurde, kui ei tea, mis poliitikute peas tegelikult toimub.

 http://www.jt.ee/3077497/kuidas-tootab-kompass-kui-asimuuti-pole