Kirjad emale

Kolmekuningapäeva hommikul ärkasin ilma äratuskellata. Ometi olin kindel, et pean tõusma, aga kell näitas 4.52. Pugesin sooja teki alla tagasi.

Mõne tunni pärast sain teada, et hetkel, kui voodist välja kargasin, lõppes siin ilmas minu ema maine teekond. Ka vend oli samal ajal silmad lahti teinud ja kella vaadanud. Lähedaste inimeste vahel on side, mis ei tunnista pikki vahemaid ega loodusseadusi.

Sama päeva pärastlõunal maakonnalinna ametiasutustes asju ajades päris ametnik ebalevalt: «Oot, kes te talle olite?» Õige küll. Oma tööd korrektselt teinud ametniku küsimuse peale pole põhjust kulmu kergitada.

Dokumendilahtrid registris ju ei näita, et ema Ilse oli suure südamega lahke inimene, kes hetkegi ei kõhelnud 1969. aasta sügisel võtta kahekuuselt emata jäänud orvust vennapoega enda kasvatada ja olla talle armastavaks emaks. Seda kõike oma kulude ja kirjadega. Ükski riik pole vist välja mõelnud sellist autasu, mis sellist suuremeelsust piisavalt tunnustaks.

Tagantjärele imestan, et nõukogude bürokraatia ei teinud teist nägugi ja lasi mudilasel kasvada teises peres ilma, et selleks oleks pidanud pabereid määrima või midagi võimudega kooskõlastama. Kogukond teadis, et asjad lihtsalt nii on.

Minu saatust mõjutanud traagikat olen teadnud senikaua, kuni mäletan. Perealbumeid sirvides olin näinud lihase ema Maie matusepilte ja pidanud teda fotodel nähtud lumivalge kleidi tõttu ingliks.

Teadsin, et Türil on mul isa ja vend, kellel ma aeg-ajalt külas käisin, ja nemad meil. Veel olin kuulnud lugusid ühest Esna lahkest naisest, kes mulle imikueas oma lapse kõrvalt emalikult rinnapiima jagas.

See kõik kumas kuskil foonil, sest Esnas oli mul iga päev ema, kes õhtuti teki peale pani, hommikuti mannapudrule ja klaasile piimale kutsus või sülle võttis, kui rattaga põlve marraskile kukkusin, ning isa, kelle süles õhtuti tööautot garaaži ajada.

Lapsena tundsin pigem rõõmu sellest, et mul on kaks isa või kolm vanaema, rohkem vendi ja hulgem lahedaid sugulasi.

Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanemad kinkisid mulle stressivaba koduse lapsepõlve. Ma ei tea, milline inimene kasvanuks minust teistes tingimustes. Mina olen rahul.

Kui tahtsin, nihverdasin endale sae, haamri ja naelad ning lippasin omaette nagu Mowgli kodumetsa onni ehitama. Teisel päeval väänasin traadist pihlakapüssi või proovisin kadakast painutada vibu. Ema luges üksnes sõnad peale, et ärgu ma naelu ega traadijuppe karjamaal rohu sisse pillaku – väike rauatükk lehma maos teeb loomale paha.

Nüüd tuli ametnikule seletada, et minu ema on kulli ja pitseritega paberite keeles ja vereliini ajades hoopis isa õde. Üsna raskelt paindus mu keel seda ütlema. Olen aastate eest varemgi pidanud võõrale inimesele oma eraelulisi nüansse ametnike keeles seletama. Ema kuulis sellest toona ja oli solvunud.

Ma usun, et kirjutamine on mul ikka hästi välja tulnud. Olin viiene, kui ema mulle tähed selgeks tegi ja lugemishuvi tekitas. Tänutäheks maalisin telelehest ETV saatepäeva kava trükitähtedega vihikulehele ja kinnitasin töölt tulnud vanematele elutoa seinale näha.

Peetri koolis oli naistepäeva eel tava kirjutada emast kirju, mille poetasin õigel hetkel kodus köögilauale. Ema hoidis neid tallel esivanematelt päritud piibli vahel kõrvuti koolist tubli poja kasvatuse eest antud tänukirjade ja vanavanaema 160 aastat vana koltunud leeritunnistusega.

Esimesed päris kirjad emale lasin postkasti 1981. aasta novembris Krimmist. Kuu üleliidulist pioneerilaagrit oli mu esimene iseseisev pikem eemalolek kodust, mida lähedastega jagada.

Oma arhiivimärkmeid sirvides avastasin, et Kaukaasias aastatel 1987.–89 sõjaväes olles olin kirjutanud emale 86 kirja. Need olid enamasti lustakad ja mahlakad reportaažid päikeselisest Aserbaidžaanist, mis ulja muretusega paberile visatuna pidid kodustele olema rahustavad, et minuga on kõik hästi.

Juhtumisi olen viimase kolme aasta jooksul Järva Teatajas avaldatud samuti 86 kolumni. Endamisi olen neidki nimetanud kirjadeks emale.

Kaasaja kiire elutempo juures ei jõudnud ma maale emaga juttu puhuma nii tihti ja pikalt, kui ta soovinuks. Lohutasin teda, et kui mul jääb mahti väheks läbi astuda, saadan teateid oma tegemistest, mõtetest ja arvamustest talle üle nädala ajalehega.

Paberile trükitud kirjasõna ei pühi kosmiliseks tähetolmuks otsad andnud kõvaketas ega pange lennanud e-kirjakast. Ehk on saja aasta pärast mu järglastelgi vanu lehti huvitav sirvida ja vaarisa mõttemaailma aimata.

Viimased kaheksa kuud raskelt tõvevoodis olnud mu hea ema on nüüd, loodan, et paremas paigas. Ilmselt hoiab ta poja tegemistel silma peal teisiti, kui lehesaba kirjatükke luubiga uurides. Kirjad tulevad muudkui edasi.

http://jarvateataja.postimees.ee/3981509/kirjad-emale

Maailm otsib uusi tasakaalupunkte

Kirja­nik Valdur Mikita ennustab Järva Teatajale antud aastalõpuintervjuus, et oleme tunnistajaks uue maailma sünnile, aga me ei saa veel täpselt aru, kuhupoole ilmaasjad pöörduvad.

Teistelt kontinentidelt Euroopasse tulvav rahvaränne, terrorismirünnakute sagenemine ja idanaabri suurenev sõjakus on esimesed asjad, mis meenuvad maailma muutumisest rääkides.

Hiljuti jäi näppu Hispaania riikliku teadusuuringute nõukogu teadlaste Antonio Garcia-Olivarese ja Jordi Sole umbes aastatagune teadusartikkel, kus nad ennustavad, et tänapäevasele Lääne tarbimisele rajatud majanduskasvust toituvale kapitalistlikule majandusmudelile on jäänud elada ehk paarkümmend kuni 50 aastat.

Kuidas kujutada ette kapitalismi ilma kasumita? Autori foto.

Artikli autorid ütlevad, et majanduskasvu kultus ammutab energiat fossiilsetest kütustest ja loodusvarade intensiivsest kasutamises ning lähimal kümnendil-paaril saavutame tarbimise haripunkti, millele järgneb  varude kiire ammendumine.

Artikli autorid ennustavad, et terendav energia defitsiit ja järsk kallinemine piirab rahvusliku koguprodukti kasvu, mis saab saatuslikuks sellele kapitalismile, mida nüüdisajal tunneme edukuse mõõtmisele toetuva moodsa majandussüsteemina.

Üleilmsest energiapõuda suudab leevendada tuule-, päikse- ja hüdroenergia ehk taastuvate energiaallikate kasutusel rajanevad tehnoloogiad. Ent  maavarade, vee ja haritava maa ammendumisest või kasutuskõlblikuks saastumisest pole pääsu, kui jätkame praegusel viisil majandamist.

Planeedi ökosüsteemid on üle taluvuspiiri koormatud ja üles ütlemas. Puhas magevesi on defitsiit ja üleväetamine muudab maa viljatuks. Inimkond ei suuda toiduainete tootmist suurendada mahus, mis tagaks endiselt paisuva populatsiooni äratoitmise.

Teadlased ei halasta: praegusel kujul on kapitalism määratud hukule, paremal juhul marginaliseerumisele. Selle asemele tulev majanduslik sümbioos peab genereerima ideid, kuidas säilitada praegused elustandardid tingimustes, kus majandus seisab paigal ja ettevõtted ei teeni kasumit.

Katsumus pole kerge, sest juba praegu takistab majanduse paigaltammumine ühiskonnas pingeid: kasvab tööpuudus ja varaline kihistumine, hinnad tõusevad, majanduslik ja poliitiline surve suureneb, inimesed muutuvad rahulolematuks ja kõigutavad ühiskonnakorralduse alustalasid.

Inglaste Brexit või USA presidendivalimised näitavad, et senise poliitilise ja majandusliku eliidi vastu on tekkinud ühiskonnas trots, mis juba otsib ja leiab väljapääsu.

Hispaania teadlased pakuvad artiklis välja karmi juhise, kuidas kapitalism võib teatud tingimustel säilida: tuleb loobuda majanduskasvust ja kasumijahist, tarbimise suurendamisest ja elustandardi parandamisest.

Teine võimalus on efektiivsem ressursikasutus ja suurem tootlikkus, mis võimaldab vähema tööga saavutada sama või paremat tulemust ja pikendada senise heaolu jätku.

Et hoida  ära sotsiaalsete probleemide paisumist riigikorrale ähvardavaks, on riik aina rohkem sunnitud sekkuma majandusse, mis tekitab omakorda turutõrkeid. See paneb kahtluse alla senise eraomandil rajaneva majandusmudeli ja riikide suutlikkuse hoida praegust ühiskondlik-poliitilist-majanduslikku formatsiooni pikemas perspektiivis muutumatuna.

Võimalik, et ühiskond ei suuda kohaneda uute tehnoloogiate, alternatiivenergia ja nullkasumi teenimisega ning maailma eri nurkades tekivad erinevad majandusmudelid.

Üks võimalus on energiasõltuvusest vabanedes naasta varasemate kapitalismieelsete arhailisemate, kuid autonoomsemate ja globaalsest majandusest sõltumatute majandusmudelite juurde, kus elatakse ja toodetakse kogukondlikult ja spetsialiseerudes. See nõuab ühiskonnalt restarti ja mobilisatsiooni, et mõtestada muutunud tingimustes ringi riigi, kodanike ja majanduse suhted.

Kapitalismil on lootust, kui suudetakse ümber orienteeruda taastuvatele energiaallikatele ja tõhustada tootmist usus, et ressursside kasutuse ümbermängimise järel on võimalik loodusvarasid edukalt edasi ekspluateerida.

Teine positiivne stsenaarium näeb kapitalismile olulist mõjuvõimu kaotust ning  mittetulundusliku turusektori suurenemist koos riigi kasvava rolliga majanduses. Võimalikult paljude teenuste suunamine internetti aitab säästa materiaalset ressurssi ja  leevendada majandussurutist.

Neis etappides nähakse üleminekut sega- või läbipõimunud majandusele, kus on saavutatud ökoloogiliselt tasakaalustatud  ühiskonna ja infoühiskonna harmooniline kooseksisteerimine.

Majanduskasvust loobudes ei suuda turud paraku end üleval pidada ja tarvis läheb demokraatliku riiklikku kompenseerivat regulatsiooni. Teadlased eeldavad, et muutub ka pangandus: kommertspangad asenduvad avalike pankadega, kust saab raha laenata tasuta.

Teadlased möönavad, et riikliku sekkumise suurenemisega kaotab eraomandus mõtte ja see nõuab suuremat demokraatiat ehk rahvahulkade kontrolli majandusmudeli regulatsioonide täitmise üle.

Mõneti sarnaneb tulevikku vaade energiajulgeoleku ja ressursside kontrollivajaduse põhjal juba praeguse Hiina majandusmudeliga, mis küll lõhnab totalitarismi järele.

Uue maailmakorraldusliku tasakaalu saavutamine nõuab poliitiliste institutsioonide, korporatsioonide ja ühiskonna kokkulepet, mis tagaks minimaalselt  heaolu säilimise või suudaks seda suurendada ning hoiaks ära ühiskonna kaldumise totalitarismi. Samuti nõuab uus mudel planeedi loodusvarade üleekspluateerimisest loobumist.

Artikli autorite mõttekäikude tõeks saamisel võivad nende ühiskondlikud tagajärjed olla etteaimamatud, tuues kaasa ühiskondliku formatsiooni muutmist ja uusi majandussuhteid, isegi kui seda teha demokraatlikult ja kontrollitult.

Üleminekul ühelt ühiskonnakorralduselt teisele on alati risk, et protsessid väljuvad kontrolli alt ja viivad sotsiaalsete ja etniliste konfliktideni, mida maailmas juba niigi märkame.

Olukorras, kus päevakorras pole heaolu, vaid ellujäämine, suureneb riikide või etniliste gruppide agressiivsus, mis võib viia fataalsete tagajärgedega jõu kasutuseni.

Karl Marx ja Vladimir Lenin keeravad hauas rõõmust külge, sest kirjeldatud stsenaariume lugedes kangastub kommunismi uus tulek. Ega ilmaasjata ole autorid  toonud viiteid Hiina majandus- ja riigikorraldusmudelile.

Segamajanduseks nimetatav uus mudel pakub samasugust heaolu ja hüvede jagamist igaühele tema vajaduste ja võimete järgi, nagu XIX sajandil pakkus Karl Marx ja mida on nüüdisaegsesse modifikatsiooni pannud hiinlased.

Kindlasti ei saa loodusressursside intensiivsele jätkusuutmatule kasutusele rajatud majanduskasvu, tarbimis- ja meelelahutusmaailm praeguse tarbimispeona kaua kesta. Uue tasakaalu otsing on inimkonna ellujäämiseks oluline. Head uut aastat soovides tõdegem, et elame põneval ajal.

http://jarvateataja.postimees.ee/3965593/maailm-otsib-uusi-tasakaalupunkte