Salasilm su selja taga ei maga

Räägitakse, et lõputult võib vaadata voolavat vett, põlevat tuld ja töötavat inimest. Ent mitte ainult.

Meelsasti kasutame võimalust kiigata veebikaameraga kotkapessa, mägraurgu, tõsielusarjas Kalvi-Kalle ja Heleni tahatuppa või hiilida akna ette kehvasti tõmmatud kardinate vahelt naabri tegemisi. Vähem meeldib, et keegi hoiab tõenäoliselt silma peal ka meil endil.

Kaamera teeb põnevaid salvestisi

Pühapäeval näitasid riigitelevisioonis Anul külas olnud kotkaklubi mehed katkeid lindude pesa serva paigutatud kaamerate põnevatest salvestistest ja pajatasid juurde lugusid.

Kord kostnud kaitsealuse linnu pesa jälginud veebikaamerasse sae vingumist, mis aitas kiirelt reageerida ja tabada ebaseaduslikult metsa raiunud tegelased. Rahvusvahelises meedias laineid löönud kurioosne uudis tugevdas veelgi Eesti kui e-riigi mainet.

Igas maailma nurgas on võimalik virtuaalselt istuda mõne Eestis pesitseva sulelise pesa serval ja elada kaasa tema eraelu igale tahule. Enamasti keerab pesakaamera pilt toiduringilt naasvat ema nokad õieli ootavatest verisulis linnupoegadest nunnumeetri põhja.

Looduskalender.ee
Ilma veebikaamerata arvaksid linnuteadlased, et väetid pojad saavad otsa kogemata pesast alla kukkudes. Otsepilt tõestas, et must-toonekure emaslind tõukas pesakonna nõrgima ise üle parda, sest toitu on napilt ja väetile seda raisata ei tasu. Vahel pillutab poegi välja pesapuud tugevalt raputav tormituul.

Kotkaklubi mehed ütlesid, et sellistel puhkudel löövad linnuriigi tõsieluseriaali andunud jälgijad häirekella: «Tehke midagi!» Ent pesakaamera eesmärk pole sekkuda looduslikku valikusse.

Salasilma kaudu suleliste kodus on teadlased saanud rohkem teada nende varjatud elust ning oskavad paremini seletada ühe või teise liigi käitumist ja elukorraldust. Olen omaette imestanud, et veel pole pinnale kerkinud rühmitust, kes tõstaks kisa lindude privaatsuse jämeda rikkumise vastu.

Ka inimeste eluruumidesse pannakse piilukaameraid. «Prooviabielu» saate värsked staarid Kalvi-Kalle ja Helen on tõusnud televaatajate valvsa pilgu all nahistades kiiresti staari staatusse.

Intrigeeriv käitumine paistab põnevam

Hiljem ütlesid saates osalenud, et nendega olla püütud teha inimkatseid, pakutud alkoholi ja tõugatud intrigeerivamalt käituma, et saade paistaks põnevam kui tegelik elu.

Paraku on tõsielusaate kangelased kirjutanud alla lepingule, mis lubab neid panna kentsakasse rolli ning hullud katked teleprojektist jäävad internetiavarustesse ringlema ja saatma neid aastateks, et mitte öelda terveks eluks.

Muidu on inimestega lood teisiti kui metsaasukatega. Kui keegi paneb suvalise ligimese magamistuppa elaniku teadmata salakaamera ja näitab seda internetis kogu ilmale, on asi kriminaalne.

Politseinik ei tohi sündmuskohal ajakirjanikule öelda, mitu promilli oli veres purjus peaga avarii teinud prominendil, sest delikaatsete isikuandmetega ringi käimine on rangelt reguleeritud.

Wikileaksi avalikkusele jagatud riikide piinlikke saladusi oleme lehest lugenud aastaid. Siiani ei vaibu teated, kuidas Vene häkkerid sekkusid USA presidendivalimistesse. Värskeim uudis teatas, et sama rühmitus pääses paari aasta eest ligi Taani kaitseväelaste elektronpostile.

Isegi parimal viisil turvatud saladused langevad kõrvaliste nuhkijate saagiks, rääkimata tavakasutajatest, kelle oskused isiklikult tundlikku infot võõraste eest kaitsta pole väga suured.
 

Interneti otsiagendid on täiesti legaalselt rakendatud koguma ja töötlema jälgi, mida me arvutit või muid elektroonilisi kanaleid kasutades jätame. Võime unistada, et oleme nii väiksed inimesed küll, et suurest üleilmsest andmesalves märkamatuks jääda.

Küllap olete internetis märganud, et tundes otsingumootorite abil huvi mõne kindla toote vastu, hakkab siin-seal plinkima teemakohane reklaam.

Piisab, kui olen telefonis rääkinud mõne uue inimesega ja mõne aja pärast arvab Facebook, et võiksin teda tunda, ja sokutab sõbraks klikkima.

Eelmisel nädalal oli ajakirjanduses juttu, et rahvastikuregistris nuhitakse ebaseaduslikult inimeste andmetes. Vaatasin minagi eesti.ee portaalist enda kohta tehtud päringuid ja pean möönma, et üsna mitme kohta ei oska ma arvata uudishimu põhjust.

Tundmatu uudishimulik hingab kuklasse

Mõni mu pärisorjast vaarisa oli mõisniku metsas lonkides rohkem vaba, kui mina suvalises siinses linnas jalutades. Kindlasti on hulk kaamerasilmi minu liikumisi jäädvustanud ja taskutelefon reetnud lähima mobiilimasti kaudu liikumis­trajektoori.

Keegi saab selle põhjal analüüsida minu harjumusi, siduda teiste inimestega ning profileerida ja lahterdada mind pagan teab mis viisil ja eesmärgil.

Totaalselt salvestavas ja jälgivas maailmas pole enam kasu nutitelefoni ja kauplustes kliendikaardi kasutuse vältimisest või kiivalt sularahaga maksmisest. Tundmatu uudishimulik hingab igal sammul kuklasse niikuinii.

Abi pole ka metsakülla kolimisest. Pidevalt uuendatavatelt maa-ameti kaartidelt on näha, kuhu oled kaevanud hernepeenra või mitu riita puid talvega ladunud. Elektrifirma teab, mis kell sa ärkad ja kohvikannu sisse lülitad, sideettevõte, mis kanaleid ja saateid vaatad.

Salasilm meie selja taga ei maga, on poolärkvel ja ootab võimalust, millal saab meie kohta kogutud teavet konverteerida enda kasuks ja mõjutada meie käitumist. Selle taustal on suisa kentsakas kuulda mõnel pidupäeval kõrgest kõnepuldist, et elame vabamalt kui kunagi varem.

 http://jarvateataja.postimees.ee/4092829/salasilm-su-selja-taga-ei-maga

Good bye, Piibe!

Elades meedia vahendusel juba neljandat kuud kaasa Koeru ja Rakke valla ühinemisläbirääkimistele Piibe valla loomiseks, on tunne, nagu vaataks sakslaste 2003. aastal valminud filmi «Good bye, Lenin.»


Omaaegse menuka komöödia ja draama sugemetega Saksa filmi tegevus hargneb Ida-Saksamaal, kus ideelisest kommunistist pereema saab 1989. aastal infarkti ega tea midagi raskest haigusest taastudes Berliini müüri langemisest, sotsialistliku vabariigi kadumisest ja kahe Saksamaa taasühinemisest.


Peale kuid kestnud koomast ärkamist ei tohi naine ärrituda, sest arstide hinnangul ta teist infarkti enam üle ei elaks. Lapsed otsustavad ema eest varjata tema maailma kadumist ja etendavad talle püüdlikult pseudomaailma sotsialistliku riigi edasist õitsengut, filmides sõprade abiga libauudiseid ja villides Läänes toodetud konservtomateid vanadesse purkidesse. Muutunud maailma muidugi ema eest lõpuni varjata ei õnnestu.

Kaart: Kuulutaja.ee

Samasuguse püüdlikkusega püüavad Koeru ja üleaedse Rakke valla juhid teha mitte märkama ammu möödunud haldusreformi seadusse kirjutatud vabatahtliku liitumise toimingute tähtaegu ja künnavad Tori hobuse jonnakusega vagu, mis ei paista kuhugi viivat.


Valitsuse liikmed on neile otsesõnu öelnud, et perspektiivi pole, aga peremees ei tee kuulmagi, surub adrakure sügavamalt kämblasse ja rühib nina alla podisedes edasi.


Eks ole kummaline küll, kui jalgpallimatši lõpuvile kõlades läheb üks meeskond riietusruumi, publik koju, staadion tehakse pimedaks, aga üks mansa keeldub väljalt lahkumast ja taob omasoodu rõõmustades väravaid edasi.


Haldusreformi seadus ütleb selgelt, et haldusterritoriaalse korralduse muutmise taotlemiseks esitab asjaomane volikogu otsused ja andmed maavanemale hiljemalt 2017. aasta 1. jaanuaril, et too saaks omakorda lükata palli rahandusministeeriumi ja sealt 15. veebruariks valitsuse lauale. Nii et tule eile meile.


Ometi treivad lehed pärast kella kukkumist edasi uudiseid, kuidas Koeru pidas Rakkega uusi liitumisläbirääkimisi, kutsus kokku külakoosolekuid, korraldas rahvahääletust ja lihvis liitumislepingu punkte. Rong on mitu kuud tagasi läinud, aga reisijad tunglevad ja käratsevad jaamas edasi.


Meenutuseks, et millalgi vastu eelmist talve läks uppi Koeru plaan saada endale loodava Järva valla keskus. Sama nillisid nii Järva-Jaani kui ka pisuke Kareda ning esimene oli liitlaste leidmisel osavam kallutama teisi omavalitsusi oma paati.


Koeru pidas vallamaja saamist elu ja surma küsimuseks ja seni rahulikult arutusel olnud liitumisleping lennutati mõttetuks tembeldatuna prügikasti. Trumm läks ja takkapihta lendasid pulgad ehk solvuti nii sügavalt, et otsustati Järvamaa uks enda järel pauguga kinni lüüa.


Koerukate viimane õhkõrn lootus Järvamaalt põgeneda on rajatud usule, mida vähesed jagavad, et äkki valitsus sundliidab neid Rakkega Lääne-Virumaale Piibe vallaks, kuid ka see ajaaken on kohe sulgumas. Pealegi on neil kahe peale liiga vähe inimesi.


Minul põlise järvakana on oma tuhandeaastase ajalooga kodumaakonna hülgamist ilma kutseliste inimhingede insenerideta raske mõista. Olen pidanud meid enesestmõistetavana üheks pereks. Ma ei tea, kas esivanemate põrmud Koeru kalmistul keeravad hauas külge või mitte.


Olin seitsmene, kui sain endale esimese koera. Käisin väikest krantsi ise vanatädi juures valimas. Panin talle nimeks Nublu.


Meie õuelt sõitis mootorrattaga tihti läbi isa töökaaslane, kes mu silmarõõmu pidevalt õrritas, nii tundis kuts oma vaenlase juba kaugelt ära. Ühel päeval tegime maantee ääres heina. Kaugelt kostis tuttav mootorrattapõrin ja Nublu tormas hambaid paljastades Pavlovi instinktist kantud otsustavusega oma narrijale vastu, käis külgkorvi alt näuhti läbi ja jäi asfaldile verise ninaga lebama.


Haarasin lõtvunud karvapalli sülle ega teinud kuulma ema sõnu, kes üritas mind reaalsusse tuua. «Aga ta on ju soe!» raiusin ma nutt kurgus vastu ja keeldusin uskumast äsja oma silmaga nähtud õnnetust.


Eredamate lapsepõlveemotsioonide esikümnesse kuuluva mälestuse tõttu tean maast madalast, kui suur on inimese tahe pöördumatut juhtumit tagasi keerata ja teha nägu, et kõik on nii, nagu tahaks. Koeru paistab praegu olevat samasuguse. Moodsas kõnepruugis liigitatakse selline reaktsioon posttraumaatilise stressi ilminguks.


Viie aasta eest paadiga Šveitsi ja Saksamaa piiril Schaffhauseni lähistel Reini jõel sõites näitas üks kohalik hea tuttav mulle kaldal olevat küla, mis ei erinenud silma järgi naaberkülast millegi poolest. Semu viipas, et need seal otsustasid aastakümneid tagasi hakata Saksamaaks.


Rahvas hääletas poolt, aga riik ei lasknud neid minna. Inimesed ei jätnud jonni, neid ei huvitanud maakaart. Külaelanikud hakkasid omavahel arveldama Saksa markades, hiljem eurodes ja käituma muudes elu tahkudes, nagu oleksid nad sakslased, mitte šveitslased.


Totaalkaitsele rajatud Šveitsi armee ei ole küla tagasi vallutanud. Kaks naaberriiki pole omavahel tülli pööranud, ja teise ilmasõja ajal jõe kaldale betooni valatud kaitserajatised pakuvad ennekõike huvi turistidele ja kohalikud noored hüppavad sealt peakat.


Toda külakest võetakse kui stabiilse Euroopa südame väikse inimkillu veidrust, mida möödujatele näidata. Nagu midagi meie Kilplala-sugust.


Samamoodi olla kuulu järgi talitanud osa meie oma Kareda valla Öötla ja Vodja ning Väätsa valla Reopalu elanikke, kel ei lubatud külade kaupa Paide uue omavalitsusega liituda. Mulle on mitu inimest öelnud, et nad kirjutasid end Paidesse sisse, aga elavad linnakodanikena oma maakodus edasi.


Küllap saab Koeru katse elada paralleeluniversumis otsa hiljemalt kuu pärast, kui valitsusel kukub tähtaeg sundliitmisi vormistada. Küll on vahepeal krutitud üles hulk emotsioone ja aetud kohalikke inimesi segadusse ning lõigutud hinge arme. Sellest on kahju.


Ma ei usu, et Koerust saab uut Vaali vabariiki. Küllap nad harjuvad uuesti olema järvakad oma kodumaakonnas, mis siis, et esialgu ehk saba sorgus. Järva valla rüppe tagasi toomine võib olla valus, aga ausam, kui elada solvumises või alternatiivdimensioonis.




http://jarvateataja.postimees.ee/4082125/good-bye-piibe