Nimega ei maksa jamada

Minu vanaisa Madis oli kangekaelne mees ja uhke oma nime üle. Ammutas on ehk veel inimesi, kes mäletavad, kuidas taat vindise peaga kippus olema ülemeelik ja joristas laulda: «Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!» Või: «Käi põrgu uhke ratsamees, lase lilled õitsevad…»


Enne jõule kirjutas Raimu Hanson Tartu Postimehes loo, et iga õige eestlane, kes on eelmistest nimevahetuskampaaniatest viilinud ja kelle perenimel on võõramaine kõla, peaks vabariigi sajandaks sünniaastapäevaks omale korraliku Eesti-pärase nime kinkima.


Kuigi arvamuslugu oli kirjutatud naerukurdudega silmanurgas, jäi mulle, ühena võõrapärase nime kandjale, see nimelugu kuskile kuklasse kriipima ja laagerdama.


Riigi aastapäeva ootuse tuhinas on inimesed välja käinud hulgaliselt kingiideid, neist mõnigi võib tunduda kiiksuga. Tubli taluperenaine on pannud oma kanad munema sada värvi mune. Vabaõhumuuseumis kootakse sajameetrist kihelkondade värvides vaipa ja üks härrasmees koob sajaruutmeetrist lippu.


Üle Eesti aastapäevaks rajatavate 100 puuga tammikute kokkulugemine läheb juba keeruliseks. Eesti riigi juubelile pühendatud internetileheküljel on lehekülgede kaupa deklareeritud kirevaid kingiideid, kus punase niidina jookseb läbi märksõna «sada».


Jäin mõtlema, kas tänapäeval võiks keegi kampaania korras tõepoolest loobuda riigi auks oma sünnipärasest nimest ja näidata riigitruudust uue eestipärase nime võtmisega? Nagu poetad ära taaskasutuskeskusse panipaika seisma jäänud asjad, et teha ruumi uutele ja enda arvates parematele.

Meie vahmiili nimi aastast 1835 Öötla mõisahärra Karl Otto Frhr. von Stackelbergi kaasabil.

Vabadussõja järel andis värskelt ilmakaardile tekkinud Eesti riik oma kodanikele võimaluse võõrapärane nimi eestipäraseks muuta, kuid uue riigiga koos uue nime võtmine ei osutunud eriti populaarseks.


Asjad muutusid alles siis, kui läinud sajandi 30ndatel lükati nimemuutmisele taha riiklik sund ja propaganda jõud. Riigimeestel ja -ametnikel, tuntumatel kultuuri- ja ühiskonnategelastel ei sobinud ühtäkki olla enam Schmidt, Reibach või Einbund.


26. aprillil 1936 korraldas Nimede Eestistamise Liit suisa rünnakupäeva võõrapärastele nimedele, et avalikult näidata põlgust võõrakõlaliste nimede ja nende kandjate suhtes.  Hinnanguliselt eestistas kuni 1940. aastani oma nime 200 000 inimest.


Kuid nimevahetuses oli ka pahupoolt, kui vennad ei suutnud või tahtnud kokku leppida ja võtsid erinevad nimed ning koos sellega jahenesid peresidemed ja ununesid juured.


Vaatamata riigi pealekäimisele jättis umbes 100 000 oma nime endiseks, selliseks, nagu 100 aastat varem priinimede panekul mõisniku fantaasia oli heaks arvanud vahmiilile anda. Või otsustasid mujalt Eestisse tulnud säilitada oma nime ja identiteedi.


Isegi kui mõisahärra pandud saksakeelsel nimel oli maakeelde tõlkides teinekord halvamaiguline kõla, oli meie esivanematele priinimi vaba inimese tunnus, mis ei sidunud sind enam talu või tegevusalaga. Vaba inimene võis olla uhke ja oma nimega minna, kuhu tahtis.


Üks kangekaelsetest nime eestistamise vastu jonnijatest oli minu vanaisa Madis, kes lõi rusika lauale ja kärkis nimemuutmise sundusele vastu: «Kui see ristinimi kõlbas minu isadele, siis kõlbab see ka mulle!» Tänu temale kannan sama nimi, mida minu esiisad paarisaja aasta vältel.


Minu vanaisa vend nii bravuurikas ega valikutes vaba olla ei saanud: veel 1940. aastal ei antud lastele koolilõputunnistust kätte muidu, kui nime ära ei eestistanud.


Mäletan oma lapsepõlvest, mis oli nimemuutmisest aastakümneid hiljem, et omavahel kasutasid sugulased muudetud perenimega inimestest rääkides ikka endisaegset nimekuju. Vana oli suupärasem ja kõrvale loomulikuma kõlaga. Vähemalt omadele.


Võõraste poolt kuulmise järgi üleskirjutatuna olen oma nime muidugi näinud igasugustes naljakates kombinatsioonides. Olen harjunud kaasmaalastele nime dikteerides lisama, et nimi kirjutatakse g ja ühe a-ga. Sama tavaline on seletada, et kuigi nimi kirjutatakse ühe a-ga hääldatakse vokaal pikaks.


Minu teistele nimemuutmisest kõrvale hoidnud sugulastele on Eesti teistes nurkades paigus eri aegadel dokumentidesse kirjutatud topelt a, Ida-Virumaal proovitud s-i asemel z pookida.


Minu aserbaidžaanlasest nõukogude armee jupijumalast praporšik Rasulovile olin vaatamata omapoolsele vastuvaidlemisele Glazev, sest talle ei mahtunud pähe, et kellelgi võib olla slaavipärastamata nimi.


Ainult Saksamaal ei ole pidanud ma nime öeldes midagi juurde seletama. Kuid sellele vaatamata olen oma vanaisaga ühte meelt: mul on nimi, mis seob mind Pärtli, Jaagu, mitme Jüri ja Jaani, Hindriku, Jakobi, Madise ja Reinuga. Kui neil sobis olla Glase, siis kuis mina saaksin teisiti.


Kindlasti on tänapäeval neid, kes sügaval sisimas on läbi kaalunud ja otsustanud germaani- või slaavipärase nime asendada maakeelsega. See otsus on sisemiselt läbi kaalutud ja vähemalt endale ära põhjendatud. Ma ei heida seda kellelegi ette.


Oma renomee puhastamiseks on nimevahetust kasutanud ka seadusega pahuksis olnud inimesed. Veelgi hullem, totalitaarriikide repressiivvõim võttis inimeselt vabaduse ja nime – nende rinnale kinnitati või randmele kõrvetati number, nad ei olnud enam isiksused, vaid ühikud.


Nimi on osa inimese identiteedist ja kui seda muuta, siis muutub palju muudki. Kes on abielu kaudu uue nime saanud, tunnetavad ühe või teise nime kandmisest tulenevat nimemaagiat ehk kõige paremini.


Nii arvan, et nimi ei ole asi, millega tühja vallatleda ei maksa isegi siis,  kui on tegu nii ülla eesmärgiga nagu oma riigi saja aasta juubel. Nimi ei pea alati olema nagu hea rätsepaülikond, mis valatult selga istub.


Mulle meeldib rohkem sajandivanune väärikas riik, mis ei mõõda oma kodanike lojaalsust nime kirjapildiga.


Meenutan, et Raja Teele ütles «Suves»: «Nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisvääriline.» Jäägu see nii.


https://jarvateataja.postimees.ee/4356677/nimega-ei-maksa-jamada

Liikumisvajaduste rahuldamine vajab tasuta ühisveondusest laiemat vaadet

Teisipäeval magasin täiega sisse. Vannitoas uisapäisa hammaste harjamise asemel pidanuks ma olema juba teel Tallinna. Tööle. Paarkümmend minutit hiljem vajusin uue bussi mugavasse nahk­istmesse ja saatsin kolleegidele sõnumi, et hilinen.


Hommikul seiklevad kümned ja kümned inimesed Paidest ja mujalt Järvamaalt Tallinna ja õhtul tagasi. See on paras võimlemine. Kes sätib end varavalges kaasteeliseks mõne tuttava autole, kes sõidab ise, kes loodab liinibussile.


Suurima ajavõidu annab saatusekaaslastega koopereerumine. Ka ühiskond peaks olema rahul, kui tühja auto asemel vurab Tallinna poole täislastis sõiduk: väheneb maanteede liikluskoormus, kulub vähem kütust ja mühinal väheneb meie ökoloogiline jalajälg.


Ent jagamismajandusega on kohe jama majas, kui mõni harjumuspärane sohver ametikohta vahetab või pikemale puhkusele läheb.


Eelmisel nädalal pidin seiklema korduvalt Tallinna ja Tartu vahet, et käia tööl, koolis ja põigata mõnele jõulupeole – töötava üliõpilase rõõmud. Selmet ise lörtsise ilmaga Tartust maanteele sukelduda, avastasin, et sobival ajal pärast loengut viib rong mind sihtkohta ja toob järgmise päeva lõunaks tagasi.


Vaade pilvepiirilt ühistranspordile ;)

Erinevad ühissõidukid on mõnusalt käepärast, kiired ja tudengile soodsad, kui liikuda õiges suunas: kahe Eesti suurema linna vahel või kodust suunaga Tallinna. Olgu eufooria jahutamiseks öeldud, et Paidest võttes on muud suunad peale pealinna valed.


Kui on vaja tööle või kooli minna, siis liinibussiga ühe päevaga Rakveres, Viljandis või Pärnus ära ei käi. Siia on maetud turu korraldada jäetud kaugliinide häda. Järvaka mätta otsast bussigraafikuid vaadates on tunne, nagu oleks riik endiselt jagatud Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks, mis omavahel piirialadel eriti läbi ei käi.


Tallinna ja Tartu vahet sõitvaid ekspressbusse on nagu muda, aga need lendavad kõrgelt ja siinkandis peatumata. Vahest on olla mõni bussijuht lahkemas tujus ja teeb omavolilise nõudepeatuse, aga see on reeglitevastane.


Paidest otse läheb Tartusse päevas ainult kaks bussi. Isegi Mäo bussiterminal jääb kahvatuks, kui ümberistumisvõimalusi otsida. Enamasti tuleb bussile saamiseks sõita passima Mäekülla ja kõlgutada keskmiselt tunnike pitsakohvikus jalgu, enne kui edasi saab. Alternatiive leiab veel Annast, Koigist, Paia ristist või koguni Põltsamaalt.


Tõsise liikumistakistuse kiuste seikleb suur osa siitkandi tudengeid Tartusse kooli. Enamasti aitab hädast jagamismajandus, kui minna pühapäeval või esmaspäeva hommikul ja tulla koju neljapäeval-reedel.


Muul ajal sõidavad kaasteelisi ühes võtvad inimesed kuidas jumal juhatab. Kui rahakott kannatab, on mõistlik loota iseendale ja oma neljarattalisele sõbrale.


Tean seltskondi, kes on pannud seljad kokku, et käia Paidest tööle Pärnusse ja Tapale. Bussiga lihtsalt ei saa. Kõhutunne ütleb, et ka see lõbu ei saa kaua kesta. Liiga lihtne ja ilus, et olla tõsi.


Auto kasutamise kiusamine on riigil mingi eriline paranoia. Uuest aastast läheb ametiauto kohe maksu alla, kui sellega teha kasvõi üks eraviisiline põige. Maksuamet kutsub naabril silma peal hoidma ja kaebama. Ju on ka neid, kes pakutud kaebeliinist hasarti lähevad.


Jagamismajandus võiks olla kena alternatiiv, mis omaalgatuslikult täidab lonkava ühisveonduse liinikorralduse lüngad, kuid kohusetundlikus ametnikus hakkab helisema häirekell: «Ega autoomanik ebaausal teel rikastu?»


Küsimusi tekib ridamisi. Kuidas on piraattaksona sõitva naabrimehe autos tagatud kaasreisijate turvalisus? Kas linnaotsa eest kolm eurot kütteraha võttev juht deklareerib ikka oma tulu ja maksab riigile makse?


Kas omakandi inimesi tasu eest kaasa sõidutav juht on oma auto liikluskindlustuse poliisi vormistanud tavakasutuse asemel sihtotstarbeliseks?


Huvi pärast proovisin oma auto näitel liikluskindlustuse pakkumisi. Aastane liikluskindlustus tavakasutuses on 70 eurot, aga jagamismajandust pakkudes eriotstarbelisena 450 eurot. «Minge põrgu!» tuli üle huulte.


Legaalselt liikluskindlustuse kulu nulli saamiseks peaksin aasta vältel üle päeva mõne reisija lisaks võtma.


Kui kaassõitja poetatud mõnda eurot maksuametis deklareerida, siis kisub sinna kanti, et tuleb elukutseliseks taksojuhiks hakata või kaasa kippuvad tuttavad kukele saata ja uhkes üksinduses sõita. Viimane variant tundub lihtsam, vähem peavalu.


Nii oleme ringiga tagasi lõhkise küna ääres. Kaugliinid tiksuvad edasi bussivedajate äriloogika järgi, mis eelistab kasumlikke otsi, väldib väikelinnu ning ise pikki otsi tegevad autojuhid sanktsioonide hirmus enam kaasreisijaid ei võta.


Võimalik, et saame poole aasta pärast maakonnaliinidel tasuta sõidu. Tore! Aga mulle tundub, et kui muutused on niikuinii kavas, peaks ühisveonduses üle-eestilise uue kvaliteedi loomiseks veel suurema revolutsiooni korraldama.


Mobiilirakendusi kasutades on võimalik kerge vaevaga kaardile kanda, mis suunas ja millal inimesed liiguvad. Selle järgi on võimalik üsna täpselt visandada eeldatava optimaalse kogu riiki katva ühistranspordivõrgu, tipptundide liinid ning panna ühissõidukid ja liikumissuunad omavahel sobima.


Kui on suundi, mille katmine on mõistlik jätta kodanikualgatuse korras lahendada, võiks jagamismajandust pakkuvatele autoomanikele teha soodustusi või maksta toetust.


Või kui see tundub riigile liig, siis vähemalt mõelda välja spetsiaalselt jagamismajandust arvestava ja soosiva regulatsiooni, mitte ei suru seda teiste valdkondade reeglite kätte lämbuma.


Moodsal ajal, kus räägime hoolivusest, keskkonnahoiust, ühistegevusest ja innovatsioonist, ei tohiks ühele e-riigi lipulaevaks pürgivale maale olla ju üle jõu käiv ülesanne võtta ette puhas paber ja joonistada sinna esimesena keset lehte inimene.


https://jarvateataja.postimees.ee/4343161/liikumisvajaduste-rahuldamine-vajab-tasuta-uhisveondusest-laiemat-vaadet