Nagu vinduva lõkke kohale vardasse aetud härg jätkab meediumites
keerlemist pea kuutagune siseministri Mart Helme väljaütlemine Tallinna
ülikooli õppetaseme aadressil, mis ärritas akadeemilist avalikkust ja
hoiab rahvuskonservatiivid rasvaste tähtedega uudistes.
Minister lajatas juuni lõpus erakonna volikogule kõneledes oma arvamuse, et täiesti olematu teaduse tasemega ja ilmselgeks propagandaasutuseks muutunud Tallinna ülikooli ei tohtivat nuumata hobusevaraste koolitamiseks ja see olla teadusraha raiskamine.
Üks on selge, kedagi ei tee hobusevargaks Oru Pearu ega Mart Helme sõnad. Eks pidanud terve elu taevalikku väkke põlglikult suhtunud Pearugi vanuigi tunnistama, et ehk oli kangel Andresel õigus ja ilmas ongi nii, et inimene oma rikutuses mõtleb ja jumal juhib.
Nojah, eks tulnud tänavu järjest avalikkuse ette Tallinna ülikooli vilistlaste lõputööde plagiaadikahtlusi.
Pealtnäha juhuslikult sattusid valimiste aega riigikokku pürginud sotsiaaldemokraatide Rainer Vakra ja Anastassia Kovalenko kraaditööde plagiaadikahtlused, mis ülikooli akadeemilise komisjoni otsusel lõppesid diplomist ilmajäämisega.
Plagiaadisüü kirves rippus ka politseiameti peadirektori Elmar Vaheri pea kohal, kuid kraadi tühistamisest politseijuht pääses. Vaid hinnet kärbiti.
Teiste mõtete enda omade pähe esitamine on jäme akadeemiline eksimus, sulitemp või kui soovite, siis tõesti hobusevargus.
Ülikoolid on asunud süstemaatiliselt kontrollima teadustööde vormistamise korrektsust ja välja sõeluma akadeemilist petturlust. Mitte ainult Tallinna ülikoolis.
Rahvuskonservatiivide sügav antipaatia sotsiaaldemokraatidest oponentide suhtes ning nende tuld ja tõrva sülgav retoorika on üldteada. Ega ministrihärra nüüd ometi arva, et ka tema juhitava haldusala üht olulisemat ametit juhib hobusevaras?
Ometi on liig mõnd tuvastatud ebameeldivat üksikjuhtumit üldistada ja lüüa sama lauaga hammaste vahele jäänud Tallinna ülikooli kõiki vilistlasi, tuhandeid haritlasi ning tublisid õpetajaid, isegi kui kooli akadeemilistes koridorides hõljub tänapäeval keskmisest rohkem vasakliberaalset vaimu.
Sestap on ilmne, et enda väärikuse eest seisev kõrgkool ei saa poliitiku mõttelennuga nõustuda. Uudistest olen lugenud, et tänavu murdis Tallinna ülikool esimest korda koguni seitsme protsendi maailma parima ülikooli sekka.
Nii on südasuvine sõnasõda valitsusliikme ja riikliku kõrgkooli vahel paisunud seni lahenduseta konfliktiks, kuhu ka ülikooli vilistlased koos meediaga hapukurgihooaega toitvaid puid alla panevad.
Pere pärimuse järgi olnud ka minu vanaisa koolihariduse kohalt jõrm mees, kes arvanud, et kolm talve külakooli on piisav pagas tublile töömurdjale.
Taadi korrutatud ütlust, et linnakoolist tulevat vaid hobusevargaid, mäletan maast madalast. Polnud üksnes viimase ilmasõja süü, et tema laste kooliharidus lünklikuks jäi.
Ent vahest on taadi puritaanlik vastasseis istutanud hilisemate põlvede geenidesse trotsi ja teadmistejanu, mis viinud parema hariduse ja valgustatuma maailmapildi poole?
Eesti keele instituudi sõnaveeb väljendi «hobusevaras» täpse taustaloo kohta vastust ei anna, kuid tuletab meelde, et kuulsaim siinne hobusevaras olnud legendiks saanud Rummu Jüri, kes röövis 19. sajandil mõisnikke ja jagas saagi vaestele.
Maarahva toonase arusaama järgi polnud mõisnike ja rikaste tagant varastada mingi patt ja vaeste aitamine tegi röövlist õilsa mehe, rahvusromantilise kangelase, midagi legendaarse Robin Hoodi laadset.
23aastaselt kinni nabitud ja tsaarivõimu poolt 15 aastaks Siberisse saadetud mõisnike hirmust tehti 1881. aastal kohtutoimiku tarvis isegi päevapilt, mis tänapäevaselegi vaatajale kinnitab kangelase uljast ja trotslikku palet.
Jüri Rummost kirjutati romaan juba 1908. aastal, 1954. aastal loodi ooper. Heroiline tegelaskuju jäädvustati filmilindile esimest korda 1929. aastal ning teist korda 25 aastat tagasi.
2014. aastal valiti publiku seas populaarseimaks suvelavastuseks fantaasialugu ajarännakuga 1948. aastasse sattunud Rummu Jüri seiklustest. Eesti kuulsaim hobusevaras elab meie rahva südametes edasi kaunis lugupeetud aujärjel.
Kelle muu kui põlise järvaka Oru Pearu suhu pani Anton Hansen Tammsaare eestlase portreelooks kirjutatud «Tões ja õiguses» mõtteiva, et kool kasvatab hobusevargaid.
Vargamäe romaanis aruka mehena kujutatud Hundipalu Tiit seletas Mäe Andresele oma poja Aadu näitel lahti, miks õpetatud hobusevaras on eriti halb – haritud pojad ei tule koju tagasi talu jätkama. Kõlab sajand hiljemgi aktuaalselt, mis?
Andrese meelest ei tee oma raja valimine veel kellestki hobusevarast. Ent Tiit ei jätnud mõtet katki: «Tema on hullem kui hobusevaras: tema varastab minult mu Hundipalu, kuhu ma olen pannud oma noore jõu ja tervise, varastab ja annab minu töö ja vaeva mõnele võhivõõrale, kes ei teagi, mis mina Hundipalust olen teind ja mis ma tast veel tahtsin teha.»
Eks tänapäevalgi ole nii, et maalt linnakoolidesse kadunud noored haritlased ei naase linnast koduväljade vahele oma vanemate tööd jätkama.
Sõitke aastal 2019 mõnest metsatagusest külast läbi ja näete hüljatud või parimal juhul suvilaks kohendatud taluhäärbereid, aga maad ja metsad maja ümbert on müüdud võhivõõrastele, just nagu Hundipalu Tiit ennustas.
Selle nurga alt vaadates võib reljeefse maameheliku väljaütlemisega Helme jutus olla oma tõetera sees, kuid üks ülikool tanki lükata on ülekohtune liialdus.
Muide, kas teate, et kui 1940. aastal oli Eestis umbes 220 000 hobust, siis praegu on põllumajanduse registrite ja Informatsiooni ameti hobuste registris 11 245 looma. Ometi hakkab maal ringi liikudes silma, et mõneski külas on rohkem hobuseid kui inimesi.
Alles «Tõe ja õiguse» viiendas osas tunnistab vana Pearu koju kraavi kaevama tulnud naabripere Indrekule, et kool siiski ei tee kellestki hobusevarast, lihtsalt riukalikul naabrimehel endal oli mõttes kange himu, et nii läheks.
Ent Pearu ei jätnud Indrekule peenelt torkamata, et kord kirikuõpetajaks koolitada loodetud haritud poisi naasmine kantslist tõe ja õiguse kuulutamise asemel isa Andrese silme alla sohu kraavi viskama on pettumus.
Üks on selge, kedagi ei tee hobusevargaks Oru Pearu ega Mart Helme sõnad. Eks pidanud terve elu taevalikku väkke põlglikult suhtunud Pearugi vanuigi tunnistama, et ehk oli kangel Andresel õigus ja ilmas ongi nii, et inimene oma rikutuses mõtleb ja jumal juhib.
Avaldatud Järva Teatajas 25. juulil 2019.a.
https://jarvateataja.postimees.ee/6737417/on-s-hobusevaras-maaelu-tuksi-keeranud
Minister lajatas juuni lõpus erakonna volikogule kõneledes oma arvamuse, et täiesti olematu teaduse tasemega ja ilmselgeks propagandaasutuseks muutunud Tallinna ülikooli ei tohtivat nuumata hobusevaraste koolitamiseks ja see olla teadusraha raiskamine.
Üks on selge, kedagi ei tee hobusevargaks Oru Pearu ega Mart Helme sõnad. Eks pidanud terve elu taevalikku väkke põlglikult suhtunud Pearugi vanuigi tunnistama, et ehk oli kangel Andresel õigus ja ilmas ongi nii, et inimene oma rikutuses mõtleb ja jumal juhib.
Nojah, eks tulnud tänavu järjest avalikkuse ette Tallinna ülikooli vilistlaste lõputööde plagiaadikahtlusi.
Pealtnäha juhuslikult sattusid valimiste aega riigikokku pürginud sotsiaaldemokraatide Rainer Vakra ja Anastassia Kovalenko kraaditööde plagiaadikahtlused, mis ülikooli akadeemilise komisjoni otsusel lõppesid diplomist ilmajäämisega.
Plagiaadisüü kirves rippus ka politseiameti peadirektori Elmar Vaheri pea kohal, kuid kraadi tühistamisest politseijuht pääses. Vaid hinnet kärbiti.
Teiste mõtete enda omade pähe esitamine on jäme akadeemiline eksimus, sulitemp või kui soovite, siis tõesti hobusevargus.
 |
| Kui Überit käepärast pole, siis beduiin pika hambaga laenab ka hobust ;) |
Ülikoolid on asunud süstemaatiliselt kontrollima teadustööde vormistamise korrektsust ja välja sõeluma akadeemilist petturlust. Mitte ainult Tallinna ülikoolis.
Rahvuskonservatiivide sügav antipaatia sotsiaaldemokraatidest oponentide suhtes ning nende tuld ja tõrva sülgav retoorika on üldteada. Ega ministrihärra nüüd ometi arva, et ka tema juhitava haldusala üht olulisemat ametit juhib hobusevaras?
Ometi on liig mõnd tuvastatud ebameeldivat üksikjuhtumit üldistada ja lüüa sama lauaga hammaste vahele jäänud Tallinna ülikooli kõiki vilistlasi, tuhandeid haritlasi ning tublisid õpetajaid, isegi kui kooli akadeemilistes koridorides hõljub tänapäeval keskmisest rohkem vasakliberaalset vaimu.
Sestap on ilmne, et enda väärikuse eest seisev kõrgkool ei saa poliitiku mõttelennuga nõustuda. Uudistest olen lugenud, et tänavu murdis Tallinna ülikool esimest korda koguni seitsme protsendi maailma parima ülikooli sekka.
Nii on südasuvine sõnasõda valitsusliikme ja riikliku kõrgkooli vahel paisunud seni lahenduseta konfliktiks, kuhu ka ülikooli vilistlased koos meediaga hapukurgihooaega toitvaid puid alla panevad.
Pere pärimuse järgi olnud ka minu vanaisa koolihariduse kohalt jõrm mees, kes arvanud, et kolm talve külakooli on piisav pagas tublile töömurdjale.
Taadi korrutatud ütlust, et linnakoolist tulevat vaid hobusevargaid, mäletan maast madalast. Polnud üksnes viimase ilmasõja süü, et tema laste kooliharidus lünklikuks jäi.
Ent vahest on taadi puritaanlik vastasseis istutanud hilisemate põlvede geenidesse trotsi ja teadmistejanu, mis viinud parema hariduse ja valgustatuma maailmapildi poole?
Eesti keele instituudi sõnaveeb väljendi «hobusevaras» täpse taustaloo kohta vastust ei anna, kuid tuletab meelde, et kuulsaim siinne hobusevaras olnud legendiks saanud Rummu Jüri, kes röövis 19. sajandil mõisnikke ja jagas saagi vaestele.
Maarahva toonase arusaama järgi polnud mõisnike ja rikaste tagant varastada mingi patt ja vaeste aitamine tegi röövlist õilsa mehe, rahvusromantilise kangelase, midagi legendaarse Robin Hoodi laadset.
23aastaselt kinni nabitud ja tsaarivõimu poolt 15 aastaks Siberisse saadetud mõisnike hirmust tehti 1881. aastal kohtutoimiku tarvis isegi päevapilt, mis tänapäevaselegi vaatajale kinnitab kangelase uljast ja trotslikku palet.
Jüri Rummost kirjutati romaan juba 1908. aastal, 1954. aastal loodi ooper. Heroiline tegelaskuju jäädvustati filmilindile esimest korda 1929. aastal ning teist korda 25 aastat tagasi.
2014. aastal valiti publiku seas populaarseimaks suvelavastuseks fantaasialugu ajarännakuga 1948. aastasse sattunud Rummu Jüri seiklustest. Eesti kuulsaim hobusevaras elab meie rahva südametes edasi kaunis lugupeetud aujärjel.
Kelle muu kui põlise järvaka Oru Pearu suhu pani Anton Hansen Tammsaare eestlase portreelooks kirjutatud «Tões ja õiguses» mõtteiva, et kool kasvatab hobusevargaid.
Vargamäe romaanis aruka mehena kujutatud Hundipalu Tiit seletas Mäe Andresele oma poja Aadu näitel lahti, miks õpetatud hobusevaras on eriti halb – haritud pojad ei tule koju tagasi talu jätkama. Kõlab sajand hiljemgi aktuaalselt, mis?
Andrese meelest ei tee oma raja valimine veel kellestki hobusevarast. Ent Tiit ei jätnud mõtet katki: «Tema on hullem kui hobusevaras: tema varastab minult mu Hundipalu, kuhu ma olen pannud oma noore jõu ja tervise, varastab ja annab minu töö ja vaeva mõnele võhivõõrale, kes ei teagi, mis mina Hundipalust olen teind ja mis ma tast veel tahtsin teha.»
Eks tänapäevalgi ole nii, et maalt linnakoolidesse kadunud noored haritlased ei naase linnast koduväljade vahele oma vanemate tööd jätkama.
Sõitke aastal 2019 mõnest metsatagusest külast läbi ja näete hüljatud või parimal juhul suvilaks kohendatud taluhäärbereid, aga maad ja metsad maja ümbert on müüdud võhivõõrastele, just nagu Hundipalu Tiit ennustas.
Selle nurga alt vaadates võib reljeefse maameheliku väljaütlemisega Helme jutus olla oma tõetera sees, kuid üks ülikool tanki lükata on ülekohtune liialdus.
Muide, kas teate, et kui 1940. aastal oli Eestis umbes 220 000 hobust, siis praegu on põllumajanduse registrite ja Informatsiooni ameti hobuste registris 11 245 looma. Ometi hakkab maal ringi liikudes silma, et mõneski külas on rohkem hobuseid kui inimesi.
Alles «Tõe ja õiguse» viiendas osas tunnistab vana Pearu koju kraavi kaevama tulnud naabripere Indrekule, et kool siiski ei tee kellestki hobusevarast, lihtsalt riukalikul naabrimehel endal oli mõttes kange himu, et nii läheks.
Ent Pearu ei jätnud Indrekule peenelt torkamata, et kord kirikuõpetajaks koolitada loodetud haritud poisi naasmine kantslist tõe ja õiguse kuulutamise asemel isa Andrese silme alla sohu kraavi viskama on pettumus.
Üks on selge, kedagi ei tee hobusevargaks Oru Pearu ega Mart Helme sõnad. Eks pidanud terve elu taevalikku väkke põlglikult suhtunud Pearugi vanuigi tunnistama, et ehk oli kangel Andresel õigus ja ilmas ongi nii, et inimene oma rikutuses mõtleb ja jumal juhib.
Avaldatud Järva Teatajas 25. juulil 2019.a.
https://jarvateataja.postimees.ee/6737417/on-s-hobusevaras-maaelu-tuksi-keeranud
