Juhanist sai jälle Juku

Kooliaasta hakul üllatas üks sõber mind Ameerikast kulutulena maailma levinud jää-ämbri väljakutsega. Varem olin mõelnud, et kui heategevuslik kampaania mind tabab, siis hakkan jonnima nagu Leida Rammo mängitud tegelane filmis «Viini postmark»: «Käsu peale ei ütle mina mitte üht sõna!»
No miks peaks üks täie aruga inimene vastutahtsi ühe ilmamööda laviinina rulluva hulluse käigus saama ämbritäie jäävett vastu pead nagu tegi Toots saunalaval lõdisevale Kiirele ja Tõnissoni kombel raha luftitama?

 

Ajaloolased teavad viidata, et taolise karistusmeetodi mõtles välja tsaar Ivan Julm, kes lasi süüdimõistetu jääkülma veega üle valada ja pakase käes surnuks külmuda. Kes mõistab rohkem lihasehaigustest, räägib, et sahmakas külma vett kraevahele annab aimu, kuidas tolle tõve käes inimene kangestub ja oma keha tunnetab. Aga ikkagi. Mis mõttes keegi ütleb, et pead valama, pead annetama?

Kuid 1. september polnud tavaline päev ja minu esialgne kuraas sõrgu vastu ajada lahtus. Kooliaasta alguse kõnes rõhutas president Toomas Hendrik Ilves, on tarkuse päev on meile kui kokkuleppeline pööripäev. Kuna minugi elu tegi 1. septembril uue jõnksu, siis mõtlesin, et pangetäie jääkülma veega ülevalamine on parasjagu puhastav pööripäevane rituaal uute väljakutsete tähistamiseks. Pealegi, võiks inimene iga päev sooritada mõne heateo ning seeläbi enda ja teiste tuju tõsta.

Küsite, et mis pööripäevas üks keskealine meeshing siin vananaistesuvel pajatab? Ei ma ei pea silmas, mida Järva Teataja eelmisel nädalal oma kodulehel kirjutas. Nimelt ületas uudisekünnise lugu kuidas Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin astus oma kooli pottseppade kursusele ja meelitas sõbra, see tähendab minu, endaga kaasa.

Kui mu mälu mind ei peta, siis ütles mõned aastad tagasi Postimehes avaldatud arvamusloos kirjamees Jaan Kaplinski, et kui keegi veel mõistab oma kätega midagi teha, siis ärgu lasku oskusi kaotsi minna, vaid andku põlvest põlve edasi, sest iial ei tea millal jälle võib käsitööoskusi vaja minna. Ukraina sündmuste valguses, mis ähvardavad uppi lüüa ettekujutust moodsast maailmast, on see mõttetarkus vaat, et prohvetlik.

Need sõnad meeles käisin ma juba mullu Luua koolis õppimas palkmajade ehitamist. Hea on oma kätega osata teha ja kel maal majapidamine, siis ega ilma kõpitsemisoskuseta naljalt hakkama ei saagi.

Ent tagasi kokkuleppelise pööripärva juurde naastes pean ajas põikama juulikuu keskpaika. Mõned päevad peale seda, kui keskmine poeg läkitas mulle rõõmusõnumi IT kolledžisse õppima pääsemisest, saatsin talle vastusõnumi, et ka mina sain sisse.

Kuuldes, et nii mõnigi tuttav eakaaslane mõlgutab õppimismõtteid, võtsin kätte ja läbisin ise suvel Tartu ülikooli ajakirjandus ja kommunikatsiooni erialale kandideerides edukalt kõik testid ja eksamid. Ülikooliõhku nuusutasin viimati intensiivsemalt eelmise sajandi lõpus juurat tudeerides. Olen veel selleaegne laps, kellele loeti peale ühe kiilaneva kitsehabemega onu sõnu: «Õppida, Õppida, Õppida!»

Õigupoolest sain mõtlemapaneva müksu laagerdama juba mullu, kui Eesti Ekspressi eelmine peatoimetaja Priit Hõbemägi, kellega koos sai ajalehtede liidu juhatuses istutud, astus Tallinna ülikooli ajakirjandust tudeerima vaatamata sellele, et omas sarnast haridust Tartust ja on aastakümneid meedias töötanud. Kurioosne on fakt, et Tallinna ülikoolis õpib ta enda koostatud õppekava järgi.

Paljud, kes mind teavad kergitasid kulmu, et miks just seda eriala? Olen ju ajakirjaniku ja suhtekorraldajana töötanud niigi kohe-kohe 25 aastat. Iseseisvuse taastamise järel panustas ajalehtede liit uuema aja ajakirjanike kiirkoolitamisesse kõvasti. Nii olen kunagi kuulanud küll Tartu ülikooli õppejõude, kui Põhjamaade meediagurusid ning ladunud sellega korraliku vundamendi.

Maailm pole 25 aastat paigal seisnud, vaid on kõvasti avardunud. Mul ei ole plaanis himustada aasta õppija tiitlit. Küll on hea oma praktiktilist kogemust sobitada kokku uuema teooriaga ja vaadelda asju teaduslikumast vaatevinklist. Ehk tuleb valmis olla oma varasemate seisukohtade ümberhindamisekski.

Jalga lõikama kipuvad aastakümneid saega rassinud kogenud metsamehed. Liigne enesekindlus ja rutiin uinutavad. Seega on mõistlik nahk toores ja meeled uutele teadmistele valla hoida.

Nüüd on minu kord mõtteline karikas väljakutseks edasi müksata neile, kes on mõelnud õppida ja peljanud ennast liiga vanaks. Tihti öeldakse, et vanemad elavad laste haridusteele pöialt hoides läbi oma täitumata unistusi. Õnneks elame ajal, kus asjad ei pea nii olema. Head kooliaasta algust!