Eelmisel nädalal jõudsin rõõmustada, et internetti riputatud
valimiskompass rehkendab välja, milline erakond riigikogu valimistele
vastu minnes oma lubadustega vastab kõige rohkem minu kui valija
ootustele. Ent tulemusi nähes oli tunne, nagu oleks keegi mõõduriista hulluks ajamiseks kirve kompassi alla sokutanud.
Omakäeline kriitseldus valimiskompassist.
Tartu Ülikooli, rahvusringhäälingu ja OÜ Statistikalabor koostööna valminud valimiskompass on kokku korjanud erakondade programmid ja valimislubadused.
Vastamiseks antud 30 küsimust puudutavad poliitilisi vaateid, maksusüsteemi, riigi julgeolekut, sotsiaaltoetusi, rahvusküsimusi.
Kompassi küsimustele vastamine peaks olema nagu röntgenis käik: viie minutiga on hinge- ja ajusopid läbi valgustatud ja pilt maailmavaatele sobiliku erakonnaga klaar. Tulemus võttis kukalt sügama, sest selgus, et pea kõik kassid lubavad ühtviisi hästi hiiri püüda.
Valimiskompassile pole ette heita midagi, see peegeldab parteide avalikkusele hinnata riputatud portreid.
Valimiskompass näitas, et võrdselt 69 protsendi ulatuses esindavad minu vaateid Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond, 67 protsendiga hingas kuklasse Vabaerakond ja sotsiaaldemokraadid 66 protsendiga.
64 protsendiga olid ühel pulgal Reformierakond ja Rohelised. Kõige lahjamalt – 60 protsendiga, täitis minu ootusi Konservatiivne Rahvaerakond.
Et viie protsendi, võiks öelda statistilise hälbe sees olid kõik kompassi kaasatud parteid peale EKRE, näitab, et erakonnad müüvad otsustamise ristteel olevale valijale üht ja sama pesupulbrit, vaid pakend on erinevates värvitoonides kirjuks ja kirevaks võõbatud.
Kui minu huve esindavad karvapealt ühtviisi nii IRL kui ka Keskerakond ja väikse vahega ükskõik milline poliitskaala eri servades paiknev erakond, siis mis väärtuspõhisest või maailmavaatelisest erinevusest saame rääkida? Enamasti valitseb ühtne loosung: vali mind, saad hulk raha ja ilusa elu.
Olen tuttavatelt kuulnud, et on samamoodi segaduses, sest arvasid üht eelistavat, aga kompass osutas teisele erakonnale. Küllap on õnnelikumas seisus need, kes nägid loodetud tulemust. Ehk saavadki erakondade liikmed või tulihingelised pooldajad valimiskompassi seades selgemaid ja ootuspärasemaid vastuseid.
Emori jaanuaris avaldatud uuringu põhjal ei oska veel viiendik valijaid oma eelistust nimetada ja 40 protsenti neist ei ole kindlad, kas nad üldse valima lähevad.
Eks siia olegi kampaaniameistrite koer maetud. Erakondadel pole kuu enne valimisi vaja tegelda niivõrd kindlate pooldajate veenmisega, kui hoida turmtule all kõhklejaid, kellele hääle eest aina pealiskaudsemalt, kuid seda pöörasemat roosamannat pakutakse.
Teeb kõhedaks, et parlamendikogemusega erakondi ei pane muretsema teadmine, et lubatavat rahahunnikut pole tegelikult riigil kuskilt võtta. Või siis kaubeldakse teadlikult kiiskavate, aga odavate klaashelmestega.
Isegi selgelt parempoolsed erakonnad on massidele mõeldud valimislubadustes väga vasakpoolsed, sest rahvale tuleb häälte saamiseks iga hinna eest meeldida.
Samasuguseid virvatulena helkivaid maasikaid on istutatud valimisplatvormidesse kitsamatele sihtrühmadele. Mitte, et seda tõsiselt mõeldakse, aga ikka meeldimise pärast.
Juba oma 15 aastat tagasi ütles üks mu ammune tuttav elutargalt: «Valimiste ajal räägi seda, mida sinu valijad tahavad kuulda, ja pärast, kui tulemus käes, tee seda, mida ise tahad.»
Tunnistan, et paganama raske on minna valimisurni juurde, kui ei tea, mis poliitikute peas tegelikult toimub.
http://www.jt.ee/3077497/kuidas-tootab-kompass-kui-asimuuti-pole
Tartu Ülikooli, rahvusringhäälingu ja OÜ Statistikalabor koostööna valminud valimiskompass on kokku korjanud erakondade programmid ja valimislubadused.
Vastamiseks antud 30 küsimust puudutavad poliitilisi vaateid, maksusüsteemi, riigi julgeolekut, sotsiaaltoetusi, rahvusküsimusi.
Kompassi küsimustele vastamine peaks olema nagu röntgenis käik: viie minutiga on hinge- ja ajusopid läbi valgustatud ja pilt maailmavaatele sobiliku erakonnaga klaar. Tulemus võttis kukalt sügama, sest selgus, et pea kõik kassid lubavad ühtviisi hästi hiiri püüda.
Valimiskompassile pole ette heita midagi, see peegeldab parteide avalikkusele hinnata riputatud portreid.
Valimiskompass näitas, et võrdselt 69 protsendi ulatuses esindavad minu vaateid Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond, 67 protsendiga hingas kuklasse Vabaerakond ja sotsiaaldemokraadid 66 protsendiga.
64 protsendiga olid ühel pulgal Reformierakond ja Rohelised. Kõige lahjamalt – 60 protsendiga, täitis minu ootusi Konservatiivne Rahvaerakond.
Et viie protsendi, võiks öelda statistilise hälbe sees olid kõik kompassi kaasatud parteid peale EKRE, näitab, et erakonnad müüvad otsustamise ristteel olevale valijale üht ja sama pesupulbrit, vaid pakend on erinevates värvitoonides kirjuks ja kirevaks võõbatud.
Kui minu huve esindavad karvapealt ühtviisi nii IRL kui ka Keskerakond ja väikse vahega ükskõik milline poliitskaala eri servades paiknev erakond, siis mis väärtuspõhisest või maailmavaatelisest erinevusest saame rääkida? Enamasti valitseb ühtne loosung: vali mind, saad hulk raha ja ilusa elu.
Olen tuttavatelt kuulnud, et on samamoodi segaduses, sest arvasid üht eelistavat, aga kompass osutas teisele erakonnale. Küllap on õnnelikumas seisus need, kes nägid loodetud tulemust. Ehk saavadki erakondade liikmed või tulihingelised pooldajad valimiskompassi seades selgemaid ja ootuspärasemaid vastuseid.
Emori jaanuaris avaldatud uuringu põhjal ei oska veel viiendik valijaid oma eelistust nimetada ja 40 protsenti neist ei ole kindlad, kas nad üldse valima lähevad.
Eks siia olegi kampaaniameistrite koer maetud. Erakondadel pole kuu enne valimisi vaja tegelda niivõrd kindlate pooldajate veenmisega, kui hoida turmtule all kõhklejaid, kellele hääle eest aina pealiskaudsemalt, kuid seda pöörasemat roosamannat pakutakse.
Teeb kõhedaks, et parlamendikogemusega erakondi ei pane muretsema teadmine, et lubatavat rahahunnikut pole tegelikult riigil kuskilt võtta. Või siis kaubeldakse teadlikult kiiskavate, aga odavate klaashelmestega.
Isegi selgelt parempoolsed erakonnad on massidele mõeldud valimislubadustes väga vasakpoolsed, sest rahvale tuleb häälte saamiseks iga hinna eest meeldida.
Samasuguseid virvatulena helkivaid maasikaid on istutatud valimisplatvormidesse kitsamatele sihtrühmadele. Mitte, et seda tõsiselt mõeldakse, aga ikka meeldimise pärast.
Juba oma 15 aastat tagasi ütles üks mu ammune tuttav elutargalt: «Valimiste ajal räägi seda, mida sinu valijad tahavad kuulda, ja pärast, kui tulemus käes, tee seda, mida ise tahad.»
Tunnistan, et paganama raske on minna valimisurni juurde, kui ei tea, mis poliitikute peas tegelikult toimub.
http://www.jt.ee/3077497/kuidas-tootab-kompass-kui-asimuuti-pole
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar