23. mail kakssada aastat tagasi lasi tsaar Aleksander I Eestimaa talurahva pärisorjusest vabaks.
Tänast päeva ammuse verstapostiga kõrvutades tekib küsimus, kas praeguses liberaalses demokraatias elav inimene on vabam kui tema paar sajandit tagasi elanud pärisorjast esiisa.
Vaarisade vabadus ei tulnud suure rahvusliku katsumusena nagu Moosese retk läbi kõrbe ja mere tõotatud maale, kuigi tsaari ukaasi elluviimine võttis inimpõlve.
Nii nagu muutub ühiskond praegu, oli see ka toona. Talupoegade pärisorjus oli varauusajal tavaline kogu Euroopas. Nii polnud ka talurahva vabastamine lahke tsaari heategu, vaid agraarmajanduslik keisririik vajas ise elus püsimiseks reforme.
Talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817 ja seejärel kihelkonnakirikutes.
Läks veel kümmekond aastat ettevalmistusteks, kuni hakati maarahvale panema perekonnanimesid, mis oli vaba inimese tunnus.
Nimepaneku tugevat märgilist tähendust rahva mälus kinnitab kasvõi see, et veel minu vanaema ütles perekonnanime asemel kiivalt priinimi ning talletas ammuse termini minugi sõnavarasse.
Kahe sajandi tagune tsaari ukaas ei muutunud igapäevaelu esmalt eriti palju, maa kuulus ikka mõisale ja selle kasutuse eest tuli saata teomees härrale võlga lunastama. Rahvas jäi endiselt paikseks veel pooleks sajandiks.
Eksib see, kes arvab, et pärisorjus tähendas randmete küljes lohisevaid ränki ahelaid ja turjal tantsivat piitsa. Kaardilauas mahamängitud küla ja jahikoerte vastu vahetatud pere olid pigem markantne üksikjuhtum kui argipäev.
Kui läks hästi mõisnikul, elas hästi ka talupoeg. Oli aegu, kui lähedane keisririigi pealinn Peterburi sõi ja jõi kõike, mida siinmail kasvatada jõuti. Ent kui mõisaaadel ägas võlgades, pingutas püksirihma ka maarahvas.
Ideaalmaastik viimaks mõtteid eemale kui ülereguleeritud vabaduses me elame. Foto: Urmas Glase
Põhiline, mis tolleaegse talurahva vabadust piiras, oli töö, piibli kümme käsku ja kroonu kohtukull. Muus osas oli peremehel voli tarekatuse all leibkonnale oma seadusi teha ning keegi ei tikkunud igat sammu manitsema ja üle reguleerima.
Tänapäeva poliitikud deklareerivad, et me pole kunagi olnud nii vabad kui praegu. Meie vabadus on raiutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Et aru saada, kui vabad me oleme, tuleks lugeda kilomeetrite viisi direktiive, seadus ja määrusi.
Sõnades on kõik ilus, kui poleks Euroopa Liidu ja kodumaise riigiaparaadi aina kasvavat kihku kõike reguleerida, kontrollida ja karistada.
Ega nüüdisaegne maamees ole oma karjamaal vaba: toetuse saamiseks pead sa kultuure kasvatama, niitma ja karjatama nii, nagu määrus ette ütleb.
Euroopalikus Eestis poleks Joosep Tootsist saanud tublit mõisavalitsejat ega Ülesoo noorperemeest, vaid krutskimees oleks oma käitumise ja suupruukimise pärast äganud trahvikoorma all ja istunud vangikongis.
Ebaseaduslik relva omamine (tamasseri raud), alaealise joomisele õhutamine (Kiirega ristsetel), seksuaalne ahistamine (Teele tantsima rabamine), sotsiaalsete tunnuste põhjal vaenu ja füüsilise vägivalla õhutamine (kakluse algatamine mõisakooli sakstest poiste vastu), loomade väärkohtlemine (Pitsu väntsutamine koolis) on esimesena pähe karanud loetelu Tootsi pattudest.
Kaasaegses maailmas kogutakse meie isiku ja käitumise kohta iga päev kõikvõimalikke andmeid. Andmebaase koostab nii riik, pangad kui ka äriettevõtted, kellega meil midagi pistmist on.
Kui elad kasiino lähedal ja juhtud hilja õhtul sealt raha võtma, siis pank arvab, et oled mängur ja laenu ei saa. Kauplus teab, mida sööd, kui tihti ostad õlut või rosoljet. Elektriarvesti lugevat, millal telekat vaatad ja pesu pesed.
Kui oled hädas oma kohustuste täitmisega, siis aheldatakse sind seitsmeks aastaks krediidiinfo või maksehäirete registrisse.
Keegi kuskil teab, kuidas sa makse maksad, kellega äri ajad, kui hea on su tervis, mida teeb su pere, kus sa elad ja mida arvad.
Iga internetti riputatud infokild, foto või tekst talletub seal veebimaailma lõpuni. Varem või hiljem võib see avalikkuse ette imbudes tekitada paksu pahandust, kui meenutada Wikileaksi või Panama infoleket.
Mida demokraatlikum ja vabam on ühiskond, seda ahistatum on inimene oma igapäevaelus. Meie istumist-astumist ja sõnakasutust jälgivad ning on valmis turja hüppama arvukad elektroonilised või lihast ja luust järelevaatajad.
Vaadates meediumist avalikku ruumi paiskuvaid sotsiaalkampaaniaid, kantseldab riik meid igal sammul. Sotsiaalministeerium võitleb soolise ja seksuaalse vägivalla vastu. Maanteeamet manitseb roolis telefoni tasku jätma või gaasipedaali mõõdukalt suruma ja raudteeohutusega tegelev OLE hoolitseb, et jõuakime jõuluks koju, ja keelab raudteel jalutamise.
Päästeamet tuletab meelde suitsuandureid, keelitab ujuma kaine peaga või ähvardab kulupõletajaid. Keskkonnaministeerium õpetab prügi sortima. Kaitsevägi värvib kevaditi veteranide austuseks rinnad sinililleliseks.
Nimekirja võiks jätkata veel ja veel.
Tahaks põgeneda ahistava vabaduse eest kaugele metsakülla, kuhu ei paista kätte ühegi mobiilimasti vilkuvat tippu. Ent ka ei võta võimalust, et jääd aerofotole või naabrimehe drooni kaamera ette.
Nii saadab meid igal sammul kellegi pilk ja mis jätab vabaduse olla vangis infoühiskonna kõikenägevas ja kontrollivas maailmas. Elame nööri mööda ja kadestame pärisorjast vaarisa, kel oli iga päev priiust käes rohkem kui meil praegu.
http://jarvateataja.postimees.ee/3707889/vabadus-elada-noori-mooda
Tänast päeva ammuse verstapostiga kõrvutades tekib küsimus, kas praeguses liberaalses demokraatias elav inimene on vabam kui tema paar sajandit tagasi elanud pärisorjast esiisa.
Vaarisade vabadus ei tulnud suure rahvusliku katsumusena nagu Moosese retk läbi kõrbe ja mere tõotatud maale, kuigi tsaari ukaasi elluviimine võttis inimpõlve.
Nii nagu muutub ühiskond praegu, oli see ka toona. Talupoegade pärisorjus oli varauusajal tavaline kogu Euroopas. Nii polnud ka talurahva vabastamine lahke tsaari heategu, vaid agraarmajanduslik keisririik vajas ise elus püsimiseks reforme.
Talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817 ja seejärel kihelkonnakirikutes.
Läks veel kümmekond aastat ettevalmistusteks, kuni hakati maarahvale panema perekonnanimesid, mis oli vaba inimese tunnus.
Nimepaneku tugevat märgilist tähendust rahva mälus kinnitab kasvõi see, et veel minu vanaema ütles perekonnanime asemel kiivalt priinimi ning talletas ammuse termini minugi sõnavarasse.
Kahe sajandi tagune tsaari ukaas ei muutunud igapäevaelu esmalt eriti palju, maa kuulus ikka mõisale ja selle kasutuse eest tuli saata teomees härrale võlga lunastama. Rahvas jäi endiselt paikseks veel pooleks sajandiks.
Eksib see, kes arvab, et pärisorjus tähendas randmete küljes lohisevaid ränki ahelaid ja turjal tantsivat piitsa. Kaardilauas mahamängitud küla ja jahikoerte vastu vahetatud pere olid pigem markantne üksikjuhtum kui argipäev.
Kui läks hästi mõisnikul, elas hästi ka talupoeg. Oli aegu, kui lähedane keisririigi pealinn Peterburi sõi ja jõi kõike, mida siinmail kasvatada jõuti. Ent kui mõisaaadel ägas võlgades, pingutas püksirihma ka maarahvas.
Põhiline, mis tolleaegse talurahva vabadust piiras, oli töö, piibli kümme käsku ja kroonu kohtukull. Muus osas oli peremehel voli tarekatuse all leibkonnale oma seadusi teha ning keegi ei tikkunud igat sammu manitsema ja üle reguleerima.
Tänapäeva poliitikud deklareerivad, et me pole kunagi olnud nii vabad kui praegu. Meie vabadus on raiutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Et aru saada, kui vabad me oleme, tuleks lugeda kilomeetrite viisi direktiive, seadus ja määrusi.
Sõnades on kõik ilus, kui poleks Euroopa Liidu ja kodumaise riigiaparaadi aina kasvavat kihku kõike reguleerida, kontrollida ja karistada.
Ega nüüdisaegne maamees ole oma karjamaal vaba: toetuse saamiseks pead sa kultuure kasvatama, niitma ja karjatama nii, nagu määrus ette ütleb.
Euroopalikus Eestis poleks Joosep Tootsist saanud tublit mõisavalitsejat ega Ülesoo noorperemeest, vaid krutskimees oleks oma käitumise ja suupruukimise pärast äganud trahvikoorma all ja istunud vangikongis.
Ebaseaduslik relva omamine (tamasseri raud), alaealise joomisele õhutamine (Kiirega ristsetel), seksuaalne ahistamine (Teele tantsima rabamine), sotsiaalsete tunnuste põhjal vaenu ja füüsilise vägivalla õhutamine (kakluse algatamine mõisakooli sakstest poiste vastu), loomade väärkohtlemine (Pitsu väntsutamine koolis) on esimesena pähe karanud loetelu Tootsi pattudest.
Kaasaegses maailmas kogutakse meie isiku ja käitumise kohta iga päev kõikvõimalikke andmeid. Andmebaase koostab nii riik, pangad kui ka äriettevõtted, kellega meil midagi pistmist on.
Kui elad kasiino lähedal ja juhtud hilja õhtul sealt raha võtma, siis pank arvab, et oled mängur ja laenu ei saa. Kauplus teab, mida sööd, kui tihti ostad õlut või rosoljet. Elektriarvesti lugevat, millal telekat vaatad ja pesu pesed.
Kui oled hädas oma kohustuste täitmisega, siis aheldatakse sind seitsmeks aastaks krediidiinfo või maksehäirete registrisse.
Keegi kuskil teab, kuidas sa makse maksad, kellega äri ajad, kui hea on su tervis, mida teeb su pere, kus sa elad ja mida arvad.
Iga internetti riputatud infokild, foto või tekst talletub seal veebimaailma lõpuni. Varem või hiljem võib see avalikkuse ette imbudes tekitada paksu pahandust, kui meenutada Wikileaksi või Panama infoleket.
Mida demokraatlikum ja vabam on ühiskond, seda ahistatum on inimene oma igapäevaelus. Meie istumist-astumist ja sõnakasutust jälgivad ning on valmis turja hüppama arvukad elektroonilised või lihast ja luust järelevaatajad.
Vaadates meediumist avalikku ruumi paiskuvaid sotsiaalkampaaniaid, kantseldab riik meid igal sammul. Sotsiaalministeerium võitleb soolise ja seksuaalse vägivalla vastu. Maanteeamet manitseb roolis telefoni tasku jätma või gaasipedaali mõõdukalt suruma ja raudteeohutusega tegelev OLE hoolitseb, et jõuakime jõuluks koju, ja keelab raudteel jalutamise.
Päästeamet tuletab meelde suitsuandureid, keelitab ujuma kaine peaga või ähvardab kulupõletajaid. Keskkonnaministeerium õpetab prügi sortima. Kaitsevägi värvib kevaditi veteranide austuseks rinnad sinililleliseks.
Nimekirja võiks jätkata veel ja veel.
Tahaks põgeneda ahistava vabaduse eest kaugele metsakülla, kuhu ei paista kätte ühegi mobiilimasti vilkuvat tippu. Ent ka ei võta võimalust, et jääd aerofotole või naabrimehe drooni kaamera ette.
Nii saadab meid igal sammul kellegi pilk ja mis jätab vabaduse olla vangis infoühiskonna kõikenägevas ja kontrollivas maailmas. Elame nööri mööda ja kadestame pärisorjast vaarisa, kel oli iga päev priiust käes rohkem kui meil praegu.
http://jarvateataja.postimees.ee/3707889/vabadus-elada-noori-mooda
Tere kõigile
VastaKustutaMinu nimi on Alexandru Avram Codrin ja ma olen pärit Rumeeniast. Tahan öelda kõigile laenutaotlejatele, et on ainult üks päris laenufirma, mis pakub laene, ja nad aitasid mind 15 000 euro suuruse laenuga. Ettevõte on Loan Credit Institutions ja see laenuandja aitas mind laenuga, tema nimi on hr Elijah, seega kui teil on vaja laenu, minge kohe sellesse ettevõttesse ja saage oma laen sealt. Laenud on turvalised ja kiired. Nende e-posti aadress on loancreditinstitutions00@gmail.com. Seega soovin teile, laenutaotlejad, kõike head. See on päris ettevõte, mis pakub laene.
E-post: loancreditinstitutions00@gmail.com
WhatsApp: +393512114999
WhatsApp: +393509313766
Tere kõigile, minu nimi on Cristian David ja ma olen pärit Rumeeniast. Olin internetis ja kuulsin inimesi rääkimas, et neid on varem petetud ning mul on hädasti laenu vaja, seega kartsin veebis laenu taotleda. Nägin kolme inimest hr Elijah kohta tunnistamas, et nad said temalt laenu. Ma polnud kunagi varem laenu taotlenud ja kartsin nii väga, et mind petetakse, aga ma uskusin seda, mida inimesed räägivad, ja esitasin laenufirmale taotluse ning kõik oli korras. Nad käskisid mul saata ülekandetasu, mida kasutatakse minu laenu ülekandmiseks. Nad ütlesid mulle, et kardan nii väga, et tegemist on petturiga. Istusin maha ja mõtlesin selle üle ning läksin nende juurde tagasi ja ütlesin, et ma pole seda kunagi varem teinud, aga hr Elijah ütles, et peaksin teda usaldama, et nad aitavad mind. Nii ma tegingi ja läksin tasu saatma, mille nad ütlesid, et peaksin selle oma laenuülekande jaoks saatma. Just täna sain pangast teate, et minu kontol on raha. Täna olen väga õnnelik, et mind pole varem petetud ja ma sain oma 45 000 euro suuruse laenu kätte. Nüüd olen õnnelik ja mu pere ja mina jääme õnnelikuks ja nii edasi. Kõik, kes vajavad laenu, peaksid sellelt ettevõttelt laenu taotlema, ilma et nad petta saaksid, sest see on tõeline ja suurepärane ning ma palvetan, et Jumal kasutaks seda ka edaspidi, et aidata inimesi, kes on nende laenudega. E-posti aadress on loancreditinstitutions00@gmail.com või võtke nendega ühendust WhatsAppi teel: +393512114999 või juhtkonna WhatsAppi numbril: +393509313766.
VastaKustutaJään taas Cristian Davidiks.
Tere kõigile
VastaKustutaMinu nimi on Anastasia Sofia, olen pärit Leedust ja elan Leedu pealinnas Vilniuses. Otsisin internetist laenu ja sain ainult pettureid, aga leidsin laenufirma nimega Loan Credit Institutions ja nägin internetis inimesi tunnistamas nende heategusid. Seega otsustasin proovida, kas olen jälle õnnelik. Taotlesin 60 000 euro suurust laenu ja laenuandja hr Elijah kinnitas mulle, et 5 päeva pärast on mu laen minu pangakontol. Täna, kui ma töötasin, sain pangast teate, et mu kontol on 60 000 eurot. Tänan Loan Credit Institutionsi aususe eest. Kui vajate veebilaenu, siis kandideerige sellelt ettevõttelt, sest see on ainus päris ettevõte, mis pakub veebilaene. Nende e-posti aadress on loancreditinstitutions00@gmail.com. Kuid saate nendega siiski WhatsAppi kaudu ühendust võtta, kuna nad kasutavad kahte erinevat WhatsAppi numbrit. Nende WhatsAppi kontaktandmed on järgmised: +393512114999. või +393509313766.
Tere kõigile, minu nimi on Vlad Toma. Olen pärit Bukarestist, Rumeeniast. Kuulsin ettevõttest nimega Loan Credit Institutions, mis aitab inimesi laenudega üle kogu maailma. Otsisin kord internetist laenu ja mind pettis kaks võltsitud ettevõtet. Pärast seda ei uskunud ma enam kunagi, et internetist võib leida head laenuandjat. Arvasin, et nad kõik on petised, kuni leidsin ettevõtte nimega Loan Credit Institutions. Leidsin inimesi, kes selle ettevõtte kohta tunnistusi andsid, ja olin üllatunud, miks ma seda ettevõtet õigel ajal ei leidnud. Ma ei uskunud kunagi seda, mida inimesed ettevõtte kohta rääkisid, kuni ma ise avalduse esitasin ja neid proovisin. Summa, mida otsisin, oli suur ja see oli kinnisvara jaoks. Laenusumma oli 850 000 eurot. Seega esitasin avalduse ja härra Elijah rääkis minuga, kuid arvestades minu suurt laenu, kulus laenu saamiseks vaid 7 tööpäeva. Ainus, mida ta mulle käskis teha, oli pangaülekande tasu, mida pank kavatseb kasutada minu laenu minu pangakontole kandmiseks, kui ta mulle ütles, et kartsin, et see on pettus, aga ma ütlesin, et proovi järele. Kandsin ülekandetasu, mis oli deklareeritud ja mis laekus kokku vähem kui 7 tööpäeva jooksul. Sain oma pangast teate, et 850 000 eurot kanti minu pangakontole ja kõik raha kohta, üksikasjad ja see, kellelt see tuli, olid laenuandjad, kes mind aitasid, kui ma seda esimest korda nägin. Olin üllatunud, et ma ei uskunud oma silmi, aga see oli tõsi. Nii et ma ütlesin endale, teiste inimeste sõnul aitas ettevõte mind heategude tunnistajana. Lasin endal seda teha, sest minu arvates pole tänapäeval lihtne leida seaduslikku veebilaenu pakkuvat ettevõtet, seega peaks igaüks, kes vajab veebilaenu ilma pettuseta, kandideerima just sellelt ettevõttelt, sest see on ainus, millega nad teid aidata saavad. Ma kinnitasin seda ja on tõsi, et olen nii õnnelik ja tean, et see ettevõte teeb veelgi rohkem inimesi õnnelikumaks kui mina. Selle ettevõttega saab ühendust võtta e-posti või WhatsAppi teel, aga mina kasutasin WhatsAppi, kuna see oli kiirem. Ettevõtte e-posti aadress on loancreditinstitutions00@gmail.com ja WhatsAppi aadress on +393509313766 või +393512114999. Tänan teid kõiki, tervitused Vlad Tomalt Bukarestist, Rumeeniast.
VastaKustuta