Tuleva aasta riigikogu valimisteks valmistuvad poliitilised sõpruskonnad
pilluvad juba mitmendat kuud kõikvõimalike meediumite kaudu valijate
ajudele infopomme samasuguse järjekindlusega, nagu sakslased tümitasid
1940. aasta suvel õhurünnakutega Inglismaad.
Usus suurde võitu doosid aina suurenevad ja vaippommitamise intervall tiheneb.
Köita ühiskonna tähelepanu vaatamata tehniliste võimaluste piiramatusele ja odavusele on tänapäeva infomürast paksus atmosfääris keeruline – uudiseid tuleb uksest ja aknast. Rohkem, kui keegi suudab jälgida.
Erakonnad peavad järjest suurkogusid, avalikustavad programmist fragmente ja lööklauseid ning kelgivad järjekordse ära räägitud ja valimisvankri ette rakendatud kuulsustega. Enda kuuldavaks tegemiseks tuleb karjuda aina kõvemini ja kõvemini.
Poliitikud, eriti väljaspool valitsuskoalitsiooni, tunduvad olevat üksmeelel selles, et vastase süsteemne materdamine, mis sageli väljendub pelgas tähenärimises ja jalalt jalale kargamises, raputab valija ärkvele ja tagab tuleva aasta märtsis linnukese «õigesse» lahtrisse.
Meenutan heldimusega eelmisi valimisi, kus kampaaniameistrid lasid päkapikkudel ja jõuluvanal rahus askeldada ning andsid tõsisemad reklaami kogupaugud pärast aastavahetust, suunates poliitilise tulevärgi põhijõu paarile valimiseelsele kuule.
Sõnumid olid hoolega lihvitud, ajastus timmitud ja kampaania suurema ideega kooskõlas ning avaldamiskanalid kontrollitud. Igatsen neid aegu tagasi.
Tänavu on kampaania algus nihutatud seitsmest penikoorma saabastest ebamäärasesse minevikku.
Küllap olete sel sügisel juba märganud ajalehtede esikülgede makstud pindadel ja telekanalites menusaadete vahele trügivaid kõlavate loosungite ja keskendunud ilmega parteiliidreid.
Mõistan, et poliitikaareenil kisub kitsaks. Lisaks kuuele parlamendis esindatud ja edasipüsimise nimel võitlevale erakonnale ihkavad parlamenti tagasi rohelised ja lavale tikuvad uued tulijad, nagu Eesti 200 või Elurikkuse erakond.
Kõigil neil on vaja tähelepanu saavutamiseks pööraseid ideid ja aina rohkem ainelist ressurssi, et nõrgemad vastased välja kurnata.
Kusjuures tähtis pole kõigile meeldida, vaid leida üles oma sihtrühm ja panna nende hingekeeled helisema.
Mõni nope viimasest nädalast. Näiteks peab Eesti 200 mõistlikuks topeltkodakondsuse legaliseerimist ja teeks Eestis sündinud lapsed automaatselt riigi alamateks. Olgem moodsad, eks?
Selge see, et poliitika konservatiivsem tiib ahmib kodakondsuse niinimetatud 0-variandi peale õhku ja tõstab kisa, tõmmates tähelepanu ühtviisi mõtte pooldajatele ja vastastele.
Vabaerakond hõikas välja mõtte loobuda riigimetsa majandavast monopolist ja rentida kunagine krooni kattevara erasektorile.
Üleskutse kõlab kui vabadussõjajärgne maareform, kus mõisnike anastatud eestlaste põline maa anti tagasi talumeestele.
Isamaa esimees võrdles hiljuti pensioni teist sammast kommunismiga ja arvab, et aastatega kogutud summa võiks anda inimestele soovi korral laiaks lüüa. No kes ei tahaks lotovõitu?
Reljeefsete ideedega tähelepanu tõmbamisest veelgi lollikindlam viis on tümitada oponente mahlaka keelepruugiga.
Igal riigikogu tooli sihtival poliitikul on kontrollimatu võimalus sotsiaalmeedias ilma igasuguse filtrita lajatada, mida pähe tuleb. Kasvõi öösel kell neli.
Rohujuure tasandilt on imelik vaadata, millise mõnuga jagavad sõnaosavad poliitikud sotsiaalmeedias konkurentidele põlglikke maksahaake ja naudivad kahjurõõmsalt naeru kihistades mõttekaaslaste kiitust.
Meedia nopib kirkamad palad üles ja annab vunki juurde. Konfliktid müüvad ja poliitikud on väsimatud gladiaatorid, kes täidavad areene vere ja pisaratega.
Reformierakondlased, sotsiaaldemokraadid ja peaministripartei Keskerakond loobivad aktsiisitõuse nagu kuulsuse narrid Salomoni Vesipruul ja Jaan Tatikas surnud koera üle teineteise aia. Eks korjuse lehk jää külge kõigile.
Või võtame Danske panga miljarditesse ülatuva rahapesuskandaali. Toona opositsioonis olnud keskerakondlased siunavad kontrollmehhanismide lõtvust ja süüdistavad toona võimul olnud Reformierakonda pankurite musta äri suhtes silma kinni pigistamises.
Viimane lajatab igipõlisele suurele rivaalile jälle vastu, et süüdistajad teenivad Venemaa huve. Need kaks suurt erakonda annavad ette poliitilise kultuuri noodivõtme ka teistele.
Ilmselt kujunebki Vene mõjuagendiks tembeldamine nende valimiste üheks jõulisemaks narratiiviks, millega tõrjuda ja märgistada oponentide ebamugavaid seisukohti või kriitikat.
Ent poliitiliseks kisub iga muu tundlikum teema alates Rail Balticust või tselluloositehasest ja lõpetades Eesti Kontserdi juhi valimisega.
Kahtlane tundub isegi grupi mõjukate ärimeeste loodud riigireformi sihtasutus, kust tuleb hästi sõnastatud ja ajastatud ettepanekuid praeguse riigi toimimise põhimõtete muutmiseks alates ministeeriumide liitmisest ja ministrite harvendamisest kuni presidendi valimiskorrani välja.
Kelle poliitilist rada nemad sisse söödavad?
Interneti mahtuvus võib küll olla lõputu, kuid inimeste vastuvõtuvõimel on siiski piirid.
Meenutagem, et Eesti Euroopa Liidu eesistumise kommunikatsioonitiim oli tavatult võimas ja tootis meeletus koguses teavet nii Eesti kui ka kõrgetasemeliste tippkohtumiste kohta.
Ent kas keegi mäletab tippkohtumistel jutuks olnud teemasid? Heal juhul on meeles, kuidas Saksamaa kantsler Angela Merkel silma looja lasi ning Prantsuse president Emmanuel Macron öises Tallinnas uitas.
Neli kuud enne riigikogu valimiste päeva tundsin, et ei jaksa enam jälgida poliitilist lärmi, kus argumenteeritud vaidlev dialoog on asendunud üksteisest üle karjumisega. Kopp on ees.
Kui vanad ja uued erakonnad oma kampaania ja kandidaatide kosmost vallutavale infotulvale filtreid ei sea ega teavet kontsentreeri ja väärinda, tuleb seda teha meil endil, valijatel. Et oma korgid läbi ei põleks.
Nagu saab postkastile sättida aadressaadita reklaami keelava kleepsu, nii saab seadistada veebilehitseja reklaame blokeerima või panna pähe müra summutavad kõrvaklapid.
Ma möönan, et ühiskonna üleküllastus poliitikast enne riigikogu valimisi võib olla riigi poliitilisele tulevikule ja demokraatiale ohuks, kuid üksikindiviidi seisukohast on täiesti mõistlik tegu juhe seinast välja tõmmata.
https://jarvateataja.postimees.ee/6448019/blokin-filtrivaba-valimiskampaaniat
Usus suurde võitu doosid aina suurenevad ja vaippommitamise intervall tiheneb.
Köita ühiskonna tähelepanu vaatamata tehniliste võimaluste piiramatusele ja odavusele on tänapäeva infomürast paksus atmosfääris keeruline – uudiseid tuleb uksest ja aknast. Rohkem, kui keegi suudab jälgida.
Erakonnad peavad järjest suurkogusid, avalikustavad programmist fragmente ja lööklauseid ning kelgivad järjekordse ära räägitud ja valimisvankri ette rakendatud kuulsustega. Enda kuuldavaks tegemiseks tuleb karjuda aina kõvemini ja kõvemini.
Poliitikud, eriti väljaspool valitsuskoalitsiooni, tunduvad olevat üksmeelel selles, et vastase süsteemne materdamine, mis sageli väljendub pelgas tähenärimises ja jalalt jalale kargamises, raputab valija ärkvele ja tagab tuleva aasta märtsis linnukese «õigesse» lahtrisse.
Meenutan heldimusega eelmisi valimisi, kus kampaaniameistrid lasid päkapikkudel ja jõuluvanal rahus askeldada ning andsid tõsisemad reklaami kogupaugud pärast aastavahetust, suunates poliitilise tulevärgi põhijõu paarile valimiseelsele kuule.
Sõnumid olid hoolega lihvitud, ajastus timmitud ja kampaania suurema ideega kooskõlas ning avaldamiskanalid kontrollitud. Igatsen neid aegu tagasi.
Tänavu on kampaania algus nihutatud seitsmest penikoorma saabastest ebamäärasesse minevikku.
Küllap olete sel sügisel juba märganud ajalehtede esikülgede makstud pindadel ja telekanalites menusaadete vahele trügivaid kõlavate loosungite ja keskendunud ilmega parteiliidreid.
Mõistan, et poliitikaareenil kisub kitsaks. Lisaks kuuele parlamendis esindatud ja edasipüsimise nimel võitlevale erakonnale ihkavad parlamenti tagasi rohelised ja lavale tikuvad uued tulijad, nagu Eesti 200 või Elurikkuse erakond.
Kõigil neil on vaja tähelepanu saavutamiseks pööraseid ideid ja aina rohkem ainelist ressurssi, et nõrgemad vastased välja kurnata.
Kusjuures tähtis pole kõigile meeldida, vaid leida üles oma sihtrühm ja panna nende hingekeeled helisema.
Mõni nope viimasest nädalast. Näiteks peab Eesti 200 mõistlikuks topeltkodakondsuse legaliseerimist ja teeks Eestis sündinud lapsed automaatselt riigi alamateks. Olgem moodsad, eks?
Selge see, et poliitika konservatiivsem tiib ahmib kodakondsuse niinimetatud 0-variandi peale õhku ja tõstab kisa, tõmmates tähelepanu ühtviisi mõtte pooldajatele ja vastastele.
Vabaerakond hõikas välja mõtte loobuda riigimetsa majandavast monopolist ja rentida kunagine krooni kattevara erasektorile.
Üleskutse kõlab kui vabadussõjajärgne maareform, kus mõisnike anastatud eestlaste põline maa anti tagasi talumeestele.
Isamaa esimees võrdles hiljuti pensioni teist sammast kommunismiga ja arvab, et aastatega kogutud summa võiks anda inimestele soovi korral laiaks lüüa. No kes ei tahaks lotovõitu?
Reljeefsete ideedega tähelepanu tõmbamisest veelgi lollikindlam viis on tümitada oponente mahlaka keelepruugiga.
Igal riigikogu tooli sihtival poliitikul on kontrollimatu võimalus sotsiaalmeedias ilma igasuguse filtrita lajatada, mida pähe tuleb. Kasvõi öösel kell neli.
Rohujuure tasandilt on imelik vaadata, millise mõnuga jagavad sõnaosavad poliitikud sotsiaalmeedias konkurentidele põlglikke maksahaake ja naudivad kahjurõõmsalt naeru kihistades mõttekaaslaste kiitust.
Meedia nopib kirkamad palad üles ja annab vunki juurde. Konfliktid müüvad ja poliitikud on väsimatud gladiaatorid, kes täidavad areene vere ja pisaratega.
Reformierakondlased, sotsiaaldemokraadid ja peaministripartei Keskerakond loobivad aktsiisitõuse nagu kuulsuse narrid Salomoni Vesipruul ja Jaan Tatikas surnud koera üle teineteise aia. Eks korjuse lehk jää külge kõigile.
Või võtame Danske panga miljarditesse ülatuva rahapesuskandaali. Toona opositsioonis olnud keskerakondlased siunavad kontrollmehhanismide lõtvust ja süüdistavad toona võimul olnud Reformierakonda pankurite musta äri suhtes silma kinni pigistamises.
Viimane lajatab igipõlisele suurele rivaalile jälle vastu, et süüdistajad teenivad Venemaa huve. Need kaks suurt erakonda annavad ette poliitilise kultuuri noodivõtme ka teistele.
Ilmselt kujunebki Vene mõjuagendiks tembeldamine nende valimiste üheks jõulisemaks narratiiviks, millega tõrjuda ja märgistada oponentide ebamugavaid seisukohti või kriitikat.
Ent poliitiliseks kisub iga muu tundlikum teema alates Rail Balticust või tselluloositehasest ja lõpetades Eesti Kontserdi juhi valimisega.
Kahtlane tundub isegi grupi mõjukate ärimeeste loodud riigireformi sihtasutus, kust tuleb hästi sõnastatud ja ajastatud ettepanekuid praeguse riigi toimimise põhimõtete muutmiseks alates ministeeriumide liitmisest ja ministrite harvendamisest kuni presidendi valimiskorrani välja.
Kelle poliitilist rada nemad sisse söödavad?
Interneti mahtuvus võib küll olla lõputu, kuid inimeste vastuvõtuvõimel on siiski piirid.
Meenutagem, et Eesti Euroopa Liidu eesistumise kommunikatsioonitiim oli tavatult võimas ja tootis meeletus koguses teavet nii Eesti kui ka kõrgetasemeliste tippkohtumiste kohta.
Ent kas keegi mäletab tippkohtumistel jutuks olnud teemasid? Heal juhul on meeles, kuidas Saksamaa kantsler Angela Merkel silma looja lasi ning Prantsuse president Emmanuel Macron öises Tallinnas uitas.
Neli kuud enne riigikogu valimiste päeva tundsin, et ei jaksa enam jälgida poliitilist lärmi, kus argumenteeritud vaidlev dialoog on asendunud üksteisest üle karjumisega. Kopp on ees.
Kui vanad ja uued erakonnad oma kampaania ja kandidaatide kosmost vallutavale infotulvale filtreid ei sea ega teavet kontsentreeri ja väärinda, tuleb seda teha meil endil, valijatel. Et oma korgid läbi ei põleks.
Nagu saab postkastile sättida aadressaadita reklaami keelava kleepsu, nii saab seadistada veebilehitseja reklaame blokeerima või panna pähe müra summutavad kõrvaklapid.
Ma möönan, et ühiskonna üleküllastus poliitikast enne riigikogu valimisi võib olla riigi poliitilisele tulevikule ja demokraatiale ohuks, kuid üksikindiviidi seisukohast on täiesti mõistlik tegu juhe seinast välja tõmmata.
https://jarvateataja.postimees.ee/6448019/blokin-filtrivaba-valimiskampaaniat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar