Kosjaskäik näritud kringliga

Paidet juhtiv IRLi ja Reformierakonna koalitsioon kutsus sotsiaaldemokraate endaga liituma, kattes läbirääkimiste laua oma pidusöögist järele jäänud riismetega.

Nädal aega tagasi saatsid kahe koalitsioonierakonna Paide allorganisatsiooni juhid laiali pressiteate, millega kuulutasid, et alustavad linnavõimu koalitsiooni laiendamiseks läbirääkimisi sotsiaaldemokraatidega.
Teates on kirjas, et kolmanda partneri lisandumine annab võimaluse seista paremini linlaste huvide eest, kaasates oluliste otsuste tegemisse rohkem inimesi.
Eks ta ole tõsi, et ühe enamhäälega on linna üsna sant valitseda, kui tahta vastu pidada järgmiste valimisteni jäänud kolm aastat.
Piisab vaid ühel koalitsionääril volikogu koosolekul hääletusest eemale jääda, et kaoks valitsusliidu võime endale meelepäraseid otsuseid vastu võtta. Mäletame üsna hästi, milline tsirkus käis volikogu esimehele tasu määramisega.
Ent miks peaks see sotsiaaldemokraatide mure olema? Ega olegi. Eelmine liitumisettepanek tehti neile juba suvel, kuid kosilased said ilmselge korvi.
Viimasel aastal on sotsiaaldemokraadid otsustanud hoida Paides seljad koos keskerakondlastega nii heas kui ka halvas, nii koalitsioonis kui ka opositsioonis.
Kevade hakul olid IRL ja Reformierakond võimule tuleku nimel valmis pakkuma Keskerakonnale isegi linnapea kohta, kuid nood jäid partnerile truuks. Sotsid teavad toonast nii ohvrit kui ka seda, et jalgpalli keeles rääkides on Keskerakond praegu kui kolmas väravavaht, kel puudub lootus platsile pääseda.
Järva Teataja leidis linna tuleva aasta  eelarve eelnõud uurides, et seal on teise abilinnapea kulu kirjas ehk just sellist ametikohta pakutakse sotsiaaldemokraatidele tasuks liitumise eest.
Kuna sotse meelitatakse ühte heitma praeguse koalitsiooniga, mitte koostama uut lepet, siis terendab nõustumise korral sotsidele väikevenna roll ja leppimine sellega, mis on võimujagajatest üle jäänud.
Arvestades, et sotsiaaldemokraatidel on volikogus kuueliikmeline fraktsioon ehk sama suur kui IRLil, kel on linnapea ja volikogu aseesimehe koht, ja suurem kui Reformierakonnal, kes hoiab volikogu esimehe ja abilinnapea kohta, pole pakkumine just teab mis helde.
Pole kahtlust, kes sellises koalitsioonis on Suur Peeter ja kes Väike Peeter.
Sotsiaaldemokraatide kaasamisest oleks Paide juhtimisele kindlasti käegakatsutavat tulu. Näiteks usun, et riigigümnaasiumi rajamise otsused, millised iganes need siis ka ei ole, tuleksid üsna kiiresti.
Haridusminister on ju nende mees ja Järvamaal on sotsiaaldemokraatidest omavalitsustegelased riigigümnaasiumi teemal häälekalt sõna võtnud, kuid tulemused seisavad ikka kui kännu taga.
Miks peaksid sotsiaaldemokraadid enne riigikogu valimisi oma konkurentidele riigigümnaasiumiga kastaneid tulest välja tooma? Või kui peaksid, siis on sellel kindlasti kõrgem hind kui üks ametikoht linnavalitsuses. Viimasega nõustuda oleks mõeldav ehk siis, kui kellelgi on hädasti töökohta tarvis.
Usun, et sotsidel on sisu enamaks. Ma ei kujuta ette, et nad loobuksid nõudest lisada koalitsioonileppesse oma valijatele antud lubaduste täitmise.
Aga oma näo säilitamine olekski juba alus uue lepingu sõlmimiseks ja kaardipaki õiglaseks ümberjagamiseks. Pole mõtet läbipestud salatit uue koore pealevalamisega värskendada. Mõistlik on uus salat hakkida.

Kiirtee eksitavad virvatuled

Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamisest kipub saama selle talve uhke ratsu, mida erakondade tublimad džigitid üritavad Järvamaal üksteise võidu oma riigikogu valimisvankri ette taltsutada ja rakendada.
Maantee ümberehitamisest räägitakse kui eluteest, mida mööda Järvamaa pereemad ja -isad käivad pealinnas teenitud raha suure kotiga koju tarimas, et õhtul vaikses ja turvalises kodukandis lapsi põlvel hüpitada.
Mida sirgemaks ja laiemaks maantee venitatakse, seda rohkem kosuvat siinne elujärg ja puhkevat õitsele majandus.

Eri variatsioonides jõudsid sama mõtet mõne päeva sees korrata värske maavanem Alo Aasma, maakonna omavalitsusliidu juht Kristjan Kõljalg ja üks peaministrikandidaate Juhan Parts.
Küllap sai mõttearendus tõuke maavalitsuses paari nädala eest tutvustatud Rambolli koostatud Järva maakonna sotsiaalse ja majandusliku ning ruumilise arengu analüüsi aruandest.
65leheküljelisest analüüsist nopiti avalikkuse tarvis välja üks lõik viitega 2011. aasta rahvaloenduse andmetele, mis ütleb, et 26 protsenti järvalastest käis siis Tallinnasse tööle.
Mulle jääb segaseks, mille alusel arvatakse pealinna tasuvad töökohad ja odava kinnisvaraga südamaa ideaalse elu kombinatsiooniks.
Olen 12 aastat Paidest Tallinna tööl käinud, ikka hommikul teele ja õhtul tagasi. Keskeltläbi törts üle 200 kilomeetrit päevas ja 220 päeva aastas teeb see kilomeetrites 44 000 ehk aastaga tiir ümber maakera. Ajaliselt tähendab see aastas 23 ööpäeva.
Aastas kulub kilomeetrite mõõtmisele laias laastus 3100 liitrit kütust, mis maksab oma 4500 eurot. Auto liising, hooldus, remont ja rehvid lisavad vähemalt teise samaväärse summa. Selle maksame kinni omast taskust.
Olgu tee nii kiire kui tahes, kulud jäävad ikka alles. Isegi kui tööandja on lahke ning annab meile auto ja kütuse, siis ikka selle pärast, et ta usub, et teenime talle selle raha tagasi.
Minul on 12 aastaga maanteel napilt autonina eest läbi lipanud üle tosina põdra, mõni metsseakari ja lugematu hulk metskitsi. Kährikutest ja rebastest ma parem ei räägigi. On need ehmatused sõitmist väärt?
Kõik, kes on Tallinna–Tartu maanteel sõitnud, oskavad sajatada tihedat liiklust, heitlikke ilmaolusid ja ettearvamatult käituvaid juhte.
Ühistransport  järvalasest iga päev tööl käijat ei soosi, sest kaugliinid arvestavad Tallinna ja Tartu vahel liikujaid, mitte vahepealsete teivasjaamade rahvast.
Mulle ei meeldi Tallinnas elada, sellepärast olen aastaid sõitnud. Paljud minu sõbrad ja tuttavad on aga kulu kokku rehkendanud ja kolinud töökoha lähedale. Ole nii suur kodukoha patrioot kui tahes, raha ja aega pole mõtet sõitmisega tuulde lasta ning maanteel iga päev eluga riskida.
Rambolli uuringust saab lugeda, et inimesed hakkasid Järvamaalt eriti hoogsalt lahkuma viie aasta eest majanduslanguse aegu, sest maakonnas pole vabu töökohti.
Maakonna panus riigi rikkuse (SKP) tootmisse on vähenenud. Aina rohkem on teenindusettevõtteid ja nn ühemehefirmasid, samas kui ettevõtteid,  mis tegelevad tootmisega ja on suured tööandjad, jääb vähemaks.
Mida lähemale on Tallinna–Tartu maantee laiad sõiduread Järvamaa piirile jõudnud, seda hoogsamalt inimesed maakonnast ära kolivad. Ligi kuue aastaga on Järvamaa kaotanud 12 protsenti elanikkonnast ehk ligi 4400 inimest.
Et statistikaameti rahvastikuprognoos ennustab, et 15 aasta pärast elab Järvamaal vaid 21 000 inimest, võib Tallinnas tööl käijaid pidada ühe jalaga lahkujateks.
Kui Järvamaa inimesel pole kodumaakonnas tööd ja leiba, siis viib uhke maantee siit inimesed minema, mitte ei anna lisaväärtust.
Soovin siiralt, et poliitikud oleksid loosungitega ettevaatlikud ja loeksid mitu korda jutuks olnud analüüsi läbi. Seal on üsna palju mõistlikke soovitusi, mis ei keskendu pealinna eredatele tuledele, vaid Järvamaa ja siinsete inimeste väljavaadetele kodukohas hakkama saada.

Kehtestame poliitikutele turuhinnad

Paari päeva eest märkis politoloog Tõnis Saarts poliitikute seas hoogustuvat ühest parteis teise ülekargamist kommenteerides, et Eesti erakonnad ei esinda maailmavaateid, vaid sõpruskondi ja seetõttu ei tekita poolte vahetus neis erilisi süümepiinu.
Ehmatav tõdemus, kas pole? Moodne poliitik ei sõdi enam oma veendumuste eest hõõguvate silmadega kuni viimase hingetõmbeni ei erakonna sees ega oponentidega vaieldes, et oma valijate poolehoidu võita.

Illustratsioon: http://drazebot.deviantart.com/art/pocket-treasure-327117684
Ammugi ei tiku keegi neist barrikaadidele oma aadete nimel elu ohverdama.  Moodne poliitik on alati seal erakonnas, mis on võimul ja pakub sellega kaasnevaid hüvesid ning kus saab olla staar.
Vanast erakonnast lahtiütlemine on innovaatilises e-riigis lihtne. Pole vaja minna keskpäeval ristteele ja igasse ilmakaarde hõikuda, vaid lahtiütlemiseks piisab ID-kaardi libistamisest arvutisse, et hommikul koos päikesetõusuga uues erakonnas ärgata.
Värskeim ja markantseim näide ülejooksmisest on endise rohelise, viimase aasta-paari jooksul ennast avalikkuse ees tulihingelise isamaalasena etendanud Eerik-Niiles Krossi muundumine reformierakondlaseks.
Kuidas saab ühe erakonna tippjuht, aseesimees ikkagi, oma senistele aatekaaslastele nii lihtsalt üle parda heita, lähimad sõbrad kaasa võtta ja marssida sisse teise erakonna uksest?
Ons pintsakureväärile päikeseratta asemel lehviva sabaga oravamärgi kinnitamine sama lihtne, kui hommikul peegli ees meeleoluga passivat lipsuvärvi valida? Mulle ei mahu see pähe.
Sel sügisel on hulk nimekaid poliitikuid pooli vahetanud ja arvestades lähenevaid riigikogu valimisi, kuuleme ilmselt ülekargamistest veelgi. Reetmine on kujunemas igapäeva normiks. Jutt väärtuspõhisest poliitikast taandub selle taustal sõnakõlksuks.
Minu hingel kripeldab küsimus, et kui poliitikas reedetakse kergel käel ideid ja kaaslasi, siis kas oma riigile raskel hetkel ollakse sama selgrootult vägevama võõra taktikepi alla painduma? Imelik, et me üldse veel imestame, et poliitikute maine on ühiskonnas nii madal.
Erakondadele näib olevat tulemuslikum anda valijatele ideede asemel populaarseid nimesid, kelle poolt hääletada. Erakonnad näevad muljetavaldavat vaeva uute nekrutite värbamisega.
Sel sügisel pole nädalatki möödunud uudiseta, kui ei teatataks mõne tuntud telenäo, sportlase, muusiku, erusõjaväelase, meediategelase või muu tuntud avaliku elu tegelase erakonda astumisest.
See annab tunnistust, et pool aastat enne valimisi on erakonnad kaardistanud võimalikud häältemagnetid. Võime vaid arvata, mis tingimustel või hüvede eest loovutavad tuntud inimesed oma näo mõne erakonna valimisplakatile. Saame teha panuseid, millal ja kuhu mõni neist ära kargab, kui lubatud manna ei osutugi nii roosaks.
Peale liikmete kaaperdavad erakonnad mõnuga üksteise ideid. Nii on IRL oma maksureformiga pugemas Keskerakonna sisse kantud astmelise tulumaksu mõõtu saabastesse.
Reformierakond muutus juba pronksiöö aegu isamaalisemaks kui IRL ja Ukraina sündmuste varjus on sama manööver taas kordamas. Näiteid võiks tuua veel ja veel.
Kui tuntud näolapp on poliitikas kujunenud valuutaks, mille nimel on erakonnad valmis hüvesid pakkuma, siis äkki oleks ausam lastagi poliitikute ülejooksmine vabaks.
Poleks erakondadel solvumisi ega süümepiinu ja ka valija võib olla kindel, et pole petta saanud. Näiteks korra aastas jüripäeval putkaku poliitik kuhu erakonda tahab.
Veelgi parem oleks juurutada jalgpallis kehtiv üleminekusüsteem, kus parimad mängijad on kui tõuhobused laadal, tõmbavad kopsaka rahapaki eest selga uue võistlusvormi ja teenivad endale nime, et järgmisel korral oma nahk veelgi kallimalt turule tuua.
Patroonid on rahul, publik rõkkab ja äri õitseb. Ühtlasi saaks selgeks iga poliitiku turuväärtus. Tõeliselt liberaalne lähenemine, kas pole?

Mõtle, mõtle, ära ütle

Vaid ühe inimpõlvega on info tootmine ja tarbimine saavutanud kosmilised mõõtmed. Kui varem visati võllanalja, et ajalehega saab tappa kärbest ja inimest, siis tänapäeva maailmas on kujunenud väheseid käsitlemisteadmisi nõudvaks, kuid suure purustusjõuga relvaks internetipõhine sotsiaalmeedia.

Mõnikümmend aastat tagasi ei jõudnud kodutanumal lendu lastud emotsioonipurse enne lahtumist pereringist kaugemale, kui, siis piimapukil trehvatud naabrimeheni, äärmisel juhul poesappa või töökaaslasteni ja sinna see ka jäi.

Praegu internetiavarustesse sõrmitsetud hetkeemotsioon võib minutitega teha mitu tiiru ümber maakera. Mida intrigeerivam on Facebooki postitus või Twitteri säuts, seda suurem on tõenäosus, et sõnasabast haarab kinni meedia. Viimane traalib enda tarbeks suure osa uudisväärtuslikust just netiavarustes uidates.
Uuemal ajal paistab, et polegi väga oluline, kas sõnumil on mingi faktipõhi või mitte. Piisab, kui ütlejal on usaldust äratav silmavaade ja ütluses intriigi.
Veerema hakanud lumepall võimendub kiiresti laviiniks, mis niidab jalust nii inimesi kui ka institutsioone. Paljudel ei õnnestugi ennast välja kaevata või osutub enese nime puhastamine vaevaliseks ettevõtmiseks.
Kord internetti paisatud sõnal enam sabast kinni ei saa ja edasine sõltub hoovusest, kuhu sõnum kandub ning millise värvingu iga jagaja ja kommenteerija sellele lisab.
Sama ohtlik on tuulise ilmaga kulupõllu ääres tikku krapsida. Vanarahvaski ütleb, et sauna panin, küla läks.
Kulu põletada on meie riigis keelatud, kuid sama ohtlik sõnapalang on arvamusvabadusena demokraatlikus maailmas inimese kiivalt kaitstud põhiõigus.
Taanlased väntasid paar aastat tagasi mängufilmi «Jaht,» mida hiljuti näitasid ka Eesti telekanalid. Filmiloos ütleb keskealise meesõpetaja kohta tema peale solvunud tüdruk kättemaksuks sõnu, mida täiskasvanud tõlgendavad pedofiiliana.
Tekkinud kumu põhjal kolleegi sotsiaalmeediasse postitatud sõnum ruineeris süütu mehe elu, kogukond ei kõhelnud teda risti löömast ja politsei kahtlustamast. Vaid vähesed lähedasemad inimesed jäid talle toeks.
Ent samasuguseid näiteid sotsiaalmeedia emotsionaalsest pealiskaudsusest ja julmusest pole vaja kaugelt otsida. Septembri algul ilmus Õhtulehes ajakirjaniku blogis verdtarretav hirmulugu Türi linnast, kus võõral inimesel on üksi liikudes vaat et üsna vähe lootust terve nahaga pääseda.
Esimest korda Türil jala maha asetanud naisajakirjaniku pani haavalehena värisema vürtsikaid linnalegendidega pajatanud kohalik kolleeg. Võta sa kinni, palju neist oli tõepõhjaga, kuid kohkunud ajakirjanik kirjutas oma hirmud üles ja riputas kogu ilmarahvale näha. Türi lugupeetud inimestel andis tükk aega seletada, et linn pole päikese loojudes täis võõrale kallale kargavaid verejanulisi kooljaid.
Eelmisel kolmapäeval levis Facebookis hoogsalt ja pälvis Järva Teataja tähelepanu Kuma raadiosse praktikale tulnud ajakirjandustudengi hetkeemotsioon. Neiu nägi kutseharidusekeskuse ühiselamus talle antud toas kõikjal vedelemas krussis karvakesi, mida ta arvas inimese intiimpiirkondadest pärinevaks, ja pidas vajalikuks seda ilmaga jagada.
Tegelikult olid karva­udemed pärit mopiharjast. Kuigi blogipostitus kadus veel sama päeva õhtuks, oli sündinud kahju, mida pärast tuli Tartu ülikoolil Järvamaa kutsehariduskeskusega klaarida.
Kui korra on sind on laulu sisse pandud, ei siis naljalt sealt enam välja saa.
Lihtne on ennast enne mõtlemist väljapaisatud ütlemistega blameerida ja teistele haiget teha. Sõna liikumise kiirus ja leviku ulatus tänapäeva infoühiskonnas sunnib meid üha rohkem kaaluma, mida öelda ja millal rahunemiseks kolmeni lugeda. Sõna jõud on suur ja selle kasutusega kaasneb suurem vastutus kui kunagi varem.

Oskus pidada piiri

Riigi tunnuseks on rahvas, territoorium ja võimu suveräänsus. Kagu-Eestis haihtunud kaitsepolitseiniku juhtumist ilmnes, et maagilist joont, mis teeb suvalisest maalapist riigi, polegi lihtne võsast eristada.

Ükskord nägin ma Venemaad. Ja Venemaa mind.

Mõtteline kriips, mida peaminister septembri lõpus isiklikult võpsikust samblatuttide vahelt otsimas käis, on Schengeni viisaruumi, Euroopa Liidu, NATO ehk kokkuvõttes Läänemaailma välispiir.
Piiriteema ümber on meedias terve kuu käinud äge arutelu. Avalik arvamus sattus paanikasse turvalisuse puudumisest. Jõuministrid kordasid kooris, et piir on täis pikitud elektroonilist pudi-padi ja kuskil näevad-kuulevad monitorist valvsad silmad ja kõrvad kõike. Moodsal piiril polevat tarvis koertega patseerivaid jalgsipatrulle. Seega on piir kaitstud.
Need väited hälbivad endise kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa hinnangust, et Vene eriteenistused treenivat ammu Setumaa külade vahel piiririkkumist. Vahur Kersna tõestas ammu saates «Pealtnägija» piiriüleseid haake tehes, kui lihtne on naaberriiki ehale lipsata.
Kriitikutega liitusid erupiirivalvurid materdades piirivalve ja politsei liitmist, mis olnud viga, mille viljad nüüd mädapaisetena lõhkevat. Mis piir see on, mida piirivalvurid käivad isikliku traktoriga hobi korras võsast pügamas?
Õli valas tulle Eesti Päevaleht, kui märkis, et Venemaaga ratifitseerimata piirilepingu tõttu on meil riigipiiri asemel kontrolljoon, mida polegi vääriliselt välja ehitatud.
See mõjus. Valitsus põristas trummi piiri viivitamatust mahamärkimisest ja väljaehitamisest ning saemehed juhatati metsa.
Piir on inimestele alati korda läinud. Vanim tänini säilinud piiritähis on 2000 aastaga peaaegu 9000 kilomeetri pikkuseks ehitatud Hiina müür, mille mõte oli põhjapoolsed sõjakad hõimud eemal hoida.
750 aastat tagasi leppisid meie maad jaganud taanlased ja ordu kokku, et Järvamaale kindlustusi ei rajata. Sakslased teadsid, et kohe teisel pool maakonna piiriks olevat jõge on Alempoisis üks kindluseks sobilik seljandik, kuhu kerkis Paide, mis peagi neelas väikse naabermaakonna samuti Järvamaaks.
Piiriga oli probleeme ka Järvamaa teises otsas Vargamäel. Tammsaare vaheda sule kaudu teame, kuis Oru Pearu ja Mäe Andres kupitsate pärast kaklesid.
Üleaedsed on ikka üksteise maadele silma heitnud. Naasnud nõukogude võimul oli kiire Eesti küljest Narva-taguse ja Petseri kandi äralõikamisega.
Ei pääsenud ka Järvamaa – kust viimase poole sajandiga ampsas suuri suutäisi Harjumaa, Raplamaa ja mitu raksu Lääne-Virumaa. Seda vihasemalt võitleme nüüd Viljandimaa küljest näpistatud tagasiandmise vastu. See näitab, et omaaegsed piirid ei pruugi kaugeltki olla pühad ja puutumatud. Mis vahe sel on, kas räägime omavalitsustest, maakondadest või riigist?
Raevukaimad näited piiri kaitsmisest meenuvad seoses Berliini müüri või USA-Mehhiko piiri tarastamisega. Kui paarkümmend aastat oli Venemaa ja Ukraina vaheline piir üsna sümboolne, siis verise konflikti tulemusel on ukrainlased asunud ehitama kaht riiki eraldavat müüri ja kaevama kraave, nagu ehitataks keskaegset kindlust.
Saa siis sotti,  kas õigem on ehitada tülika üleaedse vastu võimas plank või paigaldada lisaks paar turvakaamerat. Teise ilmasõja puhkedes põikasid sakslased prantslaste Maginot liinist kerge vaevaga mööda, aga punaarmeelased mässisid end sinelihõlmapidi soomlaste Mannerheimi liini lootusetult kinni.
Eks täitnud Hiina müürgi  mitme tuhande aasta vältel oma ülesannet igati hästi. Ometi tuldi sellest ikkagi paaril korral üle.  Seetõttu on arvatud, et tugeval riigil pole põhjust vallutamatuid  kindlustustusi ihaleda, sest  naabrid ei julge talle kallale tungida. Kui riik jääb nõrgaks, ei aita sel püsida mingisugused kindlused.
Kuutagune piiriintsident haavas meie turvatunnet, misjärel ei tunne ühiskond ennast kaitstuna ega usu, et paar lisakaamerat muudab piiri kindlamaks.
Isegi kui valitsusel on õigus, jääb väheks väitest, et riigipiir on kaitstud. Kodanike turvatunde ja riigi maine taastamiseks peab piir ka välja nägema turvaline ja pidav.

Kui sõdida, siis kõiki leveleid läbides

Suve keskel käisime sõpradel külas. Teleris oli neil päevil palju juttu I maailmasõja alguse 100. aastapäevast ja ajaloo kordumisest Ukraina sündmuste valguses. Küllap uudistest mõjutatuna hakkas 8aastane perepoeg mängu käigus meie 6aastasele pesamunale jutustama vanematelt kuuldud lugu oma II maailmasõjas käinud vanavanaisast. Meie sell mõtles hetke ja küsis: „Kas ta tegi ka kõik levelid ära?“

Tänapäeva laste jaoks on sõda arvutiekraanil pahade nottimine, virr-varr, kus ebaedu korral saab mängu otsast alata. Minu vanemate lapsepõlves leveleid ei olnud. Olen emalt korduvalt kuulnud lugu, kuidas ühel 1941. aasta suvehommikul olid kaevanduslinnas Kohtlas kaevul pesemas lõbusad onud.

Mõned neist pressiti korterisse pere väikesesse elamisse. Sõdurid olid viisakad ja vaiksed, riputasid tulles automaadi varna ja tõid lastele šokolaadi.

Kolm aastat hiljem veeres rinne teisele poole. Uued kostilised istusid söögilauda vintpüss põlvede vahele surutult ja kulm kortsus koorisid küünega keedetud kartulit. Uueks naabriks pressitud politruk sundis vanaisa endaga viina võtma ja õhtul võis juhtuda, et kuraasi täis vabastaja haaras püstoli ja oli õnne, et kuul lendas põrandasse või lakke.

Minu isa töökaaslasteks olid eesti mehed, kelle sõda oli püssi alla võtnud. Kes oli sõja jooksul jõudnud vene väest saksa omasse või vastupidi, kes kogu sõja punaväes kaasa teinud või omakaitsesse kuulunud: ehe läbilõige ühiskonnast, mida võõrade vaenupooled oma mundritesse surusid ja eri rindepooltele pillutasid.

70ndatel oli tavaline, et tööpäeva lõpus tehti „kokkuvõtteid“ ja õhtuks läks jutt aina julgemaks ja valjemaks ning vahel kandusid sõjaaega uitama. Need jutud ei olnud poliitiliselt korrektsed või paatoslikud, mida medalitest lookas veteranid koolilastele rääkimas käisid. Mehed pajatasid enamasti kuidas nad katsusid ellu jääda. Alati kui telerist näidati omaaegset kultusfilmi „Inimesed sõdurisinelis“, kerkis see mundrivärvilt kirju kooslus mu silmeette ja võrdlusse.

Minu põlvkonna jaoks muutus sõda hoomatavamaks 1987. a. sügisel kroonukutset saades, sest meie põlvkonna üheks alternatiiviks oli Afganistaani internatsionaalse kohuse täitmine. Oma minekupäeval marssisime sõbraga komissariaadi uksest kaelakuti sisse ja prahvatasime: „Seltsimees komissar, pange meid ühte, me oleme vennad.“ Vist oli mõistlik mees, sest nii ka läks.

Kes osanuks kodusest hilissügisest Bakuu lennuvälja sumedusse maandudes uneski näha, et juba kaks kuud hiljem puhkeb seal verine arveteklaarimine, sedapuhku aserite ja armeenlaste vahel.

Meiegi lennuväe garnison sattus varjule põgenenud armeenlasi kaitstes öisete piirajate rõngasse, kes nõudsid põgenike väljaandmist. Nädalapäevad pigistasime püssitoru ähvardatud rünnaku ootuses. Pinge langes, kui armeenlased ühel ööl lennukitega kodumaale läkitati.

Võõras mundris, võõral maal nagu paljud eestlased enne mind.

Meie ründelennukid käisid aeg-ajalt tegemas tiire 60 kilomeetri kaugusel asuva Mägi-Karabahhi kohal. Need ei näinud välja õppuste moodi. Küll heideti langevarjudega õppuste sildi all 50 kilomeetri raadiusesse täisrelvis dessantväelaste üksusi, kes pidid omal käel tagasitee leidma.

Ühel õhtul maandus meie lennuväljal eriotstarbeline julgeolekujõudude tumepunaste pagunitega polk, kuid hommikul sõitsid nad Bakuu poole juba sisevägede helepunasete õlakutega. Nii et ei midagi uut ümberkehastumisekunstis, kui põigata Ida-Ukraina sündmusse.

Ärevaid hetki ei kajasta ka minu kooliaegsete semude sõjaväepileti sissekanded. Ometi käis mõni neist miilitsapolguga Bakuus ja Armeenias avalikku korda tagamas või sisevägedes Tbilisis sapöörilabidaid ihumas. Võta sa kinni – Nõukogude Liidu vennalik pere ju omal maal ja omavahel ei sõdinud.

1989. aasta suvel tulin koju puhkusele. Et vanemaid kodus ei olnud, tegin aega parajaks naabrite pool. Naabrimees, eestiaegne ohvitser ja kogu sõja algul punaste, seejärel sakslaste pool läbi teinud ning Eesti rügemendi ülem kolonel Maitla käsundusohvitserina kapteni aukraadis sõja lõpetanud Arved rõõmustas pisaraid pühkides, et tulidki tervena tagasi. Tema emotsioonist peegeldus isiklik üleelamine. Minu põgusad momendid polnud nendega võrreldavad.

ERRi juhatuse liige Ainar Ruussaar märkis hiljuti facebook´is, et nõukaaeg tundus vaatamata külmale sõja maailmade vastaseisule ohutum ja turvalisem kui tänane päev. Kuskil ikka madistati aga tandrid tundusid Eestist kaugel. Eks sama kaugele jäid ka Iraagi või Afganistaani võitlusväljad, kus meie oma kaitseväelased viimastel kümnendil hukkusid või viga said.

Kuni selle aasta alguseni elas meie ühiskond muretult: Eesti ja Euroopa on rahulik paik. Egas XXI sajandil saa midagi juhtuda raiusid sinisilmsemad veel aasta tagasi! Ukraina sõja õudus, kus puuduvad reeglid ja au, paneb paljusid mõtlema, kas peame läbi elama samad katsumused, mis meie vanemad või vanavanemad. Ühtäkki puudutab see meid isiklikult.

Loomulikult on meie esimene valik, et las sõda jääbki laste arvutimängu, kuid kuidas seda seletada agressiivsele naabrile? Tahad rahu valmistu sõjaks tavatsesid öelda vanad roomlased. See mis juhtus, kui ise midagi ette ei võetud, on aastatel 1939-40 järele proovitud.

Läheb tulevikus kuidas läheb, kuid kui kunagi peaks mõnel põlvkonnal põhjust olema käidud sõjamehe teed meenutada, siis parem kuulata neid memuaare, kuidas koos vaenlasele valu anti, kui seda, kuis jälle üksteisele läbi püssisihiku otsa vaadati nagu Eestis just neil päevil täpselt 70. aastat tagasi juhtus.

Juhanist sai jälle Juku

Kooliaasta hakul üllatas üks sõber mind Ameerikast kulutulena maailma levinud jää-ämbri väljakutsega. Varem olin mõelnud, et kui heategevuslik kampaania mind tabab, siis hakkan jonnima nagu Leida Rammo mängitud tegelane filmis «Viini postmark»: «Käsu peale ei ütle mina mitte üht sõna!»
No miks peaks üks täie aruga inimene vastutahtsi ühe ilmamööda laviinina rulluva hulluse käigus saama ämbritäie jäävett vastu pead nagu tegi Toots saunalaval lõdisevale Kiirele ja Tõnissoni kombel raha luftitama?

 

Ajaloolased teavad viidata, et taolise karistusmeetodi mõtles välja tsaar Ivan Julm, kes lasi süüdimõistetu jääkülma veega üle valada ja pakase käes surnuks külmuda. Kes mõistab rohkem lihasehaigustest, räägib, et sahmakas külma vett kraevahele annab aimu, kuidas tolle tõve käes inimene kangestub ja oma keha tunnetab. Aga ikkagi. Mis mõttes keegi ütleb, et pead valama, pead annetama?

Kuid 1. september polnud tavaline päev ja minu esialgne kuraas sõrgu vastu ajada lahtus. Kooliaasta alguse kõnes rõhutas president Toomas Hendrik Ilves, on tarkuse päev on meile kui kokkuleppeline pööripäev. Kuna minugi elu tegi 1. septembril uue jõnksu, siis mõtlesin, et pangetäie jääkülma veega ülevalamine on parasjagu puhastav pööripäevane rituaal uute väljakutsete tähistamiseks. Pealegi, võiks inimene iga päev sooritada mõne heateo ning seeläbi enda ja teiste tuju tõsta.

Küsite, et mis pööripäevas üks keskealine meeshing siin vananaistesuvel pajatab? Ei ma ei pea silmas, mida Järva Teataja eelmisel nädalal oma kodulehel kirjutas. Nimelt ületas uudisekünnise lugu kuidas Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin astus oma kooli pottseppade kursusele ja meelitas sõbra, see tähendab minu, endaga kaasa.

Kui mu mälu mind ei peta, siis ütles mõned aastad tagasi Postimehes avaldatud arvamusloos kirjamees Jaan Kaplinski, et kui keegi veel mõistab oma kätega midagi teha, siis ärgu lasku oskusi kaotsi minna, vaid andku põlvest põlve edasi, sest iial ei tea millal jälle võib käsitööoskusi vaja minna. Ukraina sündmuste valguses, mis ähvardavad uppi lüüa ettekujutust moodsast maailmast, on see mõttetarkus vaat, et prohvetlik.

Need sõnad meeles käisin ma juba mullu Luua koolis õppimas palkmajade ehitamist. Hea on oma kätega osata teha ja kel maal majapidamine, siis ega ilma kõpitsemisoskuseta naljalt hakkama ei saagi.

Ent tagasi kokkuleppelise pööripärva juurde naastes pean ajas põikama juulikuu keskpaika. Mõned päevad peale seda, kui keskmine poeg läkitas mulle rõõmusõnumi IT kolledžisse õppima pääsemisest, saatsin talle vastusõnumi, et ka mina sain sisse.

Kuuldes, et nii mõnigi tuttav eakaaslane mõlgutab õppimismõtteid, võtsin kätte ja läbisin ise suvel Tartu ülikooli ajakirjandus ja kommunikatsiooni erialale kandideerides edukalt kõik testid ja eksamid. Ülikooliõhku nuusutasin viimati intensiivsemalt eelmise sajandi lõpus juurat tudeerides. Olen veel selleaegne laps, kellele loeti peale ühe kiilaneva kitsehabemega onu sõnu: «Õppida, Õppida, Õppida!»

Õigupoolest sain mõtlemapaneva müksu laagerdama juba mullu, kui Eesti Ekspressi eelmine peatoimetaja Priit Hõbemägi, kellega koos sai ajalehtede liidu juhatuses istutud, astus Tallinna ülikooli ajakirjandust tudeerima vaatamata sellele, et omas sarnast haridust Tartust ja on aastakümneid meedias töötanud. Kurioosne on fakt, et Tallinna ülikoolis õpib ta enda koostatud õppekava järgi.

Paljud, kes mind teavad kergitasid kulmu, et miks just seda eriala? Olen ju ajakirjaniku ja suhtekorraldajana töötanud niigi kohe-kohe 25 aastat. Iseseisvuse taastamise järel panustas ajalehtede liit uuema aja ajakirjanike kiirkoolitamisesse kõvasti. Nii olen kunagi kuulanud küll Tartu ülikooli õppejõude, kui Põhjamaade meediagurusid ning ladunud sellega korraliku vundamendi.

Maailm pole 25 aastat paigal seisnud, vaid on kõvasti avardunud. Mul ei ole plaanis himustada aasta õppija tiitlit. Küll on hea oma praktiktilist kogemust sobitada kokku uuema teooriaga ja vaadelda asju teaduslikumast vaatevinklist. Ehk tuleb valmis olla oma varasemate seisukohtade ümberhindamisekski.

Jalga lõikama kipuvad aastakümneid saega rassinud kogenud metsamehed. Liigne enesekindlus ja rutiin uinutavad. Seega on mõistlik nahk toores ja meeled uutele teadmistele valla hoida.

Nüüd on minu kord mõtteline karikas väljakutseks edasi müksata neile, kes on mõelnud õppida ja peljanud ennast liiga vanaks. Tihti öeldakse, et vanemad elavad laste haridusteele pöialt hoides läbi oma täitumata unistusi. Õnneks elame ajal, kus asjad ei pea nii olema. Head kooliaasta algust!