Kuidas töötab kompass, kui asimuuti pole

Eelmisel nädalal jõudsin rõõmustada, et internetti riputatud valimiskompass rehkendab välja,  milline erakond riigikogu valimistele vastu minnes oma lubadustega vastab kõige rohkem minu kui valija ootustele. Ent tulemusi nähes oli tunne, nagu oleks keegi mõõduriista hulluks ajamiseks kirve kompassi alla sokutanud.

Omakäeline kriitseldus valimiskompassist.

Tartu Ülikooli, rahvusringhäälingu ja OÜ Statistikalabor koostööna valminud valimiskompass on kokku korjanud erakondade programmid ja valimislubadused.
Vastamiseks antud 30 küsimust puudutavad poliitilisi vaateid, maksusüsteemi, riigi julgeolekut, sotsiaaltoetusi, rahvusküsimusi.
Kompassi küsimustele vastamine peaks olema nagu röntgenis käik: viie minutiga on hinge- ja ajusopid läbi valgustatud ja pilt maailmavaatele sobiliku erakonnaga klaar. Tulemus võttis kukalt sügama, sest selgus, et pea kõik kassid lubavad ühtviisi hästi hiiri püüda.
Valimiskompassile pole ette heita midagi, see peegeldab parteide avalikkusele hinnata riputatud portreid.
Valimiskompass näitas, et võrdselt 69 protsendi ulatuses esindavad minu vaateid Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond, 67 protsendiga hingas kuklasse Vabaerakond ja sotsiaaldemokraadid 66 protsendiga.
64 protsendiga olid ühel pulgal Reformierakond ja Rohelised. Kõige lahjamalt – 60 protsendiga, täitis minu ootusi Konservatiivne Rahvaerakond.
Et viie protsendi, võiks öelda statistilise hälbe sees olid kõik kompassi kaasatud parteid peale EKRE, näitab, et erakonnad müüvad otsustamise ristteel olevale valijale üht ja sama pesupulbrit, vaid pakend on erinevates värvitoonides kirjuks ja kirevaks võõbatud.
Kui minu huve esindavad karvapealt ühtviisi nii IRL kui ka Keskerakond ja väikse vahega ükskõik milline poliit­skaala eri servades paiknev erakond, siis mis väärtuspõhisest või maailmavaatelisest erinevusest saame rääkida? Enamasti valitseb ühtne loosung: vali mind, saad hulk raha ja ilusa elu.
Olen tuttavatelt kuulnud, et on samamoodi segaduses, sest arvasid üht eelistavat, aga kompass osutas teisele erakonnale. Küllap on õnnelikumas seisus need, kes nägid loodetud tulemust. Ehk saavadki erakondade liikmed või tulihingelised pooldajad valimiskompassi seades selgemaid ja ootuspärasemaid vastuseid.
Emori jaanuaris avaldatud uuringu põhjal ei oska veel viiendik valijaid oma eelistust nimetada ja 40 protsenti neist ei ole kindlad, kas nad üldse valima lähevad.
Eks siia olegi kampaaniameistrite koer maetud. Erakondadel pole kuu enne valimisi vaja tegelda niivõrd kindlate pooldajate veenmisega, kui hoida turmtule all kõhklejaid, kellele hääle eest aina pealiskaudsemalt, kuid seda pöörasemat roosamannat pakutakse.
Teeb kõhedaks, et parlamendikogemusega erakondi ei pane muretsema teadmine, et lubatavat rahahunnikut pole tegelikult riigil kuskilt võtta. Või siis kaubeldakse teadlikult kiiskavate, aga odavate klaashelmestega.
Isegi selgelt parempoolsed erakonnad on massidele mõeldud valimislubadustes väga vasakpoolsed, sest rahvale tuleb häälte saamiseks iga hinna eest meeldida.
Samasuguseid virvatulena helkivaid maasikaid on istutatud valimisplatvormidesse kitsamatele sihtrühmadele. Mitte, et seda tõsiselt mõeldakse, aga ikka meeldimise pärast.
Juba oma 15 aastat tagasi ütles üks mu ammune tuttav elutargalt: «Valimiste ajal räägi seda, mida sinu valijad tahavad kuulda, ja pärast, kui tulemus käes, tee seda, mida ise tahad.»
Tunnistan, et paganama raske on minna valimisurni juurde, kui ei tea, mis poliitikute peas tegelikult toimub.

 http://www.jt.ee/3077497/kuidas-tootab-kompass-kui-asimuuti-pole

Lubaduseks on pilet paradiisi

Eelmisel kevadel endalegi ootamatult peaministriks saanud Taavi Rõivas ütles, et Eestil pole enam tarvis suurt eesmärki. Ütlusega sattus ta nii poliitiliste oponentide kui ka koalitsioonikaaslaste pilkealuseks kui näide lihtlabasest ideede puudusest.
Eks kaptenisillale rooliratast hoidma tõusnud mehe teadmatus, millisesse sadamasse riiki tüüritakse, oligi jahmatav. Pingelistel hetkedel juhtub kogemusteta inimestel ikka vääratusi. Sama eredalt püsib folklooris Mart Laari peaministrikarjääri hakul huulilt lipsanud üleskutse likviidsus likvideerida.
Kui meenutada viimast veerandsajandit pole kahtlust, et Eesti edenemise tähtsaks motivaatoriks on olnud selgelt sõnastatud eesmärk. Vabaduse nimel olime valmis nosima kartulikoori ja matma erimeelsused.
Iseseisvuse taastamise järel oli sihiks kiire üleminek oma rahale ja Vene vägedest lahtisaamine. Seejärel seadsime kursi Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga liitumisele. Uute saavutuste otsingul võtsime ette NATOsse pürgimise ja euro kasutuselevõtu.
Ühtäkki said seatud valitsejatel suured sihid otsa, kui mitte rääkida paljukiidetud majanduskasvust, mis sõnades kipub olema suurem, kui tegelikkuses välja paistab. Paljudes valdkondades on varem eeskujuks toodud Eesti vaikselt vajunud sabassörkijaks.
Selge sihi ja sõnumi puudumine riigikogu viimases valimistsüklis on kustutanud liiga paljude inimeste usu ja lootuseküünla majanduslikult turvalise elu võimalikkusse kodumaal.
Kümned tuhanded hakkajad inimesed otsivad paremat elujärge võõrsilt. Külad tühjenevad. Eelmisel aastal lahkus Eestist jälle üle 3000 inimese.
Lähenevate riigikogu valimistega on kaotsi läinud suur narratiiv jälle leitud: Eestist peab saama uus Põhjamaa. Häältepüüdmise kampaanias kõlab loosung piletina paradiisi.

Iseenesest pole unistus Põhjamaast ju uus. Juba rahvapärimustes elab magus igatsus vana hea Rootsi aja järele. Enne II maailmasõda levis tarkades peades tõsine idee Eesti ja Soome liitriigist.
Eks president Toomas Hendrik  Ilveski deklareeris presidendiks saades, et Eesti pole mõtteviisilt mitte Balti riik, vaid Põhjamaa. Mõtte jumekust kinnitab geograafia, sest asume ju Taanist põhjapoolsemal laiuskraadil.
Sestap pole imestada, et peaministri erakond on tolmuse loosungi garaažinurgast välja kraaminud ja valimiste tõmbetuules uuesti lehvima rullinud.
Saada Põhjamaaks on sama ilus unistus kui 15 aastaga viie rikkama riigi hulka jõuda, mis peab valijaid meelitama valimiskastide juurde sama vastupandamatult, kui kärbsepaber võtab rajalt lendavaid putukaid.
Samasuguseid unelmaid müüvad teisedki parlamendierakonnad: keskerakondlased pakuvad 1000eurost, sotsid 800eurost alampalka. IRL lubab maksureformi, mis jätab tööinimesele aastas ligi 900 eurot rohkem raha kätte. Lisaks lubavad kõik suuremaid sotsiaalseid tagatisi.
Kõik need pudrumäe ja piimajõe jutud müüvad unistust Põhjamaade heaolust. Paneme aga õhtul oma kolm leivakoorikut mulda ja hommikul helgivad sirgunud puul kuldrahad. Kui kõik on nii lihtne, siis miks pole seda varem tehtud?
Järgmisena kripeldab põhjendatud küsimus, milline üldse on see müstiline ja ihaldatud Põhjamaa, millesuguseks saada pürime.
Soome on Eestist lahkujate esimene valik. Erakonnad aga Soome-suguseks saada ei taha, sest neile ei meeldi nende leebelt alalhoidlik suhtumine Venemaasse.
2008. aastal solvus president Ilves hingepõhjani hõimurahva peale, et nende riigijuhid olid Gruusia-Vene sõjale hinnangut andes Eestist vaoshoitumad.
Neil päevil kisume Soomega jälle diplomaatilist tüli Venemaa pärast ja Ukraina valguses. Paugutame nagu pubekad uksi, kui naaber meiega ühel meelel pole ja asja omal moel ajab.
Kas tahame, et meid valitseks kuningas/kuninganna nagu Rootsis, Norras ja Taanis? Või ei soovi olla Euroopa Liidus nagu Norra ja Island? Parem väljaspool NATOt nagu Rootsi, Soome või Island?
Ehk tahame, et meie asustustihedus oleks sama hõre kui Islandil, kus Eestist mitu korda suuremal maatükil elab neli korda vähem inimesi? Islandil pole sõjaväge. Äkki seame oma uusi sihte hoopis seda silmas pidades?
Põhjala riigid pole ühte nägu ja sama vitsaga löödud. Et olla Põhjamaa, peab Eesti otsustama, mis nägu ise olla. Ehk peame tõsisemalt rääkima riigireformist ja moraalsete väärtuste ümberhindamisest ühiskonnas ja poliitikas?
Iga tulevikku vaatav riik peab oma rahvale andma selgelt ja arusaadavalt sõnastatud positiivse eesmärgi. Kes meist ei taha teada, milliseid arengusihte eelistavad meie poliitikud  Eestile viie, kümne või 20 aasta pärast?
Peame valijatena olema nõudlikumad ja mulliajajate tarvis sõela tihedamaks tegema. Selguse saamiseks läheb tarvis tõsisemaid debatte, mitte järjekordseid loosungeid ja silmi pimestavaid klaashelmed.

http://www.jt.ee/3061357/lubaduseks-on-pilet-paradiisi

Hei, sina loll blondiin!

«Hei, sina loll blondiin punase tranduleti roolis! Mina ja usun, et veel paarkümmend inimest, soovime, et see kohv, mille sa Kükitalt kaasa rabasid sulle vähemalt sülle kukuks!»
Nii kirjutas päev pärast jõulupühi sotsiaalvõrgustikku Tallinna–Tartu maanteel läbi lumesaju koju rühkinud autost noor pereema paarkümmend minutit pärast vahejuhtumit ja lisas postitusele foto sarjatavast autost koos nähtava registrinumbriga.
Vaid neli päeva varem andis ta Facebookis maailmale teada: «Inimesed on ilusad ja head ja mitte keegi ei veena mind vastupidises.»
Kannapöörde naise mõtetes tingis teeäärsest toidukohast maanteele keeranud sookaaslane, kelle manööver sundis niigi aeglaselt liikunud kolonni kokkupõrke vältimiseks pidurdama.

27. detsember 2014.a pärastlõuna Tapa-loobu maanteel.

«Loodan, et ripud kaua siin häbipostis ja tulevikus enne mõtled, kui sead ohtu nii paljude teiste inimeste elu! Teeolud olid ju sellised, nagu nad olid seal...» kõlas emotsioonidest tulvil sissekande lõpp.
Liikluses libastunud naine rippus sotsiaalmeedia võllapuus pisut rohkem kui ööpäeva ning postitust jagati  2500 korda ja korjas 150 peamiselt sapist kommentaari.
Mõni päev hiljem ETVle antud aastalõpuintervjuus rõõmustas president Toomas Hendrik Ilves, et Eesti edu on selles, et oleme olnud suhteliselt sallivad. Hm...
Ma pole kohtumõistja, et hinnata, kes mida Kükita-loos valesti tegi. Olen päri, et Eesti liikluskultuur vajab üksjagu lihvimist ja paljud roolikeerajad käituvad läbimõtlematult, sageli egoistlikult.
Ent ma ei nõustu, et hakkame liikluskultuuri ravima omakohtuga. Internetisõnumite kiire leviku juures võib igaüks meist kohtuta saada nipsti silmuse kaela ilma, et jõuaks enda kaitseks midagi kosta.
Tallinna Ülikooli imagoloogia dotsent Linnar Priimägi on öelnud, et püramiid paistab kõrvalt kolmnurkne, ent kui tõusta selle kohale, siis nelinurkne. Mõlemal vaated on ühtviisi õiged.
Tihti on liikluses olukorrad samasugused. Osalised arvavad, et nad käitusid õigesti, aga teine pool peab seda valeks. Ühte ärritab rusikat vibutama kehva ilmaga aeglaselt ukerdav sõiduk, teist mööda tuhisev maastikuauto.
Kõik nad hindavad teeolusid, sõiduoskust ja masina libedakindlust enda arvates õigesti. Kuni pole midagi juhtunud, võta kinni, kumb on ohtlikum ja kellel on rohkem õigust või kas üldse keegi eksis.
Isegi hea väljaõppega korrakaitsja ei langeta otsust käigult.
Olen vanas Euroopas liikudes kordi olnud tunnistaja, kui eesõigust omav juht loovutab teed sellele, kel on kõrvalteelt peateele tulles piiratud nähtavus, või aidatakse abivajajat ka siis, kui too isegi teenet ei palu.
See tähendab, et seadusest näpuga järje ajamisest tähtsam võib olla inimlikkus, vastastikune viisakus ja vaade oma ninaotsast kaugemale.
Maanteel kilomeetreid mõõtes meenutan tihti algajatele autojuhtidele loengut pidamas käinud kogenud liiklusinspektori 27 aasta tagust ütlust, et tihti juhtuvad liiklusõnnetused siis, kui eksivad mõlemad pooled.
Ta juhtis tähelepanu, et oma õiguse iga hinna eest taga ajamine on vahest ohtlikumgi kui mõne hooletu eksimus.
Elame kliimavööndis, kus ilm ja liiklusolud muutuvad hetkega. Lihtne on sattuda olukorda, kus õigusest rohkem läheb tarvis analüüsivõimet, tähelepanu ja reaktsioonikiirust, et tervena kohale jõuda.
Jõuluaja pühakojas käigust tasub meelde jätta palvesõnad: «...anna andeks meie võlad nii, nagu meie andestame oma võlglastele...» Ehk vähem viha ning rohkem mõistust ja sallivust uuel aastal, kolleegid autojuhid!

 http://www.jt.ee/3044993/print/hei-sina-loll-blondiin

Neljanda võimu staarid vahetavad lava

Neljandale võimule ehk meediale on 2014. aasta kujunemas kaotusrohkeks. Üks tunnustatud ja kogenud ajakirjanik teise järel on teatanud oma otsusest riputada varna tulest ja vasktorudest läbi käinud meediasõduri kuub ning tõmmata selga poliitiku nõelasilmast tulnud šikk ülikond või väljapeetud kostüüm.

Ajakirjanikust saab poliitik. Kõlab nagu Hinkuse ütlus filmist"Hukkunud Alpinisti" hotell: "Ma ise tulin endale peale!"

Politoloog Tõnis Saarts märkis, et erakonnad on senisest jõulisemalt keskendunud tuntud inimeste seast uute liikmete värbamisele. Tema hinnangul tunnevad erakonnad sihikule võetud inimeste tausta ja on osavad sobiliku motivatsiooni leidmisel.

Erakondadel on võimalik ahvatleda inimesi materiaalsete hüvedega: pakkuda tasuvat tööd, väärikat positsiooni, võimu, tunnustust või kõditada edevust ja anda eneseteostuseks uut proovikivi.

Kirjatsurad ütlevad, et nad on oma ajakirjanikutöö kaudu poliitikat juba ammu mõjutanud. Ent mitte piisavalt ja nüüd on aeg käised üles käärida ja teisele poole barrikaadi kolida.

IRLi tiiva all lähevad riigikogu valimistele endine Postimehe ja BNSi juht Anvar Samost, ETV saatejuhid Maire Aunaste ja Maksim Rogalski, Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja ning viimati Õpetajate Lehe peatoimetaja Kalle Muuli ja puuetega inimeste probleeme kajastanud ajakirjanik Tiina Kangro.

Reformierakonda rikastab Raadio 2 peatoimetaja kohalt lapsepuhkusele läinud ja «Eesti laulu» konkurssi vedav Heidy Purga.

Sotsiaaldemokraadid said oma ridadesse lisaks TV3 saatejuhile Mihkel Rauale Eesti Eks­pressi ajakirjaniku Andrei Hvostovi, Delfi reporterina Ida-Ukraina kriisikolletes mütanud Silver Meikari ja eelmisel nädalal ETV saatejuhi Jelena Poverina.

Sotside nimekirjas kandideerib parteituna riigikogusse ka Euroopa Parlamendi valimistel üksikkandidaadina üle 10 000 hääle kogunud Kanal 2 saatejuht Tanel Talve.

Suurematest erakondadest pole värsket meediastaari ette näidata veel üksnes Keskerakonnal, kuid ei imestaks, kui Tallinna TVs saatejuhina üles astuv Elu24 peatoimetaja Anu Saagim ka selle triki ära teeb.

Erakonnad ei salga, et eelolevatel valimistel kujunevad vahest olulisemateks teemadeks riigi sotsiaal-majanduslikud probleemid ja valikud, mis on otseselt seotud Eesti riigi majandusarengu ja inimeste toimetulekuga.

Inimeste valimiseelistusi mõjutab erakondade lähenemine julgeolekuprobleemidele, samuti vene- ja rahvusküsimustele laiemalt.

Nähes, millise innuga parteid noolivad tuntud nägusid, on ilmne, et neilt oodatakse valimisvõiduks hääli nii eestlaste kui ka sisserännanute poegade ja tütarde seast.

Uute puhta renomeega staaride lavale toomist võib nimetada erakondade maineparanduskampaaniaks, millega nad kavatsevad säilitada oma positsiooni ja ühtlasi tõrjuda poliitikaareenile pürgivaid uusi erakondi.

Mäletame hästi Eestis 2012. aastal internetikasutuse vabadust piirava ACTA jõustamise vastu suunatud rahvaalgatuslikku meeleavalduste lainet. Neist väljaastumistest võrsus protestiliikumine, mis laienes kitsalt teemalt üldisemalt ülbe ja ignorantse parteipoliitika vastu.

Paljud haritlased ja loomeinimesed võtsid raevukalt sõna riigivõimu võõrandumise teemal ja kritiseerisid erakondade võhikliku riigijuhtimise maneeri.

Ühiskonna tormipuhang suunati jääkeldrisse ja rahvakogusse, kust mõni üksik ettepanek jõudis ka riigikogusse ja seaduseks. Suurem aur oli sellega välja lastud.

2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel andsid protestivaimu säilitanud ja organiseerunud kodanikuühendused erakondadele tormihoiatuse: valimisliidul Vaba Tallinna Kodanik jäi pealinnas valimiskünnise ületamisest puudu napilt alla protsendi.

Sel sügisel registreeriti kaks uut erakonda: Rahva Ühtsuse Erakond ja Vabaerakond. Mõlemad vastanduvad «vanadele» parteidele, nimetades neid iganenud kartellierakondadeks, kes on kaotanud maailmavaatelise orientatsiooni ja keskenduvad oma võimupositsiooni kindlustamisele.

Ent «vanad» ei kavatse loovutada tolligi oma mängumaast. Võõbates oma palge uute inimestega värskeks ja neid eksponeerides, saab näida uutest erakondadest uuendusmeelsemana.

Kogenud meediainimesed paistavad verisulis poliitikutena oma uusi võitluskaaslasi meedias kiites kasulike idiootidena. Võib loota, et nad taastavad erakondade inimlikku mõõdet.

Üsna huvitav on jälgida, kuidas seni sõnakad ja karastunud meediastaarid on erakonda astudes muutnud poliitikutest rääkides kordades leebemaks.

20. novembril vestlesid TV3s «Kolmeraudse» juht Mihkel Raud ja tema rahvusringhäälingust erru läinud kolleeg Maire Aunaste elavalt poliitikast. Nii saate juht kui ka külaline kiitsid teineteise võidu, kui uskumatult toredad inimesed on nende uued kaaslased erakonnas. Eelmise nädala ETV saates «Vabariigi kodanikud» olid meediataustaga värsked poliitikud üsna õhevil ja rääkisid sinisilmselt oma poliitilisest tulevikust, kuigi kõlas ka kainemaid väljaütlemisi.

Viimati osalesid meediainimesed nii massiliselt ja aktiivselt poliitikas 25 aastat tagasi laulva revolutsiooni aegu. Toona oli see mõistetav, sest vabadust taastav Eesti pidi kiiresti ümber orienteeruma ühest maailmakorrast teise.

Loomeinimestel, sealhulgas ajakirjanikel oli ühiskonna meelsuse kujundamisel suur roll ning vastutus algatatud poliitilised muutused lõpule viia. Kui mooramaa mehed said oma tööga valmis, taandusid nad vanade liistude juurde, jättes riigi elukutseliste poliitikute hoida.

Kindlasti ei meeldi uute reklaaminägude ja häältekogujate lavale upitamine staažikatele erakonnaliikmetele, kes pidid uustulnukatele koha loovutama. Pärast valimisi on lihtne tüli tekkima, kui liiga palju isepäiseid reklaaminägusid saab riigikogusse ja neid on tarvis allutada parteidistsipliinile või selgub, et poliitiku argipäev on hall.

Eks ole meie kui valijate otsustada, kas meedialava staarid on poliitikateatri lavale üle kolides sama edukad kui senises töös või jäävad nad üksnes episoodilisteks statistideks suuremas poliitilises mängus.

 http://www.jt.ee/3026967/neljanda-voimu-staarid-vahetavad-lava

Kosjaskäik näritud kringliga

Paidet juhtiv IRLi ja Reformierakonna koalitsioon kutsus sotsiaaldemokraate endaga liituma, kattes läbirääkimiste laua oma pidusöögist järele jäänud riismetega.

Nädal aega tagasi saatsid kahe koalitsioonierakonna Paide allorganisatsiooni juhid laiali pressiteate, millega kuulutasid, et alustavad linnavõimu koalitsiooni laiendamiseks läbirääkimisi sotsiaaldemokraatidega.
Teates on kirjas, et kolmanda partneri lisandumine annab võimaluse seista paremini linlaste huvide eest, kaasates oluliste otsuste tegemisse rohkem inimesi.
Eks ta ole tõsi, et ühe enamhäälega on linna üsna sant valitseda, kui tahta vastu pidada järgmiste valimisteni jäänud kolm aastat.
Piisab vaid ühel koalitsionääril volikogu koosolekul hääletusest eemale jääda, et kaoks valitsusliidu võime endale meelepäraseid otsuseid vastu võtta. Mäletame üsna hästi, milline tsirkus käis volikogu esimehele tasu määramisega.
Ent miks peaks see sotsiaaldemokraatide mure olema? Ega olegi. Eelmine liitumisettepanek tehti neile juba suvel, kuid kosilased said ilmselge korvi.
Viimasel aastal on sotsiaaldemokraadid otsustanud hoida Paides seljad koos keskerakondlastega nii heas kui ka halvas, nii koalitsioonis kui ka opositsioonis.
Kevade hakul olid IRL ja Reformierakond võimule tuleku nimel valmis pakkuma Keskerakonnale isegi linnapea kohta, kuid nood jäid partnerile truuks. Sotsid teavad toonast nii ohvrit kui ka seda, et jalgpalli keeles rääkides on Keskerakond praegu kui kolmas väravavaht, kel puudub lootus platsile pääseda.
Järva Teataja leidis linna tuleva aasta  eelarve eelnõud uurides, et seal on teise abilinnapea kulu kirjas ehk just sellist ametikohta pakutakse sotsiaaldemokraatidele tasuks liitumise eest.
Kuna sotse meelitatakse ühte heitma praeguse koalitsiooniga, mitte koostama uut lepet, siis terendab nõustumise korral sotsidele väikevenna roll ja leppimine sellega, mis on võimujagajatest üle jäänud.
Arvestades, et sotsiaaldemokraatidel on volikogus kuueliikmeline fraktsioon ehk sama suur kui IRLil, kel on linnapea ja volikogu aseesimehe koht, ja suurem kui Reformierakonnal, kes hoiab volikogu esimehe ja abilinnapea kohta, pole pakkumine just teab mis helde.
Pole kahtlust, kes sellises koalitsioonis on Suur Peeter ja kes Väike Peeter.
Sotsiaaldemokraatide kaasamisest oleks Paide juhtimisele kindlasti käegakatsutavat tulu. Näiteks usun, et riigigümnaasiumi rajamise otsused, millised iganes need siis ka ei ole, tuleksid üsna kiiresti.
Haridusminister on ju nende mees ja Järvamaal on sotsiaaldemokraatidest omavalitsustegelased riigigümnaasiumi teemal häälekalt sõna võtnud, kuid tulemused seisavad ikka kui kännu taga.
Miks peaksid sotsiaaldemokraadid enne riigikogu valimisi oma konkurentidele riigigümnaasiumiga kastaneid tulest välja tooma? Või kui peaksid, siis on sellel kindlasti kõrgem hind kui üks ametikoht linnavalitsuses. Viimasega nõustuda oleks mõeldav ehk siis, kui kellelgi on hädasti töökohta tarvis.
Usun, et sotsidel on sisu enamaks. Ma ei kujuta ette, et nad loobuksid nõudest lisada koalitsioonileppesse oma valijatele antud lubaduste täitmise.
Aga oma näo säilitamine olekski juba alus uue lepingu sõlmimiseks ja kaardipaki õiglaseks ümberjagamiseks. Pole mõtet läbipestud salatit uue koore pealevalamisega värskendada. Mõistlik on uus salat hakkida.

Kiirtee eksitavad virvatuled

Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamisest kipub saama selle talve uhke ratsu, mida erakondade tublimad džigitid üritavad Järvamaal üksteise võidu oma riigikogu valimisvankri ette taltsutada ja rakendada.
Maantee ümberehitamisest räägitakse kui eluteest, mida mööda Järvamaa pereemad ja -isad käivad pealinnas teenitud raha suure kotiga koju tarimas, et õhtul vaikses ja turvalises kodukandis lapsi põlvel hüpitada.
Mida sirgemaks ja laiemaks maantee venitatakse, seda rohkem kosuvat siinne elujärg ja puhkevat õitsele majandus.

Eri variatsioonides jõudsid sama mõtet mõne päeva sees korrata värske maavanem Alo Aasma, maakonna omavalitsusliidu juht Kristjan Kõljalg ja üks peaministrikandidaate Juhan Parts.
Küllap sai mõttearendus tõuke maavalitsuses paari nädala eest tutvustatud Rambolli koostatud Järva maakonna sotsiaalse ja majandusliku ning ruumilise arengu analüüsi aruandest.
65leheküljelisest analüüsist nopiti avalikkuse tarvis välja üks lõik viitega 2011. aasta rahvaloenduse andmetele, mis ütleb, et 26 protsenti järvalastest käis siis Tallinnasse tööle.
Mulle jääb segaseks, mille alusel arvatakse pealinna tasuvad töökohad ja odava kinnisvaraga südamaa ideaalse elu kombinatsiooniks.
Olen 12 aastat Paidest Tallinna tööl käinud, ikka hommikul teele ja õhtul tagasi. Keskeltläbi törts üle 200 kilomeetrit päevas ja 220 päeva aastas teeb see kilomeetrites 44 000 ehk aastaga tiir ümber maakera. Ajaliselt tähendab see aastas 23 ööpäeva.
Aastas kulub kilomeetrite mõõtmisele laias laastus 3100 liitrit kütust, mis maksab oma 4500 eurot. Auto liising, hooldus, remont ja rehvid lisavad vähemalt teise samaväärse summa. Selle maksame kinni omast taskust.
Olgu tee nii kiire kui tahes, kulud jäävad ikka alles. Isegi kui tööandja on lahke ning annab meile auto ja kütuse, siis ikka selle pärast, et ta usub, et teenime talle selle raha tagasi.
Minul on 12 aastaga maanteel napilt autonina eest läbi lipanud üle tosina põdra, mõni metsseakari ja lugematu hulk metskitsi. Kährikutest ja rebastest ma parem ei räägigi. On need ehmatused sõitmist väärt?
Kõik, kes on Tallinna–Tartu maanteel sõitnud, oskavad sajatada tihedat liiklust, heitlikke ilmaolusid ja ettearvamatult käituvaid juhte.
Ühistransport  järvalasest iga päev tööl käijat ei soosi, sest kaugliinid arvestavad Tallinna ja Tartu vahel liikujaid, mitte vahepealsete teivasjaamade rahvast.
Mulle ei meeldi Tallinnas elada, sellepärast olen aastaid sõitnud. Paljud minu sõbrad ja tuttavad on aga kulu kokku rehkendanud ja kolinud töökoha lähedale. Ole nii suur kodukoha patrioot kui tahes, raha ja aega pole mõtet sõitmisega tuulde lasta ning maanteel iga päev eluga riskida.
Rambolli uuringust saab lugeda, et inimesed hakkasid Järvamaalt eriti hoogsalt lahkuma viie aasta eest majanduslanguse aegu, sest maakonnas pole vabu töökohti.
Maakonna panus riigi rikkuse (SKP) tootmisse on vähenenud. Aina rohkem on teenindusettevõtteid ja nn ühemehefirmasid, samas kui ettevõtteid,  mis tegelevad tootmisega ja on suured tööandjad, jääb vähemaks.
Mida lähemale on Tallinna–Tartu maantee laiad sõiduread Järvamaa piirile jõudnud, seda hoogsamalt inimesed maakonnast ära kolivad. Ligi kuue aastaga on Järvamaa kaotanud 12 protsenti elanikkonnast ehk ligi 4400 inimest.
Et statistikaameti rahvastikuprognoos ennustab, et 15 aasta pärast elab Järvamaal vaid 21 000 inimest, võib Tallinnas tööl käijaid pidada ühe jalaga lahkujateks.
Kui Järvamaa inimesel pole kodumaakonnas tööd ja leiba, siis viib uhke maantee siit inimesed minema, mitte ei anna lisaväärtust.
Soovin siiralt, et poliitikud oleksid loosungitega ettevaatlikud ja loeksid mitu korda jutuks olnud analüüsi läbi. Seal on üsna palju mõistlikke soovitusi, mis ei keskendu pealinna eredatele tuledele, vaid Järvamaa ja siinsete inimeste väljavaadetele kodukohas hakkama saada.

Kehtestame poliitikutele turuhinnad

Paari päeva eest märkis politoloog Tõnis Saarts poliitikute seas hoogustuvat ühest parteis teise ülekargamist kommenteerides, et Eesti erakonnad ei esinda maailmavaateid, vaid sõpruskondi ja seetõttu ei tekita poolte vahetus neis erilisi süümepiinu.
Ehmatav tõdemus, kas pole? Moodne poliitik ei sõdi enam oma veendumuste eest hõõguvate silmadega kuni viimase hingetõmbeni ei erakonna sees ega oponentidega vaieldes, et oma valijate poolehoidu võita.

Illustratsioon: http://drazebot.deviantart.com/art/pocket-treasure-327117684
Ammugi ei tiku keegi neist barrikaadidele oma aadete nimel elu ohverdama.  Moodne poliitik on alati seal erakonnas, mis on võimul ja pakub sellega kaasnevaid hüvesid ning kus saab olla staar.
Vanast erakonnast lahtiütlemine on innovaatilises e-riigis lihtne. Pole vaja minna keskpäeval ristteele ja igasse ilmakaarde hõikuda, vaid lahtiütlemiseks piisab ID-kaardi libistamisest arvutisse, et hommikul koos päikesetõusuga uues erakonnas ärgata.
Värskeim ja markantseim näide ülejooksmisest on endise rohelise, viimase aasta-paari jooksul ennast avalikkuse ees tulihingelise isamaalasena etendanud Eerik-Niiles Krossi muundumine reformierakondlaseks.
Kuidas saab ühe erakonna tippjuht, aseesimees ikkagi, oma senistele aatekaaslastele nii lihtsalt üle parda heita, lähimad sõbrad kaasa võtta ja marssida sisse teise erakonna uksest?
Ons pintsakureväärile päikeseratta asemel lehviva sabaga oravamärgi kinnitamine sama lihtne, kui hommikul peegli ees meeleoluga passivat lipsuvärvi valida? Mulle ei mahu see pähe.
Sel sügisel on hulk nimekaid poliitikuid pooli vahetanud ja arvestades lähenevaid riigikogu valimisi, kuuleme ilmselt ülekargamistest veelgi. Reetmine on kujunemas igapäeva normiks. Jutt väärtuspõhisest poliitikast taandub selle taustal sõnakõlksuks.
Minu hingel kripeldab küsimus, et kui poliitikas reedetakse kergel käel ideid ja kaaslasi, siis kas oma riigile raskel hetkel ollakse sama selgrootult vägevama võõra taktikepi alla painduma? Imelik, et me üldse veel imestame, et poliitikute maine on ühiskonnas nii madal.
Erakondadele näib olevat tulemuslikum anda valijatele ideede asemel populaarseid nimesid, kelle poolt hääletada. Erakonnad näevad muljetavaldavat vaeva uute nekrutite värbamisega.
Sel sügisel pole nädalatki möödunud uudiseta, kui ei teatataks mõne tuntud telenäo, sportlase, muusiku, erusõjaväelase, meediategelase või muu tuntud avaliku elu tegelase erakonda astumisest.
See annab tunnistust, et pool aastat enne valimisi on erakonnad kaardistanud võimalikud häältemagnetid. Võime vaid arvata, mis tingimustel või hüvede eest loovutavad tuntud inimesed oma näo mõne erakonna valimisplakatile. Saame teha panuseid, millal ja kuhu mõni neist ära kargab, kui lubatud manna ei osutugi nii roosaks.
Peale liikmete kaaperdavad erakonnad mõnuga üksteise ideid. Nii on IRL oma maksureformiga pugemas Keskerakonna sisse kantud astmelise tulumaksu mõõtu saabastesse.
Reformierakond muutus juba pronksiöö aegu isamaalisemaks kui IRL ja Ukraina sündmuste varjus on sama manööver taas kordamas. Näiteid võiks tuua veel ja veel.
Kui tuntud näolapp on poliitikas kujunenud valuutaks, mille nimel on erakonnad valmis hüvesid pakkuma, siis äkki oleks ausam lastagi poliitikute ülejooksmine vabaks.
Poleks erakondadel solvumisi ega süümepiinu ja ka valija võib olla kindel, et pole petta saanud. Näiteks korra aastas jüripäeval putkaku poliitik kuhu erakonda tahab.
Veelgi parem oleks juurutada jalgpallis kehtiv üleminekusüsteem, kus parimad mängijad on kui tõuhobused laadal, tõmbavad kopsaka rahapaki eest selga uue võistlusvormi ja teenivad endale nime, et järgmisel korral oma nahk veelgi kallimalt turule tuua.
Patroonid on rahul, publik rõkkab ja äri õitseb. Ühtlasi saaks selgeks iga poliitiku turuväärtus. Tõeliselt liberaalne lähenemine, kas pole?