Rumeenia viisakad mehed

Eelmisel neljapäeval, samal ajal kui Paide raekojas kulmineerus iga-aastane linnapea vahetamise draama, peatus mõnisada meetrit eemal, Suur-Aia tänaval Juta lillepoe ees, minust mõne sammu kaugusel erepunane mättakujuline Eesti numbrimärgiga auto.

Seljakotti meenutavas masinas istusid kaks vilavate tumedate silmadega India põhjaosast pärit rändurrahva välimusega keskealist meest. Nad nägid välja nagu tulnukakütid filmist «Men in black» või eksinud matuselised: seljas must ülikond, valge triiksärk ja lõua all ülikonnaga samas toonis lips.
Silmanurgast märkasin, et üks neist lehvitab ja üritab mu tähelepanu võita. Et olin ninapidi telefoni vaatamas ja oma mõtetes, tegin näo nagu ei paneks viibet tähele.

Foto on illustratiivne.


Sohvri kõrvalistuja, kelle vuntsid sobiks meie presidendile kikilipsuks, väljus autost ja siblas nagu Väike Mukk minu poole: «Gospadin, vabandage! Kas te vene keelt räägite?» Tema paarimees jõllitas mind ootusärevalt läbi tuuleklaasi ja hoidis auto mootori töötavana.
«Nu gavarju,» venitasin kerge umbusuga. Peast jooksis läbi mitu mõtet. Kõige leebem neist tundus olevat klantsajakirju sokutavatest usukuulutajatest. Teate küll neid, ukselt uksele käivaid usinaid mesilasi.
Mida lähemale õieli vuntsidega lõunamaalane mulle jõudis, seda enam olin valmis kihla vedama, et satun tunnistama etüüdi kaotatud pangakaardist.
«Kas saate aidata bensiinirahaga? Muidu ei vea õhtuks välja sugulaste juurde jäänud pereni. No kui teisiti ei saa, siis ehk jätan perereliikvia, kullast klotseri pandiks? Saja euro eest?» konstrueerisin järgmist tõenäolist monoloogi. Või pakuvad viisakad mehikesed sõrmuse asemel müüa kümneeuroseid Rolexi käekelli, mis paras kahe kivi vahele virutada.
Kõige hullemana tundus, kui võõras teeline manab ette hüpnotiseeriva kullipilgu, mille peale ma ei suuda pärast meenutada, kuhu rahakoti panin.
Silme ette kerkis 40 aasta tagune mälupilt lapsepõlvest, kuidas samasugust nahatooni ja vuntsidega taadid sõitsid sahisevate kummidega hobuvankril uljalt õuele ja pakkusid lakka kopitama kogunenud vanade hilpude eest purgikaasi ja villast lõnga.
Toona teati arvestada, et kaltsukaupmeesteks kutsutud ärimees Nossovite retke järel oli lisaks vahetuskaubale veel üht-teist majapidamisest hulkuma läinud.
Võõras punasest autost jätkas juttu meie kandis tundmatu aktsendiga vene keeles: «Ma vaatasin kohe, et te olete nii viisakas inimene. Mul on pakkuda kvaliteetseid Sveitši nuge. Ehk läheb komplekt kastruleid? Kas te olete huvitatud?»
Jutuvurina vahele arutas ta nagu lõõtsa rinnal tõmmates lahti kiiskavpunase reklaamvoldiku, kus kaup kogu hiilguses säramas.
Nagu ma ei osta turult arbuuse põhjamaise välimusega blondilt siresäärelt, ei usalda ma hobuseparisnikult osta Victorinoxi terast. «Vabandust, ei soovi,» ütlesin.
Kordasin ennast, aga murjan ei teinud mind ikka kuulma, vaid jätkas omasoodu ärijuttu. «Tänan ei,» manasin polkovniku tõrrehäälsel toonil põristada. «Soovin teile edu, nägemist!» Aitas.
Kodus nädala uudiseid sirvides jäi silma õige mitu sarnast lugu. Rumeeniast on koos esimeste kevadiste rändlindudega saabunud Eestisse petukaubitsejad, kes üle maa laiali valgununa heauskseid ohvreid jahivad. Samasuguse välimuse ja võtetega kevadekuulutajad on tuuritanud meie kandis ka varasematel aastatel.
Samal õhtul eetris olnud TV3 «Seitsmesed uudised» pärisid otse, ilma keerutamata: «Kas olete saanud mustlastelt petta?» Nelikümmend protsenti küsitlusele vastanutest ütles jah.
Muidugi on ebaõiglane kuritegelike jõukude tegusid üksi välimuse järgi kogu rahvuse kaela väänata. Aga mõned nende pojad paistavad jamadega siin silma küll.
Saame ise kaasa aidata, et petta saanud inimeste protsent väheneks. Kui asi kahtlaseks kisub, võib helistada politseisse või tänaval kassikulda ja klaashelmeid müüvad Rumeenia mehikesed lihtsalt pikalt saata.

http://www.jt.ee/3139897/rumeenia-viisakad-mehed

Muinasjutt saja-aastasest arvutifriigist

Hiljuti saatis elektrimüüja minu 82aastasele emale kirjaliku meeldetuletuse, et vanal heal viisil iga kuu elektrinäite enam posti pista ei saa, sest teenusepakkuja ja kliendi suhtlus kolib koos saba ja sarvedega internetti.
 Ema seisis keset tuba, kiri näpus, ja küsis: «Mis nüüd saab?»
Ametkondi ei huvita, mida eakas inimene traditsioonilise maailma kadumisest arvab või kuidas saab hakkama moodsa aja e-vidinatega. Kui sulle veeti kahe kuu eest ukse alla lairibainternetti võimaldav valguskaabel, siis ära passi, hakka moodsaks!

Pilt on illustratiivne :)

Meeldivat koostööd soovinud elektrikuhärra andis rasvases kirjas nõu, et e-teenuseid saab enda eest tegema volitada kedagi oma lähedastest. Nii et kulla memm või taat, kui oled oma asjade ajamisel nii koba, siis las lapsed või lapselapsed pusivad sinu eest.
Nõukogude Venemaal lükati 95 aastat tagasi raginal käima ambitsioonikas GOELRO plaan. Mäletate? Nõukogude võim võrdub kogu maa elektrifitseerimine!
Sajand hiljem on Eesti võtnud sama otsustavalt käsile kogu elukorraldusliku asjaajamise internetti surumise. Kes ei taha ise netti üle kolida, see surutakse vägisi.
No kuidas teisiti? Meil on virtuaalmaailma jumaldav president ja Eestil Euroopa Liidus täita digivoliniku tool. Peame olema kogu maailmale eeskujuks.
Paljud sõbrad-tuttavad on samamoodi nagu mina andnud oma meiliaadressi, kuhu potsatavad nende eakate vanemate arved. Me teame, kus asuvad vanemate dokumendid ja koodid, me õiendame internetipangas maksta nende elektri, telefoni, prügiveo jms eest.
Olles ühenduslüli vanemate ja interneti vahel, loome statistikute, ametnike ja poliitikute tarvis illusiooni, mille najal rahulolevalt muheleda: näete kui mängleva kergusega eakad virtuaalmaailma sukelduvad.
Kindlasti on eakate seas neid, kelle kohanemisvõimet vanus ja tervis ei piira. Ent rohkem usun ma suvel 76aastaseks saava näitleja Ines Aru üle-eelmisel pühapäeval ETV hommikusaates kuuldud pihtimust, et pärast arvutikursuse läbimist soovinuks ta õppimisega uuele ringile minna, sest midagi ei saanud aru.
Enamik eakatest pelgab arvutit kui vana tühja ennast ja arvab, et lihtsam on õppida hiina keelt. Nad on tänulikud, kui keegi vabastab neid ahistavast arvuti ja ID-kaardiga jahmerdamisest, kuid kahjuks loovutatakse koos plasttükiga ka õigus ise enda eest otsustada.
Üle-eelmine nädal tõi uudise, et riigikogu valimistel olid vanimasse vanuserühma kuuluvad inimesed noortest kolm korda aktiivsemad e-hääletajad. Raadiouudistest kuulsin, et vanim neist olnud koguni 104aastane. Kokku oli eakaid virtuaalhääletajaid 25 protsenti e-hääletanute koguarvust.
Asjamehed aplodeerisid taas üsna üksmeelselt eakamate tubliduse kiituseks ja soojendasid käsi e-teenuse järjekordse võidukäigu paistel.
Mind teeb see optimism murelikuks. Liiga palju ülistame ametlikul tasandil protseduuri lihtsust ja mugavust, kuid ei pööra eriti tähelepanu sellele, kas hääle andis ID-kaardi omanik ise või tegi selle toimingu oma äranägemist mööda ära keegi teine.
Kaks aastat tagasi tõendas Eesti Ekspress üsna veenvalt, kuidas eakatest inimestest said endale märkamatult Reformierakonna liikmed ja sisevalimistel «õigete» kandidaatide poolt hääletajad.
Valimispettus sai võimalikuks, sest vanurid usaldasid oma elektroonilise dokumendi teise inimese kätte.
Mul ei ole midagi selle vastu, et aina moodsamaid e-lahendusi rakendada. Ent on julm võtta ära eakatelt inimestelt võimalus oma asju ajada viisil, millega nad tunnevad end kindlalt ja on harjunud.
E-riigi arendajad loovad õhinal müüti saja-aastasest arvutivirtuoosist ja pigistavad teadlikult silma kinni vanade tavade lõhkumise ees, mille kadumine lööb auväärses eas ühiskonnaosal jalad alt.
Noortel tasub mõelda, mis tunne on, kui sa ei saa enam oma asjadega hakkama ja vajad abituna kedagi, kes sinu eest teatab elektrinäite, maksab internetipangas arveid või käib plastkaardiga arvutis valimas.

http://www.jt.ee/3132315/muinasjutt-saja-aastasest-arvutifriigist

Klounimaskiga kosilane pole hinnas

Ööl vastu eilset lõppes kuid kulmineerunud lahing Toompea pärast, kus kõige priskema noosi võtsid oodatult üksteisele jõuliselt vastandunud kollased ja rohelised titaanid. Nüüd kandub võimuheitluse kõmin Stenbocki majja.
Kas valitsuskabineti ovaalse laua ääres võtab koha sisse tõenäolisimaiks peetav ja senise valitsuskursi jätkuks kõige turvalisem Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi kooslus või mõni teine ja vürtsikam kombinatsioon, selgub lähinädalatel.
Üks on kindel: pärast Vabaerakonna ja konservatiivide riigikogusse pääsu on Eesti riigi poliitiline elu oluliselt värvikam ja emotsionaalsem.
Järvamaalastel tasub rõõmu tunda, et sedapuhku pääses riigikokku järvakaid sama palju kui mulke ehk kolm: Jaanus Marrandi (SDE), Kersti Sarapuu (KE) ja Jaak Madison (EKRE).
Sõltuvalt tulevase valitsuse kombinatsioonidest on jalg parlamendi ukse vahel ka Kristjan Kõljalal (RE), Alo Aasmal (SDE) ja Kaia Ival (IRL).
Riigikogu valimiste taustal on teenimatult varju jäänud Järvamaal eelmisel nädalal antud stardipauk uueks haldusreformi ettevalmistavaks manöövriks. 26. veebruaril otsustas Paide linnavolikogu teha kõikidele maakonna valdadele ettepaneku alustada ühinemisläbirääkimisi.

Ambitsioonika ettepaneku siht on moodustada kümmekonna aastaga Eesti südamesse riigi suurima pindalaga konkurentsivõimeline omavalitsus, mille piirid kattuvad maakonna omadega. Maakonna elukorralduses tähendab see väga tõsist pööret.
On huvitav detail, et Paide linnavolinike neljaliikmelises delegatsioonis istuvad läbirääkimiste laua taha Roosna-Alliku vallavanem Peeter Saldre ja Kareda vallavanem Kulno Klein.
Korraga kahel pool lauda olemine kätkeb endas rollide konflikti ja paneb küsima, kumma huvide eest rohkem seistakse? Pigem jääb konflikt olemata ja pole raske aimata, millistest valdadest saavad esimesed innukad ühinemisplaani liitlased.
Meenutagem, et ülemöödunud aastal kohalike volikogude valimiste eel oli valdade liitumise teema jõuliselt päevakorral: Koeru käis kosjas Kareda vallal ja viimasele heitsid silma ka Järva-Jaani ja Roosna-Alliku.
Toona sai selgeks, et üksikute valdade liitumine võib olla küll rahaliselt kaval, sest riik toetab igat ühinemist, ent kõige optimaalsem on poolt kuni tervet maakonda hõlmava omavalitsuse loomine.
Paide poolt kumab niigi palju tarkust, et läbirääkimiste delegatsiooni kuuluvad kõikide fraktsioonide esindajad, mis välistab, et eeldatavasti lähinädalatel Paides vahetuv võimukoalitsioon heidab algatuse prügikasti.
Sellele vaatamata arvan, et enamik Järvamaa omavalitsusi suhtub maakonnalinna ettepanekusse kaunis ettevaatlikult. Poolteise aasta jooksul kolmanda linnapea ametisse panek ning selle ümber lahvatavad kired ja tülid pole märk linna stabiilsusest.
Mujal Eestis vaadatakse Paide poliitikutele kui võimuihast pimestunud klounidele, kelle tegevuse kõige selgemini tuvastatav eesmärk on soojade kohtade jagamine.
Tsirkusepealinna tiitel annab kosjaplaanidega naabritele külla minekuks kehva positsiooni: ust näidatakse enne, kui asjani jõutakse.
Paide volikogu fraktsioonid peavad suutma end nii palju kokku võtta, et tõestada esmalt linnakodanikele, seejärel Järvamaa teistele omavalitsustele ja inimestele, et Paide on autoriteetne, liidrirolli kanda jõudev ja sihikindel partner.
Enne kosjaminekut tuleb kodus asjad korda ajada. Muidu on tegu järjekordse surnult sündinud ettevõtmisega.

http://www.jt.ee/3109041/klounimaskiga-kosilane-pole-hinnas

Sorry, teie laps on aegunud!

Kolmas laps on  riigikogu valimiste kulmineeruvas kampaanias kujunenud sama tähtsusega võtmeküsimuseks nagu julgeolek, väljaränne, palk ja majandus või regionaalpoliitika.


Kõik erakonnad alates parlamendis tooni andvatest kuni uute, jõuliste tulijate ning valimiste ajal meenuvate väikeparteideni rõhutavad, kui tähtis on iivet tõsta ja peredele turvalist toimetulekut kindlustavat keskkonda luua.

Raske on vastu vaielda. Keskmises Eesti peres on üks, harvemini kaks last. Kolmas maimuke lõhnab tänapäevases arusaamas juba suurpere järele. Veel sajandi eest tavalised viie- kuni kümnelapselised pered on nüüdisajal haruldus.


Selle taustal on ühiskonnas õigustatud mureküsimus, mis saab meie rahvast 10, 20 ja 100 aasta pärast, kui iive püsib negatiivne ja viimastel aastatel on riigist majanduslikel põhjustel lahkunud samas suurusjärgus inimesi, kui 70 aasta eest pages idast peale vajuva sõjavankri eest.


Kõige häälekamalt lubavad tuge kolmanda lapse ilmaletuleku puhul Reformierakond ja Keskerakond. Nad usuvad, et 300 eurot on imerohi, mis muudab tare tagatoast kostvad kilked kolmehäälseks.


Viimane neist pakub lisaraha ka vanematele lastele ning kolmanda lapsega suurpere staatust, mis lisab positiivset tähelepanu veelgi.


Ka sotsiaaldemokraadid peavad kolmelapselist peret lasterikkaks ja rehkendavad kokku, et selle hulga pealt maksab riik toetusi (lapse-, suurepere- ja huviharidusetoetust) kokku 525 eurot, ja nimetavad seda nutikaks.


Lasterikka pere defineerimisel püsib IRL eelmainitutega samal lainel, lubades lisaks peretoetustele kolmelapselistele peredele eluaseme soetamiseks kodutoetust. Summadest nad valimisprogrammis ei räägi.


Konservatiivid on valimisprogrammi sõnastanud kaskaadi meetmeid, lubades iga lapse kohta kustutada kodulaenust 25%, anda vanematele iga lapse eest 5% tulumaksusoodustust, lisada lapsekasvatamise aastad arvestuslikule tööstaažile.


Rohelised on valmis kehtestama kodanikupalga, mis asendaks kõiki senikehtivaid toetusi ja mida makstaks ühe mõõdupuuga kõigile Eesti riigi alamatele alates imikust kuni raugani.


Üldsõnaliselt ning konkreetsetest tegevustest ja summadest rääkimata pajatavad perede toetamisest, toimetuleku tagamisest ja iibe parandamisest ka Vabaerakond, Rahva Ühtsuse Erakond, Vasakpartei ja Iseseisvuspartei.


Mis siin salata, erakondade lubadused loovad peret plaanivatele vanematele magamistoas tule kustutamiseks hea meeleolu. Eks erakonnad looda, et see tunne püsib sees kuni valimisurnini jõudmiseni. Ent võtkem korraks hoog maha.


Kogu see roosamanna töötab siis, kui  esiklapse asemel  õnnistatakse teid kolmikutega. Muudel juhtudel selgub varem või hiljem, et teie kolmest lapsest vanim aegub täisealiseks saades, siis teine ja teie kauaoodatud pesamuna muutub riigi silmis pere ainsaks lapseks. Koos sellega kuivab kokku toetused, mis siis, et kulud ei kao kuhugi, pigem kodust eemal õpinguid jätkates kasvavad.


Suure pere staatus püsib, kuni pere jõuab uusi lapsi juurde toota. Varasemat panust iibe tõstmisse ei peeta miskiks.


Praegune riigis valitsev peretoetuste ideoloogia põhineb arusaamal, et kolme lapse täisealiseks kasvades muutub pere riigi silmis lastetuks ja ükski erakond ei ütle, et kavatseb seda dogmat riigikogu järgmises koosseisus muuta.


Hea veel, et poliitikud ei soovita hakata kolm last täisealiseks kasvatanud pereema hellitavalt neitsiks kutsuma.


Küll tuletatakse kuni 24aastast kutse- või kõrgkoolis õppivat last uuesti meelde, kui perel peaks olema tarvidus toimetulekutoetuse järele, ja ikka selleks omal käel elava ja kooli kõrvalt tööl käiva üliõpilase arvel toetust kärpida.


Ainsana on käesolevas kampaanias selgelt oma tagala kindlustanud Reformierakond, kes on kirjutanud valimisprogrammi, et toetust saavad alaealised lapsed. Kuid rohketes reklaamides ja ülistavates artiklites vaikivad sellest klauslist nemadki.


Niikaua, kuni erakonnad ei ütle selgelt välja, et kolmanda lapse staatus ei sõltu tema vanemate õdede või vendade vanusest, liigitub kaunis lubadus enamikule peredele lihtlabaseks populismiks.


Kõige viimane, mida lastevanemad pärast valimis poliitikutelt kuulda tahavad,  on lause: «Sorry, teie laps on aegunud!»

http://www.jt.ee/3093445/sorry-teie-laps-on-aegunud

Kuidas töötab kompass, kui asimuuti pole

Eelmisel nädalal jõudsin rõõmustada, et internetti riputatud valimiskompass rehkendab välja,  milline erakond riigikogu valimistele vastu minnes oma lubadustega vastab kõige rohkem minu kui valija ootustele. Ent tulemusi nähes oli tunne, nagu oleks keegi mõõduriista hulluks ajamiseks kirve kompassi alla sokutanud.

Omakäeline kriitseldus valimiskompassist.

Tartu Ülikooli, rahvusringhäälingu ja OÜ Statistikalabor koostööna valminud valimiskompass on kokku korjanud erakondade programmid ja valimislubadused.
Vastamiseks antud 30 küsimust puudutavad poliitilisi vaateid, maksusüsteemi, riigi julgeolekut, sotsiaaltoetusi, rahvusküsimusi.
Kompassi küsimustele vastamine peaks olema nagu röntgenis käik: viie minutiga on hinge- ja ajusopid läbi valgustatud ja pilt maailmavaatele sobiliku erakonnaga klaar. Tulemus võttis kukalt sügama, sest selgus, et pea kõik kassid lubavad ühtviisi hästi hiiri püüda.
Valimiskompassile pole ette heita midagi, see peegeldab parteide avalikkusele hinnata riputatud portreid.
Valimiskompass näitas, et võrdselt 69 protsendi ulatuses esindavad minu vaateid Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond, 67 protsendiga hingas kuklasse Vabaerakond ja sotsiaaldemokraadid 66 protsendiga.
64 protsendiga olid ühel pulgal Reformierakond ja Rohelised. Kõige lahjamalt – 60 protsendiga, täitis minu ootusi Konservatiivne Rahvaerakond.
Et viie protsendi, võiks öelda statistilise hälbe sees olid kõik kompassi kaasatud parteid peale EKRE, näitab, et erakonnad müüvad otsustamise ristteel olevale valijale üht ja sama pesupulbrit, vaid pakend on erinevates värvitoonides kirjuks ja kirevaks võõbatud.
Kui minu huve esindavad karvapealt ühtviisi nii IRL kui ka Keskerakond ja väikse vahega ükskõik milline poliit­skaala eri servades paiknev erakond, siis mis väärtuspõhisest või maailmavaatelisest erinevusest saame rääkida? Enamasti valitseb ühtne loosung: vali mind, saad hulk raha ja ilusa elu.
Olen tuttavatelt kuulnud, et on samamoodi segaduses, sest arvasid üht eelistavat, aga kompass osutas teisele erakonnale. Küllap on õnnelikumas seisus need, kes nägid loodetud tulemust. Ehk saavadki erakondade liikmed või tulihingelised pooldajad valimiskompassi seades selgemaid ja ootuspärasemaid vastuseid.
Emori jaanuaris avaldatud uuringu põhjal ei oska veel viiendik valijaid oma eelistust nimetada ja 40 protsenti neist ei ole kindlad, kas nad üldse valima lähevad.
Eks siia olegi kampaaniameistrite koer maetud. Erakondadel pole kuu enne valimisi vaja tegelda niivõrd kindlate pooldajate veenmisega, kui hoida turmtule all kõhklejaid, kellele hääle eest aina pealiskaudsemalt, kuid seda pöörasemat roosamannat pakutakse.
Teeb kõhedaks, et parlamendikogemusega erakondi ei pane muretsema teadmine, et lubatavat rahahunnikut pole tegelikult riigil kuskilt võtta. Või siis kaubeldakse teadlikult kiiskavate, aga odavate klaashelmestega.
Isegi selgelt parempoolsed erakonnad on massidele mõeldud valimislubadustes väga vasakpoolsed, sest rahvale tuleb häälte saamiseks iga hinna eest meeldida.
Samasuguseid virvatulena helkivaid maasikaid on istutatud valimisplatvormidesse kitsamatele sihtrühmadele. Mitte, et seda tõsiselt mõeldakse, aga ikka meeldimise pärast.
Juba oma 15 aastat tagasi ütles üks mu ammune tuttav elutargalt: «Valimiste ajal räägi seda, mida sinu valijad tahavad kuulda, ja pärast, kui tulemus käes, tee seda, mida ise tahad.»
Tunnistan, et paganama raske on minna valimisurni juurde, kui ei tea, mis poliitikute peas tegelikult toimub.

 http://www.jt.ee/3077497/kuidas-tootab-kompass-kui-asimuuti-pole

Lubaduseks on pilet paradiisi

Eelmisel kevadel endalegi ootamatult peaministriks saanud Taavi Rõivas ütles, et Eestil pole enam tarvis suurt eesmärki. Ütlusega sattus ta nii poliitiliste oponentide kui ka koalitsioonikaaslaste pilkealuseks kui näide lihtlabasest ideede puudusest.
Eks kaptenisillale rooliratast hoidma tõusnud mehe teadmatus, millisesse sadamasse riiki tüüritakse, oligi jahmatav. Pingelistel hetkedel juhtub kogemusteta inimestel ikka vääratusi. Sama eredalt püsib folklooris Mart Laari peaministrikarjääri hakul huulilt lipsanud üleskutse likviidsus likvideerida.
Kui meenutada viimast veerandsajandit pole kahtlust, et Eesti edenemise tähtsaks motivaatoriks on olnud selgelt sõnastatud eesmärk. Vabaduse nimel olime valmis nosima kartulikoori ja matma erimeelsused.
Iseseisvuse taastamise järel oli sihiks kiire üleminek oma rahale ja Vene vägedest lahtisaamine. Seejärel seadsime kursi Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga liitumisele. Uute saavutuste otsingul võtsime ette NATOsse pürgimise ja euro kasutuselevõtu.
Ühtäkki said seatud valitsejatel suured sihid otsa, kui mitte rääkida paljukiidetud majanduskasvust, mis sõnades kipub olema suurem, kui tegelikkuses välja paistab. Paljudes valdkondades on varem eeskujuks toodud Eesti vaikselt vajunud sabassörkijaks.
Selge sihi ja sõnumi puudumine riigikogu viimases valimistsüklis on kustutanud liiga paljude inimeste usu ja lootuseküünla majanduslikult turvalise elu võimalikkusse kodumaal.
Kümned tuhanded hakkajad inimesed otsivad paremat elujärge võõrsilt. Külad tühjenevad. Eelmisel aastal lahkus Eestist jälle üle 3000 inimese.
Lähenevate riigikogu valimistega on kaotsi läinud suur narratiiv jälle leitud: Eestist peab saama uus Põhjamaa. Häältepüüdmise kampaanias kõlab loosung piletina paradiisi.

Iseenesest pole unistus Põhjamaast ju uus. Juba rahvapärimustes elab magus igatsus vana hea Rootsi aja järele. Enne II maailmasõda levis tarkades peades tõsine idee Eesti ja Soome liitriigist.
Eks president Toomas Hendrik  Ilveski deklareeris presidendiks saades, et Eesti pole mõtteviisilt mitte Balti riik, vaid Põhjamaa. Mõtte jumekust kinnitab geograafia, sest asume ju Taanist põhjapoolsemal laiuskraadil.
Sestap pole imestada, et peaministri erakond on tolmuse loosungi garaažinurgast välja kraaminud ja valimiste tõmbetuules uuesti lehvima rullinud.
Saada Põhjamaaks on sama ilus unistus kui 15 aastaga viie rikkama riigi hulka jõuda, mis peab valijaid meelitama valimiskastide juurde sama vastupandamatult, kui kärbsepaber võtab rajalt lendavaid putukaid.
Samasuguseid unelmaid müüvad teisedki parlamendierakonnad: keskerakondlased pakuvad 1000eurost, sotsid 800eurost alampalka. IRL lubab maksureformi, mis jätab tööinimesele aastas ligi 900 eurot rohkem raha kätte. Lisaks lubavad kõik suuremaid sotsiaalseid tagatisi.
Kõik need pudrumäe ja piimajõe jutud müüvad unistust Põhjamaade heaolust. Paneme aga õhtul oma kolm leivakoorikut mulda ja hommikul helgivad sirgunud puul kuldrahad. Kui kõik on nii lihtne, siis miks pole seda varem tehtud?
Järgmisena kripeldab põhjendatud küsimus, milline üldse on see müstiline ja ihaldatud Põhjamaa, millesuguseks saada pürime.
Soome on Eestist lahkujate esimene valik. Erakonnad aga Soome-suguseks saada ei taha, sest neile ei meeldi nende leebelt alalhoidlik suhtumine Venemaasse.
2008. aastal solvus president Ilves hingepõhjani hõimurahva peale, et nende riigijuhid olid Gruusia-Vene sõjale hinnangut andes Eestist vaoshoitumad.
Neil päevil kisume Soomega jälle diplomaatilist tüli Venemaa pärast ja Ukraina valguses. Paugutame nagu pubekad uksi, kui naaber meiega ühel meelel pole ja asja omal moel ajab.
Kas tahame, et meid valitseks kuningas/kuninganna nagu Rootsis, Norras ja Taanis? Või ei soovi olla Euroopa Liidus nagu Norra ja Island? Parem väljaspool NATOt nagu Rootsi, Soome või Island?
Ehk tahame, et meie asustustihedus oleks sama hõre kui Islandil, kus Eestist mitu korda suuremal maatükil elab neli korda vähem inimesi? Islandil pole sõjaväge. Äkki seame oma uusi sihte hoopis seda silmas pidades?
Põhjala riigid pole ühte nägu ja sama vitsaga löödud. Et olla Põhjamaa, peab Eesti otsustama, mis nägu ise olla. Ehk peame tõsisemalt rääkima riigireformist ja moraalsete väärtuste ümberhindamisest ühiskonnas ja poliitikas?
Iga tulevikku vaatav riik peab oma rahvale andma selgelt ja arusaadavalt sõnastatud positiivse eesmärgi. Kes meist ei taha teada, milliseid arengusihte eelistavad meie poliitikud  Eestile viie, kümne või 20 aasta pärast?
Peame valijatena olema nõudlikumad ja mulliajajate tarvis sõela tihedamaks tegema. Selguse saamiseks läheb tarvis tõsisemaid debatte, mitte järjekordseid loosungeid ja silmi pimestavaid klaashelmed.

http://www.jt.ee/3061357/lubaduseks-on-pilet-paradiisi

Hei, sina loll blondiin!

«Hei, sina loll blondiin punase tranduleti roolis! Mina ja usun, et veel paarkümmend inimest, soovime, et see kohv, mille sa Kükitalt kaasa rabasid sulle vähemalt sülle kukuks!»
Nii kirjutas päev pärast jõulupühi sotsiaalvõrgustikku Tallinna–Tartu maanteel läbi lumesaju koju rühkinud autost noor pereema paarkümmend minutit pärast vahejuhtumit ja lisas postitusele foto sarjatavast autost koos nähtava registrinumbriga.
Vaid neli päeva varem andis ta Facebookis maailmale teada: «Inimesed on ilusad ja head ja mitte keegi ei veena mind vastupidises.»
Kannapöörde naise mõtetes tingis teeäärsest toidukohast maanteele keeranud sookaaslane, kelle manööver sundis niigi aeglaselt liikunud kolonni kokkupõrke vältimiseks pidurdama.

27. detsember 2014.a pärastlõuna Tapa-loobu maanteel.

«Loodan, et ripud kaua siin häbipostis ja tulevikus enne mõtled, kui sead ohtu nii paljude teiste inimeste elu! Teeolud olid ju sellised, nagu nad olid seal...» kõlas emotsioonidest tulvil sissekande lõpp.
Liikluses libastunud naine rippus sotsiaalmeedia võllapuus pisut rohkem kui ööpäeva ning postitust jagati  2500 korda ja korjas 150 peamiselt sapist kommentaari.
Mõni päev hiljem ETVle antud aastalõpuintervjuus rõõmustas president Toomas Hendrik Ilves, et Eesti edu on selles, et oleme olnud suhteliselt sallivad. Hm...
Ma pole kohtumõistja, et hinnata, kes mida Kükita-loos valesti tegi. Olen päri, et Eesti liikluskultuur vajab üksjagu lihvimist ja paljud roolikeerajad käituvad läbimõtlematult, sageli egoistlikult.
Ent ma ei nõustu, et hakkame liikluskultuuri ravima omakohtuga. Internetisõnumite kiire leviku juures võib igaüks meist kohtuta saada nipsti silmuse kaela ilma, et jõuaks enda kaitseks midagi kosta.
Tallinna Ülikooli imagoloogia dotsent Linnar Priimägi on öelnud, et püramiid paistab kõrvalt kolmnurkne, ent kui tõusta selle kohale, siis nelinurkne. Mõlemal vaated on ühtviisi õiged.
Tihti on liikluses olukorrad samasugused. Osalised arvavad, et nad käitusid õigesti, aga teine pool peab seda valeks. Ühte ärritab rusikat vibutama kehva ilmaga aeglaselt ukerdav sõiduk, teist mööda tuhisev maastikuauto.
Kõik nad hindavad teeolusid, sõiduoskust ja masina libedakindlust enda arvates õigesti. Kuni pole midagi juhtunud, võta kinni, kumb on ohtlikum ja kellel on rohkem õigust või kas üldse keegi eksis.
Isegi hea väljaõppega korrakaitsja ei langeta otsust käigult.
Olen vanas Euroopas liikudes kordi olnud tunnistaja, kui eesõigust omav juht loovutab teed sellele, kel on kõrvalteelt peateele tulles piiratud nähtavus, või aidatakse abivajajat ka siis, kui too isegi teenet ei palu.
See tähendab, et seadusest näpuga järje ajamisest tähtsam võib olla inimlikkus, vastastikune viisakus ja vaade oma ninaotsast kaugemale.
Maanteel kilomeetreid mõõtes meenutan tihti algajatele autojuhtidele loengut pidamas käinud kogenud liiklusinspektori 27 aasta tagust ütlust, et tihti juhtuvad liiklusõnnetused siis, kui eksivad mõlemad pooled.
Ta juhtis tähelepanu, et oma õiguse iga hinna eest taga ajamine on vahest ohtlikumgi kui mõne hooletu eksimus.
Elame kliimavööndis, kus ilm ja liiklusolud muutuvad hetkega. Lihtne on sattuda olukorda, kus õigusest rohkem läheb tarvis analüüsivõimet, tähelepanu ja reaktsioonikiirust, et tervena kohale jõuda.
Jõuluaja pühakojas käigust tasub meelde jätta palvesõnad: «...anna andeks meie võlad nii, nagu meie andestame oma võlglastele...» Ehk vähem viha ning rohkem mõistust ja sallivust uuel aastal, kolleegid autojuhid!

 http://www.jt.ee/3044993/print/hei-sina-loll-blondiin