Vabadus elada nööri mööda

23. mail kakssada aastat tagasi lasi tsaar Aleksander I Eestimaa talurahva pärisorjusest vabaks.

Tänast päeva ammuse verstapostiga kõrvutades tekib küsimus, kas praeguses liberaalses demokraatias elav inimene on vabam kui tema paar sajandit tagasi elanud pärisorjast esiisa.

Vaarisade vabadus ei tulnud suure rahvusliku katsumusena nagu Moosese retk läbi kõrbe ja mere tõotatud maale, kuigi tsaari ukaasi elluviimine võttis inimpõlve.

Nii nagu muutub ühiskond praegu, oli see ka toona. Talupoegade pärisorjus oli varauusajal tavaline kogu Euroopas. Nii polnud ka talurahva vabastamine lahke tsaari heategu, vaid agraarmajanduslik keisririik vajas ise elus püsimiseks reforme.

Talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817 ja seejärel kihelkonnakirikutes.

Läks veel kümmekond aastat ettevalmistusteks, kuni hakati maarahvale panema perekonnanimesid, mis oli vaba inimese tunnus.

Nimepaneku tugevat märgilist tähendust rahva mälus kinnitab kasvõi see, et veel minu vanaema ütles perekonnanime asemel kiivalt priinimi ning talletas ammuse termini minugi sõnavarasse.

Kahe sajandi tagune tsaari ukaas ei muutunud igapäevaelu esmalt eriti palju, maa kuulus ikka mõisale ja selle kasutuse eest tuli saata teomees härrale võlga lunastama. Rahvas jäi endiselt paikseks veel pooleks sajandiks.

Eksib see, kes arvab, et pärisorjus tähendas randmete küljes lohisevaid ränki ahelaid ja turjal tantsivat piitsa. Kaardilauas mahamängitud küla ja jahikoerte vastu vahetatud pere olid pigem markantne üksikjuhtum kui argipäev.

Kui läks hästi mõisnikul, elas hästi ka talupoeg. Oli aegu, kui lähedane keisririigi pealinn Peterburi sõi ja jõi kõike, mida siinmail kasvatada jõuti. Ent kui mõisaaadel ägas võlgades, pingutas püksirihma ka maarahvas.

Ideaalmaastik viimaks mõtteid eemale kui ülereguleeritud vabaduses me elame. Foto: Urmas Glase

Põhiline, mis tolleaegse talurahva vabadust piiras, oli töö, piibli kümme käsku ja kroonu kohtukull. Muus osas oli peremehel voli tarekatuse all leibkonnale oma seadusi teha ning keegi ei tikkunud igat sammu manitsema ja üle reguleerima.

Tänapäeva poliitikud deklareerivad, et me pole kunagi olnud nii vabad kui praegu. Meie vabadus on raiutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Et aru saada, kui vabad me oleme, tuleks lugeda kilomeetrite viisi direktiive, seadus ja määrusi.

Sõnades on kõik ilus, kui poleks Euroopa Liidu ja kodumaise riigiaparaadi aina kasvavat kihku kõike reguleerida, kontrollida ja karistada.

Ega nüüdisaegne maamees ole oma karjamaal vaba: toetuse saamiseks pead sa kultuure kasvatama, niitma ja karjatama nii, nagu määrus ette ütleb.

Euroopalikus Eestis poleks Joosep Tootsist saanud tublit mõisavalitsejat ega Ülesoo noorperemeest, vaid krutskimees oleks oma käitumise ja suupruukimise pärast äganud trahvikoorma all ja istunud vangikongis.

Ebaseaduslik relva omamine (tamasseri raud), alaealise joomisele õhutamine (Kiirega ristsetel), seksuaalne ahistamine (Teele tantsima rabamine), sotsiaalsete tunnuste põhjal vaenu ja füüsilise vägivalla õhutamine (kakluse algatamine mõisakooli sakstest poiste vastu), loomade väärkohtlemine (Pitsu väntsutamine koolis) on esimesena pähe karanud loet­elu Tootsi pattudest.

Kaasaegses maailmas kogutakse meie isiku ja käitumise kohta iga päev kõikvõimalikke andmeid. Andmebaase koostab nii riik, pangad kui ka äriettevõtted, kellega meil midagi pistmist on.

Kui elad kasiino lähedal ja juhtud hilja õhtul sealt raha võtma, siis pank arvab, et oled mängur ja laenu ei saa. Kauplus teab, mida sööd, kui tihti ostad õlut või rosoljet. Elektriarvesti lugevat, millal telekat vaatad ja pesu pesed.

Kui oled hädas oma kohustuste täitmisega, siis aheldatakse sind seitsmeks aastaks krediidiinfo või maksehäirete registrisse.

Keegi kuskil teab, kuidas sa makse maksad, kellega äri ajad, kui hea on su tervis, mida teeb su pere, kus sa elad ja mida arvad.

Iga internetti riputatud infokild, foto või tekst talletub seal veebimaailma lõpuni. Varem või hiljem võib see avalikkuse ette imbudes tekitada paksu pahandust, kui meenutada Wikileaksi või Panama infoleket.

Mida demokraatlikum ja vabam on ühiskond, seda ahistatum on inimene oma igapäevaelus. Meie istumist-astumist ja sõnakasutust jälgivad ning on valmis turja hüppama arvukad elektroonilised või lihast ja luust järelevaatajad.

Vaadates meediumist avalikku ruumi paiskuvaid sotsiaalkampaaniaid, kantseldab riik meid igal sammul. Sotsiaalministeerium võitleb soolise ja seksuaalse vägivalla vastu. Maanteeamet manitseb roolis telefoni tasku jätma või gaasipedaali mõõdukalt suruma ja raudteeohutusega tegelev OLE hoolitseb, et jõuakime jõuluks koju, ja keelab raudteel jalutamise.

Päästeamet tuletab meelde suitsuandureid, keelitab ujuma kaine peaga või ähvardab kulupõletajaid. Keskkonnaministeerium õpetab prügi sortima. Kaitsevägi värvib kevaditi veteranide austuseks rinnad sinililleliseks.

Nimekirja võiks jätkata veel ja veel.

Tahaks põgeneda ahistava vabaduse eest kaugele metsakülla, kuhu ei paista kätte ühegi mobiilimasti vilkuvat tippu. Ent ka ei võta võimalust, et jääd aerofotole või naabrimehe drooni kaamera ette.

Nii saadab meid igal sammul kellegi pilk ja mis jätab vabaduse olla vangis infoühiskonna kõikenägevas ja kontrollivas maailmas. Elame nööri mööda ja kadestame pärisorjast vaarisa, kel oli iga päev priiust käes rohkem kui meil praegu.

http://jarvateataja.postimees.ee/3707889/vabadus-elada-noori-mooda

Jupiterid ja härjad vallapiiride kallal

«Näe, seal teistpool raudtee silda, loduvõpsikus, saab meil varsti olema linn!» lõõpis üks tuttav läinud laupäeval mu kodukülas Esnas Naabriplika laadal loetud meetrite kaugusel oleva Roosna-Alliku, tulevase Paide piiri poole viidates.

Kunagine kooliõde naaberkülast hõikas vastu tulles käigupealt: « Mis te Esnas teete? Meie Öötlas ja Vodjal hakkame Paidega liitumiseks allkirju koguma. Kui maavald Kareda alla neelab, läheme külade kaupa ära.»

Riigikogu menetluses olevasse haldusreformi seaduse eelnõusse kirjutati äsja juurde klausel, mis lubab küladel ühe omavalitsuse alt teise alla minna.

 «Me vanad ka, kes meid seal vallamajas ikka kuulab,» rehmas järgmine, kui laadatänaval jutt tasapisi haldusreformile veeres.

Võiks ju rahus jäätist limpsida, laadaõlut mekkida või lihtsalt lõuga lõunasse sirutada, kui lapsed on batuudile kargama saadetud.

Kuid võta näpust – mõni inimene ei saa võrratu kevadilmaga laadamelus uidates peast muret tuleviku pärast. On neid, kes on ette alla andnud, kui ka neid, kelle sees pulbitsev kuraas alles otsib väljapääsu.

Nagu sõda hakkaks tulema. Ei taibanud küsida, kas nad tikke, küünlaid ja soola ka juba varuvad. Ehk nii tõsiseks ei kisu, et pööningult vanaisa kärbikut otsima minna.

Eks see omavalitsuste liitumine ole pentsik küll: käputäis volinikke nii Järvamaa kui ka muu Eesti omavalitsustes peab riigivalitsuse pealekäimisel ummisjalu otsustama sadade eest, mis vallas inimesed nende ümbert aasta pärast elama hakkavad.

Volinike südametunnistusele jääb, kas hääletatakse oma isiklikult mättalt – et säilitada uues vallas või linnas erakonnale toetus ja võim ning omale soe koht, või nähakse suuremat pilti ja küsitakse inimestelt nõu ja seljatagust.

«Naabriplika» seriaali karikatuurne vallavanem Pavel Kosaar on oma jõulise valitsemisstiiliga loonud pseudoreaalsuse, kus omajagu inimesi usubki, et õige on nii, nagu võimumehed ees kärgivad.

Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro on öelnud, et kui inimese käitumine lähtuks järjekindlalt piibli, koraani või mõne muu püha raamatu seadusest, mis kõikidele kindlad ja ühetaolised nõuded ette kirjutaksid, ei kanduks kõnekäänd «Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale» kultuurist kultuuri ja ajast aega.

Tänapäeva inimene õnneks ei käi kantslist öeldud ühetaolise tõe järgi, kus kõik mõistavad seadustesse või tavadesse pandut kollektiivse üksmeelega. Isegi suurima tahtmise juures pole lootust, et kõik kogukonna liikmed saavad ühest ja samast reeglist aru ühtmoodi.

Mööngem siiski, et meie seas on nii lihtsama meelelaadiga inimesi kui ka neid, kes on kohanemisvõimelisemad, kiiremad ja osavamad kehtivaid olusid enda kasuks kallutama. Nad on need, kes ületavad piire ja seavad uusi.

Kosaarlik jupiteri õigus võib ju tähendada tegutsemist väljaspool kehtivaid reegleid, kus rusika lauale löömine annab korruptiivset edumaad teiste kogukonnaliikmete ees.

Foto: Urmas Glase

Tegelikus elus oleks aga vale mustvalge telg, kus pukki seatud asjamehed on ilmtingimata salakavalad ja pahad ning lihtne inimene see, keda Kröösmani kombel lollitatakse ja haneks tõmmatakse.

Objektiivselt annab ümbritsev keskkond meile ühesugused raamid. Piltlikult öeldes on ilm kõigile üks, aga kraavi sõidavad libedaga need, kes eksivad teeolusid, sõiduki tehnilisi omadusi ja oma võimeid hinnates.

Ühiskond loob meile märkide ja väärtuste süsteemi ehk annab kokkuleppelise korra, kui soovite turvalisuse, mida kogukondlikult aktsepteeritakse. Keskkond võimaldab igale liikmele tingimused eluks, eneseteostuseks, pere-, ühiskondlike- ja majanduslike sidemete loomiseks. Ainuke takistus oleme endale ise.

Näiteks 30 aastat tagasi võis ettevõtlik inimene spekulandi ja liigkasuvõtjana sattuda ühiskondlikku häbiposti ja trellide taha, aga tänapäevases äriilmas osavalt kasvatada ainelist heaolu ja ühiskondlikku lugupeetust.

Füüsilist aktiivsust saab kanaliseerida agressiivses allilmas musti tegusid tehes, sõdurina sõjaväljal kangelasena kodumaad kaitstes või spordiareenil paljude iidolina rambivalguses särades. Teelahkmel on mõjutajaks keskkond, mis annab raja valikuks impulsi ja asetab meid konteksti.

Ühel või teisel moel märgitud piiride ületamine näib kuuluvat tänapäevasesse kultuuri samavõrd kui piiride tõmbamine. Vabas ühiskonnas pole Jupiter see, kelle käes on võim ja aujärg, vaid see, kelle argumendid on tugevamad ja selja taha koguneb rohkem toetajaid. Seda ei tohiks ükski haldusreformi elluviimisega seotud ametiisik unustada.

Nii pole suurem asi draama, et liitumispalavikus omavalitsusjuhid proovivad tagatubade kokkuleppeid läbi suruda, kui kogukonnaaktivistid tuletavad külarahvast kokku tuues meelde, kes riigis on kõrgema võimu kandja. Selline eluterve eriarvamusi esile toov vastasseis ja uue tasakaalu otsimine viib demokraatiat edasi.

Nagu ütles keiser Napoleon, on iga sõduri seljakotis marssalikepike. Samavõrd võib igast üksikindiviidist soodsas keskkonnas ja sobilike isiklike eelduste olemusel saada Jupiter, kui me ta teejuhtide abiga endas üles leiame ja veename ülejäänud kogukonda härjaks jääma.

Soovin kõigile jõudu ja mõistust veelkord professor Harrot tsiteerides: «Geenid ja keskkonnad on olulised ja aitavad käitumist seletada, kuid mitte välja vabandada, sest meile jääb alati võimalus teha otsuseid, mis tähendavad valikut elada mõistlikumat ja tervemat elu.»

Mina president, sina president

Sügiseks, kui Eestis tulevad presidendivalimised, võiksin põhiseaduse järgi sünnipärase kodanikuna ja vanuse poolest olla Eesti president juba seitse aastat.

Ütlete, et pea hoogu, peremees, Jämejalas ja Wismaris on juba pretendente samale kohale. Lisaks Napoleone, Lenineid ja mõni Ceasar.

Õppinud põllumees Joosep Toots ei jõuaks ära imestada isehakanud kolleegihakatise ambitsiooni: «Kiir mõisavalitsejaks! Kiir ministriks! Kiir kuningaks!»

No katsugu keegi narrida! Küllap peaminister, president ja trobikond muid ministreid ning riigikogu liikmeid viskuks kõhklemata minu kaitseks ambrasuurile.

Võtkem järjekorda, kui oled 40 ja sünnijärgne kodanik, võid just sina olla järgmine Eesti president! Või mina? Foto: erakogu.

Mäletate, alles loetud päevade eest raius kodumaa poliitiline eliit, et pole oluline, mis rahvusest, taustaga või soost oled, kui oled sündinud Eesti kodanikuna, siis ei tohi keegi sinu sobivuses kahelda.

Väikse täpsustusena siiski lisan, et poliitikute koori ei dirigeerinud mitte paar naljameest Kapa-Kohila poetrepilt, vaid üks teine tähtis poliitik, kes öelnud kuskil hulga inimestega ees, et nende erakond ei kujuta Eesti presidendina ette venelast. Ütlus käis välisministriproua Marina Kaljuranna võimaliku presidendiks kandideerimise pihta.

Ent mõelge nüüd oma mätta otsast. Prii toit ja ülalpidamine ning peale ametiaega kopsakas pension, riigilt isiklik sekretär elupäevade lõpuni ja peale seda maksumaksja kulul matuseorkester.

Pealegi poleks ma riigile nii koormav: maakodu on Ärmaga võrreldes Tallinnale poole lähemal ja Lätis käin heal juhul korra aastas. Häda on selles, et vähemalt 40aastaseid sünnilt Eesti kodanikke on meil üle poole miljoni. Nii et president võiks olla pea iga kolmas kaaskodakondne.

Presidendi Moskva relvapalatis lebava ametiraha kullast koopia järele võib hakata siiski kätt sirutama see, kel on riigikogu liikmete seas vähemalt 21 sõpra. Facebooki sõbralistis isegi mul neid on, kuid mitte nii palju, et suurde saali laiama pääseda.

Põhiseadus ei halasta: presidendikandidaadiks saamiseks on tarvis viiendiku riigikogu koosseisu jagu käendajaid, et ametlikult kandidaadi staatusse tõusta. Matemaatiline tehe ütleb, et püünele pääseb esimeses voorus kõige rohkem neli kandidaati.

Seega rääkigu riigimehed võrdsusest mida tahes, enamikul meist sellele ametipostile asja ei ole. Ole sa eestlane või venelane, mees või naine, koolis käinud või mitte, 21 inimest või nende puudumine otsustavad sinu saatuse riigipeana. Siinkohal lõpeb minu ja teie unistus kõrgest positsioonist.

Presidendiks saamiseks ei piisa isegi mõne laupäeva lõunaks suure saali üürimisest, tähtsate inimeste kokkukutsumisest ja kõnepuldist oma soovi mahahõikumisest, nagu tegi Siim Kallas. Niikaua kui ta jääb võpatama iga ajakirjaniku 10 miljoni dollari küsimuse peale, on tal sama palju väljavaateid saada Kadrioru lossi peremeheks kui mul või teil.

Presidendikandidaate ja kandidaadikesi, kellest tõsisemalt räägitakse, on lume alt välja sulanud kümmekond. Kas koalitsiooni sees või erakondade üleselt neile toetust jätkub, on iseasi.

Lisaks mainitud Kallasele ja Kaljurannale sahistatakse parteilistes leerides EKRE juhist Mart Helmest, Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest ja riigikogu spiikrist sots Eiki Nestorist.

Esimene on rahvusäärmuslane, teine Moskva käsilane, kolmas liiga muhe diskor, paneb folkloor mehed paika.

Parteiüleselt lisatakse nimekirja diplomaadid Jaak Jõerüüt ja Jüri Luik, riigikontrolör Alar Karis, endine õiguskantsler ja advokaadiametist taanduv Allar Jõks ning europalamendi liige Indrek Tarand.

Küllap lastakse paljude loetletud inimeste renomee suvega sõelapõhjaks. Selle eest hoolitsevad konkurendid ja meedia.

Kui oodatud musta ratsut, kes kõikide südamed võidab ja Eesti lipu ennenägematutesse kõrgustesse tõstab, ei tule, oleme hädas. Tahame ju kõige väärikamat ja kõige veatumat.

Äkki peaks Eesti vägevuse nurgakiviks tooma sisse valitseja mujalt?

Eelmisel nädalal ütles Briti peaminister James Cameron parlamendi ees kuninganna Elizabeth II sünnipäeval monarhist kõneldes, et kuna kuninganna pole inglane, iirlane, šotlane ega waleslane, saab ta erinevalt mõnest presidendist esindada võrdselt kõiki Ühendkuningriigi rahvaid.

Käimasolevas valimiskarussellis on suur tõenäosus saada Austria presidendiks sünnijärgsel Eesti kodanikul Alexander Van der Bellen, kelle vanemad pagesid Venemaalt bolševike revolutsiooni pöörises Eestisse ja teise ilmasõja ajal Saksamaale.

Äkki on meil ka vaja õiglast meest või naist, kes taevalikust vägevusest suudab meid valitseda ja ohjata? Nagu saatsid viikingid Rjuriku Venemaad ohjama.

Sel sügisel peab riigikogu pulti astuma keegi, kes kõlava häälega ütleb: «Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan  pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks.»

Praegu on veel pool miljonit valikut. Riigimeeste asi on õigustada oma nime, valige oma kodumaa parimate poegade ja tütarde seast parim mitte endale, vaid meile kõigile.


 http://jarvateataja.postimees.ee/3669115/mina-president-sina-president

Valdade liitumine asendab pagulasteemat

Viimasel nädalal on üksjagu tuttavaid inimesi järjepanu ärgitanud, et kirjutagu ma haldusreformist, ega tee kuulmagi, et kaks kuud tagasi sel teemal juba mõtisklesin.

Haldusreformist räägitakse üha enam sünnipäevalauas, aiaväravale nõjatudes, tuttavatega telefonitsi maast ja ilmast lobisedes või poeriiulite vahel juhuslikult trehvates.

Ühtäkki on kodukandi tulevane postiaadress muutumas sama erutavaks teemaks kui pagulased.

Kui järgneva aastaga vallad ja linnad vabatahtlikult kokku ei lepi ja kosjakaupa ei tee, ristab riik enne järgmisi valimisi ise mitmest omavalitsusest ühe. Olgu maalahmakas kui tahes suur, peab sellel elutsema vähemalt 5000 elanikku.

Irvhambad viskavad nalja, et riigivõim on küüditajatest lahkem, annab mõne tunni asemel terve aasta asjade pakkimiseks.

Hirm saada tõugatud «suure venna» ääremaaks ajab väiksemate kohtade inimesed tegutsema. Märkan seda oma kodukandi inimeste pealt.

Karedal peetakse külades koosolekuid, kutsutakse valitud ja seatud päid rahva ette selgitama ja vaieldakse isekeskis. Ilmselt toimub sama paljudes teistes kaduma määratud omavalitsustes.

Plakat Urmas Glase arhiivist.

Mida rohkem koosolekuid peetakse, seda suurem on umbusk. Mõistatatakse, kelle asja poliitikud ajavad.

Eakad inimesed ohkavad kõikenäinult, mis see meie arvamus loeb, niikuinii tehakse ära, nagu omal ajal kolhoose liideti. Muidugi on need elutargad memmed koosolekul kohal nagu viis kopikat.

Nooremad on kuraasikamad ning tahavad vallavalitsejatelt ja maakonna tegelastelt selget analüüsitud ja argumenteeritud juttu, plusse ja miinuseid.

Mu hea tuttav meenutas paari päeva eest ehituspoe lettide vahel haldusreformist rääkides kooliaegset kehalise kasvatuse tundi, kus kaptenid napsasid meeskondi moodustades alati kõige osavamaid ning riismete hulka jäi mõni, keda keegi kunagi oma punti ei tahtnud. Igas maakonnas on mõni selline vald.

Kareda rahva laual on kolm valikut: Suur-Järvamaa, Paide suund või Tallinna–Tartu maanteest ida poole jäävad maavallad, kus dirigendikepp on Järva-Jaani ja Koeru käes.

Minu kandi rahvas seisab kolme tee ristil nagu Vene vägilane: pöörad vasakule kaotad hobuse, pöörad paremale kaotad pea, lähed otse, kaotad mõlemad.

Pole saladus, et Paide-poolne ots hoiab maakonnalinna poole, idapoolne serv rebib Koeru ja Järva-Jaani manu. Kareda otsustada on, kummalt poolt uut omavalitsust läheb piir.

Peetri kihelkonnast on ajaloos eraldunud Anna ja Paide. Nüüd on küsimus, kas paneme need uuesti kokku või anname viimase tüki mõnele üleaedsele kihelkonnale, kellega ajalooline seos nõrgem.

Minu esivanemad on Öötla mõisa maadel, kus on minu kodukoht, enne mind toimetanud niikaua, kui kirjalikud allikad lubavad ajas tagasi vaadata. Vaatamata paiksusele on nad elanud õige mitme nimega vallas.

Eestis hakati mõisapiirkondi nimetama valdadeks juba 400 aasta eest. Läks veel 200 aastat, kuni tsaarivõim loobus Eestimaa kubermangus pärisorjusest ja mõisa piirides moodustatud vallad said seadusliku õiguse kogukondlikku elu korraldada, näiteks kohut pidada.

1866. aasta vallaseadusega vabanes talurahva omavalitsus mõisa järelevalve alt. 1892. aastal liitusid Järva-Peetri kihelkonnas Esna vallaks Öötla, Esna, Müüsleri, Kodasema ja Viisu. 1917. a liitusid Esna vallaga Ammuta, Ataste ja Köisi.

1939. aasta haldusreformiga jäid valla piirid laias laastus samaks, vaid nimi muutus Karedaks.
Muide, 1. aprillil 1939 elas ligi 150 ruutkilomeetri suuruses Kareda valla 3083 inimest. Kolmandiku praegusest suuremal maa-alal elas toona kuus korda rohkem inimesi.

Nõukogude ajal Esna külanõukoguks olnud kandile sai saatuslikuks XIX sajandi algusest tuttav arusaam, et iga mõis (kolhoos, sovhoos) olgu vald (külanõukogu).

1987. aastal loodud  Roosna-Alliku külanõukogu haukas Esna (Kareda) küljest kolmandiku ehk pea kõik, mis jäi teisele poole Türi–Tamsalu raudteed. Nii jäi pool Esnat ühte, pool teise valda. Kohalikelt inimestelt ei küsinud keegi midagi.

Nagu igat juurtega sidet omavat inimest, nii ei jäta ka mind külmaks haldusreformi turbulentsi imetava kodukandi saatus. Katsun poliitilise ja demagoogilise vahu seast leida seda edasiviivat iva, nagu Pipi otsis spunki.

Reede õhtul astun sisse Öötla mõisa uksest, kus kunagi minu vaarisa väljus Steckelbergi parunihärra pandud nimega, mida mina ja mu pojad kannavad, et saada külaseltsi koosolekul sotti, mis mu koduvallast saab.

Kuniks aega antud, võiks igaüks oma kodukandis samu käike teha.

http://jarvateataja.postimees.ee/3651731/valdade-liitumine-asendab-pagulasteemat

Vahendajad piidlevad metsa kui palderjanised kõutsid

Hiljuti sain tundmatult numbrilt kõne. «Tere, Urmas,» kostus kujuteldava traadi teisest otsast meeldiv, pisut kohmetunud, mulle tundmatu neiu hääl.

Ma ei tea, kuhu teie kevadpäikesest paitatud fantaasia liikuma hakkas, kuid ise sain hetk hiljem teada, et helistajat huvitab tükike minu hinge taga olevat metsa.

Hääl torus pikalt ei keerutanud ja tulistas küsimuse küsimuse otsa: «Kas see kinnistu on teie oma? Soovime teilt metsa ära osta! Kuhu võime pakkumise saata?»

  Foto: Urmas Glase

«Teate, see on minu lapsepõlvemets, majanduslikult väheväärtuslik, kuid minu jaoks hinnalistest mälestustest ja emotsioonidest tulvil. Kas te suudate seda kõike kinni maksta,» küsisin vastu. Minu hull jutt ajas näitsiku kauplemistuju ruttu ära.

Mõne nädala jooksul sain teistelt tüdrukutelt teistest firmadest veel paar sama sisuga kõnet. Ükski neist ei olnud nõus minu mälestusi tihumeetri hinnaga mõõtma.

Mind jäeti rahule, kuid seejärel võeti ette abikaasa, kes on registris kaasomanikuna kirjas. Mõnepäevaste vahedega rippus temagi toru otsas kolm nurujat. Kaasa ajas silmad suureks: «Mis jant selle metsaga on?»

Paari päeva eest käisin naabril külas ja pärisin suusoojaks, et kas talle ka metsa pärast helistatakse. «Vähe sellest, isegi kirju on saadetud,» kuulsin üleaedselt.

Minu metsamehest sõber ütles, et tema lasi helistamise peale uudishimust oma tükile pakkumise teha, kuid isegi pikema tingimise peale ei kerkinud hind kauba vääriliseks. Nad ei teadnud, et vastas on inimene, kes metsandust hästi jagab.

Keskkonnaministeeriumi aasta alguses avaldatud uuring «Eesti erametsaomandi struktuur ja kasutamine 2015. aastal» ütleb maakatastri ja kinnisturegistri andmetele viidates, et 2015. aastal oli Eestis 107 170 füüsilisest isikust ja 5752 juriidilisest isikust metsaomanikku.

Eestis on kokku 1 065 993 hektarit erametsamaad, millest füüsilistele isikutele kuulub 65 ja juriidilistele isikutele 35 protsenti.

Uuring märkis, et 2014. aastal esitasid metsaomanikud raieks metsateatisi 7,6 protsenti erametsade kogupindalast, mis viitab, et enamik väikseid erametsi on majandamata. Metsatüki väiksus ei võimaldagi metsatööstuslikus tähenduses korralik peremees olla.

Uuring tõdeb ka, et altimad metsamaa müüjad on pärijad. Kes elab maast kaugel, kes pole huvitatud metsa majandamisest või puuduvad selleks teadmised ja oskused.

Suur hulk metsaressursist seisab jõude ning nende omanikel pole aimu, mis sellega peale hakata ning paljud ei tea ka, mis mets ja maa on väärt.

Kui need viimatinimetatud momendid kokku viia, saab selgeks, mis ajab metsaärikaid palderjanijuurt närinud kõutsi kombel iga metsatuka ümber hiilima. Miljon hektarit on üüratu ja ahvatlev lahmakas, mis tekitab kullapalavikku.

Sõber seletas, et riik on metsafirmadele andnud ligipääsu maaomanike registrile. Enda kogemuse ja tuttavatega rääkimise põhjal võib arvata, et varem või hiljem kammivad vahendajad läbi kõik erametsaomanikud.

Metsamaterjali hinnad on praegu niigi madalad. Äriloogika ütleb, et osta siis, kui kaup odav ja tee see rahaks, kui hind tõuseb. Seega on praegu soodne aeg metsa investeerida.

Äriskeem metsamaa turule sikutamiseks on lihtne. Omanikule pakutakse metsa reaalselt nägemata hektarite järgi hinda, tõenäoliselt madalat. Kui olete nõus metsa poolmuidu ära andma, pakub vahendaja teie metsatüki edasi mõnele ülesostjale ning paneb vaheraha oma tasku.

Arvestades telefonikauplejate hulka ja aktiivsust võib arvata, et äri töötab. Eks passiivsele metsaomanikule ole ahvatlev, et keegi vabastab hulgast tülikatest toimingutest ja jätab veel kenakese rahapakigi lauanurgale.

Kellel saab midagi vastu olla metsamajanduse kvaliteedi tõusule ja metsade tervise parandamisele?

Küll soovitan metsaomanikel enne pealtnäha lahke pakkumisega nõustumist mõne asjatundjaga nõu pidada, et mitte oma esivanematelt päritud varandus klaashelmeste eest vahendajatele loovutada.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3634247/vahendajad-piidlevad-metsa-kui-palderjanised-koutsid

Kui ei meeldi, annad molli

«Viruta raisale!» kriiskas musta pööratud lambanahkse kasukaga papi Moskvitši kõrvalt­istmelt. Järgmisel hetkel paiskas salatirohelise pikapi tagaistmelt välja karanud mehemüraka lõuahaak varateismelise nagu takutuusti näoli lumme. Poiss ei näinud, kuidas ta tõukekelk kõrge kaarega üle kraavi lendas.

Nooruk sai temast mitu korda suurema koljati käest autoseltskonna ergutushüüete saatel peksa, sest käänuline tee enne Esnat oli lumest kitsalt lahti lükatud, lumevallid kahel pool teed kõrged ning roolis olnud toonase Paide rajooni tähtis asjapulk ei märganud kurvi tagant ees tõukekelguga rühkivat kogu.

Mossel oli vähe võimalusi mööda mahtuda ja sõiduk peatus lumevallis paar meetrit enne tõukekelku. Seega polnud verine huul hullim, mis poisiga võinuks tol päeval juhtuda.

Kirjeldatud lugu on laagerdanud mu mälus 33 aastat. Mina olin see poiss, kes vanemate eest oma rullis huult ja paistes põske nädalapäevad varjas.

Otsustasin toona vanemaid tähtsa ninaga kemplemisest säästa. Loodan, et Peetruse juures tuli või tuleb sel seltskonnal oma maapealsetest tegudest niikuinii aru anda.

Rohkem kui kolme kümnendiga on muutunud riigikord, kuid mitte inimloomus. Meie seas on endiselt inimesi, kes mõistavad ennast väljendada üksnes rusikatega. Nagu poleks inimesele antud mõistust ja sõnavara.

Kümmekond päeva tagasi noomis südi pereisa Jaanus Tartu kesklinnas kõige käidavamal tänaval päise päeva ajal prügikasti kallal laamendavaid purjus noormehi. Mõni hetk hiljem lebas ta vereloigus oma kolmeaastase poja silme all.

Sotsiaalmeedia lõi jahmunult kihama, Facebooki riputati löömameeste fotod ja heideti politseile ette aeglast tegutsemist. Tartu sai kiirelt peksupealinna tiitli.

Arvamusliidrid mõistsid kui üks mees rusikakangelased hukka. Politsei palus vabandust, et oli kohmakas. Siseminister andis Jaanusele kodanikujulguse eest tänukirja. Peaminister lubas rusikameestele karmi kohtlemist. Selline on medialiseerunud ühiskonna reaktsioon.

Õigupoolest on viimasel kümnendil peksupealinna tiitel liikunud üsna tempokalt ühest Eesti linnast teise. 2007. aasta suvel noomis Valga ärimees Pärnu kesklinnas kõnniteel autoga tuuritanud noori mehi ja peksti kodanikujulguse eest jõhkralt läbi. Viga tekitavaid obadusi sai kirja ka tema abikaasa. Seegi draama hargnes lapse silme all.

Muide, sama aasta sügisel löödi ühes Pärnu ööklubi olmeolukorras möödaminnes ninaluu sisse ka praegusel peaministril Taavi Rõivasel.

Kui netiotsingusse sisestada «peksupealinn», jookseb pretendentidena läbi Haapsalu, Valga, Viljandi, Kuressaare.

Arvatavasti leiab nokastanud ja võõrastega tüli norivaid rusikakangelasi ükskõik milliselt küla jaanitulelt. Häda kummitab igaüht, kes pole kohalik või nendega mestis.
Eks ole Paidegi kandideerinud peksupealinna tiitlile. Mis restoranipidu see ikka on, kus keegi ei poksi?

Alles mõne aasta eest tiirles Järvamaal kamp hästi treenitud noormehi, kellele pakkus sportlikku hasarti baarides ja pidudel suvalisi inimesi peksmas käia. Nad lendasid sisse ja peksid, kuni väsisid või tüdinesid.

Tegelikult ei tea iialgi, kes ja mille peale rusika rõngasse kisub. Uueaasta ööl tulin keskkooliaegse pinginaabriga Paide linna pealt koju. Astusime rahulikul sammul, kuni Laial tänaval üks noormees reipal sammul meist mööda kõndis.

Märkisin sõbrale mööduja tempot mõõtes naljatamisi. «Tea, kas me hakkame vanaks jääma?» Noormees keeras ringi, ajas oksad laiali ja kukkus ennast kasvava ärritusega üles kütma.
Ta hääl muutus aina kiledamaks: «Milles on probleem?» Tõesti, oli mul vaja ebaeestlaslikult seletada. Kindlam olnuks mokk ja pilk maas hoida.

Kes teab, millega see intsident oleks päädinud, kui selja tagant poleks tulnud kaks noormeest, kes mind poja järgi tundsid ja ütlesid, et mingu me edasi, nemad räägivad selle tüübiga ise.
Tore, et Pärnus, Valgas, Tartus ja Paides on inimesi, kes söandavad vahele astuda, kui keegi käitub agressiivselt ja norib avalikult tüli.

Peaasi, et korrale kutsujad ise rusikaid käiku ei lase. Muidu on piir hea ja kurja vahel kerge kaduma. Las õigusrikkuja karistamine jääda korrakaitsjate tööks.

Paari Tartu kaagi näidishukkamine rahuldab küll õiglust ja turvalisust ootava ühiskonna kättemaksuhimu. Karm karistus paneb palsamit kogukonna õiglustundele, kuid ei anna vastust, miks koguneb osa inimeste hinge teistele ohtlik raev, mis otsib rusika kaudu väljapääsu.

Küllap peegeldab vägivallatseja alkoholiga segatud agressiivsust rõõmutu lapsepõlv, probleemid kodus, sõpruskonna hoiak ja sellest tingitud inimese enda suutmatus ühiskonnas normaalselt hakkama saada.

Jõhkardid pole ju tulnukad Marsilt, vaid kellegi lapsed, vennad ja sõbrad. Jalahoobid teiste ehitatud lumememme pihta võivad vabalt olla esimesed sammud valel rajal.

Tartu kesklinnas käiku lastud rusikad on inimese allakäigu viljad, mida vanglaga ei ravi. Need jõhkardid saab trellide taha peites silma alt ära. Aga homme-ülehomme ilmub mõnes Eestimaa paigas välja järgmine, kes arvab, et kui miski ei meeldi, anna molli.

Et kümne aasta pärast ei saaks järgmine noomija Tartu kesklinnas tappa, peab probleemsete perede ja ülekäte minevate lastega tegema ennetustööd. Ilma trummipõrinata, kuid tõhusalt ja visalt.

http://jarvateataja.postimees.ee/3618193/kui-ei-meeldi-annad-molli

Pärimuskonverents helistas järvakatele äratuskella

Eelmisel reedel tegi Kesk-Eesti pärimuskultuuri konverents Paides koos Raplamaa naabritega lootustandva katse pühkida sammal siinse rahva eripäralt ja identiteedilt.

Kuluaarides kuuldus, et raputust oli tarvis esireas istuvale ministrihärrale ja kõrgetele kultuuriametnikele selgitamaks, et järvakate ja lõunaharjukate tavad ja murre on sama unikaalne ja tähelepanu väärt kui setode leelotamine või saarlaste ö-täht.

Iga paikkonna pärimuskultuur kandub inimestelt inimestele ja põlvest põlve ning on elujõuline seni, kuni rituaalid ja toimingud on osa igapäevaelust.

Minu oma tükike pärimuskultuuri. Foto Urmas Glase.

Konverentsipäeval igaviku teele siirdunud maestro Eri Klas on kunagi öelnud, et traditsioonid on need, mis annavad inimestele eluks pidepunktid ja kindluse. Järvalaste identiteet vajab ilmselget turgutust, et mitte saada nelja ilmakaare poole tükkideks rebitud.

Ent kuidas kokku leppida, milline on see õige ja traditsiooniline eesti kultuur ja Järvamaa pärimuslik osa suuremast retseptist?

Püstitades küsimust, mis on eesti kultuur, ja otsides sellele vastust, nimetas Rein Veidemann 2011. aastal ajakirjas Looming mõne eelduse: vaja on kogukondlikku ja kultuurilist identiteeti koos ümbritseva narratiivide ja sümbolitega kandva püsiasustusega inimrühma, kes on võimeline kultuurilise võrgustikuna kommunikeeruma, kus on piisavalt loojaid ja vastuvõtjaid, ning rahvuse olemasolu ja kestmist tagavat keelt.

Eespool loetletud eelduste põhjal otsustades peaks meie rahva kultuurilugu ulatuma iidsetesse aegadesse. Ometi ei loe me ajalooõpikutest oma esivanemate antiikseid tegusid nagu sumerite, Egiptuse või Vana-Kreeka ajalugu. Kas jääaeg ja karmid aastaajad on pühkinud koos uurimisväärse kultuurikihiga minema meie rahvusliku mälu?

Kui kultuur ei ole akadeemiline ajalooteadus, siis on õigustatud pidada selle osaks pärimuslikke legende, looduses seni leiduvaid märke, miks mitte ka vabamalt tõlgendatud ajaloolisi fakte ning sellest kooslusest tuletada rahvale omaseid tavasid ja kombestikke ehk kogu minevikust tänapäeva kostnud esivanemata sosinate kaja.

Meile meeldib toonitada, et oleme rahvana paikselt elanud 10 000 aastat. Tekib küsimus, miks peame oma kultuurist rääkides silmas ennekõike viimasel 150 aastal kujunenud väärtusi.
Või ongi see tsükkel, mille vältel moodsas ja kiiresti arenevas maailmas ühed pärimused vaovad, et teha ruumi uutele?

Mahlakama kõnepruugiga kultuurivaatleja Valdur Mikita on 2012. aastal Postimehes avaldatud mõtiskluses «Kalevipoeg lehma seljas» veendunud, et eestlased on elanud korilastena neoliitikumist pärit tavadega kõik need aastatuhanded kuni XX sajandi lõpuni.

Mikita jagas Eesti kultuuriajaloo kaheks 5000aastaseks perioodiks. Ent ta jääb üldsõnaliseks kirjeldades, milline oli meie eellaste täpsem kultuur läbi nende aegade.

Foto: Urmas Glase.


Kuigi ärkamisaja ideoloogid võtsid omaks rahvusromantilise lähenemise XIII sajandi muistsele vabadusvõitlusele ja 1343. aasta Jüriöö ülestõusule, ei pidanud nad sama oluliseks eestlaste muistseid tavasid ja kombeid.

Traditsiooniline, nn looduslähedane paganlike sugemetega elustiil ja kombestik püsis talurahva seas üsna elujõulisena ordu, Rootsi kui Vene võimu all, olles kuni rahvusliku ärkamisajani välja.

Argielus järgiti ennekõike rahvalikke kombeid ja rituaale ning ristiusu omi kasutati pigem väljaspool igapäevast kogukonda suheldes.

Laulupidude traditsioon, mille üle me tänapäeval nii uhked oleme, on võetud üle sakslastelt. Triibumustriga rahvarõivaseelikud on saanud inspiratsiooni Lõuna-Euroopa toonastest moevooludest nagu praegused kleidimoed tulevad Milano lavadelt.

Traditsiooniliste ja siinsele kandile iseloomulike rehielamute asemele hakati sajandi eest ehitama peenemaid häärbereid. Kust tuli hapukapsas meie kööki? Seda loetelu omast võõrandumisest võiks jätkata pikalt.

Meenutagem Karl Ernst von Baeri 1814. aastal tehtud doktoritööd «Eestlaste endeemilistest haigustest», millega tunnustatud teadlane andis üsna piinliku hinnangu eestlaste eluviisidele ja kommetele.

Jääb mulje, nagu üritanuks ärkamisaja suurkujud põliseestlaslikule kultuurile pandud häbistavat pitserit iga hinna eest uue euroopaliku kristliku kultuuri loomisega maha pesta.

Moderniseeritud eesti kultuuri loomise järgmine puhang saabus XX sajandi 20-30ndatel, kui riikliku kampaania korras alustati käimlakultuuri juurutamisest ning jätkati kodukaunistamise ja muude rahvuslikku eneseteadvust tõstvate tegevustega. «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!» kõlas luuletaja Gustav Suitsu üleskutse.

Olen veendunud, et eesti kultuur on oluliselt rikkam, kui viimase poolteise sajandiga loodud kuvand. Näiteks peab kaasaegne Türgi häbenemata oma kultuuri osaks lisaks seldžuki hõimude pärandile vana-kreeka, bütsantsi ja teisi riigi territooriumil varem olnud ja hääbunud kultuure.

Meilgi on ajaga ladestunud väga mitmekesisid põnevaid kihte. Oleme püüdnud ammutada mütoloogilist usku ja jõudu Lennart Meri «Hõbevalgest», Sigtuna väravate kojutoomisest ja arvanud, et andsime Venemaale Rjurikud.

Foto. Urmas Glase


Ajaloolased on värskemate arheoloogiliste väljakaevamistega jõudnud veendumusele, et meie rahva ajalugu pole üks lõputu orjaöö, vaid VII kuni IX sajandini elati jõukat ja külluslikku elu tänu rauamaagi tootmisele ja töötlemisele, mida Euroopas vähesed rahvad sel ajal sama hästi oskasid.
Selle põhjal julgen kahelda, kas tänapäevaste heeroldite hõiked, et eestlased pole iialgi paremini elanud kui praegu, ikka sobituvad igavikulisemasse konteksti.

Paarikümne aasta eest püstitas itaallasest mütoloogia uurija Felice Vinci hullumeelsena tundunud hüpoteesi, et antiikse Kreeka tsivilisatsiooni juured paiknevad jääajaeelse Läänemere ääres ja kuulus eeposekangelane Achilleus pärinevat Ahjast.

Kuigi ajaloolased võpatasid selle teooria peale üsna üksmeelselt, pole saladus, et maailma vanima tsivilisatsiooni valitsejate kroonijuveelidel ilutsesid Läänemere-äärset päritolu merevaik. Ehk tallume hoopis jäälaamade aastatuhandetega killustikuks lihvitud muistse tsivilisatsiooni hällil.

Hoolikamalt süüvides saab selgemaks, et meie ajalugu ja kultuuri on mõjutanud millenniumide vältel mitu naabrit, oleme neilt üle võtnud kombeid ja tavasid, mille tunnistuseks tasub süüvida meie laenudest kubisevasse emakeelde.

Kes söandab vastata, milline on olnud aastatuhandete vältel see ainus ja õige eesti kultuur? Ilmselt oleme selle aja jooksul omaks võtnud ja hüljanud kümneid kultuure ja iga uue omaksvõtul kaotanud oma näo, arvab Mikita.

Veidemann ennustab professor Rein Taageperale viidates, et demograafiline allakäik viib juba lähima poolesajandi pärast alla kriitilist piiri, mis võimaldab omakeelset kultuuri veel üleval hoida.

Ehk ongi see igavikuline areng, et kultuurid ja keeled vahetuvad, aga inimesed jäävad? Võime kindlad olla, et ka sellisel juhul elab meie rahva tuhandete aastate jooksul erinevatest kultuuridest geeni ladestunud mälestus edasi siinsetes inimestes, sõltumata, mis keeles nad räägivad ja millise jumala poole kummardavad.

Geeniteadlased väidavad, et iidsed foiniiklased elavad edasi kõigi Vahemere rahvastes, nagu elavad hõimuvelled liivlased edasi lätlastes ja meis endis. Nii võiks utreeritult väita, et iga praegusele kultuurile järgnev kultuur on endiselt eestlaste kultuur.

Juhan Liiv on kunagi öelnud: «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.» Ehk ongi praegu maailmas paigast nihkuv kultuuritelg märkuseks neile, kes on klammerdunud viimasesse 150 aastasse ega püüa haarata kaugemate aegade sidet?

Vahest on mõistlik teha uus katse kohendada unikaalsemaks arusaama eesti kultuurist, mis annab meile eneseuhkust rohkem kui pidev orjaöö ja kannatuste meenutamine.

Esmalt peaks valitsus koos poliitilise ja vaimueliidiga vabanema järjest rohkem vohavast retoorikast, kui häbi on olla eestlane, ja vaimse restardiga naasma aastasse 1988, kui kogu maa ümises Alo Mattiisen isamaalise laulu refrääni «Eestlane olla on uhke ja hää...».

Et mitte oma eluajal näha eesti kultuuri lahustumist globaalses sulatuskatlas, peaks ühiskond võtma selgema positiivse hoiaku eesti kultuuri säilitamisse, piirkondlike eripärade elushoidmisse ja oma ainuomase positiivse müüdi loomisse, selmet joonduda peaministri järgi, kes viimati vabariigi aastapäeva kõnes rõhutas jälle ihalust olla Põhjamaade ehk kellegi teise moodi.

Vahvat ärkamist, Järvamaa ja Rapla rahvas!

http://jarvateataja.postimees.ee/3603785/konverents-helistas-jarvakatele-aratuskella