Mida öelnuks president Meri keset Esnat?

1997. aasta 26. märtsi õhtul andis Jaapanist riigivisiidilt naasnud president Lennart Meri Tallinna lennujaama käimlas pressikonverentsi, kus kritiseeris lennujaama räpaseid peldikuid, mis jätsid riiki saabunud külalisele mulje, et siin elavad inimesed on mustad ja harimatud.

Aastapäevad hiljem assisteeris presidendile ajakirjanik Kalev Kesküla väitega, et 30 protsenti eestlastest pidavat olema mustad, 50 hoolikamad ja 20 protsenti puhtad.

«Hügieenikombed on kaasaegses maailmas ühed silmatorkavamad grupitunnused. Pestud inimesed kuuluvad kultuursesse ja valgustatud Lääneilma, räpasevõitu rahvad pimedasse idasse,» tulistas 1998. aasta arvamuslooks hinnatud kolumni autor Kesküla eestlaste uhkuse pihta.

Juba 1660. aastal trükitud eesti keele sõnastikus on toodud väljend «peltick» tänapäevaselt tuntud tähenduses.

1816. aastal ilmus J. W. L. Luce «Tervise Katekismuse Ramat», millest eestlased võisid emakeeles lugeda oma tervise eest hoolitsemise vajadusest ja moodustest, sealhulgas hügieenipidamise ja puhtuse tähtsusest.

Sellele vaatamata polnud talupoegadele asjalkäimise esteetilistel kategooriatel erilist tähendust ega tähtsust 20. sajandi esimese pooleni.

Eesti taluarhitektuurile omane rehielamu oli sajanditega välja kujunenud optimaalse eluaseme võrdkuju. Sisuliselt elas kogu majandusüksus alates pererahvast, sulastest kuni loomadeni koos ühe katuse all. Nii oli kõigil külg-külje kõrval suurem lootus külm talv üle elada.

Veel sajand tagasi oli käimla mõisaliku või linliku elulaadi osa, millele talurahvas oma igapäevaelus erilist kohta ei näinud. Talupojamõistus ei näinud mingit mõtet ekskremente kambrinurka kasti koguda, kui ihuhädadega sai otse heinamaad või põldu väetama kõndida.

Jõuliselt võttis eestlaste hügieeniprobleemidega tegelemise ette alles keiserliku Saksamaa okupatsioonivõim, mis 1918. aastal nõudis vastuvaidlemata igalt talupidamiselt kultuurset lahendust. Aasta vastu pidanud okupatsioonivõim sundis igasse tallu käimla ehitama, mis küll ei aidanud palju talupoegade mõtteviisi muuta.

Läinud sajandi 20. aastatel Eesti vabariigis koostatud sanitaartopograafia luges kokku, et keskmiselt 58,2 protsendil taludest olid peldikud olemas. Kodusel Järvamaal oli see protsent koguni vähem kui 50.

See näitas, et sama agaralt, kui muistse vabadusvõitluse ajal pesti endalt ristimisvett ja lõhuti öösiti päeval kerkinud ristiusu pühakodasid, lükati iseseisvuse tulles ümber pooled käsukorras ehitatud käimlad.

Lõuapoolikutele ei jäänud märkamata ka järgmine, 1930. aastatel oma riigi algatatud käimlakultuuri uuendamise puhang. Irvhambad avastasid, et riik pani peldiku isegi rahale: Toompea lossi kujutaval kahekroonisel mündil oli selgesti näha kindlusemüürist eenduv käimla, mida ajaloolased nimetavad danskeriks.

Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloog Heiki Pärdi tõdes, et Eesti taludes polnud käimlate igapäevane kasutamine veel 30ndate lõpukski üldlevinud. See viitas maal säilinud sajandeid vanale talupoeglikule maailmapildile, mis väljendus konkreetsetes arusaamades puhtuse ja mustuse kohta.

Tekib küsimus, kas sama maailmapilt on eestlasliku kultuuripärandina kandunud tänasesse päeva.

Foto: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX
Kahe nädala eest upitas üks Esna mees «Naabriplika» seriaaliga kuulsaks saanud bussipeatuse kõrvale oma kätega ehitatud viksi ja viisaka välikäimla. Isegi valge vaiba pani maha ja sametpehme tualettpaberirulli häda tundvaid teelisi ootama.

Viimastel suvedel Esnast läbi sõites on pea alati mõni siseturist bussipeatuses jalgu kõlgutamas või kaheliitrisest balloonist õlut lonksamas, et tõetruumat fotot saada. Ka eile nende ridade kirjutamise eel märkasin seal üht vihma trotsivat paarikest enekaid klõpsimas.

Bussi ootavad kohalikud tunnevad ninasõõrmetega, et Sokratest, Tola ja Inseneri jäljendavad teelised käivad kohmitsemas ka bussipeatuse varjuküljel. Aga kuhu neil asjale minnagi?

Esna raudteejaama kõrval kössitab lääpa vajunud avalik käimla. Meeste ja naiste sektsiooniga uhke paviljon jäi raudtee kadudes alles, kuid praegu ei tõsta sinna jalga keegi, kel elu armas.

Siseturistide avastatud Esna vaatamisväärsuse hügieeniprobleemile lennartmerilikult viidanud omaalgatuslik käimla, millest tehtud ülesvõte ületas uudisekünnise nii Järva Teatajas kui ka Postimehes, kadus samal päeval, kui lehed sellest kirjutasid.

Eks Kareda vallavõimud andsid lehe kaudu karmi ultimaatumi: miljöösse sobimatu ja kooskõlastamata putka peab kaduma ja nii ka läks. Seega hõljub Eesti kuulsaima bussipeatuse ümber miljööväärtuslik uriinihõng edasi.

Mis sest et Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloogi Heiki Pärdi hinnangul juurdusid kaasaegsetele arusaamadele vastavad tavad maarahva seas laiemalt juba möödunud sajandi 30ndatel.

Mis sest et kümme aastat tagasi avastasid naaberkülas Karedal miljööväärtuslikke ehituspärle hinnanud Eesti vabaõhumuuseumi teadurid 19. sajandi algusest pärit taluhoonest ilmselt vanima teadaoleva sisseehitatud käimla, mis oli tollal maarahva seas suur erand.

Avaliku käimla ümber on hiljaaegu lahinguid löödud maakonnalinnas Paideski, aga see on vähemalt Vallimäe veeres olemas, kui kellelgi jaksu ja tahtmist üle mäe uidata.

Külades pole ka moodsaid kaubanduskeskusi, kus saab oma asjatoimetusi õiendada.

Nädalavahetusel tegin peatuse Karksi-Nuia väikelinnas, kus keskväljakul on kaasaegne bussiootepaviljon ja 20 sendi eest saavad nii mehed kui ka naised end eraldi kabiinides kergendamas käia. Läbisõitvatele külalistele lihtne ja tänuväärne lahendus.

Statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et Järvamaal on 1473 leibkonda endiselt veevärgi ja 1801 pesemisvõimaluseta, see tähendab ka veekloseti puudumist. Veel 1989. aasta rahvaloendusel vastas meie kandi 3990 leibkonda, et elamises pole veevärki. Tualetis ei saanud vett tõmmata 5761 majapidamises.

Visalt, aga järjekindlalt kaovad maalt viimased jäljed eestlastele ainuomasest talukultuurist, sellest mustast ja harimatust, kui kasutada president Meri sõnu.

Põlisasukad asenduvad suvitajatega ja maale rahu ja vaikust otsima tulevate moodsate hõimlastega, kes ripuvad nabanööripidi üleilmses arvutivõrgus, vaatavad satelliidilt sadu telekanaleid ja tõmbavad reklaamipauside ajal tualetis rahulolevalt vett.

Aina vähemaks jääb neid inimesi, kes plaksutavad vaimustunult käsi, nähes küla vahel nõgise rehetoa hõngulisest talutarest koidikul trotslikult kapsavagude vahele silkavat põliseestlast.

Läbisõitvale külalisele on elementaarne, et asula, mis naudib laiemat tuntust, pakub talle paremaid tingimusi kui piinlikult bussipeatuse taha hiilida.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3784819/mida-oelnuks-president-meri-keset-esnat

Kas ta on tagasi?

«Tead, enne jaanipäeva istus ühel õhtul suur karu su aia ääres, pidasime abikaasaga auto kinni ja vaatasime teisega mõnda aega tõtt. Vaat´ ei tulnud pähe pilti teha, aga uduses õhtuhämaruses poleks sellest midagi välja tulnudki,» üllatas eelmisel nädalal hekipügamise juures mind Esna teises otsas elav Raivo.

Külanaaber tundis huvi, kas mu lambad on ikka alles. «Alles,» sülitasin kolm korda üle vasaku õla. Tagantjärele mõeldes isegi ei meenu, et mõni lambuke oleks ärevuse märke ilmutanud. Ju olid nad naabrioti askeldustega juba niivõrd kohanenud.

«No nii! Seda ma kahtlustasin,» oli minu esimene emotsioon karu olemasolule kinnitust saades. Juba juuni algul avastasin maal oma maja tagant paar laialipillutud kontidega, ilmselt katku küüsi langenud metssea korjust.

Minu naabrid: rebased

No milline meil elutsev metsloom suudab niimoodi emise rümpa tuuseldada? Igaks juhuks helistasin sõbrast jahimehele Hannesele, kelle vastus oli ühene: «Karu.»

Eelmise nädala lõpus rääkis Öötlas elav Anneli, et nad sõitnud ühel varahommikul Jõgevale naiste tantsupeole, kui minu ja naabrimaja vahel põllul jooksis üle tee suur tume loom. Esimese hooga arvanud naised, et koer, aga lähemale jõudes tundsid ära üle heina kõrguva mesikäpa turja.

Natuke teeb kadedakski, et üleaedsed jutustavad karust, aga meil endil on tagaaia gastroleerija jäänud oma silmaga tabamata. Olen nüüd metsas küll lahtisemate silmadega uitamas käinud, kuid metsiku õunapuu ubinapuru ja mulda vajutatud käpajälg on kogu saak.

Karu pole edev loom. Kui ta käärinud õunu mugides just ülemeelikult kuraasikaks pole muutunud, käib ta võimalusel inimestest suure kaarega mööda.

 «Kas ta on tagasi?» küsis pesamuna, kui rääkisin perele uusi uudiseid meie maakodu ümber tatsavast karust. Poiss mäletas, et olin varem jutustanud ühest noorest isakarust, kes 2005. aastal meie maja taga metsas terve suve uitas.

 Minu naabrid: metssead ehk mis neist peale karu söömaaega järele jäi

Toonase karu kakahunnikuid olid kõik kohad täis ja mõmmi seedimise eripära tõttu oli näha, et tüüp maiustas suve arenedes sitikate, viljapeade, maasikate, vaarikate ja vastu sügist kreekidega. Ka olid sel suvel segi tuuseldatud ümbruskonna sipelgapesad ja lahti kaevatud maamesilaste urud.

Laiaks astutud mutihunnikutel jälge mõõtes ja suurulukite asjatundja Peebuga arutades pakkus viimane, et tegu on noore ema juurest ära aetud isasega. Praeguse uitaja käpajälg on oluliselt toekam, suurem kui minu kämmal, mille mõõtmiseks jäljepõhja sättisin.

Ütlesin pojale, et ei saa välistada toonase metsalise tagasipöördumist. Eestis olla umbkaudu ainult 700 karu, nii et mine tea. Elab karu ju looduses vaat et 30aastaseks ja 11 aasta tagune metsaott peaks praegu olema parimas eas.

Värske viide rahvastikuregistri andmetele näitab, et Järvamaalt lahkus poole aastaga taas veerandsada inimest. Maal on inimesi jäänud väheks. Kui sõidan Paidest maakoju Esnasse, on tee ääres näha kümmetkonda viimastel aastatel sisse vajunud katust.

Mul on meelde jäänud kultuuriajaloolase David Vsevjovi kunagine ütlus, et Eestimaa on nii väärtuslik, et kui ka me ise ei oska seda hinnata ja maa maha jätame, tuleb meie asemele keegi teine, aga maa kindlasti tühjaks ei jää. Ennekõike pelgame pagulasi ja esisisade maadele tungivaid võõraid sõjakaid hõime, kes meie võssakasvanud külad matšeetedega välja raiuvad ja maa uuesti üles harivad.

Viimased külades elavad inimesed aga teavad, et kahejalgsest liigikaaslasest sagedamini võib külatanumal vastu uidata mõni neljajalgne. Ega need muidu inimest vist pelgagi, kui viimasel just püssirohusuitsust tulerauda käes ei ole.

Veel mullu sügiseni kohtasin sageli kahte kesikukarja koos kantseldavat emist. Notsud vaatasid naabri kaerapõllu servas hõikuvat mind kui narri ja jätkasid mõnekümne meetri kaugusel rahumeeli kaerapõllu rullimist. Katk kattis nendega aga karule peolaua.

Sel kevadel vaatasin tõtt naabruskonnas tühjana seisva taluhäärberi vundamendi alt piiluva uudishimuliku rebasekutsikaga. Tema oli kodus, mina sissetungija.

Õhtul maja taha sihile jalutama minnes võin kihla vedada, et kohtan tallega metskitse ning õhtuvidevikus paugub lepikus häält puhtaks sokk.

Eelmisel nädalal maja juures metsas maasikal käies kuulsin selja tagant kellegi köhatust, nagu oleks ratturile kärbes kurku lennanud. Ringi keerates nägin kahte minu tegemisi jälgivat nugist, kes peagi minust tüdinesid, pea ees puu otsast alla vonklesid ja metsa omi asju ajama kadusid. Neil oli jooksuaeg.

Minu naabrid: nugised

Paari päeva eest napsas aiamaal meie nina all keegi kulliline väikese põõsalinnu ja liugles saagiga majesteetlikult metsa poole. Oma õuemurul tähtsa näoga kalpsavatest haavikuemandatest ma üldse ei räägi.

Tabasin end mõttelt, et oleme metsarahvaga nagu naabrid muiste: kohtame üksteist argitoimetustel, noogutame ja jätkame pooleliolevaid askeldusi. Ainult et ükski minu metsik naaber ei tea, mis nägu on keskkonnaminister. Neid ei huvita, kummale poole vald liitub ning kes on külavanem.

Minu naabrid: kes kaevas uru?

Paari aasta eest tekkis meil sõber Jannoga ülemeelik mõte mõnel õhtul ajada Kosele püsti asulalõpu liiklusmärk, kus punase jutiga oleks läbi kriipsutatud sõna «Eesti».

Märk pidi tähistama, et sealt edasi sõidab igaüks džunglisse juba omal vastutusel. Kuigi tulp jäi meil püstitamata, eemaldub riik maalt jätkuvalt ja koondub Tallinna ning veel paari viimasesse suuremasse kantsi.

Ehk mäletate, et samal ajal kui maanteeamet teatas maakonnakeskustes tegevuse lõpetamisest, kuulutas üks riigikogu liige avalikkusele rõõmusõnumit Eesti saamisest kosmoseagentuuri täieõiguslikuks liikmeks? Kuidagi groteskne.

Eesti on suur riik. Eesti rahvale liiga suur riik ja iga aastaga aina virtuaalsem. Kui ka kõik inimesed kolida Tallinna, jääks selle linnriigi asustustihedus Lääne-Euroopale siiski alla.

Kui meie inimesed ei vaja enam 45 000 ruutkilomeetrit, on päris hea valik, et lahkuvate inimeste asemele tulevad tagasi need, kelle arvukust jahimehed ikka veel piirata püüavad. Minu meelest on nad päris toredad naabrid.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3768935/kas-ta-on-tagasi

«Ich bin ein Isländer!»

1963. aastal mõni kuu pärast Berliini müüri kerkimist avaldas USA president John F. Kennedy nõukogude piiramisrõngasse jäänud Lääne-Berliinis kõneldes sakslastele toetust öeldes: «Ich bin ein Berliener!»
 

Läinud pühapäeva õhtul kehastusid paljud jalgpalli EMi teleka ette vaatama sättinud eestlased sarnast solidaarsust tundes islandlasteks.

 Eyjafjallajökulli jalamil.

Samasugust meeleolu teiste riikide sportlaste toetamisel mäletan oma kaugest lapsepõlvest. Meenub, millise õhinaga elasid kõik jäähoki MMi vaadates kaasa soomlastele või ükskõik kellele, kes Nõukogude Liidul selja prügiseks tegi.

Oma rahva luhtunud püüdlused elati hasartselt eduks mõne teise väikse rahva koondisele pöialt hoides. Toona polnud eestlastel oma lipu all tiitlivõistlustele asja, sest meil polnud iseseisvat riiki. Nüüd lehvib sinimustvalge vabalt, aga ei kanna meie oma tiivad või lonkab vaim.

Oleme väike riik, mis on harjunud ebaeduga. Väga kergelt tuleb meil allaheitlikke põhjendusi, et suurte ja võimsate kuulsustest tulvil meeskondade vastu me niikuinii ei saa. Kord kärss kärnas, siis maa külmund.

Käimasoleva jalgpalli EMi finaalturniiril tõestasid Eestist neli korda väiksema rahvaarvuga islandlased, et ka kõige väiksemad ei pea kellegi ees tundma aukartust ega väristama jalga. Kui endal on vaim tugev, pole alistamatu ükski nimekas koondis, kus üks mängija on jalgpalliturul rohkem väärt, kui väikeriigi meeskond kokku.

Vaatamata veerandfinaalis prantslastele allajäämisele on Islandi koondisest saanud vapper ja südikas legend. Ent selle koondise edu taga on rohkem kui 23 mehe ponnistus. Islandi koondist tribüünidele toetama tulnud tuhandete kaasmaalaste sõjahüüd «Huh!» ja käteplaks näitas nende ühtsust ka siis, kui veerandfinaalis oli mäng just lõppenud 5 : 2 kaotusega.

Olen Islandil käinud korda kolm ja tean, kuidas väikses kogukondlikult toimivas riigis omasid toetatakse. Kui keegi on liustikel eksinud või sattunud hätta laavaväljadel seigeldes, jäetakse töö, äri või muud argitoimetused kõrvale ja minnakse kui üks mees appi.

Täpselt samamoodi väljendus Islandi kokkuhoidev ja üksteist toetav elustiil Prantsusmaa võimsamatel areenidel riigi koondisele kaasa elades. Karmides arktilistes oludes pole võimalik isetsedes ellu jääda.

Oma peaaegu 20 aastat jooksul tehtud Islandi-käikudelt tean ka, kui palju on neil selle ajaga lisandunud uusi jalgpallistaadione ja kui süsteemselt riik sportimisvõimalusi arendab. Kõik Islandi lapsed käivad jalkatrennis ja ma ei pea silmas üksnes poisse. Lapsi haarav ja vanemaid nakatav üldrahvalik süsteem on võrseid ajanud juba oma 15 aastat.

Nii on islandlaste tõus jalgpallitaeva imetlust väärivate tähtede sekka üldrahvalik ettevõtmine, mitte üksikute entusiastide ennastsalgav punnimine. Lisaks sellele, et islandlased on andunud jalkafännid, ootavad neid kodus EMi ajaks varna riputatud putsad.

Need on põhjused, miks tuhanded ja tuhanded islandlastest jalkafännid panid võistluspaigal oma sõjahüüuga staadioniõhu võimsalt värisema ning üleminekumängude esimeste vastaste inglaste põlved muutusid pehmeks.

Kas selline üldrahvalik jalgpallivaimustus ja tugitoolispordi lemmikust väljamurdmine on võimalik ka Eestis? Skeptikud ütlevad, et oleme meeskonnamängudeks liiga egoistlikud.

Ent korvpallurite 25 aasta tagused meheteod NSV Liidu meistrikulda võites või lähiajaloo kõrged kohad EMil? Äsjane võrkpallurite tõus Euroopa liigast maailmaliigasse?

Lõppeks poleks Eesti kunagi vabaks saanud, kui vabadussõjas oleks nappinud julgust endast kordades arvukamale väele vastu seista.

Minu ema ja tema teised Esnas elavatest memmedest eakaaslased mäletavad sõjajärgseid aegu, kus väljal, kus praegu lokkab jälle vili, viskasid kohalikud mehed eelmise sajandi neljakümnedate lõpul valmis täismõõtmetes jalgpallistaadioni.

1964. aastal välja antud Paide spordialmanahhist on lugeda, et ka toonaste Esna küla staadionil rassivate vutimeeste ridades olid nagu islandlastel või Fääri saarte meeskonnal arst, mölder, metsnik, pagar, jaamakorraldaja jne.

Viis aastat hiljem, 1953. aastal tulid Esna jalgpallurid Eesti maanoorte meistriks. Seitse Esna Jõu parimat mängumeest arvati Eesti NSV maanoorte koondvõistkonda, kes käisid tegusid tegemas ka üleliidulistel tööjõureservide võistlustel.

1956. aastal võtsid sama meistritiitli türikad ja neist sai omakorda Eesti maanoorte koondise selgroog.

Ega me tänapäeval ole kehvemast puust. Meenutagem kasvõi, kuidas kümmekonna aasta eest algas Paide linnameeskonna peadpööritav ronimine Eesti meistriliigasse, kus igal aastal võideldi end liiga jagu kõrgemasse seltskonda. Eesti koondises on mänginud ja mängib mitu Järvamaalt sirgunud jalgpallurit ning treenerid teevad tublit tööd.

Kui rahval on tahet vaimustuda ja riigil pakkuda tuge, mis on suurem kui õlalepatsutus, siis vaevalt meil on puudus materjalist, millest sitkeid mängumehi koondiste kaupa vormida.

Eesti rahvuskoondise üksikud sähvatused EMi finaalturniiril mängivate riikide vastu näitavad, et tuleb rohkem puid alla panna ja riiklikult loobuda mõtteviisist, et vuti tagumine nagu iga muu spordialal tippu pürgimine on igaühe isiklik hobi.

Aga seni, kuni meie riigiisad kukalt sügavad ja senti pooleks saevad, saab homme minust ja paljudest teistest «islandlastest» waleslane.  Nagu kõlab anekdoot: « Inglane, šotlane ja iirlane läksid baari ja võtsid pindi õlut. Waleslane ei saanud minna, sest ta on ikka veel EMil.»

http://jarvateataja.postimees.ee/3753139/ich-bin-ein-islander

Veel kord Jukust ja Juhanist

«Mis me teiega peale hakkame?» pinnis Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsiooni eriala vastuvõtukomisjon 2014. aasta kesksuvel keskmisest tudengikandidaadist oluliselt hallima peaga sisseastujat ehk mind.

25 aastat meedia- ja kommunikatsioonijuhtimises karastunud inimesele tohtis ülikooli lävepakul sedaviisi peale põrgata küll, et mõõta veteranist sisseastuja motivatsiooni kehastuda akadeemiliseks noviitsiks.

Eile lõpetas Juhan ülikooli ja piiluv Juku läheb septembris 1. klassi.


Õigupoolest sain jala sama ülikooli ukse vahele juba paari­kümne aasta eest, kuid pärast kaheksat aastat punnimist sain aru, et minule on õiglus õigusest olulisem ja sinna need juura­õpingud jäid.
Ent kui rääkida järjepidevusest, siis matriklinumber, mille sain aastal, kui enamik mu kursusekaaslasi sündis, sai mu kätte ka uuele erialale õppima asudes.

Vanuse poolest võinuksin olla teist perioodi Eesti president. Selle asemel lippasin ülikooli päevases õppes koos noorte koolikaaslastega auditooriumist auditooriumi.

Just nagu Brad Piti kehastatud imelist filmielu elanud Benjamin Button, kes sündis kinolinal raugana ja kulges elus tagurpidi vaimult küpsedes ja kehalt aina rõõsamaks muutudes.

Oma kursus hammustas ruttu läbi, et vaatamata sünniaastast tingitud iseärasustele olen samasugune elurõõmus poiss, kuigi  näen põlvkonna jagu eakam välja.

Vanemate kursuste tudengites tekitas minusugune anomaalia vähemalt semestriks segadust, pannes koolis mitme ringiga ees olevad õppurid värsket rebast fossiilile kohase aupaklikusega teietama.

Mäletan, et Economikumi sööklas ei söandanud ülerahvastatud lõunatunnil minu lauda istuda ükski teine tudeng. Samasugust privaatsust nautis kõrvallauas majandusprofessor Olev Raju.

Kursusekaaslased võtsid rahulikult, et nende kursusevend kõlbas ajakirjanduse ajaloos, praktilises suhtekorralduses või mõnes muus aines elavaks eksponaadiks ning kippus vahel pajatama lugusid möödunud aegadest.

Sõrmedest tuleb puudu, et kokku lugeda aineid, kus sain loengus õppejõududelt «eetrikeelu». Mõistan, et pedagoogid hoolitsesid, et auditoorne kohtumine ei kujuneks kahe kogenud inimese dialoogiks, mille varjus saab ülejäänud publik sotsiaalmeediasse nokitsema vajuda.

Eelmisel kevadel tõusid mul organisatsioonikommunikatsiooni teooria esimeses loengus kulmud päris kõrgele, kui auditooriumi ette astus õppejõud, kellele 15 aasta eest olin olnud praktikajuhendaja.
Sorisin kiirelt mälu kaugematest soppidest karmavõlga otsida, kuni mõistsin, et elukestva õppe üks voorusi on, et õppija ja õpetaja võivad korduvalt kohti vahetada.

Miks ma sellest kõigest pajatan mõni päev enne jaanipäeva, kui inimesed pigem rehkendavad, kas Võrru võidupüha paraadi vaatama minnes põigata ka Valka kesvamärjukese järele?

Eks ikka selle pärast, et nominaalmahuga ettenähtust ahnem õppimine viis selleni, et tänavu kevadeks oli mul õppekava läbi võetud. Küllap tegi seitsmepenikoorma saabastega läbi kooli lippamise lihtsamaks uute teadmistega segatud vana rasv ja elukogemus, mis õnnestunud kokteilina tõi kuhjaga häid hindeid.

Juhtus, et eelmisel kevadel pidasid õppejõud mind isegi kursuse parimaks tudengiks. Küll mõni poiss on ikka hilisema avanemisega!

Täna saan kahest viimasest kooliaastast rääkida kui meeldivast mälestusest. Eile hommikul pidasin alma mater`i sammaste taga mulle usaldatud lõpukõne, võtsin õppeprorektorihärralt vastu diplomi ja kogusin uhke lillesülemi.

Korraks oli selline tunne, nagu oleks lapsepõlv läbi saanud. Kummaline on sedasi mõelda pärast koolides käidud 22 õppeaastat.

Minu nooruses oli tavaline, et vanemad lootsid lastelt oma luhtunud unistuste täitumist, kui heast haridusest rääkida. Tänapäeval ei pea see nii olema.

Nii pole ma ainus, kes keskealisena uuesti ülikooli lippab. Elukestev õpe on saamas enesestmõistetavaks. Kuis teisiti, kui maailm muutub pöörase kiirusega?

Legendaarne ansambel Ruja rõkkas kord laulda: «Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Mida Juhan ei tea, seda ta salgab.» Refrään leierdas, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Olgu siis peale. Miski minus kripeldab läheneva 1. septembri peale mõeldes.

http://jarvateataja.postimees.ee/3738971/veel-kord-jukust-ja-juhanist

Separatismitont käib mööda Järvamaad

Kui president Ilves just peent nalja ei visanud, siis võiks Eestist saada tulevikus ehk isegi vabade riikide vääramatu liit.

Nimelt soovis president Toomas Hendrik Ilves läinud nädalavahetusel oma kodukandis Mulgi päevadel kõneldes kohalikele peatset oma riiki, tõsi, mööndusega, et sündigu see Eesti Vabariigi koosseisus. Kas mulkidele passiks rahvavabariik või kuninga oma, ametiaega kokku tõmbav riigipea ei selgitanud.

Eestis on niigi hulk sesoonseid, kulinaarseid ja tont teab mis pealinnu. Ehk on tõesti aeg teha kvalitatiivne hüpe ja moodustada pealinnade juurde ka riigid? Tallinnast ja Edgar Esimesest on ju lõõbitud aastaid. Ka maakonnata setodel on juba ammu oma kuningriik.

Paarikümne aasta eest valitses Väätsa päritolu mees Kirill kuningana Torgut ja tema nimi ei kõlanud sugugi kehvemini kui eksootilise Kurrunurruvuti saarte kuningas Eefraimi oma.

Koidikud on meil siin veel vaiksed. Foto: Urmas Glase.

Ons Mulgimaa rüppe Ärmale taanduval Toomas Hendrikulgi unistus Mulgi riigi troonilt teha uusi, väikseid ja võidukaid retki vana Liivimaa lõunaprovintsidesse? Võta sa kinni.

Muinasaegne Eesti kubises vürstiriigi moodi maakondadest. Järvamaa lõunapoolsetel üleaedsetel oli korraks keskaegne kuningriik pealinnaga Põltsamaal.

Möödunud sajandi alguses proovisid Vaali mehed Koeru kihelkonnas teha vabariiki ja said nuuti. Pealikud rivistati jututa seina äärde nagu teised 1905. aasta revolutsiooniks nimetatud rahutuste ajal mujal Eestis sündinud vallasuuruste vabariigikeste juhid.

Kui Euroopas laiemalt ringi vaadata, on viimastel kümnenditel sündinud väikseid vabariike igasuguseid: Abhaasias, Dnestri ääres või Kosovos. Viimatised sünnitised on Krimmis, Donetskis ja Luganskis.

Kui Kosovo kõrvale jätta, siis ülejäänute juures on mängus Venemaa niiditõmbajate käsi ning neid nimetatakse kõhklemata separatistlikeks ja terroristlikeks.

1905. aasta õnnetu lõpuga vabariigikesed sündisid protestiks keskvõimu vastu. Sarmaatia steppides täristatakse nüüdisajal relvi geopoliitiliste ambitsioonide pärast.

President Ilvese julgustatud Eesti provintsiaalsed riigikesed on kultuurilised katsed anda uut elu regionaalsete etniliste gruppide murdepõhisele identiteedile.

Sestap ei usu ma, et kaitsepolitsei tõttab Viljandi taha põhiseadusliku korra kaitseks erisalku saatma. Ent kui riigipea asemel tõuseks kõnepulti keegi teine ja räägiks sama juttu näiteks Narvas, oleks olukord ilmselt naljast kaugel.

Järvamaa häda on selles, et oleme Eesti riigile juba loovutanud riigikeeleks oma murde ja vaevleme seetõttu nüüd identiteedi otsingul, kus vähesed tunnevad muret, et Järvamaa kokku kuivab.

Nõukogude ajal ja omariikluse taastudes oleme loovutanud maalahmakaid küll Raplamaale, Harjumaale ja kõige rohkem Lääne-Virumaale. Tänapäeval pole peale kihelkonnapõhiste rahvarõivaste ja kirikutornide ülemäära palju, mis neid lõtvunud sidemeid igaaastasest laulupeost tihemini pingutaks.

Vaevalt, et meid lohutab värske uudis, et rebeneb ka Läänemaa.

Samal ajal kui mulgid hullavad mõttega oma riigist, püüavad järvakad tirida maakonda kolmeks tükiks.

Türikad peavad rahulikult peenikest naeru ja nopivad juurde ehk mõne naabersiilu. Paidekad ja maakad heitlevad raevukalt ülejäänud maakonna jagamise pärast.

Kokkuvõttes näitab valdade ja külade pärast peetav heitlus, et maakonnakeskus Paide pole ennast piirist piirini aktsepteeritava keskusena tõestanud ning kaotab raekoja võimutapluse pärast autoriteeti veelgi.

Minu koduvalla Kareda lehes hirmutavad maakad oma inimesi Paidega, nagu Donetski rahvavabariigi juhid räägivad Kiievi huntast ja nende õudustegudest. Pole ime, et selline demagoogia ajas raevu maavanem Alo Aasma.

Hirmutamise põhjuseks on mõjutada allkirjade kogumist petitsioonile, mis viiks Esna, Öötla ja Vodja maakate alt Paide suurvalla rüppe.

Järvamaa eksiilis ehk Tapa ihub hammast Ambla kandile ja sajad kohalikud inimesed on oma allkirjaga seda mõtet toetanud.

Imavere valla ühinemisel Paidega seisab ees maakatele truudust vandunud Koigi vald. Maismaaühenduse loomiseks on vaja neilt üle meelitada Prandi küla. See tundub lihtsam, kui venelastel läbi Lõuna-Ukraina Krimmi murda.

Kuuldavasti on Väätsa valla Türi poole kaldudes mässumeelt kasvatamas Reopalu ja Röa, sest nende koduaknast paistavad Paide tornid, kuid mitte Türi omad.

Kas näeme Järvamaal väikseid separatistlikke paari küla suurusi rahvavabariike oma keskvõimust lahti löömas ja palumas ennast liita naabritega, näitavad paar lähikuud.

Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3725453/separatismitont-kaib-mooda-jarvamaad

Vabadus elada nööri mööda

23. mail kakssada aastat tagasi lasi tsaar Aleksander I Eestimaa talurahva pärisorjusest vabaks.

Tänast päeva ammuse verstapostiga kõrvutades tekib küsimus, kas praeguses liberaalses demokraatias elav inimene on vabam kui tema paar sajandit tagasi elanud pärisorjast esiisa.

Vaarisade vabadus ei tulnud suure rahvusliku katsumusena nagu Moosese retk läbi kõrbe ja mere tõotatud maale, kuigi tsaari ukaasi elluviimine võttis inimpõlve.

Nii nagu muutub ühiskond praegu, oli see ka toona. Talupoegade pärisorjus oli varauusajal tavaline kogu Euroopas. Nii polnud ka talurahva vabastamine lahke tsaari heategu, vaid agraarmajanduslik keisririik vajas ise elus püsimiseks reforme.

Talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817 ja seejärel kihelkonnakirikutes.

Läks veel kümmekond aastat ettevalmistusteks, kuni hakati maarahvale panema perekonnanimesid, mis oli vaba inimese tunnus.

Nimepaneku tugevat märgilist tähendust rahva mälus kinnitab kasvõi see, et veel minu vanaema ütles perekonnanime asemel kiivalt priinimi ning talletas ammuse termini minugi sõnavarasse.

Kahe sajandi tagune tsaari ukaas ei muutunud igapäevaelu esmalt eriti palju, maa kuulus ikka mõisale ja selle kasutuse eest tuli saata teomees härrale võlga lunastama. Rahvas jäi endiselt paikseks veel pooleks sajandiks.

Eksib see, kes arvab, et pärisorjus tähendas randmete küljes lohisevaid ränki ahelaid ja turjal tantsivat piitsa. Kaardilauas mahamängitud küla ja jahikoerte vastu vahetatud pere olid pigem markantne üksikjuhtum kui argipäev.

Kui läks hästi mõisnikul, elas hästi ka talupoeg. Oli aegu, kui lähedane keisririigi pealinn Peterburi sõi ja jõi kõike, mida siinmail kasvatada jõuti. Ent kui mõisaaadel ägas võlgades, pingutas püksirihma ka maarahvas.

Ideaalmaastik viimaks mõtteid eemale kui ülereguleeritud vabaduses me elame. Foto: Urmas Glase

Põhiline, mis tolleaegse talurahva vabadust piiras, oli töö, piibli kümme käsku ja kroonu kohtukull. Muus osas oli peremehel voli tarekatuse all leibkonnale oma seadusi teha ning keegi ei tikkunud igat sammu manitsema ja üle reguleerima.

Tänapäeva poliitikud deklareerivad, et me pole kunagi olnud nii vabad kui praegu. Meie vabadus on raiutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Et aru saada, kui vabad me oleme, tuleks lugeda kilomeetrite viisi direktiive, seadus ja määrusi.

Sõnades on kõik ilus, kui poleks Euroopa Liidu ja kodumaise riigiaparaadi aina kasvavat kihku kõike reguleerida, kontrollida ja karistada.

Ega nüüdisaegne maamees ole oma karjamaal vaba: toetuse saamiseks pead sa kultuure kasvatama, niitma ja karjatama nii, nagu määrus ette ütleb.

Euroopalikus Eestis poleks Joosep Tootsist saanud tublit mõisavalitsejat ega Ülesoo noorperemeest, vaid krutskimees oleks oma käitumise ja suupruukimise pärast äganud trahvikoorma all ja istunud vangikongis.

Ebaseaduslik relva omamine (tamasseri raud), alaealise joomisele õhutamine (Kiirega ristsetel), seksuaalne ahistamine (Teele tantsima rabamine), sotsiaalsete tunnuste põhjal vaenu ja füüsilise vägivalla õhutamine (kakluse algatamine mõisakooli sakstest poiste vastu), loomade väärkohtlemine (Pitsu väntsutamine koolis) on esimesena pähe karanud loet­elu Tootsi pattudest.

Kaasaegses maailmas kogutakse meie isiku ja käitumise kohta iga päev kõikvõimalikke andmeid. Andmebaase koostab nii riik, pangad kui ka äriettevõtted, kellega meil midagi pistmist on.

Kui elad kasiino lähedal ja juhtud hilja õhtul sealt raha võtma, siis pank arvab, et oled mängur ja laenu ei saa. Kauplus teab, mida sööd, kui tihti ostad õlut või rosoljet. Elektriarvesti lugevat, millal telekat vaatad ja pesu pesed.

Kui oled hädas oma kohustuste täitmisega, siis aheldatakse sind seitsmeks aastaks krediidiinfo või maksehäirete registrisse.

Keegi kuskil teab, kuidas sa makse maksad, kellega äri ajad, kui hea on su tervis, mida teeb su pere, kus sa elad ja mida arvad.

Iga internetti riputatud infokild, foto või tekst talletub seal veebimaailma lõpuni. Varem või hiljem võib see avalikkuse ette imbudes tekitada paksu pahandust, kui meenutada Wikileaksi või Panama infoleket.

Mida demokraatlikum ja vabam on ühiskond, seda ahistatum on inimene oma igapäevaelus. Meie istumist-astumist ja sõnakasutust jälgivad ning on valmis turja hüppama arvukad elektroonilised või lihast ja luust järelevaatajad.

Vaadates meediumist avalikku ruumi paiskuvaid sotsiaalkampaaniaid, kantseldab riik meid igal sammul. Sotsiaalministeerium võitleb soolise ja seksuaalse vägivalla vastu. Maanteeamet manitseb roolis telefoni tasku jätma või gaasipedaali mõõdukalt suruma ja raudteeohutusega tegelev OLE hoolitseb, et jõuakime jõuluks koju, ja keelab raudteel jalutamise.

Päästeamet tuletab meelde suitsuandureid, keelitab ujuma kaine peaga või ähvardab kulupõletajaid. Keskkonnaministeerium õpetab prügi sortima. Kaitsevägi värvib kevaditi veteranide austuseks rinnad sinililleliseks.

Nimekirja võiks jätkata veel ja veel.

Tahaks põgeneda ahistava vabaduse eest kaugele metsakülla, kuhu ei paista kätte ühegi mobiilimasti vilkuvat tippu. Ent ka ei võta võimalust, et jääd aerofotole või naabrimehe drooni kaamera ette.

Nii saadab meid igal sammul kellegi pilk ja mis jätab vabaduse olla vangis infoühiskonna kõikenägevas ja kontrollivas maailmas. Elame nööri mööda ja kadestame pärisorjast vaarisa, kel oli iga päev priiust käes rohkem kui meil praegu.

http://jarvateataja.postimees.ee/3707889/vabadus-elada-noori-mooda

Jupiterid ja härjad vallapiiride kallal

«Näe, seal teistpool raudtee silda, loduvõpsikus, saab meil varsti olema linn!» lõõpis üks tuttav läinud laupäeval mu kodukülas Esnas Naabriplika laadal loetud meetrite kaugusel oleva Roosna-Alliku, tulevase Paide piiri poole viidates.

Kunagine kooliõde naaberkülast hõikas vastu tulles käigupealt: « Mis te Esnas teete? Meie Öötlas ja Vodjal hakkame Paidega liitumiseks allkirju koguma. Kui maavald Kareda alla neelab, läheme külade kaupa ära.»

Riigikogu menetluses olevasse haldusreformi seaduse eelnõusse kirjutati äsja juurde klausel, mis lubab küladel ühe omavalitsuse alt teise alla minna.

 «Me vanad ka, kes meid seal vallamajas ikka kuulab,» rehmas järgmine, kui laadatänaval jutt tasapisi haldusreformile veeres.

Võiks ju rahus jäätist limpsida, laadaõlut mekkida või lihtsalt lõuga lõunasse sirutada, kui lapsed on batuudile kargama saadetud.

Kuid võta näpust – mõni inimene ei saa võrratu kevadilmaga laadamelus uidates peast muret tuleviku pärast. On neid, kes on ette alla andnud, kui ka neid, kelle sees pulbitsev kuraas alles otsib väljapääsu.

Nagu sõda hakkaks tulema. Ei taibanud küsida, kas nad tikke, küünlaid ja soola ka juba varuvad. Ehk nii tõsiseks ei kisu, et pööningult vanaisa kärbikut otsima minna.

Eks see omavalitsuste liitumine ole pentsik küll: käputäis volinikke nii Järvamaa kui ka muu Eesti omavalitsustes peab riigivalitsuse pealekäimisel ummisjalu otsustama sadade eest, mis vallas inimesed nende ümbert aasta pärast elama hakkavad.

Volinike südametunnistusele jääb, kas hääletatakse oma isiklikult mättalt – et säilitada uues vallas või linnas erakonnale toetus ja võim ning omale soe koht, või nähakse suuremat pilti ja küsitakse inimestelt nõu ja seljatagust.

«Naabriplika» seriaali karikatuurne vallavanem Pavel Kosaar on oma jõulise valitsemisstiiliga loonud pseudoreaalsuse, kus omajagu inimesi usubki, et õige on nii, nagu võimumehed ees kärgivad.

Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro on öelnud, et kui inimese käitumine lähtuks järjekindlalt piibli, koraani või mõne muu püha raamatu seadusest, mis kõikidele kindlad ja ühetaolised nõuded ette kirjutaksid, ei kanduks kõnekäänd «Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale» kultuurist kultuuri ja ajast aega.

Tänapäeva inimene õnneks ei käi kantslist öeldud ühetaolise tõe järgi, kus kõik mõistavad seadustesse või tavadesse pandut kollektiivse üksmeelega. Isegi suurima tahtmise juures pole lootust, et kõik kogukonna liikmed saavad ühest ja samast reeglist aru ühtmoodi.

Mööngem siiski, et meie seas on nii lihtsama meelelaadiga inimesi kui ka neid, kes on kohanemisvõimelisemad, kiiremad ja osavamad kehtivaid olusid enda kasuks kallutama. Nad on need, kes ületavad piire ja seavad uusi.

Kosaarlik jupiteri õigus võib ju tähendada tegutsemist väljaspool kehtivaid reegleid, kus rusika lauale löömine annab korruptiivset edumaad teiste kogukonnaliikmete ees.

Foto: Urmas Glase

Tegelikus elus oleks aga vale mustvalge telg, kus pukki seatud asjamehed on ilmtingimata salakavalad ja pahad ning lihtne inimene see, keda Kröösmani kombel lollitatakse ja haneks tõmmatakse.

Objektiivselt annab ümbritsev keskkond meile ühesugused raamid. Piltlikult öeldes on ilm kõigile üks, aga kraavi sõidavad libedaga need, kes eksivad teeolusid, sõiduki tehnilisi omadusi ja oma võimeid hinnates.

Ühiskond loob meile märkide ja väärtuste süsteemi ehk annab kokkuleppelise korra, kui soovite turvalisuse, mida kogukondlikult aktsepteeritakse. Keskkond võimaldab igale liikmele tingimused eluks, eneseteostuseks, pere-, ühiskondlike- ja majanduslike sidemete loomiseks. Ainuke takistus oleme endale ise.

Näiteks 30 aastat tagasi võis ettevõtlik inimene spekulandi ja liigkasuvõtjana sattuda ühiskondlikku häbiposti ja trellide taha, aga tänapäevases äriilmas osavalt kasvatada ainelist heaolu ja ühiskondlikku lugupeetust.

Füüsilist aktiivsust saab kanaliseerida agressiivses allilmas musti tegusid tehes, sõdurina sõjaväljal kangelasena kodumaad kaitstes või spordiareenil paljude iidolina rambivalguses särades. Teelahkmel on mõjutajaks keskkond, mis annab raja valikuks impulsi ja asetab meid konteksti.

Ühel või teisel moel märgitud piiride ületamine näib kuuluvat tänapäevasesse kultuuri samavõrd kui piiride tõmbamine. Vabas ühiskonnas pole Jupiter see, kelle käes on võim ja aujärg, vaid see, kelle argumendid on tugevamad ja selja taha koguneb rohkem toetajaid. Seda ei tohiks ükski haldusreformi elluviimisega seotud ametiisik unustada.

Nii pole suurem asi draama, et liitumispalavikus omavalitsusjuhid proovivad tagatubade kokkuleppeid läbi suruda, kui kogukonnaaktivistid tuletavad külarahvast kokku tuues meelde, kes riigis on kõrgema võimu kandja. Selline eluterve eriarvamusi esile toov vastasseis ja uue tasakaalu otsimine viib demokraatiat edasi.

Nagu ütles keiser Napoleon, on iga sõduri seljakotis marssalikepike. Samavõrd võib igast üksikindiviidist soodsas keskkonnas ja sobilike isiklike eelduste olemusel saada Jupiter, kui me ta teejuhtide abiga endas üles leiame ja veename ülejäänud kogukonda härjaks jääma.

Soovin kõigile jõudu ja mõistust veelkord professor Harrot tsiteerides: «Geenid ja keskkonnad on olulised ja aitavad käitumist seletada, kuid mitte välja vabandada, sest meile jääb alati võimalus teha otsuseid, mis tähendavad valikut elada mõistlikumat ja tervemat elu.»